Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

võltsimisega T.R-i poolt või, et L.T osutas teatise võltsimisel vaimset kaasabi või, et G.O dokumendi võltsimisele kihutas. Staažiteatise näol on tegemist kehtivate haldusaktide alusel personaliarvestuses kajastatud andmete põhjal koostatava dokumendiga. Teatise koostamise ajal olid ja on ka hetkel G.O staaži arvestamise aluseks olevad haldusaktid kehtivad. Kõnealuse väljateenitud aastate pensioni teatise koostamise ajal ei saanud ega pidanud T.R ega L.T tegema mistahes tegu või jätma midagi tegemata selleks, et selline teatis koostataks. G.Ol, kes oli kehtiva haldusaktiga teenistusse võetud, oli õigus sellise tõendi koostamist nõuda ja asjaomane personaliametnik ei oleks saanud selle koostamisest keelduda.

ebamäärasust sisaldada. Maakohtu selline arutlus on põhimõtteliselt situatsiooniga, mida kajastati Riigikohtu lahendis nr 1-20-8308.

võrdsustatav

4.1 Prokuratuur leiab, et politseiametniku rotatsioonile ei kohaldu ainuüksi PPVS ning teiseks ei olnud G.O puhul ATS § 33 lg 1 eeldused täidetud. ATS § 33 lg 1 kohaldub rotatsioonile, sest tervel vaadeldaval ajaperioodil on PPA ise lähtunud just nimelt viimati viidatud sättes kajastatud põhimõtetest, kui on otsustatud rotatsioonide üle. Seda seisukohta kinnitavad mitmed tõendid ning varasem praktika näitab üheselt, et politseiametnike rotatsioonidele tuleb lisaks PPVS § 63 lg 1 kohaldada ka ATS § 33 lg 1. Kui jaatada, et rotatsioonidele PPA-s kohaldub ainult PPVS jõuaksime absurdse tulemuseni. Nimelt tähendaks selline käsitlus seda, et iga sooviavaldav isik võib roteerida vastuvõtvasse asutusse ükskõik mis ajenditel. Sellisel juhul tõepoolest oleks aktsepteeritav roteerumine pelgalt pensionisaamise eesmärgil. Samas selliselt praktikas ei toimitud ning T.R isiklikult keeldus rotatsiooni jaoks nõusolekut andmast, kuna leidis, et tegemist võib olla palga küsimusega s.t ametnik soovis vastuvõtvas asutuses saada paremat palka, kuid tagada endale samal ajal ka sotsiaalsed garantiid. Seega on kohatu väita nagu ATS § 33 lg 1 regulatsioon ei kohaldu olukorras, kui kõik lähtusid nendest põhimõtetest reaalses elus ning kõigile eelneva staažiga ametnikele ei pakutud sarnast võimalust nagu seda tehti G.Ole ajal, kui oli muutumas seadus, mis välistas endistele PPA ametnikele pensionisaamise, kui nad ei ole uuesti reaalselt tööle asunud PPA-sse. 4.2 Ka on professor Kalle Merusk normitehnika eeskirjas kirjutanud, et eriseadus tuleb kohaldamisele ainult juhtudel, kui tekib vastuolu üldseadusega s.o. normikollisiooni korral. Tegelikkuses viitab keeleliselt sellele ka PPVS § 1 lg 6, mis ütleb, et politseiteenistusele laieneb avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Seega sõna „erisus“ peaks tõlgendama selliselt, et juhul kui tekib vastuolu kohaldub PPVS. Maakohtu selgitus nagu PPVS kui eriseaduse regulatsioon on ilma otsese viidete puudumisel prevaleeriv üldseaduse ATS kõrval on ekslik tõlgendus antud olukorrale. Selline olukord realiseerub õigusteooria kohaselt ainult siis, kui tekib kahe seaduse vahel vastuolu. Praegusel juhul seda vastuolu ei eksisteeri ning saab tõdeda fakti, et nimetatud kaks seadust täiendavad üksteist rotatsioonide puhul. 4.3 Oluline on rõhutada, et mitte ühestki tõendist ei nähtu, et G.O oleks soovinud oma pädevust tõsta eesmärgiga seda hiljem PPA ridades kasutada. Samuti kui rääkida motivatsiooni tõstmisest, siis on selge, et selle eesmärk peaks antud juhul olema PPA ametniku motivatsiooni tõstmine, mitte ametniku, kes juba töötab roteeritavas ametiasutuses. Tõenditest nähtub üheselt, et G.O soov oli töötada juhtivatel ametikohtadel, mis ennekõike haakusid tema enda isiklike huvidega s.t kui sellega kaasnes teatav prestiiž ning piisav rahaline sissetulek ning PPA nimekirja saamine oli ainuüksi seotud pensioniõiguse saamisega. Seega selline tööle vormistamine PPA-sse oli näiline, kuna ei olnud kantud soovist teostada reaalseid tööülesandeid. Pigem võib pidada just raha liikuma panevaks jõuks, mitte isiku soovi omandada pädevust, mida hiljem PPA-s kasutada. ATS § 33 lg 1 sätestatud eesmärke ei realiseeritud, vaid tegemist oli süüdistatava isikliku huviga saada endale sotsiaalsed garantiid. 4.4 Mingit kasutegurit LUK-i jaoks G.O rotatsiooni korras tööle võtmisel ei olnud, sest sel teemal ei suhelnud enne asutuse juhid ega avaldanud soovi ühe või teise ametniku endale saamiseks. Rotatsiooni initsieeris endale G.O ning andis ka ise varjamatult mõista, et võidab sellega pensioni mõttes 10 aastat ning LUK-i ega PPA jaoks midagi ei muutu (SA tõend nr 68, KT 44 , tl 95-121, 1. aprilli 2019 e-kiri MGle). Seda e-kirja maakohtu otsusest ei nähtu, kuigi see on jällegi väga selge indikatsioon G.O tegelikust huvist PPA ridadesse saada ja rotatsiooni korras jätkata töötamist seal, kus ta juba viibis. Lisaks nähtub tõenditest fakt, et

juba enne rotatsiooni vormistamist toimis G.Ol vägagi edukalt koostöö partnerasutustega nagu nt PPA.

kuriteokoosseisule s.o kelmusele ning L.T ja T.R said samast teoreetilisest võimalusest teada 19. juuni 2020 KAPO märgukirjaga PPA-le, siis on selge, et ei saa rääkida keelueksimusest ühegi süüdistatava poolt. Prokuratuur on seisukohal, et G.O meelemuutuse asuda PPA-sse tööle tulenes MTA-s koostatud memost, kus on avaldatud arvamust, et G.O PPA-sse tööle vormistamine ja rotatsioon ei pruugi olla kooskõlas kehtiva õigusega. Seega mõjutas G.O pidevalt kasvav pinge seoses tema küsimusi tekitava töösuhtega, mitte tema reaalne soov PPA-sse naasta. Selleks hetkeks oli rohkem kui kahe aasta jooksul ebaseadusliku rotatsiooni vormis juba staaži kogutud, mistõttu hilisem püüe saada reaalselt mõnele ametikohale PPA-s ei muuda eelnevat olematuks ega lükka ümber väidet, et algselt ei olnud G.Ol reaalset soovi PPA-s tööülesandeid täita. 5.6 Prokuratuur on seisukohal, et on vajalik vaadata ka muid aspekte, mis G.O rotatsiooni puhul aset leidsid. Nimelt isiku paigutamine ametikohale PPA-s, mis absoluutselt ei olnud põhjendatav G.O isikust või ametikohast tulenevalt. See toetab prokuratuuri veendumust, et süüdistatavad püüdsid hoida G.Ole pakutud rotatsiooni võimalikult väikese hulga inimeste vahel. See aga omakorda viitab sellele, et süüdistatavad selgelt püüdsid loodud olukorda varjata, kuna see ei pruukinud ka nende hinnangul olla päris korrektne. Oluline on toonitada, et G.O ei ole ühelgi vaadeldaval perioodil töötanud reaalselt salajasel ametikohal, mis oleks tinginud tema paigutamise PPA-s sellisele ametikohale, mille isikkoosseis on nii avalikkuse kui ka PPA enda töötajate eest varjatud. Sellele on ta läbivalt ka ise oma e-kirjades viidanud ehk siis tema ametikoht LUK-s ei olnud kunagi salajase iseloomuga. Teine lugu oli tõepoolest nelja VLA ametnikuga, kuna kõik VLA-s töötavad isikud (v.a. peadirektor) on avalikkuse eest varjatud ning seega nende kajastamine mh PPA töötajatele oleks võimalik julgeolekuoht, arvestades nende isikute töö tundlikku iseloomu ja võõrriikide suurt huvi seal töötavate isikute ja nende töö sisu vastu. Kuigi maakohtu järeldusega, et seda võidi teha mugavusest võiks nõustuda, siis prokuratuuri käsitlus lükkab selle väite ümber, sest PPA enda praktikas on vastupidiseid näiteid. Maakohus ei ole sellele oma otsuses aga piisavalt tähelepanu pööranud. Tõenditest tulenevalt on võimalik veenvalt näidata, et tegelikkuses ei olnud G.O puhul mitte mingisugust objektiivset vajadust, tulenevalt tema LUK-i ametikohast, paigutada ta PPA-s salajasele ametikohale. Uuritud tõendite pinnalt võib väita, et just nimelt PPA soovis G.O puhul hoida vägagi madalat profiili isiku tööle vormistamisel ja edasi roteerumisel. Kuna ei ole tuvastatud ühtegi objektiivset põhjust sellise salatsemise jaoks, siis jääb prokuratuur kindlalt oma seisukoha juurde, et see oli kantud ebaausatest kavatsustest.

Tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttest, siis on riigil kohustus ka kõigile neile see pension tagada. 8.2 Antud juhul on kahtlemata tegemist äärmiselt taunimisväärse käitumisega, kuna kõigi süüdistatavate näol on tegemist isikutega, kes peaksid vägagi hästi aduma, milline tegevus on antud juhul õiguslikult lubatav ja milline mitte. Samuti on nad ise aastaid võidelnud kuritegevuse vastu, kuid kahetsusväärselt on nad asunud ise seadust rikkuma. Olukorras, kus isik peaks olema oma alluvatele ja laiemalt ka teistele ühiskonna liikmetele eeskujuks, mõjutab omakorda ka isikute süü suurust. 8.3 Eripreventiivsetest kaalutlustest tuleb arvestada asjaolu, et kõik süüdistatavad on varasemalt karistamata. G.O puhul tuleb kaaluda ka võimalikku rahalise karistuse mõistmist, kuna KarS § 209 lg 1 näeb ette võimaluse rahalise karistuse otsustamiseks. T.R-i ja L.T puhul tuleb rääkida küll põhiteo s.o. kelmuse vaates osavõtmisest, kuid nende puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et oma tegudega täitsid nad kaks raskendavat tunnust s.o. teo toimepanemine grupis ning ametiisikute poolt. Samal ajal on oluline toonitada, et kogu tegevuse orkestreeris ja kasu sai G.O. Seega peaks isikute võrdluses saama raskeima karistuse G.O.

