Pärnu Maakohtu 9. juuni 2025. a otsus üldmenetluses Prokuratuur Lääne ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda K.F, isikukood: XXX; elukoht: XXX; EV kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaat Peep Rajavere
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
Pärnu Maakohtu 9. juuni 2025. a õigeksmõistev kohtuotsus K.F-i suhtes jätta muutmata ning prokuratuuri esitatud apellatsioon rahuldamata. Määrata Läänemaa I. Advokaadibüroole (reg. number 10407211) seoses vandeadvokaat Peep Rajavere poolt K.F-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 279,00 (kakssada seitsekümmend üheksa) eurot. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda.
Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
K.F-i süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitanud teise inimese tervise kahjustamises, mis seisnes selles, et tema lõi 28.05.2022 kella 09.00-10.00 paiku Hiiumaal Orjaku sadamas Y.W-le ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning vasaku kõrva piirkonda hematoomi.
2.Pärnu Maakohtu 09.06.2025 otsusega mõisteti K.F KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Määrati, et seoses K.F-i õigeks mõistmisega tuleb riigil temale hüvitada valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 1800 eurot. K.F-ilt võetud andmed (DNA-proov, sõrmejäljed) kustutakse riiklikust DNA registrist ja riiklikust süüteomenetluse biomeetriaregistrist.
3.Maakohus asus süüdistatava õigeksmõistmisel kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele. Kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega on kinnitust leidnud, et K.F-i ja Y.W vahel tekkis süüdistuses märgitud ajal konflikt isiklike vaenulike suhete pinnalt. K.F-i algatusel vahetati teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F lõi Y.W-d ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi K.F-i rusikaga näo piirkonda. Maakohtu hinnangul ei ole aga tõendamist leidnud K.F-i poolt kannatanule KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisulise tunnusena hinnatava valu põhjustamine. Asjaolu, et kannatanu kinnitab kehalise väärkohtlemise tagajärjel valu tundmist, ei ole piisav lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu. Kahtlemata oli K.F-i poolt Y.W löömine pärast vastastikuseid solvanguid ärritav ja ehk alandavgi, kuid kokkuvõtvalt leidis kohus, et Y.W kehaline väärkohtlemine K.F-i poolt ei olnud sedavõrd intensiivne, et selle tagajärjena valu põhjustamine tundub reaalne keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.
PROKURATUURI APELLATSIOON
4.Apellatsiooni Pärnu Maakohtu 09.06.2025 otsusele esitas prokuratuur, kes ei nõustu maakohtu järeldusega, et süüdistatava tegevus ei ole kuritegu kehalise väärkohtlemise mõttes. 4.1 Ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et kuna fotodelt näha, et Y.W osales pärast löömist edukalt tuulehaugi püüdmisel, saab sellest teha järelduse, et K.F-i löök ei põhjustanud temale vaevusi ega mõjutanud tema terviseseisundit, enesetunnet või toimetulekut. Kuidas kohus sellisele järelduseni jõudis, ei ole otsusest jälgitav. Maakohus jättis arvestamata, et Y.W eluliselt usutavad selgitused selle kohta, miks ta kohe politseisse ja meditsiiniasutusse ei pöördunud. Ta on öelnud, et esiteks pidid nad kohe minema kalapüügivõistlusele, mille pärast nad üldse sinna tulid ja löömine toimus vahetult enne starti. Teiseks nad otsustasid õhtul asja arutades, et kuna sellega on asjaajamist nii palju, siis nad ei hakka sellega tegelema ja las see jääb. Alles siis, kui ta mitu kuud hiljem sai teada, et K.F on esitanud tema suhtes kuriteokaebuse, esitas ta ka ise politseile kaebuse. Samas ei saa sellest teha järeldust, et kannatanu tervisekahjustusi ja valu ei saanud. 