Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.M.B-d süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 1 ning KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises: 1) KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistatakse M.B-d selles, et ta lõi 3. augustil 2024 kella 19:55 ajal Türi linnas kesklinna pargis käte ja jalgadega J.E-d ning pussitas teda noaga. Kannatanule põhjustas M.B järgmised tervisekahjustused: paremal pool alakõhu piirkonnas suunaga eest taha paremale kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav koos kõhukelme ja peensoole vigastusega, verevalumitega kõhu eesseinas ja haavakanalis, mille tagajärjel tekkis verikõht parempoolse alakõhu arteri vigastusest. Lisaks haav nina piirkonnas ja haav vasakul käel I kämblaliigese piirkonnas. Kõhuõõnde tungiv ja soole vigastustega tervisekahjustus on eluohtlik. 2) KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdistatakse M.B-d selles, et ta peksis 3. augustil 2024 kella 19:55 ajal koos T.U-ga Türi kesklinna pargis korduvalt rusika ja jalaga B.Wd näo- ja keha piirkonda, millega põhjustas B.W-le orbita alaseina killunenud murru, vasaku alalõualuunurka haarava murru ning füüsilist valu. Oma tegevusega häiris ta nelja inimese rahu ja turvatunnet, rikkudes avalikus kohas oma tegevusega korrakaitseseaduse §-ga 55 lg 1 p 1 sätestatud käitumise üldnõudeid, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, või käituda muul viisil vägivaldselt.
2.T.U süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kaastäideviijana B.W vastu toime pandud teos (vt teokirjeldust eespool M.B süüdistuses). Maakohtu otsus
3.Pärnu Maakohtu 4. novembri 2025. a otsusega mõisteti mõlemad süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks.
4.Maakohus leidis, et M.B lõi J.E-d noaga ja tekitas talle raske tervisekahjustuse KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes, kuid tema teo õigusvastasuse välistas hädakaitse, sest J.E ähvardas eelnevalt M.B-d ja T.U noaga.
5.T.U ja M.B-d käsitas kohus B.W vastu toime pandud tegudes kaastäideviijatena. T.U lõi rusika ja jalaga B.W-d. Samas välistas hädakaitse T.U KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisule vastava teo õigusvastasuse, sest B.W-d lüües tõrjus ta vahetut õigusvastast rünnet ega 2(11)
1-25-3307 ületanud hädakaitse piire. M.B lõi B.W-d ühel korral jalaga näkku. Ehkki selleks hetkeks oli B.W rünne lõppenud, kujutas M.B ekslikult ette, et rünnak kestab. Ühekordne jalalöök oli tema ettekujutuse järgi aset leidnud ründeolukorra tõrjumiseks sobiv ja säästvaim vahend. Niisiis välistas tema teo õigusvastasuse KarS § 31 lg 1. Prokuröri apellatsioon
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur. Prokuratuur palub maakohtu otsus tühistada ning tunnistada süüdistatavad neile ette heidetud tegudes süüdi.
7.Prokuratuuri hinnangul ei teostanud M.B kannatanut J.E-d noaga lüües hädakaitset. M.B kasutas vahendit, mis ei vastanud ründe ohtlikkusele.
8.Prokuratuur ei nõustu maakohtu väitega, et M.B ja T.U tegutsesid B.W suhtes hädakaitseseisundis. Tõendeid kogumis hinnates ei ole põhjendatud seisukoht, et T.U kaitses ennast B.W ründe vastu, sest B.W ei löönud T.U korduvalt rusika ja jalaga, sh näkku, mida kohus on lugenud õigusvastasust välistavaks asjaoluks.