KAITSJA SEISUKOHT PROKURATUURI APELLATSIOONILE:

enne teatud aja möödumist roteerida. On oluline, et ka prokuratuur ei ole seda väitud. Järelikult ei ole vaidlust selles, et G.O ametisse nimetamine oli õiguspärane. 11.3 Kuna G.O ametisse nimetamine ja üleviimine LUK-i, ja hiljem EMTA-sse, olid õiguspärased, siis oli G.O politseiametnik ja tema teenistus politseiteenistus (PPVS § 67 1 lg 1). G.O asus PPA-s teenistusse ja on selles teenistuses olnud katkematult tänase päevani. Järelikult ei ole G.O esitanud Sotsiaalkindlustusametile oma teenistusaja kohta valeandmeid, mis tähendab, et puudub kelmuse objektiivse koosseisu asjaolu – pettus. 11.4 Valeandmete esitamine on kelmus ainult siis, kui andmete esitaja teab kindlalt, et need on valed. Seega pidid süüdistatavad kindlalt teadma, et G.O teenistussuhe on õigustühine. See teadmine pidi süüdistatavatel olema 2. mail 2022, kui kuritegu süüdistuse kohaselt lõpule viidi. Süüdistatavad said kinnitust korduvalt ja erinevatest allikatest, sh KAPO-st (vt kaitsekõne 6. peatükk). Seega, isegi kui asuda seisukohale, et G.O ametisse nimetamisel ja roteerimisel rikuti seadust, ei saa asjaosalisi süüdi mõista. Maakohtus uuritud tõendite valguses on selge, et nad tegid omalt poolt kõik, et asjas selgust saada ja käitusid neile antud nõule vastavalt. Kui neile anti ebapädevat nõu ja nad objektiivselt võttes eksisid, siis oleks tegemist koosseisueksimusega KarS § 17 lg 1 mõttes. 11.5 Kokku oli asjas 45 tunnistajat ning prokurör on viidanud 17 tunnistajale (umbes sama oli arv süüdistuskõnes), kusjuures neist 11 on mainitud ühe korra. See, mida inimesed rääkisid, on jäänud täielikult tähelepanuta. Prokurör isegi ei maini enamikku nendest inimestest, kes olid G.O ametisse nimetamise ja roteerimise otsuste tegemise juures. Kui vaadata võrdlusena maakohtu otsust, siis näeme, et kohus on viidanud peaaegu kõigile tunnistajatele. Välja on jäänud ainult kolm, kelle ütlused avaldati (M, J ja K). Seejuures on kohus olulistele tunnistajatele (sh prokuröri soosikud J ja S) viidanud korduvalt ja korduvalt. Sama kehtib ekirjade ja muude dokumentaalsete tõendite kohta. Kirjade ja dokumentide arv, mida kohus on otsuses analüüsinud, on kordades suurem, kui see, mis on leidnud tee süüdistuskõnesse ja apellatsiooni. Selles valguses maakohtule tõendite kõrvalejätmist ja ühekülgset uurimist ette heita on autu ja kohut solvav. 11.6 Kriminaalasja keskne küsimus on see, kas G.O ametisse nimetamine ja roteerimine on õiguspärased, ning kui ei ole, siis kas süüdistatavad said seda teada. Nende personaliotsuste tegemise juures olnud või G.O juhtumit hiljem analüüsinud vastutavad juristid – PPA personalibüroo juht ALlt, LUK-i juriidilise teenistuse juhataja PT, EMTA juriidilise osakonna juhataja MM ja sama osakonna töötaja jurist KR – jäeti eeluurimisel üle kuulamata ja kohtusse kutsumata. Seda, et need juristid olid G.O kaasust analüüsinud, seda kinnitasid kohtus vastavalt JP, MK, RR ja TK (vt vastavalt istung 15. oktoober lk 20, istung 10. oktoober lk 6, istung 14. oktoober lk 9 ja istung 11. oktoober lk 23). Samuti jäeti üle kuulamata ja kohtusse kutsumata Sotsiaalkindlustusameti endine peadirektor, kes KJ sõnul oli seisukohal, et G.Ole pensioni maksta ei tohiks. 11.7 Maakohus asus õigesti seisukohale, et süüdistuse aluseks olev ATS § 33 lg 1 politseiametnike rotatsiooni puhul ei kehti, kuna PPVS-i jaos 41 (§-d 63- 6711) on selle kohta ammendav eriregulatsioon, mis tõrjub ATS §-i 33 lg 1 kõrvale. Sama seisukohta väljendas Tallinna Halduskohus oma 6. detsembri 2023 otsuses. Kaitsja nõustub, et PPA personalitöötajatel ja juristidel on tõepoolest olnud arusaamine, et politseiametnike rotatsiooni puhul tuleb arvestada ka ATS § 33 lõikega 1. Selline teadmine oli ka Välisluureameti töötajatel ja võimalik, et teistelgi. Samas, isiku süüküsimuse otsustamisel peab kohus kujundama kõigi asjassepuutuvate õigusnormide osas oma seisukoha. See, et erinevad

ametnikud on mingit normi pika aja jooksul teatud viisil kohaldanud, ei tähenda, et see tõlgendus on kohtule siduv ega vabasta kohut kohustusest veenduda õigusnormi kohaldatavusest konkreetsele juhtumile. 11.8 Kahtlustuse keskne faktiväide oli see, et 2019. aasta aprillis, kui G.O politseiteenistusse nimetati, siis „tegelikult ta politseiteenistusse ei asunud ega kavatsenudki asuda.“ Süüdistusaktis oli seda väidet kitsendatud. Nimelt ei räägi prokurör enam abstraktselt politseiteenistusest, vaid „politseiteenistusse G.Ole loodud ametikohast“ ehk sellest tunnistajakaitse üksuse ametikohast (vt p 1.1 lk 27). Maakohtu menetluse lõpus esitas prokurör muudetud süüdistuse, kus eeltoodud fraasile oli lisatud „või ka muule ametikohale PPA-s“. Seega pöördus prokurör tagasi väite juurde, mis oli kahtlustuses. 11.9 Kaitsja asub seisukohale, et süüdistuse keskmes olev G.O kavatsusi puudutav väide on tegelikult tähtsusetu. Asjaolu, et inimesel puudub kindel plaan pärast rotatsiooni lõppu koduasutusse naasta, ei muuda ametisse nimetamist ega rotatsiooni õigusvastaseks ei PPVS-i ega ATS-i mõttes. Kehtiva õiguse kohaselt võib ühe ametniku kogu politseiteenistus (või mis tahes avalik teenistus) kulgeda rotatsiooni vormis. Nagu ei ole PPVS-s (ega ka ATS-s) sätet, mis keelaks esimesel päeval rotatsiooni saatmise, nii ei ole neis seadustes ka sätet, mis kohustaks ametnikku koduasutusse kindlasti tagasi tulema. Kriminaalasjas ei ole mitte ühtegi tõendit, milles ühemõtteliselt peegelduks väide, et G.O ei kavatse PPA-sse tagasi minna. Ekirjades, millele prokurör viitab on sõnu ja fraase, millest võib G.O kavatsuste kohta midagi järeldada. Need on siiski aga ainult järeldused, mitte aga tõendis otseselt kajastuv väide, sest võimalusi nende tõlgendamiseks on mitmeid. 11.10 Prokuröri selgitus apellatsiooni punktis 64, nagu oleks KJ ütlustega tegemist KrMS § 66 lg 21 p 3 erandiga, ei ole asjakohane. Selles sättes tähendavad „teiselt isikult“ ja „rääkija“ ühte ja sama inimest. See on mõeldud juhtudeks, kus keegi tunnistab oma kuriteo üles, ning tunnistusi annab see, kellele ülestunnistus tehti. Kui rääkida G.O kavatsustest seisuga 2020 ja edasi, siis on tõendeid palju. Kriminaalasjas ei ole mitte ühtegi kirja, tunnistaja ütlust või muud tõendit, millest nähtuks, et G.O püüd leida PPA-s sobiv ametikoht olnuks teeseldud. Prokurör võib esitada igasuguseid mõttekäike, ent kui nende kinnituseks ei ole ühtegi tõendit, siis on need oletused. Ilma tõenditeta jääb iga mõttearendus oletuseks ega ole piisav süüdimõistmiseks. 11.11 MTA-le esitatud CV-s rotatsioonile viidet tõesti ei ole, kuid seda, et G.O sellest algusest peale rääkis, seda kinnitasid G.O värvanud inimesed. G.O kutsus MTA-sse RR, kes kohtuistungil kinnitas, et rotatsioonist rääkis G.O juba esimesel kohtumisel 2019. aastal. MTA peadirektor VL kinnitas eeluurimisel samuti, et esimest korda mainis G.O, et tuleb rotatsiooni korras 2019. aasta lõpus. Et see nii võis olla, kinnitas ka personalijuht PP, öeldes: „mul on mälupilt, kus G.O ütles kuidagi muuseas, et tööle vormistamise osas saame nõu küsida PPAlt“. Nende ütluste valguses on ju absurdne öelda, et G.O oleks midagi varjanud. 11.12 Kohtus üle kuulatud tunnistajad SM, JP, KT, MM, RP jt selgitasid, et rotatsiooni saadetav isik viiakse sageli ametikohale, kus ta pole kunagi töötanud ega hakkagi töötama, ning et G.O vormistati koos nelja VLA-sse roteeritud ametnikuga. Kuna kõik lähetati luureasutustesse, siis oli loomulik, et nad paigutati salajasse üksusesse. Kuidas oli G.O vormistamisega, seda rääkisid tunnistajad JP, AM ja KP. On tähelepanuväärne, et prokurör ei ütle, et need tunnistajad oleks ebausaldusväärsed, ta lihtsalt ignoreerib neid ja räägib mingisugusest suuremast pildist (vt p 82, 83 ), mida maakohus oleks pidanud jälgima.

