Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik
Vaidlustatud kohtuotsus Apellandid
Apellatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 23. september 2024 1-23-678 Eesistuja Mario Truu, liikmed Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Karlo Kookmaa süüdistuses karistusseadustiku § 204 lg 1 järgi ja KK Põld OÜ süüdistuses karistusseadustiku § 204 lg 2 järgi, üldmenetlus Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsus Karlo Kookmaa ja KK Põld OÜ kaitsjad vandeadvokaadid Kristiina Lee ja Nele Tammemäe ning vandeadvokaadi abi Sander Potisepp Süüdistatav - Karlo Kookmaa, isikukood 39102276033, elukoht XXX, töökoht Kaarli Farm OÜ masinist ja KK Põld OÜ juhatuse liige, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit pole kohaldatud Kaitsjad - vandeadvokaat Kristiina Lee (valitud kaitsja) - vandeadvokaat Nele Tammemäe (valitud kaitsja) - vandeadvokaadi abi Sander Potisepp (valitud kaitsja) Süüdistatav - KK Põld OÜ, registrikood 12854894, asukoht Silmu tee 86, Ubja küla, Rakvere vald, Lääne-Viru maakond, seaduslik esindaja juhatuse liige Karlo Kookmaa, kriminaalkorras karistamata Kaitsja - vandeadvokaat Kristiina Lee (valitud kaitsja) Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Kannatanu - Eesti Vabariik (Muinsuskaitseameti kaudu), esindaja Kristo-Taavi Ruus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Karlo Kookmaa ja KK Põld OÜ apellatsioonimenetluse kulu jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatavate advokaadist kaitsjad või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Karlo Kookmaad ja KK Põld OÜ-d süüdistatakse vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 204 lg-te 1 ja 2 järgi. K. Kookmaa sõlmis KK Põld OÜ seadusliku esindajana 2020. aasta kevadel OÜ-ga Kehra Agro Lääne-Virumaal Rootsipõllu katastriüksusel asuva põllumajandusmaa rendilepingu. Ta pidi tagama sellel kinnistul oleva kultuurimälestise nr 10522 kivikalme „Rootsi kuninga haud“ säilimise. See kivikalme on kultuurimälestis kultuuriministri 1. septembri 1997. a määruse „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ nr 59 (edaspidi määrus nr 59) kohaselt. K. Kookmaa lükkas ajavahemikul 2020. aasta märtsi algusest kuni 26. märtsini 2020 põllumajandustehnikaga kivikalme äärtest kokku, tõi sellele juurde kive ja pinnast ning kaevas segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, hävitades kivikalme struktuuri vähemalt osaliselt jäädavalt. Seetõttu on kõnealune kultuurimälestis pöördumatult rikutud. K. Kookmaa eiras muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 34 lg 1 p-st 3 tulenevat nõuet, mis keelab arheoloogiamälestisel kultuurkihi või arheoloogiliste leidude rikkumise, milleks on eelkõige väljakaevamine või muu tegevuse tagajärjel segipaiskamine selliselt, et mälestise edasine teaduslik uurimine tervikliku ajalooallikana muutub võimatuks. K. Kookmaa tekitas MuKS § 34 lg 3 mõistes suure kahju Eesti Vabariigile. Kahju on korvamatu, kuna kultuuripärand on taastumatu ressurss ja kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks pole võimalik. K. Kookmaa tegutses KK Põld OÜ huvides. Seega panid K. Kookmaa ja KK Põld OÜ toime kuriteo KarS § 204 lg 1 järgi. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsusega tunnistati K. Kookmaa süüdi KarS § 204 lg 1 järgi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 2 aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. KK Põld OÜ tunnistati süüdi KarS § 204 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 8000 eurot, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 2 aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning K. Kookmaalt ja KK Põld OÜ-lt mõisteti solidaarselt välja 9000 eurot Muinsuskaitseameti kasuks. Kohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.
3.Süüdistatavate süü on tõendatud. OÜ Kehra Agro andis KK Põld OÜ-le rendile Rootsipõllu kinnistu, kus hävitati ajavahemikus 2020. aasta märtsi algusest kuni 26. märtsini 2020 kivikalme „Rootsi kuninga haud“, mis on määruse nr 59 alusel tunnistatud kultuurimälestiseks. Kuna süüdistatavad keeldusid kohtus ütlusi andmast, avaldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 294 p 1 alusel nende kohtueelse menetluse ütlused. K. Kookmaa öelduga on tuvastatud, et ta tegi 2020. aasta varakevadel Rootsipõllu katastriüksusel põllutöid: kündis heinamaa traktoriga üles, koristas sodi ära ja lükkas kivihunniku koomale. Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa nõuniku Mirjam Abeli sõnul oli kivikalme varem pool meetrit kõrge, koosnes nähtavatest 2(10)
kividest ja seal oli mälestise tähis. M. Abel nägi 26. märtsil 2020, et kalme juurde on lükatud kokku palju suuri põllukive ja pinnast. Sama aasta aprillis nägid M. Abel, Muinsuskaitseameti arheoloogia osakonna juht Ulla Kadak ja osteoloog Anu Lillak kokku lükatud kihti ning kalme ümber inimluid ja savinõude kilde.
