Ragnar Koigi süüditunnistamises karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1, § 3312 ja § 424 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 1. juuli 2025 otsus
Kaebuse liik ja esitaja
Ragnar Koigi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, apellatsioon ja määruskaebus
Süüdistatav
Ragnar Koik. Isikukood: 38407026018; elukoht XXX; juhatuse liige Solein Teenused OÜ-s; varem kriminaalkorras karistamata
Menetluse ülejäänud pooled
prokuratuur, esindaja Tartu ringkonnaprokurör MarjaLiina Talimaa kannatanu K.K.
Menetluse vorm
suuline, kohtuistung 24. oktoober 2025
RESOLUTSIOON
1.Tühistada maakohtu otsus osas, millega: - Ragnar Koigile kohaldati lähenemiskeeldu; - arvati maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasuna menetluskulu hulka 10 420,89 eurot ja kohustati riiki hüvitama Ragnar Koigile sellest kulust 4168,36 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - jätta Ragnar Koigile lähenemiskeeld kohaldamata; - arvata maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasuna menetluskulu hulka 11 738,49 eurot, sh käibemaks 2082,35 eurot, ja kohustama riiki hüvitama Ragnar Koigile sellest kulust 7043,09 eurot.
Rahuldada nii apellatsioon kui ka määruskaebus osaliselt.
4.Lugeda ringkonnakohtus tekkinud menetluskuluks 2000 eurone kaitsjatasu, sh 387,10 eurone käibemaks. Kohustada riiki seda summat – 2000 eurot – Ragnar Koigile hüvitama. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on
võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Ragnar Koigile esitati süüdistus kahes kehalises väärkohtlemises (KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3), mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises (KarS § 424 lg 1), ahistavas jälitamises (KarS § 1573 lg 1) ja kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduvas rikkumises (KarS § 331 2). Kuivõrd maakohus mõistis R. Koigi ühes kehalises väärkohtlemises ja ahistavas jälitamises õigeks ning neid otsustusi vaidlustatud ei ole, antakse järgnevalt ülevaade süüdistusest vaid osaliselt.
2.R. Koik tungis 25. detsembril 2021 kella 11.40 paiku Viljandis XXX asunud korteris kallale oma endisele elukaaslasele K.K. ile: mees võttis naisel käega kõrist kinni ning surus viimase diivanile, tekitades nii K.K. ile valu. Nii pani R. Koik toime kehalise väärkohtlemise.
3.Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise pani R. Koik toime 3. aprillil 2022 kell 21.23. Ta juhtis siis Viljandis Vaksali ja Leola tänavate ristmiku juures mootorsõidukit Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXX ja oli samal ajal alkoholijoobes: alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 1,03 mg/l kohta.
4.Lähenemiskeeld, mida R. Koik rikkus, seati talle Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2023 määrusega asjas nr 1-22-7318. Selle lahendiga keelati KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 157 3 ning § 424 lg 1 järgi kahtlustatud R. Koigil esialgse õiguskaitse korras K.K. iga suhtlemine – kuni kriminaalasjas lahendi tegemiseni. Täpsemini keelati vastav suhtlus nii vahetult kui ka sidepidamisvahendite kaudu (nt telefon, post, sotsiaalmeedia, elektroonilised suhtluskanalid jms). Erandina võis R. Koik lävida K.K. iga pädevate ametiisikute juuresolekul vajalike perekondlike küsimuste lahendamiseks ning e-posti ja videokõnede teel R. Koigi ning K.K. i ühise alaealise lapse X.X. iga seotud küsimustes kuni kolm korda nädalas. Seda keeldu rikkus R. Koik korduvalt K.K. ile e-kirju saates: 15. kuni 21. maini 2023 saatis R. Koik kuus, 6. kuni
12.novembrini 2023 neli, 13. kuni 19. novembrini 2023 viis, 15. kuni 22. jaanuarini 2024 neli ja 5. kuni 11. veebruarini 2024 viis e-kirja. Maakohtu otsus
5.Tartu Maakohtu 1. juuli 2025 otsusega tunnistati R. Koik ülal kirjeldatud tegudes süüdi – kehalises väärkohtlemises ja mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises kogu süüdistuse mahus ning lähenemiskeelu rikkumises osaliselt. Kehalise väärkohtlemise eest karistati teda KarS § 121 lg 1 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega, mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest KarS § 424 lg 1 järgi 4 kuu pikkuse vangistusega ja lähenemiskeelu rikkumise eest KarS § 331 2 järgi 80 päevamäärase (1972 eurose) rahalise karistusega. Liitkaristuseks mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel 6 kuud vangistust, kusjuures rahaline karistus määrati KarS § 64 lg-st 2 juhinduvalt iseseisvale täitmisele. Eelvangistus arvati KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka ja järgi jäänud 5 kuu 24 päevane vangistus jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata – eeldusel, et R. Koik ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KrMS § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1 alusel kohaldati R. Koigile lähenemiskeeld K.K. i suhtes 2 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsustused tehti ka menetluskulude osas. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt niisugused.
6.R. Koik ennast kehalises väärkohtlemises süüdi ei tunnistanud. Kohus asus siiski seisukohale, et süüdistatava süü on tõendatud.
7.K.K. i ütlused olid kokkuvõtvalt sellised. Tema ja R. Koik olid 2021. aasta augustiks olnud umbes 3 aastat elukaaslased ja alates 2019. aasta jaanuarist X.X. i vanemad. Nad elasid Karksi-Nuias, ent 2021. aasta augustis kolis K.K. R. Koigi juurest ära – Viljandisse. 2021. aasta jõulud planeerisid K.K. ja R. Koik veeta koos X.X. iga R. Koigi juures Karksi-Nuias. K.K. läkski 24. detsembril 2021 R. Koigi poole, kus tal tekkis juba samal õhtul võrdlemisi palju alkoholi tarvitanud R. Koigiga tüli, mille käigus leidis aset ka füüsiline kontakt 1. 25. detsembri 2021 hommikul läks K.K. koos X.X. iga R. Koigi juurest viimasele märkamatult ära ja suundus koju Viljandisse. Teel koju helistas talle R. Koik ja ütles, et ta tuleb K.K. i juurde Viljandisse.
8.Et K.K. läks X.X. iga tema juurest talle teadmata ära, kinnitas ka R. Koik. R. Koigi sõnul helistas ta K.K. i lahkumist märgates naisele ja ütles K.K. ile, et ta tuleb X.X. ile Viljandisse järele. R. Koik lisas, et X.X. elaski alates tema ja K.K. i lahkuminekust 2021. aasta augustis valdavalt tema pool Karksi-Nuias.
9.K.K. i sõnul helises mõni aeg pärast tema koju jõudmist tema uksetelefon. Helistaja oli R. Koik, kes soovis sisse saada. K.K. uskus, et ta suudab kainenenud R. Koigiga rahulikult rääkida ja avas mehele trepikoja ukse. Kui R. Koik jõudis korteri ukse taha, avas K.K. sellegi ukse. Naine eeldas, et ta suhtleb mehega üle ukse, ent R. Koik astus kohe korterisse sisse. K.K. hakkas R. Koiki tagasi ajama, öeldes, et mees ei tohi sisse tulla. R. Koik ütles, et ta tuli X.X. i kaasa võtma, sest naine oli lapse ära röövinud. R. Koik ja K.K. hakkasid esikus vastastikku karjuma.
10.Nii R. Koik kui ka K.K. ütlesid, et karjumine muutus füüsiliseks konfliktiks.
