Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(27)

Kaali poole, mistõttu sõitis mootorsõidukile Volvo registreerimismärgiga YYYYYY külje pealt otsa. Otsasõidu tagajärjel paiskusid mootorsõidukid teelt välja. Andres Reinart põhjustas oma tegevusega mootorsõidukis Volvo eesistmetel viibinud W ja Z ning tagaistmel turvahällis viibinud 9-kuuse Q surma ning Volvo tagaistmel viibinud G-le eluohtlikud tervisekahjustused: teadvushäire - kooma; peaajupõrutuse; ajuturse (peaaju aksonaalse kahjustuse); traumaatilise ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi vasakule suurajupoolkerale; lülisamba 1., 4., 8. ja 9. rinnalüli vasakpoolse ristijätke nihketa murru; vasaku 1.-7. roide nihkega murru ning 2. - 6. roide murru kahel keha anatoomilisel joonel; vasaku 10. roide nihkega murru kahel keha anatoomilisel joonel; parema 1. roide nihkega murru; kopsude põrutuse; vasakpoolse õhkrinna; mõlemapoolse vedelikrinna; põrna vigastuse; verevalumid põrna looži, rinnaku eesossa, kõhukoopa eesseinale, selja pehmetesse kudedesse nimme piirkonda ja paremasse tuharasse; nahaalused verevalumid ja nahamarrastused mõlema sääre ülaossa; vasaku küünarvarreluu lahtise murru koos alumise küünarluu-kodarluuliigese lahtise nihestuse ja liigeskapsli rebendiga; nahaalused verevalumid kogu kehale. Kuna joobeseisundis Andres Reinart kihutas mootorsõidukiga maksimaalselt 179 km/h vastassuunavööndis Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare mnt-l, mis on Saare maakonna kõige suurema liiklustihedusega põhimaantee, kus liikleb ca 1700 - 4800 sõidukit ööpäevas, siis tegutses ta üldohtlikul viisil. Andres Reinart seadis sellise käitumisega ohtu kõikide RistiVirtsu-Kuivastu-Kuressaare mnt-l liiklevate inimeste elu ja tervise ning põhjustas kolme liikleja surma ja ühele liiklejale eluohtlikud tervisekahjustused. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine, kiiruse ületamine ning keelatud kohas vastassuunavööndis liikumine olid Andres Reinarti eesmärgipärased käitumisaktid s.t ta pani need toime kavatsetusega. Kolme inimese surma ja ühele inimesele eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise s.t põhjustatud tagajärje suhtes käitus Andres Reinart kaudse tahtlusega. Juba olukorras, kus Andres Reinart läks raskes joobeseisundis olles mootorsõidukit juhtides Saare maakonna suurima liiklustihedusega maanteele, liikus vastassuunavööndis ja ületas seal väga suurel määral lubatud suurimat sõidukiirust, pidas ta võimalikuks igasuguseid raskeid tagajärgi kaasliiklejate suhtes, sest ta sai aru, et ei suuda joobeseisundi ja suure kiiruse tõttu autot ohutult suunata, eriti veel ootamatult tekkida võivates liiklusolukordades. Praegusel juhul on ta vastassuunavööndis liikudes mootorsõidukit Volvo märgates pidanud võimalikuks, et ta ei suuda adekvaatselt Volvo vasakpöördele reageerida ja see, kas tal õnnestub Volvost ohutult mööduda, sõltub juhusest, mitte tema kontrollist. Andres Reinart, saades aru. millisel määral ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust vastassuunavööndis, sai ta aru sellestki, et teisele liiklejale otsa sõites põhjustab ta ükskõik millise raskusega tagajärgi s.h surma. Andres Reinart möönis, et nii võib minna, sest tema käitumisest nähtuvalt oli tal võimaliku tagajärje saabumisest ükskõik. Samuti ei olnud ta astunud mingeid samme, et tagajärje tekkimise riski maandada. Andres Reinart rikkus järgmisi liiklusseaduse nõudeid: LS § 2 p 60; LS § 6 lg 6 alusel kehtestatud Majandus-ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 ,.Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 25 lg 1 p 1, § 25 lg 4 p 1 /; LS § 14 lg 1; LS § 14 lg 2; LS § 15 lg 1 p 1; LS § 50 lg 5 p 3; LS § 69 lg 1, lg 2 p 1. Oma sellise tegevusega, mis seisnes üldohtlikul viisil kahe või enama inimese tapmises, pani Andres Reinart toime KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(27)

4(27)

on puudulikult vormistatud, kuivõrd see ei ole koostatud terviklikult kogu sündmuskoha kohta. Sel põhjusel sh tuginedes KrMS § 7 lg 3 ei saa olla õige ka kohtu järeldus, et Andres Reinart ei võtnud midagi ette selleks, et kokkupõrget vältida. 4.3 Pidurdusjälgede nägemist sündmuskohas ka päev peale liiklusõnnetust kinnitas kohtus tunnistajana ütlusi andnud C (23.10.2020.a kohtuistungi protokolli lk 19-20) ning selle asjaolu kinnituseks, et pidurdusjälgede laadsed jäljed asfaldil olid, on kaitsja esitanud kohtule 15.01.2021.a kohtuistungil (15.01.2021.a kohtuistungi protokolli lk 3) meedias avaldatud N poolt kohe vahetult peale liiklusõnnetust (s.o 11.01.2020) tehtud fotod, mis olid avaldatud veebiaadressil. Seda, et asfaldil suunaga Kuivastu poole on kokkupõrkekoha eelselt kuival asfladil mitmeid tumedaid jälgi (võimalik, et tegemist on pidurdusjälgedega) on nähtav ka 15.01.2021.a kohtule üle antud R ja G politseibussi pardakaamera videost kell 14.52.32. Kohus ei ole aga asjaolule, et kaitsja tõendas lisatõenditega võimaliku pidurdusteekonna olemasolu nägemise võimalust läbi pressifotode, mis kahtlemata on objektiivseks tõendiks, ning sel põhjusel etteheiteid 11.01.2020 vaatlusprotokolli usaldusväärsusele, pidanud vajalikuks analüüsida, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme.

5(27)