4.Kohus ei arvestanud tõendina K. Kookmaa digitaalselt allkirjastatud vastust Muinsuskaitseameti päringule, mille koostas Kenneth Rivis. Selle vastuse järgi olid süüdistatavad teadlikud, et Rootsipõllu kinnistul asuvad muinsuskaitsealused kultuurimälestised. Muinsuskaitseameti juristmenetleja Marko Djagilev esitas 3. aprillil 2020 Politsei- ja Piirivalveametile kuriteoteate, ent jätkas ise tõendite kogumist. Muinsuskaitseamet ei teavitanud päringu adressaati kuriteoteate esitamisest. Seetõttu polnud süüdistatavatel kaasaaitamiskohustust ja neile kehtis enese mittesüüstamise privileeg.
5.Kohus tuvastas M. Abeli ja L.K. i ütluste ning fotode abil, et mälestist tähistav valge tahvel kalme edelaküljes oli olemas 26. märtsil 2020. Kaitsjad esitasid tõenditena tunnistaja A.S. a fotod 22. novembrist 2022, kuid nende sisu on eksitav, sest fotod on teadlikult tehtud kirdest ja kagust, kust pole mälestise tähist näha. Samas paistab ühe foto servas tähise nurk. On äärmiselt ebatõenäoline, et K. Kookmaa nägi põllutöid tehes vaid üht kultuurimälestisele viitavat tahvlit „Kultusekivi“ ja mitte teist tahvlit „Rootsi kuninga haud“ või et keegi oli vahepeal tahvli eemaldanud ja selle hiljem tagasi pannud. Kultuurimälestist tähistavad tahvlid on seal olnud alates 1970. aastatest ja need on raskesti eemaldatavad. A.S. ja K.R. käisid väidetavalt pärast Muinsuskaitseameti päringut Rootsipõllu kinnistul, kuid kultuurimälestisele viitavat tahvlit nende sõnul polnud, mis ei ole aga eluliselt usutav. L.K. sõnul asub kivikalme teest umbes 700– 800 meetri kaugusel ja kui kohapeale ei minda, siis sõltub tahvli märkamine sellest, millisest kivikalme küljest seda vaadata.
6.Pole võimalik öelda, et K. Kookmaa tegutses teadlikult ja tahtlikult, vaid ta täitis subjektiivse koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega.
7.KarS § 204 koosseisutunnus on oluline kahju. MuKS § 34 lg 2 sätestab, et arheoloogiamälestise puhul on kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kultuurkihi või selle täitelise iseloomuga pealmistes ladestustes. MuKS § 34 lg 3 näeb ette, et arheoloogiamälestise puhul on kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud välja arheoloogilisi leide või on rikutud ehituskonstruktsioonide, vrakkide ja muu sellise jäänuseid. Kuna K. Kookmaa kaevas segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, siis MuKS § 34 lg 3 järgi tekitas ta suure kahju. MuKS § 34 lg-te 2 ja 3 mõistes on oluline kahju hõlmatud suure kahjuga. KarS § 205 näeb ette KarS §-ga 204 võrreldes vastutuse sama teo toimepanemise eest ettevaatamatusest ja kui tekitatud on suur kahju. K. Kookmaa tegevus rikkus pöördumatult kultuuripärandit, mis on taastumatu ressurss ja mille väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus (MuKS § 3 lg 1). Ta hävitas olulist teaduslikku informatsiooni, tekitades riigile suurt kahju. Kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks pole võimalik.
8.K. Kookmaa tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. KK Põld OÜ on registrisse kantud ja seega õigus- ja süüvõimeline ning selle ainus juhatuse liige ja osanik on K. Kookmaa. K. Kookmaa on pädev isik KarS § 14 lg 1 tähenduses ja tema tegu saab omistada KK Põld OÜ-le. K. Kookmaa tegutses KK Põld OÜ huvides ning pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KK Põld OÜ teos ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
3(10)
9.Karistust mõistes leidis maakohus järgmist. Süüdistatavate süü pole väike. Nende karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kehtivaid karistusi neil pole. Teost on möödunud rohkem kui neli aastat.
10.Kannatanu Eesti Vabariik esitas Muinsuskaitseameti kaudu tsiviilhagi, paludes mõista süüdistatavatelt kahjuhüvitisena välja 10 000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Varaline kahju seisneb kultuurkihi rikkumises ja hindamatu arheoloogiamälestise struktuuri jäädavalt hävitamises. Vajalik on tellida arheoloogiline uuring, korrastada kivikalme säilinud ala ja eemaldada sellele ladestatud praht, mille hinnanguline kulu on 10 000 eurot. Kuna kultuurimälestiste kivikalme „Rootsi kuninga haud“ ja „Kultusekivi“ rikkumise ning hävitamise tõttu tekkinud kahju suurust ei saa lõplikult kindlaks määrata, võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 alusel otsustada kohus kahju suuruse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt.
