Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Maakohtu otsus

lahkudes, võttis V.J ära tema jaoks võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Sellise käitumisega täitis isik KarS § 199 lg 1 objektiivse koosseisu. V.J-i süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi Kannatanu R.P. selgitas kohtule ütlusi andes, et 10. oktoobril 2020 töötas ta turvatöötajana Valga Selveris aadressil Raja 5 ning 10. oktoobri 2020 pärastlõunal tarvitas isik, kelleks oli kohtualune V.J, poes alkoholi. Tunnistajale helistati. Edasi ta jälgis isikut ja läks seejärel küsima, millega ta tegeleb. Küsimise moment on kaameratelt näha. V.J reageeris küsimusele, keerates end ümber. Siis ilmus kuskilt nuga välja ja ta ütles vene keeles, et kao minema, muidu tapan. Nuga hoidis umbes vöö kõrgusel, vastu oma keha. Tera võis olla umbes 20 cm pikk ja suunatud tunnistaja poole. „Ma tapan su ära“ ütles süüdistatav ühel korral täpselt samal ajal, kui võttis noa välja. Tunnistaja mõistab vene keelt. Oli näha, et isik oli alkoholijoobes, sellepärast suhtus tunnistaja sellisesse ütlusesse ja noa suunamisse väga tõsiselt ja loomulikult tundis ka ohtu endale. Kartis oma elu pärast. Tunnistaja taganes, andis G4S-ile häire ja läks kabinetti edasi kaamerast toimuvat jälgima. Kohtule esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas „Näksid, leib, sai“ osakonna kaamera vaatevälja ilmub kell 15.10 tumedate pükste, jope ning nokamütsiga isik, kelle järel kõnnib kindlal sammul turvamees. Isik vaatab korra üle õla selja taha ning jätkab liikumist samas suunas, kuni ühel hetkel korraks kaamera vaateväljast väljub. Samas suunas liigub ka turvamees, kes seisatab täpselt kaamera vaatevälja alumises ääres ning kõnetab kedagi (ajamärge 15.10.34.639). Näha on ka üks turvatöötaja žest käega, viibates tuldud suunale, mille järel asub turvatöötaja selg ees tuldud suunas kiiresti tagasi liikuma. Sel momendil ilmub kaamera vaatevälja eelkirjeldatud tumedates rõivastes nokamütsiga isik (ajamärge 15.10.37.088). Isik liigub näoga liikumise suunas ning turvatöötaja taganeb selg ees. Seejuures on murdosa sekundi vältel näha nokamütsiga isikul käes tumedat pikliku eset (ajamärge 15.10.38.533). Taganetakse veel mõne sammu võrra ning turvatöötaja tõstab kergelt ka käed üheks momendiks (ajamärge 15.10.39.727). Jätkatakse liikumist selliselt, et turvatöötaja taganeb selg ees ning isik tuleb tema poole, kuni ühel hetkel on näha, et isik paneb taskusse käes olnud tumeda eseme, mis on nurkse kujuga (ajamärge 15.10.41.499). Seejärel jätkab turvatöötaja selg ees tuldud suunas taganemist ja nokamütsiga isik pöörab ümber ning jätkab liikumist esialgses, so turvamehega vastupidises suunas. Kohus leidis, et kuigi antud videosalvestiselt ei kostu isikutevaheline vestlus, puudub kohtul alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ka selles osas, et süüdistatav lausus vene keeles „kao ära, muidu ma tapan su ära“.