11.K.K. väitis selle kohta järgmist. Järsku lükkas R. Koik ta diivanile pikali, ronis talle peale ja pani käed tema kõri peale. K.K. il oli valus. Vahepeal laskis R. Koik K.K. i kõri justkui lahti, ent peagi hakkas ta uuesti kaelale suruma. K.K. il oli väga valus ja raske hingata ning naine tundis, et nüüd ongi temaga lõpp ja X.X. jääb üksinda. R. Koik laskis ta siiski lahti ja tema ütles, et ta kutsub politsei. K.K. läks kööki ja helistaski Häirekeskusse. R. Koik oli sel ajal köögis: ta istus X.X. i süles hoides.
12.R. Koigi ütlused olid teistsugused. Nimelt väitis süüdistatav, et K.K. tuli talle esikus kallale: lõi teda rusikatega vastu rinda. Seepeale lükkas ta naise diivanile pikali. Ta ei kägistanud K.K. i.
13.R. Koigi ja K.K. i ütlustest nähtuvalt tuli politsei varsti kohale, politseinikud esialgu arutasid, mida teha, ent tuvastasid R. Koigil joobe ja viisid mehe endaga kaasa.
14.Politseinik V.T. rääkis järgmist. Ta oli K.M. ega patrullis ja sai väljakutse: mees olevat läinud naisele kallale. Kohale jõudnuna nägi ta korteris meest, naist ja last. Naine oli köögis ja nuttis. Naine väitis, et mees tuli ilma tema nõusolekuta tema korterisse ja tahtis last tema tahte vastaselt endaga kaasa viia. Mehe juures oli tunda alkoholi lõhna. Mees käitus üleolevalt ja ta
See kontakt kujutas endast süüdistuse kohaselt R. Koigi poolset K.K. i kehalist väärkohtlemist, ent maakohtu meelest oli tegemist vaid võrdlemisi vähese intensiivsusega randmetest kinni hoidmisega (ringkonnakohtu märkus).
viidi politseimajja. Purjus inimesele last usaldada ei saa. Esialgu väitis V.T. , et mehe sõnul surus ta naise vastu diivanit seepärast, et ta ei saanud last ega oma tahtmist. Selle väitega seoses avaldati V.T. kohtueelsel menetlusel öeldud lause: „Ragnari sõnul tekkis nendel vaidlus, mis läks füüsiliseks, ja naise rahustamiseks surus Kerli vastu diivanit“. V.T. ütles, et sündmusest on möödas 4 aastat ja ta enam kõike täpselt ei mäleta – õige on kohtueelses menetluses öeldu.
15.Kohus ei soostunud kaitsjaga, et tõendikogumist tuleb välja jätta politseinike koostatud lähisuhtevägivalla infoleht. See infoleht kinnitab kannatanu ütlusi. K.K. väitis 25. detsembril 2021 kell 11.46, et tema suhtes on rakendatud vägivalda: teda tõugati ja kägistati. Nähtava tervisekahjustusena on märgitud kerge punetus kaela all. Tüli oli tekkinud lapse hoidmise pärast.
16.Kohus nõustus kaitsjaga selles, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli tõendina kasutada ei saa: sellest dokumendist ei nähtu, kas R. Koigile tutvustati tema alkoholi mõõtmisega seotud õigusi.
17.K.K. i ütlused on R. Koigi omadest usaldusväärsemad. Kannatanu ütlused on järjepidevad ning riimuvad teiste tõenditega. K.K. kirjeldas täpselt, kuidas sündmus aset leidis ning selgitas detailselt, mida ta sel hetkel tundis. Politsei tuvastas, et R. Koik oli alkoholi tarvitanud – alkohol mõjutab inimese võimet asjaolusid tajuda ja mäletada. V.T. ütluste kohaselt avaldati talle sündmuskohal, et kannatanul oli kõrist kinni võetud. Lähisuhtevägivalla infolehel kajastatu kohaselt oli K.K. i kaelal näha punetust. Süüdistataval on põhjust enda süüd pisendada: ta tahab vastutusest pääseda. R. Koik selgitas, et K.K. lõi teda rusikatega vastu rindkere. Seda ei vaidlusta ka kannatanu ise, kes selgitas, et ta proovis R. Koiki tagasi ajada ja takistada lapse juurde minemast. Süüdistatavast oluliselt väiksema kehaehitusega kannatanu aga ei kujutanud endast R. Koigi jaoks mingit ohtu. Ometigi tõukas R. Koik K.K. i ja kägistas teda.
18.Kokkuvõtlikult on tõendatud, et R. Koik tungis 25. detsembril 2021 kella 11.40 paiku Viljandis XXX asunud korteris kallale oma endisele elukaaslasele K.K. ile, kelle ta surus diivanile ning võttis käega kõrist kinni, tekitades naisele füüsilist valu.
19.Selline tegu kujutab endast KarS § 121 lg 1 järgset kehalist väärkohtlemist. K.K. tundis valu. R. Koigil oli selle osas otsene tahtlus. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Kuivõrd R. Koik ja K.K. olid juba mitu kuud varem lahku läinud, ei saa rääkida KarS § 121 lg 2 p 2 pärasest lähisuhtest.
20.Tõendatud on ka mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine, mistõttu tuleb R. Koik KarS § 424 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
21.Lähenemiskeelu rikkumise süüdistusega seoses ei eita R. Koik, et ta kirjutas mitmel nädalal K.K. ile üle kolme e-kirja. R. Koigi meelest oli see aga lubatud. Süüdistatava hinnangul tähendas K.K. i vastus tema kirjale seda, et naine andis talle oma nõusoleku tema kirjale omakorda vastata ehk temaga suhelda. Kirju on erinvaid – osad nõuavad vastamist, teised mitte. K.K. ei olnud tema kirjadest hirmul ega kartnud teda.
22.K.K. selgitas, et R. Koik võib talle lapsega seoses kirjutada üle kolme korra nädalas siis, kui tema sellega nõus on. Ta ei ole aga R. Koigile peaaegu kunagi öelnud, et ta on mõne lisakirjaga päri – seda on ta teinud vaid üks kord, lisades vastava info oma kirja lõppu. Kui R.
Koik on juba saatnud nädalas kolm meili ära, saab ta soovi korral edastada oma edasise info lastekaitse-töötaja kaudu.
23.Kohus leidis viitega Riigikohtu lahendile nr 1-20-2883/30, et kontakteerumist kannatanuga viimase nõusolekul ei saa lähenemiskeelu rikkumiseks pidada. Samas ei saa lähtuda sellest, et kannatanu annab oma nõusoleku talle uus kiri saata pelgalt sellega, et ta vastab mõnele varem talle saadetud kirjale. Kannatanu ei saa tihtipeale lihtsalt vastamata jätta, sest siis varjaks ta teise vanema eest nende ühist last puudutavat infot. Samas aga tuleb kannatanu nõusoleku andmiseks pidada seda, kui kannatanu oma (vastus)kirjas lähenemiskeelule allutatud isikule mõne küsimuse esitab – sellisel juhul on igale keskmisele inimesele arusaadav, et vastust ei oodata kolmandate isikute kaudu. Eelnevat silmas pidades leidis kohus, et süüetteheide on põhjendatud osaliselt.
24.Süüdistus peab täielikult paika puutuvalt kahte nädalasse: 15. kuni 21. maini 2023 (kokku kuus kirja, st kolm lubatust rohkem) ja 15. kuni 22. jaanuarini 2024 (kokku neli kirja, st üks lubatust rohkem).