11.Täidetud on deliktilise üldvastutuse eeldused VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 järgi. Pärast kuriteo toimepanemist pole kivikalmel arheoloogilisi uuringuid tehtud, sest käimas on kriminaalmenetlus ja Muinsuskaitseametil puuduvad selleks rahalised vahendid. Kultuurkiht, kus on arheoloogilised leiud, on rikutud, sest pinnast koos kultuurkihiga tagasi rullida ei saa. Kuriteo tõttu tuleb tellida arheoloogiline uuring kokku lükatud kivikalme servades olnud kultuurkihi uurimiseks, mis on kalmele peale kuhjatud, ning korrastada kivikonstruktsioonid ja pinnas, et kalme keskel suurte kivide all olev seni eeldatavasti kahjustamata osa jääks võimalikult terveks. Maapind tuleb arheoloogiliselt läbi uurida, leidmaks säilinud kalme konstruktsioone ja eemaldada kõik leiud, see dokumenteerida ja konserveerimisele saata. Kuna kultuuripärand on taastumatu ressurss, pole kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks võimalik. Kahju tekitatud kalmele on saadud hinnanguliselt ja see hinnang tugineb varasemale praktikale. Riik peaks kandma 10 000 eurot kahju, kui hakkab ise mälestist uurima ja kuriteo toimepanemise tagajärjel tekkinud olukorda taastama. Kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpne suurus mitte. Võttes arvesse asjaolu, et tsiviilhagis esitati kahjuhüvitise nõue ka kultuurimälestise nr 10523 „Kultusekivi“ kahjustamise eest, aga süüdistus seda ei puuduta ja kannatanul selles osas süüdistatavatele etteheiteid pole, tuleb rahuldada tsiviilhagi osaliselt summas 9000 eurot ning mõista see solidaarselt süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Apellatsioon
12.Maakohtu otsuse vaidlustasid kaitsjad, kes taotlevad selle tühistamist ning K. Kookmaa ja KK Põld OÜ õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja süüdistatavate kasuks menetluskulu väljamõistmist. Apellantide väited on lühidalt järgmised.
13.KarS §-s 204 sätestatud koosseisutunnust „oluline kahju“ tuleb sisustada lisaks MuKS § 34 lg-tele 2 ja 3 ka KarS §-ga 12 1, sest KarS § 121 paikneb karistusseadustiku üldosas. On keeruline põhjendada, miks tuleks KarS §-s 203 sätestatud olulise kahju tuvastamisel kohaldada KarS § 121, kuid KarS § 204 puhul mitte. Vabariigi Valitsuse määrustega on näiteks keskkonnavastaste süütegude puhul määratud taimestikule, loomadele ja kaladele rahaliselt hinnatavad summad. Karistusseadustiku seletuskirja järgi kasutatakse KarS §-s 204 sätestatud „olulise kahju“ kindlakstegemisel KarS § 121. Ilma KarS § 121 kohaldamata ei ole võimalik eristada KarS § 204 ja § 218 lg-t 4, sest igasugune mälestise rikkumine tingib MuKS § 34 lg-te 2 või 3 kohaldamise. Praegu pole rahaliselt hinnatavat olulist kahju tuvastatud. Maakohus märkis, et kahju ümberarvestamine rahaliseks kahjuks ei ole võimalik, kuigi kannatanu märkis tsiviilhagis kahju suuruseks 10 000 eurot ja jättis seda kinnitavad tõendid õigel ajal esitamata. Tunnistaja M.R. e 4(10)
väitel pole kahju suurus teada, vaid seda on vaja uurida. Kuna tekitatud kahju ja kahju suurust ei ole tuvastatud, ei saa süüdistatavaid süüdi mõista.
14.MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suure kahju puhul peab olema tõendatud, et kaevati segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, mida aga pole tuvastatud. K. Kookmaa ütlustega on tõendatud, et ta koristas põllult prahti ja lükkas kivihunnikut koomale, aga ei kaevanud. Seepärast ei saa väita, et K. Kookmaa hävitas maapinna all asuva kultuurkihi. Kuriteokoosseisu jaatamiseks ei piisa kannatanu paljasõnalisest väitest. Fotod kivikalmest tehti 13. septembril 2010, mistõttu ei ole võimalik öelda, et selle väljanägemine muutus süüdistatavate teo tõttu. Kinnistul on olnud vahepeal seitse erinevat omanikku ja Muinsuskaitseamet pole teinud kontrollkäike. L.K. sõnad, et väidetavalt oli detsembris 2019 kõik korras, ei tõenda seda, et kalme muutuse tingis süüdistatavate tegevus. M. Abel kinnitas kohtus, et sellele, kas tegu on hävitatud mälestisega, saab hinnangu anda üksnes arheoloog, kuid arheoloogi arvamust esitatud ei ole. Kuna kivikalmet pole uuritud, on tõendamata see, et mälestist ei saa edaspidi teaduslikult enam uurida MuKS § 34 lg 1 p 3 mõistes.
