2-21-20085/67 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

N.P esitas 24.12.2021. a kohtusse hagiavalduse W.G vastu tee kasutamise võimaldamiseks kohustamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale kinnistu nimetusega XXX, registriosa numbriga XXX, asukohaga XXX, katastritunnusega XXX (edaspidi XXX kinnistu). Kostjale võimaldati XXX katastriüksuse maa erastada Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238. Muu hulgas oli selles korralduses ära toodud võimalikud kitsendused maa kasutamisel. Korralduse p 5.3 kohaselt on üheks selliseks kitsenduseks kohustus „võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul“ (edaspidi Tee). 21.12.2009. a otsusega nr 55 otsustas Veriora Vallavolikogu avalikkuse huvi puudumisel mitte taotleda avalikku kasutust Teele ja tunnistada Tee jätkuvalt erateeks. Tallinna Ringkonnakohus tegi 19.11.2010. a haldusasjas nr 3-10-150 otsuse, millega rahuldas N.P (hageja) kaebuse ja tühistas Veriora Vallavolikogu otsuse nr 55. Kohus leidis, et korraldusega nr 238 oli kostjale kehtestatud kohustus Teel liikluse võimaldamiseks. Ühtlasi tekitab selline haldusakti regulatsioon kolmandale isikule õiguse nõuda haldusaktis kehtestatud kohustuse ehk siis Teel liikluse võimaldamist. Kohus selgitas, et vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-le 2 kehtib korraldus nr 238 kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna kehtivuse lõppemise alused puudusid, siis oli korraldus nr 238 kehtiv. Kohus tõi otsuses veel välja, et HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Eeltoodust tulenevalt oli Veriora Vallavolikogu otsus nr 55 vastusolus kehtiva korraldusega nr 238, seega õigusvastane ning kuulus tühistamisele. 10.01.2011. a võttis Veriora Vallavalitsus vastu korralduse nr 5, millega muutis korralduse nr 238 punkti 5 maa kasutamise kitsenduste kohta ning sõnastas punkti järgmiselt: 5.1. elektriliinide ja kaablite – vastavalt elektriohutusseadusele ja asjaõigusseadusele; 5.1. vete – vastavalt maaparandusseadusele; 5.3. tee – vastavalt asjaõigusseadusele. Hagejale kuulub XXX kinnistu läheduses asuv XXX kinnistu. Hageja tegeleb ratsamatkade korraldajana ja rendib enda kinnistu kõrval asuvat XXX kinnistut ja teispool kostja XXX kinnistut asuvat XXX kinnistut. Hageja korraldab ratsamatku Meenikunno rabasse, mis asub samuti teispool XXX kinnistut. Kinnistutele läbipääsuks on hagejal vajalik kasutada XXX kinnistut läbivat Teed. Kostja teeb aga hagejale Tee kasutamisel takistusi, sh koeri kallale ässitades ning on parkinud Teele ette oma ratastraktori. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda kostjalt Tee kasutamise võimaldamist. Veriora Vallavalitsus muutis korraldusega nr 5 muutnud korralduse nr 238 sõnastust, kuid mitte ühtegi sisulist muudatust ei tehtud. Korraldusega nr 5 määrati, et Tee on tee vastavalt asjaõigusseadusele. Asjaõigusseaduse § 155 lg 1 kohaselt ei või omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tingimus „avalikult kasutatav tee“ selles sättes tähendab kinnisasja osa faktilist avalikku kasutust liiklemiseks ehk teena, mitte avalikult kasutatavat teed TeeS § 4 lg 1 esimese lause või muus tähenduses. Antud juhul on Teel juba Veriora Vallavalitsuse korraldusest nr 238 tulenev avalik kasutus. Tegelikkuses oli aga Tee avalikus kasutuses juba ammu enne seda korraldust ja korraldusega nr 238 fikseeriti see lihtsalt haldusaktis. Seega on Tee näol olnud tegemist