4.2 See, et kannatanu ei pöördunud meditsiiniasutusse, ei saa tähendada seda, et ta valu ja tervisekahjustust ei saanud. Seda saab tõendada ka muude tõenditega. Maakohus ei ole millegagi põhjendanud, miks valu ja tervisekahjustuse saamine tõendatud pole kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Mis põhjusel maakohus kannatanu ütlusi valu ja hematoomide saamise osas usaldusväärseks ei pea ja neid aluseks ei võta, otsusest ei selgu. Valu ja tervisekahjustuse saamise kohta on andnud ütlusi nii kannatanu kui tunnistajad Y ja S. Kannatanu ja tunnistaja S nägid kannatanul õhtul punetust põse ja kõrva vahelises piirkonnas. Tunnistajad S ja Y kinnitasid ka seda, et kannatanu kurtis valu. Maakohus jättis arvestamata ka asjaolu, et kannatanul olid kannatanu ja tunnistajate SY ütluste kohaselt löögi tagajärjel prillid ees viltu, mis tähendab, et löök pidi olema piisavalt tugev, et tekitada nii valu kui tervisekahjustusi. Piisavalt tugev ja valu tekitav võib olla ka
2(8)
lähedalt tehtud löök ning maakohtu viide sellele, justkui peaks selleks hoogu võtma, ei ole eluliselt usutav ja põhjendatud. Samuti jättis maakohus põhjendamata, miks toimus löömine just lahtise käega, kui nii kannatanu kui tunnistaja S nägid, kuidas löök toimus rusikaga. A ütluste osas, et tema arvates oli löök lahtise käega, tuleb võtta arvesse, et tegemist oli rahvarohke üritusega, kus oli tal palju tegemist, löök toimus kiiresti ning A ei pruukinud ka kõike nii täpselt näha oma asukoha tõttu ning ka seepärast, et ta oli festivalil oma ema abistamas, mistõttu võiski talle tunduda, et ei löödud rusikaga, vaid lahtise käega. Rusikaga pea piirkonda löömise puhul on valu tekitamine teo tüüpiliseks tagajärjeks ja keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav. 4.3 Ka siis, kui lugeda tõendatuks lahtise käega kõrvakiilu andmine, millest kannatanu sai valu, on antud juhul ka see süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Näo ja kõrva piirkond on õrn ja tundlik ning sinna ka lahtise käega löömine võib keskmisele inimesele tekitada valu. Riigikohus on lahendis 3-1-1-29-15 leidnud, et valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kannatanu on seda kinnitanud. Samuti tuleneb eelpoolmainitud tõenditest ja asjaoludest see, et kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Neist tulenevalt on objektiivse kõrvalseisja seisukohast valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, mistõttu maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuna Riigikohtu seisukohtade kohaselt (nt otsuses 1-20-2143) tuleb süüdistatava õigeksmõistmise peale esitatud apellatsiooni läbivaatamisel kohaldada suulist menetlust ja olulisemaid isikulised tõendiallikaid küsitleda, taotleb prokuratuur kannatanu Y.W ning tunnistajate S, Y ja A küsitlemist ringkonnakohtus. 4.4 Kokkuvõtvalt prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus K.F-i õigeksmõistmise osas, mõista K.F süüdi KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning mõista K.F-ile karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära ehk 1000 eurot (päevamäära suurus 10 eurot), millest määrata kohe kandmisele 50 päevamäära ehk 500 eurot ja 500 euro kandmisest vabastada tingimisi KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga.
EELISTUNG
5.Prokuratuuri taotluse kannatanu ja kolme tunnistaja korduva ristküsitlemise lahendamiseks määras ringkonnakohus eelistungi. 13.10.2025 toimunud eelistungil loobus ringkonnaprokurör nimetatud taotlusest, kuna maakohus on õigesti tuvastanud selle, et süüdistatav lõi Y.W-d käega näkku, kuid leidnud seejuures, et tõendatud ei ole valu saamine. Viimasele järeldusele vaidleb prokuratuur jätkuvalt vastu ning palub juba olemasolevate tõendite põhjal lahendada kriminaalasi apellatsiooniastmes kirjalikus menetluses. Süüdistatava kaitsja toetas prokuratuuri taotlust kriminaalasja lahendamiseks kirjalikus menetluses. SÜÜDISTATAVA KAITSJA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
6.Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitas oma apellatsioonivastuse süüdistatava kaitsja, milles ta nõustub maakohtu lõppjäreldusena õigeksmõistva otsusega ning palub jätta maakohtu otsus K.F-i suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kokkuvõtvalt kaitsja rõhutab järgmist.