15.Kivikalme „Rootsi kuninga haud“ käsitamine MuKS § 34 lg 1 p-de 1 või 3 järgi mälestise või arheoloogiamälestisena on ebaselge. 1979. aastal koostatud allkirjastamata passis on märgitud, et leiti käevõru, ripats ja savinõukild, kuid inimese luude kohta puuduvad andmed. Kuna mälestise juures pole tehtud ühtki arheoloogilist uuringut, saab vaid oletada, et kivihunnik on ajalooline matmispaik. Mälestiseks tunnistamise käskkirjas tuleb märkida mälestise asukoht ja kaitse alla võtmise põhjendus (MuKS § 19 lg 2 p-d 1 ja 2). Määruse nr 59 järgi on kivikalme „Rootsi kuninga haud“ asukoht Varudi küla. PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttega pole kooskõlas olukord, kus koosseisutunnuseks oleva objekti asukohta määratletakse küla täpsusega. Kuna kahjustatud objekti asukohta ei ole võimalik tuvastada, ei saa süüdistatavaid süüdi mõista.
16.Subjektiivne koosseis on tõendamata. Maakohus jättis tähelepanuta K. Kookmaa, A.S. a, K.R. e ja A.T. ütlused. Nende sõnul polnud kivikalme juures kultuurimälestisele viitavat tahvlit. L.K. sõnul oli infotahvel nihkunud. Kinnistusraamatus oli märge Rootsipõllu kinnistul kultuurimälestise olemasolu kohta aastatel 2014–2019, ent KK Põld OÜ sõlmis rendilepingu alles 2020. aastal. Samuti puudusid lepingus viited kultuurimälestisele. Seega polnud kivikalme korrektselt tähistatud ja süüdistatavad ei saanud enne korrastustööde algust tähist näha.
17.Kahjuhüvitise aluseks ei saa olla asjaolu, et riigiasutusel on kohustus kalmet uurida. Selle jaoks on Muinsuskaitseametile riigieelarvest ette nähtud rahalised vahendid. 23. aprilli 2020. a paikvaatluse käigus väidetavalt leitud inimluude ja savinõukildude puhul pole järgitud MuKS §-des 25–27 sätestatut ja kultuurimälestise registrist ei nähtu arheoloogilise leiukoha tuvastamise otsust. Seepärast tõuseb kahtlus, et Muinsuskaitseametil ei tekkinud kohustust uuringut teha. Samuti ei pidanud Muinsuskaitseameti töötajad vajalikuks leidude kaasavõtmist ega säilimise tagamist, millest saab järeldada, et tegemist polnud arheoloogiliste leidudega. VÕS § 132 järgi tekib kahjuhüvitise nõue üksnes asja omanikule, kuid mälestised ei kuulu riigile erinevalt arheoloogilistest leidudest (MuKS § 24 lg 4) või veealustest mälestistest (MuKS § 12 lg 2). Maakohus kohaldas VÕS § 127 lg-t 6, leides, et kahju tekkis Muinsuskaitseametile, kuid selle suurust ei saa tuvastada. Samas ei ole kahju tekkimine tuvastatud. Lisaks ei kohaldu VÕS § 127 lg 6, kui kahju tekkimist on võimalik tõendada. Muinsuskaitseamet esitas 15. novembril 2023 toimunud kohtuistungil kaks allkirjastamata hinnapakkumist, mille summad erinesid enam kui 10 korda: üks oli 9000 eurot ja teine 96 000 eurot. Kuna tõendeid ei esitatud enne eelistungit, ehkki ühe hinnapakkumise kuupäevaks märgiti 13. märts 2023 ja eelistung toimus 2. mail 2023 ning kannatanul oli sel ajal lepinguline esindaja, keeldus kohus tõendi vastuvõtmisest. Sellele vaatamata rahuldas kohus tsiviilhagi 9000 euro ulatuses. Varalise kahju mõttes on kivikalme 5(10)
kahjustamine võrreldav muinsuskaitse all mitteoleva maa-ala kahjustamisega. Muinsuskaitsest tuleneva kõrgema väärtuse hüvitamine saaks kõne alla tulla üksnes mittevaralise kahju hüvitamisena, kuid riigile mittevaralist kahju tekkida ei saa. Seetõttu tuleb kahju tuvastamata jätmise tõttu jätta tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanu seisukoht
18.Kannatanu jagab maakohtu seisukohti. Varaline kahju tekkis seetõttu, et rikutud on kultuurkihti, mistõttu tuleb teha uuring, korrastada ala ja eemaldada praht. Riik peab selleks kandma 10 000 eurot. Apellatsioonis on ekslikult osutatud arheoloogilise leiukoha regulatsioonile, sest kivikalme „Rootsi kuninga haud“ on kultuurimälestis. Kui mälestise rikkumise tõttu ilmneb arheoloogilisi leide, ei pea läbi viima arheoloogilise leiukoha menetlust. VÕS § 132 ei sätesta kahju hüvitamist omanikule, vaid kahju saajale. Kahju hüvitamise alus on praegu MuKS § 39 lg
