Juri Saltõkov süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11, 3; § 293 lg 2 p-de 1, 3; § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi; Jevgeni Saltõkov süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11, 3; § 293 lg 2 p-de 1, 3 ja § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Tatjana Majorova süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 297 lg 2 p 1 järgi; Z.I süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi; Galina Rjabušenko süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi; Olga Novikova süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi; Arina Issajeva süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi; Aljona Aulova süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit-Kuum
Tõlk
Alla Lašmanova, Regina Laiapea
Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober 2019, Tartu
Kohtuistungil osalesid
ringkonnaprokurör Kalmer Kask, süüdistatavad Juri Saltõkov, Jevgeni Saltõkov ja Aljona Aulova ning nende kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, süüdistatav Z.I ja tema kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, süüdistatav Tatjana Majorova ja tema kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina, kannatanu Kohtla-Järve linnavalitsuse esindaja Vadim Vilde
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 13. detsember 2018 otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatav Z.I kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, süüdistatavate Aljona Aulova, Jevgeni Saltõkovi ja Juri Saltõkovi kaitsja vandeadvokaat Küllike
Namm, süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Prokurör
vandeadvokaadid Anti Aasmaa, Küllike Namm, Irina Žurina
RESOLUTSIOON:
1.Jätta süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi, Aljona Aulova kaitsja vandeadvokaadi Küllike Nammi ja süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega rahuldamata.
2.Tühistada Viru Maakohtu 13. detsember 2018 otsus:
2.1.kannatanu Kohtla-Järve linna kasuks tsiviilhagi väljamõistmise osas Juri Saltõkovilt ja Jevgeni Saltõkovilt solidaarselt;
2.2.kannatanu Kohtla-Järve linna kasuks tsiviilhagi väljamõistmise osas ainuisikuliselt Tatjana Majorovalt;
2.3.KarS § 831 lg 1 alusel Juri Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 615 euro konfiskeerimise osas, mis oli arestitud Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 määrusega ning mille maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning määras seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale;
2.4.KarS § 831 lg 1 alusel Jevgeni Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 1120,50 euro konfiskeerimise osas, mis oli arestitud Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 määrusega ning mille maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning määras seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale;
2.6.Jevgeni Saltõkovilt väljamõistetud menetluskulude osas.
3.Tühistatud osas teha uus otsus, millega:
3.1.jätta Kohtla-Järve linna tsiviilhagi osas, mis puudutab nõuet Jevgeni Saltõkovi vastu Z.I episoodis perioodil 01.01.2010 kuni 14.05.2014 läbi vaatamata;
3.2.kannatanu Kohtla-Järve linna kasuks osaliselt rahuldatud tsiviilhagi tuleb välja mõista summas 13 392 (kolmteist tuhat kolmsada üheksakümmend kaks) eurot 89 senti Juri Saltõkovilt ning summas 1667 (üks tuhat kuussada kuuskümmend seitse)
eurot 69 senti tuleb välja mõista solidaarselt Juri Saltõkovilt ja Jevgeni Saltõkovilt;
3.3.kannatanu Kohtla-Järve linna kasuks rahuldatud tsiviilhagi tuleb Tatjana Majorovalt välja mõista solidaarselt A.L. ga, kelle osas on tsiviilhagi tervikuna välja mõistetud Viru Maakohtu 30. märtsi 2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-152547;
3.4.tühistada Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 määrus vara arestimise osas ning jätta Juri Saltõkovilt arestitud sularaha 615 eurot aresti alla tsiviilhagi täitmise tagamiseks;
3.5.tühistada Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 määrus vara arestimise osas ning jätta Jevgeni Saltõkovilt arestitud sularaha 1120,50 eurot aresti alla tsiviilhagi täitmise tagamiseks;
3.6.mõista Eesti Vabariigilt Juri Saltõkovi kasuks seoses osalise õigeksmõistmisega maakohtu menetluses kaitsjale makstud menetluskulude osaliseks hüvitamiseks 9569 (üheksa tuhat viissada kuuskümmend üheksa) eurot;
3.7.mõista Eesti Vabariigilt Jevgeni Saltõkovi kasuks seoses osalise õigeksmõistmisega maakohtu menetluses kaitsjale makstud menetluskulude osaliseks hüvitamiseks 20 257 (kakskümmend tuhat kakssada viiskümmend seitse) eurot 60 senti.
