1-22-510 16. detsember 2022 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv ja Heili Sepp Kohtuasi Kriminaalasi Janno Hingla süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2022. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Janno Hingla kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 16. november 2022, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2022. a määrus.
2.Saata Janno Hingla kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli apellatsioon Tartu Maakohtu
15.märtsi 2022. a otsuse peale menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale ringkonnakohtule samas koosseisus.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 15. märtsi 2022. a otsusega tunnistati Janno Hingla süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega. Sellele karistusele liideti varasema kohtuotsusega mõistetud vangistus ning lõplikuks ärakantavaks liitkaristuseks jäi 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.
2.Maakohus luges tõendatuks, et J. Hingla lõi 11. detsembril 2021 korduvalt kannatanut, millega tekitas talle valu, marrastused ja verevalumid. Peksmist kinnitavad kannatanu ja naabrite ütlused, politsei vormikaamera salvestised, kannatanul filmitud vigastused ning Häirekeskusele tehtud kõnede salvestised. Need tõendid lükkavad ümber süüdistatava ütlused selle kohta, et tema kannatanut ei löönud ja toimus vaid tõuklemine või nügimine.
3.J. Hingla kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist või alternatiivselt kaitsealuse karistuse kergendamist. Kaitsja märkis, et J. Hingla ei tunnista löömist ja ringkonnakohtul on võimalik tõendeid veel kord hinnata.
1-22-5101-22-510 Kui ringkonnakohus leiab, et J. Hingla süü on tõendatud, siis taotleb kaitsja rahalise karistuse mõistmist.
4.Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2022. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruses on kokku võetud maakohtu otsuse põhjendused ja täiendavalt ühe lausega leitud, et maakohtu otsus on seaduslik ja J. Hingla kaitsja apellatsioon ilmselt põhjendamatu.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.J. Hingla kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja saatmist samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaitsja sõnul ei nõustu J. Hingla sellega, et tema huvides esitatud apellatsioon oli ilmselt põhjendamatu.
6.Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Ühtlustamaks ringkonnakohtute erinevas suunas arenevat praktikat kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 3 kohaldamisel ja selle alusel läbi vaatamata jätmise määruste vormistamisel, peatub kolleegium esmalt lühidalt küsimusel, millistel alustel on võimalik tunnistada apellatsioon ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatuks ja jätta määrusega läbi vaatamata (I), ning selgitab seejärel, millised on sellele määrusele esitatavad nõuded (II). Viimasena lahendab kolleegium J. Hingla kaitsja määruskaebuse (III). I
8.Senises kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel on erand (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 2022. a määrus nr 1-20-8166/54, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märkides, et järgnev kohaldub mutatis mutandis ka määruskaebuste läbi vaatamata jätmisele, selgitab siiski järgmist.
9.KrMS § 326 lg 3 kohaldamise lubatavust hinnates tuleb silmas pidada, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja 25. juuni 2020. a otsus nr 1-18-8101/63, p 39.) KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2021. a otsus nr 1-20-3535/52, p 8).
10.Kooskõlas Riigikohtu varem öelduga on esmalt alust tunnistada perspektiivituks – ja seega KrMS § 326 lg 3 mõttes ilmselt põhjendamatuks – apellatsioon, mis sisaldab mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust ja mille argumendid ei ole seetõttu kohtuasja lahendamiseks õiguslikult asjakohased (vt alates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 12. aprilli 2010. a määrusest asjas nr 3-1-1-120-09, p 8.3). Õiguslikult lubamatu on näiteks apellatsioon,
2(5)
1-22-5101-22-510 milles taotletakse maakohtu mõistetud enam kui viie aasta pikkusest vangistusest tingimisi vabastamist, mis aga ei ole KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt lubatav, sest katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Kui apellandi väited on õiguslikult asjakohased, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt juhul, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (nt viidatud määrus nr 1-20-8166/54, p 9). Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata ka põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (viidatud määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p 8.5, vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-41560/132, p-d 27 ja 28).
11.Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole siiski taandatav üksnes neile kahele kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei sisaldu ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel.
12.Oluline on silmas pidada, et ilmselt põhjendamatu apellatsiooni saab jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata vaid juhul, kui ringkonnakohus ei tuvasta vajadust apellatsiooni piiridest väljuvaks materiaal- või menetlusõiguslike vigade kõrvaldamiseks. Kuigi KrMS § 331 lg 2 järgi arutab ringkonnakohus tavapäraselt kriminaalasja esitatud apellatsiooni piirides ja sama paragrahvi neljanda lõike alusel ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel õigust apellatsiooni piiridest väljuda, on ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel kohustatud laiendama kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Samuti on teise astme kohus KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2021. a otsus nr 1-19-7945/137, p-d 29–30.) Seega ei saa ringkonnakohus jätta ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata kaebust, milles esitatud argumendid ei ole kriminaalasja lahendamise seisukohalt asjakohased, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade parandamata jätmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-96-09, p 10.4)
13.Kokkuvõttes saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 mõttes ilmselt põhjendamatuks siis, kui korraga on täidetud kolm tingimust: kui ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata.