25.Ühe nädala osas tuleb R. Koik tunnistada süüdi mõneti väiksemas mahus kui süüdistuses toodud. 5. kuni 11. veebruarini 2024 rikkus R. Koik süüdistuse kohaselt lähenemiskeeldu kaht kirja liiga palju saates. Tõepoolest saatis R. Koik sellel nädalal K.K. ile viis kirja: 8. veebruaril kell 11.35, 9. veebruaril kell 10.52, kell 11.22 ja 12.41 ning 10. veebruaril kell
9.45.Samas aga sisaldas 9. veebruaril kell 11.22 saadetud kiri endas vastust K.K. i küsimustele, millele naine ootas eeldatavasti vastust. Seetõttu tuleb öelda, et viimasena viidatud kirja saatis R. Koik K.K. ile tema nõusolekul. Niisiis saatis R. Koik kõnealusel nädalal ühe kirja lubatust rohkem.
26.Kahe nädala osas – esiteks 6. kuni 12. novembrini 2023 ja teiseks 13. kuni 19. novembrini 2023 – ei saa R. Koiki aga üldse süüdi tunnistada. Neist nädalatest esimesel saatis R. Koik K.K. ile tõesti neli kirja, aga üks neist sisaldas endas vastust K.K. i küsimustele – seega jääb järgi vaid kolm ehk lubatav arv kirju. Viidatud nädalatest teisel kirjutas R. Koik K.K. ile viis korda, aga kahel korral vastas ta naise küsimusele – niisiis ei ületanud R. Koik selgi nädalal lubatud kirjade limiiti.
27.Eelnevast tulenevalt rikkus R. Koik korduvalt lähenemiskeeldu: ta saatis kolmel nädalal kokku viis kirja lubatust rohkem. R. Koik tegutses otsese tahtlusega. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Niisiis tuleb R. Koik KarS § 3312 järgi süüdi mõista.
28.KarS § 121 lg 1 järgi karistust mõistes tõi kohus välja selle, et vägivald ei olnud küll intensiivne, ent tegemist oli siiski füüsilise ründega endast nõrgema kannatanu suhtes. See ei võimalda piirduda rahalise karistusega. R. Koik on aga varem karistamata ja teost on möödas juba umbes kolm ja pool aastat. Karistuseks on sobiv kolme kuu pikkune vangistus. KarS § 424 lg 1 osas tuleb võtta arvesse, et R. Koigi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 1,03 mg/l. Tegemist ei ole üksnes vaevu kriminaalse joobe piiri ületava määraga. R. Koik pani ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Joobeseisundis juht ei taju adekvaatselt liiklusolusid ning väheneb oluliselt reaktsioonikiirus. Samas ei tekkinud kellelgi kahju ega isegi mitte konkreetset kahju tekkimise ohtu. Praeguseks on teost möödas üle kolme aasta. Rikkumise iseloom siiski rahalist karistust ei võimalda. R. Koigile tuleb mõista 4 kuu pikkune vangistus. Seoses KarS §-ga 331 2 on vaja meeles pidada, et R. Koik saatis lubamatul viisil kokku viis kirja. Ta tegi seda kümne kuu kestel. Tegemist ei olnud järjepidevate üleastumistega ja R. Koik ei põhjustanud oma teoga ohtu kellegi elule,
tervisele ega varale. Kirjad ei olnud ebatsensuursed. Põhjendatud on rahaline karistus – 80 päevamäära (1972 eurot). Vangistused tuleb KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liita ning moodustada 6 kuu pikkune liitvangistus, millest on tarvis maha arvata 6 päevane eelvangistus. See vangistus jääb KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata. Rahaline karistus jääb KarS § 64 lg 2 kohaselt iseseisvale kandmisele.
29.Tulenevalt KrMS § 3101 lg-st 1 ja VÕS §-st 1055 alusel tuleb R. Koigile seada K.K. i suhtes kahe aasta pikkune lähenemiskeeld. R. Koik kohtles K.K. i kehaliselt vääriti. On tõenäoline, et lähenemiskeelu lõppemisel võivad R. Koigi ja K.K. i vahel tekkida uuesti tülid, mis võivad füüsiliseks minna. Samuti rikkus R. Koik suhtluskeeldu. Neil on ühine laps, kellega seoses peavad nad ka edaspidi omavahel suhtlema. Vältimaks selle suhtluse raames uusi konflikte, on otstarbekas minimeerida R. Koigi ja K.K. i kokkupuuteid ja kaitsta kannatanut võimalike uute isikuvastaste rünnete eest. Lähenemiskeeld seati suuresti samadel tingimustel, nagu oli eelnevalt kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu: R. Koigil keelati füüsiline viibimine K.K. i läheduses ja naisega suhtlemine – erandina lubati mõningast suhtlust puutuvalt X.X. i.
30.R. Koigi kaitsja taotles R. Koigile lepingulise kaitsja tasu katteks 12 476,38 euro (käibemaksuga) suurust hüvitist. Esiteks kuulub selle summa hulka advokaadibüroo üldkulu ja majutuskulu – 434,49 eurot brutosummana (356,14 eurot netotasuna ja 22% käibemaks ehk 78,35 eurot). Süüdistatavale osutati õigusteenust nii 150 euro suuruse (neto)tasuga kui ka 220 eurose (neto)tasuga: vastavalt 14 tundi ja 36 tundi. Tunnitasu 150 eurot on põhjendatud, mistõttu luges kohus sellega seoses menetluskulu hulka 2520 eurot (2100 eurot, millele lisati 20% käibemaks ehk 420 eurot). Küll aga ei pidanud kohus asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatuks 220 euro suurust tunnitasu. R. Koigile esitati küll süüdistus mitmes eriliigilises kuriteos, ent tegemist ei olnud õiguslikult spetsiifilise või mahuka menetlusega: kuulati üle 7 isikulist tõendiallikat koos süüdistatava ja kannatanuga ja ka dokumentaalseid tõendeid ei olnud palju. Vaidlus ei olnud kuigivõrd keerukas. Seetõttu on mõistlik 170 eurone tasu ehk 6120 eurot, millele on vaja lisada 22% käibemaks ehk 1346,40 eurot – brutosumma on niisiis 7466,40 eurot. Sellest johtuvalt ei saa lugeda menetluskulu hulka mitte 12 476,38 eurot, vaid 10 420,89 eurot, sh käibemaks 1844,75 eurot (78,35+420+1346,40). Kuivõrd kohus mõistis R. Koigi KarS § 1573 järgi kvalifitseeritud teos ja ühes kehalises väärkohtlemises õigeks, tuleb osa tasust jätta riigi kanda. Menetluskulude nimekirjast ei selgu, kui palju aega kaitsjal millise kuriteoetteheite peale kulus. Siiski saab öelda, et kaks õigeks mõistmisega päädinud tegu moodustasid kokku neljast kuriteoetteheitest koosnevast süüdistusest olulise osa. Seda silmas pidades on põhjendatud jätta riigi kanda 40% kaitsjatasust, st riik peab R. Koigile hüvitama 4168,36 eurot. Apellatsioon ja määruskaebus
31.R. Koigi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, mille sisu on kokkuvõtvalt niisugune.
32.R. Koik tuleb kehalises väärkohtlemises õigeks mõista.
33.Nn lähisuhtevägivalla infolehte ei oleks tohtinud tõendina kasutada. Tegemist on inimese suulisi avaldusi sisaldava dokumendiga, mis vastab materiaalses mõttes ülekuulamisprotokolli tunnustele. Seda infolehte saaks KrMS § 289 lg 1 või 4 järgi kasutada vaid ütluste usaldusväärsuse kontrolliks – seda juhul, kui ristküsitluse käigus antud ütlused läheksid sellest dokumendist nähtuvaga vastuollu.
34.K.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed.