5.Selle sätte järgi korraldab Muinsuskaitseamet vajaduse korral mälestise kohta teabe talletamiseks uuringu, mille kulu võib sisse nõuda mälestise omanikult või mälestist rikkunud isikult ulatuses, milles mälestise omanik või muu isik on mälestise rikkumise või hävimise põhjustanud. Kuna kivikalme rikkumise tõttu tekkinud kahju suurust ei saa kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse kohaselt. Süüdistatavad kaevasid segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, mille tõttu tekkis riigile suur kahju. Arheoloogiamälestisel „Rootsi kuninga haud“ on hindamatu kultuuriline väärtus, mida pole võimalik rahaliselt mõõta. Kahju suurust saab hinnata läbi toimingute, mida on vaja teha, et vältida kahju suurenemist ja tuvastada kahju suurus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(a) Sissejuhatus
19.Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatavad panid toime neile süüks arvatud kuriteo. Vaidlustatud otsuses on süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud tuvastatud nõuetekohaselt ja apellatsiooni väited ei tingi tõendite ümberhindamist. Ringkonnakohus ei korda seda puudutavas osas kõiki maakohtu asjakohaseid ja nõustumisväärseid põhjendusi. Kolleegium täiendab aga mõnel määral maakohtu otsust KarS § 204 lg 1 subjektiivse külje tuvastamise ja KK Põld OÜ süüditunnistamise osas. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsiooni piires süüdistatavate süüküsimust (b), peatub pärast seda KK Põld OÜ vastutuse küsimusel (c) ja siis tsiviilhagil (d) ning võtab seejärel eelneva kokku ja lahendab kaitsjate menetluskulu hüvitamise taotluse (e). (b) Süüküsimus Objektiivne koosseis
20.Maakohus leidis õigesti, et Rootsipõllu kinnistul asuv kivikalme „Rootsi kuninga haud“ on mälestis MuKS § 8 ja määruse nr 59 järgi. Kuna kultuuriministri 1. septembri 1997. a määrus nr 59 kehtib, pole alust kaitseväidetel, justkui oleks kivikalme „Rootsi kuninga haud“ käsitamine mälestisena ebaselge või oletuslik.
21.Kolleegium ei nõustu kaitsjatega, et tõendamata on MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suur kahju ehk segamata kultuurkihi ladestustes kaevamine. K. Kookmaa sõnul kündis ta 2020. aasta kevadel Rootsipõllu maa üles, puhastas traktoriga ala sodist, mis oli kivikalmel, ja lükkas kivihunniku koomale (I kd, tl 94–95). L.K. saatis 26. märtsil 2020 Muinsuskaitseametile fotod ja kirja selle kohta, et ta avastas, kuidas kivikalme oli kokku lükatud (I kd, tl 30–34). Tunnistaja sõnul oli 6(10)
varem, detsembris, põllu ääres jalutades kivikalme korras, ent 26. märtsil 2020 olid seal värsked traktorijäljed, kivid lükatud hunnikusse ja mälestusmärgi silt, mis oli enne kiviplatsi ääres, nihkunud hunniku keskele (II kd, tl 73). Kivikalme varasem väljanägemine on näha 13. septembril 2010 tehtud fotodelt (I kd, tl 100 ja 102–104) ning 2018. aasta aerofotolt (I kd, tl 5). Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa nõuniku M. Abeli sõnul käis arheoloogianõunik A. Lillak põllu servas olevat kultusekivi vaatamas 2019. aastal, kuid eemal asuva kivikalme puhul ta midagi eriskummalist tähele ei pannud (II kd, tl 82). M. Abeli 27. märtsi 2020. a paikvaatluse protokollist ja selle käigus tehtud fotodelt nähtub, et kivikalmele oli kuhjatud suuri põllukive ja rohkesti pinnast ning see oli servadest selgelt keskele üheks hunnikuks kokku lükatud, mille tulemusena on kalme silmnähtavalt oluliselt kahjustatud ja selle väljanägemine võrreldes varasemaga pea täielikult muutunud (I kd, tl 10, 11 pd kuni 12 pd). M. Abeli väitel käisid nad 2020. aasta aprillis arheoloogia osakonna juhi U. Kadakaga ja osteoloog A. Lillakuga maapinda üle vaatamas ning leidsid kokku lükatud kihist ja kalme ümbert inimluid ning savinõu kilde, mis olid varem mullakamara all. M. Abel selgitas, et kuna kalme servades olnud kultuurkiht ja kivist konstruktsioonid on hävitatud, ei saa neid taastada, sest pole teada, kuidas need paiknesid ja mis kultuurkihi vahel varem oli (II kd, tl 82 ja 88). Neil asjaoludel järeldas maakohus nõustumisväärselt, et K. Kookmaa lükkas 2020. aasta kevadel Rootsipõllu kinnistul traktoriga kivikalme äärtest kokku ning tõi sellele juurde kive ja pinnast, kaevas segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes ning hävitas kivikalme struktuuri.
