Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-23-2872 29. mai 2026 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi Meelis Eskola süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2025. a otsus Kannatanu A, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kassatsioon - Meelis Eskola kaitsjad vandeadvokaat Madis Piirla ja vandeadvokaadi abi Martin Kirsipuu - Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna 29. aprill 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2025. a otsus, välja arvatud osas, millega kannatanule hüvitati apellatsioonimenetluse kulu ja piirati otsuse avalikustamist.
2.Jõustada Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2025. a otsus, välja arvatud osas, millega jäeti Meelis Eskolale mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Kassatsioon rahuldada.
4.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 932 eurot 7 senti kassatsioonimenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Eskola kasuks välja 91 eurot 50 senti apellatsioonimenetluses ja 1581 eurot kassatsioonimenetluses lepingulistele kaitsjatele makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Meelis Eskolat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 järgi vägistamises. Süüdistuse kohaselt astus ta 7. mail 2022 Paide Peokeskuses A tahte vastaselt temaga suguühtesse. M. Eskola vedas kannatanu puhkeruumi, asetas seal selili piljardilauale ja ronis talle jalgade vahele. Kannatanu püüdis teda eemale tõugata, kuid ei jõudnud. Seejärel kuulis süüdistatav lähedusest hääli, võttis kannatanu kätele ja viis maja tagumises osas asuvasse puhketuppa, kus ta oli kannatanuga vaginaalses, anaalses ja oraalses suguühtes. Käe pärakusse sisestamisega põhjustas süüdistatav kannatanule tugevat valu. Vahekorra ajal surus M. Eskola kannatanule padja näole ja tõmbas ta pead juustest kuklasse. Kannatanu nuttis ning ütles süüdistatavale korduvalt ei ja et tal on valus. Läbivaatusel
1-23-2872 tuvastati kannatanu kehal verevalumid ja marrastused, sh jalgadel, tuharatel ja suguelunditel. M. Eskola pani vägistamise toime vägivallaga ja kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud alkoholijoobe ja füüsilise allajäämuse tõttu võimeline vastupanu osutama. Kannatanu mõistis ka ise, et tema vastupanu on joobe, süüdistatava füüsilise üleoleku ja nende kõrvalise asukoha tõttu lootusetu, ning loobus selle osutamisest.
2.Pärnu Maakohus mõistis süüdistatava 2. novembril 2023 õigeks ja Tallinna Ringkonnakohus jättis
12.märtsil 2024 maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 31. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-23-2872/59 nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
3.Pärnu Maakohus tegi 8. aprillil 2025 uue otsuse, millega tunnistas M. Eskola KarS § 141 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda kolmeaastase vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi nelja-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus rahuldas tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kannatanu mittevaralise kahju katteks välja 7000 eurot. Otsuses leiti lühidalt järgmist.
4.Kannatanu ütlused peokeskuses toimunu kohta on usaldusväärsed ja haakuvad muude tõenditega. Süüdistatava ütlused on seevastu osaliselt teiste tõenditega vastuolus. Tunnistaja B ütlustele kannatanult kuuldu kohta saab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisva tõendina tugineda.
5.M. Eskola alustas vägistamist kannatanu alkoholijoobest ja füüsilisest allajäämusest tingitud abitusseisundi ärakasutamisega, millele lisandus vahekorra käigus vägivald. Süüdistatav surus kannatanule padja näkku, tõmbas ta pea juustest kinni hoides kuklasse ja sisestas käe pärakusse. Kannatanu loobus valu ja hirmu tõttu vastupanu osutamisest. Tema kehal tuvastatud vigastused näitavad, et vahekord oli jõuline ja toimus tema tahte vastaselt. Viimast kinnitavad ka kannatanul diagnoositud vaimse tervise kahjustused. Süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega.
6.Arvestades M. Eskola süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdistatava isikut ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, tuleb teda karistada sanktsiooni keskmäära lähedase, s.o kolmeaastase vangistusega. Kuna süüdistatavat pole varem karistatud, kuriteo toimepanemisest on möödas pea kolm aastat ja uusi rikkumisi pole ta toime pannud, saab vangistuse jätta tingimisi täitmisele pööramata.