faktiliselt avalikus kasutuses olnud teega, hageja on õigus seda kasutada ja kostja ei või takistada ega lõpetada Tee kasutamist. Lisaks, vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seadus § 33 lg-le 1 võib avalikult kasutatavaid teid ja erateid kasutada igaüks seadustes sätestatud ulatuses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või omanik keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Seega on hagejal õigus Teed kasutada ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse alusel. Hageja taotleb hagiga, et kohus kohustaks kostjat võimaldama kasutada XXX kinnistul asuvat Teed järgmiselt: 1) mõlemasuunaline juurdepääs ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga; 2) kostja on kohustatud teealal hoiduma mistahes tegevusest, mis takistab tee kasutamise teostamist. Alternatiivselt taotleb hageja, et kohus kohustaks kostjat võimaldama kasutada XXX kinnistul asuvat Teed jalgsi, jalgrattaga ja hobustega. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et XXX kinnistul asuva tee puhul ei ole tegemist avalikult kasutatava teega ning hagejal ei ole õigust asjaõigusseaduse § 155 lg 1 alusel tee kasutamist nõuda. Hageja tugineb sellele, et kehtib Veriora Vallavalitsuse 10.01.2011. a korraldus nr 5 kui haldusakt, millega määrati, et XXX kinnistul on tee vastavalt asjaõigusseadusele. Samuti ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et hagejal ei ole õigust alternatiivselt nõuda Tee kasutamise võimaldamist keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 lg 3 alusel, sest tee kasutus ei põhine väljakujunenud taval ning on kostjale koormav. Muu hulgas ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et tee asub õuemaal, sh kostja väitega nagu asuks Tee nii hoonete kui mesila vahetus läheduses ning on kostja aktiivses kasutuses. Kostja esitatud droonifotolt nähtub, et tee ei kulge hoonete vahetust lähedusest, vaid asub eemal – seejuures ei ole hoonete ja tee kaugus vähem kui 21 meetrit. Tee läheduses on küll mesipuud, aga on kaheldav, kas nendes ka mesilasi on. Nimelt tuleneb veterinaarseadusest, et loomapidaja peab esitama oma tegevuse kohta peetava arvestuse alusel andmed põllumajandusloomade registrile. Registrisse tuleb kanda ka tegevuskohad, kus tegeletakse mesindusega, seda nii omatarbeks kui turustamise eesmärgil. XXX kinnistul aga ühtegi mesilat registreeritud ei ole. Ka Maa-ameti kõlvikukaardil, kus on märgitud „õuemaa“ oranžiga ja „muu maa“ halliga, on XXX kinnistu tee värvuseks hall ehk siis tegemist on „muu maaga“. Hageja tõi veel välja, et tal on eriline huvi kostja XXX kinnistu tee kasutamiseks. XXX kinnistu naabruses asub XXX kinnistu (endine XXX kinnistu), mis kuulub Metsamõisnik OÜle. Osaühingu juhatuse liige Richard Jõgi on kirjalikult kinnitanud, et hagejal on õigus kinnistul loomi karjatada. Hageja ei nõustunud ka kostja väitega, et ta ei ole takistanud hagejal tee läbimist jalgsi ja jalgrattaga. Hageja väitel on kostja tal takistanud tee läbimist nii jalgsi kui jalgrattaga. Kostja kinnistul on olnud ka lahti koerad, kes võisid hagejat rünnata, mistõttu ei saanud hageja teed läbida. Kostja on ka otseselt keelanud hagejal kostja maale minna ning on ise koerad hagejale kallale ässitanud.