5.4 Kaitsja asub seisukohale, et väidetavalt Andres Reinarti poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmine 138 km/h on toimunud selliselt, et keegi mõõtjatest sõiduki marki ja numbrit kohapeal ei tuvastanud ning väidetav hõbedane värvus ning ka automark Audi on tuvastatud D kohapeal öeldu järgi. Samas D ütlused kohtus erinesid politsei pardakaamera salvestusest nähtuvast, mistõttu ei saa tema ütlusi ei kohtus ega ka 11.01.2020.a kohapeal politseiametnikele pidada usaldusväärseteks. Seega on ebausaldusväärne ka mõõteseade fikseerimine kiirusest 138 km/h, mida saaks omistada Andres Reinarti poolt juhitud sõiduki sõidukiiruseks ning tõend sellest (I kd, tl 144-145) lubamatu ning kohus on selle ebaõigesti tõendikogumist välja arvamata jätnud. 5.5 Kohus on leidnud, et Andres Reinarti juhitud Audi ja W juhitud Volvo kokkupõrke toimumise asjaolud on esmalt tuvastatavad tunnistajate E ja U ütluste põhjal. Kaitsja palus need tunnistajate ütlused tõendikogumist välja jätta seoses subjektiivsusega, millele on viidanud ekspert LT. Kohus seda teinud ei ole ja on leidnud, et nimetatud tõendid annavad usaldusväärset teavet kokkupõrke asjaolude kohta. Kaitsja eeltooduga ei nõustu, sest vähemalt E kohtus antud ütlused on vastuolus EKEI 03.04.2020.a ekspertiisiaktiga nr 20E-LL0008 (II kd tl 56-63, plaat ümbrikus tl 64). Kaitsja leiab, et E ütlustega sel põhjusel kindlasti arvestada ei saa. 5.6 Tunnistaja E teadmine või arusaamine sellest, kas eesseisev autojuht veendus enne manöövri sooritamist selles, et temast ei minda valelt poolt mööda on enam kui kaheldav, sest esiteks ei saa taga sõitev autojuht teada, mis toimub eessõitva autojuhi peas ning teiseks ongi vasakpöördel manöövri sooritaja järel sõitva sõiduki kohustus mööduda paremalt poolt või selle võimaluse puudumisel peatada sõiduk, kuniks eesseisev sõidukijuht manöövri sooritab. Lisaks on EKEI 03.04.2020.a ekspertiisiaktiga nr 20E-LL0008 (II kd tl 56-63, plaat ümbrikus tl 64) tuvastatud, et sõidukid ei olnud kokkupõrkehetkel teineteise suhtes risti, kuivõrd Volvo asetses Audi suhtes diagonaalselt. Täiendavalt teeb tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks tema mälupilt sellest, et tunnistaja sai enda juhitud sõiduki pidama 2-3 m enne avariikohta, kus pani peale sõidukile ka ohutuled ja läks helistama (vt 02.11.2020.a kohtuistungi protokoll lk 26). Nimelt kui seda ütlust kõrvutada U ja K politseibussi pardakaamera videoga alates kell 14:54:42, siis on tuvastatav, et ohutuledega tumesinine Saab registrimärgiga XXXXXX seisab Kuivastu suunal paremat kätt teepervel praktiliselt sõidukite kokkupõrkekohaga kohakuti. 5.7 Kui võtta arvesse Kuressaare suunal liikunud tunnistaja U ütlusi, siis nähtub neist, et Volvo taga liikus sõiduk. Tunnistaja nägi, et autotuled tulid alles peale kokkupõrget (02.11.2020 kohtuistungi protokolli lk 40, kohtuotsuse p 54, lk 16), millest tulenevalt saab järeldada, et tunnistaja nägi Volvo taga sõitmas E juhitud Saabi. Seega ei saa olla õige ka E ütlus sellest, et tema oli enda poolt juhitud sõidukiga Volvost paremal (s.o millest õigelt poolt möödumises olevat Volvo juht ka veendunud). E enda poolt väidetud äkkpidurdus võis olla põhjustatud sel põhjusel, et tema ees sõitnud Volvo manööver oli siiski ootamatu (võimalik et Volvo ei näidanudki suunatuld jne). Teisalt jääb võimalus, et nähtud Volvo tagant peale avariid paistma hakanud tuled põlesid Andres Reinarti juhitud Audil. Seega pidanuks manöövrit sooritav Volvo juht igal juhul rohkem kui 5 sekundi jooksul kõrvalrajal lähenevat Audit märkama. Seda, et Volvo juht ilmselt manöövrit tehes selle ohutuses enda hooletuse tõttu täiel määral veenduda ei saanudki, toetab ka diagonaalis vasakmanöövri sooritamine. 5.8 Kohtuotsust ei saa rajada teineteist välistavatele tõenditele, kuid praegusel juhul on see juhtunud (vt kohtuotsuse p-d 53-60). Kaitsja on seisukohal, et juhul kui tõendikogumisse peaksid jääma alles tunnistaja E ütlused, siis tuleks tõendikogumist välja arvata EKEI ekspertiisiakt 20E-LL0008 koos lisadega, kuivõrd need välistavad kokkupõrkehetkel

6(27)

teineteist. Sel juhul jääb lahtiseks Andres Reinarti juhitud Audi kiirus ning kohus peaks lähtuma E subjektiivsest hinnangust kosmilisel kiirusel liikunud Audist. 5.9 Asjaolu, et Andres Reinart oli avarii hetkel alkoholijoobes, ei ole olnud vaidluse all. Vaidlus on olnud tema alkoholijoobe suuruses õnnetuse hetkel. Kaitsja on seisukohal, et kuna kohtuotsuse p-des 68 - 69 märgitud etanooli sisalduse tulemused ei ole kattuvad ning nende erinevus loogiliselt põhjendatav, on sel põhjusel kõige suurema etanoolisisaldusega näidule tuginemine kohtuotsuse p-s 74 ebaõige ning KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõtet rikkuv. Olukorras, kus juba vereproovi võtmise aeg erineb vereproovi tegemise ajast, ei saa rääkida loogilisest seosest, põhjendusest või usaldusväärsest tulemist. Kaitsja oli ja jääb seisukohale, et kuivõrd ainus ametlik ekspertiisi tulemus on tuvastatud EKEI uuringuaktiga nr 71T vastusega (I kd, tl 145) ja mille kohaselt oli Andres Reinarti etanoolisisaldus kell 18:55 võetud vereproovi kohaselt 1,82 mg/g kohta ja samale näidule on tuginetud ka süüdistuses, ei saa kohus tuvastada täiendavalt kõrgemat näitu. 5.10 Küsitavusi tekitab Volvo tagaistmel olnud väikelapse hälli asukoht ja turvavarustuse nõuetekohane kasutamine. Kaitsja leiab, et kohus on otsuse p-s 88 andnud meelevaldse tõlgenduse EKEI surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 20E-AOS0005/11(II kd tl 42-55) sellest, justkui oleks ekspert tuvastanud, et Q asukoht oli sõidukis juhi taga tagumisel istmel turvahällis. Ekspert ei ole vigastuste alusel hukkunud Q asukohta tuvastanud. Vahetult õnnetuse sündmuskohal ekspert viibinud ei ole. Lisaks eelnevale, ei ole ka politseisõiduki XXXXXX kaamera salvestisel olevast videost (DVD plaat, III kd tl 41a) näha, et lisaks päästjatele oli mõni kiirabi töötaja Volvost Q hälli väljavõtmise juures.

7(27)