35.Maakohus leidis, et K.K. i osad ütlused usaldusväärsed ei ole, ent osadele kannatanu ütlustele siiski tugineda saab. Sellega ei saa nõus olla. Maakohus ei andnud K.K. i ütlustele tervikhinnangut, vaid analüüsis kannatanu ütlusi üksikute tegude kaupa. Nii jättis kohus põhjendamata, miks ta pidas K.K. i ütlusi puutuvalt 25. detsembril 2021 juhtunusse usaldusväärseks, ehkki teiste sündmustega seoses lükati kannatanu ütlused ümber.
36.Tegu on sõna-sõna-vastu olukorraga. R. Koigi väitel tagus K.K. teda rusikatega rinnapiirkonda, mispeale ta lükkas naise eemale. K.K. i sõnul aga hakkas R. Koik teda kägistama. Kuriteo kõigi faktiliste asjaolude hindamine vaid ühe tõendi pinnalt eeldab kohtupraktika kohaselt kohtu siseveendumuse kujunemise eriti selget jälgitavust. K.K. i eesmärgiks on lõigata R. Koik X.X. i elust välja. R. Koigi süüditunnistamine annaks K.K. ile võimaluse tugineda sellele faktile X.X. i hooldusõiguse kohtuasjas. K.K. on soovinud õigusvastaselt takistada R. Koigi suhtlemist oma lapsega. Ta on korduvalt ja jõuliselt varjanud last R. Koigi eest, R. Koigi päringutele vastamata jätnud ning katkestanud X.X. i ja R. Koigi vahelisi videokõnesid. K.K. valetas, et lastekaitsetöötaja andis talle videokõnede katkestamiseks loa. Samuti ütles K.K. tõele mittevastavalt, et R. Koigil on narkoprobleemid.
37.Eelnevast tulenevalt tulnuks K.K. i ütlused lugeda tervikuna ebausaldusväärseks, sealhulgas 25. detsembril 2021 juhtunu osas.
38.R. Koik on järjepidevalt kinnitanud, et ta surus K.K. i diivanile naise rahustamiseks.
39.Ka K.K. ei ole eitanud, et esimesena helistas sellel päeval politseisse just R. Koik – seda juba korterisse sisenemisel. Samuti jäi R. Koik pärast K.K. i poolt politseisse helistamist korterisse politseid ootama. See ei ole tüüpiline käitumine vägivalda tarvitanud isiku poolt.
40.Maakohus heitis R. Koigi ütlustele ette seda, et need ei ole nii detailsed kui K.K. i omad. Samas tuvastas maakohus ise ka sellise mõnetise mitte-detailsuse põhjuse: R. Koik oli alkoholi tarvitanud ja alkohol mõjutab inimese võimet asjaolusid tajuda ning mäletada.
41.Seda, et V.T. le avaldati sündmuskohal, et R. Koik võttis K.K. il kõrist kinni, ei kummuta R. Koigi selgitusi.
42.Asjakohatu on maakohtu väide, et süüdistataval on põhjust enda süüd pisendada. Samavõrra on motiveeritud enese süüd eitama ka isik, kes tegelikult ei ole süüdi. Süüdistatava ütlused ei ole per se teiste inimeste ütlustest vähem usaldusväärsed. Eelnevast lähtuvalt on valetamismotiiv ka K.K. il.
43.Õigeks tuleb R. Koik mõista ka lähenemiskeelu rikkumise süüdistuses.
44.Õigeksmõistmise peab endaga kaasa tooma juba see, et lähenemiskeelu kohaldamise määrus oli põhjendamatu. Põhjendamatu oli see seetõttu, et lähenemiskeeld kohaldati ahistava jälitamise süüdistuses, ent ahistavas jälitamises mõisteti R. Koik õigeks.
45.Teiseks ei ole täidetud ka lähenemiskeelu rikkumise korduvuse kriteerium. Tõenduslik baas puudub seisukohal, et tegemist oli eraldiseisvast tahtlusest kantud käitumisaktidega – rääkida tuleb hoopiski ühest jätkuvast rikkumisest. Kui vastutuse eeldus on korduvus, tuleb
prokuratuuril ära näidata need faktilised asjaolud, mille põhjal on tegemist just korduva teoga. Midagi sellist ei ole käesolevas asjas tehtud.
46.Kolmandaks oli R. Koigil maakohtu otsuses etteheidetud kirjade saatmiseks K.K. i nõusolek.
47.15. kuni 21. maini 2023 saadetud kirjade osas on oluline järgmine. See, kui kirja saaja kirja saatjale vastab, annab tunnistust tema nõusolekust saada omakorda vastus. Arvesse tuleb võtta sedagi, et mõnikord oli K.K. üksnes tema esindajale saadetud kirja koopiareal – sellises olukorras ei ole üheselt selge R. Koigi tahtlus saata kiri ka kannatanule.
48.15. kuni 22. jaanuari 2024 nädalal saatis R. Koik kirju üksnes 15. jaanuaril 2024. „Ajavahemikul kell 23.24 ja 23.33“ saadetud e-kirju tuleb käsitada ühekordse kontaktiotsimisena. Lähenemiskeelu kohaldamise määruses ei ole kirjas, et e-kirju võib saata kolm tükki. Määratud on see, et e-kirja teel võib suhelda kolmel korral. Viimase e-kirja saatmisel on sisuliselt täiendatud varasemat e-kirja, st olemuselt on tegemist ühekordse e-kirja teel suhtlemisega.
49.5. kuni 11. veebruari 2024 nädala osas jättis maakohus arvestamata, et 10. veebruari 2024 e-kiri oli adresseeritud perearstile. Kuigi K.K. oli kirja koopiareal, on kirja sisust selgelt aru saada, et kirja eesmärgiks ei olnud K.K. iga kontakti otsimine, vaid lapse ema informeerimine sellest, et lapsega seonduva küsimusega seoses pöörduti perearsti poole.
50.Joobes juhtimise eest tulnuks R. Koigile mõista rahaline karistus. Vangistust ei saa valida põhjendusega, et tegemist on ohtliku liiklusalase kuriteoga. Ka ei tingi rahalist karistust maakohtu sedastus, et tegemist ei ole n-ö vaevu kriminaalset piirmäära ületava joobega – tegu polnud ka kolmepromillises joobes juhtimisega. R. Koik oli sõidukis üksinda. Rahaline karistus tuleks jätta tingimisi täitmisele pööramata.
51.R. Koigile ei tohiks enam lähenemiskeeldu kohaldada. Esialgne keeld seati tulenevalt ahistava jälitamise kahtlusest. Ahistavas jälitamises aga R. Koiki süüdi ei tunnistatud. Need teod, milles R. Koik süüdi mõisteti, lähenemiskeeldu ei õigusta – keeld ei ole proportsionaalne. Menetluse esemeks olevatest sündmustest on möödas mitu aastat. Kui ringkonnakohus peab lähenemiskeeldu siiski põhjendatuks, tuleks selle tingimusi leevendada. R. Koigil peaks olema võrdne võimalus K.K. iga oma lapsega suhelda – osaleda temaga seonduvatel üritustel lasteaias ja koolis. Laps ei ole süüdi selles, et tema vanematel on erimeelsused.
52.R. Koigi kaitsja esitas ka määruskaebuse, milles ta palub muuta maakohtu kaitsjatasu puudutavat otsustust. Esimese astme kohus eksis nii puutuvalt kaitsja tunnitasusse kui ka seoses riigi kanda jäetud kulude proportsiooniga.