3(8)
6.1 Esiteks ei nõustu kaitsja maakohtu järeldusega, et tunnistajate A, S ning Y ütlustega on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut näo piirkonda. Nad kuulsid hääletooni tõusmist, mis sündmuse kirjelduse kohaselt eelnes löömisele, kuid ei näinud löömist ega tõuklemist. Kannatanu Y.W , tunnistajate S ja Y ütlused löömise kohta tulnuks aga erinevalt maakohtust kõrvale jätta. Kannatanul oli põhjus anda süüstavaid ebaõigeid ütlusi K.F-i vastu kahel põhjusel. Esiteks selle tõttu, et K.F oli esimesena esitanud kuriteokaebuse seoses Y.W poolt K.F-i löömisega samal ajal ja samas kohas. Selles tugevamas löömises vaidlust ei ole ning vastutusest pääsemiseks tuli luua teo õigusvastasust välistav asjaolu ehk esitada väide K.F-i eelnevast õigusvastasest ründest, et tugineda enda süüteoasjas hädakaitsele. Y.W esitas kuriteokaebuse 4 kuud pärast kuriteosündmust, alles selle peale, kui sai teada K.F-i avalduse alusel enda suhtes algatatud kriminaalasjast. Hoolimata süüteo suhtelisest vähesest raskusest ning karistamata isiku puhul eeldatavalt kergest karistamisest, oli kannatanul oluline põhjus vastutust vältida, sest ta on jahimees, relvakandja ning kahtlustuse esitamine kriminaalasjas kehalises väärkohtlemises tooks kaasa relvaloa peatamise ja süüdimõistva otsuse jõustumine relvaloa kehtetuks tunnistamise ehk võimatuse tegeleda karistusandmete arhiivi kandmiseni jahiharrastusega. Teine põhjus anda valeütlusi oli vaen ning soov maksta kätte kaotuse eest tsiviilasjas, oli ju jäänud rahuldamata Y.W laimuhagi K.F-i vastu ning Y.W pidi hüvitama K.F-i menetluskulud. Tunnistajate S ja Y ütlused on nii löömise fakti kui kannatanu tervisekahjustuse osas ebausaldusväärsed, sest nad on kannatanu sõbrad, olid Tuulekala festivalil kannatanu paadikaaslastena ning nende ütlused rajanevad väga suures osas kannatanu ütlustele. Nad olid sündmusest 10-20 meetrit eemal ega saanud sündmust tajuda nii hästi ja vahetult, kui A, T, H, M. Kaitsja leiab, et kannatanu Y.W , tunnistajate A, S ja Y ütlused ei riimu omavahel süüdistatava poolt kannatanu löömise fakti ega löömise asjaolude osas ning nende tõendite alusel ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et süüdistatav lõi kannatanut. 6.2 Teiseks ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et kaitsja esitatud fotolt, mis on tehtud 28.05.2022,ca 7-8 tundi pärast väidetavat löömist ning mis on alla laetud kannatanu enda avalikult kontolt suhtlusportaalis Facebook (mida tunnistas ka kannatanu), ei ole võimalik teha järeldusi kannatanul tervisekahjustuste puudumise kohta, kuna foto on tehtud eestvaates, kuid löök tuli põsele või meelekohale. Selle seisukohaga ei ole võimalik nõustuda, sest sellelt eestvaates tehtud fotolt on näha ka kannatanu meelekohad, põsed, kõrvad kui võimalikud piirkonnad, kuhu väidetav löök võis tabada. Kuna väidetav löök pidi kannatanu ütluste kohaselt tulema eest, sest pooled seisid teineteise suhtes näoga, pidi ka pihtasaamise koht olema pea esiküljel ning seega fotolt näha. Kaitsja esitas lisaks algsele fotole kalade ja võidukarikaga ka samast fotost tehtud suures plaanis väljavõtte ja suurenduse, kuid ka sellel ei ole näha punetust ega hematoomi. Löömise ja pildi tegemise vahele jäänud kaheksa tunniga oleks see hematoom või punetus pidanud välja kujunema. Ka tunnistajana 14.11.2023 üle kuulatud Sle esitati ülekuulamise käigus sama foto ja ta ei osanud selgitada, miks punetus ei paista, ta ei selgitanud seda sellega, et seda kohta ei ole fotolt näha. Seega saab selle foto põhjal teha üheselt järelduse, et kannatanul ei olnud silmaga nähtavat tervisekahjustust – punetust, turset ega hematoomi. 6.3 Kaitsja nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et isegi kui süüdistatav lõi kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohal käega näo piirkonda, siis ei vasta see löömine välise pildi ja tagajärje tõttu KarS § 121 lg 1 tunnustele, sest tegu ei ole sellise füüsilise mõjutusega, millele peaks järgnema kriminaalvastutus KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja viitab seejuures asjakohasele kohtupraktikale asjas nr 1-18-7833 (p. 27, 29), leides, et löögi jaatamise juhul, ei olnud see sellise intensiivsusega, et valu tekitada. Täiendavalt juhib kaitsja tähelepanu, et see väidetav löök ei häirinud kannatanut mitme kuu jooksul ning kuriteoteate esitamise põhjuseks oli käimasolev kriminaalmenetlus kannatanu vastu süüdistatavapoolse kuriteokaebuse alusel sama sündmuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4(8)
7.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, prokuratuuri apellatsioonis ja sellele kaitsja vastuses toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus K.F-i KarS § 121 lg 1 järgi õigeksmõistmises on seaduslik ja põhjendatud.
