Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. august 2019, Tartu 3-18-1910
Haldusasi
Mark Ševtšenko kaebus Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsuse nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsuse nr 1 11/339 2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks tegema asjas uus otsus, millega anda luba pikaajaliseks kokkusaamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2019. a otsus Mark Ševtšenko apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Mark Ševtšenko Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Mark Ševtšenko apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
17.jaanuari 2019. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega rahuldada Mark Ševtšenko kaebus ning tühistada Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsus nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsus nr 1 11/339 2 ja kohustada Tartu Vanglat lahendama uuesti Mark Ševtšenko 24. mai 2018. a taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasa Angelina Ševtšenkoga.
3.Mõista Tartu Vanglalt Mark Ševtsenko kasuks välja 30 eurot menetluskulude katteks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. september 2019.
1.24. mail 2018 esitas Mark Ševtšenko Tartu Vanglale taotluse nr 6 23/1116 1, milles soovis pikaajalist kokkusaamist oma abikaasa Angelina Ševtšenkoga. Tartu Vangla jättis taotluse rahuldamata 6. augusti 2018. a otsusega nr 6-23/1116-3. Vastustaja leidis, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. M. Ševtšenko ja A. Ševtšenko on süüdi mõistetud ühises ja kooskõlastatud narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises. Kriminogeensete riskide hinnangus iseloomustatakse kaebajat isikuna, kes oskab ja
suudab teisi mõjutada ning kasutab kuritegude sooritamisel ära oma elukaaslast (praegust abikaasat). Otsuse koostamise ajal ei ole kaebaja veel aktiivselt asunud enda kriminaalsete riskidega tegelema ning puudub veendumus, et pikaajalist kokkusaamist ei kasutata abikaasa suhtes negatiivse mõju hoidmiseks ja suurendamiseks ning järgmiste kuritegude planeerimiseks.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla keelduva otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks lubada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga. VangS ei sätesta, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata abikaasadele, kes kannavad karistusi eri vanglates, ning et pikaajalised kokkusaamised saavad toimuda üksnes vabaduses viibiva pereliikmega. Praegusel juhul on vangla küll viidanud VangS § 25 lg 11 p-le 1, aga viited on üldsõnalised, meelevaldsed ja eluliselt mitteusutavad. Arvestades, et kaebajale ja tema abikaasale määratud vangistuse aeg on küllaltki pikk, peaks vangla keeldumist äärmiselt põhjalikult põhjendama. Kaebajale ei saa ette heita, et ta abiellus alles vanglas, samuti ei ole kaebaja teha sotsiaalprogrammide toimumised. Otsitud on väide, et kokkusaamisel võib kaebaja oma abikaasaga uusi kuritegusid planeerida.
3.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja hinnangul olukorras, kus mõlemad abikaasad on vangistuses, ei saa tekkida eeldusi, et nende perekonnasidemete säilimine kuuluks VangS § 23 kaitsealasse ja nende kokkusaamiste korraldamiseks piiranguid ei kaasne. Abikaasade koos olemist võib pidada kuritegu soodustavaks faktoriks. Kaebaja ja tema abikaasa käitumine on näidanud seda, et koos viibides on nad asunud uuesti kuritegelikule teele ja jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist ning ühine pereelu ja peresidemed ei ole hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Enne riskide maandamist kokkusaamiste võimaldamisel on piisav oht, et kaebaja võib oma organiseerimis- ja mõjutamisvõimet ära kasutades asuda planeerima uut kuritegu abikaasast kuriteokaaslasega, kes oma osalust ja süüd toimepandud kuriteos ei näe. Kaebaja käitumine ei ole andnud alust arvata, et tema hoiakud ja uskumused keelatud ja lubatud tegevustesse oleksid muutunud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.17. jaanuari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et VangS § 23 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise, st ka kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. VangS § 25 lg 11 p 1 kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja on keelduva otsuse tegemisel tuginenud 25. mai 2017. a kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-17-1747, varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemise asjaoludele, kaebaja abikaasa kriminogeensete riskide hindamisele, kriminaalsete riskide maandamisega aktiivselt mittetegutsemisele ning VangS § 25 lg 11 p-le 1. Otsuse tegemisel oli vanglal ulatuslik kaalutlusõigus. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti otstarbekust.
