Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-5146 14. mai 2020 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Velmar Brett Kriminaalasi Janar Vahtra (Vaher) süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2020. a otsus Janar Vahtra kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma 15. aprill 2020, kirjalik menetlus
Janar Vahtrat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et olles Pärnu Maakohtu 28. novembri 2013. a otsusega süüdi mõistetud mõrvas (sel ajal kehtinud KarS § 114 p 1), pani ta toime uue kehalise väärkohtlemise, mis seisnes selles, et süüdistatav lõi
Viru Maakohtu 11. detsembri 2019. a otsusega tunnistati J. Vaher süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu Maakohtu 28. novembri 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Liitkaristuseks moodustati 8 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohus leidis, et süüdistatava süü kannatanu kehalises väärkohtlemises on tõendatud, aga talle ei saa omistada korduvust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. Korduvad on sellised teod, mis ründavad sama õigushüve samal viisil, kuid erineva intensiivsusega. Varem toime pandud tapmine ja näiteks ka vabadusvastased kuriteod ei täida seda tunnust, sest need ründavad põhihüvena teist õigushüve. Korduvuse tunnust pole võimalik laiendada piiramatult kõikidele kuritegudele, mille objektiivne pilt võib sisaldada väliselt vägivallaakte. Seetõttu tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.
1-19-5146
Maakohtu otsuse vaidlustas Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Liina Pikma, kes taotles J. Vahtra süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
Tartu Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2020. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Vahtra süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi ning ta mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Kohus leidis lühidalt järgmist.
Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotleb otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Ta leiab, et süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi pole põhjendatud. KarS § 121 kaitseb tervist, samas kui KarS §-s 114 sätestatud kuritegu on suunatud elu vastu. Need on erinevad õigushüved, paiknedes isikuvastaste süütegude peatüki erinevates jagudes. Kui seadusandja soovinuks lugeda KarS § 121 lg 2 p 3 subjektiks ka sellised isikud, kes on varem toime pannud tapmise, oleks see koosseis sõnastatud teistmoodi. Ringkonnakohus tõlgendas KarS § 121 lg 2 p 3 põhjendamatult laiendavalt. See toob kaasa olukorra, kus kõnesoleva sätte alla langevad ka sellised varem toime pandud vägivallateod, mis on kvalifitseeritud näiteks KarS § 141 või 200 järgi.
Prokurör palub kassatsioonivastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
Kriminaalasjas on vaidluse all küsimus, kuidas sisustada korduvuse tunnust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. Sellest sõltub, kas J. Vaher täitis talle süüks arvatud teoga kehalise väärkohtlemise põhi- või enamohtliku koosseisu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kvalifitseeris õigesti süüdistatava käitumise KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline 2(4)
1-19-5146 retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et korduvus tähendab KarS § 121 lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust.
1-19-5146 omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.