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Süüdistatav Z.I kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa apellatsioon jätta rahuldamata. Süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi, Aljona Aulova kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi ja süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina apellatsioonid rahuldada osaliselt.
6.Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova kasuks apellatsioonimenetluses valitud kaitsja makstud tasu katteks 6336 (kuus tuhat kolmsada kolmkümmend kuus) eurot.
7.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 657 (kuussada viiskümmend seitse) eurot 36 senti, sealhulgas käibemaks 109 (ükssada üheksa) eurot 56 senti, vandeadvokaat Irina Žurinale süüdistatav Tatjana Majorovale apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
8.Kuna ringkonnakohus teeb Tatjana Majorova suhtes osaliselt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jäävad punktis 7 nimetatud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
9.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Anti Aasmaa Advokaadibüroo kaudu 754 (seitsesada viiskümmend neli) eurot 56 senti, sealhulgas käibemaks 125 (ükssada kakskümmend viis) eurot 76 senti, vandeadvokaat Anti Aasmaale süüdistatav Z.I-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
10.Punktis 9 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatav Z.I kanda. Süüdistatav Z.I-lt asuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud
1.Arvestades süüdistuste mahtu, süüdistatavate arvu ning maakohtu poolt iga episoodi analüüsi osas lühidalt ka süüdistuse käsitlemist ei pea ringkonnakohus vajalikuks siinkohal üle korrata süüdistusi, mis koormaksid kohtuotsuse lugemist. Kuna apellatsioonid on esitatud Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi, Z.I , Aljona Aulova ja Tatjana Majorova osas, siis käsitleb edasine üksnes neid süüdistatavaid puudutavat osa. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2.Viru Maakohtu 13.12.2018 otsusega:
2.1.mõisteti Juri Saltõkov süüdistustes KarS § 293 lg 2 p-de 1, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 294 lg 2 p-d 1, 3); KarS § 345 lg 1 ning KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 2, 4) järgi Galina Rjabušenko ja Olga Novikovaga seotud episoodides ja Z.I-ga seotud episoodides aastail 20042009 ning KarS § 299 lg 1 järgi Galina Rjabušenko ja Olga Novikovaga seotud episoodides ja Z.I-ga seotud episoodides aastail 2004-2009 järgi õigeks. Sama kohtuotsusega karistati Juri Saltõkovi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11 , 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 2, 4) ja KarS § 299 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 2 aasta 6 kuu vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 13.10.2014 - 22.06.2015, s.o 8 kuud 10 päeva, karistusaja hulka ning loeti Juri Saltõkovile lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 9 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat, mille alguseks loeti 13.12.2018.
2.2.mõisteti Jevgeni Saltõkov süüdistustes KarS § 293 lg 2 p-d 1, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 294 lg 2 p-d 1, 3) järgi; KarS § 209 lg 2 p 11 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 2) järgi; KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 4) järgi Galina Rjabušenko ja Olga Novikovaga seotud episoodides ja Z.I-ga seotud episoodides perioodil 2004-14.05.2014 õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati Jevgeni Saltõkov süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 4) järgi ülejäänud süüdistusepisoodides. Samuti tunnistati Jevgeni Saltõkov süüdi KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi A.L. (endise nimega A.J. ) ja M.M. tööle vormistamise ja töölt vabastamisega seotud dokumentide osas; Aljona Aulova koristajana tööle vormistamise ja töölt vabastamisega seotud dokumentide ja sotsiaaltöötajana tööle vormistamisega seotud dokumentide osas; Tatjana Majorova sotsiaaltöötajana tööle vormistamise ja töölt vabastamisega seotud dokumentide osas; Z.I töölt vabastamisega seotud dokumentide osas ja Eesti Töötukassale esitatud koondamishüvitise avalduse osas. Ülejäänud süüdistuses KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdistusepisoodide osas mõisteti Jevgeni Saltõkov õigeks.