Kohtu hinnangul on kriminaalasjas uuritud tõenditega tuvastatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas võttis V.J tema vargustegevusse sekkunud turvatöötaja vahetus läheduses taskust välja noa ja ähvardas poe turvatöötajat R.P. t, öeldes talle: „kao minema siit või tapan su ära!“. Sellise tegevuse peale asus varasemalt sirgjooneliselt ja kindlal sammul süüdistatava suunas liikunud ning teda kõnetanud kannatanu ettevaatlikul sammul selg ees taganema. Ühel hetkel tõstis kannatanu ka üles käed, mis on tajutav soovina täiendavalt väljendada, et tal ei ole kavatsust süüdistatava suhtes jõudu kasutada ning ta taganeb. R.P. el oli igati alus karta sellise ähvarduse täideviimist, kuna suurt kasvu V.J oli agressiivse käitumisega ning ta oli juba välja võtnud noa ja suunanud selle kannatanu poole. Kohus leidis, et juba ainuüksi noa välja võtmine võib olla käsitletav konkludentse ähvardamisena. Et isik lausus veel juurde verbaalse ähvarduse koos agressiivse kehahoiaku ja kõnnakuga, muutis antud ähvarduse tervikuna kannatanu jaoks igati tõsiseltvõetavaks. Karistus V.J-ile KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistust mõistes arvestas kohus, et V.J pani 9 päeva pikkuse perioodi jooksul toime kokku 5 vargust, millest neli on toime pandud ühel ja samal päeval, ajaliselt üksteise järel. Kohtu arvates ilmneb isiku teguviisis selge nahaalsus poodides sedavõrd avalikult alkoholi varastades ning tarbides. Samuti ei lasknud isik end takistada turvatöötajate sekkumisest ega hoidunud ka laoruumides ja töötajate isiklikes ruumides meelepäraseid esemeid otsimast. Turvatöötajate sekkudes ei teinud isik neist välja või lausa asus turvatöötajat ähvardama. Kohtu hinnangul ei saa V.J-i süü suurust sellistel asjaoludel varguste toimepanemisel pidada väikseks. Isikule on varguste eest väärteokorras määratud arvukalt rahalisi karistusi, millised on 11. oktoobri 2020 karistusregistri väljavõttest nähtuvalt kõik täitmata. Käesoleval ajal süüdistatav ei tööta. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud kohaldada isiku suhtes rahalist karistust ning süüdistatavale tuleb mõista vangistus, sest rahaline karistus ei oleks isiku suhtes mõjus. V.J-i puhul ei saa mööda vaadata eripreventiivsetest kaalutlustest, mis ei võimalda isiku karistamist keskmisest oluliselt madalamas määras. V.J on 3 kehtivat karistust süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ning teda on 8 korda karistatud KarS § 218 alusel, s.o varavastaste süütegu eest väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu. Isik ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ning jätkab alarmeeriva järjekindlusega varastamist. Ka käesolev süütegu on toime pandud vähem kui aasta pärast viimase karistuse ärakandmist. Kaitsmaks õiguskorra huve ja mõjutamaks V.J edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest, pidas kohus põhjendatuks karistada V.J KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 2 aasta pikkuse reaalse vangistusega ehk sanktsiooni keskmise määra lähedaselt. KarS § 120 lg 1 järgi V.J-ile karistust mõistes leidis kohus, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, kuid esineb KarS § 58 p 9 raskendav asjaolu, so süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks. Nimelt võttis süüdistatav noa taskust välja koos sõnade „ma tapan su ära“ lausumisega pärast seda, kui ta oli toime pannud Selver AS kaupluses seal müügil olevate jookide varguse ning tema poole pöördus turvatöötajast kannatanu. Üldteada olevalt on turvatöötajate ülesanne tagada kord, so ka ennetada ning tuvastada õigusrikkumised poeruumides. V.J, kes oli juba varastanud poes olles sealse alkoholi ära tarbimise näol kavatsuseta selle eest tasuda,