8.Kohtukolleegium peab enne apellatsiooni argumentidele vastamist vajalikuks esmajärjekorras märkida järgmist. Esitatud apellatsioonis nõustub prokuratuur maakohtu järeldusega, et K.F-i algatusel vahetati teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F lõi Y.W-d ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi K.F-i rusikaga näo piirkonda. Samas ei nõustu prokuratuur maakohtu järeldusega, et tõendamist ei ole leidnud K.F-i poolt kannatanule KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisulise tunnusena hinnatava valu põhjustamine. Oma apellatsioonivastuses süüdistatava kaitsja, nõustudes maakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatav kuulub õigeksmõistmisele, seab kahtluse alla maakohtu seisukohad süüdistuse aluseks oleva sündmuse tõendatuse osas. Kaitsja ei ole iseseisvat apellatsiooni esitanud, kuid sisuliselt vaidlustab seega maakohtu poolt tuvastatud kuriteosündmuse tõendatuse ja asjaolud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. 8.1 Ringkonnakohus märgib, et erinevalt tsiviil- ja halduskohtumenetlusest pole kriminaalmenetluses ette nähtud kohtumenetluse poole õigust esitada pärast vastaspoole apellatsiooni kättesaamist sellele vastuapellatsioon. Siiski on kohtupraktikas omistatud piiratud ulatuses vastuapellatsiooni funktsioon kriminaalasjas esitatavale apellatsioonivastusele. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama (vt RKKKo nr 1-17-3371, p 95-96).
8.2.Järgnevalt peabki kohtukolleegium esmajärjekorras vajalikuks vastata kaitsja argumentidele sellest, et K.F-ile etteheidetud sündmuse asetleidmine ehk tema poolt Y.W löömine pole tõendatud. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu Y.W ning tunnistajate A, S ja Y ütlusi süüdistatava kaitseversioonile toimunust. Asjaolu, et osa tunnistajaid ei näinud K.F-i poolt esimesena tekitatud lööki pealt ning nägid vaid Y.W poolt vastulööki K.F-ile või kuulsid üksnes verbaalset konflikti ega näinud löömist pealt, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid valesti hinnanud. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ning hinnanud kogu sündmust, mis algas K.F-i poolt alustatud sõnavahetusest Y.W-ga, mille käigus K.F esimesena lõi Y.W-d parema käega näkku ning sellele järgnes Y.W vastulöök K.F-ile näkku. Sõnalist konflikti kuulsid ja tulid mehi lahutama 30-50 m eemal olnud politseiametnikud PK ja TB, kes ühtki lööki üldse ei näinud. 8.3 Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonivastuses toodud arutluskäik sellest, et S ja Y ütlused on nii löömise fakti kui kannatanu tervisekahjustuse osas ebausaldusväärsed, sest nad on kannatanu sõbrad, olid Tuulekala festivalil kannatanu paadikaaslastena ning nende ütlused rajanevad väga suures osas kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et S ja Y ütlused riimuvad eelkõige kannatanu seltskonnale täiesti võõra tunnistaja A ütlustega, kelle ütlused seadis kaitsja samuti kahtluse alla alusetul põhjusel, et tunnistaja oli sündmuse ajal 10-aastane ning ei pruukinud kõike adekvaatselt tajuda. Kaitsja leidis, et tunnistaja A võis oma lühikese kasvu tõttu alt ülesse vaadates tõlgendada süüdistatava poolt rinna kõrgusele käe enda ja kannatanu vahele panemist vastu põske