Jevgeni Saltõkovi karistati KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 4) ja KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 2 aasta vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 13.10.2014 - 22.06.2015, s.o 8 kuud 10 päeva, karistusaja hulka ning loeti Jevgeni Saltõkovile lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat, mille alguseks loeti 13.12.2018.
2.3.mõisteti Tatjana Majorova süüdistuses § 297 lg 2 p 1 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 298 lg 2 p 1) järgi õigeks. Sama kohtuotsusega karistati Tatjana Majorovat KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 1 aasta 6 kuud, mille alguseks loeti 13.12.2018.
2.4.mõisteti Z.I süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi õigeks episoodides aastail 2004-2009. Sama kohtuotsusega karistati Z.I KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi ülejäänud süüdistusepisoodides 1 aasta 2 kuu vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 1 aasta 6 kuud, mille alguseks loeti 13.12.2018.
2.5.karistati Aljona Aulovat KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 1 aasta 6 kuud, mille alguseks loeti 13.12.2018. Aljona Aulova suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
3.KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel jäeti kannatanu Eesti Haigekassa tsiviilhagi läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti Sotsiaalkindlustusameti tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanu Kohtla-Järve linna tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 alusel välja Juri Saltõkovilt ja Jevgeni Saltõkovilt solidaarselt Kohta-Järve linna kasuks 40 237,39 eurot. Kannatanu Kohtla-Järve linna tsiviilhagi rahuldati ning mõisteti Tatjana Majorovalt VÕS § 1043 ja § 1045 alusel välja Kohta-Järve linna kasuks 50,85 eurot.
4.KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti Juri Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 615 eurot, mis on arestitud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 18.02.2015 määrusega ning jätta tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale. KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti Jevgeni Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 1120,50 eurot, mis on arestitud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 18.02.2015 määrusega ning jätta tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale. Vabastati aresti alt kohtuotsuse jõustumisel Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 19.02.2018 määrusega Aljona Aulovalt konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara: sularaha summas 3100
eurot ja Aljona Aulova kasutuses oleval AS SEB Pank arvelduskontol olevad rahalised vahendid summas 124,06 eurot.
5.Kohtuotsusega jäeti rahuldamata kaitsjate taotlused Juri Saltõkovile, Jevgeni Saltõkovile, Z.I-le süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
6.Maakohtu seisukoht A.L. ga seotud episoodides.
6.1.A.L. oli Noortekeskuse rajamisest alates osutanud Saltõkovidele viimaste palvel tõlkimisteenust (Noortekeskuse dokumendid ja Jevgeni Saltõkovi isiklikud dokumendid) ja juriidilist nõustamist Noortekeskuse personaliküsimustes. Kuna tõlgi ja juristi ametikohta polnud Noortekeskuses ette nähtud, siis tasustati tema tööd osalise koormusega sotsiaaltöötaja ametikoha arvelt. Nii olid osalise koormusega sotsiaaltöötajana Noortekeskusesse fiktiivselt tööle vormistatud erinevad inimesed - 2004 ja 02.01.-03.06.2014 A.L. ise, 15.02.200501.11.2011 tema õde M.J. , 25.10.2010-02.01.2014 Tatjana Majorova. Keegi neist isikutest tegelikult sotsiaaltöötajana ei töötanud, süüdistuse kohaselt omastasid nendele arvestatud töötasu Saltõkovid, A.L. ja Tatjana Majorova.