ehitusseadustiku § 94 lg 1 kohaselt saab määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus ning alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes nõuda tee kasutamist. Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238 ega ka 10.01.2011. a korraldusega nr 5 ei ole muudetud XXX kinnistul asuvat erateed avalikult kasutatavaks teeks ning nendes korraldustes sisalduv ei ole käsitletav seadusliku kitsendusena, milline annaks hagejale õiguse nõuda tee kasutamist. Ka XXX selgitas oma vastuses hageja teabenõudele muu hulgas seda, et XXX kinnistule ei ole Räpina valla või tema õiguseellase poolt otseselt seatud kitsendusi, mis annavad kolmandatele isikutele õiguse kinnistut kasutada. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda XXX kinnistul asuva eratee kasutamist taotletud viisil ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 lg 3 alusel. Esiteks ei võimalda see norm liigelda erateel hobustega ja sõidukitega ning kostja hinnangul ei ole täidetud ka nõude eeldused, sest antud juhul ei põhine tee kasutus väljakujunenud taval. Seda teed on alates kinnistu moodustamisest kasutatud kostja kui omaniku nõusolekul või siis hageja poolt ebaseaduslikult. Kostja ei ole takistanud hagejal XXX kinnistu tee läbimist jalgsi. Küll ei ole kostja nõus hageja poolt tee kasutamisega hagis taotletud viisil, sh hobustega ja igat liiki transpordivahendiga. Eratee läbib XXX kinnistu õuemaad, millisel juhul tuleb eeldada, et tee kasutamine on omaniku jaoks liigselt koormav. Õuemaa legaaldefinitsiooni ei ole õigusaktides välja toodud, aga tuginedes keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja P. E. antud selgitustele on õuemaaks maaomaniku aktiivses kasutuses olev maa – hoonete jm ehitiste (nt kõrvalhooned, välikamin, kasvuhoone) vahelise ja neid vahetult ümbritsev maa, samuti aiamaa, puuviljaaed, mesila jms. Antud juhul läbib eratee XXX kinnistu omaniku aktiivses kasutuses olevat ala, tee asub nii hoonete kui mesila vahetus läheduses ning on kostja aktiivses kasutuses. Seega on kostja hinnangul tegemist õuemaaga. Vastavalt Tartu Halduskohtu 04.03.2010. a otsuses tuvastatule osutas kostja 17.08.2022. a toimunud istungil, et hageja poolt tee kasutamine on seisnenud kuni 12 ratsahobuse poolt teelõigu läbimises, lõhub muldkattega teed ning häirib kostja rahu, kuna tee kulgeb majapidamise vahetus läheduses. Olukord, kus hobusekari, koerad ja võõrad isikud kooskõlastamata kellaaegadel mitu korda päevas viibivad kinnistul, möödudes eluhoonete vahetust lähedusest, kahjustavad kostja turvatunnet ning häirivad oluliselt tema enda ja tema lähedaste kodurahu. Seega isegi juhul, kui tegemist ei oleks õuemaal asuva teega, oleks selline kasutus, mis on toimunud minevikus, kostjale liigselt koormav. Seda ka juhul, kui hagejale kuuluvate hobuste arv oleks tänaseks vähenenud. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud enda väiteid selle kohta, et kostja on tal takistanud jalgsi või jalgrattaga XXX kinnistu tee läbimist. Seega isegi, kui kostja on hagejal tee kasutamise sellisel viisil keelanud, siis tee kasutamine ei olnud takistatud, mistõttu on hagi esitatud ennatlikult ning esineb alus hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostja leiab veel, et hageja ei ole tõendanud, et tal on mingi eriline huvi kostja XXX kinnistu tee kasutamiseks. Hageja väitel on tal õigus kasutada XXX kinnistu läheduses asuvat XXX kinnistut ja XXX kinnistut. XXX kinnistu omaniku Metsamõisnik OÜ juhatuse liige on kostjale kirjalikult kinnitanud, et ta ei luba kinnistut kellelgi kasutada majanduslikel eesmärkidel ning kõik rendilepingud, sh hagejaga, on tühistatud. Samuti on XXX kinnistu omanik kinnitanud, et hagejal ei ole ega ole tema kinnistu kasutamiseks mingit õigust ning hageja omas vaid ühekordset õigust kinnistult heina koristada aastal 2023. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks mingit vajadust või erilist huvi kostja kinnistul asuvat teed kasutada.