soovis vältida kinnipidamist ja seetõttu ütles ka turvamehele, et kao minema, muidu tapab ära. Süüdistatava eesmärki jätkata segamatult õigusrikkumise toimepanemisega kinnitab asjaolu, et pärast ähvardamistegu naasiski ta poolikute pudelite juurde, millest osad olid Selveri kaupluses müügil olnud ning jätkas nende joomist, so teo toimepanemist. Eelnevast nähtub üheselt, et just varguse toimepanemise hõlbustamiseks ähvardas ta poes korda tagavat turvatöötajat, kes oli sekkunud tema tegevusse. V.J ähvardas tööülesandeid täitvat turvatöötajat nii sõnaliselt kui seejuures sõnade mõjususe tugevdamiseks nuga näidates. Tegemist oli selge ja jõulise ähvardamisega, mille sõnum oli ühene – tagane või ma tapan su ära. Antud teo asjaolusid silmas pidades ei saa isiku süü suurust pidada keskmisest oluliselt väiksemaks. V.J-i puhul ei saa mööda vaadata eripreventiivsetest kaalutlustest, mis ei võimalda isiku karistamist keskmisest madalamas määras. V.J-i on korduvalt karistatud nii väärteo- kui kriminaalkorras, mis selgelt näitab temas sügavalt juurdunud kriminaalseid käitumismalle. Samuti ei ole antud ähvardamistegu isiku puhul esimene isikuvastane kuritegu. Lisaks arvukatele vargustele on V.J minevikus karistatud ka KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Isik ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Kaitsmaks õiguskorra huve ja mõjutamaks V.J edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest, hindab kohus põhjendatuks karistada V.J KarS § 120 lg 1 järgi vangistusega. Menetluskulu Kohus ei pidanud põhjendatuks menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ega tasumise tähtaja pikendamist. V.J on noor füüsiliselt terve inimene, kes on ise end teadliku parasiteeriva eluviisiga viinud majanduslikku kitsikusse. Samuti ei ole ta soostunud tööl käima ning paneb järjepidevalt toime vargusi, sh mitte toidu või muu esmavajaliku hankimiseks, vaid varastades valdavalt alkoholi ja karastusjooke. Kohtu hinnangul ei oleks õiglane doteerida kinnipeetava varasvastaste kuritegude toimepanemist nendega kaasnenud menetluskulude riigi kanda jätmise läbi. Seega tuleb menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.J-i kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse V.J-i süüditunnistamises osaliselt tühistada, s.o V.J-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 järgi 2. oktoobri 2020 kuriteoepisoodis ja KarS § 120 lg 1 süüditunnistamises ning süüdistatav nimetatud kuritegude toimepanemises õigeks mõista. Ka palub kaitsja tühistada maakohtu otsus V.J-ile mõistetud karistuse osas ning seda kergendada. Lisaks palub kaitsja vähendada V.J-ilt väljamõistetud menetluskulusid. V.J ei tunnista enda süüd 2. oktoobril 2020 kella 09.30 paiku Valgas Riia tn 18 asuvast Liivimaa Apeteegid OÜ müügisaalist 10 ml pudeli D-vitamiini tilkade varguses. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid süüdistamaks V.J Dvitamiini tilkade varguse toimepanemises. Vaidlust pole selles, et V.J 2. oktoobril 2020 Liivimaa Apteegid OÜ käis. Seda ei ta eita, samuti seda, et sooritas ostu. Turvakaamera videosalvestiselt on näha kuidas ta apteeki sisenes, käis riiulite vahel ja lõpuks läks kassa juurde ning sooritas ostu ja maksis selle eest. Tõsi, ühe riiuli juures seisis kauem ja vaatas mingit karpi, hoidis käes ja pani tagasi ja käis ümber riiuli, kuid kohtus vaadatud videost ei nähtu, et tema