7.Maakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdistatava kaitsjad kui ka prokuratuur – esimesed taotlesid M. Eskola õigeksmõistmist, viimane aga süüdistatava karistamist reaalse vangistusega.
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. novembril 2025 maakohtu otsuse süüdistatavale mõistetud karistuse ja kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus tuvastas, et M. Eskola pani toime vägistamise, kui astus kannatanuga anaalsesse suguühtesse ilma tema nõusolekuta ja kasutas ära olukorda, kus kannatanu ei suutnud vastupanu osutada. Kohus karistas teda selle eest ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mille jättis KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistatavalt mõisteti kannatanu mittevaralise kahju katteks välja 2500 eurot. Ringkonnakohtu põhiseisukohad on järgmised.
9.Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, jättes peaaegu kõik süüdistatavat õigustavad tõendid arvesse võtmata. Kannatanu oli nii vahetult enne seksuaalvahekorda kui ka kohe pärast seda väga ergas ja aktiivne. Puuduvad viited uimasusele, hämarolekule või muul viisil isiku tegutsemisvõimet pärssivale alkoholijoobele. Ta otsis ise süüdistatava lähedust, flirtis ja andis mõista soovist temaga
2(9)
1-23-2872 intiimselt suhelda. Suguühteni jõudmist ja selle algust (kuni anaalse penetratsioonini) ei ole seega põhjust pidada kannatanu tahte vastaseks.
10.Ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, et süüdistatav põhjustas talle anaalvahekorraga suurt valu. Süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks, et valu väljendanud ja nutma puhkenud kannatanu ei soovi anaalset penetratsiooni. Sellega siiski jätkates möönis ta, et tegutseb kannatanu tahte vastaselt ja kasutab ära tema võimetust efektiivselt vastupanu osutada. Selliselt kasvas esialgu konsensuslik suguühe üle vägistamiseks. Süüdistatav pani vägistamise toime vähemalt kaudse tahtlusega.
11.Tõendid ei kinnita ümberlükkamatult, et seksuaalvahekorra jätkumine pärast anaalset penetratsiooni oli kannatanule vastumeelne. Kannatanu kehal tuvastatud tervisekahjustusi ei saa vägistamisega seostada. Need võisid tekkida ka konsensusliku vahekorra käigus. Kuivõrd süüteokoosseisu täidab ka üksnes anaalvahekord, ei ole sellel teo kvalifitseerimise seisukohast tähtsust.
12.Süüdistus on tõendatud vaid osaliselt, mistõttu tuleb karistust kergendada. Maakohus tugines karistust mõistes lubamatutele ja asjakohatutele tõenditele, s.o tunnistaja D ütlustele ning Politsei- ja Piirivalveameti vastusele M. Eskola varasema käitumise kohta. Tegemist on ühe teoga, mis pandi toime kaudse tahtlusega ja millega põhjustati kannatanule nädalaid kestnud valu. Seejuures ei olnud seksuaalvahekord tervikuna kuritegelik, vaid algas konsensuslikult. Neil asjaoludel on süüdistatava süü keskmisest väiksem. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatavat ei ole varem karistatud ja ta ei ole uusi kuritegusid toime pannud. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks piisab tema karistamisest sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Karistus tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata.
13.Kannatanule maakohtu otsusega välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on ülemäära suur. Süüdistatava ründe intensiivsus on oluliselt väiksem, kui tuvastas maakohus. Süüdistatavale pole alust omistada kõiki kannatanu psüühilisi üleelamisi. Kannatanu vaimse seisundi halvenemisesse on olulise panuse andnud õigusemõistmise protsess, mis ei ole sõltunud M. Eskola tahtest. Esialgu oli kannatanu seksuaalvahekorraga nõus ja alles anaalse vahekorra ajal muutus see tema tahte vastaseks. Süüdistatav põhjustas kannatanule kahju kaudse tahtlusega. Arvestades neid asjaolusid, varasemat kohtupraktikat ja elukalliduse tõusu, on põhjendatud hagi rahuldada 2500 euro ulatuses.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14.Riigikohus ei võtnud menetlusse kaitsjate kassatsiooni, milles taotleti maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kannatanu kassatsioon
15.Kannatanu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus luges süüdistuse tõendatuks osaliselt, kergendas süüdistatava karistust ja vähendas mittevaralise kahju hüvitist. Kaebaja palub jõustada maakohtu otsuse, v.a osas, millega karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata.