9.Prokuratuuri hinnangul pole tõendamist leidnud, et B.W oleks T.U rusikatega rünnanud ja viimane see tõttu kukkunud, mistõttu ei ole usutav M.B seisukoht, et ta sekkus seetõttu, et B.W oli T.U rünnanud. Seega jääb arusaamatuks, millise ettekujutava asjaolu valguses M.B eeldas, et esineb jätkuv oht B.W poolt. Ei esine ekslikult ettekujutatud asjaolusid, et on vaja kaitsta või päästa õigushüve, mille alusel saaks rääkida hädakaitseseisundist. T.U seisukoht
10.T.U leiab, et maakohtu otsus on seaduslik, kuna kallaletungijad olid J.E ja B.W. Seega palub T.U jätta maakohtu otsus muutmata. M.B kaitsja Margo Normanni seisukoht
11.M.B kaitsja M. Normann esitas apellatsioonivastuse, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata ning menetluskulud jätta riigi kanda. M. Normann leidis, et süüdistus sisuliselt tolereerib J.E õigust avalikus kohas ründeks või ründe ähvarduseks noa kasutamist. Maakohus leidis õigesti, et M.B oli kannatanute suhtes hädakaitseseisundis. T.U kaitsja Toomas Albi seisukoht
12.T.U kaitsja T. Alp palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. T. Alp nõustub maakohtu seisukohaga, et J.E ja B.W tegevuse puhul oli olemas vahetu oht ründeks ning süüdistatavad ei pidanud ootama, kas neid rünnatakse või mitte. T. Albi hinnangul jääb arusaamatuks, milleks muuks kui konflikti otsimiseks J.E sellise noa rahvakogunemisele või rahva vaba aja veetmise kohta kaasa võtab. T. Alp leidis, et kannatanute ja süüdistatavate vahel toimunud sündmust tuleb käsitada tervikuna, kus kaks agressiivselt meelestatud ja alkoholi tarvitanud isikut tungisid kahele isikule kallale ilmse ülekaaluga, kuna neil oli kasutada külmrelvana käsitatav ese.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(I) Sissejuhatus 3(11)
1-25-3307
13.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
14.Sissejuhatuseks märgib ringkonnakohus, et see, kuidas kaklus täpselt alguse sai, kes keda lõi ning mis järjekorras sündmused aset leidsid, on tunnistajate, kannatanute ja süüdistatavate ütluste põhjal ebaselge. Liialdamata võib öelda, et kõik ütlused erinevad üksteisest vähemalt mõne olulise detaili osas. Kohati on tunnistajate kirjeldusi mingi konkreetse asjaolu osas raske või võimatu asetada sündmuste ajalisse konteksti. Kuna tunnistajaid lühimenetluses ei ristküsitleta, jäi kasutamata ka võimalus ebakõlade kõrvaldamiseks.
15.Kui asjaolud on sedavõrd segased, on kohtul sageli võimatu tuvastada, mis tegelikult juhtus. Isegi, kui kohus püüab vastuoluliste tõendite põhjal sündmuse käigu rekonstrueerida, võib see rajaneda suures osas oletustele. Oluline on silmas pidada, et kohus peab otsustama, kas süüdistusversioon peab paika ning kas süüdistatav on toime pannud kuriteo (KrMS § 306 lg 1 p-d 1-4). Sealjuures peab süüdistatava süü olema KrMS § 7 lg 3 järgi tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui kohus saab kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal järeldada, et süüdistusversioon ei ole KrMS § 7 lg 3 nõuete järgi tõendatud, tuleb süüdistatav õigeks mõista sõltumata sellest, kas sündmuste tegelik kulg õnnestub kindlaks teha või mitte. Niisiis on võimalik seegi, et kohus möönab õigeksmõistvat otsust tehes, et tõde jääbki välja selgitamata: asjad võisid aset leida nii, nagu süüdistus kirjeldab, kuid võis olla ka teisiti ning tõendeid kogumis hinnates jäävad süüdistatava süüs kõrvaldamata olulised kahtlused. Neist põhimõtetest juhindudes lahendab ringkonnakohus ka apellatsiooni. (II) M.B süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi
16.Prokuratuur ei nõustu maakohtu hinnanguga, et M.B teo õigusvastasuse välistas hädakaitse. Apellant tugineb ennekõike tunnistajate C ja U ütlustele. Tunnistajate ütlustest nähtub prokuratuuri arvates, et kui M.B surus J.E maha, toimus neil omavaheline rüselus, mille käigus nuga kummagi käes ei olnud. M.B oli kannatanust jõu poolest üle ning võttis noa maast, mitte kannatanu käest. Kannatanu oli maas pikali ning M.B põlv oli tema peal. Tal ei olnud võimalust ründe jätkamiseks ega püsti tõusmiseks. Noa saanuks ka eemale lükata. Prokuratuur märgib, et selle hindamisel, kas kaitsetegevus vastas seaduse nõuetele, tuleb kasutada nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet. Samas ei ole kohus lugenud Ct, Ue ega teisi tunnistajaid objektiivseteks kõrvalseisjateks, kelle poolt tajutust saaks ründe ohtu hinnata. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga ka selles, et M.B ei tegutsenud eesmärgiga kannatanule liigset kahju tekitada. Apellant viitab tunnistaja U ütlustele selle kohta, et M.B oli kannatanust jõuliselt üle. C andis ütlusi, et M.B küsis kas ma löön vä. See tähendab, et löök ei olnud automaatne, vaid tal oli aega otsustada ja mõelda. Kuna rüseluse ajal oli nuga maha kukkunud ning M.B jõud käis J.E-st nii palju üle, et maas lamaval kannatanul polnudki võimalust vastu hakata, saab noaga löömise osas rääkida hädakaitse teostamisest vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele. Prokuratuur viitab ka Riigikohtu praktikale hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje osas.