22.Põhiline vaidlusalune küsimus puudutab KarS § 204 lg-s 1 sisalduva koosseisutunnuse „oluline kahju“ sisustamist. Maakohus leidis, et kuna süüdistatavad kaevasid segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, tekitati MuKS § 34 lg 3 mõistes suur kahju, mis hõlmab MuKS § 34 lg-s 2 sisalduvat olulise kahju mõistet. Apellandid leiavad seevastu, et KarS § 204 lg-s 1 sätestatud olulise kahju mõistet tuleb sisustada KarS §-ga 121 ja teha kahju suurus kindlaks rahas.
23.Kolleegium ei jaga kaitsjate seisukohta, et olulist kahju süüteokoosseisu tunnusena tuleb (ja saab) alati sisustada KarS § 121 kaudu. Kuigi karistusõiguses peab võimalusel kasutama ühtset mõisteaparaati (nt on see nii vägivalla ja vabaduse piiramise määratlemisel karistusseadustikus, vt nt RKKK 15.04.2008, 3-1-1-10-08, p 12 ja 25.10.2019, 1-18-5540/50, p 14), ei kehti see siiski ilma eranditeta. Olulise kahju mõistet saab süüteokoosseisu eripära ja selle blanketsust silmas pidades sisustada lisaks KarS §-le 121 ka teistes õigusaktides sätestatut aluseks võttes, sest olulist kahju pole võimalik mõnel juhul rahaliselt hinnata. Näiteks ei saa KarS § 12 1 kasutada olulise kahju kindlakstegemisel siis, kui võrdõiguslikkuse rikkumise või pärilikkusriskide alusel diskrimineerimisega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele (vt vastavalt KarS § 152 lg 2 p 2 ja § 153 lg 2 p 2, vt ka KarS § 446 lg 1) või kui riigisaladuse avalikustamisega on tekitatud oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule (KarS § 242 lg 1 p 1). Ka kultuurimälestise rikkumise või hävitamisega tekitatav kahju ei pruugi olla selle olemuse tõttu rahaliselt hinnatav (vt käesoleva otsuse p 7). Selliseks puhuks on ette nähtud MuKS § 34 lg-s 2, mida tuleb käsitada olulise kahjuna. Selle sätte kaudu saab ja tuleb sisustada ka menetletavas asjas olulist kahju KarS § 204 lg 1 mõistes. Kolleegium ei pea seda määratletuse nõudega vastuolus olevaks, kuna oluline kahju on KarS §-s 204 blanketne koosseisutunnus, mille on seadusandja teises seaduses (ehk MuKS § 34 lg-s 2) piisava selgusega määratlenud. Kultuurimälestise rikkumisel või hävitamisel on igaühel võimalik mõistlikult ette näha, millistel juhtudel on kultuurimälestise rikkumise või hävitamisega tekitatud oluline kahju (vt ka alates RKÜK 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 49 ja 50, lisaks RKKK 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 12 ning alates EIK 25.05.1993, Kokkinakis vs. Kreeka, p 52, samuti EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 92 ja 93). Lisaks on Riigikohus korduvalt leidnud, et blanketne ehk (välis)viiteline karistusnorm pole iseenesest vastuolus määratletuse nõudega ja seda isegi siis, kui blanketse karistusnormi dispositsioon sisaldab vaid 7(10)
kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad (vt nt RKKK 01.11.2013, 3-1-1-89-13, p 8.2 koos viitega).
