Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-17-10050 20. detsember 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Velmar Brett Kriminaalasi K.K süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ja U.A süüdistuses KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2019. a määrus Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, määruskaebus K.K kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm 27. november 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2019. a määrus ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.K-d ja U.A süüdistatakse vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 202 lg 2 p 1 ja § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad hoidsid 7. oktoobril 2015 Soomes varastatud sõidukit Fiat Ducato. Süüdistatavad organiseerisid ja valmistasid ette selle sõiduki Eestisse toomise. K.K andis A. P-le korralduse sõita 7. oktoobril 2015 Eestist Soome ja tuua see auto Eestisse. Sõiduki andsid Soomes A. P-le üle tuvastamata isik või isikud, kes oli(d) selle eelnevalt kokku leppinud U.A-ga . A. P. kinnitas auto külge registreerimismärgid, mille ta oli maha võtnud koos K.K-ga Tallinnas üüritud sõidukilt, mille üürile võtmise korraldas U.A . 7. oktoobril 2015 tõi A. P. sõiduki Soomest Eestisse.
2.Harju Maakohtu 19. veebruari 2019. a otsusega tunnistati K.K ja U.A süüdi ning neid karistati vastavalt rahalise karistusega 2650 eurot ja üheaastase vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti K.K karistus ühe aasta kuue kuu pikkuse katseajaga ning U.A karistus kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.
1-17-10050
2.1.Süüdistatavate süü on tõendatud. Nad tegutsesid grupis koos A. P-ga, kelle suhtes lõpetati varem menetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 alusel. K.K osalus seisnes selles, et ta palus A. P-l sõita Soome ja tuua sealt varastatud sõiduk ning lubas selle eest tasu, ühtlasi ostis ta viimasele Soome minekuks laevapiletid ja fotografeeris teda, et A. P. tuntaks Soomes ära. Lisaks korraldas K.K üürile võetud sõiduki parkimise oma tuttava hoovis, andis A. P-le suunised sellelt numbrimärkide mahavõtmiseks ja paigaldamiseks Soomes varastatud sõidukile. Samuti aitas ta ise numbrimärki maha võtta ning suhtles A. P-ga tema Soomes viibimise ajal ja andis talle korraldusi. U.A palus K.K-l otsida isik, kes tooks Soomest Eestisse varastatud sõiduki, ja leppis Soomes olevate isikutega kokku selle üleandmise A. P-le. Lisaks korraldas ta varastatud sõidukiga sarnase auto Eestis üürile võtmise ja selle parkimise.
3.Maakohtu otsuse vaidlustasid K.K kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm ja U.A kaitsja Paavo Paal. K.K kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist, alternatiivselt aga kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või seoses mõistliku menetlusaja möödumisega või K.K süüditunnistamist ja karistamist KarS § 202 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. U.A kaitsja palus süüdistatav õigeks mõista või lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2019. a istungil loobus K.K kaitsja oma taotlusest lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel. Muus osas jäid kaitsjad apellatsioonides esitatud taotluste juurde. Süüdistatavad toetasid kaebusi.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2019. a määrusega tühistati maakohtu otsus süüdistatavate süüditunnistamises ja karistamises. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, apellatsioonid rahuldati. Kohus leidis lühidalt järgmist.
5.1.Ehkki kaitsjad taotlesid esmajärjekorras süüdistatavate õigeksmõistmist ja alles seejärel kriminaalmenetluse lõpetamist, tuleb menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes lahendada kõigepealt menetluse lõpetamise küsimus.
5.2.Mõistlik menetlusaeg on möödunud. K.K allutati kriminaalmenetlusele 13. oktoobril 2015 ja U.A 20. oktoobril 2015. Süüdistus seisneb üheepisoodilise teise astme kuriteo toimepanemises. Süüdistatavate võimalik maksimaalne karistus saab olla kolm aastat vangistust, mis on vähem kui kriminaalmenetluse senine kestus. Kuriteo tehiolud on lihtsad ja vaidlus taandub selle tõendatusele, samuti pole kriminaalasi mahukas. Maakohtus toimus kohtulik arutamine kõigest küm me istungipäeva ja osa istungeid kestis alla kolme tunni. Prokuratuur koostas alles pool aastat pärast kahtlustuse esitamist (28. aprillil 2016) õigusabitaotluse Soomele, mille vastus laekus rohkem kui aasta aega hiljem (4. juulil 2017). Süüdistusakt koostati neli kuud pärast Soomest saadud vastust ja selle sisu oli identne õigusabitaotluses kirjasoleva kahtlustuse sisuga. Seega oli süüdistuse ulatus teada juba taotluse esitamise ajaks ja vajalikud tõendid olemas. Kriminaalasi saabus kohtusse 27. oktoobril 2017 ja eelistung toimus 29. novembril 2017. Päev hiljem tehtud kohtu alla andmise määrusega määrati esimene istungipäev aga alles
6.augustiks 2018.