16.Kannatanu joobeseisundi käsitlus ringkonnakohtus on meelevaldne ja ignoreerib Riigikohtu otsuses asja uueks arutamiseks antud juhiseid. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, eirates tunnistajate ütlusi kannatanu tarvitatud alkoholi koguse kohta. See, et kannatanu mäletab mõnd asjaolu detailselt, mõnd aga ähmaselt, on joobe puhul tavaline ega anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Käsitledes kannatanu väidetavat flirtimist süüdistatavaga, on ringkonnakohus tuginenud tunnistaja G ütlustele. Neid ei ole aga senises menetluses usaldusväärseks 3(9)
1-23-2872 loetud. Kannatanu ei ole eitanud, et esialgu oli pidu meeldiv. Ringkonnakohtu järeldus, et kuni puhkeruumi liikumiseni vastas kõik toimunu kannatanu tahtele, ei välista vägistamist. Pigem vastupidi – just eelnev hea läbisaamine süüdistatavaga muutis hilisema vägistamise võimalikuks.
17.Ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks anaalvahekorrale eelnenu oli kannatanu tahtega kooskõlas. Kannatanu füüsilised vigastused ja vaimse tervise kahjustused on Riigikohtu suunistest mööda minnes tähelepanuta jäetud. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega.
18.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud järeldust, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega. Otsuses puuduvad selgitused, miks maakohus eksis, kui jaatas otsest tahtlust.
19.Kuna süüdistatav tuleb täies mahus süüdi tunnistada, tingib see ringkonnakohtu otsuse tühistamise ka karistuse osas. Samas on karistuse vähendamine lubamatu isegi juhul, kui jagada kohtu järeldust süüdistuse osalise tõendatuse kohta. Kannatanu anaalne vägistamine arvukate, raskete ja pikaajaliste vaimse ja füüsilise tervise kahjustustega on sedavõrd raske tagajärjega kuritegu, et selle eest karistuse kohaldamine tingimisi on kohatu.
20.Ringkonnakohus vähendas süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist alusetult ja see ei kompenseeri kannatanu üleelamisi. Kassatsioonivastused
21.Prokuratuuri hinnangul on kassatsioon põhjendatud.
22.Kaitsjad paluvad jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vaidlustatud otsuses on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks M. Eskolat ei saa süüdi tunnistada kogu süüdistuse ulatuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
(I) Süüküsimuse lahendamine
23.Ringkonnakohus rikkus M. Eskola süüdistust vaid osaliselt tõendatuks lugedes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seevastu lahendas maakohus süüküsimuse veatult, mistõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jõustab süü tuvastamise osas KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel maakohtu otsuse.
24.Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Küll aga peab apellatsioonikohus seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 18) Praeguses asjas ringkonnakohtu lahend nendele nõuetele olulises ulatuses ei vasta. Kolleegium osutab seejuures järgnevale.
25.Tõendikogumi põhjaliku analüüsi järel jõudis maakohus järeldusele, et süüdistatav astus kannatanuga viimase tahte vastaselt suguühtesse, kasutades esialgu ära olukorda, kus kannatanu ei olnud võimeline süüdistatavale vastupanu osutama. Ringkonnakohus seevastu leidis, et kogutud tõendid ei võimalda ümberlükkamatult väita, et vahekord oli algusest peale kannatanu tahte vastane ning kannatanu ise abitusseisundis. Nõustudes maakohtuga küll selles, et kannatanuga anaalsesse vahekorda astudes pani M. Eskola toime vägistamise, asus ringkonnakohus edasi seisukohale, et
4(9)
1-23-2872 uuritud tõendid pole piisavad, jõudmaks ümberlükkamatult järeldusele, et ka sellele järgnenu oli kannatanu jaoks vastumeelne.