Manöövrit ehk sõidurea muutust ajal, mil Reinart oli oma sõidusuuna muutuse ära teinud, pidi Volvo juht järgima LS § 2 p 37 ja LS § 33 lg 1 p 8. Lisaks kehtis Volvo juhile sarnane kohustus nagu ka süüdistatavale ehk ka temal oli keeld sõita vastassuunavööndisse keelatud kohas, millega rikkus LS § 6 lg 6 alusel kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 4 p 1 märgise 913 „Kahekordne pidevjoon” tähendused on järgmised: eraldab suunavööndeid kolme ja enama sõidurajaga teel, kuivõrd seda märgist ületada ei tohi. 6.4 Kokkuvõtvalt lasus vastutus selle eest, et planeeritav vasakmanööver ei ohustaks sõidukis olnud hukkunuid ja vigastatud reisijat ka Volvo juhil, millega on nõustunud ka kohus. Arvestades Volvo sõidukiirust, oleks selle juhil hoolsa käitumise puhul olnud võimalik enda poolt juhitud sõidukit pidurdada ning sõiduk peatada ilma ka tagant sõitnud E juhitud sõidukile Saab 9-3 ohtu tekitamata, kuivõrd Volvo sooritas manöövri tee telgjoone kõrval ja tagant liikuv sõiduk oleks saanud Volvost ka pidurdamata paremalt mööduda. Seega juhul, kui Volvo juht oleks enne manöövrit veendunud manöövri ohutuses (näiteks selleks sõiduki külg- või tahavaateEsse vaadanud), siis ta oleks pidanud Audit sh tema lähenemist märkama vähemalt 5 sekundi jooksul, mis on piisav pidurdamiseks. Juhul kui nähtavus vahemaal oli 350 m, siis sama valemit rakendades oli Audi Volvo juhile nähtav vähemalt 7 sekundit. 6.5 Kohtumenetluses on uuritud vaatlusprotokolli fotosid ning nende alusel on tuvastatav Audil täistulesid tähistava tule kohta armatuurlaual sinise märgise olemasolu - vaatluse fotodel nr 28 (11.jaanuari 2020.a sündmuskoha vaatluse protokoll, I kd tl 32 ). Tähise kohta on ütlusi andnud ka sündmuskoha vaatlust teinud Ö. Võimaliku kahtluse korral sellest, kas Audi tuled põlesid ka avarii ajal või on tegemist avariiga seotud füüsilise mõjutusega, pidanuks kohus lähtuma kõrvaldamata kahtlust puudutavalt KrMS § 7 lg-st 3, mida aga kohus teinud pole. 6.6 Kaitsja leiab, et 11.01.2021 ekspertiisiaktis nr 21E-LL0001 p 2 esitatud vastus on vastuolus elementaarsete füüsikareeglitega ja valemiga (aeg, kiirus, vahemaa arvutus) ning aktile lisatud skeemilt nähtub, et eksperdi ekslik vastus tuleneb mõlema sõiduki võrdsest nihutamisest programmis, mis aga kahe sõiduki sõidukiiruste võrdlusest tulenevalt ei saa olla õige, kuivõrd kahe sõiduki liikumiskiiruse vahe oli ca 10 kordne ja millisel põhjusel ei saa nad olla 2,5m ehk Volvo poolt vaadatuna 0,5 sekundi pärast teineteise suhtes samasuguse vahega kui antud ajal. Kaitsja toob välja enda arvutused. 6.7 Seda, et ekspert on 11.01.2021.a ekspertiisiakti tehes mõlemaid sõidukeid võrdselt nihutanud edasi 2,5 m ja millest tulenevalt ei ole uurimistulemuse vastus usaldusväärne, näitas kaitsja ära mõlema ekspertiisiakti juurde lisatud skeemi võrdlusega (visulaaselt nähtav), kus skeemil 20E- LL0008 on näidatud kokkupõrkekoht (s.o 2,5 meetrit enne lubatud teekattemärgist vasakmanööver) versus 2,5 m nihutatud sõidukite kokkupõrkekoha pilt (s.o Volvo on läbinud täiendavalt 2,5 m). 6.8 Kaitsja poolt tehtud fotode võrdlusest on näha, et ekspert on täiendava ekspertiisi käigus leidnud, et kokkupõrge toimub selliselt, et Volvo on võrreldes varasemaga, (s.o tegeliku vasakmanöövri tegemise ajal) isegi kaugemale tee telgjoonest jõudnud, sest kokkupõrke toimumise hetkel saab suurema surve Volvo tagumine osas. Seega oleks eksperdi poolt koostatud akti 21E-LL0001 skeemi kohaselt Audi liikumiskiirus võrreldes Volvoga isegi nagu vähenenud, sest Volvo jõuab kaugemale, kui varasemalt, mis ei ole aga etteantud kiirustega, kus Audi liikumiskiiruseks on 179 km/h ning Volvol 18 km/h, kooskõlas. Seega leidis kaitsja,

8(27)

et 11.01.2021 ekspertiisi akti punktis 2 toodud vastus ei saa olla mingil juhul usaldusväärne ja kaitsja palus tõendi selle osaga mitte arvestada ehk tõendikogumist osaliselt välja jätta. 6.9 Kohtu arvutused ei ole õiged. Seda, et kohus on ekslikult leidnud, et juhul kui W oleks asunud vasakpööret tegema 2,5 m hiljem (teekattemärgistuse lõpus), oleks kokkupõrge ikkagi toimunud, on kaitsja arvutustega ümber lükatud. Kaitsja arvutus põhines sellel, et kummagi sõiduki sõidukiirus ei muutu, muutuda saaks arvestades teekonna pikenemist vaid Volvo poolt vastassuunda keeramise kaugus ja aeg. Arvestades ekspertiisiaktis toodud andmeid ja arvutusi, ei oleks kaitsja hinnangul kokkupõrget toimunud, kui Volvo oleks teinud vasakpöörde selleks ettenähtud asukohas. Seda kaitsja hüpoteesi toetab arvutus, mille algandmed tulenevad ekspertiisiaktist nr 20E-LL0008. Kokkuvõtvalt kaitsja eelviidatud arvutuste tõttu ei oma kohtuotsuse p-s 105 põhjendus määravat tähendust, sest segasüü puhul (s.o millest saab rääkida vaid juhul kui mõlemad sõidukijuhid seaduse vastu eksisid ning vaid ühe rikkuja teo tagajärg eraldiseisvalt ei oleks antud situatsioonis ajal ja kohas nii raskeid tagajärgi kaasa toonud) tuleb vaadelda mõlema juhi käitumist ja hoolsuskohustuse täitmise versus rikkumise võimalikke järelmeid. Kaitsja on seisukohal, et Volvo juhi puhul ei saa tõepoolest eeldada, et ta seadis teadlikult enda ja kaasreisijad ohtu, kuid ettevaatamatusest liiklusseaduse nõuete rikkumise on ta vähemalt toime pannud ning see on piisav, et rääkida liiklusõnnetuses osalenud juhtide segasüüst. 6.10 Kaitsja seisukohalt on oluline, et kohus on leidnud otsuse p-s 128, et kõik rikkumised, mida Andres Reinart toime pani, on LS § 14 lg 2 sätestatud üldist hoolsuskohustust positiveeriva sätte rikkumised. Kaitsja poolt püstitatud kahtlust sellest, et enne avariikohta olevad jäljed, mis nähtuvad nii politseibussi pardakaamera salvestusest kui ka meedias avaldatud kahelt fotolt, ei ole kohtuotsuses ühegi tõendi või argumendiga ümber lükatud. 6.11 Kohtuotsuse p-s 131 on kohus tõlgendanud U ütlusi tagaistmel olnud naisterahva kõrval oleva turvaistme nägemise kohta justkui oleks tunnistaja rääkinud sinna alla kontekstis auto alt nähtavuse puudumisest selle võimatuse tõttu. Turvahälli tagaistmelt võtmine ei tõenda turvavarustuse kasutamist (s.o turvavöö kinnitatud olekus olemist avariihetkel). Nähtuvalt turvahälli tagaistmelt väljavõtmisest, ei ole võimalik täheldada, et päästeametnikud teekisid mingi liigutuse, mis annaks aluse rääkida turvahälli väljatõstmise eel tema vabastamisest turvavööst (politseisõiduki XXXXXX kaamera salvestis DVD-plaadil, III kd tl 41a). Sellest tulenevalt ei ole tõsikindlalt tõendatud kolmanda isiku ehk 9 kuuse Q surma saabumine Andres Reinarti süül (kohtuotsuse p 132). 6.12 Tagajärje omistamise võib välistada nt kaasliikleja liiklusnõudeid rikkuv käitumine või kannatanu poolt mõne enda õigushüve ohtu asetamine (eneseohustamine) (RKKK 3-1-1-8715 p-d 12-14). Kaitsja leiab, et konkreetse liiklusõnnetuse tekkeasjaolude analüüsist saab teha järelduse siiski juhtide segasüüst, mistõttu võiks kohus süüdistatava konkreetse kokkupõrke asjaolude ja sellega seotud liiklusrikkumises millega põhjustati vähemalt kahe isiku surm ka teoreetiliselt õigeks mõista.

