Liiklussüüteod

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

tekitas

Mika

Antero

Vatunen

kannatanule

X-le

raske

Lisaks sellele on süüdistuses nimetatud ära kannatanu vigastused ning resümeeritud, et tervisekahjustused olid eluohtlikud ning neist paranemine kestab üle nelja kuu. Veel on süüdistuses märgitud, et liiklusõnnetus toimus põhjusel, et M. A. Vatunen rikkus ettevaatamatusest LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 17 lg 1, § 35 lg 1, § 35 lg 4 ja § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 nõudeid. Seega heidetakse M. A. Vatunenile ette, et ta -

ei olnud liikluses hoolikas ega vältinud ohu ja kahju tekitamist; ei arvestanud teiste liiklejatega; ei arvestanud tee andmisel liikluskorraldusvahendite nõuetega; ohustas oma tegevusega jalakäijat; ei valinud ülekäigurajale lähenedes sellist kiirust, mis ei ohustaks jalakäijat, ega peatunud selleks, et võimaldada jalakäijal tee ületada; ei valinud oludele sobivat sõidukiirust.

süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt viiviste väljamõistmist ajavahemiku eest hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Ühtlasi taotles kannatanu esindaja kannatanu menetluskulude solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja või Eesti Vabariigi kanda jätmist. Tsiviilkostja tunnistas varalise kahju hüvitise nõuet 303, 32 euro ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitise nõudes 3200 euro ulatuses. Ses ulatuses maksis tsiviilkostja kannatanule hüvitise välja. Kannatanu esindaja esitas 16. juunil 2019 tsiviilhagi nõuete täpsustuse, milles on taotles kostjatelt kannatanu kasuks solidaarselt 509,72 euro suuruse varalise kahju hüvitise väljamõistmist ning mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel selle arvestamist, et tsiviilkostja on hüvitanud 3200 eurot. 15.09.2020 istungil vähendas kannatanu esindaja tsiviilhagis esitatud varalise kahju hüvitamise nõuet 485,23 eurole (kannatanu esindaja loobus täpsustatud tsiviilhagi p 2.3 ravimite-, abivahendite kulude hüvitamise nõudest summas 24,49 eurot), muus osas jäi ta 16.06.2020 hagitäpsustuse nõuete juurde.

3.1 Kohus leidis, et M. A. Vatunen ei valinud tema jaoks võõras kandis sirgel teel pimedal ajal kunstvalgustuse tingimustes sõites sellist sõidukiirust, mille juures ta oleks olnud suuteline märkama teed ületavat jalakäijat X, kes oli valgustatud ülekäigurajal jõudnud läbida esimese sõiduraja ja oli jõudnud teisele sõidurajale.

Kohus luges sõiduki vaatlusprotokolli, kannatanu suhtes tehtud kohtuarstliku ekspertiisi akti ja liiklustehnilise ekspertiisi akti alusel tuvastatuks, et jalakäija ületas teed ülekäigurajal, liikudes M. A. Vatuneni juhitud auto suhtes paremalt vasakule. Kannatanu ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks sellele, et kannatanu kandis vasakul küljel helkurit. Liiklustehnilise ekspertiisi akti alusel luges kohus tõendatuks, et M. A. Vatuneni juhitud auto kiirus enne otsasõitu ja otsasõidu hetkel oli ligikaudu 51 km/h. M. A. Vatuneni ütlustest nähtus, et ta märkas jalakäijat vahetult enne temale otsasõitu ega jõudnud õigeaegselt pidurdada. Kohtu hinnangul näitas see selgelt, et ei olnud M. A. Vatuneni valitud sõidukiirus ei olnud olusid arvestades sobilik ehk piisavalt väike reguleerimata ülekäigurajale lähenemiseks. Sellest tulenevalt luges kohus tõendatuks, et M. A. Vatunen rikkus mootorsõiduki juhina LS § 35 lg-test 1 ja 4 tulenevaid nõudeid, aga ka LS § 50 lg 3 p 1 ja 2 tulenevaid nõudeid. Kohus leidis, et M. A. Vatunen rikkus liiklusnõudeid hooletusest, sest ei saanud aru vajadusest kiirust vähendada, kuid oleks pidanud saama aru, et valitud sõidukiirus ei vasta oludele. Kannatanu otsasõidu tõttu saadud vigastuste tuvastamisel lähtus kohus kannatanu ütlustest, sündmuskoha vaatluse protokolli ja liiklustehnilise ekspertiisiakti andmetest ning haigusloo väljavõttest. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis olevale eksperdiarvamusele tuginedes tuvastas kohus, et X tervisekahjustused olid rasked. Kohus pidas põhjendatuks M. A. Vatuneni karistamist rahalise karistusega, sest süüdistatav põhjustas esmakordselt teisele isikule tervisekahjustuse kaasa toonud liiklusõnnetuse, ta tegi seda hooletusest, saab oma rikkumisest aru, elab juhtunut üle ja kahetseb seda.