6.2.Maakohus analüüsis süüdistatav Juri Saltõkovi ütlusi, tunnistajate A.L. kui ka M.J. e kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusti. A.L. , M.J. ja Tatjana Majorova olid süüdistuses märgitud ajavahemikel Noortekeskuses tööle vormistatud kinnitab ka asitõendite vaatlusprotokollidest nähtuv – läbiotsimisel äravõetud personalidokumendid, samuti Kohtla-Järve Linnavalitsusest päringuvastusena menetlejale esitatud personali- ja raamatupidamisdokumendid, päringuvastusena esitatud Swedbanki kontoväljavõtted. Ülalnimetatud dokumentidest nähtub ka see, et kõik nimetatud fiktiivsete isikute sisuliselt võltsitud töölevõtmise ja töötamisega seotud dokumendid (töölevõtmise käskkirjad, töölepingud, ametijuhendid, töölepingu muutmise, puhkusele lubamise, jõulutoetuse maksmise jm käskkirjad, tööaja arvestuse tabelid) on allkirjastatud direktori kohusetäitja Juri Saltõkovi poolt. Veel käsitles maakohus tunnistaja Kohtla-Järve Linnavalitsuse raamatupidaja E.K. e ütlusi, linnavalitsuse 14.12.2010 määrusega nr 50 kinnitatud „Kohtla-Järve linna raamatu-pidamise siseeeskirja“, tunnista Kohtla-Järve abilinnapea alates 1999 N.A. kohtus antud ütlusi, KohtlaJärve linnapea alates 2003 J.S. i kohtus antud ütlusti.
6.3.Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et kirjeldatud viisil, fiktiivsete isikute töölevormistamisega korraldati tasumine A.L. teenete eest. Sellist asjakorraldust Noortekeskuses on oma ütlustes tunnistanud A.L. ja Tatjana Majorova, ka Juri Saltõkov. Vaidlus on selles, kas ülalkirjeldatud teod on kvalifitseeritavad kelmusena ja dokumentide võltsimisena Juri ja Jevgeni Saltõkovi poolt, lisaks kelmusena Tatjana Majorova poolt. A.L. ja M.J. e tegevusele on antud hinnang eraldatud menetlustes.
6.4.Kelmuse süüteokoosseis eeldas kuriteo toimepanemise ajal varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevuse kelmusena tuleb seega tuvastada kannatanu eksitusse viimine, kannatanupoolne varakäsutus, kannatanul kahju tekkimine ja süüdistatavatel varalise kasu saamine. Juri Saltõkovi puhul on viidatud tõenditega leidnud tõendamist, et ta koostas, allkirjastas ja esitas linnavalitsusele sisult ebaõiged dokumendid A.L. , M.J. e ja Tatjana Majorova töötamise kohta Noortekeskus sotsiaaltöötajana, nende võltsitud dokumentidega (muuhulgas tööaja tabelitega) viidi linnavalitsuse töötajad eksitusse. Arvates, et nimetatud isikud ka tegelikult töötavad Noortekeskuses sotsiaaltöötajatena, kandsid nad nende arvetele töötasu, samuti tasusid nende eest seadusest tulenevad maksud ja maksed. Olukorras, kus nimetatud isikud tegelikult Noortekeskuses sotsiaaltöötajatena ei töötanud, sai Kohtla-Järve linn süüdistuses toodud
töötasude, maksude ja maksete ulatuses kahju. Varalise kasu saajaiks olid antud juhul A.L. ja 50,85 euro ulatuses ka Tatjana Majorova.
6.5.Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et Kohtla-Järve linn pole saanud kahju, kuna said väljamakstud raha eest vastusooritusena A.L. poolse teenuse – tõlketööd ja juriidilised nõustamised Noortekeskuse huvides. Kriminaalasjas on tuvastatud, et linnavalitsus varakäsutust tehes, (palga ja maksude ülekandmisel) maksis sotsiaaltöötaja töö eest, mida keegi tegelikult ei teinud. Linnavalitsuse töötajatele jäeti mulje, et seda tööd on vaja teha, et seda tehakse ja raha läheb asja ette. Samas tõlgi ja personalitöötaja ametikohta Noortekeskuse koosseisus ette polnud nähtud ja seega oli selge, et A.L. poolt tehtud tõlketööde ja personalialaste konsultatsioonide eest raha üle ei oleks kantud. Olukorras, kus eksitusse viimise tagajärjel kanti raha üle mittevajaliku, või siis küll vajaliku aga tegemata jäetud sotsiaaltöö eest ja Jevgeni Saltõkovi isiklike dokumentide tõlkimise eest, on linn kahtlemata kahju kandnud.