11.13 G.O puhul on prokurör noppinud pikast protokollist välja üksikud, teisejärgulised asjaolud ning tõlgendanud neid viisil, et tekiks vastuolu tõenditega. Isegi kui need vastuolud oleksid, on need sedavõrd tühised, et ei anna alust ütlusi tervikuna kõrvale jätta. L.T puhul on toodud välja vastuolu riigiprokuröride Taavi Perni ja RK ütlustega ning KJ ütlustega. Miks need ütlused erinevad, seda L.T kohtus selgitas. Selgituse saanud vastuolu ei ole ütluste kõrvalejätmise alus. KJ kui G.O kaasuse menetleja ja kuriteoavalduse esitaja ei ole kindlasti erapooletu ja objektiivne tunnistaja, kellele ütlused igal-juhul süüdistatava ütlused üles kaaluvad. Mis puudutab riigiprokuröre, siis mõlemal oli kohtus selgeid raskusi L.T-ga peetud kohtumiste meenutamisega. Samas on oluline aga see, et Taavi Pern möönis mitut olulist asjaolu. Kõik need mööndused viitavad sellele, et tegu võis olla siiski tõsisest murest kantud vägagi konkreetse aruteluga, mida väidab L.T. T.R-i puhul on viidatud vastuoludele julgeolekukontrolli vestlusega ning lisaks vastuoludele kohtueelses menetluses antud ütlustega. Esimeste kohta, mis jällegi põhinevad KJ ütlustel, andis T.R arusaadavad selgitused kohtus. Samas tuleb möönda seda, et T.R-i poolt kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused sisaldavad kaasuse seisukohalt olulistes asjaoludes vastuolusid. Osaliselt on need tingitud sellest, et kahtlustatavana ülekuulamine ajaks ei olnud T.R-il olnud võimalust juhtumi üksikasju meenutada ja ta rääkis nii, nagu ta sel hetkel mäletas. Kohtumenetluse käigus kuulis aga T.R teiste asjaosaliste (sh PPA personalitöötajate) tunnistusi ja nägi erinevaid dokumente, mis kindlasti tema mälu värskendasid. Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt peaks kohtul olema õigus lähtuda tõenditest, mis kohtu arvates kajastavad tegelikkust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kohalduvad haldusmenetluse seaduse sätted (I kd protokollid, tl 35), ning ka KJ poolt saadetud e-kirjaga T.R-ile, milles on üheselt viide HMS § 17 sättele (IV/II kd, tl 77). Samas puuduvad e-kirjas HMS § 17 lg 2 p 4 sätestatud andmed, kellena T.R HMS § 17 lg 1 mõttes välja kutsuti. 14.2 Viidatud e-kiri kinnitab üheselt, et T.R ja L.T olid kaasatud haldusmenetlusse ning nende kutsumisel tuttava vestlusele ning vestlusel kohaldati HMS-i sätteid. Kolleegium jääb jätkuvalt seisukoha juurde, et tegemist oli tunnistajatega HMS § 39 lg 1 kohaselt ning tunnistaja kaasamine eeldab tunnistaja nõusolekut. Seda, et isik saaks nõusoleku anda, peab olema talle teada, kellena isik välja kutsutakse. HMS § 39 lg 3 kohaselt kuulatakse tunnistaja üle tsiviilkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras ning TsMS § 257 lg 2 näeb ette tunnistaja õiguse keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad süüstada teda ennast. 14.3 Tõendist ei tulene, et tuttava vestlusele kutsustud isikutele oli selgitatud HMS § 17 ettenähtud korda ning küsitud nõusolekut nende kaasamise kohta tunnistajana, sh ei nähtu, et vestlusele ilmunud isikutele oli selgitatud õigust loobuda selgituste andmisest, kui see võib süüstada neid ennast. See ei tulene ka tunnistaja KJ ristküsitlusel antud ütlustest. Kohane ei ole ka prokuratuuri väide, et T.R ja L.T ilmusid vestlusele vabatahtlikult ja nad sai protokolli teha parandusi, sest see ei väära isikute õiguste rikkumist ning õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui vaadata T.R-i vastust (IV/II kd, tl 76), siis ei ole kahtlust, et T.R ei mõistnud seda, et kutse on vabatahtlik ja tal on õigus keelduda vestlusele minemast ning selgitusi andmast. 14.4 Seletused, mis T.R ja L.T andsid tuttavate vestlusel ja mis protokolliti olukorras, kus seadus kohustas neid seda tegema, on saadud lubamatul teel. Tegemist oli vestlustega, mille kasutamine tõendina kriminaalmenetluses T.R-i ja L.T vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda poolt toime pandud kuriteo tõendamisele ning tegemist oli lubamatu tõendiga. Kokkuvõtvalt ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, kui jättis vastu võtmata süüdistusakti tõendi nr 27 kui lubamatu tõendi.

15.2 Kolleegiumil tuleb sellele vastata eitavalt ning nõustub prokuratuuriga, et kui sellist olukorda lubada, siis võib asuda seisukohale, et kui dokumentaalne tõend on lubamatu, siis on võimalik seda olukorda korrigeerida menetleja ülekuulamise kaudu. Kuid see ei too kaasa süüdistusakti tõendi nr 27 lubatavust, nagu prokuratuur järeldab, vaid kaaluda tuleb hoopis seda, kas tunnistaja KJ ütlused on osaliselt lubamatud. Juhul, kui kohus lubaks menetleja ülekuulamist ja selgituste andmist tõendi sisu kohta, mis on tunnistatud lubamatuks, siis muudab see sisutühjaks tõendi lubamatuse, sest tõendi teine vorm ei kaota ära rikkumist, miks see tõend oli lubamatuks tunnistatud. Näiteks olukorras, kus kohtueelsel uurimisel ei ole kannatanule ülekuulamisel selgitatud ütluste andmisest keeldumist isiklikel põhjustel, st õigust keelduda ütluste andmisest oma vanema vastu ning selline protokoll esitataks kohtumenetluses tõendina KrMS § 2901 alusel, siis oleks tegemist lubamatu tõendiga. Kui kohtulikul uurimisel ei ole võimalik nimetatud rikkumist kõrvaldada (kohtus kannatanut üle kuulata), ei ole võimalik saada kannatanu ütlusi menetleja ülekuulamise kaudu, et viimane selgitaks, mida kannatanu kohtueelsel uurimisel ülekuulamisel rääkis. 15.3 Kuigi tunnistaja KJ ei olnud menetleja KrMS-i mõttes, kui viis läbi tuttvava vestlust L.Tga ja T.R-iga, oli tegemist isikuga, kellele avaldatu oli saadud haldusmenetluses L.T ja T.R-i õigusi rikkudes. Sama olukorraga oleks tegemist juhul, kui julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave esitatakse tõendina kriminaalmenetluses KrMS § 63 lg 11 alusel, kuid tunnistatakse lubamatuks tõendiks, kuid siis tuleks julgeolekuasutuse töötaja ja annaks ütlusi asjaolude kohta, mida teave kajastas. Lubamatu oleks ka olukord, kus varjatud jälgimine tunnistataks lubamatuks tõendiks, sest tõend oli saadud isiku õigusi rikkudes, kuid siis tuleks jälitusametnik ja annaks ütlusi, kes ja mida varjatud jälgimisel tegi. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja KJ ütluste kasutamine ei ole lubatav, mis puudutab tuttava vestlusel protokollitud T.R-i ja L.T seletusi ja need tulnuks tõendikogumist välja jätta. Küll on aga tunnistaja KJ ütlused lubatavad muude asjaolude, sh julgeolekukontrolli olemuse, selle käigu jms kohta. Kokkuvõtvalt ei ole võimalik prokuratuuril viidata apellatsioonis nendele ütlusete kui süüstavale tõendile ja selle tõendi alusel ei saa kontrollida süüdistatavate ütluste usaldusväärsust.

G.O ja T.R-i ütlusi on maakohus arvestanud ka selle kohta, et G.O otsis võimalust naasta PPA-sse teenistusülesandeid täitma, ning neid ütlusi kinnitavad ka tunnistajate ütlused (XI kd protokollid, tl 178p). T.R-i ütlusi arvestas maakohus ka selle kohta, mida ta pidas silmas kui võttis G.O politseiteenistusse (XI kd protokollid, tl 179p). L.T ütlusi on maakohus refereerinud osas, mis puudutab isiklikke suhteid G.Oga (XI kd protokollid, tl 180). G.O ja T.R-i ütlusi arvestab maakohus ka selle kohta, mis puudutab politseiametniku kandideerimist üldises korras peale rotatsiooni. Selle kohta antud G.O ütlusi on maakohus ka arvestanud (XI kd protokollid, tl 181, 185). L.T ütlusi kajastab maakohus RKga kohtumisse puutuvalt (XI kd protokollid, tl 183). Maakohus tsiteeris ka G.O ütlusi selle kohta, millal sai süüdistatav teada KAPO märgukirjast (XI kd protokollid, tl 184p). Viimasena on maakohus käsitelnud G.O ütlusi seoses VAPS pensioni taotlemisega (XI kd protokollid, tl 187p). 16.2 Riigiprokurör toob välja tõendid, millega on vastuolus süüdistatava G.O ütlused, kuid jätab tähelepanuta selle, et neid süüdistatava G.O ütlusi ei olegi maakohus tõendina arvestanud. Kuivõrd maakohus neid apellatsioonis tsiteeritud ütlusi tõendina kasutanud ei ole, siis ei oma tähtsust see, kas maakohus luges need ütlused vaikimisi usaldusväärseks või mitte. 16.3 Kolleegium ei nõustu riigiprokuröriga selles, et süüdistatava L.T ütlused pole usaldusväärsed, sest seda ei kinnita tunnistajate RK ja Taavi Perni ütlused. Riigiprokurör ei arvesta seda, et maakohtus ristküsitlusel ütlusi andnud tunnistajad RK ja Taavi Pern ei mäletanud kõiki asjaolusid toimunud kohtumistest ja seal peetud vestlustest. Kui tunnistajad ei mäleta täpselt asjaolusid, siis ei saa ka prokuratuur asuda seisukohale, et mingeid vestlusi teatud asjaolude kohta ei ole toimunud. See, et tunnistajad ei mäleta, ei kinnita seda, et sellist konkreetset vestlust ei ole olnud ega dokumente ei näidatud. Kui tunnistaja ei mäleta, siis see ei kinnita ega lükka ka ümber süüdistatava ütlusi, kuid seda ei saa tõlgendada ka vaikimisi süüdistatava kahjuks. 16.4 Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et tegelikkuses kinnitas tunnistaja Taavi Pern, et nad arutasid väga erinevaid variante seoses selle rotatsiooniga, sh ei saanud tunnistaja välistada, et G.O nime ka nimetati. Ka tunnistaja RK ei mäletanud, mis koosseise arutati ja mis näiteid toodi, kuid kinnitas, et näiteid toodi. Seega ei ole need ütlused vastuolus süüdistatava L.T ütlusega, vaid pigem kinnitavad tema ütlusi. Ka asjaolu, et tunnistaja AH ei mäleta detailselt, mida kohtumisel räägiti, ning ei olnud mingites asjades päris kindel, ei tähenda seda, et süüdistatava L.T väited ei vasta tõele. 16.5 Ebaõige on ka riigiprokuröri seisukoht, et kuna tunnistajad ei kinnita süüdistatava ütlusi (tegelikkuses ei mäleta) ja süüdistatava neid väiteid mingid muud tõendid ei kinnita, siis ei ole süüdistatava L.T ütlused usaldusväärsed. Sellise seisukohaga nõustudes peaks näiteks ka kannatanu ütlusi alati kinnitama n-ö muud tõendid ning nende puudumisel ei oleks sõna-sõnavastu-olukorras võimalik süüdistatavat süüdi mõista, kuid ometi on selline olukord kohtupraktikas aktsepteeritud. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks süüdistatava ütlus. Seega paljude teiste otseste või kaudsete tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel seda, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtupraktikas on märgitud, et mingi tõendi usaldusväärsust on põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne (vt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14).