5.3.Mõistliku menetlusaja ületamist ei saa süüdistatavate suhtes heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega. Kuigi neile mõistetud karistust on võimalik veidi kergendada, ei heasta see nende õiguste rikkumist, sest maakohus jättis karistused täielikult tingimisi täitmisele pööramata. 2(7)
1-17-10050
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokurör, kes taotleb selle tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaebuse esitaja seisukohad on järgmised.
6.1.Kohus ei arutanud kriminaalasja apellatsioonide piires. Kaitsjad taotlesid esmajärjekorras K.K ja U.A õigeksmõistmist. Süüdistatavad soovisid enda rehabiliteerimist. See on kohtu jaoks siduv ja ületab menetlusökonoomia kaalutluse.
6.2.Mõistliku menetlusaja nõuet ei ole rikutud. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse mitut olulist asjaolu. Muu hulgas ei hinnanud kohus, mis on süüdistatavate jaoks kaalul. K.K-d peeti kinni vaid ca viis tundi, teda ei vahistatud ja tema vara ei arestitud. Kuigi süüdistatava suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu, ei taotlenud ta kordagi luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. U.A ei peetud kahtlustatavana kinni, samuti ei ole tema puhul kohaldatud tõkendit ega arestitud vara. Õigusabitaotluses sisalduva kahtlustuse ja süüdistuse teksti kokkulangevusest ei saa järeldada, et tõendid olid juba taotluse esitamise ajaks kogutud. Vaja oli kontrollida teo karistatavust Soomes ning saada teavet sõiduki vargusega seotud asjaolude kohta, samuti koopiaid menetlusdokumentidest. Taotlus esitati Soomele mitu kuud pärast kahtlustuse esitamist seetõttu, et teha kindlaks võimaliku varguse toimepanijad. Prokuratuur pidi koguma tõendeid, mille jaoks kulus aega. Soome menetlejale tuletati korduvalt meelde õigusabitaotlust ja tema tegevusetust ei saa ette heita Eesti menetlejale. Prokuratuur koostas süüdistusakti juba 2 kuud ja 23 päeva pärast Soomelt saadud vastust. Muu hulgas oli vaja materjalid tõlkida. Maakohtu menetluses ei pööranud kaitsjad tähelepanu mõistlikule menetlusajale.
6.3.Isegi kui mõistlikku menetlusaega on ületatud, siis ringkonnakohus lõpetas õigustamatult kriminaalmenetluse, sest seda oli võimalik heastada karistuse kergendamisega.
7.Määruskaebusele vastas U.A , kes leiab, et kaebus on põhjendamatu, ja palub ringkonnakohtu määrus jätta muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Määruskaebuse esitaja väited väärivad osaliselt tähelepanu ja tingivad ringkonnakohtu määruse tühistamise. Esmalt kujundab Riigikohus seisukoha selle kohta, milline tähendus oli apellatsioonides esitatud taotluste järjekorral (I). Seejärel selgitab kolleegium ringkonnakohtu määruse tühistamist (II) ja võtab lõpetuseks kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I
9.Prokuröri arvates oleks ringkonnakohus pidanud enne menetluse lõpetamise üle otsustamist lahendama kaitsjate apellatsioonis esimesena järjestatud taotluse mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. Kolleegium sellega ei nõustu, märkides järgmist.
10.Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab KrMS § 2742 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut. See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive 3(7)
1-17-10050 süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a määrus nr 1-16-7507/12, p 15.)
11.Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Olukorras, kus kohus tuvastab m õistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. Selles seisnebki süüdistatava ja riigi kokkulepe, mille puhul loobuvad mõlemad pooled kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 2742 lg 1 alusel süüküsimuse edasisest lahendamisest. Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist.
