M.M. hagi T.T. vastu tee kasutamise võimaldamise kohustamisekse
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (hageja) M.M. (ik XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Olavi Järve Vastustaja (kostja) T.T. (ik XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.M. 22. jaanuari 2025 vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsus osas, milles maakohus mõistis M.M.lt T.T. kasuks hüvitatavate menetluskuludena välja rohkem kui 3264 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud 3264 eurot ületavas ulatuses M.M.lt T.T. kasuks välja mõistmata. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks alljärgnevalt: „1. Jätta rahuldamata M.M. hagi T.T. vastu tee kasutamise võimaldamiseks kohustamise nõudes.
2.Jätta M.M. riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud M.M. kanda.
3.Mõista M.M.lt T.T. kasuks välja menetluskulud 3264 eurot.
4.M.M.l tuleb temalt T.T. kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
5.Tagastada M.M.le ette makstud tunnistajakulud 140 eurot. Tagastatav summa kanda M.M. pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.“
5.Jätta apellatsioonimenetluses M.M. riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud M.M. kanda. Mõista menetluskulude katteks M.M.lt T.T. kasuks välja 488 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja nõuab, et kostjat kohustataks võimaldama kasutada XXX kinnistul X külas X vallas X maakonnas (reg.osa nr XXXXXXX) asuvat teed mõlemasuunaliselt ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga ning hoiduma teealal mistahes tegevusest, mis takistab tee kasutamist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997 korraldusega nr 238 erastati XXX kinnistu kostjale ja nähti ühe kitsendusena ette kohustus võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul. See tähendab tee avalikku kasutamist. 21. detsembri 2009 otsusega nr 55 otsustas Veriora Vallavolikogu avaliku huvi puudumisel mitte määrata teed avalikuks kasutamiseks. 10. jaanuaril 2011 muutis Veriora Vallavalitsus korraldust nr 238 ja määras tee kasutamiseks vastavalt asjaõigusseadusele (AÕS). Hagejale kuulub XXX kinnistu läheduses asuv XXXXXXX kinnistu. Hageja rendib X (XXXX) kinnisasja, teisel pool XXX kinnistut asuvat XX kinnisasja ja korraldab ratsamatku X rabasse, mis asub samuti teisel pool XXX kinnistut. Kostja takistab hagejal tee kasutamist. Hagejal on korraldusest nr 238, AÕS § 155 lg-st 1 ja KeÜS §-st 33 tulenev õigus teed kasutada. Tee on faktiliselt olnud avalikus kasutuses, seda kasutas hageja kinnisasja eelmine omanik ja alates kinnisasja omandamisest 1999. aastal ligi kümme aastat ka hageja. Tee kasutamiseks on väljakujunenud tava. Kasutamine ei ole kostjale koormav, tee ei asu õuemaal. Mesipuud on kostja viinud teele lähemale tõenäoliselt vaidluse tõttu. Maa-ameti kõlvikukaardil on tee-alune maa tähistatud muu maa, mitte õuemaana. Tee kasutamise õigus on igaühel, mistõttu ei pea hageja oma erilist huvi tõendama. Samas on hagejal tee kasutamiseks eriline huvi, kuna ta kasutab kokkuleppe alusel enne kostja kinnisasja asuvat X kinnisasja ja teisel pool kostja kinnisasja asuvat XX kinnisasja, milleni
pääseb mööda vaidlusalust teed. Tulenevalt Veriora Vallavalitsuse korraldusest nr 238 sai hageja eeldada, et tal on õigus teed kasutada. Tee ei pruugi olla avalikult kasutatav ehitusseadustiku (EhS) mõttes, kuid see ei ole AÕS § 155 lg 1 kohaldamisel oluline. Teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 kehtib alates 27. veebruarist 2005. Kuna korraldus 238 anti varem, ei ole kostja viide sätte kohaldamispraktikale asjakohane. Kuskilt ei tulene, et varem tekkinud kitsendused automaatselt kaoksid.