6.6.Maakohtu hinnangul ei saa lugeda A.L. poolt tehtud personalitööd, samuti Noortekeskuse ja Jevgeni Saltõkovi huvides tehtud tõlketöid vastusoorituseks linnavalitsuse poolt makstud tasule. Nagu eelnevalt märgitud, ootas linnavalitsus vastusooritust sotsiaaltöötaja panuse näol ja ei pidanud vajalikuks maksta täiendavalt töö eest, mida oleks pidanud tegema Noortekeskuse koosseisulised töötajad, eelkõige direktori kohusetäitja Juri Saltõkov ise ja administraatori ametikohal töötavad isikud. Just administraatori ametikohustuste hulka kuulus vastavalt administraatori ametijuhendile muuhulgas asjaajamise korraldamine ja dokumentatsiooni vormistamine ning säilitamine, mis omakorda osutab eesti keele oskamise vajadusele. Neil asjaoludel polnud A.L. l mingit seaduslikku õigust nõuda või saada oma töö eest tasu linnavalitsuselt. Pigem oli tema sooritus suunatud Saltõkovidele, kes tema tegevusest kasu said. Juri Saltõkov varjas A.L. panuse abil omaenda puudujääke, mis teinuks tema ametissesobivuse küsitavaks – ta ise ei vallanud eesti keelt, ei suutnud komplekteerida ka koosseisulisi ametikohti kompetentsete ja riigikeelt valdavate inimestega.
6.7.A.L. on tunnistanud, et tegi tõlke- ja personalitööd, olles teadlik, et linnavalitsus talle selle eest seaduslikult maksta ei saa. Samuti oli ta teadlik sellestki, et Noortekeskus ei saa talle tasuda tõlketööde eest, mida ta tegi Jevgeni Saltõkovi töösse mittepuutuvate dokumentide tõlkimisel. Nii talle kui Saltõkovidele oli selge, et tal ei olnud selle konkreetse soorituse eest õigust Noortekeskuselt (linnavalitsuselt) tasu saada, just seetõttu nad ju otsustasidki selle tasu pettuse teel kätte saada. Selle tasu näol A.L. vara suurenes. Sellist raha saamist kelmuse läbi saab maakohtu hinnangul pidada kasuks, mida eeldab kelmuse süüteokoosseis.
6.8.Maakohtu hinnangul on põhjendatud ka Juri Saltõkovi tegevuse kvalifitseerimine ametiisiku poolt kelmuse toimepanemisena, samuti ametiisiku poolt dokumentide võltsimisena nii kohtuotsuse käesolevas, kui ka järgnevates osades käsitletavate kuritegude puhul. KarS § 288 sätestab, et ametiisik KrMS eriosa tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. KVS § 2 lg 2 kohaselt seisneb ametiseisund õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses avaliku ülesande täitmisel teha otsus, sealhulgas osaleda selle tegemises või selle sisulises suunamises. Otsus on teise isiku, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt. Juri Saltõkov oli Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt määratud Kohtla-Järve Noortekeskuse direktori kohusetäitjaks. Noortekeskus on Kohtla-Järve Linnavalitsuse hallatav ja Kohtla-Järve
linna eelarvest finantseeritav noorsootöö korraldamisega avalikku ülesannet täitev kohaliku omavalitsuse üksuse asutus. Juri Saltõkov omab Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 kinnitatud Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruse järgi oma ametikohal otsustusõigust ja seega ametiseisundit KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses ning on seega kohtu hinnangul ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes. Noortekeskuse põhimäärusest nähtuvalt (p 3.3) omas asutuse juht Juri Saltõkov muuhulgas õigust sõlmida ja lõpetada keskuse töötajatega töölepinguid, määrata nende tööülesanded ja ametipalk, lähtudes Linnavolikogu poolt kinnitatud palgamääradest. Tema kohustuseks oli ka esitada linnavalitsusele asutuse eelarve ja koosseisu projekt, tal oli õigus esindada keskust kõigis riigi- ja kohaliku omavalitsuse organites. Eelnevast nähtuvalt oli Noortekeskuse juhil Juri Saltõkovil lisaks asutusesiseste otsuste vastuvõtmisele ka võimalus oluliselt mõjutada linnavalitsuse poolt vastuvõetavate otsuste vastuvõtmist ja seega linnavalitsuse poolt avalike ülesannete täitmist noorsootöö valdkonnas. Temast sõltus kaadri valik ja avalike ressursside kulutamine vastavalt sihtotstarbele. Juri Saltõkovi poolt avalike ülesannete täitmise ja tema ametiseisundi üle otsustades on kohus arvestanud ka Riigikohtu lahendis 3-1-1-98-15 väljendatud seisukohta.