12.Prokuröri väitel soovisid süüdistatavad apellatsioonimenetluses eeskätt enda rehabiliteerimist. Kolleegium osutab, et kriminaalmenetlust ei lõpetata sel eesmärgil menetluse jätkamise taotluse korral KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi üksnes juhul, kui möödunud on kuriteo aegumistähtaeg (KrMS § 199 lg 1 p 2), amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise (KrMS § 199 lg 1 p 3) või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline menetluses osalema ega karistust kandma (KrMS § 199 lg 1 p 6). Järelikult ei mõjuta kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel see, kas süüdistatav soovib rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist. Juhul kui kaitsepool leiab, et mõistlikku menetlusaega on ületatud ja kriminaalmenetlus tuleb sellepärast lõpetada, aga süüdistatav soovib samal ajal ka süüküsimuse lahendamist, siis on tal võimalik jätta nõusolek menetluse lõpetamiseks andmata.
13.Kohtupraktikas on tõdetud, et kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ja süüdistatava poolt kõnesolevas osas kohtumääruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta sellise otsustusega nõustunuks, isegi kui süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks otseselt ei küsitud (vt osutatud määrus nr 1-16-7507/12, p 12 koos viidetega). Käsilolevas asjas väljendus süüdistatavate nõusolek menetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 alusel selles, et nad jäid ringkonnakohtu istungil kaitsjate apellatsioonides esitatud taotluste juurde. Samuti ei vaidlustanud kaitsjad ringkonnakohtu määrust, kuigi kohus jättis lahendamata apellantide taotluse mõista süüdistatavad õigeks. Seega võib nad lugeda menetluse lõpetamisega nõustunuks. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtule heita ette seda, et ta otsustas esmajärjekorras mõistliku menetlusaja möödumise üle ning jättis menetluse lõpetamise otsustuse tegemise järel süüküsimuse lahendamata. II
14.Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et ringkonnakohus ei arvestanud mitut menetlusaja mõistlikkuse hindamist oluliselt mõjutavat asjaolu. Seetõttu luges kohus ennatlikult menetluse mõistliku aja möödunuks ja lõpetas alusetult kriminaalmenetluse.
4(7)
1-17-10050
15.Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-16, p 27).
16.Ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks oli kriminaalmenetlus mõjutanud süüdistatavaid kolm aastat ja kümme kuud ning praeguseks ca neli aastat ja kaks kuud. See ei ole ülemäära pikk aeg, mis näitaks käsiloleval juhul juba iseenesest seda, et mõistliku menetlusaja nõuet on rikutud. Ringkonnakohus võrdles seejuures asjakohatult käimasoleva menetluse kestust ja süüdistatavate võimalikku maksimaalset karistust KarS § 202 lg 2 järgi. Kuigi kuriteo raskus on KrMS §-s 2052 nimetatud ühe arvesse võetava asjaoluna, ei ole maksimumkaristusel eraldivõetult olulist tähendust menetlusaja mõistlikkuse hindamisel.
17.K.K-d ja U.A süüdistatakse vastavalt KarS § 202 lg 2 p 1 ja § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mis on teise astme kuritegu. Kriminaalasi ei ole küll keskmisest mahukam, kuid etteheidetavat kuritegu ei saa pidada tõenduslikult lihtsakoeliseks. Süüdistatavatele arvatakse süüks varastatud sõiduki hoidmist grupis, kusjuures nende panus seisnes selle kuriteo korraldamises ja ettevalmistamises. Asja lahendamise raskuskese lasub maakohtu otsusest nähtuvalt just tõenditele hinnangu andmisel ja süüdistatavate süü tõendatusel.
18.Kolleegium möönab, et kriminaalasi saabus maakohtusse 27. oktoobril 2017 ja eelistung toimus
29.novembril 2017, kuid päev hiljem määrati kohtu alla andmise määrusega istungid kohtulikuks arutamiseks alles alates 6. augustist 2018. Kriminaalasja arutati kõigest kümne istungipäeva jooksul ja maakohtu menetlus ei veninud põhjendamatult süüdistatavate käitumise tõttu. Samas märgib kolleegium sedagi, et praeguseks on kohtumenetlus väldanud ligikaudu kaks aastat, mis ei ole seda asja silmas pidades veel ebamõistlikult pikk aeg.