9(27)

tohtinud olla käitus Andres Reinart selgelt teisi liiklejaid mittearvestavalt, liikusnõudeid eiravalt ja liiklust ohustavalt. Sellest tulenevalt on üldisele viisakuskohutusele ja ohu vältimise kohustusele süüdistuses eraldi viitamine põhjendatud. Kohus jõudis järeldusele, et kõik kolm rikkumist kogumis – joobeseisund, sõitmine vastassuunavööndis selleks keelatud kohas ja sõidukiirus – viisid Volvoga kokkupõrkeni ning on kokkupõrke ja raske tagajärje – saabunud surmadega – põhjuslikus seoses. Seega vastab Andres Reinarti tegu KarS § 422 lg 2 p 1, 2 objektiivsele koosseisule. 7.1 Süüteo KarS § 422 kvalifitseerimise kasuks räägib kaitstav õigushüve- ehk inimese elu – ja tervise kaitse ning isegi paljude inimeste elu ja tervise kaitse ning vahet ei ole, millist või kui mitut konkreetset LS sätet saabunud tagajärje eel rikuti. Kaitsja hinnangul on eelviidatu näol sedavõrd selgesõnalise seadusandja eesmärgiga liikluses inimelude kaotusega lõppenud õnnetuste karistussanktsiooni koondamisega just KarS § 422 koosseisu, millest hälbimist (kui üldse) saaks antud olukorras tuletada vaid mingil väga erandlikul juhul. Kaitsja leiab, et KarS § 422 koosseisuelementidest erinevaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ning KarS § 114 objektiivse koosseisu täitmise on kohus sisustanud seadusandja poolt KarS § 422 alla käivate elementidega, mistõttu ei ole juba KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 objektiivne koosseis täidetud. 7.2 Objektiivse koosseisu realiseerimiseks peab kohus oluliseks tagajärje põhjustajat (inimese tegu) mitte aga tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisi (tagajärg saabus liikluses), mis läheb aga vastuollu KarS § 422 üldteooriaga. Samas on kohus teo tagajärjena lisaks kolme inimese surmale lugenud tuvastatuks ka ühele isikule raskete tervisekahustuste tekitamise, mille kohta ei ole süüdistust esitatud, kuid milline tegu kvalifitseerunuks KarS § 422 lg 2 p 1 koosseisu ning millest tulenevalt oleks õige teo kvalifitseerimine siiski KarS § 422 alla. 7.3 Otsuse p-s 135 on kohus KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivse koosseisu tuvastamisel pidanud oluliseks surma põhjustanud teo toimepanemise üldohtlikul viisil (liikus alkoholijoobes ülisuurel kiirusel ja võttes ette ohtlikke manöövreid). Viidatud kohtuotsuse punktis ei leidu põhjendusi sellest, millise asjaolu tõttu eelistab üldohtlikul viisil teo toimepanemise kvalifitseerimist KarS § 114 mitte aga § 422 alasse. Nimelt ka KarS § 422 kaitseala hõlmab võimalikult paljude inimeste elu ja tervise kaitset, st teo toimepanemist liiklussituatsioonis üldohtlikul viisil ning KarS § 422 puhul on tegemist kaitsja hinnangul üldse erisättega tapmise üldnormiga võrreldes (üldnormi ja erinormi vahekord). Kuna seadusandja on süüdistuses kirjeldatud käitumise reguleerimiseks loonud spetsiaalse süüteokoosseisu, mistõttu tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali, peaks kuuluma kohaldamisele KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 mitte aga KarS §-s 114 lg 1 p 2, 3. 7.4 Kõrgema kohtu senise praktika kohaselt nn spetsiaalsuspõhimõte kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Riigikohus on avaldanud, et õigust mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei soovi luua normi, millel ei ole praktilist väljundit. See aga oleks nii juhul, kui erinormi asemel kohaldatakse üldnormi, kuna sellisel juhul kaoks erinormi rakendamise võimalus. Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi (RKKK 3-1-1-28-11 p 13.2). Seega juhul kui lähtuda põhimõttest, et soovi korral võiks sama tagajärje saabumisest tulenevalt õigust mõista ka mõne muu sobiva sätte alusel oleks selge vastuolu üld ja erinormi vahekorra põhimõttel ning KarS § 422 muutuks surmaga (ja miks mitte ka raskete tervisekahjustustega) lõppenud liiklusõnnetuste puhul sisutühjaks.

10(27)

11(27)

8.3 Süüd välistavaks asjaoluks on kaitsja hinnangul segasüü, ehk W poolt vasakmanöövri ohutuses veendumata jätmine selle sooritamisel keelatud kohas. 8.4 Kuigi kaitsja taotleb Andres Reinarti õigeksmõistmist KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 alusel, peatub kaitsja võimalikul karistusel juhuks, kui kohus õigeksmõistvat otsust ei langeta. Kohtuasjas on ammendavalt kinnitust leidnud teise võimaliku liiklusõnnetuse raske tagajärje eelselt Volvot juhtinud W liiklusnõuete rikkumine, ei ole kohus seda asjaolu karistuse mõistmisel arvestanud. Kohus leidis, et Andres Reinart väljendas küll viimases sõnas kahetsust, kuid kohtukoosseis ei veendunud süüdistatava kahetsuse siiruses piisavalt, et lugeda öeldut karistust kergendavaks asjaoluks. Kaitsja eeltooduga nõustuda ei saa ja leiab, et kohus oleks karistuse määramisel pidanud arvestama nii selle asjaoluga, et Andres Reinart tunnistas kohe avaistungi alguses ennast osaliselt süüdi liiklusnõuete rikkumises (s.o millega on kohus sisutanud KarS § 114 lg 1 p 2, 3 objektiivse koosseisu), kui ka sellega, et Andres Reinarti siiras kahetsus väljendus tema soovis kohe avaistungil, hoolimata meedia kohalolekust ja tähelepanust, pöörduda vabanduseks saalis istunud kannatanute poole, ehkki kannatanud sellist võimalust talle ei andnud. Kaitsja hinnangul avaldas Andres Reinart lõpukõnes siirast kahetsust, kui rääkis oma sõnadega sellest, et tal on väga kahju tekkinud tagajärje pärast ning kui ta saaks aega tagasi keerata, siis ta rooli sel päeval ei oleks istunudki. Kohus on lakooniliselt lugenud vabanduse ebasiiraks, põhjendamata, mis jäi Andres Reinarti kahetsuse avaldamises puudu selleks, et saaks rääkida selle siirusest, milles kohus võinuks veenduda (s.o kas lisaks sõnalisele avaldusele kohtusaalis pidanuks Andres Reinart veel midagi tegema selleks, et kohut oma siiruses veenda- nt nutma vms). Kokkuvõtvalt näitavad kõik asjas tunnistajate antud ütlused ning ka tööandja iseloomustus seda, et Andres Reinarti näol ei ole tegemist kalgi südamega hoolimatu kurjategijaga, vaid lihtsa inimesega ja kohusetundliku alaealise tütre isaga, kelle puhul ei saa eeldada kellelegi kahjuliku tagajärje saabumisel selle möönmist. Kaitsja hinnangul on kohus need isikut iseloomustavad asjaolud jätnud põhjendamatult karistuse määramisel arvestamata. Samuti on oluline, et Andres Reinart on juba osaliselt oma loomuliku karistuse saanud, kuivõrd liiklusõnnetuse tagajärjel on ta saanud samuti raskeid tervisekahjustusi. Sel põhjusel ka juhul, kui kohus leiab et isik temale esitatud süüdistust puudutavalt KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 alusel õigeks mõistmist ei vääri ja apelleeritav maakohtu lahend jäetaks sel põhjusel tühistamata sh ümber kvalifitseerimata KarS § 422 lg 2 p 1 või 2 alla (millise puhul tuleb toimepanija süü suurust KarS § 56 kohaselt hinnates eeskätt arvestada asetleidnud liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning sellega põhjustatud tagajärje raskust, sh teise liikluses osalenud juhi osalust) oleks proportsionaalne isiku karistamine sanktsiooni keskmisest määrast allapoole ehk karistuse kergendamine (KrMS § 340 lg 2 p 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12(27)

13(27)

