Mark Ševtšenko (isikukood 38907040368) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 12. märtsi 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu kaitsja Aleksei Smelov, määruskaebus
Teised määruskaebemenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna abiprokurör Laura Jõgisoo
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
Ringkonnaprokuratuuri
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 12. märtsi 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
PÕHIOSA
Menetluse käik
1.Harju Maakohtu 25. mai 2017 otsusega tunnistati Mark Ševtšenko süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega 6 aastat ja 2 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati M. Ševtšenkole mõistetud karistust Harju Maakohtu 13. detsembri 2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 2 aastat, 4 kuud ja 28 päeva vangistust, ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat, 6 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 23. september 2016. M. Ševtšenko karistusaeg lõppeb 20. aprillil 2025.
2.6. jaanuaril 2021 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid M. Ševtšenko tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks allutamisega elektroonilise järelevalve alla.
3.Tartu Vangla ega prokuratuur ei toeta M. Ševtšenko tingimisi enne tähtaega vabastamist.
Vaidlustatud kohtumäärus
4.Tartu Maakohus jättis 12. märtsi 2021 määrusega M. Ševtšenko vangistusest vabastamata ja põhjendas seda järgmiselt.
5.Täidetud on formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks.
6.Maakohtu hinnangul saaks M. Ševtšenko vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on piisavalt väike ning temas on toimunud märkimisväärsed muutused seaduskuulekuse suunas, mis võimaldavad loota, et süüdlane on tõepoolest oma pikaajalist kriminaalset käitumist muutma asunud. Nii see paraku pole. M. Ševtšenkole on varasemalt antud võimalus toime pandud kuritegudest ja karistustest teha õiged järeldused – seda pole ta aga teinud. Käesolev pikk vanglakaristus ongi määratud mitme kohtuotsuse kogumi alusel. See viitab selgelt suurele retsidiivsusohule, aga ka M. Ševtšenko suutmatusele teha oma käitumises püsivaid korrektiive seaduskuulekuse suunas.
7.Kuigi M. Ševtšenkol puuduvad praegu kehtivad distsiplinaarkaristused, ei saa tema käitumist vangistuse jooksul pidada pikemas perspektiivis kaugeltki laitmatuks. Esmalt ei ole ta osalenud kõigis rehabiliteerivates tegevustes, olles keeldunud eesti keele õppimisest. Teiseks ning äärmiselt alarmeerivaks asjaoluks on, et kinnipeetava suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid erinevate vahejuhtumite tõttu. Samuti on M. Ševtšenkot karistatud korduvalt distsiplinaarkorras. Kui isik ei suuda vangistusasutuse rangetes tingimustes hoiduda kehtiva korra rikkumisest, on suur tõenäosus, et ka vabaduses olles ei soostu inimene kehtivatest reeglitest lugu pidama, asudes taas uusi õigusrikkumisi toime panema.
8.Lisaks näitavad arvukad väärteod, et M. Ševtšenko suhtumine kehtestatud reeglitesse on ükskõikne. M. Ševtšenko käitumine vangistusasutuses ei peegelda kahjuks selles osas muutusi. Maakohtu hinnangul puudub M. Ševtšenkol jätkuvalt enesekriitika toimepandud kuriteo osas. Ka on kinnipidamisasutuse iseloomustuses märgitud, et M. Ševtšenko on nõus osalema rehabilitatsiooniprogrammides, kuid tema motivatsioon kuritegelikust käitumisest loobuda on pigem paljasõnaline. Vanglas teeb M. Ševtšenko ametnikega koostööd vaid omakasu eesmärgil. Vangistuse jooksul on toimunud mitmeid vestluseid psühholoogiga kinnipeetava enda initsiatiivil. Psühholoogi tagasisides märgitakse, et M. Ševtšenko on aktiivne vestleja, ta on teinud järeldusi enda varasemast käitumisest ning analüüsinud tehtud vigu, samuti mõistnud oma käitumise mõju teistele inimestele. Paraku ei kinnita isiku käitumine vangistusasutuses kuidagi seda tagasisidet. Pigem annab M. Ševtšenko soovitud ja oodatud vastuseid ning see viitab tema manipulatiivsusele. Selliselt inimeselt on vabaduses igati alust karta uute kuritegude toimepanemist.