17.Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellatsioonist ei selgu üheselt, kas prokuröri hinnangul oli noaga löömise hetkeks kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne lõppenud või mitte. Ühelt poolt märgib prokurör, et noaga löömisel ei teostanud M.B [...] hädakaitset ning et J.E-l ei olnud võimalust püstigi tõusta või veel vähem rünnet jätkata. Teiselt poolt leiab prokurör, et noaga löömise osas saab rääkida hädakaitse teostamisest vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele ning seejärel viitab apellant Riigikohtu praktikale hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastamisel. 4(11)
1-25-3307
18.Esimesel juhul, kui kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne oli noalöögi ajaks lõppenud, ei saa rääkida vahetu õigusvastase ründe tõrjumisest KarS § 28 lg 1 mõttes ning hädakaitse on välistatud. Kui hädakaitseseisund puudub, ei saa hinnata ka hädakaitse piiride ületamist, sest mistahes koosseisupärane kaitsetegevus on õigusvastane. Kõne alla võib põhimõtteliselt tulla üksnes see, et süüdistatav kujutas endale ekslikult ette asjaolusid, mille järgi rünne veel kestis (vt RKKK 25.03.2004, 3-1-1-17-04, p 10.2). Sel juhul – eeldusel, et süüdistatava kaitsetegevus jäi tema poolt ettekujutatud asjaoludel hädakaitse piiridesse (vt RKKK 0311.2017, 1-16-9964/36, p 16) – on tahtliku teo õigusvastasus välistatud KarS § 31 lg 1 järgi ning süüdistatav võib vastutada ettevaatamatusest toime pandud kuriteo, s.o KarS § 119 lg 1, eest.
19.Teisel juhul, kui kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne ei olnud noalöögi ajaks lõppenud, oli süüdistatav hädakaitseseisundis. Tema koosseisupärane kaitsetegevus on õigusvastane üksnes siis, kui ta teostas kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitas (KarS § 28 lg 2).
20.Maakohus leidis, et M.B oli hädakaitseseisundis. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi apellatsioon maakohtu järelduse muutmist.
21.Maakohtul on õigus, tunnistajad ei saa anda hinnangut sellele, kas tegemist oli või ei olnud hädakaitsega. Tegemist on õigusliku otsustusega, mida saab teha vaid kohus. Samuti on prokuröril õigus, et tunnistajate ütluste põhjal saab tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on sellise õigusliku otsustuse tegemiseks olulised. Seda ei ole tegelikult eitanud ka maakohus (vt maakohtu otsuse p 47 viimane lause).
22.Apellatsioonist saab järeldada, et prokuratuuri arvates viitavad C ja U ütlused sellele, et M.B kas ei olnud üldse hädakaitseseisundis või ületas hädakaitse piire. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi seisukohaga.
23.Riigikohus on selgitanud, et vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses on ka nn jätkuva ründe olukorrad. Rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist (RKKK 14.12.2020, 1-19-8038/67, p 27). Riigikohus on rõhutanud sedagi, et ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata (RKKK 20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 9).
24.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus jätnud tunnistajate C ja U ütlusi tähelepanuta. Maakohus on esmalt refereerinud kõikide tunnistajate ütlusi, nende seas ka C ja U ütlusi (maakohtu otsuse p-d 13 ja 14). Seejärel on maakohus püüdnud kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal välja selgitada, mis tegelikult aset leidis, samuti hinnanud tõendite usaldusväärsust (maakohtu otsuse p-d 18-38). Maakohus analüüsis otsuses nii süüdistatavate kui ka tunnistajate – sh prokuratuuri apellatsioonis märgitud tunnistajate – ütlusi ning tõdes, et kirjeldused erinevad selles, mis hetkel täpselt noalöök toimus – kas vahetult rüseluse ajal või oli rüselus ning noalöök ajaliselt lahutatud, sh kas M.B võis isegi liikuda maas lamava kannatanu juurde, et teda noaga lüüa (maakohtu otsuse p-d 31, 5(11)
1-25-3307 32 ja 58). Maakohus põhjendas, miks luges usaldusväärseks süüdistatava M.B ütlused selle kohta, et noalöök toimus vahetult rüseluse käigus ning vahepeal mingit püsti tõusmist ei olnud (maakohtu otsuse p 32). Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsiooni väited alust järeldamaks, et maakohus on tõendite hindamisel menetlusõigust rikkunud. Nagu eespool märgitud, võttis maakohus apellandi välja toodud ütlusi arvesse ning põhjendas, miks need ei välista M.B ütluste usaldusväärseks pidamist. Ringkonnakohus märgib täiendavalt sedagi, et M.B andis ütlusi vahetult maakohtu istungil ning maakohus pidas tema ütlusi usaldusväärseteks. Apellant aga ei taotlenud M.B ülekuulamist ringkonnakohtus. Süüdistatava vahetult maakohtu istungil antud ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut ei saa ringkonnakohus kirjalikus menetluses süüdistatavale kahjulikus suunas muuta (vt viimati RKKK 18.11.2025, 1-23-7274/138, p-d 99-101). Järelikult puudub ringkonnakohtul ka põhjus muuta maakohtu järeldust selles, et M.B tegi noalöögi vahetult rüseluse ajal.
25.Eelnevast hoolimata ning arvestades viidatud Riigikohtu praktikat jätkuva ründe kohta, ei võimaldaks ka C ja U ütlused järeldada, et rünne oli noalöögi ajaks lõppenud.