19.Samuti ei kestnud kohtueelne menetlus ebamõistlikult pikalt. Prokuratuuril tuli koguda tõendeid muu hulgas asjaolude kohta, mis puudutasid sõiduki võimalikku vargust Soomes , toimetamist Eestisse ning süüdistatavate seotust sellega. Kriminaalasja eripära arvestades kulus nende täpse osaluse väljaselgitamiseks mõistetavalt aega. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, nagu näitaks süüdistuse ja õigusabitaotluses kirjas olnud kahtlustuse teksti kokkulangemine, et prokuratuuril olid kõik vajalikud tõendid kogutud juba taotluse esitamise ajaks. Kuna asja lahendamise seisukohalt oli oluline koguda teavet Soomes asetleidnu ja sellega seotud isikute kohta, eeldas see möödapääsmatult rahvusvahelist koostööd. Õigusabitaotlusele vastati vaatamata korduvatele meeldetuletustele enam kui aasta aega pärast taotluse esitamist. Kolleegium tõdeb, et riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võibki kohtueelset menetlust mõningal määral pikendada ja seda ei saa üldjuhul menetlejale ette heita. Peale selle pidi prokuratuur töötama läbi taotlusele vastuseks saadud materjali. Seetõttu on õigustamatu ringkonnakohtu kriitika, et prokuratuur ei esitanud süüdistusakti maakohtule vahetult pärast Soomelt laekunud vastust. Samuti ei viibinud süüdistusakti koostamine liiga kaua. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki kohtueelses menetluses esines viivitusi, ei põhjustanud need menetluse senist kestust tervikuna hinnates liigset ajakadu.
20.Lisaks ei arvestanud ringkonnakohus seda, et süüdistatavate suhtes ei ole menetluse praeguses staadiumis tõkendit kohaldatud. Kumbki süüdistatavatest pole kriminaalmenetluse kestel olnud vahistatud ega ole nende vara arestitud. Kuigi K.K-le kohaldati kohtueelse menetluse ajal 5(7)
1-17-10050 ühe aasta vältel elukohast lahkumise keeldu, lõppes see tõkend juba mitu aastat tagasi. Süüdistatavate jaoks pole kaalul midagi sellist, mis kõneleks nende õiguste olulisest riivest menetluse jätkamise korral.
21.Ringkonnakohtu määruse tegemise ajal ei saanud seega rääkida mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest. Kohtuasja tõendamiseseme asjaolude ja riigivõimu käitumise tõttu on kriminaalmenetlus küll veninud, kuid menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tähtsust omavate asjaolude kogumit ja menetluse senist ajalist kestust silmas pidades ei ole mõistlikku menetlusaega siiski veel ületatud.
22.Isegi kui oleks võimalik asuda seisukohale, et mõistlik menetlusaeg on möödunud, lõpetas ringkonnakohus süüdistatavate suhtes menetluse alusetult. Kohtumääruses on menetluse lõpetamise kasuks otsustamist põhjendatud ekslike seisukohtadega. Lisaks polnud süüdistatavate õiguse riive kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul nii intensiivne, et menetlus tulnuks lõpetada. Seepärast jättis kohus õigustamatult arvesse võtmata heastava abinõuna süüdistatavate karistuse kergendamise võimaluse.
23.KrMS § 2742 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61 ). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega.) Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. Praegusel juhtumil millestki sellisest rääkida ei saa.
24.Ringkonnakohus selgitas menetluse lõpetamise otsustust sellega, et „[k]uigi mõistetud karistust saab K.K ja U.A süüditunnistamise korral veidi kergendada, ei saa selline karistuse kergendamine, kui varasemalt oli kohaldatud KarS § 73 sätteid, süüdistatavate õiguste rikkumist mingil juhul heastada“. Kolleegium sellise õiguskäsitlusega ei nõustu. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, sh ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 11). Kuigi maakohus mõistis K.K-le ja U.A-le karistused alla sanktsiooni keskmise määra, saaks nende karistust sellekohase vajaduse tekkel veelgi märgatavalt kergendada.
25.Kokkuvõtteks ei näidanud ringkonnakohus nõuetekohaselt, et süüdistatava suhtes on mõistlik menetlusaeg möödunud. Samuti ei põhjendanud kohus korrektselt enda otsustust kriminaalmenetlus lõpetada. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtumääruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks. III
26.Eelnevatel põhjustel ja juhindudes KrM S § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2019. a määruse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. 6(7)
1-17-10050
27.U.A saatis Riigikohtule oma väited määruskaebuse kohta. Süüdistatav ei ole aga KrMS § 390 lg-st 1 ja § 344 lg-st 5 tulenevalt Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse pool. Süüdistatava seisukohti saab arvestada üksnes juhul, kui need on esitatud advokaadist kaitsja vahendusel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-11, p 10 koos viidetega). Seetõttu jätab kolleegium U.A argumendid tähelepanuta. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.