53.220 eurone tunnitasu on õigusteenuse turul tavapärane. Mitmetes advokaadibüroodes küsitakse isegi 250 euro suurust tasu või enamgi veel. Riigikohus pidas juba 2023. aastal 220 euro suurust kaitsjatasu põhjendatuks – viitega õigusteenuse kvaliteedile (vt määrus nr 1-227663/18). Kahe aastaga on toimunud hinnakasv. Maakohus ei ole viidanud sellele, et praegu oli kaitsja töö ebakvaliteetne. Asi ei olnud lihtne. Muu hulgas tõstis keerukust mitmete tunnistajate ülekuulamine – see nõudis kaitsjalt põhjalikku ettevalmistust. Kaitsja töö tagajärjel ilmnes, et KarS § 1573 järgse süüdistusega seotud tunnistajad andsid mitmes
aspektis ebaõigeid ütlusi. Ka näitas kaitsja, et valeütlusi andis ka K.K. . Sellest johtuvalt tuleks arvata menetluskulude hulka mitte 10 420,89 eurot, vaid 12 476,38 eurot.
54.Sellest tasust tuleb riigi kanda jätta 90% – mitte üksnes 40%, nagu leidis maakohus. Maakohtu arutluskäik ei ole jälgitav ega kooskõlas sellega, kuidas kaitsja töö tegelikult süüdistuse erinevate etteheidete vahel jaotus. Määrav osa kuludest tekkis just seoses etteheidetega, milles R. Koik õigeks mõisteti. Ahistavat jälitamist puudutav oli vaieldamatult kõige mahukam. Viis tunnistajat seitsmest kuulati üle üksnes seoses selle süüdistusega. Ka kulus märkimisväärne osa kaitsja ajast sellele kehalise väärkohtlemise süüdistusele, milles R. Koik õigeks mõisteti. KarS § 424 lg 1 järgses süüdistuses tunnistas R. Koik end algusest peale süüdi ja sellele teole kulutas kaitsja vähe aega. Lähenemiskeelu rikkumise osas vähenes süüdistuse maht tänu kaitsja tööle suures ulatuses. Seega peaks riik hüvitama R. Koigile 11 228,74 eurot. Ringkonnakohtu istung
55.Kaitsja jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde.
56.Prokuröri meelest on kohtuotsus seaduslik. K.K. i ütlused on usaldusväärsed. Samu väiteid, mis ta esitas kohtus, on K.K. väljendanud ka kohtuväliselt. Lähenemiskeeldu ei seatud ainult ahistava jälitamise kahtluse tõttu – kahtlus puudutas ka vägivallategusid. Lähenemiskeelu rikkumine ei olnud jätkuv, vaid tegemist oli erinevate korduvate tegudega. Vangistus on joobes juhtimise eest õige: R. Koigi joove oli küllaltki suur ja tegu pandi toime küllaltki tiheda liiklusega kohas. Lähenemiskeeld minimeerib uute tülide ja vägivaldse eskalatsiooni ohtu.
57.R. Koik oma seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
58.Ringkonnakohtu meelest tunnistas maakohus R. Kauri 25. detsembril 2021 aset leidnud kehalises väärkohtlemises õigesti süüdi. Täpsemalt tuleb sellega seoses märkida järgmist.
59.Kaitsja peamise apellatsiooniväite kohaselt jättis maakohus K.K. i ütlustele andmata tervikhinnangu. Apellandi meelest tuleb selline hinnang anda ja jõuda siis järeldusele, et K.K. i ütlused ei ole 25. detsembri 2021 sündmuse osas usaldusväärsed – seda seetõttu, et K.K. i mõned väited mõne muu käesoleva menetluse esemeks olnud juhtumi osas polnud tõesed. Ringkonnakohus seesuguse tervikhinnangu andmist võimalikuks ei pea. Kaitsja isegi viitab, et Riigikohus on alates 2013. aastast seisukohal, et kellegi ütlused võivad mingi teo osas olla usaldusväärsed ka siis, kui see ütluste andja on andnud mingi muu teo osas väärasid ütlusi. Seesugune arusaam on ka kõigiti loogiline: ei ole olemas mitte ühtegi inimest, kes räägiks alati tõtt – nagu ei ole olemas ka inimest, kes kogu aeg valetaks. Kaitsja soov on jõuda teistsugusele, inimpsüühikat silmas pidades ebaloogilisele järeldusele: kuivõrd K.K. ütles kunagi midagi tõele mitte vastavat, ei saa usaldada midagi, mida ta räägib. Liiatigi tuleb tähele panna seda, et K.K. i tõele mitte vastavaid ütlusi ei olnud kuigi palju ja need pigem ei puudutanud otseselt kriminaalasja esemeks olevaid asjaolusid, vaid olid eeskätt seotud sellega, kas ja kuivõrd on K.K. takistanud R. Koigil X.X. iga suhtlemist.
60.Äsja öeldu ei tähenda, et arvesse ei saaks võtta K.K. i valetamismotiivi. Nimelt viitab apellant loogiliselt K.K. i võimalikule soovile, et R. Koik tunnistataks süüdi – selline süüditunnistamine võib K.K. ile anda eelise n-ö lapsejagamis-vaidluses. Samas on õige ka
apellandi see väide, mille kohaselt ei saa süüdistatava ütlusi võimaliku karistusest vabanemise soovi tõttu pidada per se ebausaldusväärseks. See argument kehtib aga ka vastupidiselt: kannatanul või tunnistajal olev valetamismotiiv ei tähenda automaatselt, et ta tõepoolest valetabki. Lisaks on väheusutav, et kellegi süüdi lavastamiseks talitakse nii n-ö käpardlikult või napilt, nagu praegu välja tuleks: eeldatavasti üritataks luua märksa rohkem ja kaalukamaid tõendeid.
61.Maakohus viitas õigesti sellele, et K.K. i ütlused on 25. detsembril 2021 juhtunu osas detailsed ja loogilised. Ka tuleb tähele panna, et K.K. on kõnelnud R. Koigi poolsest kägistamisest mujalgi kui kohtus. Politseinik V.T. väitis, et juba Häirekeskusele tehtud väljakutses rääkis väljakutsujaks olnud naine sellest, et tema eks-elukaaslane tuli talle kallale – vist võttis kõrist kinni (kd 1, tl 123 pöördel). Ka lähisuhtevägivalla infolehe kohaselt väitis K.K. patrullpolitseinikele, et tema endine elukaaslane teda tõukas ja kägistas (kd 1, tl 35). Pole alust jätta seda infot tähelepanuta: see kinnitab, et K.K. on korduvalt väitnud ühte ja sama.
62.Lähisuhtevägivalla infolehel on kirjas ka see, et K.K. i kaela all oli kerge punetus. Kaitsja leidis ringkonnakohtu istungil, et termin „kaela all“ ei viita kuidagi kägistamisele. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks võib mõni inimene pidada „kaela all“ silmas seda kehaosa, mida keegi teine peab veel „kaelaks“. Teiseks võib kägistamine jätta jälgi ka n-ö vahetult kaela all asuvale piirkonnale.
63.K.K. i ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks ka see, mis seondub politsei kutsumisega. Kannatanu küll ei mäletanud seda kohtus, ent kohtueelses menetluses väitis ta, et Häirekeskusse helistas ka R. Koik (kd 1, tl 114). Seda tegi aga R. Koik K.K. i sõnul kohe pärast korterisse sisenemist ehk enne füüsilist kontakti. Niisiis ei saa väita, et R. Koigi süütust kinnitab üldine teadmine/kogemus, et kuriteo toime pannud inimene ise politseid ei kutsu. Ka ei saa R. Koigi õigeks mõistmist tuua endaga kaasa tõsiasi, et ta enne politsei tulekut ei lahkunud/põgenenud. Kriminaalmenetlusliku kogemuse kohaselt jäävad kurjategijad tihtipeale sündmuskohale ka siis, kui nad on politsei peatsest (võimalikust) saabumisest teadlikud – eriti veel olukordades, kus kuritegu pole raske, kurjategija on alkoholi tarvitanud, selgeid kuriteojälgi ei ole ja kurjategija meelest on kannatanu temaga ebaõiglaselt käitunud.