26.C ütleb, et tema ei tõlgendaks tätoveeringutega mehe rünnet noaga hädakaitseks, põhjendades seda sellega, et kui ta kannatanu maha väänas, polnud kummagi käes enam nuga. Esiteks, nagu ringkonnakohus hiljem selgitab, ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et maas rüseledes nuga enam kannatanu käes ei olnud (vt ringkonnakohtu otsuse p 31). Teiseks seob C hädakaitsetegevuse lubatavuse ründe- ja kaitsevahendi võrdsusega (põhimõttel noaga noa vastu, kätega käte vastu). See arusaam, ehkki kahetsusväärselt levinud, on vale (vt RKKK 01.07.2021, 1-18-10214/92, p 27). Noalöögieelset hetke kirjeldab C nii, et M.B hoidis maas lamava kannatanu ühte kätt ühe põlvega kinni, teine põlv oli maas. Samal ajal hoidis ta ühe käega kannatanu kehast kinni ja teises oli nuga. Seda, et kannatanu oleks noalöögi hetkeks ründest äratuntavalt loobunud, tunnistaja ei väida. Ka ei räägi tunnistaja midagi sellest, mida kannatanu samal ajal tegi, kui teda kinni hoiti (nt kas ta rabeles, lebas liikumatult vmt) (tl 96).
27.Tunnistaja U kirjeldab esimesel ülekuulamisel sama hetke nii, et M.B surus maas lamavat kannatanut põlvedega kehapiirkonda, et ta liigutada ei saaks (tl 98). Teisel ülekuulamisel ütleb U tunnistaja Cga sarnases sõnastuses Mina ei tõlgendaks tätoveeringute mehe poolset noaga rünnet hädakaitseks, sest hetkel, mil M.B noa kätte sai, selili maas olev mees teda [...] noaga ega muul viisil ei rünnanud. Samuti oli tunnistaja hinnangul näha, et M.B oli kannatanust jõuliselt üle, nii keha kaalult kui ka pikkuselt. Põhimõtteliselt selili maas lamaval mehel polnudki võimalust vastu hakata (tl 101). Ehkki U arvab, et kannatanul ei olnud enam võimalust vastu hakata, ei tulene ka tema ütlustest, et kannatanu oleks ründest äratuntavalt loobunud. Nagu eespool märgitud, ei tähenda ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord automaatselt seda, et rünne oleks lõppenud. Kusjuures tunnistaja U, kelle ütlustele apellant peaasjalikult tugineb, väidab ka seda, et M.B võttis noa kas maast või maas lamava mehe käest samal hetkel, kui ta kannatanut põlvedega maha surus ning lõi seejärel kannatanut koheselt noaga kehapiirkonda. Niisiis ei välista tunnistaja ka võimalust, et M.B võis noa võtta maha väänatud kannatanu käest ning seejärel koheselt ise kannatanut lüüa. Kõike eespool toodut arvestades, samuti pidades silmas maakohtu tuvastatud asjaolu, et noalöök toimus vahetult rüseluse käigus, ei saa tõsikindlalt väita, et rünne oli lõppenud ning M.B-l ei olnud enam põhjust ründe jätkumist karta. Seda isegi siis, kui tal õnnestus ajutiselt kannatanu maha suruda. Ringkonnakohus märgib sedagi, et U on ainus sündmust pealt näinud tunnistaja, kes väidab, et kannatanu ei oleks noalöögi hetkel olnud suuteline vastupanu osutama. Tema aga nägi sündmust eemalt ega saanud seda tajuda nii nagu M.B . Tunnistaja C, 6(11)
1-25-3307 samuti teised tunnistajad, kes kirjeldavad maas rüselemist, kannatanu vastupanuvõime kohta midagi ei ütle.
28.Toetamaks väidet, et kannatanul polnud võimalust enam rünnet jätkata, viitab apellant ka tunnistaja W ütlustele selle kohta, et mehed peksid üksteist käte ja jalgadega ning M.B püsti olles kummardus alla poole ja nägin, kuidas ta maas lamava meesterahva suunas tegi kaks noaga löögi liigutust. Samas jätab apellant tähelepanuta, et W ütlused selle kohta, et M.B oli noalöögi ajal püsti ja kummardus kannatanu kohale, ei haaku C ega U ütlustega. Samuti väitis W erinevalt Cst ja Ust, et M.B lõi kannatanut noaga kahel korral. Ka W ei ütle midagi kannatanu osutatud vastupanu ega vastupanuvõime kohta. Niisiis ei tingi ka W ütlused, eraldivõetuna ega koos U ja C ütlustega, maakohtu otsuse tühistamist.
29.Eespool kirjeldatud asjaolusid arvestades ei ole prokuratuuri viidatud ütlused piisavad järeldamaks väljaspool mõistlikku kahtlust, et kannatanupoolne rünne oli objektiivselt läbi, liiatigi veel seda, et ründe lõpp olnuks äratuntavalt selge M.B-le . Niisiis järeldas maakohus õigesti, et noalöögi hetkel kannatanupoolne rünne veel kestis ning M.B oli seega hädakaitseseisundis.