24.MuKS § 34 lg 2 ls 2 järgi on rikkumisega tekitatud kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kultuurkihi või selle täitelise iseloomuga pealmistes ladestustes. MuKS § 34 lg 3 ls 2 sätestab muu hulgas, et kahju on suur, kui on kaevatud segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et K. Kookmaa tekitas kivikalme segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes kaevamise tõttu suure kahju MuKS § 34 lg 3 ls 2 mõistes. Maakohtuga saab nõustuda selleski, et MuKS § 34 lg-s 3 sätestatud suur kahju (kaevamine segatud arheoloogilise kultuurkihi ladestustes) hõlmab ka MuKS § 34 lg-s 2 määratletud olulise kahju (kaevamine segamata kultuurkihi ladestustes), kuivõrd suur kahju on võrreldes olulise kahjuga ulatuslikum. Seega on KarS § 204 lg 1 objektiivse koosseisu tunnused täidetud. Subjektiivne koosseis
25.Apellandid ei pea subjektiivset koosseisu tõendatuks. Kolleegium sellega ei nõustu. Vaidlustatud otsuses on kirjas järgmine lause: „Samas ei saa kohus kogutud süüstavate tõendite pinnalt tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav Karlo Kookmaa pani teo toime teadlikult ja tahtlikult, nagu on toodud süüdistuses, vaid süüteo subjektiivse koosseisu on ta täitnud vähemalt kaudse tahtlusega“ (vt otsuse lk 17). Kohus pidas ilmselt sõnade „teadlikult“ ja „tahtlikult“ all silmas teadmist ja tahtmist, mis on KarS § 16 lg 3 järgi otsese tahtluse intellektuaalne ja voluntatiivne element. Kolleegium märgib, et mõiste „tahtlik“ hõlmab kõiki tahtluse liike (sh nii kaudset ja otsest tahtlust kui ka kavatsetust). Ehkki maakohus leidis, et rääkida saab kaudsest tahtlusest, ei nähtu otsusest, et kohus oleks selle tahtluse liigi intellektuaalset ja voluntatiivset elementi eraldi käsitlenud. Samas saab maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal teha siiski järelduse kaudse tahtluse olemasolu kohta.
26.K. Kookmaa kaudsele tahtlusele (KarS § 16 lg 4) osutavad järgmised asjaolud, millele on ka vaidlustatud otsuses tahtluse tuvastamisel põhjendatult tuginetud. Maakohus tuvastas, et mälestist tähistav valge tahvel oli 26. märtsil 2020 kivikalme ühel küljel olemas. K. Kookmaa väitel ta kivihunniku juures silti ei märganud, kuid eemal asuva üksiku kivi juures oli muinsuskaitse silt (I kd, tl 95). Kolleegium peab sama moodi nagu maakohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et K. Kookmaa nägi põllutöödel ainult „Kultusekivile“ viitavat tahvlit. Kivikalme „Rootsi kuninga haud“ koos sildiga, et see on „riikliku kaitse all“, asus „Kultusekiviga“ sama põllu peal ja sellest mitte kuigi kaugel (vt nt I kd, tl 7 ja II kd, tl 72 pd ja 73). L.K. ja M. Abeli 26. märtsil 2020 tehtud fotodelt (I kd, tl 32 ja 33 ning 105–107 ja 114) nähtub, et kivikalmet on traktoriga kõigist külgedest kokku lükatud ja traktorijäljed on olemas ka vahetult kokku kuhjamisel nihkunud mälestisele osutava valget värvi sildi juures, mis on selgesti äratuntav ja ümbritsevast eristatav ning mis seisis püsti isegi pärast kivikalme kahjustamist. Kolleegium ei pea usutavaks A.S. a (vt II kd, tl 98 pd) ja K.R. e (vt II kd, tl 102) räägitut, et pärast Muinsuskaitseametilt saadud päringut 13. aprillil 2020 (I kd, tl 20) polnud Rootsipõllu kinnistul kivikalmele viitavat tähist, aga see ei ole ka peamine, sest L.K. ja M. Abeli ütluste ja fotodega on usaldusväärselt tuvastatud vastupidine. A.S. a poolt 22. novembril 2022 tehtud fotod näitavad kalme külge ilmselgelt vaid ühest küljest ja need paistavad eksitavad ega tõenda, et K. Kookmaa teo toimepanemise ajal ei olnud kalme juures mälestise silti (I kd, tl 90–91). M. Abeli sõnul on mälestiste tähised paigaldatud 1970. aastatel üle poole meetri sügavusele koos keevitatud põiklati või tsemendist taldmikuga, mistõttu on neid väga raske liigutada (II kd, tl 82 pd). Asjaolu, et rendilepingus polnud kaitsealuste mälestiste kohta viidet, ei saa pidada määravaks. Kohe kivikalme juures oli silmatorkav silt selle kohta, et seal on mälestis, mis on riikliku kaitse all. Kolleegium loeb tuvastatuks, et K. Kookmaa märkas põllutöid tehes ning kivikalme ümber kaevates ja pinnast lükates mälestisele viitavat tähist. 8(10)
Sellega pidas ta võimalikuks, et kaevab arheoloogiamälestise kultuurkihtides ja tekitab sellega mälestisele olulist kahju, ning möönis seda.