26.KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKK 12.02.2021, 1-20-1301/35, p 12) Nõudes kannatanu tahtevastasuse ja vastupanuvõimetuse ümberlükkamatut tõendamist, esitas ringkonnakohus süü tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKK 23.12.2024, 1-21-8803/138, p 46 koos edasiste viidetega). Eeltoodu on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
27.Maakohus on põhjendanud veenvalt järeldust, et kannatanu ei olnud algusest peale suguühtega nõus. Vastupidisele seisukohale asudes omistas ringkonnakohus põhjendamatult suure tähtsuse kannatanu ja süüdistatava sõbralikule ja flirtivale suhtlusele peo käigus. Kriminaalasja esmakordsel arutamisel selgitas kolleegium, et varasemast sõbralikust läbisaamisest ega võimalikust vastastikusest sümpaatiast ei saa veel järeldada nõusolekut seksuaalvahekorraks. Viimane tuleb tuvastada suguühtesse astumise hetke seisuga ning see peab katma kogu vahekorda. (Vt lähemalt viidatud 1-23-2872/59, p 31.) Samuti on ekslik ringkonnakohtu väide, et seksuaalvahekorra asjaolude kohta on olemas vaid kannatanu ja süüdistatava vastukäivad ütlused. Kolleegium kordab, et praeguses asjas ei ole tegemist sõna sõna vastu olukorraga (samas, p 32) – lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele on uuritud teisigi otseseid ja kaudseid tõendeid. Ringkonnakohus on asja uuel arutamisel neile tõenditele osaliselt ka viidanud, ent seostanud neid meelevaldselt üksnes anaalse vahekorraga. Kohus ei ole endiselt võtnud piisavalt arvesse tõendeid kannatanul tuvastatud tervisekahjustuste kohta. Äraspidiselt on ringkonnakohus leidnud, et kuivõrd teatud hetkeni ei ole alust suguühet kannatanu tahte vastaseks pidada, ei saa ka kannatanule tekitatud tervisekahjustusi vägistamisega seostada. Kohus ei ole isegi kaalunud võimalust, et just kannatanu kehal tuvastatud kahjustused võivad kogumis teiste tõenditega kinnitada tema ütlusi selle kohta, et kogu vahekord oli tahtevastane ja vigastused tekitati selle käigus. Vaatamata Riigikohtu osundusele (samas, p 34) jättis ringkonnakohus tähelepanuta ka kannatanu vaimse tervise kahjustused. Heites maakohtule ette tõendite ühekülgset hindamist, on ringkonnakohus jätnud seega ise olulised tõenditest ilmnenud asjaolud arvesse võtmata.
28.Erinevalt maakohtust kahtles ringkonnakohus selleski, kas kannatanu oli alkoholijoobest tingitud abitusseisundis. Sellise kahtluse tuletas ringkonnakohus peaasjalikult kannatanu filmitud videosalvestistest, millest ei ilmnenud viiteid tema tegutsemisvõimet pärssivale joobeseisundile. Mainitud videote salvestamise ja puhketuppa mineku vahele jäi aga arvestatav ajavahemik ning kohtud tuvastasid, et selle aja jooksul tarvitas kannatanu veel alkoholi. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus nende salvestiste põhjal teha järeldusi kannatanu hilisema joobeseisundi kohta. (Vt viidatud 1-23-2872/59, p-d 28–29.)
29.Maakohus pidas süüdistatava ütlusi seksuaalvahekorra asjaolude kohta ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus seda seisukohta ei kummutanud ega näidanud, millised tõendi hindamisel tehtud vead viisid maakohtu valele järeldusele. Süüdistatava ütluste hindamise asemel keskendus ringkonnakohus kannatanu ütluste ja muude tõendite vahel vastuolude otsimisele. Selliseid vastuolusid alusetult jaatades luges ringkonnakohus süüdistatava ütlused justkui vaikimisi usaldusväärseks, jättes hindamata nende vastuolud ülejäänud tõendikogumiga (vt viidatud 1-23-2872/59, p 35).