64.Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus õigesti, et R. Koik K.K. i kägistas ja realiseeris seeläbi KarS § 121 lg 1 koosseisu.
65.R. Koik on kogu menetluse kestel väitnud, et K.K. tegutses X.X. i tema juurest salaja ära viies valesti/ebaõiglaselt ja tema tegutses üksnes sooviga toimetada X.X. oma elukohta tagasi. See ei võimalda asuda seiskohale, et R. Koik kui lapsevanem kaitses õigusvastase ründe vastu oma õigust olla oma lapsega ehk R. Koigi tegu õigustas KarS § 28 lg 1 pärane hädakaitse. Ei K.K. i poolset X.X. i ära viimist R. Koigi juurest ega lapse enda korteris hoidmist ei saa pidada R. Koigi suhtes toime pandud õigusvastaseks ründeks. Esiteks ei olnud kohtulikult ega muul moel paika pandud, et X.X. peab olema 25. detsembril 2021 koos R. Koigiga. Teiseks oli R. Koik end eelmisel õhtul purju joonud, K.K. i solvanud, teda randmetest kinni hoidnud, oli joobes ka K.K. i elukoha juurde saabudes ja läks korterisse sisse ilma K.K. i loata. Seda silmas pidades toimis õigusvastaselt mitte K.K. , vaid R. Koik.
66.Kuivõrd R. Koigi tegu oli ka süüline, tunnistas maakohus ta õigesti KarS § 121 lg 1 järgi süüdi. Karistust vaidlustatud ei ole ja ka ringkonnakohus ise ei pea seda liiga karmiks. Niisiis jääb maakohtu otsus 25. detsembri 2021 teo osas muutmata.
67.Apellatsioonis on vaidlustatud ka R. Koigi süüditunnistamine lähenemiskeelu rikkumises. Kaebaja ei sea kahtluse alla seda, et 15. kuni 21. maini 2023 saatis R. Koik K.K. ile kuus kirja, 15. kuni 22. jaanuarini 2024 neli kirja ja 5. kuni 11. veebruarini 2024 samuti neli kirja. Ringkonnakohuski leiab, et maakohus tuvastas need asjaolud loogiliselt. Apellandi meelest aga ei täida need kirjade saatmised mitmel põhjusel KarS § 331 2 koosseisu. Ringkonnakohtu meelest toob apellant välja neli argumenti: R. Koik ei pannud toime ahistavat jälitamist, ei esine korduvust, mõned kirjad saadeti mitte K.K. ile, vaid teistele isikutele ja R. Koigil oli meilide saatmiseks K.K. i nõusolek. Ringkonnakohus selliste seisukohtadega ei soostu.
68.Kaitsja viitab sellele, et lähenemiskeeld kohaldati ahistava jälitamise kahtluse tõttu – et aga R. Koiki ahistavas jälitamises süüdi ei tunnistatud, ei saa talle ette heita ka lähenemiskeelu rikkumist. Esiteks viitas prokuratuur õigesti sellele, et lähenemiskeelu määrust tehes tugineti ka kahtlustusele, et R. Koik kohtles K.K. i kehaliselt vääriti – ja praegu ongi leitud, et 25. detsembril 2021 R. Koik tõepoolest K.K. i kägistaski. Samas ei olegi äsja öeldu oluline. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi argumenti selle kohta, miks peaks lähenemiskeeld omama õiguslikku tähendust ainult olukorras, kus selle aluseks olev kahtlus leiab hiljem süüdimõistva kohtuotsuse näol kinnitust. Ringkonnakohus ise mingeid argumente sellise tõlgenduse toetuseks välja pakkuda ei oska. Lähenemiskeelu määrus tehti õiguspäraselt ja see oli meilide saatmise ajal jõus – seega tuli seda järgida. Kui toetada kaitsja seisukohta, peaks ilmselt lugema õiguspäraseks ka selle, kui teda KrMS § 217 alusel kinni pidama asuva politseiniku vastu kasutab vägivalda inimene, kes ei ole kuritegu toime pannud. Seesugust n-ö metsikut läänt aktsepteerida ei saa: niisuguses olukorras tuleb kasutada kriminaalmenetluslikke vahendeid ehk inimene ei tohi osutada vastupanu politseinikule, kes teda KrMS § 217 reeglite kohaselt kinni võtma hakkab. Sama on seoses lähenemiskeeluga: seda peab järgima ka niisugune sellele keelule allutatud isik, kes tegelikult on käitunud õiguskuulekalt.
69.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et 15. jaanuaril 2024 kell 23.24 saadetud kiri ja sama kuupäeval kell 23.33 edastatud meil kujutab endast ühte ja sama suhtlusakti. Saates kell 23.24 oma kirja ära, oli see suhtlemine (see tegu) lõpetatud. See ka manifesteerus selgelt kirjana K.K. i postkastis. Pärast seda alustas R. Koik uue kirja koostamist ja pani selle n-ö teele kell 23.33 ehk sooritas uue (suhtlus)teo. Nõustuda ei saa sellega, et need saatmised saab lugeda üheks teoks lähtuvalt sellest, et kell 23.33 R. Koik „sisuliselt täiendas“ oma varasemat kirja. Kui aktsepteerida sellist tõlgendust, saaks ilmselt väga tihti väita, et tegemist on pelgalt varasema suhtluse täiendusega. Kannatanul võib pigem jääda mulje, et teda ohustav/ahistav/kiusav isik mõtleb tema peale ja tegutseb veel eriti intensiivselt: ta ei rahuldu vaid ühe kontakti võtmisega.
70.Apellandi meelest oleks prokuratuur pidanud välja tooma asjaolud, mis annavad aluse pidada R. Koigi erinevaid meilide saatmisi erinevateks tegudeks. Ringkonnakohtu hinnangul on otsustus selle üle, kas mitu koosseisupärast käitumisakti kujutavad endast mitut (korduvus) või ühte tegu (jätkuvus), läbinisti juriidilist laadi. Seetõttu jääb mõneti segaseks, milliseid tõendeid prokuratuur seesuguse otsustuse tegemiseks esitama pidanuks. Kriminaalkolleegiumi meelest saab praegu tuvastatud asjaolude pinnalt leida seda, et erinevad koosseisupärased kirjade saatmised olid erinevad teod.
71.Esiteks eraldasid vaidlusaluste viie kirja saatmisi üksteisest suured ajavahemikud. Isegi kolme esimese kirja puhul on ajavahed küllaltki pikad: 19. mai 2023 kell 13.16, 21. mai 2023
kell 12.49 ja 21. mai 2023 kell 20.02. Eriti pikad on aga perioodid, mis jäävad esiteks kolmanda ja neljanda ning teiseks neljanda ja viienda kirja saatmise vahele: vastavalt esiteks 21. mai 2023 kell 20.02 ja 16. jaanuar 2024 kell 11.16 ning teiseks 16. jaanuar 2024 kell 11.16 ja 10. veebruar 2024 kell 9.54.