KrMS § 84 lg 1 ei näe ette sündmuskoha vaatluse fotografeerimist. Seega oli uurimisasutuse ametniku otsustada, kus ja milliseid fotosid sündmuskohast on vajalik teha. 11.2 Apellandi argument, et 11.01.2020 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll on puudulik, kuna tunnistaja O kirjutas protokollile alla ehkki ta selle toimingu juures ei osalenud, on meelevaldne. Protokolli koostajaks on Ö, kes viibis menetlustoimingu juures ning kinnitas oma allkirjaga, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud (kd 1, tl 4-5). Tunnistaja O ütlustest tuleneb üheselt, et ta viibis menetlustoimingu ehk sündmuskoha vaatluse juures ning arutas G-ga, mida fikseerida, kuidas fikseerida ning tema allkiri sündmuskoha vaatlusprotokollil kinnitab seda, et tõepoolest selline toiming toimus ning allkirjastas selle osavõtjana, mitte koostajana (kd 4, tl 156-156 pöördel). Kolleegium saab üheselt asuda seisukohale, et O võttis isiklikult sündmuskoha vaatlusest osa ning saab kirjeldada vahetult tajutut. O oli isiklikult teadlik, kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Seega märge sündmuskoha vaatlusprotokollil, et O võttis uurimistoimingust osa on õige ning sellised kaitsja väited on eksitavad ja ainetud. Nõustuda saab maakohtu järeldusega, et 11.01.2020 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll ei ole puudustega ja on usaldusväärne ning tegemist on lubatava tõendiga, kuna selle tõendi kogumisega menetluskorda rikutud ei ole, mistõttu saab sellele tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 11.3 Apellant leiab, et kiiruse 138 km/h fikseerimine mõõteseadmega ei ole lubatud tõend. Sisuliselt leiab kaitsja, et kiirusemõõturi kasutamise protokoll on lubamatu tõend, kuna sellega fikseeritud kiirust ei saa omistada süüdistatavale. Kohtupraktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Apellant ei ole osutanud apellatsioonis asjaoludele, mis tingivad kahtluse, et protokollis fikseeritud näit oleks ebaõige ning ei osuta ka menetlusdokumendi puhul kriminaalmenetluse seadustiku nõuete rikkumisele, vaid kahtlusele, kas fikseeritud näitu saab omistada süüdistatavale. Kuna tõendi kogumise korda rikutud ei ole, on tegemist lubatava tõendiga, mis võimaldab hinnata kiiruse mõõtmise tulemuse usaldusväärsust. Asjaolu, kas tegemist võis olla süüdistatava poolt juhitud sõiduauto kiirusega, on tuvastatav tunnistajate K ja D ütlustega, kelle usaldusväärsusele annab kolleegium hinnangu edaspidi.

14(27)

kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Tuleb asuda seisukohale, et menetlusdokumentides fikseeritud tõendamisesemeks olevat asjaolu, et süüdistatav ei pidurdanud enne kokkupõrget, kuna sündmuskohal pidurdusjälgi ei olnud, saab nimetatud tõenditega tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 12.1 Ebaõige on apellandi seisukoht, et tunnistaja G enda kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlused on vastuolus. Tunnistaja andis fotode kohta ütlusi, et selle, millisest kohast otsustas fotosid teha, otsustas kohapeal ning ei oska vastata, kas oli mingi objektiivne põhjus, miks pole tehtud fotosid ristmikust Kuressaare suunas (kd 4, tl 149). Hiljem pidurdusjälgde osas on tunnistaja andnud üldisi ütlusi, milliseid jälgi jätab ABS pidurdussüsteem ning on ühtlasi märkinud, et ta ei näinud pidurdusjälgi. Kuna silmnähtavaid pidurdusjälgi ristist Kuressaare poole ei olnud, siis ei fikseerinud seda (kd 4, tl 150). Seega on apellant tunnistaja ütlusi moonutanud, kuna tunnistaja Ö ei ole andnud ütlusi, et fotosid ei tehtud põhjusel, et pidurdusjälgi ei olnud. Seejuures väärib märkimist, et ka vaatlusprotokollis ja selle lisas skeemis pidurdusjälgi fikseeritud ei ole, siis puuduvad igasugused vastuolud tunnistaja ütlustes ning sellised kaitsja väited on otsitud. 12.2 Apellant viitab tunnistaja C ütlustele, millega on kinnitust leidnud pidurdusjälgede laadsed jäljed asfaldil. Apellant on viidanud tunnistaja ütlustele valikuliselt, nii on tunnistaja kinnitanud jälgede olemasolu, kuid kohtuistungil näidatud fotodelt tunnistaja neid jälgi ei näinud, mida väidetavalt nägi järgneval päeval pärast õnnetust. Tunnistaja märkis istungil, et ta ei ole ekspert ning ta asus seisukohale, et lohistamisjäljed ja pidurdusjäljed on eristatavad värvi vahega. Ka ei saanud tunnistaja tõsikindlat kinnitada, et see jälg, millest tunnistaja rääkis, on just selle liiklusõnnetusega seotud. Kaitsja esitatud tõenditest ei nähtu tegelikkuses tõsikindlalt, et asfaldil olevad mitmed jäljed on just pidurdamisjäljed (kd 3, tl 42, 43). Seda enam, et asfaldil olevad mingid jäljed või varjud on üksnes aimatavad. Selliseid jälgi ei kinnita ka 21.12.2020 asitõendi vaatlusprotokoll, millega vaadeldud politseisõidukite pardakaamerate videofaile (kd 3, tl 3841). Vaadeldes faile ei ole võimalik jaatada tumedate jälgede olemasolu enne kokkupõrke kohta. Seda asjaolu on tegelikkuses möönnud kaitsja ka ise, et see on pelgalt võimalus, et tegemist on pidurdusjälgedega. Seega on tegemist pelgalt kaitsja arvamusega või oletusega, millele kohtuotsust rajada ei saa. Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et kaitsja argumendid ei anna alust taaskord kahtluse alla seada 11.01.2020 sündmuskoha vaatlusprotokolli.

15(27)

13.1 Tunnistaja A arvamus, kas kiirus oli umbes 80 või üle selle, ei oma tähtsust ning ei tee tema ütlusi ebausaldusväärseks, kuna tunnistaja on üheselt kinnitanud, et tegelikkuses ei oska ta silma järgi hinnata kiirust, kuid võib öelda, et see oli lihtsalt väga palju üle tavakiiruse. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus ei ole lugenud tunnistaja ütlustega tõendatuks kiiruse ületamist arvuliselt, vaid on lugenud tõendatuks, et süüdistatav juhtis sõidukit tavapärasest sõidukiirusest kiiremini. Lisaks on ainetu kaitsja väide, et justkui oleks maakohus möönnud, et tunnistaja oli ütluste andmisel ebalev. Maakohus on üheselt asunud seisukohale, et kaitsja argumendid, et tunnistaja oli ebalev nii täpse liikumiskiiruse väljendamisel kui ka äratundmise tunnuste kirjeldamisel, ei kummuta kohtu seisukohta (kd 6, tl 6 pöördel). Tegemist oli kaitsja enda argumendiga, mitte maakohtu seisukohaga. Kokkuvõtvalt ei osuta apellatsioonis väljatoodud tunnistaja ütlused nende ebausaldusväärsusele ega kujuta alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

16(27)

millel selline järeldus/oletus tugineb. Seega on antud juhul tegemist pelgalt kaitsja oletusega, mistõttu ei saa ka apellant taas ise sellisele väitele tõsikindlalt toetuda. 14.2 R mõõtis küll kiirust ja koostas kiirusemõõturi kasutamise protokolli ning tema ütlustest tulenevalt on tuvastatud ka see, et mõõdeti just hõbedase universaalkerega auto kiirust, mis võis olla Audi, aga kindel ei ole. Kuid lisaks R ütlustele on ka tunnistaja D ütlused, kes kirjeldab üksikasjalikult, mida ta on tajunud, kui nägi maanteel lubatust kiiremini liikunud sõidukit, mille kirjeldus vastas tunnistaja R nähtud sõidukile. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 15). Lisaks kaitsja väide, et ka automark Audi on tuvastatud tunnistaja D kohapeal öeldu järgi, ei vasta tõele, kuna asitõendi vaatlusprotokollist ja sellele lisatud videofailist nähtub üheselt, et juba politseisõiduki liikumise alustamisel räägitakse Audist. Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale (vt p 11.3), et kiirusemõõturi kasutamise protokoll on lubatav tõend ning tulenevalt eelmärgitud ütlustest ei ole ebausaldusväärne ka fikseeritud kiirus ning selle omistamine süüdistatavale. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kogutud on piisavalt tõendeid, et mõõdeti just süüdistatava juhitud sõiduki kiirust ning mingeid kõrvaldamata kahtlusi selles osas ei esine (vt kd 6, tl 8).