30.Hädakaitse piiride ületamisega seonduvalt leiab prokuratuur, et kannatanut noaga lüües teostas M.B hädakaitset vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele. Apellant leiab, et analüüsitud tõendid viitavad sellele, et J.E vehkis noaga, M.B väänas ta maha ning selle käigus kukkus ka nuga maha. Maas rüseledes oldi vastamisi rusikatega ning U ütluste järgi oli M.B kannatanust jõuliselt üle. Sellest hoolimata lõi M.B kannatanut noaga. Tunnistaja C ütluste kohaselt M.B veel küsis kas ma löön vä? See viitab apellandi hinnangul, et M.B ei teinud noalööki automaatselt, vaid tal oli aega mõelda ja otsustada, kas ja kuhu ta lööb.
31.Ringkonnakohus prokuratuuri käsitlusega ei nõustu. Ehkki apellant väidab, et analüüsitud tõendid viitavad sellele, et kannatanu maha väänamise järel kukkus nuga maha, mistõttu ei olnud see enam konfliktsituatsioonis kummagi poole kasutuses, ei selgita prokuratuur täpsemalt, millistele tõenditele ta oma väites tugineb. Maakohus luges usaldusväärseks T.U ütlused osas, milles T.U kirjeldas, et üritas samal ajal, kui J.E ja M.B maas olid, nuga jalaga J.E käest ära lüüa (kuid sai ise noaga põlve). Maakohus märkis, et T.U ütluste usaldusväärsust kinnitab ka videosalvestis, millelt jala tõsteliigutus näha on (maakohtu otsuse p 30). Nagu eespool viidatud, möönab ka tunnistaja U, kelle ütlustele prokuratuur peaasjalikult tugineb, et M.B võis noa saada kannatanu käest ning seejärel teda koheselt sellega lüüa. Seda, et noa pärast heitlemine toimus maas, kinnitas ka M.B , kelle ütlusi kohus usaldusväärseks pidas. Kummagi süüdistatava küsitlemist ringkonnakohtu istungil prokurör taotlenud ei ole. Kokkuvõtvalt ei viita kriminaalasjas kogutud tõendid sellele, et nuga oleks maha kukkunud kohe, kui M.B kannatanu maha väänas.
32.Ringkonnakohus selgitas eespool ka seda, miks ei võimalda tõendid tõsikindlaid järeldusi teha selle kohta, et J.E enam maas rüselemise järel M.B-le ohtu ei kujutanud. M.B-l oli õigus rünnak tõrjuda nii, et tema õigushüved edasiselt ohtu ei jääks. Hinnates seda, kas hädakaitse piire ületati, tuleb arvestada ka seda, et kaitsevahend tuli valida loetud hetkede jooksul. Samuti võib ründest tekitud hirmu- või šokiseisund takistada pikemat kaalutlemist otsustamaks, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. (RKKK 17.03.2022, 1-209563/54, p 19; 14.12.2020, 1-19-8038/67, p 31; 20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 10; 25.05.2004, 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 7). Tunnistaja C kuuldud kas ma löön vä? ei kummuta samuti maakohtu järeldust, et rüseluse käigus ei pruukinud M.B-l olla võimalik pikemalt kaalutleda, kuhu kannatanut noaga lüüa. Isegi, kui süüdistataval oli aega see 7(11)
1-25-3307 küsimus esitada, ei sea see kahtluse alla maakohtu tuvastatut, et M.B tegi noalöögi vahetult rüseluse käigus ning kohe, kui süüdistatav noa enda kätte sai. Kolleegium märgib, et prokuröri viidatud lauset võib sama hästi tõlgendada süüdistatava kasuks ning käsitada seda noalöögi eelse hoiatusena.
33.Kokkuvõtvalt ei saa kogutud tõendite põhjal kriminaalmenetluses nõutava kindlusega ümber lükata maakohtu järeldust, et sündmus leidis aset järgmiselt. Kannatanu ähvardas M.B-d noaga ning vehkis sellega tema suunas. Enda kaitsmiseks väänas M.B kannatanu maha, sealjuures oli maas rüselusemise käigus nuga endiselt kannatanu käes. Kannatanu vastupanust ei loobunud. Ühel hetkel sai M.B rüseluse käigus noa enda kätte ja lõi sellega kannatanut ühel korral kõhtu. Noalöögi järel lõpetas M.B kaitsetegevuse ega tekitanud kannatanule täiendavat kahju. Kolleegiumi hinnangul ei ole ütluste vasturääkivuse ja piiratud tõendusteabe tõttu võimalik tõsikindlalt väita, et M.B käsutuses oli mõni säästvaim kaitsevahend, mis oleks ründe sama edukalt ja lõplikult tõrjunud ning mille kasutamisel ei oleks olnud riski, et vahendi nurjumisel jäävad M.B õigushüved ohtu (nt noalöögi asemel rusikatega löömine, noaga kuhugi mujale löömine vmt). Neil asjaoludel ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et M.B oleks objektiivselt hädakaitse piire ületanud.