3.3.Kohus leiab, et kostja XXX kinnistut läbiva tee puhul ei ole tegemist AÕS § 155 lg 1 mõttes avalikult kasutatava teega, mille kasutamine ei vaja kinnistu omaniku nõusolekut ja mille kasutamist ei või omanik takistada ega lõpetada. Hageja tugineb hagis tee kasutamise võimaldamist nõudes sellele, et Veriora Vallavalitsuse korraldusega on kohustatud hagejat võimaldama teel liiklust ja nimetatud korralduse puhul on tegemist haldusaktiga, mida ei ole kehtetuks tunnistatud ja mis kehtib. Hageja on esitanud tõendina Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korralduse nr 238 (I kd tl 5), millega vallavalitsus on otsustanud võimaldada W.G-l (kostjal) erastada praeguse XXX kinnistu katastriüksuse maa. Korralduse punktis 5 on märgitud võimalikud kitsendused maa kasutusel. Alapunktis 5.3. on märgitud ühe sellise võimaliku kitsendusena „võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul“. Hageja on esitanud veel tõendina Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 (I kd tl 7), millega on otsustatud avaliku huvi puudumisel mitte taotleda avalikku kasutust teele, mis läbib XXX katastriüksust ja tunnistada see tee jätkuvalt erateeks. Otsuses on märgitud, et nimetatud tee on vajalik juurdepääsuks ainult neljale maaüksusele, millest kahel asuvad elamud ning ühte kasutatakse alalise elukohana ning teele puudub juurdepääs avalikus kasutuses olevalt teelt. Kostja on esitanud tõendina haldusasjas nr 3-10-150 tehtud Tartu Halduskohtu 04.03.2010. a otsuse (tl 54-55) ja Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2010. a otsuse (I kd tl 56-57). Nimetatud tõenditest nähtub, et N.P (käesolevas asjas hageja) pöördus kohtusse kaebusega Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis hageja kaebuse rahuldamata, aga Tartu Ringkonnakohus 19.11.2010. a otsusega rahuldas hageja apellatsioonikaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega otsustas tühistada Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55. Ringkonnakohtu otsus jõustus 24.12.2010. a. Hageja on esitanud tõendina Veriora Vallavalitsuse 10.01.2011. a korralduse nr 5 (I kd tl 8), millega otsustati muuta Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korralduse nr 238 punkti 5 XXX katastriüksuse maa kasutamise võimalike kitsenduste kohta. Muu hulgas otsustati sõnastada 09.10.1997. a korralduse nr 238 punkt 5.3. uues sõnastuses järgnevalt: “tee – vastavalt asjaõigusseadusele“. Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid ei tõenda, et XXX kinnistul asuv tee on määratud avalikuks kasutamiseks. Tulenevalt tol ajal kehtinud TeeS § 4 lg-st 3 sai määrata eratee avalikuks kasutamiseks vallavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes vallavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas küll 19.11.2010. a otsusega Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 XXX kinnistul asuvale teele avaliku kasutuse mitte taotlemise kohta, kuid see ei tähenda tee avalikuks kasutamiseks määramist. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses selgitanud, et Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238 kehtestatud kitsenduse „võimaldada liiklus

