Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-23-52 20. märts 2025 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi Gerda Jušini süüdistuses KarS § 423 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2024. a otsus Kannatanute K. O., M. M-i, L. H. ja J. H. esindajad vandeadvokaadid Kristiina Lee ja Sander Potisepp, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood; Gerda Jušini kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk 5. märts 2025, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2024. a otsus osas, millega: 1) jäeti muutmata maakohtu otsus jätta Gerda Jušinile mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata; 2) lahendati kannatanute apellatsioonimenetluse kulud.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
Mõista Eesti Vabariigilt kassatsioonimenetluses valitud esindajatele makstud tasu katteks M. M-i ja K. O. kasuks välja 683 eurot 20 senti ning L. H. ja J. H. kasuks 683 eurot 20 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Gerda Jušin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 2 järgi selles, et ta rikkus mootorsõidukit juhtides ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas kahe inimese surma.
30.augustil 2021 kella 21.15 paiku sooritas ta möödasõitu enda ees olnud sõidukist ja põrkas
1-23-52 vastassuunavööndis kokku vastutuleva mootorrattaga. Süüdistuse kohaselt ei olnud G. Jušin enne möödasõidu alustamist piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik, ei veendunud möödasõidu ohutuses ning seetõttu ei märganud õigel ajal vastutulevat mootorratast. Süüdistatav rikkus liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 51 lg 3 p-de 3, 4 ja lg 4 nõudeid. Kokkupõrke tagajärjel hukkusid sündmuskohal 17-aastane mootorratta juht ja 15-aastane mootorratta kaasreisija. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 6. mai 2024. a otsusega tunnistati G. Jušin süüdi KarS § 423 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastat, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Lisakaristusena võeti talt ära juhtimisõigus 1 aastaks. G. Jušinilt mõisteti mittevaralise kahju katteks igale kannatanule välja 22 000 eurot. Lisaks mõisteti temalt tsiviilhagi menetlemisega seotud esindaja tasu katteks iga kannatanu kasuks välja 4583,08 eurot ja riigilõivu katteks iga kannatanu kasuks 420 eurot. Süüküsimuse menetlemisega seotud esindaja tasust jäeti 4583,07 eurot iga kannatanu enda kanda. Liiklustehnilise ekspertiisi kulu 3060 eurot jäeti kannatanu M. M-i kanda.
3.Maakohus luges süüdistuses kirjeldatud sündmuse tõendatuks. Nii süüdistataval kui mootorratta juhil oli juhtimisõigus ja nad olid kained. Liiklusrikkumised ei olnud tahtlikud. Õnnetuse toimumisele võis kaasa aidata G. Jušini vähene sõidukogemus. Polnud tõendatud, et G. Jušin suhtus teistesse liiklejatesse üleolevalt ja istus autorooli väsinuna, ta lihtsalt ei märganud mootorratast. Niisiis rikkus süüdistatav LS § 51 lg 3 p-de 3, 4 ja lg 4, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõudeid ettevaatamatusest.
4.Kannatanu tellitud ja Lettore OÜ poolt 24. mail 2022 koostatud ekspertiisiakti käsitas maakohus asjatundja arvamusena. See tõend saadi aga menetlussätteid rikkudes ning sellest tulenevalt ei ole ta lubatav. Tõendiga seotud kulu jättis kohus kannatanu M. M-i kanda.
5.G. Jušini süü hindas kohus keskmiseks. Tema eksimust möödasõidu tegemisel ei saa lugeda harukordseks, küll aga teeb selle harukordseks äärmiselt traagiline tagajärg. Ta oli algaja juht, kellel oli lühikese aja jooksul toimunud mitu liiklusrikkumist, mis oleks pidanud juhtima süüdistatava tähelepanu sellele, et tal tuleb olla tähelepanelikum. Kergendava asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. G. Jušinit ei ole varem kriminaalkorras ega ka väärteomenetluse korras karistatud.