2.Kostja leiab, et hagi on valesti menetlusse võetud, kuid nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Nõue ei ole selge. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Hagi on perspektiivitu. AÕS § 156 lg 1 annab õiguse nõuda juurdepääsu oma kinnisasjale üle võõra kinnisasja, kui puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Hageja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Hageja käsitab kostja kinnistul asuvat teed avalikult kasutatava teena. See arusaam ei ole õige. Kostja kinnisasjal ei ole avalikult kasutatavat teed. Ei eksisteeri ka hageja väidetud seaduslikku kitsendust, mis annaks aluse nõuda eratee kasutamist. Riigikohtu lahendi 3-3-157-16 p 15 kohaselt muutub eratee avalikult kasutatavaks siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks. Lahendi 3-3-16-17 p-des 14–15 märkis Riigikohus, et erastamise dokumentides nimetatud kitsendused ei tähenda, et tee oleks määratud avalikult kasutatavaks teeks. Alates 1. juulist 2015 reguleerib teede avalikuks kasutamiseks määramist EhS. Kostja ei nõustu, et tee on faktiliselt olnud avalikus kasutuses. Kostja on soovijatega sõlminud kokkulepped tee kasutamiseks. Et hageja on teed kasutanud ilma loata, ei saa anda talle menetluslikku eelist, hageja teekasutus ei põhine väljakujunenud taval. Hageja vajadus teed kasutada on tõendamata, tema õigus X kinnistut kasutada on lõppenud. KeÜS § 33 lg 3 ei hõlma hobuse ja sõidukiga liiklemist. Tee läbib kinnisasjal kostja aktiivses kasutuses olevat ala, seega on tegemist õuemaaga ja liigse koormavuse eelduse ümberlükkamise kohustus on hagejal. Hobustega liiklemine ei ole samastatav jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 18. märtsi 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tee kasutamise nõue õiguslikult põhjendatud. Nõude õigusliku alusena tuleb kõne alla AÕS § 155 lg 1 või KeÜS § 33 lg 3. Kostja kinnisasja läbiva tee puhul ei ole tegemist AÕS § 155 lg 1 mõttes avalikult kasutatava teega, mille kasutamine ei vaja kinnisasja omaniku nõusolekut ja mille kasutamist ei või omanik takistada ega lõpetada. Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997 korralduses nr 238 on märgitud kostja kui erastaja kohustus võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul. Seda korraldust muudeti Veriora Vallavalitsuse 10. jaanuari 2011 korraldusega nr 5, kus määrati tee kasutamiseks vastavalt asjaõigusseadusele. Sellega ei määratud teed avalikuks kasutamiseks. Tartu Ringkonnakohus on selgitanud, et korralduse nr 238 alusel on hagejal õigus nõuda, et Veriora vald kaaluks kostjaga eratee avalikuks kasutamiseks lepingu sõlmimist TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud alustel. Veriora vald ja kostja tee avalikuks kasutamiseks lepingut sõlminud ei ole ning vallavolikogu ei ole tunnistanud teed avalikult kasutatavaks. AÕS § 155 lg 1 järgne kitsendus ja igaühe õigus tee kasutamiseks tekivad haldusaktiga. Praegu on tegemist erateega, mille kasutamiseks on üldjuhul vajalik kinnistu omaniku nõusolek, v.a KeÜS §-s 33 sätestatud erandid. KeÜS § 33 lg 3 alusel ei ole hagejal õigust nõuda kostjale kuuluval erateel liiklemise võimaldamist igat liiki transpordivahenditega. KeÜS § 33 lg 3 võimaldab hagejal nõuda teel