Tõendamaks, et tee kasutus põhineb väljakujunenud taval, taotles hageja ümberkaudsete elanike Y.B ja V.B tunnistajatena ülekuulamist. Kohus rahuldas hageja taotlused. Tunnistajal Y.B-l võimaldas kohus anda ütlusi kirjalikult ja tunnistaja V.B kuulas kohus üle kohtuistungil. Tunnistaja Y.B andis ütlusi (I kd tl 180) selle kohta, et tema oli ajavahemikul 1983-2016 seotud XXX (praegune XXX) kinnistuga ja sel ajal kasutasid tema ning tema perekonnaliikmed XXX kinnistul asuvat teed päevasel ajal sõiduautoga sõitmiseks. Y.B väitel oli neil tee kasutamiseks W.G-ga suuline kokkulepe. Nad jätsid auto W.G maja juurde ja sealt liikusid edasi enda kinnistule jalgsi, sest sealt teed edasi ei läinud. Y.B avalas, et alates 2017. aastast XXX kinnistu temale ei kuulu. Ta ei ole kunagi ka XXX kinnistul elanud, käis seal ainult paar korda aastas. Ta ei ole teadlik kas ka teised ümberkaudsete kinnistute omanikud XXX kinnistu teed kasutasid. Tunnistaja V.B andis kohtuistungil ütlusi (I kd tl 195-199) selle kohta, et temale kuulub kinnistu, mis on XXX kinnistu piirinaaber. V.B sõnul kulgeb XXX kinnistu tee edasi tema kinnistule ja selle tee, nii enda kui XXX kinnistul, ehitas tema. Põhjuseks oli, et ta ei pääsenud muidu enda kinnistule ja siis kokkuleppel W.G-ga ehitas ta tee. Tee ehitust alustati 90.ndatel pärast maade erastamist. XXX kinnistul oli enne ka tee, aga sealt ei olnud võimalik autoga sõita, sai ainult jala läbi käia. V.B sõnul oli tal vajalik oma kinnistule juurde pääseda autoga, et seal metsa majandada. Kuna ka W.G-l ei olnud metsa minekuks teed, siis lepitigi kokku, et V.B ehitab tee. Enne tee ehitamist lubas W.G tal XXX kinnistult jala läbi käia. Enda kinnistul ta elanud ei ole, seal igapäevaselt ei käi ja kasutabki kinnistut põhiliselt metsa majandamiseks. V.B ütles, et on saanud W.G-lt teada, et N.P on teed läbinud hobustega ja on sellega teed lõhkunud, hobuste kabjajälgedest jäid teele augud, samuti olid hobused läinud läbi XXX kinnistu põllumaa seda kahjustades. V.B oli teadlik, et sellest on tekkinud W.G ja N.P vahel konfliktid ja W.G on keelanud N.P-l teed kasutada. V.B ütles, et temale teadaolevalt kasutab XXX kinnistu teed veel üks ümberkaudsete kinnistute omanikest, keegi V.B. Varem olevat teed kasutanud ka Y.B, aga nüüd on sellel kinnistul uus omanik. V.B-le teadaolevalt oli neil tee kasutamiseks W.G nõusolek tingimusel, et ei tohi teed lõhkuda või kuritarvitada. Ta ei tea täpselt, millisel viisil ja mis kokkulepped nende vahel olid sõlmitud, aga W.G-ga on neil juttu olnud sellest, et ta ei ole keelanud neil teed kasutada. Kohus leiab, et tunnistajate Y.B ja V.B ütlused ei tõenda, et tee kasutus põhineb väljakujunenud taval. Tunnistajate ütlused annavad kinnitust sellest, et XXX kinnistu teed on alates tee rajamisest 90.ndatel kasutanud paari naabruses asuva kinnistu omanikud. Tee kasutus on aga põhinenud kokkuleppel kostja kui kinnistu omanikuga. Tunnistajate ütlustest ei saa tuletada, et oleks olnud tava, et kõik ümberkaudsete kinnistutega seotud inimesed teed kasutavad ning peavad sellist tava ka õiguslikult siduvaks. Hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, millest sellist tava saaks järeldada. Hageja ise tugineb sellele, et kostja on tal keelanud tema kinnistul asuvat erateed kasutada. Seega ei saanud hageja poolt omaniku tahte vastaselt tee kasutamine tekitada väljakujunenud tava.