16.6 L.T ütluste kohta märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Lisaks sellele, et neid ei lükka ümber mitte ükski asjas uuritud tõend, on tegelikult süüdistatava versioon ka usutav. L.T leidis ennast olukorrast, kus tema varasema tegevuse osas olid tõusetunud kahtlused, et ta võis teha midagi valesti. Sellises olukorras on kaheldav, et inimene otsustab küll pöörduda situatsiooni selgitamiseks prokuratuuri poole, kuid varjab sealjuures olulisi detaile, rääkides kaasusest üksnes väga möödaminnes ja hüpoteetiliselt. Seda enam, et sellised kohtumised toimusid kahel korral, kus sooviti tõusetunud küsimustele vastuseid saada ning konkreetse asjaolu üle vaidlus puudub (vt otsuse p 23.8). 16.7 Kolleegiumil on raske mõista ka riigiprokuröri mõttekäiku selle kohta, et L.T sõnum KAle ei kinnita seda, et süüdistatav konsulteeris riigiprokuröriga just sellise detailsusastmega, nagu süüdistatav väidab, sest sellise meili saatmine võis olla kaalutletud eesmärgiga anda endale teatav õigustus. Riigiprokurör teeb sellise etteheite olukorras, kus just eelnevalt on teinud etteheite, et mingeid muid tõendeid peale süüdistatava enda ütluste ei ole. Siinkohal hindab riigiprokurör tõendeid eraldi, kuid tõendeid tuleb hinnata kogumis. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning kolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi. Riigiprokuröri versioon, et sellise meili saatis süüdistatav teadlikult, et anda endale hiljem teatav õigustus, on teoreetiline, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et kui kriminaalmenetlus tuli avalikuks, siis vihastas süüdistatav korralikult ja valas viha välja või oli vastupidi nördinud, kuna eelnevalt oli talle kinnitatud, et kõik, mida prokuratuuris kohtumisel arutati, on karistusõiguslikult korrektne. Eluliselt on täiesti usutav, et selline tegevus on tavapärane, kui eelnevalt on midagi inimesele kinnitatud, et see on korrektne, kuid mõne aja möödudes selgub, et tegelikkuses ikkagi selline käitumine prokuratuuri seisukohast vaadates korrektne ei ole. Riigiprokuröri selline põhjendus ja tehtud järeldus ei toetu tõenditele, vaid enda versioonile (arvamusele), mistõttu ei välista selline seisukoht süüdistatava kaitseversiooni. Neil toodud põhjustel süüdistatava L.T ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks alust ei ole. Kuivõrd muudes asjaoludes ei ole maakohus süüdistatava L.T ütlusi tõendina kasutanud, siis ei oma tähtsust muud apellatsioonis toodud argumendid, miks on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed. 16.8 Süüdistatava T.R-i ütlusi on maakohus arvestanud tõendina ainult selle kohta, mida kinnitavad ka muud tõendid peale süüdistatava ütluste. Ka nn tagaotsitava kampaania kohta on maakohus kasutanud süüdistatava ütlusi ainult kampaania üldise mõtte kohta, mitte seoses G.O rotatsiooniga. G.O politseiteenistusse võtmise kohta on maakohus kasutanud tõendina süüdistatava ütlusi väga kitsalt ning ainult seda, mida kinnitab ka kirjalik tõend. Kuivõrd maakohus ei kasutanud tõendina ütlusi, mida riigiprokurör apellatsioonis refereerib kui ebausaldusväärseid, siis ei oma taaskord tähtsust see, kas maakohus luges need ütlused vaikimisi usaldusväärseks või mitte. Kokkuvõtvalt ei tuvastanud kolleegium, et maakohus oleks tuginenud süüdistatavate ebausaldusväärsetele ütlustele, millele prokuratuur tähelepanu pöörab ning mis oleks toonud kaasa kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Prokuratuur taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. 17.1 Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 17.2 Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas maakohus on teinud tõendite hindamisel vigu, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikust ja mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ühtlasi hindab kolleegium seda, kas maakohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates.

18.3 PPVS § 33, § 34 ja § 35 sätestavad, mida loetakse politseiteenistuseks, kes on politseiametnik ja mis on politseiametniku ametikoht. PPVS § 43 lg 1 kohaselt võetakse politseiametnik teenistusse ametikohale nimetamisega. PPVS § 47 näeb ette nõuded haldusaktile, millega politseiametnik ametikohale nimetatakse. Käskkiri kui haldusakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti ehk käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise hetkel olemasolevate faktide põhjal. Õigusvastane on reeglina haldusakt, kui on jäetud välja selgitamata mõni oluline faktiline asjaolu või ei ole kaalutud erinevaid huve. Selge on see, et kaalutlusotsust tehes peab lähtuma seaduse eesmärgist ja mõttest ega tohi lähtuda kaalutlustest, mis on seaduse eesmärgiga vastuolus. 18.4 Kolleegium ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et ühestki tõendist ei nähtu üheselt, et G.O tegelik tahe 9. aprillil 2019 oli ainuüksi pensioni õiguse saamine ning tal puudus algusest peale soov asuda tegelikult politseiteenistusse loodud ametikohale või naasta PPA-sse mõnele muule ametikohale. Kohtupraktika kohaselt põhineb kaalutlusotsuse legitiimsus eeldusel, et kaalutlusõigust on kasutatud ausameelselt, mitte aga (varjatult) keelatud kaalutlusi silmas pidades. Pole välistatud, et olukorras, kus ametiisik teeks otsustuse üksnes ja ainult seetõttu, et tagada G.Ole tulevikus pension, oleks see ebaõige. Samas ei saa kolleegium jaatada kaalutlusviga üksnes selle pinnalt, et kaalutlusotsustust tegev ametiisik teadis G.O huvist saada tulevikus eripensioni. Nii võiks kaalutlusveana käsitada ka olukorda, kus väga hea teenistustaustaga, kuid silmnähtavalt lapseootel naine vormistatakse ametisse, kuigi ta läheb koheselt rasedus-ja sünnituspuhkusele, olles eelnevalt avaldanud sedagi, et tulevikus soovib ta veel lapsi. 18.5 HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve. Teadmine pensioni soovist pigem kinnitab seda, et on välja selgitatud erinevad faktilised asjaolud ja kaalutud erinevaid huve, sh nii teenistuja kui ka PPA huve ning teenistusse nimetamine ei toimunud läbimõtlematult. Eeldatav positiivne mõju PPA-le G.O teenistusse võtmisel nähtub selgelt G.O CV-st, mille kohaselt on tegemist isikuga, kes on olnud pikaajaliselt riigiteenistuses ja seda väga märkimisväärsetel ametikohtadel (vt nt VIII kd, tl 11-25, 31-34, 42-61). Sellise taustaga isik on kindlasti kasulik riigiasutusele ning selline taust toetab ka isiku rotatsiooni teistesse riigiasutustesse. G.O teenistuskäigust nähtub seegi, et tegemist on isikuga, kellel on soov töötada riigiasutustes, mitte eraettevõttes. Selge on ka see, et käskkirja vormistamine ei toonud G.Ole kaasa ainult õigusi, nagu prokuratuur on ekslikult leidnud, vaid tõi kaasa kohustused, kuid seda asjaolu prokuratuur arvesse võtnud ei ole. Ühtlasi ei saanud G.O olla kuidagi kindel, et tema rotatsiooni ei tühistata ning tal tuleb naasta PPA-sse politseiteenistusse. Vähetähtis ei ole seegi, et rotatsioon oli määratud kindlaks tähtajaks, mida võis küll kokkuleppel pikendada, kuid kas see ka realiseerub, ei saanud G.O tõsikindlat prognoosida. Käskkiri ei saa aga ilmselgelt olla õigusvastane lähtuvalt hüpoteetilisest olukorrast tulevikus. 18.6 Üheselt on tõendamist leidnud, et ka teistel roteeritud isikutel on olnud üheks motivaatoriks politseipension, kui on toimunud ametisse võtmine ja samal päeval roteerimine ning on neidki, kes tulid rotatsioonist lühiajaliselt tagasi lähetavasse asutusse, et vormistada pension ja minna tagasi täitma teenistusülesandeid asutusse, kuhu oli ka varasemalt lähetatud. Tõendatud on ka see, et roteeritud isikuid nimetati rotatsiooni perioodil teisele ametikohale