72.Teiseks ei olnud kirjade sisu ühesugune/väga sarnane ehk ei ole alust öelda, et need kirjad saadeti n-ö ühe tahtlusega. Mõnel juhul on eriti selgelt näha, et kirja saatmise tingis mingi vahetult enne seda juhtunud sündmus/R. Koigile teatavaks saanud info. Seesuguses olukorras on eriti ilmne, et R. Koigil ei olnud niisuguse kirja saatmise tahtlust juba eelmise kirja saatmise ajal.
73.Kaitsja toob välja sedagi, et paar kirja saatis R. Koik mõnele kolmandale inimesele (K.K. i esindajale või perearstile) ja K.K. oli üksnes n-ö koopiareal. Maakohus märkis õigesti (otsuse p 96), et selliselgi juhul sai K.K. kirja. Oleks ebaloogiline öelda, et pelk tehniline detail – kas lähenemiskeeluga kaitstud isiku meiliaadress kirjutatakse esimesele või teisele adressaadireale („saaja“ või „koopia“) – omab karistusõiguslikku tähendust. Ka ei ole oluline see, kellele kiri n-ö eeskätt suunatud oli. Suhtlemine kujutab endast igasugust kommunikatiivset akti. Seetõttu on suhtluskeelule allutatud isikul keelatud ka kirjutada mõnele kolmandale isikule ja ühtlasi saata see kiri n-ö teadmiseks suhtluskeeluga kaitstavale inimesele. Keelu adressaat peab vältima igasuguse info toimetamist tema eest kaitstava isikuni, sest viimasele võib psühholoogiliselt koormavalt mõjuda juba ainuüksi teadmine, et teda ohustav/ahistav/kiusav isik on jällegi teinud tema osas mingisuguse käitumisakti.
74.Ka ei saa öelda, et R. Koigil oli kirjade saatmiseks K.K. i nõusolek. Meelevaldne on tõlgendus, mille kohaselt tuleb kirjale vastamist tõlgendada nõusoleku andmisena uue kirja saatmiseks. K.K. on pidevalt väljendanud oma vastuseisu selle osas, et R. Koik temaga ühendust võtab.
75.Eelnevast nähtub, et R. Koik realiseeris KarS § 3312 objektiivse koosseisu.
76.R. Koigil oli tahtlus kõigi ülal kirjeldatud asjaolude suhtes. Muu hulgas oli ta teadlik sellest, et K.K. endaga kontakteerumist ei soovi – seda eeskätt ülal viidatud asjaolust, et K.K. oli oma seesugust vastumeelsust korduvalt väljendanud.
77.Ringkonnakohus möönab, et mingites olukordades võib kannatanuga kontakteerumine olla suhtluskeelust hoolimata õiguspärane. Nii näiteks võib KarS § 29 pärane hädaseisund või kannatanu oletatav nõusolek õigustada kannatanuks oleva ema informeerimist sellest, et tema lapsega juhtus midagi tõsist/olulist – nt sai laps surma, sattus õnnetusse, põgenes, kadus vms. Praegu aga midagi sellist ei juhtunud – ei hädaseisund ega kannatanu eeldatav nõusolek ei õigusta K.K. i teavitamist X.X. iga seoses perearsti poole pöördumisest (apellatsiooni p 35). Niisiis olid R. Koigi teod õigusvastased.
78.Ka tegutses R. Koik süüliselt. Muu hulgas ei olnud ta KarS § 39 lg 1 pärases keelueksimuses – nt tulenevalt teadmatusest selle suhtes, kas ja kuna ta kirju saata tohib. See nähtub selgelt juba R. Koigi kirjadest. Nt viitas ta 19. mail 2023 kell 13.16 ja 21. mail 2023 kell 20.02 saadetud meilides sellele, et lähenemiskeelu määruses on suhtlemise sagedus konkreetselt paika pandud, ja kirjutas 15. jaanuaril 2024 kell 00.18 otsesõnu, et ta saatis kirja pärast südaööd – siis ei saa K.K. öelda, et ta saadab kirju liiga palju.
79.Ülal öeldu tähendab, et maakohtu otsus on lähenemiskeelu rikkumisegi osas korrektne.
80.Ka leiab advokaat, et KarS § 424 lg 1 järgne karistus on liiga karm: sobiv oleks rahaline karistus. Ringkonnakohtu hinnangul on rahalise karistuse rakendamata jätmine põhjendatud. Tõsi, paar maakohtu karistuse mõistmisel välja toodud kaalutlust on kohatud: kaitsjal on õigus, et erinevate õigushüvede abstraktne ohustamine ja reaktsioonikiiruse vähenemine kaasneb mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega alati. Samas viitas esimese astme kohus õigesti sellele, et R. Koigi joove – alkoholisisaldus 1,03 mg/l kohta väljahingatavas õhus – oli kõrge. Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 2 p 2 kohaselt võib KarS § 424 järgse karistuse endaga kaasa tuua juba see, kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 mg/l kohta. Ka tuleb tähele panna, et R. Koik ei pannud oma tegu toime mitte mõnes inimtühjas kohas – kus kahju tekkimise oht võib tõesti olla väga väike –, vaid keset Viljandi linna. Ka nähtub R. Koigi karistusregistrist (kd 1, tl 95–99), et ta on alkoholi tarvitanuna korduvalt sõidukit juhtinud – teda on niisuguste tegude eest karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Muu hulgas pani ta ühe sarnase teo toime isegi pärast praegu menetletavat tegu (3. aprill 2022): ta sooritas 7. aprillil 2023 LS § 224 lg 2 pärase väärteo. Viimaks tuleb välja tuua ka see, et vahetult pärast K.K. i kehalist väärkohtlemist 25. detsembril 2021 tuvastati R. Koigil joove – K.K. i juurde aga oli ta sõitnud autoga.
81.Küll aga soostub ringkonnakohus apellandiga selles, et lähenemiskeeld ei ole enam põhjendatud. Lähenemiskeeld seatakse VÕS § 1055 lg 1 alusel. See säte eeldab kahju õigusvastase tekitamise kestvust või kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamist. Kehaline väärkohtlemine leidis aset juba ligi 4 aastat tagasi. See tegu ei olnud kuigivõrd intensiivne. Ka viimase lubamatu kirja saatmisest on möödas ligi 2 aastat. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust öelda, et R. Koigist lähtub K.K. i õigushüvedele mõni konkreetne oht. Ka tuleb arvesse võtta seda, et lähenemiskeeld ei piira faktiliselt mitte üksnes R. Koigi suhtlemist K.K. iga, vaid takistab mõningal määral ka tema lävimist oma tütrega. Seega piirab see keeld R. Koigi õigusi mitte üksnes ebaolulisel määral. Viimaks tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et R. Koik on olnud sellele keelule allutatud juba ligi kolm aastat. Eeltoodust johtuvalt peab ringkonnakohus lähenemiskeelu jõusse jätmist maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks KrMS § 338 p 2 mõttes, mistõttu kuulub otsus KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel selles osas tühistamisele – lähenemiskeeld jääb R. Koigile seadmata.
82.R. Koigi kaitsja esitas ka määruskaebuse – selles vaidlustatakse maakohtu kaitsjatasu puudutav otsustus.