oleks sellest karbist pudeli taskusse pannud, s.o. varastanud D-vitamiini tilgad. Tegelikult kohtus vaadatud videosalvestise põhjal seda tõsikindlalt väita ei saa. Kaitsja leiab, et kuna isik oma süüd eitab ja tõendid on vaieldavad, siis tuleb vaieldavused ja kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg 3. Sellest tulenevalt tuleb jätta ka Liivimaa Apteegid OÜ esitatud tsiviilhagi summas 14,99 rahuldamata. V.J ei tunnista ka KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistust. Tema kohtus ütlusi ei andnud, aga kinnitas, et ei ole tapmisega ähvardanud. Tema arusaam asjast on selline, et ta võis turvamehele öelda, et kao minema, ära sega või midagi taolist, kuid ta ei ole öelnud, et lööb turvamehe maha. Kaitsja leiab, et V.J-i tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada seda, et isik oli alkoholi tarvitanud, reageeris teda nii öelda segama tulnud turvamehe suhtes kurjasti. Tegelikult sellist ähvardust ta tõsiselt ei mõelnud. Arvestada tuleb sellega, tegemist vene rahvusest inimesega, kelle sõnavara ja selline väljendusviis võib olla talle loomupärane, eriti alkoholijoobes. KarS § 120 lg 1 kohaselt on seadusandja pidanud oluliseks seda, kuidas kannatanu tajub tema ähvardamist. Objektiivselt moodustab koosseisu spetsiifiline tegu antud juhul ähvardamine, mille sisuks tapmine ja mis peab olema veenev. Antud juhtumil oli tegu purjus inimesega, kes tahtis, et teda kõnetama tulnud turvamees jätaks ta rahule, et ta saaks avalikus kohas, s.o. kaupluse müügisaalis edasi toimetada oma tegemisi, mis küll ei ole kooskõlas seadusliku tegevusega, s.o. müügisaalis avada alkoholi pudeleid ja nende sisu ära juua. Tegelikult ta tõsimeelselt ei mõelnud turvameest ära hakata tapma. Ähvardus peab olema veenev. Asjaolu, et turvamees pidas seda tõsiseks ja taandus ja lahkus V.J-i juurest, siis seda tõsidust tuleks eraldi tuvastada. See, et R.P. sai aru, et tema jõud ei käi V.J-ist üle, s.o. füüsiliselt on V.J pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, siis see asjaolu ei anna alust eeldada, et V.J-i poolt välja öeldud lause oleks siiski nii tõsine, et seda pidada KarS § 120 lg 1 kohaselt kuriteoks. R.P. nägi taskust väljaulatuvat nn noataolist eset. Nuga ennast ei näinud. Ähvardust saab pidada reaalseks kui antud situatsioonis tunduks see ähvardamine tapmisega ka reaalne ja veenev objektiivsele kõrvalseisjale. Kaitsja leiab, et antud juhtumil ei ole objektiivselt tajutav tõsimeelse tapmisega ähvardusega. Kohus mõistis V.J-ile KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistuseks 2 aastat vangistust. Kohus leidis, et puuduvad kergendavad asjaolud. Apellatsioonis kaitsja kohtuga ei nõustunud, leides, et üheks kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine koheselt varguste osas v.a Liivimaa Apteegid OÜ D-vitamiini tilkade osas. Seega 4 kuriteo episoodis süüdistatav vargust tunnistab. Kohus ei ole arvestanud sellega, et 4 kaupluste vargust on toimunud kõik ühel kuupäeval, s.o.

juhul on tegemist isikuga, keda on varasemalt korduvalt karistatud ja pikad vangistused ei ole suutnud teda hoidumast uute kuritegude toimepanemisest. Kaitsja soovib väita, et vaevalt pikk karistus muudab V.J. Karistuse eesmärk on ühelt poolt üldpreventiivne. Antud juhul 7 kuud vangistust 4 kuriteoepisoodi eest (alkoholi vargus kauplustest) on piisavalt range. Sõnum ühiskonnale on välja läinud, et see on karistatav vangistusega. Teisalt eripreventiivne mõju. Ka 7 kuud vangistust on V.J-i jaoks vangistus ja karistus toimepandu eest. Kaitsja arvates on küsitav kas mõistetav karistus V.J-i käitumist tulevikus muuta suudab ja seda ka sel juhul kui karistus on nii range nagu kohus mõistis, 2 aastat vangistust. Menetluskulude osas leiab kaitsja, et V.J-ilt väljamõistetud menetluskulusid tuleb vähendada. V.J viibib vangistuses, tal puuduvad rahalised vahendid. Ilmselgelt kõigi menetluskulude tasumine käib tal üle jõu ka lähitulevikus. Vastuväited apellatsioonile

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi V.J-ile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta.

Maakohus on põhjalikult kajastanud uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise V.J-i süüküsimuse lahendamisel. Ka ei anna apellatsioonis esitatud põhjendused alust V.J-ile mõistetud karistuse ja kohtukulude vähendamiseks. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida V.J-i kaitsja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. V.J-i süüdistus 2. oktoobril 2020 Liivimaa Apteegid OÜ-s toimunud varguses Kaitsja leiab, et V.J-i süü 2. oktoobri 2020 varguse episoodis ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud. Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid, et nimelt V.J pani D-vitamiini tilkadega pudeli endale taskusse ja lahkus apteegist selle eest tasumata. Kuna V.J oma süüd eitab ja tõendid on vaieldavad, siis tuleb tõusetunud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg 3. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et otsesed tõendid, s.o isikulised tõendid, kriminaalasjas tõepoolest puuduvad. Samas ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on oma otsuses nr 3-1-1-114 leidnud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb aga tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Liivimaa Apteegid OÜ juhatuse liikme E.S. a ütluste kohaselt, oli ta 2. oktoobril 2020 apteegi tagaruumides, kui tema juurde tuli apteegi töötaja ning andis teada, et D-vitamiinide pakend on tühi. Töötaja selgituste kohaselt oli üks apteegi külastaja seisnud liialt kaua riiuli juures kus