võrreldes sellega, millistel nad varem töötasid (vt XI kd protokollid, tl 186-187). Nii on PPAst roteeritud isikuid Siseministeeriumisse ja Kaitseväkke. Kaitsepolitseiametist roteeriti isik Siseministeeriumisse, vabastati Siseministeeriumist ja isik naases Kaitsepolitseiametisse, et vormistada ära pension ja asus uuesti Siseministeeriumi teenistusse. VLA ja Kaitsepolitseiameti vahel on toimud rotatsioon, vormistamine osakoormusega ametisse ja hiljem vabastamine ametist. Siinkohal on paslik märkida, et kõik maakohtu välja toodud roteerumised erinevates asutustes on tegelikkuses samastatavad G.O rotatsiooniga. See, et nende vormistamise praktika on olnud asutustes erinev, näitab seda, et ühtne praktika puudus ning lähtuti seadusest ja juhtide diskretsioonist. Seda, et see küsimus oli 2019 reguleerimata, nõustus ka riigiprokurör ringkonnakohtu istungil, vastates kohtu küsimustele. Kolleegiumi arvates ei ole tegelikkuses vahet, kas isikud vormistati enne rotatsiooni teisele ametikohale või võeti asutusse tööle ja jäeti sinna tööle koormusega 0,1 või 0,2 ja roteeriti tagasi asutusse, kus isik juba oli, sest sellest võiks justkui järeldada, et kui G.O oleks enne vabastatud või teenistussuhe peatatud LUK-is ja töötanud ühe päeva või nädala vms aja PPA-s, siis oleks prokuratuuri arvates olnud kõik korrektne. Pigem näitab sellise n-ö skeemi tegemata jätmine seda, et asju tehti nii, nagu need päriselt olid ja mingeid n-ö JOKK skeeme ei kasutatud ega välja mõeldud. 18.7 Süüdistusaktis on küll tehtud etteheide selle kohta, et G.O oli juba LUK-is ametis ning tema teenistussuhet LUK-is ei peatatud ning puudus eesmärk tema roteerumiseks ning selliselt rikuti ATS § 33 lg 1. Kuid prokuratuur ei ole eraldi etteheitnud ega ole süüdistusaktis ära näidanud, et ametisse vormistamine PPA-sse ajal, mil G.O oli teenistuses LUK-is, ei olnud võimalik ja oleks olnud vastuolus mõne seaduse või muu õigusaktiga. 18.8 See, et G.O ei asunud politseiteenistusse loodud ametikohale 15. aprillil 2019, oli tingitud sellest, et 9. aprilli 2019 käskkirjaga nr 1.9-5.3/22t peatati G.O kui PPA ametniku avaliku võimu teostamise õigus seoses tema tähtajalise üleviimisega LUK-i ajavahemikul 15. aprillist 2019 kuni 15. aprillini 2023. Kolleegiumil tuleb märkida, et viidatud käskkiri, millega G.O roteeriti LUK-i, ei ole õigusvastane, sest seadust, mis keelaks isiku rotatsiooni samal päeval, ei ole. Sellega, et see oli täpsemalt reguleerimata, nõustus ka riigiprokurör ringkonnakohtu istungil. Seda, kas selliselt toimides rikuti ATS § 33 lg-t 1, annab kolleegium vastuse allpool. 18.9 See, kuidas Siseministeerium defineeris oma 2023. aasta teenistuslikus järelevalves töösuhte näilisust, ei ole asjakohane 2019 aasta toimunu kontekstis. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise hetkel olemasolevate faktide põhjal ja kehtiva õiguse alusel. Seega on väär prokuratuuri seisukoht, et süüdistusperioodist hiljem vastu võetud eeskirjad ei ole küll tagasiulatuvalt kohalduvad, kuid neid saab võtta abiks situatsiooni õiguspärasuse kontrollimisel. Ühtlasi väärib märkimist seegi, et jaatades teenistuslikus järelevalves töösuhte näilisust, st sisuliselt käskkirja õigusvastasust, pidanuks järelevalvet teostav asutus haldusakti kehtetuks tunnistama või tegema ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks. Järelevalves antud hinnang (VI kd, tl 12-21) ei ole kooskõlas selle lõpptulemusega (VI kd, tl 31-32), sest personaliosakonnale on tehtud ülesandeks töötada välja ametnike tähtajalise üleviimise põhimõtted ning esitada asjakohased ettepanekud õigusaktide muutmiseks ja tehtud ettepanek kahe isiku suhtes, kelle tähtaegne üleviimine pole lõppenud, kaks ametikohta kaotada või tähtajaline üleviimine lõpetada. Seega ei saa teenistuslikus järelevalves märgitu pinnalt teha järeldust, et G.O teenistusse võtmine oli näiline. Teenistusliku järelevalve tulemus näitab ainult seda, et varem kehtinud regulatsioonis nähti ilmselgeid puuduseid, mida peeti võimalikuks likvideerida üksnes seadusandlikul tasandil, õigusakte ümber sõnastades ja täiendades.

18.10 Prokuratuur viitab küll kohtulahendile nr 1-20-1041, kuid ei seosta ega too välja argumente käsiloleva kriminaalasjaga, mainides vaid, et käsiloleval juhul on tegemist analoogse situatsiooniga nagu on olnud eelnevas praktikas n-ö emapalga pettuse juhtumid. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Kohtuasjas nr 1-20-1041 oli küsimus selles, et näidati ära, et isik oleks justkui töötanud firmas ja talle oleks makstud kõrget töötasu, tegelikkuses aga isik üldse firmas ei töötanud. Analoogne oleks situatsioon siis, kui tehakse lihtsalt käskkiri isiku tööle vormistamise kohta, kuid tegelikkuses isik reaalselt tööl ei käiks ja tööd ei teeks. Käsilolevas asjas saaks analoogset situatsiooni jaatada, kui asi oleks välja näinud nii, et tehtud oleks käskkiri G.O tööle vormistamise kohta PPA-s ja ka rotatsiooni kohta LUK-is, kuid tegelikkuses G.O LUK-i tööle poleks läinud ega oleks seal ka tööd teinud. Nii see aga ei olenud: G.O roteeriti LUK-i tööle ja seal ta ka reaalset tööd tegi.

suhtlus erinevate isikutega, kuid nende sisust ei nähtu midagi tavapäratut. E-kirjaga nr 37 edastab G.O allkirjastatud dokumendid ja annab teada, et LUK-i personal saadab ka suunamise taotluse ning märgib ära ka, millal peaks see hakkama kehtima (IV/I kd, tl 61). Ekirjas nr 42 on toodud sama sisu ja vastus sellele, sh juhis, mida G.O peaks tegema ja kuhu mingid dokumendid tuleb saata. Kuid nendest e-kirjadest ei nähtu, et G.O korraldaks jõuliselt kellegi tööd või suunaks protsessi. Samas, kui ka oleks tuvastatud konkreetsetes e-kirjades, et G.O protsessi suunab, ei ole siin midagi kummastavat. Maakohus on üheselt tuvastanud, et oma iseloomult on G.O isik, kes tahab omada kontrolli kõige temasse puutuva üle ja kui tema hinnangul asjad ei suju, siis hakkab ta kirju saatma (IX kd protokollid, tl 177p). Viidatud kirjadest aga ei nähtu seda, et G.O vormistatakse ametisse üksnes pensioni saamiseks ja ta ei kavatse kunagi PPA-sse naasta. 19.4 Süüdistusversiooni, et G.O mitte kunagi PPA-s teenistusülesandeid täitma ei asu, ei kinnita ka prokuratuuri viidatud 24. jaanuari 2020 e-kiri (II kd, tl 1-4). See, et G.O ei kinnita seda kindlas kõneviisis, ei välista tema tagasiminekut. Selline e-kiri ei tõenda PPA-sse tööle vormistamise ja roteerumise näilisust, sest sellest saab teha järelduse, et G.O arusaama kohaselt on tal võimalik minna tagasi ametikohale, kust teda roteeriti. Seejuures peab G.O ilmselgelt silmas just konkreetset ametikohta (Loomulikult, ka sellel kohal, kust ma PPA-st olen suunatud LUK-i on RS loa olemasolu vajalik, kuid seda siiski vaid siis, kui peaksin sinna tagasi suunduma), kust ta roteeriti, kuid mitte seda, et ta üldse ka muule ametikohale PPA-s ei asu, nagu süüdistuses on leitud. Seost parkimiskohaga on maakohus käsitlenud VLA vaates, mitte PPA-s (XI kd protokollid, tl 174-176), seega sellises seose märkimine apellatsioonis PPA kontekstis jääb arusaamatuks. 19.5 Maakohus on 27. jaanuari 2020 e-kirjale viidanud ja ka selle sisu analüüsinud (XI kd protokollid, tl 179) ning mingeid ebaõigete järelduste tegemist kolleegium ei tuvastanud. Esiteks ei nähtu siit mingit soovi mõjutada AM, sest G.O küsib, mis järjekorras peaks see kõik käima, ja toob ära selle, kuid tema seda lihtsustatult mõistab ja aru saab (III kd, tl 86). Teiseks on maakohus küll e-kirja tsiteerides jätnud välja sõna „kas“, kuid see ei muuda maakohtu järeldust, sest sõna „kas“ näitab valikut, mitte ei välista mingit asja tulevikus. Riigiprokurör viitab küll e-kirjadele nr 9, 12, 14 jne (VIII kd, tl 135-136, 140, 143-145) ning teeb järelduse, et G.O edastab personaliinimestele e-kirju eesmärgiga tagada kiire ja sujuv dokumentide vormistamine, mis omakorda tagaks talle näilise pensionistaaži tekkimise ja sellega vajalikud eeldused pensioni vormistamiseks. Kolleegium sellega ei nõustu, sest G.Ole tehakse tööpakkumine MTA poolt 27. jaanuaril 2020 ning alates sellest e-kirjast suheldakse MTA-sse roteerumise küsimustes ning sellest ei saa teha järeldust, et G.O juhiks mingeid personaliküsimusi, sest ka temale esitatakse küsimusi, millele ta peab vastama (vt nt VIII kd, tl 143-145). 19.6 Kolleegium nõustub siinkohal maakohtu järeldusega, et algusest peale oli T.R-i jaoks G.O rotatsiooni üheks tingimuseks, et G.O tuleb 2023. aastal tagasi politseiteenistusse. Seda kinnitab asjaolu, et kui G.O soovis oma rotatsiooni pikendada, siis T.R ei olnud sellega nõus, sest 29. jaanuaril 2020 kirjutas T.R, et otsustas, et suunamine toimub samadel põhimõtetel nagu see oli KV-sse. Siis vaadatakse otsus taaskord üle. See ei näita aga seda, et T.R ei oodanud G.Ot tingimata PPA-sse tagasi, nagu leiab riigiprokurör. Seejuures jätab riigiprokurör tähelepanuta tunnistaja AS ütlused, millele maakohus on viidanud ja mis kinnitavad, et T.R ütles, et võttis G.O ametisse selleks, et G.O tuleks tulevikus teenistusse tagasi. Selge on ka see, et rotatsiooni lõppedes vaadatakse rotatsioon uuesti üle ning otsustatakse, kas rotatsioon jätkub või ei. Seega e-kirjas (vt IV/I kd, tl 167) olev märge, et