5(9)
1-23-2872
30.Ringkonnakohtu järeldused ei ole olulises osas jälgitavad ega veenvad. Nii näiteks tuvastas ringkonnakohus, et anaalse penetratsiooniga tekitatud valu võttis kannatanul hinge kinni, ta nuttis ja ütles süüdistatavale, et tal on valus, kuid tajudes, et süüdistatav ei lõpeta, otsustas nuttev kannatu end maksimaalselt lõdvestada, et seeläbi valuaistingut kergemini taluda. Ringkonnakohtu hinnangul pani süüdistatav jõulise anaalse penetratsiooniga kannatanu objektiivselt olukorda, milles ta ei olnud võimeline vastupanuks, ning kasutas seda olukorda ära, jätkamaks kannatanule vastumeelse ja valu tekitava seksuaalpraktikaga. Kõnealuseid asjaolusid arvestades jääb aga mõistetamatuks, millele tuginedes luges apellatsioonikohus sellele „kannatanule vastumeelsele ja valu tekitavale seksuaalpraktikale“ vahetult järgnenud suguühte nutva kannatanuga konsensuslikuks. Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda ka selles, et nende sündmuste tuvastamisel ei olnudki tähtsust. Kuigi vägistamise koosseis sai kõnealuse teoga (anaalse penetratsiooniga) täidetud, oli M. Eskola süü suuruse hindamiseks ja talle kohase karistuse mõistmiseks oluline tuvastada ka sellele eelnenud ja järgnenud süüdistatava teod. Seejuures tugines ringkonnakohus karistuse vähendamisel otsesõnu sellele, et süüdistus leidis tõendamist oluliselt piiratumas ulatuses, kui seda leidis maakohus.
31.Kolleegium ei nõustu ka teo subjektiivse külje käsitlusega ringkonnakohtu otsuses. Selle kohaselt pidas M. Eskola vähemalt võimalikuks, et valuaistingut väljendav ning nuttev kannatanu ei soovinud anaalset penetratsiooni. Sellega siiski jätkates möönis süüdistatav, et tegutseb kannatanu tahte vastaselt ja kasutab ära tema võimetust süüdistatavat takistada. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses süüdistatav seega vähemalt kaudse tahtlusega. Kolleegium märgib, et kohtute tuvastatu kohaselt teadis süüdistatav, et suguühe ei olnud kannatanu tahtega kooskõlas: kannatanu nuttis valust ja ütles süüdistatavale korduvalt ei. Asetanud kannatanu sellisesse olukorda, kus ta ei olnud võimeline osutama vastupanu, ning jätkates viimasele ilmselgelt vastumeelset ja valu tekitavat suguühet, tegutses süüdistatav vähemalt otsese tahtlusega.
32.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et M. Eskola süüd vaid osaliselt tõendatuks lugedes eiras ringkonnakohus tõendite hindamise reegleid, kuna ta ei hinnanud tõendeid nende kogumis (KrMS § 61 lg 2). Sellega rikkus apellatsioonikohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seevastu maakohtu otsuses on tõendeid hinnatud kogumis ja see on viinud veenvalt ja jälgitavalt järelduseni, et asetleidnud seksuaalvahekord ei vastanud kannatanu tahtele ning süüdistatav kasutas kannatanuga suguühtesse astumiseks ära tema vastupanuvõimetust, millele vahekorra käigus lisandus vägivald. (II) Karistuse mõistmine ja karistusest tingimisi vabastamine
33.Maakohus karistas süüdistatavat kolmeaastase vangistusega, mille jättis nelja-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja karistas süüdistatavat ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mille jättis kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Karistuse vähendamist põhjendas ringkonnakohus muu hulgas nii sellega, et ta tuvastas süü maakohtust väiksemas ulatuses, kui ka sellega, et süütegu pandi toime kaudse, mitte otsese tahtlusega. Kuna apellatsioonikohtu need argumendid osutusid põhjendamatuks, ei saa põhjendatuks pidada ka nende alusel karistuse kergendamist.
34.Ringkonnakohus heitis maakohtule ette tunnistaja D ütlustele tuginemist ning luges selle tõendi asjakohatuks ja lubamatuks. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (RKKK 14.06.2022, 1-20-1208/172, p 32). Millestki sellisest praegusel juhul rääkida ei saa. Samuti ei ole põhjust pidada tõendit juba ette asjakohatuks, kuivõrd karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades võib tähtis olla ka teave süüdistatava varasema käitumise kohta. 6(9)
1-23-2872
35.Küll aga rikkus maakohus kõnealusele tõendile tuginedes in dubio pro reo-põhimõtet (KrMS § 7 lg 3). Nii andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et süüdistatav on ka teda vägistanud, süüdistatav aga eitas sellist tegu. Ehkki maakohus ei näinud alust tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda, pole millegagi ümber lükatud ka süüdistatava vastupidised ütlused. Järelikult on tegu sõna sõna vastu olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuivõrd see rikkumine, nagu ka maakohtu tuginemine Politsei- ja Piirivalveameti päringuvastusele, mille ringkonnakohus tunnistas tõendina lubamatuks, ei viinud karistuse vale kohaldamiseni, pole alust rääkida menetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes.