34.Ringkonnakohus märgib täiendavalt seda, et isegi kui hädakaitset teostati objektiivselt vahendiga, mis polnud säästvaim, ületatakse hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes üksnes siis, kui kaitsja teostab kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui kaitsja ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Ehkki apellatsioonis on kirjeldatud Riigikohtu praktikat hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastamisel, ei sisalda apellatsioon aga sisulisi argumente selle kohta, et isegi kui hädakaitse piire objektiivselt ületati, tegi M.B seda vähemalt otsese tahtlusega.
35.Kokkuvõttes jääb maakohtu otsus M.B KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõistmises muutmata ja apellatsioon rahuldamata. (III) T.U süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi
36.Prokuratuur vaidlustab maakohtu järelduse, et B.W lõi T.U korduvalt jalaga ja rusikaga, sh näkku. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendis ilmne ebatäpsus. Maakohtu otsuse p-s 67 on tõesti selline lause, ent nagu alapealkirjast näha, hindab maakohus tegelikult T.U kaitsetegevust (mis tõesti seisnes rusika- ja jalalöökides) ning lauses läksid nimed omavahel vahetusse. B.W poolse õigusvastase ründena on maakohus käsitanud agressiivset rusikatega vehkimist, samuti märkis maakohus, et T.U ja B.W vahel toimunud rüseluse käigus toimus vastastikune kätega löömine ning tegemist oli nii-öelda kaks kahele ründesituatsiooniga (kannatanud vs süüdistatavad) (maakohtu otsuse p-d 48, 49, 52, 61, 67).
37.Prokuratuur vaidlustab ka maakohtu järelduse, et T.U tegutses hädakaitseseisundis. Kokkuvõtvalt ei ole prokuratuuri arvates maakohtu otsusest selge, milles seisnes B.W poolne õigusvastane rünne. Apellant märgib, et B.W rusikatega vehkimist kirjeldas vaid T.U. M.B rääkis küll sellest, et B.W oli agressiivse hoiakuga ja õigustas J.E-d, ent ta ei maini füüsilist ründamist ega rusikatega vehkimist. Samuti ei nähtu ühegi tunnistaja ütlustest seda, et B.W oleks T.U löönud. Prokuratuuri hinnangul on B.W ja videosalvestise HWPE4838 järgi tõenäoline see, et B.W üritas M.B-d J.E pealt ära
8(11)
1-25-3307 tõmmata, sellesse sekkus T.U, kes läks kättpidi kokku B.W-ga ning lõi teda korduvalt rusikaga, mille tõttu viimane kukkus.
38.Ringkonnakohus selgitab eespool toodud põhjustel (vt ringkonnakohtu otsuse p 24), et apellatsioon jääb tagajärjetuks osas, milles prokuratuur taotleb kohtuistungil vahetult ütlusi andnud T.U ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist kirjalikus menetluses. Selle osa T.U ütlustest, et ta üritas jalaga nuga J.E käest ära lüüa, kui viimane pikali oli, luges maakohus usaldusväärseks (maakohtu otsuse p 30). Samuti pidas maakohus usaldusväärseks seda osa T.U ütlustest, milles ta kirjeldas, et B.W hakkas rusikatega vehkima (maakohtu otsuse p 21).
39.Prokuratuur leiab, et Ä ütlusi tuleks pidada usaldusväärseteks ning ainuüksi see, et ta nuga ei näinud, ei muuda tema ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Esiteks märkis maakohus õigesti, et Ä ütlused muudab ebausaldusväärseks väide, et ta nuga ei näinud. Kohtus uuritud videosalvestisest on näha, et Ä oli noaga vehkimise ajal sündmuste juures ning see, et nuga jäi tal märkamata, ei ole usutav. Lisaks sellele on Ä andnud ütlusi, mis ei haaku ühegi teise tunnistaja, kannatanu ega süüdistatava ütlustega. Näiteks väidab Ä, et füüsiline konflikt sai alguse sellest, et J.E lõi T.U-le rusikaga näkku (sellele eelnes tema väitel B.W õlgadest maha surumine). Seda versiooni, et J.E oleks T.U löönud, ei kinnita isegi T.U, ehkki selline asjade käik tuleks tema kaitseversioonile kasuks. Apellant viitab sellele, et Ä versioon konflikti algusest langeb kokku J.E ja T.U versioonidega. Ringkonnakohus märgib esiteks, et maakohus tunnistas põhjendatult J.E ütlused pea tervikuna ebausaldusväärseteks. Teiseks on Ä ja J.E versioonides märkimisväärsed lahknevused. Kui Ä räägib, et konflikt sai alguse sellest, et T.U surus pingil istuvat B.W-d õlgadest maha, siis J.E sõnul tuli T.U B.W-le selja tagant kallale, lõi teda rusikaga ja hüppas kahe jalaga vastu pead. Sealjuures ei ole isegi B.W ise väitnud, et teda oleks esimesena rünnatud, liiatigi veel säärasel märulifilmile omasel moel.