5.Loa andmisest keeldumine on õiguspärane, kuivõrd vastustaja on hinnanud kokkusaamise vastavust vangistuse täideviimise eesmärkidele, õigesti arvestanud kaebaja ja tema abikaasa poolt toime pandud süüteo asjaolusid ning seda, kuidas otsuse tegemise hetkeks on kriminogeensete riskide maandamisega tegeletud. Arvestades avalikku ja kolmandate isikute huvi asjas, milleks on vangistuse eesmärkide saavutamine nii kaebaja kui tema abikaasa suhtes, ning kaebaja huvi saada kokku enda abikaasaga, on avalik huvi kaebaja huviga võrreldes ülekaalukas. Abikaasad saavad suhelda omavahel kirja teel ja on seda võimalust kaebaja kirjavahetuse kaardist nähtuvalt ka
aktiivselt kasutanud. Seega ei ole kaebaja õigust ülemääraselt riivatud. Samuti ei ole välistatud, et kokkusaamisi takistavate asjaolude äralangemisel lubatakse kohtumisi edaspidi.
6.Kaalutlused, mille Tartu Vangla on kohtueelses menetluses välja toonud ning millele tugines kokkusaamise keelamisel, saab lugeda piisavaks, et pidada tehtud kaalutlusotsust õiguspäraseks. Seega ei ole praegusel juhul määravat tähtsust kohtumenetluses toodud põhjendustel, mis ei kajastu Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsuses ega vaideotsuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Mark Ševtšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
8.Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et keelduva otsuse tegemise aluseks olnud seisukohad on meelevaldsed ja keeldumine õigusvastane. Paljasõnalised on vastustaja väited, et kaebaja suudab teisi isikuid mõjutada ja kaebaja abikaasa kuriteo toimepanemist ei tunnista. Süüdimõistev otsus tehti kokkuleppemenetluses, mis tähendabki süü omaksvõtmist. Kirja teel suhtlemine ei ole piisav peresidemete hoidmiseks. Samas lubatakse kaebajale kokkusaamisi kaebaja õega, kes on samuti kaebajaga ühises kriminaalasjas süüdi mõistetud.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele Tartu Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kaebaja ja tema abikaasa panid katseajal toime uue kuriteo ühiselt ja kooskõlastatult. Kuriteo asjaoludest nähtub kaebaja domineeriv roll organisaatorina ja isikute mõjutamisel. Kaebaja käitumine vangistuse jooksul ei ole andnud alust arvata, et tema hoiakud oleks muutunud. Kuivõrd varasem karistus ja sotsiaalprogrammides osalemine kaebajale mõju ei avaldanud, siis peab vastustaja eriti tõsiselt suhtuma kaebajast tulenevate riskide maandamisse ja uute võimalike kuritegude ärahoidmisse. Kokkuleppemenetluses võib isik kriminaalõigusliku kompromissi sõlmida ka juhul, kui ta ennast ise süüdlaseks ei pea. Kohus süü küsimust ei kontrolli ning isiku süü tunnistamine ei ole kokkuleppe sõlmimise eeltingimuseks. Kaebaja abikaasa 28. septembri 2017. a riskihindamisest nähtuvalt eitas abikaasa enda süüd mõlema süüdimõistmise puhul. Kokkusaamiste lubamine kaebaja õega on põhjendatud, kuna õele 2013. aastal kohtuotsusega määratud käitumiskontrolli tähtaeg on möödunud ja talle määratud karistuse täideviimise eesmärk saavutatud. Seetõttu ei ole kaebaja abikaasa ja õde pikaajalise kokkusaamise lubamisel võrreldavas positsioonis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Esmalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamise otsuse tegemisel on vanglal ulatuslik kaalutlusruum. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi mh abikaasaga. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele kokkusaamisele1. Seadus ei näe ette, et selline õigus on kinnipeetaval juhul, kui tema huvi perekonnaelu säilitamisele on kaalukam avalikust või kolmanda isiku huvist kokkusaamist mitte lubada. Kinnipeetava õigus ei ole piiramatu, seda võib ja ongi piiratud seadusega. Nii sätestab VangS § 25 lg 11 loetelu asjaoludest, mille esinemisel kinnipeetaval ei ole õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Seega tuli vanglal kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse esinemist. Hindamisruum on vastustajal pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel juhul, kui see on vajalik keeldumise aluse tuvastamiseks. Käesoleval juhul tuli vastustajal hinnata, kas
vt RKHKo 16. mai 2012 määrus asjas nr 3-3-1-11-12, (p-d 13 ja 15)
pikaajaline kokkusaamine on vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga. See ei andnud vanglale aga õigust otsustada kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes.