6.9.Maakohus analüüsis ka Jevgeni Saltõkovi ütlusi, kes end süüdi ei tunnistanud, kuid maakohus ei pidanud tema ütlusi usaldusväärseiks, vaid need olid maakohtu hinnagnul ennastõigustavad ja vastuolulised oma tegevuse kohta Noorekeskuses. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et töötades Noortekeskuses projektijuhina, täitis ta seal aktiivselt ka ülesandeid, mis projektijuhi töökohustuste hulka ei kuulunud. Ta tegeles aktiivselt personalivalikuga, võttis enda kontrolli alla administraatorite tegevuse ja suhtles pidevalt A.L. ga personalitöö küsimustes. Jevgeni Saltõkovi poolt muude ülesannete täitmist (administraatorite aitamist ja personalivaliku ning personalidokumentidega tegelemist) kinnitasid kohtuistungil eri aegadel administraatorina töötanud isikud: aastail 2004-2011 administraatorina töötanud tunnistaja A.S. , (endise nimega A.B. ); aastail 2011-2013 administraatorina töötanud Arina Malahhova (hiljem Issajeva) kui ka aastail 2011-2012 administraatorina töötanud M.M. . Sama on väljendanud oma ütlustes ka
A.L. .
A.L. ga seotud kelmuseepisoodides said otsest rahalist kasu A.L. ja Tatjana Majorova. Kui Juri Saltõkovil võimaldas selline töökorraldus varjata ja kompenseerida oma ametissesobimatust, siis Jevgeni Saltõkov oli samuti sellisest töökorraldusest ja pettusest kasusaaja. Tema kasu A.L. tegevusest seisnes võimaluses saada tasu maksmata tõlketeenust oma õpingudokumentide, ärikirjade, väärteomenetlusse puutuvate dokumentide jmt, tõlkimisel. Jevgeni Saltõkov on tunnistanud, et vahel tõlkis A.J. tema palvel talle ka isiklikke dokumente, seda lihtsalt vastutuleku korras ja tasuta. A.L. ütlustest nähtub, et tal polnud Jevgeni Saltõkoviga juttu selle töö tasustamisest, tema arvates maksti see töö kinni Majorova poolt üle kantud rahast ehk siis linnavalitsuse poolt makstud sotsiaaltöötaja palga arvelt.
6.10.Asitõendi vaatlusprotokollist, s.o A.L. kasutuses olnud arvutitest üksnes 2013-2014 leitud dokumentidest ja Jevgeni Saltõkovi ning A.L. omavahelisest kirjavahetusest nähtub muuhulgas, et töid, mida A.L. Jevgeni Saltõkovi huvides tegi, oli oluliselt rohkem, kui Jevgeni Saltõkov on tunnistanud. Jevgeni Saltõkovi kõrgkooli lõputööga seonduvad tööd; Jevgeni Saltõkovi äriühingu Ars Longa dokumendid; Jevgeni Saltõkovi Viru Maakohtusse väärteoasjas esitatud kaebusega seonduvad dokumendid; Jevgeni Saltõkovi kohta kolmandate isikute poolt kirjutatud iseloomustused.