5(8)
patsutamisena. Kohtukolleegium leiab, et see väide on oletuslikku laadi. Tunnistaja A selgitas maakohtus veenvalt, kuidas ta nägi, et kaks meest läksid omavahel tülli, esimene lõi teist lahtise käega vastu põske, millele teine lõi vastuseks esimest rusikaga näkku. Küsimusele kui tugev oli esimene löök, vastas tunnistaja, et esimene löök polnud üldse tugev – nagu pats (lk 42). Kohtukolleegium leiab, et A on täiesti erapooletu tunnistaja, kes nägi süüdistatava ja kannatanu löökide vahetamist ning oskas erapooletult iseloomustada ka löökide tugevust, tuues välja, et kui esimene löök lahtise käega ei tundunud üldse tugev – nagu patsutus, siis vastulöök oli rusikaga vastu nägu. Tunnistaja oskas selgitada sedagi, et erinevalt oma kõrval olnud emast (T), kes oli hõivatud ja ülesse ei vaadanud, nägi ta kogu sündmust pealt – „ma vaatasin täpselt, mis toimub seal“ (tlk 42 pöördel). 8.4 A ütlustega riimuvad ka Y ütlused, kes selgitas, et K.F-i löök tabas Y.W-d kuhugi vasaku kõrva piirkonna. Seejuures selgitas tunnistaja, et ei näinud, kas löök oli rusikaga või lahtise käega. Siiski selgitas ta, et pärast oli Y.W-l vasakul näol väike punetus ja ta painutas oma prille sirgeks (tlk 44 pöördel). Tunnistaja S selgitas seejuures, et kuigi K.F-i lõi Y.W-d rusikaga näo piirkorda (tlk 39 pöördel), siiski mõlemad löögid ei olnud tugevad, pigem kõrvakiilud (tlk 40 pöördel). Ka S selgitas, et pärast pidi Y.W prilliraami sirgeks painutama. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu poolt sündmusele antud hinnanguga, et kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et K.F-i ja Y.W vahel tekkis süüdistuses märgitud ajal konflikt isiklike vaenulike suhete pinnalt. K.F-i algatusel vahetati teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F lõi Erkki Y.W-d ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi K.F-i rusikaga näo piirkonda.
9.Prokuratuur märgib oma apellatsioonis esimese argumendina, et maakohtu otsusest ei selgu, kuidas kohus jõudis järeldusele, et K.F tekitas kannatanule löögi lahtise käega (vt maakohtu otsuse p 19). Kohtukolleegium märgib, et lahtise käega löömisest rääkis kohtule oma ütlustes tunnistaja A. Tunnistaja A ei osanud selgitada, kas löök oli lahtise käega või rusikaga. Rusikas löögist rääkis üksnes tunnistaja S. Seejuures märkida tuleb, et sarnaselt A-ga selgitas ka S kohtule, et esimene löök ei olnud tugev, pigem kõrvakiil. A iseloomustas esimest lööki patsutamisena. Et kõrvakiilu ega patsu pole võimalik teha rusikaga, tuleb nõustuda maakohtuga, et löök tehti lahtise käega ning see ei olnud tugev.