9.Eelkirjeldatut ei kaalu üles, et M. Ševtšenkol on vabanemisel kindel töökoht ning elukoht abikaasa juures. Abikaasa Angelina Ševtšenkoga elas kinnipeetav ka enne vangistust ning narkokuriteo panidki nad toime ühiselt. Töökoha leidmisega ei olnud kinnipeetaval probleemi ka enne vangistust, kuid sellegipoolest soovis ta kiirelt raha teenida kuritegelikul teel. Seadusekuulekas päritolupere oli kinnipeetaval ka enne vangistust, kuid see ei hoidnud teda õiguskuulekal teel. Narkootikume M. Ševtšenko ise tarvitanud ei ole. Ka alkoholi tarvitamisest on ta enda kinnitusel loobunud ning vastupidine ei ilmne ka materjalidest. Samas ei ole M. Ševtšenko kuriteod seotud sõltuvusega joovastitest, seega ei saa neid asjaolusid pidada tema edasise seadusekuulekuse seisukohast ülemäära tähtsaks.
10.Kinnipeetava vabastamise käitumiskontrolliga koos elektroonilise järelevalvega ja talle erinevate lisakohustuste määramisega ei pruugi olla uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks veel piisav. 2(4)
Määruskaebus
11.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Ševtšenko kaitsja Aleksei Smelov, paludes tühistada Tartu Maakohtu 12. märtsi 2021 määrus ning teha uus määrus, millega vabastataks M. Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega.
12.Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu seisukoht M. Ševtšenko mittevabastamise osas on ekslik ja põhjendamatu. Lisaks on täitetud kõik eeldused ja tingimused elektroonilise valve kohaldamiseks.
13.M. Ševtšenkol puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.
14.M. Ševtšenko kannab reaalset vangistust teist korda. Selle vangistuse jooksul on ta aru saanud, mis reaalne vangistus tähendab. M. Ševtšenko on teinud sellest vajalikud järeldused. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et vangistuse jooksul on toimunud mitmeid vestluseid psühholoogiga kinnipeetava enda initsiatiivil. Psühholoogi tagasisidest tuleneb, et M. Ševtšenko on aktiivne vestleja, ta on teinud järeldusi enda varasemast käitumisest ning analüüsinud tehtud vigu, samuti mõistnud oma käitumise mõju teistele inimestele.
15.Pole õige väita, et M. Ševtšenko ei soovi eesti keelt õppida ega töötada. Tegelikult ei saa ta hetkel töötada ega õppida objektiivsetel põhjustel. Nimelt on M. Ševtšenko osaliselt töövõimetu. Tema töövõime kaotuse protsent on 80 ning tal on töövabastus karistuse lõpuni. M. Ševtšenkol on sedavõrd tõsised vigastused, et Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli hinnangul on muu hulgas põhjendatud M. Ševtšenkole toidu kambrisse tõstmine. Terviseprobleemide tõttu on M. Ševtšenko vabastatud eesti keele kursustest.
16.M. Ševtšenko teeb kõik võimaliku selleks, et kustutada oma võlgnevusi.
17.Oluline on ka areng, mis leiab aset vanuse muutumisega. Lisaks on vanglas viibitud aeg M. Ševtšenkot mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma.
18.M. Ševtšenkol on olemas vabanemisel kindel elukoht ja samuti on tagatud töökoht, kusjuures tegemist on sellise tööga, millega M. Ševtšenko saab ka kodust tegeleda. Seega on M. Ševtšenkol tulevikus olemas legaalne sissetulek. Oluline on seegi, et kõik M. Ševtšenko sugulased töötavad ehk ka nendel on seaduslik tulu. Legaalse sissetuleku olemasolu vähendab oluliselt uute kuritegude toimepanemise riski. Ringkonnakohtu seisukoht
19.KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Kaalutlusviga, mis võiks anda aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks, maakohus kohtukolleegiumi hinnangul teinud ei ole.
20.Ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb hinnata süüdimõistetu jätkuvat retsidiivsusriski, ehk lõpetada saab ainult sellise isiku kinnipidamise, kelle puhul on põhjendatud alus oodata, et ta enam kuritegusid toime ei pane. Maakohus leidiski, et M. Ševtšenko käitumine vabaduses ei pruugi olla seadusekuulekas. Kohtukolleegium peab maakohtu tehtud negatiivset 3(4)
retsidiivsusprognoosi õigeks. Seejuures ei tähelda ringkonnakohus, et esimese astme kohus oleks hinnanud asjaolusid ebaõigesti või teinud neist väärasid järeldusi. Maakohus on arvestanud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning hinnanud neid kogumis.