17(27)

Seejuures ei ole tunnistaja andnud ütlusi, et Volvo juht oleks kuidagi eriliselt kiirendanud, et selline tunnistaja ütlus oleks koheselt vastuolus ekspertiisiaktiga 20E-LL0008. Kaitsja ei ole teisesküsitluses küsinud, mida tunnistaja mõtles kui selgitas, et Volvo oli rattad alla poole keeranud ja kiirendas, et ära pöörama hakata. Ilmselt saab sellest teha järelduse, et manöövrit tehes lisas Volvo juht natuke gaasi, kuna tunnistaja on selgitanud kaitsjale, et Volvo juht ei jäänud seisma manöövrit tehes, ta vähendas hoogu tunduvalt ja pööras vaikselt sinna (kd 4, tl 123). Seega mingit drastilist kiirendamist nagu kaitsja püüab meeleheitlikult näidata tegelikkuses ei toimunud ning sel põhjusel ei ole ka mingit vastuolu tunnistaja ütlustes ja ekspertiisiaktis antud arvamusel. Kaitsja poolt selliste paljasõnaliste väidete esitamine, ei too kaasa tunnistaja ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist.

18(27)

19(27)

mistõttu nii maakohtu kui ka kaitsja enda poolt tehtud arvutused ei väära eksperdi arvamust. Maakohus jättis küll kaitsja taotluse eksperdi ülekuulamiseks täiendava ekspertiisiakti osas rahuldamata, mis on küll kohtu õigus, kuid antud juhul oleks olnud otstarbekas ekspert üle kuulata ekspertiisiakti sisu selgitamiseks, mitte asuda ise arvutusi tegema. Nähtuvalt eksperdi ülekuulamisest esimese ekspertiisiakti sisu selgitamiseks, ei ole tegemist pelgalt arvutusega, vaid ekspertiisi tegemisel võetakse arvesse erinevaid andmeid (vt kd 5, tl 39-50 pöördel). Apellant soovides jätkuvalt eksperdi arvamust ja arvutusi kahtluse alla seada, pidanuks ringkonnakohtult taotlema eksperdi ülekuulamist, vaid ainult nii oli kaitsjal võimalus saada andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus, kuid nagu eelpool märgitud ei ole kaitsja arvamus tõendi väärtusega. Seega jäävad nii kaitsja ja kohtu poolt tehtud arvutused tagajärjeta. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et antud juhul ei saa rääkida liiklusõnnetuses osalenud juhtide segasüüst, kuivõrd eksperdiarvamuse kohaselt oleks sõiduautode kokkupõrge etteantud tingimustes toimunud ka juhul kui sõiduauto Volvo juht oleks teinud vasakpöörde teekattemärgistuse järgi lubatud kohas (pärast kahekordse pidevjoone lõppu). Antud juhul ei saa jaatada, et Volvo juhi liiklusnõuet eirav käitumine oleks tinginud koosseisupärase tagajärje saabumise. Väärib lisaks märkimist, et kaitsja taotlusel sai määratud uus täiendav ekspertiis, kuid asjaolu, et eksperdiarvamus ei kujunenud selliseks nagu kaitsja lootis, ei tee eksperdiarvamust ebausaldusväärseks. 20.2 Kolleegium märkis eelnevalt, et ei saa jaatada, et Volvo juhi liiklusnõuet eirav käitumine oleks tinginud koosseisupärase tagajärje saabumise. Seda järeldust kinnitab ekspertiisiaktis nr 20E-LL0008 eksperdiarvamus, mille kohaselt juhul kui sõiduauto Audi A6 reg.märk XXXXXX juht oleks liikunud lubatud piirkiirusega 90 km/h, ei oleks kokkupõrget toimunud isegi juhul kui sõiduauto Audi juht ei oleks pidurdanud. Sõiduauto Volvo S40 reg.nr YYYYYY oleks sõiduauto Audi jõudmisel kokkupõrke kohta juba peatee piiridest väljunud. Seega nähtub üheselt, et süüdistatava poolt liiklusnõuet eirav käitumine ehk lubatud piirkiiruse ületamine tingis tagajärje saabumise. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et tegemist ei ole segasüüga, mistõttu ei saa sel põhjusel süüdistatavat õigeks mõista.

20(27)

Põhjustatud raske tagajärje osas tahtluse tuvastamisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt Andres Reinarti süüdi KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad KarS § 114 lg 1 p 2, 3 objektiivse ja subjektiivse külje osas ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et süüdistatava tegevus- juhtides sõidukit, olles alkoholijoobes, ületades oluliselt kiirust ja liikudes vastassuunavööndis ning tehes seda päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel- saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida ja teha tõsikindlaid järeldusi vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Kohtupraktika kohaselt võib iga tervist kahjustav käitumine endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, kuid sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. 21.2 Maakohtu seisukohad on omavahel vastuolus osas, mis puudutab KarS § 114 lg 1 p 3 objektiivse koosseisu tuvastamist (vt kd 6, tl 17 pöördel). Ühelt poolt jätab maakohus kõrvale liiklusnormid ja asub seisukohale, et auto juhtimine on inimese tegevus (auto liigutamine pedaalide abil ja auto suunamine) ehk maakohus asus seisukohale, et mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse kahe või enama isiku surm asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Samas arvestas maakohus süüdistatava käitumist sõiduki juhtimisel (kihutamine, sõit vastassuunavööndis, alkoholijoove, mis tõi kaasa võimetuse sõidukit ohutult liiklusese juhtida) ehk tuvastas taas konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumise ja asus seisukohale, et Andres Reinart täitis oma tegevusega KarS § 114 lg 1 p 3 objektiivse koosseisu. Väga raske on ette kujutada olukorda, kus auto kasutamisega mõrva toimepanemiseks ei rikutaks mingit liikluseeskirja. Seda, kas süüdlase tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 114 või 422 järgi on määravaks subjektiivne koosseis. 21.3 Ebaõige on maakohtu seisukoht ka selles, et auto kui liiklusvahendi näol on automaatselt tegemist tapmisvahendiga, mis võib ohustada suure arvu inimeste elu ja tervist, mistõttu on täidetud KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivne koosseis. Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, kuid see ei tähenda, et auto kui liiklusvahend on automaatselt tapmisvahend ning iga liiklusvahendiga toimepandud kuritegu on pandud toime üldohtlikul viisil. Maakohus on KarS § 114 lg 1 p 2 teo üldohtlikku toimepanemist põhistanud sellega, et süüdistatav juhtis autot päevasel ajal aktiivse liikluskasutusega maanteel ülisuurel kiirusel ja võttes ette ohtlikke manöövreid, olles võimetu alkoholijoobe tõttu sõidukit liikluses ohutuks liiklemiseks vajaliku kindlusega juhtima, on selline tegevus reaalseks ohuks nende inimeste elu ja tervisele, kes üldkasutataval maanteel juhi tegevuse lähedusse võivad jääda. Kolleegium leiab, et maakohtu tõlgendus üldohtlikku viisi sisustamisel on ülemäära lai ning abstraktne. Tegu ei muuda iseenesest üldohtlikuks selle toimepanemise koht (aktiivse liikluskasutusega maantee) ja aeg (päevasel ajal) ega vahend (auto) kui täitmata on ülejäänud üldohtliku viisi sisustamise tunnused. Arvestades tuvastatud tehiolusid ei saa asuda seisukohale, et süüdistatava tegevus oleks olnud ohuks määramata arvule isikutele, vaid oli konkreetsele autole, milles viibis mitu isikut. Pole tuvastatud, et konkreetsel ajahetkel oleks olnud tegemist autoderohke tipptunniga. Tunnistaja E on andnud üheseid ütlusi, et teisi autosid enda taga ei näinud, kuni Andres Reinarti juhitud Audi enne kokkupõrget temast möödus. Ka ülejäänud tunnistajad ei ole andnud ütlusi, et tegemist oleks olnud tol hetkel autoderohke tipptunniga. Antud juhul ei sõitnud süüdistatav huupi liiklusummikus seisnud autodesse, mille puhul saaks jaatada, et sõitja ei kontrolli saabuvat tagajärge. Ka ei olnud maakohtu poolt tuvastatud ning seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus, et maanteel oleks liikunud autod tihedas kolonnis, mistõttu oleks võinud liiklusnõuete rikkumisega põhjustada