liikumist vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil. Nõude eelduseks on, et teekasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole kostjale koormav. Hageja ei ole tõendanud, et teekasutus põhineb väljakujunenud taval. Tunnistajate ütlustest tuleneb, et teed on alates selle rajamisest kasutanud paari naabruses asuva kinnisasja omanikud kokkuleppel kostjaga. Sellest ei saa tuletada tava, et kõigi ümberkaudsete kinnisasjadega seotud isikutel oleks õigus teed kasutada. Kostja on põhistanud, et tee kasutamine hageja poolt on talle koormav. Asjaolusid arvestades saab öelda, et kostja kinnisasjal asuv tee on KeÜS § 33 lg 3 teise lause mõttes õuemaal. See jääb eluhoonete lähedusse. Isegi kui tee ei asu õuemaal, on selle kasutamine kostja jaoks koormav. Hobustega liikumist ei saa pidada jalgsi või jalgrattaga liikumisega sarnaseks viisiks. Iseenesest ei saa pidada koormavaks tee kasutamist jalgsi või jalgrattaga, kuid hageja ei ole tõendanud, et sellist kasutust oleks kostja takistanud. KeÜS § 33 lg 3 eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud oma erilist huvi kostja kinnisasjal asuva tee kasutamiseks. Kostja esitatud tõendid lükkavad ümber hageja väited selle kohta, et tal on õigus kasutada X ja XX kinnisasju. Hageja kinnisasjale on juurdepääs avalikult teelt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsuse tühistamist ja hagi rahuldamist ning menetluskulude jätmist täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõigust ja valesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja kinnisasjal asuv tee on faktiliselt avalikult kasutatav. AÕS § 155 lg-st 1 tulenev takistamise keeld on vahetu seadusjärgne kitsendus, teed ei ole vaja AÕS § 155 lg 3 alusel määrata avalikult kasutatavaks teeks, vastasel korral puuduks AÕS § 155 lg-l 1 regulatiivne sisu. Korralduse nr 238 kehtestamise ajal ei saanud kohaldada teeseadusest tulenevaid nõudeid. Tee on haldusaktiga (korraldusega nr 238) määratud avalikult kasutamiseks, teeseadus sel ajal ei kehtinud. Hageja õigus teel liigelda tuleneb korraldusest nr 238. Maakohus ei ole käsitlenud hageja väidet, et hageja õigus teed kasutada tuleneb vahetult korraldusest nr 238 ja seda õigust on tunnustatud Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-150. Hageja saab haldusakti täitmist nõuda kostjalt kui haldusakti adressaadilt. Tee kasutamise õigus tuleneb ka KeÜS § 33 lg-st 3. Alternatiivses nõudes on hageja taotlenud tee kasutamist jalgsi, jalgrattaga ja hobustega, mitte igat liiki transpordivahendiga. Tee kasutamiseks on väljakujunenud tava. Tunnistajate väited tee kasutamise kokkulepete kohta ei saa tõele vastata, sest need pidid sel juhul olema sõlmitud enne kui kostja sai kinnisasja omanikuks. Tava tekkimiseks ei pea olema kokkulepet. Hageja sai teed kasutada, kuni kostja seda takistama hakkas. Tee oli olemas enne, kui tunnistaja A.A. selle enda ütluste järgi rajas. Tee ei asu õuemaal, sest teisel pool teed õuemaad ei ole. Mesitarud ei tähista õuemaad, kui neis tegelikult mesilasi ei ole, kuid ka mesilaste pidamine ei muudaks teed õuemaal asuvaks. Hobusega liiklemine on jalgsi ja jalgrattaga liikumisele sarnane, seda on sarnaseks viisiks nimetatud ka KeÜS seletuskirjas. Hageja ei soovi teed kasutada primaarselt hobustega liiklemiseks. Hageja on tõendanud, et kostja takistab tee kasutamist. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et lahtiselt peetavad koerad tee kasutamist ei takista. See, et hageja on esitanud hagiavalduse, nõuet täiendanud ja esitanud taotlusi, ei saa olla aluseks ebamõistlikult suurte menetluskulude hageja kanda jätmiseks.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohus käsitlenud hageja väiteid korraldusest nr 238 tuleneva õiguse kohta. Riigikohtu lahendi 3-3-1-57-16 p 15 kohaselt muutub eratee avalikult kasutatavaks siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks. Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee kasutamiseks. Ei oma tähendust, et korraldus nr 238 võeti vastu enne teeseaduse jõustumist, Riigikohtu praktika kohaldub ka varasematele juhtumitele. Hageja ei ole suutnud osutada õiguslikule regulatsioonile, mille kohaselt oli võimalik korralduse nr 238 alusel erateed määrata avalikult kasutatavaks. Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010 otsusest ei järeldu, et tee oleks määratud avalikult kasutatavaks või et ringkonnakohus jaatas hageja õigust teed kasutada. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on hagejal õigus nõuda, et Veriora Vallavolikogu kaaluks kostjaga eratee avalikuks kasutamiseks lepingu sõlmimist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sellist lepingut sõlmitud ei ole ning teed ei ole ka tunnistatud avalikult kasutatavaks. Maakohus on õigesti märkinud, et KeÜS § 33 lg 3 ei võimalda rahuldada nõuet liiklemiseks igat liiki transpordivahendiga. Arusaamatu on hageja käsitlus, et ta on teed kasutanud tava alusel. Kuna enne erastamist ulatus tee kostja kasutuses oleva elamuni, sai tee pikendamiseks ja kasutamiseks sõlmida kokkuleppeid ka enne maa kinnistamist. Tee kasutamisest ilma kokkuleppeta tava ei tekkinud, ebaseaduslik tegevus tava ei loo. Tavaks on olnud kokkuleppe sõlmimine kostjaga. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust hinnata ümber maakohtu järeldust tee asumise kohta õuemaal. Hageja ei ole tõendanud, et kostja mesitarud on tühjad Maakohus on tuvastanud, et peamiselt soovib hageja kasutada teed hobuste pidamise ja ratsamatkade korraldamisega seoses. KeÜS § 32 lg 4 kommentaaris on märgitud, et hulga hobustega sagedasti sama marsruudi läbimine võib aga juba loaeelduse piiridest väljuda, kui sellest jäävad loodusesse maaomanikku häirivad ja omandit kahjustavad jäljed. See on kohaldatav ka KeÜS § 33 lg 3 puhul. Teed kahjustaval viisil ratsamatkade korraldamine ei ole võrdsustatav liiklemisega jalgsi või jalgrattaga. Hageja on nõudnud teel liiklemise võimaldamist muu hulgas hobustega. Kohus ei saa mittevaralist nõuet rahuldada osaliselt või asuda seda ise ümber kujundama.
MENETLUSE KÄIK
6.Apellatsioonkaebuses esitas hageja muu hulgas korduva taotluse vaatluse korraldamiseks, et tuvastada, kas vaidlusalune tee asub õuemaal. Ringkonnakohus jättis 14. jaanuaril 2025 taotluse rahuldamata.
7.Hageja esitas 22. jaanuaril 2025 vastuväite kohtu tegevusele, sest kohus on põhjendamatult keeldunud vaidlusaluse asjaolu kohta tõendi kogumisest. Ringkonnakohus tundub olevat seisukohal, et hageja oleks pidanud oma väite tõendamiseks esitama kõigepealt dokumentaalsed tõendid, mille osas oleks siis vaatlusega saanud tuvastada, kas need vastavad tõele.
8.Ringkonnakohus selgitab, et nagu ka juba 14. jaanuari 2025 määruses märgitud, ei ole hageja nimetanud, milliste tunnuste alusel, lisaks juba toimikus olevale materjalile, saab kohus vaatluse käigus tuvastada, kas tegemist on õuemaaga või mitte. Ringkonnakohus ei ole nõudnud täiendavate tõendite esitamist. Hageja ei ole nimetanud tunnuseid, mille alusel vaatluse käigus õuemaad tuvastada, ka vastuväites. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus vastuväite rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks hüvitatavad menetluskulud välja 3264 eurot ületavas ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud 3264 eurot ületavas ulatuses kostjalt välja mõistmata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 järgi otsuse resolutsiooni juures otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda, et kostja ei takistaks hagejal kostja kinnisasjal asuva tee kasutamist.