3.2 Kannatanu nõude 485,23 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata, leides, et kahju ei ole tõendatud. Kannatanu taotles vannitoas tehtud ümberehituste hüvitamist, sest ümberehitused olid vajalikud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuste tõttu. Kohus luges tõendatuks selle, et liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustustes ei saanud kannatanu enam vanni kasutada ja tal oli vaja asendada korteris olev vann dušinurgaga. Kohus leidis aga, et kannatanu ei ole tõendanud dušinurga soetamise ja vannitoa ümberehitusega seotud kulusid. Kohtule on küll esitatud tõendina O AS (E) arve I OÜ-le dušinurga ja selle transpordi eest, kuid kohtule pole esitatud tõendeid, et see dušinurk on toimetatud kannatanu koju ja kannatanu selle eest I OÜ-le tasunud. Samuti ei ole tõendeid dušinurga paigaldamise kulude kohta. Kohus rahuldas kannatanu taotluse mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Kohus luges tõendatuks, et saadud tervisekahjustused tekitasid X-le valu ja hingelisi üleelamisi ning tema elukvaliteet on langenud. Hüvitise suuruseks määras kohus 6000 eurot. Kohus lähtus 2016. aastal koostatud kohtupraktika analüüsidele kohtuotsusega välja mõistetud hüvitiste kohta. Kohus deklareeris, et arvestab mittevaralise kahju suuruse määramisel, et kannatanu sai liiklusõnnetuses

hulgitrauma, ta viibis üle kuu aja haiglaravil ja vajab edasist meditsiinilist abi. Veel arvestas kohus, et saadud vigastuste tõttu oli kannatanu iseseisev toimetulek piiratud ja ta vajas mitmeid kuid lähedaste abi. Kohtu kinnitusel võttis ta arvesse veel seda, et saadud tervisekahjustuste tõttu on kannatanu liikumine piiratud ning seotud valuaistinguga või ebamugavustundega veel aastaid. Samas arvestas kohus seda, et saabus KarS § 423 lg 1 kooosseisus nimetatutest kergem tagajärg ning süüdistatav suhtus liiklusnõuete järgimisse hooletult, mis on kergeim ettevaatamatuse vorm. Viimase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetud asjaoluna nimetas kohus et M. A. Vatuneni siirast kahetsust. Kannatanu esindaja taotlusel mõistis kohus süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt välja viivise ajavahemiku eest hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni M. A. Vatuneni kaitsja ja X esindaja.

4.1 M. A. Vatuneni kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist M. A. Vatuneni KarS § 423 lg 1 järgi süüditunnistamise ning tema 240 päevamäära suuruse rahalise karistusega karistamise osas. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas ning M. A. Vatunenilt sundraha ja X menetluskulude väljamõistmise osas. Kaitsja palub mõista M. A. Vatunen õigeks ja jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata. Veel palub kaitsja mõista Eesti Vabariigilt M. A. Vatuneni kasuks välja tema kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud. Kaitsja leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud nõuet arutada kriminaalasja ainult süüdistusakti järgi. Samuti on maakohus rikkunud KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses sätestatud nõuet, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Nimelt on maakohus süüdistatavat süüdi tunnistades täiendanud süüdistuse sisu omal algatusel asjaoludega, mis on süüdistusaktis nimetamata (süüdistusaktis ei ole mainitud, et M. A. Vatunen sõitis mootorsõidukiga X-le otsa). Esitatud süüdistuses heidetakse M. A. Vatunenile ette seda, et tema juhitud mootorsõiduki kiirus (51 km/h) ei olnud piisavalt väike, et mitte ohustada reguleerimata ülekäigurada ületavat jalakäijat X. Esitatud süüdistuse tekstist ei nähtu, et M. A. Vatunen oleks sellega põhjustanud liiklusõnnetuse. Süüdistusest ei selgu, kuidas põhjustas süüdistusaktis kirjeldatud M. A. Vatuneni tegevus X-le raske tervisekahjustuse. Ainuüksi vale sõidukiirusega sõitmine ega kellegi ohtu seadmine tervisekahjustusi ei tekita. Seega puudub M. A. Vatuneni süüdistusaktis kirjeldatud tegevuse ja kannatanu raske tervisekahjustuse vahel puudub põhjuslik seos. Kaitsja leiab, et süüdistatavale etteheidetava tegevuse osaliselt kirjeldatama jätmisest ei saa „ümber minna“ Maakohtu otsuses esitatud argumendiga, et süüdistus annab kogumis küllalt selge ülevaate süüdistatavale etteheidetavast teost. Riigikohtu praktika kohaselt peavad isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad faktilised asjaolud olema süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma ning süüdimõistmisel süüdistuses kajastamata asjaoludele tugineda ei või. Täiesti arusaamatuks peab kaitsja maakohtu seisukohta, nagu saaks süüdistuse õiguslikud etteheited lugeda arusaadavaks ja kaitseõiguse tagatuks lähtuvalt sellest, et süüdistatav on asjas peetud kohtuistungil kinnitanud süüdistusest arusaamist. Süüdistusest arusaamine, mis võib pealegi tähendada pigem seda, et süüdistatav mõistab süüdistuse teksti pelgalt keeleliselt, ei saa kaitsja hinnangul muuta süüdistuses sisalduvat süüdistatava teo kirjeldust vastavaks süüdistatavale inkrimineeritavale süüteokoosseisule, kui süüdistus on tegelikkuses koostatud puudulikult. Süüdistataval ja tema kaitsjal peab olema võimalus esitada kohtulikul arutamisel oma seisukohad ja neid kinnitavad tõendid eranditult kõigi faktiliste asjaolude kohta, mille tõendatusest süüdistatava karistusõiguslik vastutus ja selle raskus sõltub, samuti avaldada arvamust õiguse kohaldamise kõigi aspektide kohta. See omakorda eeldab vältimatult seda, et süüdistatav ja kaitsja oleksid kaitse ettevalmistamiseks piisava ajavaruga ammendavalt teavitatud kõigist faktidest, mille tõendatusest süüdistatava süüditunnistamine võib oleneda M. A. Vatuneni õigeksmõistmisel tuleb vastavalt KrMS § 310 lg-le 2 jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja mõista vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 riigilt M. A. Vatuneni kasuks välja valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