40.Eelnevast hoolimata tegutses T.U hädakaitseseisundis ka siis, kui B.W ei oleks alguses agressiivne olnud ja rusikatega vehkinud.
41.Nimelt on apellatsiooni järgi usutav, et B.W üritas M.B-d J.E pealt ära tõmmata ning sellesse sekkus T.U , kes läks kättpidi kokku B.W-ga. Kuigi maakohus tugines sellele, et B.W oli alguses agressiivne, ei välista ka maakohtu käsitlus seda, et füüsiline konflikt B.W ja T.U vahel algas just prokuratuuri apellatsioonis kirjeldatud viisil. Seda toetab ka teine videosalvestis (Messenger_creation_3d11584e-042f-bb30-d201767c...), millest nähtub, et kui T.U tõstab jala maas rüselevate meeste peade juurde, haarab B.W temast kinni ning mehed kähmlevad (vt maakohtu otsuse p 9). Sellisele sündmuste käigule viitavad ka M.B ütlused, kes kinnitab, et paralleelselt M.B ja J.E kaklusega tekkis kaklus ka T.U ja B.W vahel (tegelikult väidab sama ka B.W, kelle ütlusi maakohus usaldusväärseks ei pidanud). Seda, et T.U ja B.W hakkasid omavahel kaklema samal ajal, kui M.B väänas J.E maha, kinnitasid ka tunnistajad U ja C. Maakohus märkis, et seda, kumb alustas kehalist konflikti – kas B.W või T.U – ei õnnestunud tuvastada.
42.Ringkonnakohus soostus eespool maakohtuga selles, et J.E pani noaga ähvardades toime vahetu õigusvastase ründe, mis kestis ka M.B-ga maas rüselemise ajal. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, mille järgi oli tegemist nii-öelda kaks kahe vastu ründesituatsiooniga, st selgelt eristusid J.E (ründajad) ning M.B-ni (kaitsjad) leer. M.B võitles maas teda eelnevalt noaga ähvardanud J.E-ga noa pärast. Kuna J.E tegevus oli käsitatav vahetu õigusvastase ründena, oli M.B kaitsetegevus õigustatud. Temale üritas hädaabi osutada ka T.U , kes proovis J.E-lt nuga käest lüüa, samuti tegi löögiliigutuse J.E 9(11)
1-25-3307 suunas (vt maakohtu otsuse p 9). M.B-ni kaitsetegevusse sekkus B.W, kes nii enda sõnul kui ka videosalvestisest nähtuvalt püüdis M.B-d J.E pealt ära tõmmata. Püüdes halvendada end õiguspäraselt kaitsva M.B positsiooni, asus B.W sisuliselt abistama J.E-d ning ühines temapoolse õigusvastase ründega. Niisiis on see tegevus käsitatav vahetu õigusvastase ründena M.B õigushüvede (elu, tervis) vastu. Vahetu õigusvastase ründena nii T.U kui ka M.B õigushüvedele on aga käsitatav ka see, et B.W takistas füüsiliselt T.Ul M.B-d abistada. Niisiis oli T.U hädakaitseseisundis (nii enda kui ka teise isiku õigushüvede kaitseks) ka siis, kui B.W küll alguses agressiivne ei olnud ning rusikatega ei vehkinud, kuid sekkus M.B kahjuks tema ja J.E rüselusse ning takistas füüsiliselt T.U õiguspäraselt hädaabi osutamast.
43.Maakohus leidis, et T.U oli hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire. Apellatsioonis vaidlustati seda, et T.U ei olnud hädakaitseseisundis. Hädakaitse piiride võimaliku ületamise osas apellatsioonis eraldi argumente esitatud ei ole. Kuna ringkonnakohus leidis, et T.U tegutses hädakaitseseisundis, väljuks maakohtu otsuse kontrollimine hädakaitse piiride ületamise osas seega apellatsiooni piirest. Ringkonnakohus märgib siiski põgusalt, et kestvat noarünnakut arvestades ei viita miski sellele, et kaitsetegevust takistanud B.W neutraliseerimine rusika ja jalalöögiga võinuks väljuda hädakaitse piiridest. Vahend oli sobiv, sest lõpetas B.W tegevuse T.U takistamisel ning M.B kaitsepositsiooni kahjustamisel. Pinnapealseid, erineva detailsusega ning kohati ka vastukäivaid ütlusi arvestades ei ole ringkonnakohtul põhjust arvata, et T.U käsutuses oleks mõni äratuntavalt samaefektiivne ning kindel, kuid B.W õigushüvesid vähem kahjustav kaitsevahend. Ka ei teki kolleegiumil kõhklusi hädakaitseõiguse subjektiivsetes eeldustes, s.o T.U teadis faktilisi asjaolusid, mis sisustasid hädakaitseseisundit ning ta tegevus oli kantud kaitsetahtest.