12.6. augusti 2018. a otsuses ei olegi vangla kaalutlust teostanud, märkides, et keeldub kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p 1 alusel, s.t põhjusel, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustustaja hinnangul saab sellise järelduse teha sellest, et kaebajal oli abikaasade ühises õigusvastases tegevuses juhtiv roll, kaebaja abikaasa on eitanud süüd kuritegude toimepanemises ning kaebaja ei ole vangistuses asunud tegelema oma kriminogeensete riskide maandamisega. Seetõttu puudub veendumus, et pikaajalist kokkusaamist ei kasutata abikaasa suhtes negatiivse mõju hoidmiseks ja järgmiste kuritegude planeerimiseks. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et eelnev ei ole piisav kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks.
13.Vangistuses viibivate abikaasade kokkusaamise korraldamine eeldab vanglate, kaebaja ja tema abikaasa koostööd. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe selleks ette eraldi korda, seetõttu tuleb vanglatel kohaldada olemasolevaid sätteid, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja hea halduse põhimõtet. Kokkusaamine on eeldatavalt võimalik, kui mõlemad vanglad on kokkusaamisega nõustunud, misjärel on võimalik otsustada, millises kinnipidamisasutuses ja millal kokkusaamine toimub, kuidas toimub transport kahe vangla vahel jms. Ringkonnakohus mõistab vangistusseaduse ja vangla sisekorra eeskirja asjakohaseid sätteid selliselt, et kaebaja taotluse lahendamisel pidi vastustaja otsustama üksnes selle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebajale, m.h kas kokkusaamine on kooskõlas kaebajale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega. Samas ei olnud vastustaja pädevuses otsustada, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebaja abikaasale või kas kokkusaamine on kooskõlas kaebaja abikaasale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega. Seega oli vastustajal asjakohane eelkõige hinnata, milline on kokkusaamise eeldatav mõju kaebajale. Kokkusaamise mõju teistele isikutele ja õiguskorrale üldiselt sai vastustaja hinnata kaebajale määratud karistuse täideviimise eesmärke silmas pidades. Vastavalt on vastustaja selgitused selle kohta, et kokkusaamine võib aidata kaasa kaebaja mõju säilitamisele ja suurendamisele kaebaja abikaasa suhtes, asjakohased eelkõige uue kuriteo toimepanemise riski hindamise aspektist.
14.Vastustaja märgibki, et ei ole veendunud, et kokkusaamist ei kasutata abikaasa suhtes negatiivse mõju hoidmiseks ja järgmiste kuritegude toimepanemiseks. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et selle väitega ei saa käesoleval juhul põhjendada pikaajalisest kokkusaamisest lähtuvat ohtu õiguskorrale. Vastustaja on kujundanud oma arusaama kaebaja ja abikaasa toimepandud kuritegude asjaolude pinnalt. Mõlemad on Harju Maakohtu 25. mai 2017. a otsusega süüdi tunnistatud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, miks ta leiab, et kaebaja ja abikaasa pikaajalisel kokkusaamisel esineb oht uute kuritegude planeerimiseks. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil (VskE § 41 lg 1), kusjuures täpselt on määratletud, millised esemed on lubatud kokkusaamisele kaasa võtta (VskE § 46). Olukorras, kus mõlemad abikaasad on vangistuses, tuleb pidada ebatõenäoliseks, et kummalgi õnnestub kokkusaamisele kaasa võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid, et siis kokkuleppel korraldada ainete edasist käitlemist. Samuti on üksnes hüpoteetiline võimalus, et kaebaja ja abikaasa pikaajalisel kokkusaamisel tegelikult asuvad kavandama uute kuritegude toimepanemist vangistusest vabanemisel. Ringkonnakohus leiab, et uute kuritegude ärahoidmise eesmärgil pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks peab vastustajal olema tegelik ohukahtlus, s.t vastustajal peab olema andmeid, millest saab järeldada, et õigusvastase tegevuse kavandamist kokkusaamisel saab pidada tõenäoliseks. Käesoleval juhul ei ole vangla tegelikuks ohukahtluseks alust andvaid asjaolusid esile toonud. Piisavaks ei saa lugeda tõdemust, et puudub veendumus selles, et kaebaja ja abikaasa ei asu uusi kuritegusid planeerima. Selline veendumus puudub kuriteo ühiselt toime pannud abikaasade suhtes eeldatavalt alati. Samas pandaks sellega kaebajale negatiivse asjaolu
tõendamise kohustus olukorras, kus seadusest tulenevalt peab just vastustaja kontrollima kokkusaamisest keeldumise aluse esinemise ja seda ka põhjendama.