4.2 Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist - kannatanu kasuks varalise kahju hüvitise välja mõistmata jätmise osas; - kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas; - kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt üksnes osa menetluskulusid katva hüvitise väljamõistmise osas ning - kannatanult tsiviilkostja kasuks menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas. Kannatanu esindaja taotleb, et ringkonnakohus - mõistaks kannatanu kasuks välja 485,32 euro suuruse varalise kahju hüvitise; - mõistaks kannatanu kasuks välja maakohtu otsusega mõistetust suurema mittevaralise kahju hüvitise; mõistaks kannatanu kasuks välja tema menetluskulusid täielikult katva hüvitise ning jätaks kannatanult tsiviilkostja kasuks menetluskulude hüvitise välja mõistmata. Ühtlasi taotleb kannatanu esindaja, et kannatanule hüvitataks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Kannatanu esindaja selgitab, et kannatanul ei olnud võimalik liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu vajalikuks osutunud vannitoa ümberehituse kohta kuludokumente esitada. Remondi teinud isikud võtsid tasu sularahas ega andnud dokumenti, mis tõendaks kulude kandmist. Ainsa dokumendina anti dušinurga ostmise kviitung, mis oli paraku vormistatud mingi äriühingu nimele. Kannatanu esindaja leiab, et kuna pole vaidlust, et ümberehitus tehti ja maakohus pidas ümberehitust vajalikuks, oli kannatanu nõude täielikult rahuldamata jätmine ebaseaduslik. Maakohus oleks pidanud hindama, kas väidetud kulutuste suurus oli mõistlik. Kannatanu

esindaja märgib, et ehituspoe kviitung tõendab dušinurga maksumust ning elulise kogemuse alusel on võimalik hinnata, kas vannituba saab ehitada ümber vähem kui 300 euro eest. Apellant möönab, et kuna kannatanu taotles mittevaralise kahju hüvitise määramist kohtu õiglasel äranägemisel, seab see piirangud väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse vaidlustamisele. Kannatanu esindaja leiab aga, et tal on alus vaidlustada maakohtu otsusega kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist, sest maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise arvutamise käik ei ole läbipaistev, puudub võrdlev kohtupraktika analüüs, väljamõistetud hüvitis on liiklusõnnetuste hüvitiste üldanalüüsis tuvastatud minimaalse piiri lähedane ning kohtupraktikat arvestades ka sümboolse suurusega. Kannatanu esindaja märgib, et arvestades senist kohtupraktikat ning kannatanu elukvaliteedi langust kogu tema eluajaks hindab kannatanu talle liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustusest tuleneva valu ja kannatuste mittevaralise kahju suuruseks 30 000 (kolmkümmend tuhat) eurot. Apellatsioonis on märgitud, et kannatanu esindaja viitas hagiavalduses sarnastele juhtumitele, kus väljamõistetud hüvitised on kannatanu kasuks välja mõistetust mitu korda suuremad. Apellant ei nõustu maakohtu väitega, et kannatanule saabus kergeim KarS § 423 lõikes 1 sätestatud tagajärg. Formaalselt näeb nimetatud säte ette vastutuse raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise eest. Raske tervisekahjustuse piirid on aga väga laiad. X sai hulgaliselt vigastusi, mis ekspertiisi kohaselt olid ka eluohtlikud. Talle tehti operatsioon ning ta viibis haiglaravil terve kuu. Kannatanule on määratud raske liikumispuue viieks aastaks. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanule väljamõistetud hüvitise suurus on sõltuvuses sellest, et kuritegu pandi toime ettevaatamatusest. Kannatanu üleelamised ja muutused elukorralduses ei ole sõltuvuses mitte sellest, kuidas kvalifitseeritakse kuritegu, vaid talle tekitatud tegelikust tervisekahjustusest. Kuigi karistusõiguslikult on M. A. Vatuneni tegu ettevaatamatusest toime pandud liiklusnõuete rikkumine, on ilmne, et asulas valgustatud teel reguleerimata ülekäigurajal juba teisele sõidurajale jõudnud jalakäijale otsasõitnud autojuht ei veendunud absoluutselt selles, kas ülekäigurajal või selle vahetus läheduses on jalakäijaid. Samuti vaidlustab kannatanu esindaja süüdistatava kahetsuse arvestamist. Ta märgib, et M. A. Vatuneni väidete tõttu tuli teha ekspertiis selle tuvastamiseks, kas kannatanu oli ülekäigurajal. Esialgses pressiteates väitis politsei, et jalakäija ületas teed väljaspool ülekäigurada. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on jaganud kannatanu menetluskulud ebaõiglaselt. Isegi kui kannatanu nõue vannitoa ümberehituseks tuli jätta rahuldamata, ei moodustanud see kannatanu nõudest 1/3. Menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda väljamõistetud summa proportsioonist taotletud summasse. Kuna kannatanu jättis mittevaralise kahju summa kohtu otsustada, siis on raske hinnata, mitme protsendi ulatuses kannatanu nõue rahuldati. Mõningate mööndustega saab aluseks võtta TsMS § 132 lg 1 ja l3, mis määratleksid mittevaralise kahju hagihinna summale 3500 eurot. Vannitoa ümberehitus oli 485,32 eurot. Kannatanu esindaja märgib, et valdavas osas on hagiavalduse põhjendused seotud mittevaralise kahjuga ning varalise kahju selle osaga, mis juba enne kohtuotsuse tegemist (kuid pärast hagi