tähtaja möödumisel vaadatakse pikendamise küsimus uuesti läbi on eluliselt täiesti asjakohane, kuid ei näita seda, et juba algusest peale oli plaan, et G.O PPA-sse ei naase. 19.7 Riigiprokurör viitab e-kirjale (VIII kd, tl 141-143), millest peaks prokuratuuri väitel üheselt tulenema G.O huvi ja tegelik soov ning millest ei nähtu veendumust, et G.O sooviks ühel hetkel naasta PPA-sse. Riigiprokurör jätab tähelepanuta selle, et märgitud e-kirjas vastab G.O HK eelnevale e-kirjale, kus on märgitud, et nad tegelikult lootsid, et G.O tuleb tolliosakonna juhataja ametikohale määramata tähtajaks, ja G.Ole esitatakse konkreetsed küsimused, millele ta vastab (VIII kd, tl 142). G.O selgitab e-kirjas, et tegelikkuses ei ole MTA-l vahet, kas on tähtajaline või tähtajatu rotatsioon. PPA saab lähetada tähtajaliselt ja siis saab pikendada, tegemist on puhtalt vormistusliku küsimusega. Ühtlasi arvab G.O, et PPA-ga on võimalik rääkida, et lähetus jätkub ka peale praegust määratud tähtaega. Selles kirjas ei ole midagi kategoorilist väidetud, et ei asu, ei lähe jne, vaid avaldatakse üksnes arvamust mingite võimaluste üle pikendada rotatsiooni. Olukorras, kus asutus on lootnud saada inimese tööle määramata tähtajaks, on täiesti inimlik, et sellele vastatakse selliselt, et põhimõtteliselt on võimalik seda pikendada ja siis ei peaks olema mingit vahet MTA-l, kas on tähtajatu või tähtajaline tööle asumine. Märkimisväärne on seegi, et G.O ei märgi e-kirjas, et kui vajalik staaž on täis, siis saab ta vabalt otsustada, kellega esmast teenistussuhet omada, kuigi selline küsimus oli HK poolt e-kirjas esitatud. Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et PP ütlustest tuleneb üheselt, et sel ajal, kui tema MTA-s töötas, pakuti G.Ole vähemalt kahel korral võimalust tulla ametisse tööle põhikohaga, kuid G.O vastas, et kui teisiti ei saa, siis ta läheb PPA-sse tagasi (IX kd, tl 19). 13. septembri 2021 e-kirjast nähtub samuti, et G.O arutleb, kas peaks MTA juhiks kandideerima, siis ta ei naaseks PPA-sse mitte 2023, vaid 2027 (X kd, tl 51). See e-kiri viitab üheselt, et G.O soov on naasta peale rotatsiooni PPA-sse. 19.8 Kolleegiumil jäävad arusaamatuks riigiprokuröri viited ja oletused, miks ei olnud MTAle esitatud CV-s märgitud PPA ametikohta, sest e-kirjast, mida kolleegium eelnevalt käsitles on ära märgitud nii PPA kui ka rotatsioon KV luurekeskuse ülema asetäitjana. Tunnistaja VL on andnud ütlusi, et rotatsiooni korras tööle tulekut MTA-sse mainis G.O 2019. aasta lõpus (IX kd, tl 24). See, et tunnistaja sellele tähelepanu ei pööranud, ei ole etteheidetav G.Ole. Seega ei saa järeldada, et G.O oleks seda varajanud, nagu prokuratuur on leidnud. See, et tunnistaja ei mäleta, et oleks juttu olnud, et G.O sooviks PPA-sse tagasi minna, ei tähenda taas seda, et sellist jutuajamist ei võinud olla ja isegi kui sellist jutuajamist ei olnud, ei saa seda tõlgendada süüstava asjaoluna. 19.9 G.O 14. veebruari 2020 e-kiri MKle ei näita seda, et G.O ainuke ja tegelik soov oli pensioni saamine, ega seda, et T.R ja L.T olid sellest teadlikud. Prokurör jätab tähelepanuta selle, et tunnistaja MK on andnud ütlusi, et G.O soov oli jätkata politseis ja seda märkis G.O juba värbamise hetkel (vt I kd protokollid, tl 109). Ühtlasi märkis kolleegium juba eelnevalt, et G.O ei ole kunagi varjanud, et PPA-sse tööle vormistamise üheks ajendiks oli soov saada pensioni, selline soov on täiesti arusaadav ja inimlik. Nii võiks vastutusele võtta kõik isikud, kes on asunud tööle ametitesse, kus on võimalik saada hiljem eripensioni ja see on olnud n-ö ainsaks või oluliseks liikumapanevaks jõuks ja hiljem on nendelt ametikohtadelt ametnikud roteeritud edasi teistesse asutustesse ja kui ei nähtuks kuskilt tõenditest soovi naasta. Maakohus on kajastanud ka prokuratuuri poolt viidatud G.O 15. aprilli 2020 kirja G.Ole ning kolleegium nõustub, et ka sealt nähtub G.O soov saada pensioni, kuid ei nähtu fakti, et G.Ol oli 2019 aprillis või hiljem plaan mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma (X kd, tl 67). Samas jätab riigiprokurör tähelepanuta 16. aprilli 2021 e-kirja, millest nähtub üheselt G.O soov olla politseiteenistuses (vt X kd, tl 68).

19.10 Tõepoolest ka 30. augusti 2020 e-kirjast KRle (VII kd, tl 25) ei nähtu ühemõttelist väljendust soovi kohta reaalselt PPA-sse jõuda, kuid ei nähtu ka seda, et G.O selle välistaks. Seejuures jääb G.Ole arusaamatuks, kuidas suudeti tähtajalise teenistuslepingu puhul teha järeldus, et ta ei soovi minna hiljem politseiteenistusse. Seega nähtub sellest, et G.O ei saa aru, millest selline järeldus on tehtud. Edasi väljendab küll G.O seda, et soovib, ei soovi, kuid mis see siia puutub. Kuid selle kirja kontekstist nähtuvalt on mõte see, et G.O ei saa aru, kuidas puudutavad need küsimused riigisaladuse hoidmist ehk julgeolekukontrolli. Oluline on kogu kirja mõte, mitte üksikud kontekstist välja rebitud laused, mida prokuratuur on tsiteerinud. Sellest e-kirjast ei nähtu see, et G.O jaatab kelmuse toimepanemist, vaid ta analüüsib hüpoteetiliselt käsitlust ja ironiseerib olukorra üle, kui oleks tegemist teatud asjaoludega. See, et G.O peab end teistest paremaks võib olla egoistlik, kuid tegemist on konkreetse enesehinnanguga endale ja iseenda väärtustamine teatud viisil. 19.11 Seoses prokuratuuri viitega e-kirjadele, millest ei nähtu G.O soovi reaalselt naasta PPA ridadesse (VII kd, tl 43-47), tuleb kolleegiumil taaskord märkida, et nendest e-kirjadest ei nähtu ka selget väljaütlemist, et G.O ei naase mitte kunagi PPA-sse ega see, et tal ei ole olnud ka algusest peale sellist kavatsust. Prokuratuur on kajastanud e-kirja üksikut lauset, kuid sellest nähtub üksnes see, et G.Ol puudub teadmine, kas rotatsioon pikeneb või ei ja kas ja millist RS luba tal siis vaja oleks. 19.12 Prokuratuuri käsitlus, miks ei vastanud L.T G.O 1. juulil 2021 e-kirjale (IV/II kd, tl 139), on pelgalt oletus. Tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et igale e-kirjale L.T ei vastagi. Sellised teooriaid võib püstitada lõputult ning see ei kinnita mingit ühist arusaama kolme isiku vahel, sest sellega nõustudes ei oleks ilmselt G.O e-kirja saatnud ja pealkirja lõppu lisanud punktiirjoont, mis näitab üheselt küsitavust märgitu osas. Seejuures ei tulene sellest väljavõttest, et 2019 oli kindel arusaam, et G.O PPA-sse kunagi tööle ei naase. 19.13 G.O 11. augusti 2021 e-kirjast teeb prokuratuur taaskord valed järeldused, sest selle kirja kirjutamist ei tinginud memo, kus on avaldatud arvamust, et G.O PPA-sse tööle vormistamine ja rotatsioon ei pruugi olla kooskõlas kehtiva õiguses, vaid see, et selle memo alusel sooviti rotatsiooni lõpetada (VII kd, tl 94). See on kirja esimeses lauses kohe kirjas, miks soovib G.O nn koju naasta ja selleks on memo, mida tema eest varjatult tehti, leidmaks aluseid rotatsiooni lõpetamiseks. Selge on see, et kui ühe asutuse poolt soovitakse rotatsioon lõpetada ja tööõhkkond ei ole enam hea, siis naaseb ametnik oma ametikohale ehk asutusse kust ta rotatsioon alguse sai. 19.14 Asjaolu, et 15. veebruari 2022 e-kirjast (IV/II, tl 152) nähtub ka võimalus, et G.O on nõus rotatsiooni pikendamisega, kui see on PPA nägemus, ei näita taaskord seda, et tagasiminek ei olnud G.O tegelik soov ega tahe. Selline sõnakasutus ei näita G.O soovi, et äkki ta ikka ei peaks PPA-sse naasma. Samas jätab riigiprokurör tähelepanuta selle, et G.O mainib kirjas ka seda, et ta on nõus kõigega, kui T.R-il tekivad mingid muud mõtted tema rakendamise kohta. 19.15 Prokuratuuri seisukoht, et 2. septembril 2022 e-kirjas (X kd, tl 94) G.O poolt väljendatud sõnakasutus, et viisakas oleks näitab G.O suhtumist, mis on ajas muutunud. Samas ei kinnita märgitu, et G.Ol enne 2022. aastat PPA-sse tagasipöördumise soovi ei olnud. See, mis aga G.O teadvusesse jõudis või mitte, ei ole ilmselt kellelegi teada, sh ei saa sellist järeldust ka riigiprokurör teha, sest seda konkreetset e-kirja sisu ei ole G.O ristküsitluse käigus avaldatud ega teda selle sisu kohta küsitletud. Seega on tegemist taas oletustega.

19.16 See, et G.O kibeles ametikohtadele, mis oleks olnud edasiminek tema karjääris, ei ole etteheidetav ega näita seda, et G.O ei plaaninud kunagi PPA-sse tööle naasta. Prokuratuur ei ole viidanud ühelegi ametikohale PPA-s, mis oleks tekkinud ajal, mil G.O oli rotatsioonis ja mis oleks olnud talle ambitsioonikas, kuid ta sinna ei kandideerinud. Pelgalt see, et prokuratuuri kirjelduse järgi saaks G.Ot pidada karjeristiks ja konfliktseks ning keerulisema iseloomuga isikuks, ei ole kuritegelik. Prokuratuuri viited sõnumitele näitavad seda, et tõepoolest otsis G.O mingit väljundit juunis 2020, kuid sõnumist nähtub seegi, et G.O väidab, et on miskipärast päris katki (X kd, tl 16, sõnum 25). Seega pidi sel kandideerimisel mingi põhjus olema. See, et see kandideerimine ei olnud seotud PPA-ga ei näita tegelikkuses midagi, sest lähetuse tähtaeg TOLL juhataja kohale ei olnud iseenesest läbi. Ka see, et G.O kandideeris justiitsatašee ametikohale ning MTA peadirektoriks ei näita seda, et puudus igasugune soov hiljem PPA-sse naasta. Üksnes T.R-i nõusolek olla soovitaja ei näita ka seda, et ta oleks aktsepteerinud sellise töötamise korraldust, sest see otsustus tulnuks teha hiljem. Millise pakutud ametikohaga oli tegemist 5. novembri 2021 märgitud sõnumis, siis seda sõnumist ei selgu (X kd, tl 23, sõnum 165-169). Samas ei oma see ka tähtsust, sest see oli lihtsalt mingi ebamäärane pakkumine, mille pinnalt tuleks taas teha ainult oletusi. Samas ei ole prokuratuur viidanud mitte ühelegi tõenditele, mis kummutaksid maakohtu järelduse, millest nähtub, et G.O otsis võimalust naasta PPA-sse teenistusülesandeid täitma (XI kd protokollid, tl 178p-179p). 19.17 Apellatsioonist ei selgu, kuidas on viidatud e-kirjadega kummutatud maakohtu järeldused ja loetud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, s.o et G.Ol oli kokkulepe T.R-iga, et G.O vormistatakse PPA teenistusse politseiametnikuna, kuid tegelikkuses ei plaaninud G.O PPA-s teenistusülesandeid täitma asuda ning selline teenistusse vormistamine lepiti kokku üksnes eesmärgil luua G.Ole õiguslik alus eluaegsele väljateenitud aastate pensionile (VAPS alusel) ja õigus jääda 50-aastaselt (alates 29.09.2027) pensionile (PPVS) alusel. G.O aga tegelikult politseiteenistusse talle loodud ametikohale või ka muule ametikohale PPA-s ei asu ega kavatse asuda.