3(5)
1-22-5101-22-510
II
14.Ringkonnakohtute praktika KrMS § 326 lg 3 kohaldamisel ja selle alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruste vormistamisel on kujunenud silmnähtavalt erinevaks. Ehkki mõlemad kohtud kirjeldavad neis määrustes tavaliselt sõnaohtralt kriminaalasja asjaolusid ja menetluse varasemat käiku, avalduvad erinevused ringkonnakohtu põhjendustes. Kui Tallinna Ringkonnakohtu määrustes vastatakse peaaegu kõigile kaebuse väidetele ligikaudu samasuguse põhjalikkusega nagu asja sisulise arutamise järel tehtavas kohtulahendis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu määrused nr 1-21-2659/77; 1-22-3454/26; 1-21-1453/115), siis Tartu Ringkonnakohtu põhjendused piirduvad ühelauselise tõdemusega selle kohta, et kohtukolleegiumi üksmeelsel hinnangul on kaebus ilmselgelt põhjendamatu ja jääb seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata (vt nt Tartu Ringkonnakohtu määrused nr 1-18-10502/64; 1-17-4780/119; 1-21-3717/70).
15.Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks ja eelmises punktis kirjeldatud erineva praktika ühtlustamiseks märgib kolleegium järgmist. Ilmse põhjendamatuse tõttu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema vormistatud kirjalikult ja sisaldama põhjendust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-55-07, p 13). Täpsemalt peab KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav otsustus koosnema KrMS § 145 järgi järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4).
16.Eelnevast järeldub, et varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõte, mis moodustab ringkonnakohtute valitsevas praktikas KrMS § 326 lg 3 alusel tehtavates määrustes võrdlemisi mahuka osa, ei ole seaduse alusel sootuks nõutav. Kuigi oskuslikult lühike ja ülevaatlik varasema menetluse kokkuvõtmine võimaldab määrusega tutvujal saada kriminaalasjast kiire ülevaate, siis ei kaalu sellise kokkuvõtte koostamisele kulunud aeg pahatihti üles selle koostamisest saadavat lisaväärtust. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks.
17.Erinevalt senise menetluse kokkuvõttest ei tohi KrMS § 326 lg-le 3 tuginevast apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrusest puududa apellatsiooni perspektiivituse põhjendus, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav (viidatud määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p 8.2). Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda.
18.Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2020. a määrus nr 1-20-1975/28, p 22). Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab 4(5)
1-22-5101-22-510 apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-5-10, p 7 ja 3. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. III
19.Vaatamata sellele, et apellatsiooni perspektiivituse põhjendamisele esitatavad nõuded on leebed, ei ole ringkonnakohus arutatavas kohtuasjas kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata jättes KrMS § 145 lg 1 p-st 1 tulenevat kohtumääruse põhjendamise kohustust järginud. Nii nähtub ringkonnakohtu määrusest, et apellatsioonis taotles kaitsja otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist, kuna viimane ei tunnista kannatanu löömist. Alternatiivselt taotles kaitsja karistuse kergendamist, kuna kaitsealune kahetseb ja vangistuse mõistmisel läheks ta liitkaristuse tõttu pikaks ajaks vanglasse. Kolleegiumi hinnangul piisanuks praeguses asjas apellatsiooni läbi vaatamata jätmise põhjendamiseks näiteks sellest, kui ringkonnakohus oleks märkinud, et kaitsja ei ole osutanud ühelegi maakohtu rikkumisele, mida ringkonnakohus saaks kontrollida. Sellist ega ka mingit muud põhjendust ringkonnakohtu määruses aga ei ole. Ringkonnakohus ei ole esitanud ühtegi argumenti selgitamaks, miks ta pidas kaitsja kaebust ilmselt põhjendamatuks. Seaduse tekstil põhinev konstateering, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata, ei ole määruse põhjendus (KrMS § 145 lg 3 p 1), vaid üksnes viide määruse menetlusõiguslikule alusele (KrMS § 145 lg 3 p 2).
20.Eelkirjeldatud viga on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna ringkonnakohtu määrusest on põhjendav osa täielikult puudu, ei ole kolleegiumil võimalik teha KrMS § 390 lg 1 ja § 361 lg 1 p 3 alusel uut määrust ehk muuta ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades selle õiguslikud põhistused enda põhistustega. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2022. a määruse ja saadab Tartu Maakohtu 15. märtsi 2022. a otsuse peale esitatud J. Hingla kaitsja apellatsiooni menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale kohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.