10.Prokuratuur rõhutab oma apellatsioonis, et KarS § 121 dispositsiooni teise alternatiivi saabumist ehk kannatanule valu tekitamist kinnitab asjaolu, et ta pidi oma prillid sirgeks painutama ning ta vasak põsk läks punakaks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on sellele küsimusele oma otsuses veatult vastanud, asudes seisukohale, et valu tekitamine kannatanule pole siiski tõendatud. Kordamata selles osas maakohtu veenvaid põhjendusi koos asjakohaste viidetega kehtivale kohtupraktikale, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 10.1 Sündmusele koheselt reageerinud politseiametnikele ei ole keegi konflikti osapooltest avaldanud, et temale oleks valu või kehavigastus tekitatud. Tunnistaja Ä selgitas seejuures maakohtus, et konflikti osapooltel mingeid vigastusi näha polnud. Mõne aja möödudes tuli nende juurde K.F (sic!) kaebusega, et Y.W tuli talle kallale (tlk 96 pöördel). Et punetust Y.W näol ei olnud näha sündmusele reageerinud politseinikele (rääkimata kõveraks läinud prillidest), tuleb kriitiliselt suhtuda Y.W meeskonnakaaslastest S ja Y ütlustesse, et Y.W näol oli löögi tagajärjel punetus olemas. 10.2 Maakohus on õigesti hinnanud kaitsja poolt kohtule esitatud Y.W-st 28.05.2022 kell 17:21 tehtud fotosid (tl 85-86), millistega on tõendatud, et peale konflikti osales Y.W edukalt tuulehaugi püüdmisel, millest võib teha järelduse, et K.F-i löök ei põhjustanud temale vaevusi ega mõjutanud
6(8)
tema terviseseisundit, enesetunnet või toimetulekut. Ühtlasi märgib kohtukolleegium, et Y.W näol olev prilliraam on foto peal peaaegu nähtamatu, mis on tunnistuseks sellele, et see on valmistatud sellisest õhukesest metalltraadist, mille painutamise vajadus võib tekkida ka iga väiksema füüsilise mõjutamise tagajärjel. 10.3 Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (selliselt nt KarS § 120 puhul Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6.veebruari 2020. a otsus asjas nr 1-19-1849/43, p 25). (...) Asjassepuutuv on nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2021. a otsus asjas nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10) (RKKKo nr 1-20-3046, p 33, 36). 10.4 Praeguses kriminaalasjas on prokuratuur suhtunud tõenditesse kriitikavabalt, ignoreerides tõenditest tulenevat teavet, et K.F-i ja Y.W vahel oli pikaajaline konflikt ning pooleliolev tsiviilkohtuvaidlus. Antud juhul üritas just süüdistatav K.F enda verbaalse rünnaku ning vastu kannatanu nägu „patsu“ löömisega kutsuda esile kannatanu vastureaktsiooni, mis tal ka õnnestus. Mõlemad tunnistajatena ülekuulatud politseiametnikud selgitasid, et just K.F tuli hiljem nende juurde ning kaebas, et Y.W lõi teda näkku. Samuti rääkis ta politseiametnikele käimasolevast konfliktist Y.W-ga, midagi röövpüügist ning pooleliolevast kohtuvaidlusest. Teadlikud K.F-i ja Y.W vahel eksisteerivast konfliktist ning vaidlusest olid ka tunnistajatena ülekuulatud Y.W-ga samas paadimeeskonnas olnud Y ja S, kes olles valmis K.F-i poolseks provokatsiooniks, otsustasid hoida kokku ja olid üksteise juures. Kõik eeltoodud tõendid viitavadki üheselt asjaolule, et K.F-i tegevuse eesmärgiks ei olnud Y.W-le valu tekitamine, vaid tema provotseerimine löömiseks, mis leidiski aset. Süüdistatava kaitsja väidab lisaks, et Y.W esitas kuriteokaebuse K.F-i vastu alles 4 kuud peale sündmuse asetleidmist vastuseks tema suhtes alustatud kriminaalmenetlusele K.F-i kuriteokaebuse alusel. Sellele väitele prokuratuuri vastuväited kriminaalasja materjalides ei leidu, kuid see kinnitab samuti ringkonnakohtu veendumust, et vaidluse all olev K.F-i poolt lahtise käega löök Y.W vasakule poole näkku, millist osa tunnistajaid tajusid patsutamisena või kõrvakiiluna, ei olnud mõeldud kannatanule valu tekitama, vaid oli süüdistatavapoolne teoprovokatsioon. K.F-i tegevus on küll õigusvastane ja sotsiaalselt taunitav, kuid ei ole käsitatav KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teona, seega on õige maakohtu materiaalõiguslik järeldus.
11.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09.06.2025. a otsuse K.F-i õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
12.Süüdistatav K.F-ile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Peep Rajavere on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga (24%) summas 279,00 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega, prokuratuuri apellatsiooniga ning nende analüüs, apellatsioonivastuse koostamine ja nõupidamine süüdistatavaga. Ajakuluks on
7(8)
näidatud kokku 187 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Praegusel juhul teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ning samas apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.