esitamist) tsiviilkostja poolt hüvitati. Rahuldamata jäänud osas hagiavalduses pühendatud dušinurga ümberehitamisele 5,5 rida (hagi enda pikkus 5 lehekülge). Veelgi olulisemaks peab kannatanu esindaja asjaolu, et kannatanu esindamisega seotud kriminaalmenetluse kulud ei ole sugugi kogu ulatuses seotud hagiavalduse menetlemisega. Suures osas on kannatanu menetluskulud tekkinud muudest kriminaalmenetluse toimingutest. Otseselt tsiviilnõudega on seotud kannatanu menetluskuludest kuluarvestuse positsioonid nr 9, 12, 13, 14 ja 17 ning osaliselt kohtuistungid (hinnanguliselt 1/4 istungitele kulunud ajast). Seega kannatanu esindamiseks kulunud 16,85 töötunnist on hagi menetlemisega seotud 0,5+0,5+3,6+0,5+0,9(1,2+1,25+1x25%) ehk 6,9 tundi.

5.1 Prokurör leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks M. A. Vatuneni süüdimõistmise osas ei ole alust. See-eest toetab prokurör kannatanu esindaja taotlust. Prokurör leiab, et süüdistuses sõnade „otsasõit jalakäijale“ puudumine ei tähenda, et kohus oleks süüdimõistvat otsust tehes väljunud süüdistuse piirest. Selleks, et mõista, et süüdistatav tekitas oma ettevaatamatusest tingitud tegevusega kannatanule rakse tervisekahjustuse, rikkudes LS nõudeid, ei pea olema sõnaselgelt kirjas olema, et ta sõitis jalakäijale otsa, vaid nagu kuriteo koosseis ette näeb, tuleb välja tuua need liiklusseaduse sätted, mida süüdistatav ettevaatamatusest rikkus ja mis on põhjuslikus seoses kannatanule tekitatud tervisekahjustustega. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et saab süüdistusest aru, ning on kohtueelses menetluses andnud ütlusi selle kohta, et märkas jalakäijat nii hilja, et tal polnud võimalik otsasõitu vältida. Kõik tõendid kinnitavad, et süüdistatava tegevus on põhjuslikus seoses kannatanule tekitatud tervisekahjustustega.

5.2 Tsiviilkostja esindaja leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et kaitsja apellatsioon tuleks rahuldada, kannatanu esindaja apellatsioon aga jätta rahuldamata. Kaitsja apellatsiooni rahuldamise korral palus tsiviilkostja uue otsusega kannatanu tsiviilhagi tervikuna läbi vaatamata jätta. Tsiviilkostja esindaja deklareeris, et kuna tsiviilkostja toetab kaitsja apellatsiooni, ei näe tsiviilkostja esindaja alust esitada apellatsioonis suhtes põhjalikumat seisukohta. Kannatanu esindaja apellatsiooni kohta märgib tsiviilkostja esindaja järgmist:

Tsiviilkostja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on kannatanul liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu iseenesest justkui vaja asendada vann dušiga. Maakohtu selline järeldus ei rajane maakohtule esitatud tõenditel. Lisaks on maakohtu järeldus vastuolus maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Ebaõige on kannatanu väide, nagu puuduks vaidlus selles, et kannatanu vannitoas on ümberehitus tehtud. Tsiviilkostja rõhutab, et vannitoa ümberehitamine on tõendamata. Kannatanu ei esitanud maakohtule mitte ühtegi tõendit, millest nähuks, et kannatanu vannitoas oli enne vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumist vann ning pärast liiklusõnnetust on see asendatud dušinurgaga. Tsiviilkostja ei ole kannatanu vannitoa väidetavat ümberehitust omaks võtnud. Maakohus asus kannatanu varalise kahju hüvitamise nõuet rahuldamata jättes põhjendatult seisukohale, et kannatanu ei ole varalise kahju tekkimist tõendanud. Kannatanu ei saa mittevaralise kahju hüvitise suurust vaidlustada, sest jättis mittevaralise kahju hüvitise suuruse kohtu otsustada. Maakohus rahuldas hageja nõude täielikult. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist. Maakohtu poolt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole sümboolne. Maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis ületab LKindlS § 32 lg 3 p 6 mittevaralise kahju hüvitise maksimum suurust (3 200 eurot) ligikaudu kahekordselt. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu soovib saada suuremat hüvitist, ei muuda maakohtu poolt välja mõistetud hüvitist sümboolseks. Kannatanu apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks mittevaralise kahju hüvitise suurust kindlaksmääratud ületanud diskretsiooni piire või rikkunud menetlusõiguse norme. Tsiviilkostja leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt saabus kannatanule kergeim KarS § 423 lg 1 nimetatud tagajärg, on tegelikult õige, kuna KarS § 423 lg 1 sätestabki ainult kaks võimalikku tagajärge – raske tervisekahjustuse ja surma. Tsiviilkostja selgitab, et maakohus on kõigi kannatanu tervisekahjustustega mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestanud. Kannatanu poolt nimetatud väidetavate tervisekahjustuste mõju kannatanu elukorraldusele ja hakkamasaamisele on olulises osas tõendamata. Maakohus võttis hüvitise suurust määrates põhjendatult arvesse ka asjaolu, et süüdistatav suhtus liiklusnõuete järgmisse hooletult, mis on kergeim ettevaatamatuse vorm. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused iseloomustavad süüdistatava poolse rikkumise raskust ja ka süüdistatava käitumist. Tsiviilkostjale jäävad mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramise kontekstis arusaamatuks kannatanu viited süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele ja kriminaalmenetluse käigule. Tsiviilkostja leiab, et maakohtu poolt määratud mittevaralise kahju hüvitise suurendamist ei õigusta ka kannatanu apellatsioonis viidatud kohtupraktika9. Kõigis kannatanu poolt viidatud kohtulahendites on mittevaralise kahju hüvitis välja mõistetud tööealisele inimesele. Hüvitise