36.Ringkonnakohus hindas M. Eskola süü keskmisest küll väiksemaks, kuid mõistis süüdistatavale eripreventiivsetel kaalutlustel sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Seejuures ei tuginenud ringkonnakohus süüdistatava isikut iseloomustavatele sellistele asjaoludele, mis õigustanuks eripreventsiooni vaatepunktist karistuse niivõrd olulisel määral vähendamist (vt eespool p 12). Nii seadis ringkonnakohus eripreventiivsed kaalutlused süü suurusest tähtsamaks, eirates karistuse mõistmise põhimõtteid (vt nt RKKK 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 26 koos edasiste viidetega).
37.Kuivõrd M. Eskolale maakohtu otsusega mõistetud karistuse määra, s.o kolmeaastast vangistust, ei ole vaidlustatud ja kolleegium ei ole tuvastanud sellise karistusmäära valikul kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud (KrMS § 3602 lg 3), tuleb selles osas jõustada maakohtu otsus.
38.Maa- ja ringkonnakohus on olnud ühel meelel selles, et süüdistatav tuleb karistuse kandmisest KarS § 74 alusel tingimisi vabastada. Esile toodi, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, kuriteo toimepanemisest on möödunud peaaegu kolm aastat ja vahepealsel ajal ei ole ta uusi rikkumisi toime pannud.
39.Karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise kohtupraktika kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Asjaolude suhtes, mille esinemise korral on võimalik mõistetud karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, on seadus ja selle kohaldamispraktika olnud samuti järjepidevad. Nii KarS § 73 lg 1 kui ka § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Seadusest nähtub esmalt see, et isegi nimetatud tunnuste olemasolul ei pea tingimata järgnema mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine (...võib jätta...). Teiseks on osundatust välja loetav seadusandja tahe, mille kohaselt on karistusest tingimisi vabastamine üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul. Raskemate kuritegude puhul võib jätta karistuse täitmisele pööramata vaid juhul, kui kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt. (RKKK 20.03.2025, 1-23-52/69, p-d 22– 23)
40.Praeguses asjas pole maa- ega ringkonnakohus viidanud ei kuriteo toimepanemist ega süüdlase isikut iseloomustavatele erandlikele asjaoludele. Järelikult pole kohtud ülaltoodud põhimõtetest juhindunud ja on seega valesti kohaldanud materiaalõigust. Kuigi see rikkumine sai alguse maakohtust, leiab kolleegium menetlusökonoomia kaalutlusel, et uus hinnang sellele õigusküsimusele tuleb anda ringkonnakohtul (vt ka RKKK 03.04.2023, 1-22-227/66, p 13 ja viidatud 1-23-52/69, p 27). (III) Tsiviilhagi
41.Ringkonnakohus vähendas süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist 7000 eurolt 2500 euroni. Sellist otsustust põhjendas kohus tõdemusega, et süüdistatava süü leidis tõendamist vaid osaliselt. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatavale ei ole alust 7(9)
1-23-2872 omistada kõiki kannatanu psüühilisi üleelamisi ega tagajärgi, mida maakohus hagi rahuldades arvestas.
42.Ringkonnakohus luges ekslikult M. Eskola süü tõendatuks üksnes osaliselt ning teo toimepanduks kaudse, mitte otsese tahtlusega. Kõnealustel kaalutlustel mittevaralise kahju hüvitise vähendamine on seega samuti väär. Kolleegiumi hinnangul ei teinud esimese astme kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-tes 2 ja 5 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates ühtegi kaalutlusviga, mis võinuks anda ringkonnakohtule aluse maakohtu otsust muuta (vt kohtu diskretsiooniõiguse kohta lähemalt RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 29 koos edasiste viidetega).