83.Tõepoolest on Riigikohus paaril korral leidnud, et 220 euro suurune neto-tunnitasu on põhjendatud (vt peale kaitsja viidatud lahendi ka kriminaalkolleegiumi otsus nr 4-24-37/31, p 18). Siiski on ka viimasel ajal jäänud kõrgeima kohtu poolt mõistlikuks peetav kaitsjatasu valdavalt alla selle määra. Liiati ei saa öelda, et Riigikohus on alati hinnanud tunnitasu mõistlikkust, kaitsjatöö põhjendatust, asja keerukust, kaitsjatöö mahtu jms rangelt üksteisest eraldi. Näiteks tõi kõrgeim kohus otsuses nr 4-23-3193/28 välja kaitsja taotletava kogusumma, tehtud töö mahu ja tunnihinna ning ütles lühidalt, et kassatsioonivastuse mahtu ja selles esitatud argumentide asjakohasust arvestades tuleb lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks 600 eurot. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu meelest põhjust leida, et mõistliku tunnitasu suuruse paika panemisel ei tohi mingil juhul võtta arvesse asja mahtu ega keerukust, vaid tuleb jäigalt lähtuda kaitsetöö kvaliteedist. Ringkonnakohus soostub kaitsjaga, et tema töö oli kvaliteetne. Ka saab olla nõus sellega, et tegemist ei ole kuigivõrd lihtsat laadi kriminaalasjaga. Esiteks on eeskätt ahistava jälitamise ja lähenemiskeelu rikkumise juures mitmeid n-ö tõlgendusele tugevasti avatud koosseisuelemente ning teiseks nõuab tunnistajate ristküsitlemine nende avaralt sõnastatud sätete puhul küllaltki põhjalikku ettevalmistust.
Samas ei saa käesolevat asja pidada ka väga keeruliseks. Eelnevat silmas pidades leiab apellatsioonikohus, et maakohtu määratud 170 eurone tunnitasu jääb liiga madalaks – teisalt aga ei ole põhjendatud ka kaitsja soovitav 220 euro suurune tunnitasu. Kriminaalkolleegium peab põhjendatuks 200 eurost tunnitasu. Kuivõrd kõnealust tööd tehti 36 tundi, tekkis sellega seoses 7200 eurone netokulu (200x36). Kui lisada sellele summale 22% käibemaks ehk 1584 eurot (7200x0,22), on tulemuseks 8784 euro suurune menetluskulu (7200+1584) – mitte aga 7466,40 eurot, nagu pani paika esimese astme kohus. Niisiis peab lõplik kaitsjatasu olema 1317,60 euro võrra suurem kui maakohus leidis (8784–7466,40) ehk 11 738,49 eurot (10 420,89+1317,60), sh käibemaks 2082,35 eurot (78,35+420+1584). Seda silmas pidades tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse osas, milles kaitsjatasuna arvati menetluskulude hulka 10 420,89 eurot, ja arvab menetluskulude hulka 11 738,49 eurot.
84.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus jättis riigi kanda liiga väikese osa äsja nimetatud menetluskuludest. Sellest tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel esimese astme kohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka selles osas. Siiski ei ole õige lähtuda riigi ja süüdistatava kandmisele kuuluvate kulude paika panemisel maakohtu valitud proportsiooni 40/60 asemel kaitsja märgitud proportsioonist 90/10. Kaitsja osad kaalutlused on korrektsed: ahistavat jälitamist puudutav süüdistus oli kõige mahukam ja selles ning ka ühes kehalises väärkohtlemises mõisteti R. Koik õigeks ning ka lähenemiskeelu rikkumise osas tunnistati R. Koik süüdi süüdistuses märgitust väiksemas mahus. Siiski on olukord lõppastmes selline, et viiest süüdistusest kolmes mõisteti R. Koik süüdi. Niisamuti ei saa mööda vaadata sellest, et mitmed lähenemiskeelu rikkumist puudutavad kaitse-argumendid jäid edutuks. Ka ei saa öelda, et kaitsja ei teinud sama hästi kui üldse tööd seoses KarS § 424 järgse süüdistusega: näiteks kaitseaktis viitas kaitsja probleemidele alkoholi imendumisega ja esitas taotluse teha toksikoloogiaekspertiis. Eelnevast lähtuvalt tuleb õigeks pidada proportsiooni 60/40: 60% kõnealusest tasust ehk 7043,09 eurot (11 738,49x0,6) peab riik R. Koigile hüvitama ja ülejäänud 40% ehk 4695,40 eurot (11 738,49x0,4) jääb R. Koigi kanda. Kuivõrd maakohus nõnda ei talitanud – kohustades riiki hüvitama R. Koigile vaid 4168,36 eurot – tühistab apellatsioonikohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse ka selles osas, ja määrab, et riik peab maksma R. Koigile 7043,09 euro suuruse hüvitise.
85.Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu otsus süüküsimustega seoses muutmata. Küll aga tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse lähenemiskeelu kohaldamisse ja osaliselt ka kaitsjatasusse puutuvalt. Nii apellatsioon kui ka määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
86.Kaitsja esitas ringkonnakohtule tasutaotlused 16. juulil ja 24. oktoobril 2025. 16. juulil 2025 esitatud tasutaotluses viidatakse määruskaebuse kavandi koostamisele (7. juuli 2025), määruskaebuse koostamisele (8. juuli 2025), määruskaebuse lõpliku versiooni täiendamisele (16. juuli 2025) ja määruskaebuse kohtule esitamisele (16. juuli 2025). 24. oktoobri 2025 tasutaotluses kõneldakse muu hulgas samadest asjadest: määruskaebuse kavandi koostamisest (7. juuli 2025), määruskaebuse koostamisest (8. juuli 2025), määruskaebuse lõpliku versiooni täiendamisest (16. juuli 2025) ja määruskaebuse kohtule esitamisest (16. juuli 2025). Kaitsja on koostanud vaid ühe määruskaebuse. Seetõttu lähtub kriminaalkolleegium sellest, et kaitsjal oli juulikuise tasutaotluse esitamine oktoobriks meelest läinud ja ta esitas oktoobris uue tasutaotluse nende tööde eest, mille osas ta oli juba tasutaotluse esitanud. Sellest johtuvalt jätab ringkonnakohus 16. juuli 2025 tasutaotluse tähelepanuta ja lähtub üksnes 24. oktoobri 2025 taotlusest.
87.Kaitsja soovib tasu järgnevate toimingute eest: - osalemine maakohtu otsuse kuulutamisel 1. juulil 2025 – 0,25 tundi ehk 55 eurot; - määruskaebuse kavandi koostamine 7. juulil 2025 – 0,25 tundi ehk 55 eurot; - määruskaebuse koostamine 8. juulil 2025 – 2,5 tundi ehk 550 eurot; - määruskaebuse lõpliku versiooni täiendamine ja kohtule esitamine 16. juulil 2025 – 1,25 tundi ehk 275 eurot; - apellatsiooni koostamine 31. juulil 2025 – 3,25 tundi ehk 715 eurot; - ringkonnakohtu istungiks valmistumine 23. oktoobril 2025 – 1,5 tundi ehk 330 eurot; - osalemine ringkonnakohtu istungil 24. oktoobril 2025 – eelduslikult 1,5 tundi ehk 330 eurot; - sõidule kulunud aeg – 2 tundi (50%) ehk 440 eurot; - büroo üldkulu (3%) – 23,10 eurot. Tegemist on netotasuga, mille suurus kokku on 2773,10 eurot (55+55+550+275+715+330+330+440+23,10). Sellele summale on vaja lisada 24% suurune käibemaks ehk 665,54 (2773,10x0,24). Kokku palub kaitsja lugeda maakohtu menetluse järgselt tekkinud kaitsjatasuks niisiis 3438,64 eurot (2773,10+665,54). Ringkonnakohus loeb mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes 2000 eurot, sh käibemaks 387,10 (2000:124x24) eurot, kuivõrd enamikke kaitsja argumente edu ei saatnud: ringkonnakohus muutis maakohtu otsust vaid lähenemiskeelu ja menetluskulu osas – süüküsimuste osas jäi esimese astme kohtu otsus muutmata. See kulu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda ehk riik peab selle summa R. Koigile hüvitama. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.