(c) KK Põld OÜ vastutus
27.Maakohus põhjendas, miks vastutab KK Põld OÜ talle süüks arvatud kuriteo eest (vt maakohtu otsuse lk 17–18, p-d 25 ja 26). Kolleegium nõustub maakohtuga, ent lisab vaidlustatud otsuses toodule järgmist. K. Kookmaa tegu oli koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. KarS § 204 lg 2 näeb ette sama teo eest vastutuse juriidilisele isikule. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 14 lg 1 sätestas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Samad alused on olemas ka KarS § 14 lg 1 kehtivas redaktsioonis, kuigi juriidilise isiku vastutuse aluseid on vahepeal oluliselt laiendatud. K. Kookmaa oli KK Põld OÜ juhatuse liige, seega selle osaühingu juhtorgani liige, kelle tegu saab omistada KK Põld OÜ-le. Öelda saab sedagi, et K. Kookmaa tegutses kivikalmet kahjustades KK Põld OÜ huvides. Rootsipõllu kinnistu suhtes sõlmitud rendilepingu pool oli KK Põld OÜ (vt I kd, tl 24), kelle huvi oli seda kinnistut kasutada põllumaana. K. Kookmaa lükkas kivikalme kokku ajal, mil ta valmistas põllumaad ette külvamiseks, mistõttu võib öelda, et külvamise ettevalmistamise käigus kivikalme kahjustamine oli KK Põld OÜ huvides. Kuna täidetud on ka subjektiivne külg ning KK Põld OÜ õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, vastutab see osaühing KarS § 204 lg 2 järgi. (d) Tsiviilhagi
28.Apellatsioonis on vaidlustatud ka kannatanu kasuks varalise kahju hüvitise väljamõistmist. Maakohus mõistis süüdistatavatelt välja 9000 eurot varalise kahju hüvitamiseks. Kolleegium peab seda summat põhjendatuks.
29.MuKS § 39 lg 5 ls 1 sätestab, et kui mälestise taastamine ei ole põhjendatud, korraldab amet vajaduse korral mälestise kohta teabe talletamiseks uuringu. MuKS § 39 lg 5 ls 2 näeb ette, et uuringu kulu võib sisse nõuda mälestist rikkunud isikult ulatuses, milles ta on mälestise rikkumise või hävimise põhjustanud. Kuna Muinsuskaitseameti arvates tuleb tellida arheoloogiline uuring, et analüüsida kokku lükatud kivikalme servades olnud kultuurkihti ja kivikonstruktsioone ning korrastada pinnas (et kahjustamata osa jääks terveks), samuti eemaldada kõik leiud, need dokumenteerida ja konserveerimisele saata (II kd, tl 6–7, 67), on tal õigus nõuda uuringu kulu hüvitamist süüdistatavatelt. Kannatanu esindaja (Muinsuskaitseameti õigusosakonna juhataja) Kristo-Taavi Ruusi ning muuseumide ja kunstipärandi osakonna juhi M.R. e sõnul on uuringu hinnanguline kulu 10 000 eurot, mis tugineb Muinsuskaitseameti arheoloogide hinnangule ja varasemale praktikale (II kd, tl 6–7, 67 ja 92). Apellandid viitavad kahele hinnapakkumisele, mille vastuvõtmisest kohus keeldus ja mille vahe on enam kui kümnekordne: üks pakkumine oli 9000 eurot ja teine 96 000 eurot. Kannatanu esindaja selgitas seda erinevust kohtuistungil sellega, et suurem pakkumine on üle pingutatud ja ilmselt läks pakkujal midagi valesti, ent 9000 eurot on uuringu tegemiseks õige suurusjärk (II kd, tl 67). Kolleegium märgib, et ehkki tsiviilhagi avaldus pole tõend KrMS § 63 lg 1 mõistes, saab varalise kahju suurust tõendada ka kannatanu ütlustega (vt ka RKKK 13.06.2012, 3-1-1-69-12, p 11). Kannatanu esindaja öeldule tuginedes võib öelda, et nii Muinsuskaitseameti arheoloogide hinnangu ja varasema praktika kui ka kannatanu esindaja ütlustes väidetud hinnapakkumise järgi maksab kalme uurimine 9000 eurot. Seda saab pidada varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg 3 järgi, mis Muinsuskaitseametil tuleb tulevikus kuluna kanda. Seetõttu mõistis maakohus põhjendatult 9(10)
selle summa välja süüdistatavatelt kannatanu kasuks. Kaitsjate osutus, et mälestis ei kuulu riigile, mispärast ei saa VÕS § 132 järgi Muinsuskaitseamet kahjuhüvitist nõuda, on asjakohatu ega mõjuta kahjuhüvitise nõude olemasolu MuKS § 39 lg 5 alusel. Kaitsepool pole ka näidanud, et Muinsuskaitseameti tehtava uuringu kulu just maakohtu väljamõistetud ulatuses on põhjendamatu.
(e) Kokkuvõte ja menetluskulu
30.Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 19. aprilli 2024. a otsuse muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata. Süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulu jääb nende enda kanda. Mario Truu
Erkki Hirsnik
Tiit Lõhmus
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.