43.Vaagides ringkonnakohtu seisukohta, et kannatanu vaimse tervise halvenemisel ja posttraumaatilise stressihäire väljakujunemisel oli oluline osa süüdistatavast sõltumatutel asjaoludel, s.o kriminaalmenetlusel ja sellega kaasnenud avalikkuse huvil, märgib kolleegium, et on tõesti kahetsusväärne, et kohtumenetlus on pikalt kestnud ning kannatanul on tulnud läbielatut korduvalt meenutada ja taasesitada. Samuti ei kahtle kolleegium selles, et juhtumi asjaolude kajastamine meedias on kannatanule negatiivselt mõjunud. Eeltoodu aga ei tähenda, et kannatanule tekitatud kahju ei oleks täies ulatuses süüdistatavale omistatav. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et posttraumaatiline stressihäire kujunes kannatanul välja juba 2022. aasta juuniks, s.o vaid lühikest aega pärast kuriteosündmust, mil kriminaalmenetlus oli alles algusjärgus. Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas leitud, et põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (RKTK 06.06.2018, 2-16-14655/24, p 12.2). Vaidlust ei ole selles, et kui süüdistatav poleks vägistamist toime pannud, poleks kannatanul tulnud kriminaalmenetlust ega sellega kaasnenut taluda. Kuigi iseenesest on võimalik seegi, et oma kohustusi on rikkunud või õigusvastaselt käitunud mitu isikut, ja sellises olukorras võib kahjulik tagajärg olla saabunud nende kõigi tegude tõttu (RKTK 27.06.2025, 2-19-14759/139, p 12.6), ei näe kolleegium kõnealuses asjas alust rääkida menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest, millega oleks kannatanule kahju tekitatud. Ka kannatanu ise pole väitnud, et menetleja oleks talle kahju tekitanud.
44.Maakohus võttis mittevaralise kahju hüvitist määrates asjakohaselt arvesse rikkumise raskust ja ulatust, kannatanule tekitatud füüsilise ja vaimse tervise kahjustusi ning jätkuvat ravivajadust, samuti seda, kuidas kannatanu vaimne seisund mõjutab tema igapäevast toimetulekut ja suhteid lähedastega. Lisaks pidas maakohus silmas ka kohtupraktikas määratud hüvitisi ning põhjendas, miks elukalliduse tõus õigustab praegusel juhul mõnevõrra suurema summa väljamõistmist. Selliselt järgis maakohus põhjendatult VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud ja kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid (vt viidatud 1-22-5835/33, p 30).
45.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist vähendades kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust (VÕS § 127 lg 6 esimene lause ja § 134 lg-d 2 ja 5) ning rikkus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 233 lg 1). Eeltoodu tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsustusega tsiviilhagi rahuldamise ulatuse kohta, saab maakohtu otsuse jõustada selleski osas. (IV) Kokkuvõte ja menetluskulu
46.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2025. a otsuse, välja arvatud kannatanule apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise ja kohtuotsuse avalikustamist puudutavas osas. Tühistatud osas jõustab kolleegium Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2025. a otsuse, välja arvatud osas, millega jäeti M. Eskolale mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Selles osas saadab 8(9)
1-23-2872 kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
47.Kuna käesoleva otsuse kohaselt pidanuks ringkonnakohus jätma kaitsjate apellatsiooni rahuldamata, muudab kolleegium KrMS § 191 lg-st 3 juhindudes ka süüdistatava apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustust (RKKK 24.07.2020, 1-16-9323/410, p 30). Nimelt langeb käesoleva otsusega ära alus jätta kogu süüdistatava menetluskulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. Sellises olukorras on ringkonnakohtul alus mõista riigilt süüdistatava kasuks välja üksnes see osa kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis oli seotud teise poole apellatsiooni menetlemisega. (RKKK 23.09.2021, 1-20-2438/33, p 58 ja 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 151) Järelikult tuleb valitud kaitsjatele maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud 4718 eurot 25 senti jätta süüdistatava enda kanda. Kaitsjatele prokuratuuri apellatsiooniga tutvumise ja selle kohta seisukoha koostamise eest makstud 91 eurot 50 senti tuleb riigil süüdistatavale hüvitada.
48.KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium kassatsioonimenetluse kuluna riigilt välja 932 eurot 7 senti kannatanule tema lepingulisele esindajale makstud tasu katteks ja 1581 eurot süüdistatavale tema lepingulistele kaitsjatele makstud tasu katteks.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.