21.Eeskätt annab tõsise retsidiivsusriski jaatamiseks aluse M. Ševtšenko kuritegelik minevik ja tema karistused. Süüdimõistetu on pannud kuritegusid toime korduvalt: teda on karistatud kolm korda, kusjuures ühe kuriteo pani ta toime elektroonilise valve all olles. Kõik kuriteod on olnud seotud narkootikumide käitlemisega. Niisiis pole M. Ševtšenko kuriteod kergete killast. Seega on temalt ka edaspidi oodata sellist laadi kuritegusid. See aga tõstab M. Ševtšenko vabastamise jaoks tarvilikku lävendit: mida raskemaid kuritegusid inimeselt karta on, seda väiksem peab tema vabastamiseks olema kuritegude asetleidmise tõenäosus. Ka tuleb võtta arvesse seda, et vanglakaristust kannab M. Ševtšenko juba teist korda. Kui M. Ševtšenkot ei suunanud õiguskuulekale käitumisele eelmine vangistus, pole ka põhjust eeldada, et vilja kannab praegune karistus.
22.Edasi nägi maakohus põhjendatult ohumärke M. Ševtšenko vangistusaegset käitumist hinnates. Tõsi, kustunud distsiplinaarkaristusi arvesse võtta ei saa. Kohtukolleegium ei vähetähtsusta ka seda, et süüdimõistetu on osalenud rehabiliteerivates tegevustes nii palju, kui tema tervislik seisund seda võimaldab. Sellegipoolest on tegemist üksnes ühe osaga, mida tuleb ennetähtaegse vabastamise kaalumisel kogumis arvestada. Põhjendatult on aga välja toodud asjaolu, et M. Ševtšenko suhtes on mitmel korral rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Julgeolekuabinõude korduv kohaldamine viitab vähemalt mõningal määral sellele, et süüdimõistetu ei pruugi suuta või tahta reegleid järgida. Vabaduses võib see suutmatus või soovimatus M. Ševtšenko senist elukäiku silmas pidades päädida uute kuritegudega.
23.Eelkirjeldatud viisil ja põhjustel tehtud negatiivset retsidiivsusprognoosi ei väära see, et M. Ševtšenko väljendab soovi jätkata seaduskuulekalt ja et tal oleks olemas töökoht. Maakohus märkis õigesti, et M. Ševtšenko on varemgi oma aega tööga sisustanud ja elatist teeninud. See aga pole suutnud teda kuritegudelt hoida. On ka põhjust kahelda selles, et töötamisega tekkiv tulu suudab katta M. Ševtšenko vanglaeelsel perioodil välja kujunenud tarbimisharjumusi. Mõningaseks murekohaks on ka M. Ševtšenko võlgnevused. Pole välistatud, et kinnipeetaval võib tekkida soov tasuda võlgu kriminaalse tuluga.
24.Kaitsja on seisukohal, et tuleb arvesse võtta ka M. Ševtšenko tervislikku seisundit ning sellest lähtuvalt mõelda, kas ja kuidas edaspidine vanglakaristus seda mõjutab. Kolleegiumi hinnangul pole üksnes tervisest tulenevatel argumentidel süüdimõistetu vabastamine põhjendatud. M. Ševtšenkol on vangistuses võimalik saada tervise parandamiseks vajalikku ravi. Tulenevalt vangistusseaduse §-dest 52 ja 53 on kinnipeetavale tagatud arstiabi ning vajadusel suunatakse kinnipeetav arsti poolt asjakohase eriarstiabi osutaja juurde ravile.
25.Veel ei õigusta M. Ševtšenko ennetähtaegset vabastamist seegi, et teda saaks allutada käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele. Tema korduvad kriminaalkaristused, varasema vanglakaristuse luhtumine ja kuriteo sooritamine elektroonilise valve all olles ei võimalda oodata selliselt kontrollilt niisugust mõju, mis süüdimõistetu kuriteod ära hoiaks. Talle on varemgi antud võimalus ennetähtaegselt vabaneda, kuid seda võimalust ta loodetud moel ei kasutanud. Seega pole alust uskuda, et uus kriminaalhooldus saaks olema edukam.
26.Toodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 12. märtsi 2021 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.