suuruse määramisel on mitmes lahendist olulist rolli mänginud see, et kahjustatud isik on liiklusõnnetuse järgselt kaotanud töö või sunnitud töötama osalise koormusega. Praegust juhtumit eristab tsiviilhagis viidatuist see, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustused mõjutavad kahjustatud isikut väga pika aja (aastakümnete) jooksul. Antud juhul on kannatanu näol tegemist ligi 90-aastase pensionäriga, kelle töövõimet ja sissetulekuid liiklusõnnetus ei mõjutanud.

5.3 Kannatanu esindaja leiab vastuses kaitsja apellatsioonile, et apellatsioon ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja möönab, et tavaliselt on süüdistusaktis märgitud, et süüdistatav sõitis kannatanule otsa. Nende sõnade puudumine ei tähenda aga, et KarS § 423 lg 1 kuriteo koosseis ei oleks täidetud. KarS § 423 lg 1 ei näe ette vastutust konkreetselt kellelegi otsasõitmise eest, see koosseis võib olla täidetud ka juhul, kui süüdistatav ei ole kellelegi otsa sõitnud, vaid on t oma õigusvastase käitumisega tekitanud olukorra, kus teine kokkupõrget vältida püüdev juht kaotab kontrolli auto üle ja sõidab kellelegi otsa või saab keegi ümber paiskunud autos viga. Praegusel juhul on prokurör toonud süüdistusaktis välja, et „süüdistatava poolt toime pandud liiklusnõuete rikkumise tõttu ohustati reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületanud jalakäijat ning selle ohustamise tagajärjel sai jalakäija raskeid tervisekahjustusi. Süüdistusaktis on ka kirjas, et liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustati kannatanule raske tervisekahjustus“. Kannatanu esindaja on seisukohal, et kuigi süüdistuse teksti üle võib norida, siis keskmise mõistliku inimese jaoks on arusaadav, et süüdistatav rikkus liiklusnõudeid ning nende rikkumiste tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse. Kannatanu esindaja rõhutab sarnaselt prokurörile, et ka süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et saab süüdistusest aru. Ühtlasi märgib kannatanu esindaja, et ka süüdistatava sõnavõttudest nähtuvalt oli talle selge, mida talle ette heidetakse.

5.4 Lisaks kaitsja apellatsioonile esitatud vastusele esitas kannatanu esindaja ka vastuse tsiviilkostja seisukohtadele ning seisukoha selle kohta, et kohus keeldus apellatsioonile lisatud tõendeid vastu võtmast. Kannatanu esindaja leiab, et tsiviilkostja on ebaõigesti keskendunud kannatanu kõrgele eale. Vaatamata eakusele sai kannatanu enne liiklusõnnetust iseseisvalt hakkama ning sai hakkama ka vanni kasutamisega. Väide, et vanni vahetamise põhjus oli kannatanu vanus, on kannatanu hulgimurde ja rasket tervisekahjustust arvestades küüniline ja pahatahtlik. Tsiviilkostja ei ole esitanud ka tõendeid vannitoa ümberehituse maksumuse ümberlükkamiseks. Tõendamiskoormis on TsMS § 231 lg 1 kohaselt kahepoolne. Asjaolu, et kannatanul puuduvad kuludokumendid, ei tähenda, et tema nõue oleks täielikult tõendamata. Kui tööde teostamine on loetud vajalikuks ja teostatuks (selles osas ei ole maakohu otsust vaidlustatud), siis ei saa kahju hüvitamise nõuet täielikult rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et puuduvad kuludokumendid. Riigikohus on 15.03.2017 lahendis nr 3-2-1-1-17 leidnud järgmist: „16. Olukorras, kus kohtu menetluses on varaline vaidlus, pooled vaidlevad nõude suuruse üle ning

kõigi nõude suuruse kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võimaldab TsMS § 233 kohtul otsustada nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.“ Kannatanu vanus ei anna alust mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks – valu ja kannatused ei ole sellest väiksemad, et inimene on vana. Hüvitise vähendamine tulenevalt süüdistatava käitumises subjektiivsete tunnuste kergema vormi arvestamisel ei ole põhjendatud, kuna kannatanu jaoks ei ole vahet, kas süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumine oli tahtlik või ettevaatamatu. Tervisekahjustuse tekitamine on nagunii toime pandud ettevaatamatusest. Süüdistatava suhtumist kannatanusse iseloomustab asjaolu, et teades kannatanu väga rasket seisundit on ta andnud ütlusi selle kohta, et kannatanu ei olnud ülekäigurajal, kuigi ta tegelikult väidetavalt teda üldse ei näinudki. Ilma liiklustehnika eksperdi arvamuseta oleks kannatanu jäänud selles olukorras ise vastutavaks, kuna saadud vigastuste raskuse tõttu kaotas mälu. Veel vaidles kannatanu esindaja vastu ringkonnakohtu otsustusele mitte võtta vastu apellatsioonile lisatud tõendeid. Kannatanu esindaja leiab, et tema esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks alust ei olnud, sest ta ei esitanud neid kuriteo asjaolude, vaid menetluskulude ning selle tõendamiseks, et kannatanu vajas õigusabile veel enne, kui toimus tema ülekuulamine kannatanuna.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

apellatsiooni

rahuldamiseks

ja

M.