Kohus leiab, et asjaolusid arvestades saab lugeda, et XXX kinnistul asuv tee asub KeÜS § 33 lg 3 2. lause mõttes õuemaal. Kostja on esitanud tõendina ortofoto XXX kinnistust (I kd tl 111), millest nähtub, et kinnistul asuv tee ei kulge küll hoone vahelt läbi, aga jääb eluhoonete lähedusse. Teisel pool teed on näha heinamaa. Hoonete poole tee äärde on paigaldatud mesitarud. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte Maa-ameti kaardilt (I kd tl 117), millelt nähtub, et tee asub eluhoonetele kõige lähemal kuni 21,32 m. Kohus leiab, et ainuüksi tee kaugus eluhoonetest ei anna alust lugeda, et tegemist ei ole õuemaaga. Tee ei lähe küll läbi hoonete vahelt, aga on eluliselt usutav, et tee on kostja kui maaomaniku aktiivses kasutuses, sh hoonetest teisel pool teed asuva maa hooldamiseks, majandamiseks. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et kostja ei ole mesilasi registreerinud, on asjakohatud ega oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kui isegi lugeda, et XXX kinnistu tee ei asu õuemaal, siis leiab kohus, et kostja on tõenditega põhistanud, et hageja taotletud viisil tee kasutamine on kostjale koormav. Hageja taotleb kostja kohustamist võimaldada tal teed kasutada ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga või alternatiivselt jalgsi, jalgrattaga ja hobustega. Nagu kohus seda eespool juba märkis, siis KeÜS § 33 lg 3 ei anna õigust nõuda erateel liiklemise võimaldamist igat liiki transpordivahenditega. KeÜS § 33 lg 3 järgi on õigus nõuda erateel liikumist vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et hobustega eratee läbimist ei saa pidada sellesarnaseks viisiks nagu seda on jalgsi või jalgrattaga liikumine. Kostja on esitanud tõendina Tartu Halduskohtu 04.03.2010. a otsuse haldusasjas nr 3-10-150 (I kd tl 54-55). Otsusest nähtub, et hageja on nimetatud haldusasjas pöördunud kohtusse kaebusega nõudes Veriora Vallavolikogu otsuse tühistamist, põhjendades kaebust sellega, et otsus rikub tema õigust kasutada XXX kinnistut läbivat teed hobuturismi ja hipoteraapia alaste ürituste korraldamiseks. Kostja, kes oli nimetatud kohtuasjas vastustaja, on kaebusele vastu väites avaldanud, et hageja teekasutus, mis seisneb kuni 12 ratsahobuse poolt kinnistu läbiratsutamises, lõhub muldkattega teed, samuti olukord, kus hobusekari ja koerad ja võõrad isikud kooskõlastamata kellaaegadel mitu korda päevas, sealhulgas õhtuti viibivad kinnistul, möödudes eluhoonete vahetust lähedusest, häirib tema ja tema pereliikmete kodurahu. Käesolevas menetluses ei ole hageja vaidlustanud kostja väiteid selle kohta, et ta on kostjaga kooskõlastamata läbinud kostja kinnistul asuvat teed hobusekarjaga (kuni 12 looma), koerte ja kolmandate isikutega, sh õhtusel ajal. Ka käesolevas asjas tugineb hageja kostja kinnistul asuva tee kasutamist nõudes sellele, et ta tegeleb ratsamatkade korraldamisega ja kasutab hobuste pidamiseks kostja kinnistu läheduses asuvaid kinnistuid. Kõigist neist asjaoludest saab teha järelduse, et primaarselt soovibki hageja kasutada kostja kinnistul asuvat teed hobuste pidamise ja ratsamatkade korraldamisega seoses, et läbida teed koos hobustega. Kohus on seisukohal, et selline tee kasutamise viis on ilmselgelt kostjale kui kinnistu omanikule koormav. Kohus leiab, et KeÜS § 33 lg 3 sätte mõtte kohaselt ei pea kostja kui kinnistu omanik sellist eratee kasutamist taluma. Kohus leiab, et iseenesest ei saa pidada