11.Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei ole õigust kasutada kostja kinnisasjal asuvat teed ei AÕS § 155 lg 1 ega KeÜS § 33 lg 3 alusel.
12.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Hageja meelest on tal õigus vaidlusalust teed kasutada Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997 korralduse nr 238 alusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vallavalitsuse korraldus ei loo hagejale subjektiivset õigust, mida ta saaks vahetult kostja suhtes maksma panna. Haldusakt reguleerib avalik-õiguslikke suhteid; maa omaniku ja teise eraõigusliku isiku vaheline suhe, mille sisuks on maa kasutamine, ei ole avalik-õiguslikku laadi. Kostja suhtes kehtib küll keeld liiklemist takistada, aga liiklemine ise saab toimuda vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Sama selgitas ka Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 310-150, et haldusakt on kohustuslik selle adressaadile, kuid antud juhul tuleneb haldusakti kõrvaltingimusest hageja õigus nõuda vallavolikogult tee avalikuks kasutamiseks lepingu sõlmimise kaalumist (p 9). Eraomandi kitsendust ei saa kohalik omavalitsus kehtestada, ilma et see tuleneks seadusest. Korralduses nr 238 viidatud maareformi seaduse ja maakatastriseaduse sätted ei sisaldanud alust kitsenduste kehtestamiseks. Kuna teeseadust ei olnud korralduse nr 238 andmise ajal veel vastu võetud, sai kitsendus erastataval maal asuva tee kasutamiseks tuleneda ainult asjaõigusseadusest ja oli eelduslikult tingitud asjaolust, et tee viib läbi kostja kinnisasja kahe hoonestatud kinnisasjani (XXXX/X ja X), mis on näha Maa-ameti skeemil (dtl 13). 2011. aastal on korraldust nr 238 ka vastavalt muudetud ning lisatud viide asjaõigusseadusele. Teekasutust reguleerivad AÕS § 155 ja § 156 kehtisid kostja kinnisasja erastamise ajal samasuguses sõnastuses nagu täna, AÕS § 157 on tunnistatud kehtetuks, kuid oli üldjoontes sama sisuga nagu KeÜS § 33 lg 3. Maakohus järeldas seega õigesti, et hageja õigus teed kasutada saab põhineda kas AÕS või KeÜS sätetel ega pidanud eraldi analüüsima korraldusest nr 238 tuleneda võivaid hageja õigusi. Kehtiva regulatsiooni alusel on võõra maa kasutamine üldjuhul lubatud omaniku loal (KeÜS § 31 lg 1) st omanik võib oma maal viibimise keelata, va avalikult kasutatav tee (AÕS § 155 lg 1) ja tava alusel kasutatav rada, kui kasutus pole koormav (KeÜS § 33 lg 3).
12.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalune tee ei ole avalikult kasutatav tee AÕS § 155 lg 1 mõttes. Hageja käsitlus, et kostja kinnisasjal olev määrati korraldusega nr 238 avalikuks kasutamiseks, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige. Ka 1997. aastal pidi eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimuma AÕS § 155 lg 3 alusel seaduses sätestatud korras. Kuni teeseaduse vastuvõtmiseni 1999. aastal sellist korda ei olnud (Teeseaduse eelnõu seletuskiri, lk 1), mistõttu ei saa korraldust pidada eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Küll aga
sai erastamise korraldaja viidata sellele, et kinnisasjadele, millele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, võib olla vajalik tagada ligipääs üle kostja kinnisasja. Hageja viitab, et asjaõigusseaduse kommentaarides peetakse AÕS § 155 lg-t 1 vahetuks seadusjärgseks kitsenduseks, mis eristab seda lg-st 3. Kohtupraktika seda lähenemist ei toeta. Riigikohtu hinnangul tekib alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega AÕS § 155 lg 1 järgne seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee kasutamiseks (RKHKo 9. november 2016 nr 3-3-1-57-16, p 15). AÕS § 155 lg 1 ei ole seejuures ilma regulatiivse sisuta, vaid sätestab omaniku hoidumiskohustuse tema kinnisasja läbiva avalikult kasutatava tee puhul ka ilma kinnistusraamatu kandeta, ning lg 3 reguleerib, kuidas eratee avalikult kasutatavaks muutub. Antud asjas on esitatud kohaliku omavalitsuse kinnitus, et teed ei ole määratud avalikult kasutatavaks (dtl 106).