15.Vastustaja on osutanud veel sellele, et kaebaja abikaasa ei ole tunnistanud oma süüd ühises õigusvastases tegevuses. Samas ei ole vastustaja seostanud seda väidet kokkusaamise võimaliku mõjuga kaebajale. Vastupidi, vastustaja on seisukohal, et kaebaja on suhtes tugevam pool, suutis mõjutada abikaasat osalema kuritegude toimepanemises ja selline mõju võib jätkuda. Vaidlustatud otsusest ja vaideotsusest ei ilmne, et vastustaja hinnangul oleks kaebaja abikaasal olnud oluline mõju kaebaja õigusvastasele käitumisele suunamisel, selline mõju püsiks või võiks kokkusaamise tulemusel tekkida. Seega ei ilmne, et kaebaja abikaasa eitav hoiak oma rolli kohta kuritegude ühises toimepanemises omaks negatiivset mõju kaebajale või võiks olla peamine takistus kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamisel.
16.Vastustaja esitas halduskohtule teaduslike uuringute tulemused ja väidab nende alusel, et kui mõlemad abikaasad on tegelenud kuritegevusega, ei soodusta see õiguskuulekat käitumist. Ringkonnakohus leiab, et ka uuringutest ei järeldu, et kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline kokkusaamine põhjustaks abikaasade õigusvastase käitumise ja seeläbi nad kahjustaksid õiguskorda. Määravaks tuleb pidada siiski seda, et eeldatavalt ei ole võimalik uimastialaste kuritegude toimepanemine kontrollitud tingimustes vangla territooriumil pikaajalise kokkusaamise ajal.
17.Viimaseks märgib vastustaja, et kaebaja ja tema abikaasa on vangistuses viibinud suhteliselt lühikest aega ega ole asunud veel aktiivselt tegelema oma kriminogeensete riskide maandamisega, s.t nad ei ole läbinud sekkumisprogrammi. Ka seda väidet ei ole vastustaja seostanud pikaajalise kokkusaamise võimaliku negatiivse mõjuga kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamisel või õiguskorrale üldisemalt. Eeldatavalt tõepoolest sekkumisprogrammi läbimise järel on abikaasaga kohtumise võimalik positiivne mõju kaebajale suurem kui enne programmi läbimist. Sellest ei tulene aga järeldust, et enne sekkumisprogrammi läbimist oleks abikaasaga kohtumise mõju negatiivne. Vastupidi, seadusest tulenevalt eeldatakse, et lähedaste sidemete hoidmine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Nii sätestab VangS § 23 otsesõnu, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist (lg 1); ja vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (lg 2). Kehtiv õigus ei seosta selle põhimõtte rakendamist vangistuses sekkumis- või muude programmide läbimisega. Seaduse kohaselt ei ole pikaajalise kokkusaamise lubamine preemia hea käitumise või konkreetsete tegevuste eest vangistuses.
18.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsuse nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsuse nr 1 11/339 2 ning kohustab Tartu Vanglat lahendama kaebaja taotluse uuesti. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohustada vastustajat kaebaja taotlust rahuldama, kuna taotluse lahendamiseks peab vastustaja kontrollima nii kokkusaamise lubamise kui sellest keeldumise aluste esinemist otsuse tegemise aja seisuga ning kohtutoimikus olevate materjalide pinnal ei saa ringkonnakohus neid asjaolusid kontrollida. Samas tuleb vastustajal asja uuel lahendamisel juhinduda käesolevas otsuse põhjendustest.
19.HKMS § 109 lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 32) ja apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot (II kd, tl 43, 44), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muude menetluskulude kohta ei
ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente halduskohtule ega ringkonnakohtule. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.