A.

Vatuneni

(mis omakorda oli tingitud sellest, et ta ei jõudnud kannatanut märgates pidurdada). Seega on ilmne, et täiesti ammendav süüdistuses esitatud asjaolude kirjeldus ei olnud. Samuti nendib kohtukolleegium, et KrMS § 268 lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt määravad süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei või. Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsjaga selles, et M. A. Vatunenile esitatud süüdistuse puudus on selline, mis välistab süüdimõistva otsuse. Nõue, et kõik vajalikud asjaolud peavad olema süüdistuses kajastatud, ei tähenda, et kohus ei tohiks tugineda ühelegi asjaolule, mida süüdistuses sõnaselgelt nimetatud pole. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuse piirest väljumiseks ei saa pidada ka olukorda, kus kohus tugineb asjaolule, mida ei ole küll süüdistuses otsesõnu mainitud, kuid mis on süüdistuses kirjeldatud asjaoludest üheselt järeldatav. Oluline on see, et süüdistuse tekstist oleks süüdistataval võimalik aru saada, mida talle ette heidetakse. Kõik süüdimõistmise eelduseks olevad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kajastatud just süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt kinnitas M. A. Vatunen, et süüdistus on tema jaoks arusaadav. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses toodud asjaolud on sellised, et M. A. Vatunenil oli võimalik aru saada, et talle heidetakse ette ülekäigurajal jalakäijale otsasõitmist. See, et X sai rasked tervisekahjustused just selle tulemusel, et M. A. Vatunen sõitis talle ülekäigurajal otsa, on süüdistuses kirjeldatud asjaoludest järeldatav. Nimelt on süüdistuse tekstis välja toodud järgmised asjaolud: •

M. A. Vatunen juhtis autot ja tema juhitud auto sõitis ülekäigurajale kiirusega 51 km/h;

•

seda ülekäigurada ületas jalakäija X;

•

kiirus, millega M. A. Vatuneni juhitud auto ülekäigurajale sõitis, oli selline, et M. A. Vatunenil ei olnud võimalik pidurdada, vältimaks ohtu jalakäijale ning

•

lõpuks – mis on ringkonnakohtu hinnangul määrava tähtsusega – tuleb süüdistusest välja ka see, et see oht, mille M. A. Vatunen liiga suure kiirusega ülekäigurajale sõites põhjustas, realiseeruski. Süüdistuses on ära märgitud nii see, et toimus liiklusõnnetus, kui ka see, et liiklusõnnetuse tulemusel sai kannatanu raske tervisekahjustuse. Nimelt on süüdistuses öeldud: „Liiklusõnnetuse tagajärjel tekitas Mika Antero Vatunen kannatanule X-le raske tervisekahjustuse.“

Eespool kirjeldatud asjaolude valguses (X ületas jalakäijana ülekäigurada ja M. A. Vatunen sõitis autot juhtides ülekäigurajale sellise kiirusega, et ei jõudnud vajaduse tekkides pidurdada, ühtegi muud liiklusõnnetuses osalenut nimetatud pole) sai liiklusõnnetus tähendada just jalakäijale otsasõitu. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei väljunud asjaolude tuvastamisel süüdistuse piirest ning süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja M. A. Vatuneni õigeksmõistmiseks ei ole alust.

jätmist. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse M. A. Vatuneni süüdimõistmise kohta muutmata, ei ole alust rahuldada ka kaitsja taotlust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.

II Rahuldamata tuleb jätta ka kannatanu esindaja apellatsioon.