21(27)

ahelavarii ning mille puhul saab jaatada, et süüdlane ei kontrolli saabuvat tagajärge. Seega antud juhul ei saa süüdistatavale ette heita teo toimepanemist üldohtlikul viisil ehk KarS § 114 lg 1 p 2 objektiivse koosseisu täitmist. 21.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne (tagajärje ettenägemine) moment kokkulangev. Seega tuleb analüüsida, kas süüdistusaktis märgitud liiklusnõuete rikkumisel möönis teo toimepanija kannatanute surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt otsuses nr 3-1-1-142-05, p 23 toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Kohtupraktika kohaselt ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. 21.5 Puudub vaidlus, et süüdistatava teo ja tema poolt põhjustatud tagajärgede vahel on olemas põhjuslik seos. Süüdistatav rikkus küll kavatsetult eelpool välja toodud LS nõudeid, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja liiklusõnnetuses osalenud kolm isikut suri liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuste tõttu ning üks kannatanu sai raske tervisekahjustuse. Kuigi liiklusalased rikkumised on toime pandud kavatsetult, siis tegelikkuses ei ole üheselt kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et süüdistatav soovinuks või möönnuks liiklusnõudeid eirates kellegi surma või kellegi tervist kahjustada. Seega maakohtu arutlused joobe suuruse, kiiruse valiku ja vastassuunavööndis liikumises (vt kd 6, tl 18 pöördel-19) ei näita tegelikkuses tagajärje heakskiitu. On selge, et liiklusõnnetuse puhul seab jämedalt liiklusnõudeid rikkuv juht ka ennast ohtu, kuid kolleegiumi arvates ei saa rääkida teise isiku surma aktsepteerimisest, kui sellega koos tuleks teha järeldus, et süüdistatav kiitis heaks ka enda võimaliku surma. Nõustudes maakohtu järeldusega, et süüdistatav kiitis tagajärje heaks, tuleks asuda ka samale seisukohale süüdistatava enda suhtes, et ka tema kiitis heaks enda võimaliku surma. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks soovinud või heaks kiitnud enda surma, kui rikkus liiklusnõudeid. Antud juhul ei tuvastanud ringkonnakohus ning seda ei ole tuvastanud ka maakohus, et süüdistatav rikkus liikluseeskirju põhjusel, et põhjustada inimeste surmaga liiklusõnnetus või kahjustada teisi inimesi. Seega saab asuda seisukohale, et süüdistatav arvestas sellega, et tal õnnestub väga traagilisi tagajärgi vältida. Seda järeldust kinnitab ka tunnistaja D ütlused, kes on üheselt selgitanud, et sõiduauto Audi tegi temast suurel kiirusel möödasõitu vastassuunavööndis. Peale temast möödasõitu liikus ta vastassuunavööndis ja möödus veel ühest autost, mida tema nägi kurvi peal. Tunnistaja ei näinud, et oleks peale möödasõitu vahepeal reastanud tagasi (kd 4, tl 80-80 pöördel). Seega saab teha tunnistaja ütlustest järelduse, et süüdistatav sõitis vastassuunavööndis tehes möödasõitu ees olevatest autodes, mitte lihtsalt ei sõitnud vastassuunavööndis. Sellised möödasõidud olid küll ohtlikud, kuid näitavad seda, et süüdistatav soovis eesseisvatest sõidukites lihtsalt mööduda ning selliselt ohtlikult sooritatud möödasõidud eelnevalt ka õnnestusid ilma igasuguste tagajärgedeta. Selline süüdistatava vahetu teoeelne käitumine annab aluse tõsikindlat järeldada, et ka sündmuskoha lähedale jõudes soovis süüdistatav Andres Reinart eesseisvatest autodest lihtsalt mööduda, sh vasakpööret tegevast autost. Kuna üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav tehes

22(27)

möödasõitu ei pidurdanud, siis annab ka selline asjaolu alust järelduseks, et juht arvestas ja lootis, et tal õnnestub mööduda vasakpööret sooritanud juhist täpselt nii nagu ta oli teinud möödasõitu autodest vahetult enne. Mida vähem süüdistatav ennast võimalike raskete tagajärgede eest kaitseb, seda enam on alust järelduseks, et ta arvestas sellega, et tal õnnestub halbu tagajärgi vältida. Seda enam, et antud juhul puuduvad igasugused tõendid, et süüdistataval oli soov käituda enesetapule kalduvalt. 21.6 Kolleegium leiab, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis ja lubatud suurima sõidukiiruse pea kahekordne ületamine ning möödasõidu sooritamine vastassuunavööndis, kus ületamist keelav teekattemärgistus loovad liikluses nii eraldivõetuna kui ka koos esinedes ohu nii juhile endale kui ka kõigile temaga samal teelõigul liikuvatele kaasliiklejatele ning taolise iseloomuga liiklusnõuete eiramisele kaasneb alati spetsiifiline oht, s.o liiklusoht. Kolleegium asub seisukohale, et kuna liiklusseaduses sätestatud piirangud ja keelud on kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks, siis neid liiklusohutuse mõttes olulisi piiranguid ja keeldusid tahtlikult rikkudes on isikule enamohtliku tagajärje saabumine etteaimatav. Arvestades tuvastatud sündmuste ahelat ja tagajärge, saab asuda seisukohale, et süüdistatav lootis sellise tagajärje mittesaabumisele ning tegemist on kergemeelsusega tagajärje suhtes, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kahe või enama inimese surma põhjustamine ja raske tervisekahjustuse tekitamine on toimunud ettevaatamatusest. Kolleegium asub seisukohale, et ei ole võimalik Andres Reinarti tegu kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb Andres Reinarti süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi tühistada ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi. 21.7 Kolleegium peab vajalikus märkida ja asub seisukohale, et maakohtu arutlused ei ole arusaadavad ja jälgitavad osas, mis puudutab Andres Reinarti teo KarS § 118 lg 1 p 1 G suhtes hõlmatuks lugemist KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Seejuures ei ole maakohus oma sellist lõppjäreldust põhjendanud. Tuleb märkida, et tegemist ei ole ühe kannatanuga, mis võimaldaks asuda seisukohale, et tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus ning olukorras kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes mõrvana. Maakohtu napist põhjendust võib lugeda välja ka selle, et Andres Reinarti tegevus nelja kannatanu suhtes on käsitatav ühe teona ning tema poolt toime pandud KarS § 118 lg 1 p 1, § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod moodustavad ideaalkogumi ehk nimetatud käitumisaktid moodustavad õiguslikus mõttes terviku, mistõttu luges maakohus ühe teo hõlmatuks teisega. Jättes tähelepanuta asjaolu, et tuvastades ideaalkonkurentsi tulnuks karistuse mõistmisel juhinduda KarS § 63 lg-st 1, mitte lugeda ühte tegu hõlmatuks teisega. Seejuures puuduvad põhjendused, miks on süüdistatava tegevus G suhtes kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mitte aga näiteks mõrvakatsena. Seejuures ei ole prokuratuur süüdistusaktis kvalifitseerinud süüdistatava tegu G suhtes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, vaid on leidnud, et süüdistatava tegevus kogumis tuleb kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi. Sellest võib teha järelduse, et prokuratuur on pidanud silmas, et süüteokatse neeldub lõpuleviidud süüteos, mistõttu süüdistatava teo kvalifitseerimisel G suhtes (mõrvakatse) pole vaja sellele eraldi viidata. Mõrvakatse ei moodusta lõpuleviidud mõrvaga kogumit, vaid neeldub lõpuleviidud mõrvas.