21.1 Prokuratuuri väide, et G.O tuntud isikuna ei oleks saanud tunnistajakaitseametnikuna töötadagi, ei arvesta sellega, et mitte isik ei ole salajane, kes mingile ametikohale paigutatakse, vaid ametikoht on salajane. See tähendab seda, et tavainimene võib tunda ja teada isikut, kes võib olla ka üldsusele tuntud, kuid üldsus ega ka näiteks lähedane ei tea, millisel ametikohal isik tegelikult töötab. Nii võib näiteks ka avaliku elu tegelane töötada paralleelselt jälitusametnikuna, lihtsalt avalikkus viimast fakti ei tea. Ka kuriteo matkija võib olla avaliku elu tegelane, kuid avalikkus seda ei tea. Seega ei välista G.O isik iseenesest töötamist salajasel ametikohal, kuid miks peaks seda seostama just LUK-i ametikohaga, kas see oli salajane või mitte jääb apellatsioonist selgusetuks, seda enam olukorras, kus prokuratuur on leidnud, et süüdistatavate L.T ja T.R-i ütlused ei ole usaldusväärsed. 21.2 Arusaamatuks jääb prokuratuuri seisukoht, et T.R ja L.T olid teadlikud, et G.O vormistati enne roteerumist teenistusse KKP OB tunnistajakaitse üksusesse, mille ametikohad on salajased. Puudub igasugune vajadus apellatsioonis viidata, millised tõendid seda asjaolu tõendavad, sest selles puudub vaidlus ja selle on maakohus ka tuvastanud (XI kd protokollid, tl 175p). Prokuratuuri arvamuse kohta, kas mõne isiku paigutamine salajasele ametikohale oli õigustatud või hoopis, kas paigutamata jätmine oli õige, ei võta kolleegium seisukohta, sest tagantjärele ei ole võimalik tuvastada PPA personalipoliitikat mingite teiste juhtumite kohta ning nende konkreetsete otsustuste tagamaad ei ole teada, sest neid ei ole välja selgitatud. Ebaõige on ka riigiprokuröri seisukoht, et maakohus ei ole käsitlenud teemat, mis puudutab n-ö avalduste sahtlisse kirjutamist. Maakohus on sellele ammendava vastuse andnud (XI kd protokollid, tl 188) ning sellist olukorda tauninud. 21.3 Prokuratuur kordab küll üle tõendid, millest nähtub justkui G.O rotatsiooni varjamise soov seoses salajase ametikohale vormistamisega, kuid prokuratuur ei näita ära tõendeid, mis lükkaksid ümber maakohtu järeldused VLA ametnike ja G.O rotatsiooni vormistamise algidee, ametikohtade arvu suurendamise põhjendused kohta KKP OB tunnistajakaitse üksusesse, miks vormistati isikuid KKP OB tunnistajakaitse üksusesse, miks isikute andmed ei liikunud dokumendid läbi dokumendihaldussüsteemi ja tunnistaja KP ütlused selle kohta, miks see nii oli (vt XI kd protokollid, tl 174p-176). Asjaolu, miks liikus MTA rotatsiooni puhul dokumentatsioon läbi dokumendihaldussüsteemi, kuid 2019 mitte, siis pidanuks prokuratuur tunnistajaid AM ja KP selle kohta ristküsitlema, mitte andma kohtule üle nende ütlusi KrMS § 2911 korras. See, et dokumendid LUK-i dokumendihaldussüsteemis kajastusid võis olla personalipoliitika erinevus erinevates asutustes, kuid pelgalt see, et asutuste vahel on mingid erinevused ei ole alust järeldada, et midagi kuskil varjati. Seda, et tegemist oli ebaausate kavatsustega tulnud prokuratuuril tõendada ja tunnistajaid AM ja KP erinevuste kohta ristküsitleda, mitte teha erinevuste põhjal oletusi, et kuna need esinesid, siis järelikult salatseti. 21.4 Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et PPA peadirektor on ka 26. mail 2023 olnud veendunud, et varasemete rotatsioonide puhul lähtuti kehtivast õigusest ja SiM (Siseministeeriumi) haldusalas seni aktsepteeritud roteerimise üldisest tavast. Roteerimise tava oli välja kujunenud igapäevase praktika käigus ning üldine praktika lubas nii roteeritute jaoks uue ametikoha loomist, nende inimeste üleviimist kui ka esimesest päevast roteerimist (vt VI kd, tl 9-10). Rotatsiooniga seonduvad puudused 2019 aastal, mis tuvastati aastaid hiljem teenistusliku järelevalve käigus ei muuda õigusvastaseks rotatsioone ning täpsema regulatsiooni puudumine roteerumiste ja selle vormistamise kohta ei muuda käskkirju õigusvastaseks.

21.5 Kolleegium ei tuvastanud kokkuvõtvalt, et maakohus oleks hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kolleegium jagab maakohtu seisukohale, et G.O ametisse nimetamine oli õiguspärane ning ei ole leidnud tõendamist, et 2019. aasta aprillis ei olnud G.Ol plaanis mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma ehk tal puudus algusest peale valmisolek ja eesmärk PPA-sse naasta. Maakohus on küll kasutanud sõnastust, et vastuvaidlematult ja ümberlükkamatult ei ole leidnud tõendamist, et 2019. aasta aprillis ei olnud G.Ol plaanis mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma, kuid see ei tähenda, et maakohus on isiku süüküsimuse lahendamisel esitanud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Tegemist on pelgalt ebaõnnestunud sõnakasutusega. Maakohtu esitatud seisukohtadest nähtub tegelikkuses üheselt, et olemasolevate tõendite põhjal ei olnud võimalik väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega just nii, nagu süüdistuses kirjas. Samas tuleb silmas pidada seda, et kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kohtupraktika kohaselt ja tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Seega ei saanud maakohus rajada otsust üksnes oletustele.

tõendada seda, kas prokuratuur ise kohaldab lisaks prokuratuuriseaduse (ProkS) §-dele 52-52 2 ATS § 33 lg 1 sätteid, kui roteeritakse prokurör teise asutusse. Kuid PPVS ja ProkS sarnast kohaldamist läbi ATS-i ei pidanud prokuratuur vajalikus tõendada. Asjaolu, et PPA on mingitel juhtudel kasutanud rotatsiooni korral ATS § 33 sõnastust, ei tähenda seda, et ATS § 33 lg 1 kohalduks, kui roteerumine toimub PPVS § 63 alusel. Seega on PPA kohaldanud sätet, mis ei olnud tegelikkuses vajalik.

G.Ole meeldib asju ajada n-ö kõige kõrgemal tasemel, kinnitavad ka sõnumid riigiprokuröridele (X kd, tl 26-27). Arvestades seda, et sellised kõrgemal tasemel suhtlused, millele ka prokuratuur on apellatsioonis viidanud osutusid võimalikuks, siis saab kahtlusteta väita, et teatud G.O asjadega olidki inimesed kõige kõrgemal tasemel teadlikud. See ei näita aga seda, et 2019 toimus G.O PPA-sse vormistamine ja seejärel kohe tagasi roteerimine nn G.O taktikepi järgi, sest selline võimalus oli pandud paika juba 2018 aastal (vt otsuse p 23.5). 23.4 Maakohus on ammendavat vastanud ka etteheitele, mida arvata sellest, et G.O n-ö luges pensionistaaži täitumist (vt XI kd protokollid, tl 187p), ning kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et see kinnitab seda, et pension oli G.O jaoks oluline. Kuid see ei kinnita seda, et maakohus oleks nõustunud, et G.O tegutses alates 2019 aprillist varalise kasu saamise eesmärgil. Seda on maakohus sõnaselgelt eitanud. 23.5 Prokuratuur ei ole kummutanud maakohtu seisukohta selle kohta, et tunnistajate MM, KT, JL, MM, AM, I.V, A.T, R.K ja R.P ütlused kinnitavad, et PPA teenistusse vormistamine ja seejärel kohe tagasi roteerumine, oli pandud paika juba 2018 aastal seoses VLA ametnike sooviga politseiteenistusse tagasi pöörduda ning PPA ja VLA personalitöötajate ja juristide seisukoht oli, et selline rotatsioon on võimalik (vt XI kd protokollid, tl 174-175). Ka maakohtu poolt viidatud tunnistaja MG ütlused kinnitavad, et selline rotatsioon oli võimalik ning nad rääkis eelnevalt personali inimestega ja juristidega (vt XI kd protokollid, tl 176p). Tunnistaja MK kinnitas samuti, et G.O vormistamine PPA-sse ja tagasi roteerimine LUK-i arutati läbi personaliga ja juriidilise teenistusega (vt I kd, protokollid, tl 110). Seega tuleneb üheselt tunnistajate ütlustest, et sellist teenistusse vormistamist ja rotatsiooni peeti tol ajal seaduslikuks, sest seda oli arutatud, kaalutud ning kooskõlastatud juristidega. 23.6 Tõepoolest saatis KAPO 19. juunil 2020 märgukirja, mis oli väljavõte G.O julgeolekukontrollis selgunud asjaoludest ning milles viidati PPA 9. aprilli 2019 käskkirja 1.9-2.3/71p võimalikule õigusvastasusele. Nõustuda tuleb maakohtuga, et märgukirjas ei ole märgitud, milliseid ATS-i või PPVS sätteid on rikutud. Märkida tuleb sedagi, et tegemist on KAPO tõlgendusega, mis põhines julgeolekukontrollis tuvastatud asjaoludele ning palutakse kontrollida märgikirjas viidatud käskkirjade õiguspärasust (II kd, tl 221-223). G.O arusaam, et PPA lähetuse küsimus on ammendatud ehk leidnud lahenduse, nähtub 13. juuli 2020 saadetud sõnumist ASle. Ka see, et G.Ol on olnud arusaam, et teema seoses teenistusega ja lähetusega PPA-st on maas, nähtub 28. augusti 2020 sõnumist ASle (X kd, tl 16-17). 23.7 Märgukirjale on PPA poolt vastatud 24. juulil 2020 ning mingeid rikkumisi ei tuvastatud, ühtlasi paluti anda teada asjaoludest, mis välistaksid G.O politseiteenistuse jätkamise (II kd, t lk 219-220). Samas ei nähtu, et mingeid palutud andmeid oleks KAPO poolt edastatud. Vastuskirjast nähtub seegi, et peale rotatsiooni peaks G.O naasma PPA-sse. 23.8 Kolleegium ei nõustu riigiprokuröriga, et L.T ei rääkinud riigiprokuröridele asjadest nende õigete nimedega ja vajaliku detailsusastmega, mis vastaksid käsiloleva kaasuse tehioludele. Sellised riigiprokuröri väited on vastuolulised, sest prokuratuur on asunud üheselt seisukohale, et MM poolt edastatud meil AHle (IV/III kd, tl 205-207) tõendab, et süüdistatavad olid teadlikud probleemidest nii G.O kui VLA ametnike rotatsiooniga. Tunnistaja MM kinnitas, et selle e-kirja saatis AHle seetõttu, et selle materjalidega pidi AH minema prokuratuuri (I kd protokollid, tl 180p). Tunnistaja Taavi Pern kinnitas, et kohtumisel L.T-ga oli arutelu keskmeks üks dokument ning selle tutvustamisel kinnitas tunnistaja, et tegemist on just selle dokumendiga (MM poolt edastatud meiliga AHle) (I kd, tl 193).