6.Otsuses sedastatakse, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamise aluseks saavad olla vaid süüteo toimepanemise erandlikud asjaolud ja süüdlase isik. Sellest põhimõttest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata. Kohtu hinnangul on võimalik karistuse eesmärke G. Jušini osas saavutada ilma reaalset vangistust kohaldamata. Apellatsioon
7.Maakohtu otsuse vaidlustas kannatanute esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee, taotledes G. Jušini süüditunnistamist KarS § 422 lg 2 p 2 järgi ja tema karistamist reaalse vangistusega. G. Jušini süüditunnistamise KarS § 423 lg 2 järgi jõusse jätmise korral taotles kannatanute esindaja G. Jušini karistamist reaalse vangistusega. Lisaks taotles apellant kannatanute lepingulise esindaja tasu süüdistatavalt täies mahus väljamõistmist. Asjatundja kirjaliku arvamuse koostamisega tekkinud kulu ei saanud kohus jätta kannatanu kanda. Ringkonnakohtu otsus
8.Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2024. a otsusega tühistati maakohtu otsus kannatanute menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus mõistis G. Jušinilt enne ringkonnakohtu
2(6)
1-23-52 menetlust tekkinud kannatanute esindajatasust iga kannatanu kasuks välja 6874,61 eurot ning jättis iga kannatanu enda kanda 2291,53 eurot. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata.
9.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et G. Jušin ei rikkunud liiklusreegleid tahtlikult. Tegu oli traagilise õnnetusega, mille põhjustas tähelepanematus. G. Jušin alustas möödasõitu, veendumata, et talle ei tule vastu ühtegi masinat, st ta oli hooletu. Ta oleks pidanud mootorratast tähele panema ja möödasõidu tegemata jätma (KarS § 18 lg 3).
10.Karistuse osas selgitas ringkonnakohus, et KarS § 423 lg 2 sanktsioon – koostoimes karistusseadustiku üldosaga – võimaldab jätta selle kuriteo toime pannud inimese vanglasse saatmata ehk seadusandja ei ole selliste tegude puhul pidanud reaalset vangistust möödapääsmatult vajalikuks. Reaalse vangistuse võiks tingida G. Jušini isik või kuriteo toimepanemise asjaolud. Kui tegemist on inimese esimese kuriteoga ja pole alust eeldada, et ta sooritab kuritegusid ka edaspidi, on üldjuhul põhjust jätta talle mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Kuriteo asjaolude kohta märkis kohus, et G. Jušin täitis KarS § 423 lg 2 koosseisu minimaalseimal määral; reaalse vangistusega peaks karistama pigem sellist inimest, kes põhjustab kolme või enama inimese surma. Tema manööver ei olnud iseäranis ohtlik. Ka ei tingi vangistuse täitmisele pööramist asjaolu, et surma said väga noored inimesed, sest inimelu väärtust ei ole võimalik astmestada.
11.Maakohtu otsustuse jätta Lettore OÜ arvamusega seotud kulu M. M-i kanda jättis ringkonnakohus muutmata. Kannatanul on küll õigus tõendeid koguda ja neid esitada, kuid seejuures tuleb järgida teatud reegleid. Praegusel juhul oli neid rikutud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
12.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kannatanute esindajad. Kassaatorid taotlevad G. Jušini süüditunnistamist KarS § 422 lg 2 p 2 järgi ja tema karistamist reaalse vangistusega. Kui kuriteo kvalifikatsioon jäetakse muutmata, siis taotlevad kassaatorid G. Jušini karistamist reaalse vangistusega. Alternatiivselt taotletakse kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist madalama astme kohtule. Kannatanute maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud palutakse G. Jušinilt välja mõista suuremas ulatuses.
13.Kassaatorite arvates on kohtud andnud G. Jušini teole materiaalõiguslikult vale hinnangu. Pärast mootorratta märkamist keeras süüdistatav rooli vasakule, mis oli tahtlik tegu. Ka ei ole G. Jušin selgitanud, miks ta mootorratast ei näinud. Seega tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 2 järgi.