12.3.Õige on maakohtu järeldus, et hagejal ei ole õigust kasutada vaidlusalust teed KeÜS § 33 lg 3 alusel. KeÜS § 33 lg 3 sätestab, et omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus on õigesti märkinud, et KeÜS § 33 lg 3 ei anna õigust kasutada erateed transpordivahendiga. Samas on hageja 9. septembril 2022 alternatiivselt taotlenud võimalust kasutada teed jalgsi, jalgrattaga ja hobustega. Asjas ei ole tuvastatud, et tee kasutamiseks hageja nõutud viisil oleks väljakujunenud tava. Tava eeldab üldiselt aastatepikkust ja püsivat käitumismustrit. Tunnistajate ütluste kohaselt oli juba enne kostja kinnisasja erastamist tavaks kostjaga tema maja juurest mööda sõitmine kokku leppida ja kokku oli lepitud kahe naabriga, kuid teed kasutati harva (dtl 320, 350–351). Tunnistajate ütlustest tuleneb, et tee oli sõiduautoga läbitav kuni kostja elamuni, edasi pääses jala. Sellega ei ole vastuolus tunnistaja A.A. ütlused, et ta vedas teele juurde liiva ja kruusa, et autoga kuni enda kinnisasjani sõita. Hageja ise avaldas, et pole saanud teed kasutada juba kümmekond aastat (dtl 167), mida kinnitab asjaolu, et aastal 2010 vaidlustas hageja Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009 korralduse, millega vaidlusalune tee otsustati jätta erateeks (dtl 89–96). Et enne seda oleks olnud tava, et hageja kasutab teed jala, jalgrattaga või hobusega, ei ole tõendatud. Hobustega soovib hageja kostja kinnisasja läbida hobumatkade korraldamiseks, mida esitatud asjaoludel ei saa pidada väljakujunenud tavaks. Maakohtu meelest on tee kasutamine kostja jaoks koormav, sest tee asub õuemaal ja hobusega liikumine ei ole jalgsi ja jalgrattaga liikumisele sarnane liikumisviis. Ringkonnakohtu hinnangul ei asu tee õuemaal, vaid nähtuvalt esitatud tõenditest piirneb sellega. Seda saab järeldada hageja esitatud videost (dtl 148), droonifotolt (dtl 216) ja kõlvikukaardilt (dtl 229). Pooled ei ole nimetanud selgeid kriteeriume, mille alusel õuemaad piiritleda. Hageja mõõdetud kaugus hoonete ja tee vahel maksimaalselt 21 m (dtl 221, 223) ei võimalda üheselt järeldada, kas tee asub õuemaal või mitte. KeÜS § 32 kommentaari kohaselt on õuemaa tuvastamisel oluline mõistliku inimese arusaam, millal on jõutud võõra maatüki õuemaale. Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste (nt välikamin, kasvuhoone, aiamaja) vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti peenramaa, puuviljaaia, mesila jms (Keskkonnaseaduse üldosa seaduse kommentaarid. O. Kask jt (koost.). KÕK 2015, § 32 komm 3.1.8). Seega sõltub tee õuemaal asuvaks pidamine nii tee füüsilisest paiknemisest kui ka omaniku tegevusest kinnisasjal. Mesilaste pidamine ei ole seejuures õuemaa kohustuslik tunnus, ka ei saaks mesilaste pidamine segada tee kasutamist näiteks talvel. Kostja kinnisasjal jääb kogu igapäevase tegutsemisega seonduv teest ühele poole, teisel pool on heinamaa. Heinamaad ei saa pidada õuemaa osaks. Tee ei läbi seega õuemaad.