vitamiinid asusid ning kuna töötajal tekkis kahtlus, otsustas ta minna kontrollima. Seejärel otsustati vaadata üle videosalvestis. Videosalvestiselt nad nägid, et sama isik, kes avas D-vitamiinide pakendi ja asetas selle hiljem tagasi riiulile, ostis V.J-i nimele väljastatud ID kaardi ettenäitamisel samale nimele väljastatud retsepti alusel ravimeid. Liivimaa Apteegid OÜ turvakaamera 2. oktoobri 2020 salvestiselt, mida on vaadeldud ning mille kohta on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, nähtub, et isik kellel on seljas musta värvi jope, jalas halli värvi püksid ja peas rohelise-valge kirjega nokamüts, siseneb apteeki. Isik kõnnib mõnda aega apteegis ümber riiuli millel silt „suuhooldusele“. Seejärel on salvestiselt näha, kuidas isik peatud riiuli selles osa juures mis jääb apteegi välisukse poole. Jäänud riiuli ees seisma võtab isik riiulilt punakat värvi pakendi, avab selle ja võtab sellest midagi välja. Videosalvestiselt on võimalik näha, et pakendist väljavõetud eseme jätab isik enda kätte. Seejärel sulgeb isik pakendi ja asetab selle tagasi riiulile. Rusikasse pigistatud käe (vasaku), milles on pakendis olnud ese, paneb isik taskusse ning lahkub riiuli juurest. Riiuli juurest lahkudes siirdub isik kassa juurde.

KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjaolul, kas V.J oli kavatsus esitatud ähvardus ka tegelikkuses täide viia või puudus tal sellekohane tahtlus, ei oma tema süüküsimuse üle otsustamisel tähtsust. Isiku tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 120 lg 1 järgi on oluline, et esitatud ähvarduse täideviimine näiks reaalsena ähvardatava jaoks. R.P. on kohtuistungil üheselt kinnitanud, et pärast suulise ähvarduse esitamist ning noa nägemist V.J-i käes ja selle suunamist tema poole, võttis ta süüdistatava ähvardust väga tõsiselt ja tundis ohtu endale. Seega võttis R.P. V.J-i poolt esitatud ähvardust tõsiselt ning selle täideviimise võimalus näis kannatanule reaalsena. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et V.J-i poolt esitatud ähvardus ei olnud veenev. V.J oli ähvarduse esitamise ajal purjus ning ta soovis vaid, et teda korrale kutsuma tulnud turvamees ta rahule jätaks. Kaitsja arvates ainuüksi see, et turvamehe jõud ei pruukinud käia füüsilisest suuremast V.J-ist üle, ei anna alust eelduseks, et V.J-i väljaöeldu oleks nii tõsine, et seda pidada KarS § 120 lg 1 kohaselt kuriteoks. Kaitsja arvates ei ole käesoleval juhul objektiivselt tajutav tõsimeele tapmisega ähvardamine. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 1-19-1849 leidnud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Samas otsuses on Riigikohus selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes veatult tuvastanud, et lisaks V.J-i poolsele suulisele ähvardusele kannatanu tappa, võttis süüdistatav taskust välja noa, avas selle tera ning suunas selle kannatanu poole. Seega kasutas V.J R.P. e suhtes psüühilist vägivalda, mille sisuks oli ähvardus, et V.J võib R.P. e tappa, kui viimane ei lahku. Ringkonnakohus leiab, et V.J-i poolt R.P. ele esitatud ähvardus oli veenev ja tõsiseltvõetav. V.J esitas kannatanule suulise ähvarduse ta tappa. Lisaks suulisele ähvardusele võttis süüdistatava noa ja suunas selle tera kannatanu poole. Seega kinnitas V.J oma suulist ähvardust ka reaalse tegevusega, s.o noa väljavõtmise ja selle suunamisega kannatanule. Üldteada on asjaolu, et noaga on võimalik tekitada teisele isikule mistahes vigastust, sealjuures põhjustada ka surma. R.P. on kohtuistungil kinnitanud, et V.J-i ähvardust kuuldes ja nähes viimase käes nuga, tundis ta hirmu oma elu pärast, kartes, et V.J võib oma ähvarduse teoks teha.