23(27)

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). 22.1 Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi on seaduseandja ette näinud karistuseks kolme kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega sanktsiooni keskmiseks määraks on 7 aastat 6 kuud vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suuruse tuvastamisse kaasata teo toimepanemise tehiolud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12) ning süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Seega süüdistatavale Andres Reinartile karistuse mõistmisel tuleb arvestada aset leidnud liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning põhjustatud tagajärje raskust. Seejuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et liiklusnõuete rikkumine on seda ulatuslikum ja süüdistatava süü on seda suurem, mida enam nõudeid on juht oma käitumisega eiranud. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. 22.2 KarS § 422 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava teo süü suuruse hindamisel arvestab kolleegium, et süüdistatav Andres Reinart rikkus mitmeid olulisi liiklusseaduse nõudeid ning tegi seda kavatsetult. Lubatud sõidukiirust 90 km/h ületas süüdistatav väga suures ulatuses 179 km/h, s.o ca 89 km/h, s.o pea kaks korda. Kohtupraktika kohaselt ( ntRKKKo nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Antud asjas on süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 422 lg 2 kõik kvalifitseerivad tunnused, s.o joobeseisund (p 1), kahe või enama inimese surm (p 2), mistõttu on Andres Reinarti süü suur. Väärib märkimist, et kvalifikatsiooni KarS § 422 lg 2 p 1, 2 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti ning kas kuriteoga on põhjustatud kahe või enama isiku surm. Lisaks suurele kiirusele juhtis Andres Reinart mootorsõidukit joobeseisundis (alkoholijoove 11.01.2020 kell 15.39 vahemikus 2,7 mg/g-3,19 mg/g ning kell 18.55 1,82 mg/g), seega KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Süü suurust iseloomustab ka tagajärje raskus. Antud juhul põhjustas süüdistatav kolme inimese surma. Lisaks tekitas süüdistatav ühele kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused. Arvestades eiratud teisi süüdistusaktis märgitud liiklusnõuete rikkumisi ning rikkumiste rohkust ja ohtlikkust (vastassuunavööndis liiklemine keelatud kohas), leiab kolleegium üksmeelselt, et süüdistatava süü on hinnatav väga suurena ning see õigustab süüdistatava karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras. 22.3 Karistuse mõistmisel arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kahetsust avaldas süüdistatav nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kahetsuse siirust näitab süüdistatava soov kannatanute ees vabandada, kuigi kannatanud seda kuulata ei soovinud. Kolleegium leiab, et süüdistatava kahetsus on järjepidev ning siiras, mistõttu saab

24(27)

lugeda karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. 22.4 Järgnevalt arvestab kolleegium võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb arvestada süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, st süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning üldpreventiivseid eesmärke. Vastavalt karistusregistri väljavõttele (kd 2, tl 117) ei ole süüdistataval mitte ühtegi kehtivat kriminaalkaristust ega ka väärteokaristust Eesti Vabariigis. Süüdistatavat iseloomustatakse tunnistajate poolt üldiselt positiivselt. Prokurör esitas Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemi (ECRIS) väljavõtted, mille maakohus vastu võttis ja avaldas istungil. Süüdistatava Andres Reinarti kaitsjal ei olnud tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid (kd 4, tl 49). Seega on tegemist usaldusväärse ja lubatava tõendiga ning mille kogumisel on järgitud menetluskorda, seega saab ringkonnakohus otsust tehes sellele tugineda. Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemist (ECRIS) nähtub, et süüdistatavat on varem karistatud 28. mai 2019 otsusega Soome Vabariigis 19. jaanuaril 2019 toimepandud joobes juhtimise eest (kd 2, tl 73-74) ning vastavaid andmeid säilitatakse infosüsteemis 27. maini 2022, seega on tegemist kehtivate andmetega. Sellise päringu tegemine on kooskõlas KarRS § 29-32 sätetega, mistõttu on võimalik arvestada andmeid süüdistatavat iseloomustavate andmetena ning seda saab arvesta mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. Lisaks tuleb arvestada, et sedavõrd raskete tagajärgede põhjustamisega ohustas süüdistatav ulatuslikult KarS § 422 kaitstavat õigushüve, milleks on inimeste elu ja tervis. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks selliste liiklusnõuete rikkumist ning selliste raskete tagajärge põhjustamist oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse oluline ületamine ja joobe suurus suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada väga raskeid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise ja joobes juhtimise puhul on tegemist vähetähtsate õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. 22.5 Kokkuvõtvalt arvestades süüdistatava Andres Reinarti väga suurt süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ning karistust kergendavat asjaolu, süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning asjaolu, et kaitstavat õigushüve ja õiguskorda on kahjustatud oluliselt, siis vangistuse mõistmine oluliselt alla sanktsiooni maksimummäära ei taga õiguskorra piisavat kaitset ja ei mõjuta süüdlast edaspidi hoiduma samalaadsete kuritegude toimepanemisest. Seega õigustab see süüdistatava karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmäära lähedal. Karistust kergendav asjaolu, mis arvestades süüdistatava väga suurt süüd tagajärje mõttes ning eiratud oluliste liiklusnõuete paljusust, ei ole antud juhul niivõrd mõjus, mis võiks tingida karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Seega tuleb karistada Andres Reinartit vangistusega 10 aasta 8 kuud.

25(27)

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kolleegium peab vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistatav ületas lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses ning juhtis mootorsõidukit joobeseisundis KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Selline käitumine näitab süüdistatava eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse. Kuigi süüdistataval Andres Reinartil ei ole Eesti Vabariigis mitte ühtegi kehtivat kriminaalkaristust ega ka väärteokaristust, on tal kehtiv karistus Soome Vabariigis 19. jaanuaril 2019 toimepandud joobes juhtimise eest. Seega on antud juhul tuvastatud nii lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine, lubatud alkoholipiirmäära oluline ületamine ning täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. 23.2 Lisakaristuse määra kaalumisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu, mis viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena kolm inimest hukkus ning üks inimene sai raske tervisekahjustuse. Samas tuleb arvestada süüdistatavale mõistetud põhikaristuse määra, mistõttu ei saa kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri ehk maksimummääras. Ka tuleb lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu. Seega arvestades süü suurust ning põhi- ja lisakaristust kogumis, tuleb lisakaristus mõista sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ehk 2 aastat. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on Andres Reinart kohustatud viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

26(27)

võimalda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord hüvitada kaitsjale ühes kohtuastmes enam, kui 324 eurot, millele lisandub käibemaks. 24.3 Kaitsja esitas lisaks taotluse tasu hüvitamiseks kohtulikuks arutamiseks, sh süüdistatavaga nõupidamiseks 120 minutit ning istungil osalemine 83 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 183 eurot, millele lisandub käibemaks 36,60 eurot, kokku 219,60 eurot. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Seega on piirmäärast välja arvatud üksnes kohtuistungil osalemine ning ettevalmistamine kohtulikuks arutamiseks tuleb arvata 324 euro sisse. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele (324 eurot, istungi osalemise tasu 75 eurot) koos käibemaksuga kokku summas 478,80 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Jõustunud Riigikohtu 03.03.2022 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

27(27)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.