Kuivõrd tunnistajale näidatud dokument puudutas üldjoontes käsiloleva kaasuse tehiolusid, siis jäävad sellised riigiprokuröri väited tagajärjetuks. 23.9 Ebaõige on riigiprokuröri seisukoht, et G.O edastas L.T-le ja T.R-ile KAPO 31. augusti 2020 otsuse. E-kirjades küll G.O tsiteerib mingeid seisukohti ja ironiseerib nende üle ning edastas enda ärakuulamise protokolli L.T-le ja T.R-ile (vt IV/II kd, tl 92-107), otsuse edastas G.O ainult T.R-ile (IV/II kd, tl 108-114). Seega ei saa riigiprokurör üheselt tõdeda, et kõikide süüdistatavate jaoks oli otsuses märgitu üheselt mõistetav. Riigiprokurör jätab tähelepanuta, et märgitud otsuse näol ei ole tegemist iseseisva teadmise allikaga, vaid KAPO hinnanguga julgeolekukontrollis käigus kogutud teabele ja nende tõendite põhjal on tehtud otsustus, millise tasemega riigisaladuse juurdepääsuluba isikule anda. KAPO subjektiivne hinnang ei saa olla tõendiks faktilise asjaolu kohta. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2). Seetõttu ei saa prokuratuur tugineda KAPO 31. augusti 2020 otsuses toodule ega saanud ka maakohus, et lugeda tõendatuks mingid süüdistuses toodud faktilised asjaolud. Ühtlasi ei pidanud ega saanud ka süüdistatavad teha mingeid tõsikindlaid järeldusi sellest otsusest. 23.10 Maakohus on viidanud, et VLA poolt tellitud õiguslik hinnang 2022. aasta jaanuaris (IV/III kd, tl 202-204) ei käsitle ATS § 33 lg 1 sätte analüüsi ega PPVS § 63 sätteid, kuid selle jätab prokuratuur tähelepanuta. Hinnangus on vaid püstitatud küsimus, kui rotatsiooniga ei seondu ühtegi sisulist projekti, siis millised on võimalikud tagajärjed. Mida selle all silmas on peetud, seda aga õiguslikust hinnangust ei selgu. Seejuures ei ole analüüsitud olukorda, kus peale rotatsiooni lõppedes naaseks isik teenistusse. Ühtlasi on märgitud hinnangus sedagi, et kui rotatsioonil on mõistlikud ja eluliselt usutavad sisulised põhjendused, siis KarS ja KVS kontekstis probleeme ei ole, kuid selle jätab prokuratuur taaskord tähelepanuta. Seega jääb prokuratuuri seisukoht, et hinnangus on viidatud otsesõnu sellele, et kui rotatsioon ei vasta ATS § 33 lg 1 sätestatud nõuetele, siis võib tegemist olla mh kelmusega, tagajärjetuks. Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et ei ole leidnud tõendamist, et õiguslik hinnang oli sellise õigusliku kvaliteediga, mille põhjalt oli võimalik T.R-il või L.T-l mõista, et G.O PPA teenistusse vormistamisel ja edasi lähetamisel rikuti seadust. 23.11 See, et AH kasutas 14. jaanuaril 2022 mingil määral VLA poolt tellitud õiguslikku hinnangut ja lisas sinna viite ATS § 33 lg 1 sättele (IV/II kd, tl 149-151), ei tõenda seda, et 2019 G.O PPA teenistusse vormistamisel ja teda edasi lähetades rikuti seadust. Seejuures jätab riigiprokurör tähelepanuta e-kirjas märgitu, et miks ei ole näha süütegude koosseise ehk see e-kiri näitab seda, et AH ja L.T on veendunud, et süütegude koosseise ei esine. Seda, et selline oli isikute veendumus nähtub ka manusest, millest tuleneb üheselt, miks ei ole tegemist süütegudega. Tunnistaja MM kinnitas samuti, et peale AHda e-kirja rohkem selle teemaga ei tegeletud ning see teema oli maas (I kd protokollid, tl 180p, vt ka IV/III kd, tl 239-241). See näitab üheselt, et ka VLA arusaam oli selline, et kõik on õiguslikult korrektne. 23.12 Prokuratuur ei arvesta asjaolu, et enne 14. jaanuari 2022 e-kirja kohtus L.T tunnistaja RKga, kellega arutati politseist roteerumist, st millistel juhtudel võiks olla aktsepteeritav politseist roteerumine. Arutati karistusõiguse kontekstis seda küsimust, mitte puhtalt haldusõiguse kontekstis. Suure tõenäosusega puudutas arutelu omastamist, usalduse kuritarvitamist ja kelmust. Probleemkoht oli see, et millisel juhtudel võib roteerida ja millistel mitte, aga ei mäleta millised need konkreetseid näited olid, mille pinnalt arutasid. Tunnistaja kinnitas, et arutati näiteid, et à la isik tuleb samal päeval ja juba roteeritakse järgmisesse kohta, aga ei meenu, et oleks selgitatud miks seda tehti või milliseid asjaolusid võimalikud

asjaosalised seda tehes teadsid või millistest eeldustest nad lähtusid. Kindlasti käisid läbi jah erinevad näited, et à la mis siis, kui nii (vt I kd protokollid, tl 188-191p). Tunnistaja AH andis ütlusi, et koos L.T-ga kohtusid Kga. Nemad andsid Kle spetsiifiliselt ülevaate toimunud rotatsioonist. Küsisid, kas see on õiguslikult lubatud ja kas on kuritegu. Koosseisud käidi läbi ja kirjeldus oli üsna täpne, sest huvitas ju konkreetne kaasus. K ütles, et tema ei näe, et siin võib mingi kuriteo koosseisu olla. Ka VLA-ga jõudsid tulemuseni, et keegi ei ole kuritegu toime pannud. Tema õiguslikke probleeme G.O rotatsioonis ei näe, sest oluline oli siduda isik organisatsiooniga (I kd protokollid, tl 153-156p). Tunnistaja Taavi Pern kinnitas, et L.T-ga toimus kohtumine Riigiprokuratuuris, kus L.T küsis hinnangut rotatsiooniga seotud personaliotsustele ning arutelu keskmes oli siis üks dokument, mis oli L.T-l kaasas. Arutelu keskendus peamiselt sellele õiguslikule arvamusele või siis sellele dokumendile. Tunnistaja Taavi Pern ei saanud välistada, et L.T mainis G.Ot. Tunnistaja mäletab seda, et arutasid L.T-ga väga erinevaid variante seoses selle rotatsiooniga. Rääkisid sellest, et kui inimene on võetud rotatsiooniga tööle sel eesmärgil, et tagada lihtsalt mingeid ametialaseid hüvesid, näiteks eripensionit ja sellel inimesel ei ole plaani tööle tulla mitte kunagi, siis võib olla see vähemalt eetiliselt etteheidetav L.T-le , sõltuvalt sellest kui teadlik tema nendest asjaoludest on. Ei välista ka seda, et rääkisid mitmest inimesest, kuid kas asutust mainiti, ei mäleta (I kd protokollid, tl 192-201p). 23.13 Tunnistajate AH, RK ja Taavi Perni ütlustest kogumis võib teha järelduse, et mingeid probleeme seoses rotatsiooniga ei tuvastatud ning töölevõtmine ja kohe roteerumine on õiguspärased. Vestluste tulemusel puudus igasugune arusaam, et tegemist võib olla kuriteoga. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud tõendite kogumit (XI kd protokollid, tl 182p-184) läbi aja, mil tekkis küsimus, kas selline ametisse vormistamine ja roteerimine nagu tehti G.O puhul on õiguspärane ning jõudis põhjendatult järeldusele, et T.R-il või L.T-l ei olnud alust arvata, et nende poolt vormistatud või kooskõlastatud käskkirjad oleks ebaseaduslikud. 23.14 Seda ei väära ka riigiprokuröri viidatu, et T.R hakkas augustis 2022 ja jaanuaris 2023 leidma võimalusi G.O PPA ridadesse saamiseks, mis näitab justkui seda, et olukord oli ebaseaduslik. Arvestades seda, et G.O esitas 2. mail 2022 avalduse SKA-le väljateenitud aastate pensioni määramiseks alates 5. maist 2022, siis prokuratuuri seisukohast oli kelmus toimepandud. Sel põhjusel jäävad arusaamatuks prokuratuuri arutlused, kuidas T.R-i tegevus augustis 2022 oleks seadustanud olukorra. Sellised väited, ei lükka ümber maakohtu seisukoha, et pigem näitab see seda, et juba algusest peale oli G.O soovinud PPA-sse naasta. On eluliselt usutav, et kui T.R oleks seisukohal, et olukord on jätkuvalt ebaseaduslik, siis oleks leitud võimalus vormistada G.O enne avalduse esitamist SKA-le PPA-sse kasvõi 0,1 või 0,25 koormusega. 23.15 Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et analüüsitud tõendid kogumis ei kinnita seda, et süüdistatav G.O lähtus andmete esitamisel Sotsiaalkindlustusametile teadmisest, et tegemist on andmetega, mille esitamine ametile oleks keelatud. Kogutud tõendite põhjal on alus väita, et G.Ol oli selge ettekujutus, et tema staaž politseiametnikuna on õige ja põhineb õiguslikel alusetel. Selline infovahetuse ja hinnangute küsimine juristidelt ning juriidiliste arvamuste küsimine ja arutelud ametkondade vahel, sh kaasuste arutamine Riigiprokuratuuris erinevate isikute vahel, võimaldavad väita, et G.O ei pidanud ebaõigete andmete olemasolu oma teenistusaja kohta isegi mitte võimalikuks. KarS § 209 lg 1 järgi on aga karistatav üksnes tahtlik tegu, seejuures on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise osas nõutav otsene tahtlus, mistõttu on süüdistatava vastutus ka subjektiivse koosseisu tasandil välistatud. Kuivõrd kolleegiumi ei ole võimalik G.Ot süüdi mõista temale esitatud süüdistuses KarS §

209 lg 1 järgi, siis ei ole võimalik ka T.R-i ja L.T süüdi mõista KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3 järgi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.