14.Eksitud on ka karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel, kusjuures kannatanute õiglustunnet riivab ringkonnakohtu seisukoht, et G. Jušini tegu ei saa pidada iseäranis intensiivseks. Karistus peab andma hinnangu kuriteole, praegu ei ole raskete tagajärgedega teole järgnenud kohast avalikku hukkamõistu. Ringkonnakohus on sisuliselt pidanud kahe noore inimese hukkumist selliseks erandlikuks asjaoluks, mis muutis karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.
15.Väär on ka ringkonnakohtu käsitlus seoses Lettore OÜ arvamusega. Kassaatorite hinnangul on tegu lubatud tõendiga, mille kogumisega seotud kulu tuleb jätta süüdistatava kanda. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb igal üksikjuhul kaaluda, kas ja millised olid tõendi kogumisel tehtud eksimused, milline oli nende mõju ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasjas tehtavat lahendit. Seda ei ole aga tehtud.
3(6)
1-23-52 Kassatsioonivastused
16.Prokuratuur palub jätta kassatsioon rahuldamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on süü tuvastamisel ja karistuse mõistmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Prokuratuur nõustub ringkonnakohtu argumentatsiooniga, mille kohaselt on asjatundja kirjalik arvamus lubamatu tõend, mistõttu ei pea selle koostamise kulu kandma süüdistatav.
17.Kaitsja palub jätta kassatsioon rahuldamata. Kuriteo kvalifikatsioon on õige, karistus vastab kohtupraktikale ning menetluskulude osaliselt kannatanute kanda jätmine on põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium märgib esmalt, et kassaatorite taotlus tunnistada G. Jušin esmakordselt alles Riigikohtus süüdi KarS § 422 lg 2 p 2 järgi ja karistada teda reaalse vangistusega ei ole maksva seaduse kohaselt kassatsioonimenetluses saavutatav. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 361 lg 1 p 7 kohaselt võib Riigikohus kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tühistada ja teha täiendavaid tõendeid kogumata maa- ja ringkonnakohtust erineva uue kohtuotsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda (vt ka RKKK 11.06.2021, 1-20-5333/33, p 10). Isiku süüditunnistamine maa- ja ringkonnakohtuga võrreldes raskemas kuriteos ning tema karistamine reaalse vangistusega on vaieldamatult süüdimõistetu olukorra raskendamine. Seega ei vasta kassaatorite selline taotlus seadusele.
19.Samuti on kolleegium seisukohal, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on G. Jušini süüküsimuse lahendanud veatult. Tuleb nõustuda kohtute järeldusega, et G. Jušin ei rikkunud liikluseeskirju tahtlikult. Tema poolt sooritatud manööver oli lubatud, ta ei teinud seda mingil moel keelatud ega ka mitte riskantsetel asjaoludel. Kohtud on kõiki tuvastatud asjaolusid kaaludes jõudnud õigele järeldusele, et selle äärmiselt raske tagajärjega liiklusõnnetuse põhjustas autojuhi tähelepanematus, täpsemalt hooletus KarS § 18 lg 3 mõttes. Nõustudes maa- ja ringkonnakohtu asjakohaste argumentidega täiel määral, ei pea kolleegium vajalikuks neid korrata. Selles osas jääb kassatsioon tagajärjetuks.