Õuemaal asumine ei ole aga teekasutuse koormavuse vältimatu tingimus. Koormav võib olla ka sellise tee kasutamine, mis ei asu õuemaal, kui seda kasutatakse omanikule koormaval viisil. Hobusega liikumist saab pidada jalgsi liikumisega sarnaseks (Keskkonnaseaduse üldosa seaduse kommentaarid. O. Kask jt (koost.). KÕK 2015, § 33 komm 2.1), kui pidada sarnasteks liikumisviise, mis toimuvad ilma mootorsõidukita. Kostja väited hobuste tekitatud kahjude kohta on tõendamata. Samas on eluliselt usutav, et tee kasutamine teenuse pakkumiseks on intensiivsem ja häirivam kui kasutamine isiklikeks vajadusteks, mistõttu saab lõppjäreldusena koormavuse osas maakohtuga nõustuda.
12.4.Kuna asjas ei ole tuvastatav hageja õigus kostja kinnisasjal asuvat teed kasutada, ei ole vaja analüüsida, kas kostja on hagejal tee kasutamist takistanud, kuigi õige on hageja viide, et lahtiselt peetavad koerad võivad takistada tee kasutamist ilma mootorsõidukita.
12.5.Hageja ei nõustu maakohtus temalt välja mõistetud menetluskulude suurusega. Maakohus luges kostja esindaja tunnitasu 160 eurot + käibemaks põhjendatuks ja ajakulu 27,5 tundi mõistlikult vajalikuks ning mõistis hagejalt välja kogu kostja menetluskulu 5299,20 eurot. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus nõustub, et kostja esindaja tunnitasu on põhjendatud ning ka tehtud toiminguid saab pidada vajalikuks, kuid ajakulu on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel arvestatakse menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 14. aprill 2021 nr 2-19-10324, p 19). Maakohus ei ole üksikutele toimingutele kulunud ajale hinnangut andnud. Ringkonnakohtu meelest ei ole põhjendatud hagiavalduse analüüsiks, tõendite kogumiseks ja vastuse koostamiseks kulunud kuus tundi, eelkõige seetõttu, et kostja esindaja analüüsis peamiselt AÕS § 156 kohaldamist, mis ei ole hageja nõude aluseks. Asjas peeti küll kaks istungit, kuid üks neist kestis alla tunni aja, teine kaks tundi. Ajakulu 3,5 tundi ettevalmistuseks esimeseks istungiks koos sellel osalemisega ja neli tundi teise istungi puhul ei ole põhjendatud. Poolte esindajad on koostanud palju menetlusdokumente, kuid hageja väited on menetluse algusest peale olnud samad, dokumentide analüüsimiseks ja neile vastamiseks ei ole iga kord põhjendatud kulutada kuni kolm tundi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kostja esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 17 tundi. Seetõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude suuruse osas tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtu menetluskulude katteks koos käibemaksuga 3264 eurot.
13.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse vaidluse sisu puudutavas osas rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Kostja palub hagejalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 878,40 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli neli tundi apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks ning 0,5 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks, tunnihinnaga 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Tunnihind vastab turuhinnale, kuid arvestades, et apellatsioonkaebuses ei esitanud hageja uusi seisukohti, on ajakulu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud osaliselt – kokku 2,5 tunni ulatuses. Ringkonnakohus määrab TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitatavate
menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 488 eurot ning mõistab selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.