koormavaks hageja poolt tee kasutamist jalgsi või jalgrattaga. Samas ei ole hageja tõendanud, et sellisel viisil tee kasutamist oleks kostja hagejal ka takistanud. Hageja on esitanud tõendina 08.01.2019. a teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta (II kd tl 4). Nimetatud tõendist nähtub, et hageja on pöördunud 2018. aastal mitmel korral politsei poole seoses sellega, et kostja ähvardas hagejat kui võimalikku varast tema kinnistul omakohtuga, kasutas hageja suhtes nilbeid väljendeid ja pilkas tema usulisi veendumusi, samuti ähvardas kaikaga hageja ratsagruppi, väljendades, et ei luba ratsanikke

tema maale. Hageja on esitanud tõendina veel kõnesalvestise, millelt on kuulda, et hageja on helistanud 19.07.2021. a häirekeskusesse põhjusel, et ta tahtis jalgratta ja koeraga XXX kinnistult läbi minna, aga ei saa, kuna seal on lahti kaks suurt koera ja omanik ähvardab. Hageja on esitanud tõendina ka diktofoni salvestise, millelt on näha, et filmija sõidab rattaga maateel ja tal on kaasas koer. Neile vastu jookseb teine koer, keda filmija ära ajab. Kohus leiab, et neist tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja on takistanud hagejal XXX kinnistu teed jalgsi või jalgrattaga läbida. Kriminaalmenetluse algatamata jätmise tõendist nähtub, et kostja on ähvardanud hagejat, kui hageja koos ratsagrupiga oli sisenenud tema maale. Hageja kõnest häirekeskusse, samuti diktofoni salvestisest võib järeldada, et kostja kinnistul on olnud lahtiselt koer või koerad. Kohus leiab aga, et seda, kui omaniku enda maal on koer lahti, ei saa käsitleda tee kasutamise takistamisena. Hageja tõenditest nähtub, et ta ise on läinud kostja maale koos koeraga. On eluliselt usutav, et koerad reageerivad teise koera peale. Puuduvad tõendid selle kohta, et kui hageja on üksi jalgsi või jalgrattaga läbinud kostja kinnistu teed, oleks kostja hagejale koeri kallale ässitanud või oleks koerad siis teda rünnanud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Antud juhul on esitanud hageja nõude kohustada kostjat võimaldama tal XXX kinnistu tee kasutamist kahel alternatiivsel viisil, esmalt selliselt, et tagatud oleks temale mõlemasuunaline juurdepääs ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga või alternatiivselt jalgsi, jalgrattaga ja hobustega. Hageja ei ole taotlenud temal tee kasutamise võimaldamiseks kohustamist üksnes jalgsi ja jalgarattaga. Hageja põhjendustest võib ka aru saada, et primaarselt soovibki ta saada tee kasutamise võimaldamiseks koos hobustega ning ainult jalgsi või jalgrattaga teel liikumine teda ei rahulda. Kuna hageja ei ole seda taotlenud, siis ei saa kohus selliselt ka nõuet rahuldada. Seetõttu ei oma asjas ka tähtsust, kas hageja on kostjal jalgsi tee läbimist takistanud või mitte. Kuna täidetud ei ole KeÜS § 33 lg 3 järgi eeldused, mille esinemisel on õigus nõuda eratee kasutamise võimaldamist, siis ei ole hageja nõuded, sh alternatiivne nõue kostja kohustamiseks võimaldada tee kasutamist jalgsi, jalgrattaga ja hobustega, põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