20.Edu ei saada kassatsiooni ka osas, mis puudutab Lettore OÜ kirjalikku arvamust ja selle koostamisega tekkinud kulu kannatanu enda kanda jätmist. Selle tõendi abil püüdis kannatanu saavutada G. Jušini süüditunnistamist ja karistamist KarS § 422 lg 2 p 2 järgi, s.o võrreldes süüdistusega raskemas kuriteos. Maakohus on kõnealust arvamust ka sisuliselt hinnanud, kõrvutades seda ülejäänud tõendikogumiga, ning jõudnud järeldusele, et sellel kannatanu tellitud ja esitatud tõendil ei ole süüküsimuse lahendamise seisukohalt eraldiseisvat tõendamisväärtust. Sellest tulenevalt ei pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta, kas kohtute argumentatsioon tõendi lubatavusest on Riigikohtu senise praktikaga kooskõlas (vt nt RKKK 10.11.2022, 1-21-2039/63, p 27). Kuivõrd kõnealune arvamus ei aidanud kaasa tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisele, ei saa selle koostamise eest makstud tasu lugeda KrMS § 175 mõttes vajalikuks menetluskuluks. Seega on õige kohtute otsustus jätta kõnealune kulu selle isiku kanda, kellel see tekkis.
21.Küll näeb kolleegium aga põhimõttelist laadi õiguslikke eksimusi maa- ja ringkonnakohtu otsuses osas, mis puudutab G. Jušinile mõistetud 3-aastase vabadusekaotusliku karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist.
22.Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (nt RKKK 20.12.2019, 1-17-10050/74, p 24) ning kohus ei pea karistusest vabastamata jätmist eraldi põhjendama (RKKK 17.12.2012, 3-1-1-116-12, p 11; 20.01.2014, 3-1-1-138-13, p 19). See tähendab, et kui kohus on isiku süüküsimuse vaagimise 4(6)
1-23-52 tulemusel jõudnud arusaamisele, et KarS §-s 56 sätestatut aluseks võttes on konkreetsel juhul kuriteo toimepanijale kohaseks karistuseks vangistus, ei pea kohus seejärel hakkama veel eraldi põhjendama, kas ja miks see tuleb täitmisele pöörata. Mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist puudutavad argumendid peavad kohtuotsuses sisalduma vaid juhul, kui karistuse sellist kohaldamist kohtult taotletakse või kui kohus ise leiab, et on alust selle individualiseerimise viisi poole pöörduda. Vaid sellisel juhul peab kohus kontrollima ja põhistama KarS § 73 lg-s 1 või § 74 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu või puudumist. Mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt seega reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel.
23.Kõnealuste asjaolude suhtes, mille esinemisel on võimalik mõistetud karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, on samuti nii seadus kui selle kohaldamispraktika olnud järjepidev ning muutumatu. Nii KarS § 73 lg 1 kui § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Seega nähtub seadusest esmalt see, et isegi nimetatud tunnuste olemasolul ei pea tingimata järgnema mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine (...võib jätta...). Sellest on välja loetav seadusandja tahe, et karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul (RKKK 20.02.2002, 3-1-1-14-02, p 6.1). Niinimetatud kergemate süütegude kontekstis on seadust tõlgendatud siiski leevendavalt ning leitud, et seaduses nimetatud alused ei pea esinema ühel ajal, vaid piisab ka ühest alternatiivist. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (RKKK 20.02.2007, 3-1-1-99-06, p 17). Täielikult ei ole siiski välistatud KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata vaid tingimusel, et kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKK 10.03.2016, 3-1-1-20-16, p 15).
24.Kokkuvõtvalt: kui kohus peab võimalikuks jätta mõistetud vabadusekaotuslik karistus tingimisi kohaldamata, siis peab ta jälgitavalt põhjendama, millised kuriteo toimepanemist ja/või süüdlase isikut iseloomustavad eripärad tingivad konkreetsel juhul karistuse individualiseerimise sellisel viisil. Praegusel juhul ei ole kumbki kohtuinstants sellest arusaamast lähtunud.
25.Maakohtu lahendis on eespool kajastatud Riigikohtu praktikale küll viidatud, kuid edasiselt ei ole sellest paraku juhindutud. Maakohtu vastavasisulises argumentatsioonis on vaid märgitud, et tegemist on G. Jušini esmakordse karistamisega. Kuidas see haakub maakohtu enda poolt eelnevalt viidatud eeldustega, mida tuleb arvesse võtta karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel, jääb selgusetuks.