kohtulikku arutamist maakohtus, sest tsiviilkostja esindaja esitas tsiviilhagile vastuväite, et need asjaolud on tõendamata. Eelnevast tulenevalt on tõendamata mitte ainult see, kui suur oli vannitoa ümberehituse maksumus, vaid ka see, et vann dušinurgaga asendati. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kahju on tuvastatud, kuid selle täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha. Seetõttu ei ole kohaldatav kannatanu esindaja täiendavates seisukohtades viidatud TsMS § 233, mis lubab teatud juhtudel tuvastada kahju suuruse hinnanguliselt. Ühtlasi peab ringkonnakohus märkima, et ei nõustu kannatanu esindajaga, et tegemist oleks olukorraga, kus kannatanul oleks olnud väidetu tõendamine seotud eriliste asjaoludega või eeldanud erilisi kulutusi. Apellatsiooni argumendid näitavad, et kannatanu esindaja teadis, et ta peab hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendama, kuid tema hinnangul ei olnud tal lihtsalt vajalikke tõendeid kuskilt võtta. Seda põhjendab kannatanu esindaja asjaoluga, et töid teinud isikud ei andnud kannatanule dokumente tehtud tööde ja nende kulude kohta. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, nagu poleks kannatanul seetõttu üldse olnud võimalik mingeid tõendeid esitada. See, et kannatanule ei antud tehtud kulusid tõendavaid dokumente, ei tähenda, et kulutusi poleks olnud võimalik tõendada muude tõenditega. Kriminaalmenetluse raames oleks olnud võimalik ka tsiviilhagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada kõigi KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõenditega, sh kannatanu enda ütlustega. Paraku ei ole kannatanu oma ütlustes vannitoa ümberehitust maininud, kannatanu esindaja ei ole taotlenud kannatanu täiendavat ülekuulamist ega olnud kohtus vastu kriminaalasja lahendamisele lühimenetluses (kui kannatanu esindaja oleks viidanud kohtus vajadusele esitada täiendavaid tõendeid, oleks kohus pidanud tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile: vt RKKKo 03.10.2016; 3-1-1-67-16, p 16). Tehtud tööde tõendamiseks ei ole esitatud ka fotosid kannatanu vannitoast vmt. Kannatanu esindaja 29. jaanuaril 2021 kirjalikes vastuväidetes esitatud seisukoht, et tsiviilkostja ei ole esitanud ka tõendeid vannitoa ümberehituse maksumuse ümberlükkamiseks, on asjakohatu. TsMS § 230 lg 1 esimene lause ütleb üheselt, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kui tsiviilhagis on esitatud väide, et kannatanu lasi teha vannitoas ümberehitusi ja kandis sellega seoses kulutusi, on tööde tegemine ja maksumus kannatanu ja tema esindaja tõendada. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada taotlust mõista kannatanu kasuks välja 485,32 euro suurune varalise kahju hüvitis. Nii tsiviilkohtumenetluse seadustik, mis nõuab kohtumenetluse pooltelt oma väidete tõendamist, kui ka kriminaalmenetluse seadustik (§ 60 lg 1) näevad ette, et kohus võib tugineda asjaoludele, mis on tõendatud. Ainuüksi tsiviilhagis esitatud väite alusel, et kannatanul on tekkinud 485,32 euro suurune varaline kahju, kohus kahjuhüvitist välja mõista ei saa.