5.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Kostja menetluskulude nimekirja (II kd tl 28) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja tasu kokku koos käibemaksuga summas 5299,20 eurot. Hageja esitas kohtule oma seisukoha kostja menetluskulude kohta (II kd tl 30-31). Hageja leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu toimingutele märgitud ulatuses ei ole olnud vajalik ega põhjendatud ning hageja palub kohtul kontrollida ajakulu mõistlikkust. Kohus leiab, et kostja menetluskulud esitatud ulatuses saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat on menetluses esindanud lepingulise esindajana vandeadvokaat Rait Sarjas. Menetluskulude nimekirja (II kd tl 28) kohaselt tegi kostja esindaja toiminguid kokku 27,5 tundi alljärgnevalt: 1) hagiavalduse analüüs, tõendite kogumine, kostja 08.04.2022. a vastuse koostamine – 6 h; 2) ettevalmistus ja osalemine 17.08.2022. a istungil – 3,5 h; 3) hageja 09.09.2022. a dokumendi analüüs, 23.09.2022. a menetlusdokumendi koostamine – 3,25 h; 4) 10.11.2022. a menetlusdokumendi koostamine – 1,5 h; 5) istungi toimumisega seotud toimingud, 26.04.2023. a seisukoha koostamine – 1,5 h; 6) 09.06.2023. a kohtumääruse analüüs, vastaspoole menetlusdokumentidega tutvumine, konsultatsioon, 10.07.2023. a menetlusdokumendi koostamine – 1,75 h; 7) hageja 16.12.2022. a menetlusdokumendi ja tõendite analüüs, ettevalmistus ja osalemine 28.11.2023. a istungil – 4 h; 8) hageja 13.12.2023. a menetlusdokumendi ja tõendite analüüs, tõendite kogumine, 15.01.2024. a menetlusdokumendi koostamine – 3 h; 9) hageja 21.02.2024. a menetlusdokumendi analüüs, 26.02.2024. a menetlusdokumendi koostamine – 3 h. Kostja esindaja taotleb tasu määraga 160 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks. 11 (13)

Kohus leiab, et arvestades menetluse asjaolusid, sh asja keerukust ja mahtu ning menetluse käiku, saab lugeda märgitud kostja esindaja toimingud vajalikuks. Kohtu hinnangul saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks ka ajakulu toimingutele märgitud ulatuses. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et ajakulu on osaliselt ebavajalik või ülemäärane. Hageja on esitanud kostja vastu hagiavalduse, on oma nõuet menetluse käigus täiendanud ning on esitanud hulgaliselt erinevaid taotlusi. Kostja pidi hageja esitatule vastama, mis eeldab esindajalt eelnevalt esitatuga tutvumist ja kliendiga konsulteerimist. Esindaja esindas kostjat kohtuistungitel, millele samuti pidid mõistlikult võttes eelnema ettevalmistavad toimingud nagu materjalidega tutvumine, konsultatsioon kliendiga, positsiooni kujundamine. Kohtu hinnangul saab lugeda kostja esindaja ajakulu toimingutele mõistlikult vajalikuks. Kohus leiab, et põhjendatuks saab lugeda ka kostja esindaja tasumäära, mis on 160 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Taotletav tasu on küll veidi kõrgem keskmiselt taotletavast lepingulise esindaja tasust, kuid kohtu hinnangul oli tegemist ka keskmisest õiguslikult keerukama asjaga. Kohus arvestab siinjuures ka seda, et kostjat esindas vandeadvokaat. Ei saa eeldada, et kostja pidi oma õiguste kaitseks valima vähem kvalifitseeritud esindaja, kelle tunnihind on odavam. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu on kostja menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitatavad koos käibemaksuga. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja hüvitatavaks kostja menetluskuluks lepingulise esindaja tasu kokku koos käibemaksuga summas 5299,20 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostja menetluskulu summas 5299,20 eurot kostja kasuks välja hagejalt. Kostja taotlusel ning TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et hagejal tuleb temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.