26.Kannatanud viitasid apellatsioonis maakohtu kõnealusele minetusele ning kehtivast seadusest juhinduvale Riigikohtu pikaajalisele praktikale, kuid ringkonnakohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta. Ühtlasi tuleb tõdeda, et apellatsioonikohus on karistuse individualiseerimise küsimust käsitlenud sootuks ekslikult. Nimelt on apellatsioonikohus hakanud otsima erandlikke asjaolusid süüdlase isikus või kuriteo toimepanemises, mis võiks tingida mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise. Nagu eelnevalt selgitatud, on õiguslik regulatsioon vastupidine. Nii kirjutab kohus, kuidas süüdlase isikus ei ole midagi sellist, mis peaks tingima vangistuse reaalse ärakandmise. Sama ütleb ringkonnakohus ka kuriteo toimepanemise asjaolude kohta, lisades ühtlasi mõistetamatu arutluse, et KarS § 423 lg 2 koosseis on täidetud kõige minimaalsemal määral ning reaalse vangistusega peaks karistama pigem sellist inimest, kes põhjustab kolme või enama isiku surma. Ringkonnakohtu põhjendus võib olla asjakohane süü suuruse hindamisel, kuid karistuse individualiseerimise staadiumis räägib igasugune raske tagajärg, nagu näiteks inimese surm, karistuse täitmisele pööramata jätmise vastu. Kui kohus leiab, et hoolimata raskest tagajärjest on põhjendatud isiku täielikult 5(6)
1-23-52 vabastamine reaalsest karistusest, peavad selle täitmisele pööramise vastu rääkivad argumendid olema sedavõrd erandlikumad.
27.Seega on kohtud G. Jušinile mõistetud karistuse edasisel individualiseerimisel kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kuigi see rikkumine sai alguse maakohtust, leiab kolleegium, et uue hinnangu sellele õigusküsimusele saab anda ja peab andma ringkonnakohus (vt ka RKKK 03.04.2023, 1-22-227/66, p 13).
28.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2024. a otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas muutmata. Kriminaalasi tuleb mõistetud karistuse täitmise viisi puudutavas osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Otsus tuleb tühistada ka osas, mis puudutab kannatanute poolt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulusid. Nimelt lähtus ringkonnakohus selle küsimuse lahendamisel iseenesest õigustatult mh sellest, kui suur oli apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal. Kuivõrd selles osas oli ringkonnakohtu otsus vähemalt osaliselt ekslik, tuleb uuel arutamisel uuesti lahendada ka apellatsioonimenetluse kuludega seonduv. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
29.Kassaatorid paluvad hüvitada kassatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse eest kannatanutele 2305 eurot 80 senti, millest M. M-ile ja K. O-le 1152 eurot 90 senti (sh käibemaks) ning L. H-le ja J. H-le 1152 eurot 90 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt osutasid advokaadid kannatanutele õigusabi 13 tundi 30 minutit, mis seisnes ringkonnakohtu otsusega tutvumises, õiguslikus analüüsis ja kassatsiooni koostamises. Õigusteenuse tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks.
30.KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul saab esindajate tunnitasu pidada mõistlikuks ja tehtud toiminguid üldjoontes vajalikuks, kuid neile kulunud aeg on selgelt ülemäärane. Seejuures võtab kolleegium arvesse, et üks esindajatest on oma ülesandeid täitnud juba kahes kohtuastmes ning kassatsioonimenetluses toetutakse olulises osas juba varem väljendatule. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse põhjenduste osa hõlmab vaid kuut lehekülge. Pidades silmas kassatsioonis esitatud taotlusi (vt otsuse p 18) ning kassatsiooni rahuldamise ulatust, loeb kolleegium esindajatele makstud tasu mõistlikuks suuruseks õigusteenuse kaheksale töötunnile vastava summa, s.t 1366 eurot 40 senti (sh käibemaks). Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, peab kassatsioonimenetluse kulu § 186 lg 1 alusel hüvitama riik. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.