kannatanu esindaja isegi apellatsioonis möönab, on sellisel juhul tema õigus kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitise suurust vaidlustada piiratud. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et kui kannatanu taotleb vastavalt TsMS §-le 366 hüvitise väljamõistmist kohtu õiglasel äranägemisel, ei saa üldjuhul vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Riigikohus leidis aga, et hüvitise suurust saab vaidlustada, kui väljamõistetud hüvitis ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ega tavapärasele praktikale sarnastes kohtuasjades (RKTKo 09.04.2008; 3-2-1-19-08, p 13). Kannatanu esindaja leiabki, et maakohtu välja mõistetud hüvitis ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale. Ta heidab maakohtule ette, et kohtuotsuses puudub võrdlus senise kohtupraktikaga, ning rõhutab, et viitas tsiviilhagis sarnastele juhtumitele, milles välja mõistetud hüvitised on mitu korda suuremad. Ringkonnakohus leiab, et väide, nagu poleks maakohus üldse kohtupraktikat arvesse võtnud, on alusetu. Kohus on otsuses märkinud: „Hüvitise suuruse hindamisel arvestab kohus kohtupraktikat (vt näiteks selle kohta Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese- ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju% 20h%C3%BCvitamine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf ning „Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 20142016“ https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20 kahju%20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel% 202014-2016.pdf Nii on kriminaalasjades 2016. aastal liiklussüütegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suurus olnud vahemikus 5000 kuni 30 000 eurot, kusjuures mediaan oli 9750 eurot.“ Seega on kohus tutvunud andmetega kohtupraktikas varem välja mõistetud hüvitiste suuruse kohta. Samas peab ringkonnakohus möönma, et varasema kohtupraktika käsitlus kohtuotsuses jääb pealiskaudseks. Ainuüksi sellest, et liiklussüütegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suurus jäi 2016. aastal vahemikku 5000 kuni 30 000 eurot ja hüvitiste mediaansuurus oli 9750 eurot, ei saa teha järeldusi selle kohta, kui suur hüvitis oleks põhjendatud konkreetsel juhul. Väljamõistetav hüvitis peab jääma samasse suurusjärku hüvitistega, mis on välja mõistetud sarnastel asjaoludel. St oluline on vaadata ka seda, kas on kohtupraktikat hüvitise väljamõistmise kohta olukorras, kus kannatanule on põhjustatud sarnaseid tervisekahjustusi. Tõdeda tuleb, et ses osas ei ole informatiivsem ka tsiviilhagi ega kannatanu esindaja apellatsioon. Kuigi kannatanu esindaja on viidanud tsiviilhagis ja apellatsioonis kohtulahendeile, milles on kannatanute kasuks mõistetud välja tunduvalt suuremad summad kui maakohus X-le mõistis, ei ole ka kannatanu esindaja näidanud ära, et asjaolud, millele tuginedes kohus neis asjades hüvitised välja mõistis, on praegusega sarnased. Tervisekahjustusi, millega seoses hüvitised välja mõisteti, on kannatanu esindaja kirjeldatud väga üldistatult, märkides, et hüvitis mõisteti „lülisamba murru ning liikumispuude saanud kannatanule“ või „tõsiste jalavigastustega mootorratturile“. Nt kriminaalasjas 1-17-3618 tehtud kohtuotsus, millega kohus mõistis kannatanu kasuks välja 30 000 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitise, ei ole aga üldse võrdluskaasusena kasutatav, sest kohus on teinud nn resolutiivotsuse, nii et sellest ei nähtu üldse, milliseid tervisekahjustusi kannatanu sai. Kohtukolleegium tõdeb, et kuigi maakohtu otsuses olev sarnastes kohtuasjades välja mõistetud hüvitiste käsitlus jääb pealiskaudseks, jääb X kasuks välja mõistetud hüvitis kohtupraktikas sarnaste tervisekahjustuste korral välja mõistetud kahjuhüvitistega samasse suurusjärku. 2017. aastast pärinevas Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ on küll öeldud, et liiklusõnnetuste tulemusel saadud vigastuste eest välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurus oli keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot, tuleb arvestada, et raskete tervisekahjustuste eest väljamõistetud hüvitiste suurused olid väga erinevad, ulatudes 500 eurost 50 000 euroni. 50 000 euro suurune hüvitis mõisteti välja liikumisvõimetuks jäänud isikule. Analüüsis käsitletud kohtulahendeist on praegusele kõige lähemad kohtuasjades nr 1-16-128 ja 1-15-599 tehtud otsuste aluseks olevad asjaolud. Neis kohtuasjades tehtud otsustega mõisteti välja hüvitised ülekäigurajal teed ületanud jalakäijale liiklusõnnetusega põhjustatud eluohtlike kehavigastuste eest. Väljamõistetud hüvitised olid vastavalt 9500 (1-16128) ja 10 200 eurot (1-15-599). Tuleb aga tõdeda, et praegusel juhul erinevad liiklusõnnetuste tagajärjed neis kohtuotsustes käsitletud juhtudest, sest neis kohtuasjades käsitletud juhtumeil oli liiklusõnnetuse tagajärjeks ka ajukahjustus ja saadud tervisekahjustused mõjutasid otsuses kirjeldatud asjaolude kohaselt kannatanute edasist elu väga tõsiselt. Uusima analüüsi avalikustas Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakond 10. veebruaril 2021. Selle kohaselt on ajavahemikul 1. juunist 2018 kuni 31. maini 2020 kohtud rahuldanud mittevaralise kahju nõude täielikult või osaliselt kaheteistkümnes kriminaalasjas, mille esemeks oli KarS § 423 järgi kvalifitseeritud kuritegu, millega tekitati kannatanule raske tervisekahjustus. Suurim hüvitis oli 15 000 eurot ja väikseim 500 eurot. Keskmine hüvitis raske, sh eluohtliku tervisekahjustuse eest oli 5933 eurot ja mediaan 5500 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 500 eurot kuni 15 000 eurot. X sai liiklusõnnetuse tulemusel järgmised vigastused: põrutushaavad paremal pool kukla piirkonnas ja vasakul õlavarrel, vasakpoolsete roiete hulgimurrud koos vasaku kopsu põrutuse ja vasakpoolse veri-õhkrinnaga, lülisamba 1.-4. nimmelüli vasakpoolsete ristijätkete murru, põrna vigastuse, vasaku küünarluu killulise murru, vaagna ebastabiilse murru ning parema hüppeliigese bimalleolaarse murru. Sellest tulenevalt on põhjust võrrelda praegust juhtumit teistega, milles on liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastustena nimetatud mitmete luude murde. Neil juhtudel, kui kannatanu oli saanud liiklusõnnetuse tulemusel mitmeid luumurde, olid väljamõistetud hüvitised 3500 (1-17-6824), 6800 (1-17-10119), 1000 (1-18-6604), 15 000 (118-7387), 5000 (1-19-873), 7000 (1-18-9661), 3000 (1-19-1665) ning 10 000 eurot (1-19-6138 ja 1-20-2281). Seega valdavalt jäid 2018. aastast välja mõistetud kahjuhüvitised reeglina alla 10 000 euro, suurim, 15 000-eurone kahjuhüvitis oli erandlik. Seega jääb maakohtu otsusega X kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis viimase paari aasta kohtupraktikas välja mõistetud kahjuhüvitiste piiridesse, kusjuures tegemist ei ole hüvitisemäärade alumisse otsa jääva, vaid pigem keskmisele vastava hüvitisega. Seega on tsiviilhagis välja toodud kahjuhüvitise määrad üldist kohtupraktikat arvestades pigem erandlikud. Seetõttu polnud

tsiviilhagi esitamisel alust eeldada, et kohtu õiglasel äranägemisel hüvitise väljamõistmise taotlemisel võiks hüvitise suuruseks kujuneda umbkaudu 30 000 eurot. Kuna maakohtu otsusega X kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis vastab sarnastes olukordades viimastel aastatel välja mõistetud kahjuhüvitistele, ei saa rääkida sellest, et hüvitis ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ega tavapärasele praktikale sarnastes kohtuasjades. Seetõttu on maakohus mõistnud välja hüvitise ei saa kannatanu esindaja taotleda suurema hüvitise väljamõistmist ning tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata.

järeldusele, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada M. A. Vatuneni puhtsüdamlikku kahetsust. Kaitsja sellele ei nõustu, viidates sellele, nagu oleks M. A. Vatunen menetluses esialgu väitnud, et X ei ületanud sõiduteed ülekäigurajal. Kannatanu esindaja viidatud tõendid ei anna mingit infot kannatanu kantud menetluskulude kohta. Kuna maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi osaliselt ja tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tuleb selle menetlemisest tingitud kulud jagada vastavalt KrMS § 182 lg-le 3 kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel, on maakohus põhjendatult jätnud tsiviilkostja menetluskulud osaliselt kannatanu kanda. Seega ei ole ka ses osas alust maakohtu otsuse tühistamiseks. III

Kuivõrd tsiviilkostja on vastuses esitanud sisulised argumendid ainult kannatanu esindaja esitatud apellatsioonile, leiab ringkonnakohus, et tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulud tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 mõista välja kannatanult.

Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 23.09.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.