44.Järelikult jääb apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus T.U õigeks mõistmises muutmata. (IV) M.B süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi
45.Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et M.B poolt B.W jalaga näkku löömine ei olnud õigusvastane, sest teo õigusvastasuse välistas KarS § 31 lg 1. Prokuratuur viitab sellele, et B.W agressiivsust ja T.U ründamist on M.B kirjeldanud üksnes karjumise ja J.E õigustamisega, kuid ta pole maininud füüsilist kontakti. Apellandi hinnangul ei viita M.B vastused küsimusele, miks ta B.W-d jalaga näkku lõi, sellele, et tema arvates kujutas B.W jätkuvalt ohtu. Samuti on prokuratuuri hinnangul tõendatud, et jalalöögi hetkel oli B.W poolistuvas asendis, mistõttu polekski ta ohtlik olnud. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu.
46.Ehkki M.B ütlused selle kohta, mida ta täpselt noalöögi järel tajus ning jalalöögi ajal mõtles, olid mõnevõrra ebalevad, märkis ta siiski seda, et tajus ohtu mõlema poolt: Mõlema poolt oli ikkagi oht olemas, nemad olid nagu kahekesi koos. Samuti kinnitas M.B , et oli teadlik sellest, et tema ja J.E maadluse ajal ründas B.W T.U .
47.Kolleegium rõhutab, et kaitsetegevuse vajalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta sündmuste kulgu tervikuna. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli M.B-d just noaga ähvardatud, ta pidi ründajaga noa pärast maas võitlema ning lõpuks hädakaitseolukorras ka nuga kasutama. Rüseluse ajal tajus ta õigesti, et kaklus toimub ka tema sõbra T.U ning ründaja seltskonda kuulunud B.W vahel. Nagu ringkonnakohus eespool maakohtuga nõustuvalt märkis, oli tegemist nii-öelda kaks kahele ründesituatsiooniga, milles M.B 10(11)
1-25-3307 võis õigustatult ründajaks pidada ka B.W-d. Seda liiatigi veel olukorras, kus B.W püüdis füüsiliselt takistada M.B kaitsetegevust J.E vastu. Tunnistaja C ütlused ei võimalda ümber lükata võimalust, et M.B lõi T.U sisuliselt kohe pärast seda, kui oli noaga J.E-d löönud ning püsti tõusnud. Samuti ei viita ütlused tõsikindlalt sellele, et B.W oli äratuntavalt ründest loobunud (või oli ilmselge, et ta rünnet jätkata ei suuda).
48.Hädakaitseõiguse olemusest tuleneb see, et kaitse mõningase ülemäärasuse riski kannab ründaja, mitte kaitsja. Ühelt poolt on see tingitud tõdemusest, et kaitsjal on õigus tekitada ründaja õigushüvedele tunduvalt suuremat kahju rünnatavat ähvardavast kahjust (RKKK 01.07.2021, 1-18-10214/92, p 27). Teiselt poolt sellest, et hädakaitse piiride ületamisega on tegu vaid siis, kui hädakaitset teostatakse kavatsetult või otsese tahtlusega vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui kaitsja tekitab ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju (ringkonnakohtu rõhutused). Hädakaitsetegevuse vajalikkust hinnates ei tohi unustada sedagi, et kaitsja peab tegutsemisviisi valima kiiresti, ärevusseisundis ning vale valiku tegemisel on kaalul tema enda elu ja tervis.
49.Ehkki maakohus leidis, et rünne oli objektiivselt lõppenud, on ringkonnakohtu arvates isegi selles kõrvaldamata kahtlus. Kolleegiumi arvates ei ole selles küsimuses võimalik kogutud tõendusteabe põhjal tõsikindlaid järeldusi teha. Ainuüksi asjaolu, et B.W oli T.U löökide järel poolistuvas asendis maas, ei anna alust arvata, et ka temapoolne rünne on läbi (vt jätkuva ründe kohta eespool ringkonnakohtu otsuse p-s 23). Nagu eespool selgitatud, lõpetas M.B äsja enda kaitsmise noarünnaku eest, kui nägi, et teine ründaja – B.W – on sealsamas veel neutraliseerimata, ehkki tema olukord võis olla ajutiselt halvenenud, sest ta oli T.U löökide järel poolistuvas asendis.
50.Ringkonnakohus soostub aga maakohtu lõppjäreldusega, et M.B kaitsetegevus, ükskõik kas tegelikus või ettekujutatavas hädakaitseolukorras, jäi hädakaitse piiridesse. Maakohus põhjendas jälgitavalt, miks kaitsetegevus – ühekordne jalalöök, mis lõpetas edasise ründe – oli sobiv ja säästvaim. Ringkonnakohus neid seisukohti ei korda.
51.Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus muutmata ka M.B õigeksmõistmises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning apellatsioon rahuldamata. (V) Menetluskulud
52.M.B kaitsja M. Normann esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et riigi õigusabi tasu suuruseks määrataks kahe tunni osutatud õigusabi eest 178 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole Normann ja Partnerid vandeadvokaadi Margo Normanni poolt apellatsioonimenetluses M.B-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 178 eurot 56 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.