Ringkonnakohtu arvates oli olukorras kus lisaks suulisele ähvardusele kannatanu tappa, võttis V.J välja noa ja suunas selle kannatanu poole, R.P. el reaalne alus karta tapmisähvarduse täideviimist V.J-i poolt. Ringkonnakohus leiab, et taolises olukorras esitatud ähvardus tundub reaalsena ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus V.J-i süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. Karistus Taotledes V.J-ile kergema karistuse mõistmist, leiab kaitsja, erinevalt maakohtust, et V.J-i käitumises esineb karistust kergendav asjaolu. Kaitsja arvates tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada seda, et V.J tunnistas enda süüd neljas talle süüks arvatud varguse toimepanemises. Ringkonnakohus leiab, et isiku poolt pelgalt enda süüditunnistamine kuriteo toimepanemises, ei ole vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 57 lg 3 mõttes on karistust kergendavaks asjaoluks isiku ilmumine süü ülestunnistamisele. V.J aga ei ilmunud süü ülestunnistamisele, vaid ta peeti kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes kinni politseitöötajate poolt. Ringkonnakohtu arvates ei saa ainuüksi asjaolu, et süüdistatav tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi, sest tema süü on vastuvaidlematult tõendatud, pidada tema karistust kergendavaks asjaoluks ka KarS § 57 lg 2 kohaselt. Kaitsja leiab, et V.J-i süü käesolevas kriminaalasjas ei ole suur. Nimetatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et V.J varastas põhiliselt alkoholi ja varastatu väärtus ei ole suur. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus leidnud, arvestades süüdistatava kuritegelikku aktiivsust ja kuritegude toimepanemise viisi, et V.J-i süü suurust ei saa pidada väikeseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt V.J-i süü suurusele antud hinnanguga. Arvestades V.J-i süü suurust ja ka tema isikut ongi maakohus karistanud V.J KarS § 199 lg 2 ettenähtud karistuse keskmisest määrast väiksema karistusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt V.J-ile mõistetud karistuse kergendamine, arvestades tema kuritegelikku aktiivsust ja tema isikut, ei ole aga põhjendatud. Seda ei tingi ka kaitsja väide, et V.J-ile mõistetud varasemad pikemaajalised karistused ei ole suutnud teda panna hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja taoline arutluskäik mõistetamatu. Kaitsja mõttekäiku järgides tuleks isikule keda on varasemalt karistatud ja kes pärast karistuse ärakandmist paneb uuesti toime samaliigilise kuriteo, mõista kergema karistuse kui oli eelnev, sest varasemalt mõistetud karistus ju ei hoidnud ära isiku poolt uute kuritegude toimepanemist. Taoline lähenemine ei ole ringkonnakohtu arvates aga kuidagi kooskõlas KarS § 56 lg 1 toodud karistuse mõistmise põhimõtetega. Menetluskulu

Apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt V.J-ilt väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja seda põhjusel, et süüdistatav viibib vanglas ja tal puuduvad rahalised vahendid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V.J-ilt menetluskulusid välja mõistes igakülgselt analüüsinud, miks nende osaline riigi kanda jätmine ei ole põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase seisukohaga. Ainuüksi asjaolu, et V.J viibib vangistuses ja tal puuduvad hetkel rahalised vahendid ei anna alust menetluskulude vähendamiseks. V.J on noor töövõimeline isik ning alustades õiguskuulekat elu on ta võimeline tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud edaspidiselt. Menetluskulu ringkonnakohtus Kaitsja A. Pärtel esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks 81,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 13,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 75 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 68 eurot, millele lisandub käibemaks 13,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 68 eurot milles sisaldub käibemaks 13,60 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta V.J-i kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.