6.11.Noortekeskuse personalivalikust nähtub, et suur osa seal töölevormistatud isikutest olid lähedaselt seotud Jevgeni Saltõkoviga. Jevgeni Saltõkov, on väitnud, et administraatorina töötanud A.S. (endise nimega A.B. ) ja M.M. on mõlemad eri aegadel Noortekeskuses töötades
olnud tema elukaaslased, viimased on seda ka ise kinnitanud. Samuti on asjaosalised kinnitanud, et Tatjana Majorova oli Jevgeni Saltõkovi hea tuttav ja töötaja viimasele kuuluvas juuksurisalongis, Aljona Aulova oli Jevgeni Saltõkovi hea sõbra abikaasa. Ülaltoodud asjaolud viivad järeldusele, et sageli oli Noortekeskuse kaadrivalik Jevgeni Saltõkovi lähedasi ja tuttavaid soosiv ning võeti tööle sotsiaaltagatisi vajavaid, kogemusteta ja ebapädevaid isikuid, keda siis Jevgeni Saltõkovil oli võimalik aitama ja suunama hakata. Puudustele personalitöös ja dokumentatsioonis juhitakse tähelepanu ka 01.04.2013-05.04.2013 Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt läbi viidud Noortekeskuse teenistusliku järelevalve õiendis (kontrollitavaks ajavahemikuks oli 01.01.2011-31.12.2012). Puudusid asutuse arengukava, asjaajamise kord, dokumendiregister, käskkirjade registreerimisraamat. Käskkirjad, töölepingud ja ametijuhendid olid vormistatud puudulikult. Märgitakse, et projektitöö (projektijuhi töö) nõuab arendamist, 2012.a oli teostatud kaks projekti maksumustega 2119 eurot ja 1152 eurot.
6.12.Hinnates Noortekeskuses toimuvat, nähtub, et personalivalik ja personalidokumentatsiooni vormistamine oli suuresti just Jevgeni Saltõkovi õlul, kes korraldas selle valdkonna tegevust koos Juri Saltõkoviga A.L. kaasabil. Sellist rolli täites oli just Jevgeni Saltõkov huvitatud A.L. abi kasutamisest ja sellega seoses ka viimasele tasu maksmise võimaluste loomisest. Ülaltoodud tõenditest nähtub, et tema teopanus M.J. e, A.L. ja Tatjana Majorova Noortekeskusesse sotsiaaltöötajana fiktiivselt töölevormistamisel ja seega ka linnavalitsuse töötajate eksitusse viimisel oli oluline. Maakohtu hinnangul on Jevgeni Saltõkov koos Juri Saltõkoviga eelnevaga realiseerinud kelmuse süüteokoosseisu objektiivse süüteokoosseisu.
6.13.Ülaltoodust nähtuvalt on tõendatud ka Jevgeni Saltõkovi poolt Juri Saltõkovile tegevusele kaasaaitamine dokumentide ametialasele võltsimisele A.L. ja Tatjana Majorova tööle vormistamise ja töölt vabastamise dokumentide osas, just dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamisega realiseeriti kelmuse oluline osategu- kannatanu linnavalitsuse töötajate eksitusse viimine.
6.14.Järgenvalt käsitles maakohus Tatjana Majorovaga seonduvat. Kohtuistungi algul Tatjana Majorova ennast süüdi ei tunnistanud, hiljem küsitluse käigus täpsustas, et A.L. ga seotud episoodis tunnistab ennast süüdi. Maakohus analüüsis Tatjana Majorova ütlusi, Tatjana Majorova pangakonto vaatlusprotokolli ning jõudis järeldusele, et analüüsitud tõenditest ning sh Tatjana Mjorova süü omaksvõtust nähtub, et ta nõustus Jevgeni Saltõkovi ettepanekuga tema fiktiivseks töölevormistamiseks sotsiaaltöötajana, allkirjastas töölepingu ja ametijuhendi. Sotsiaaltöötajana ta tööle ei asunud, tema nimele arvestatud palga kandis üle A.L. le, v.a 50,85 eurot mille jättis endale.
6.15.Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et A.L. ga seotud kuriteoepisoodides on ülalnimetatud tõenditega tõendamist leidnud kelmuse objektiivse süüteokoosseisu olemasolu Juri Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1, 11 ja 3), Jevgeni Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 3) ja Tatjana Majorova (KarS § 209 lg 2 p 3) tegevuses. Sama kehtib ametialase võltsimise kohta (KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Juri Saltõkovi puhul ja sellele võltsimisele kaasaaitamise kohta (KarS § 299 lg 1- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Jevgeni Saltõkovi puhul. Nende kõigi teopanus oli oluline ja seega on põhjendatult inkrimineeritud kelmuse kaastäideviimine. Tatjana Majorova puhul kehtib eelöeldu mõistagi vaid tema enda fiktiivse töösuhte ulatuses.
6.16.Maakohtu hinnangul on täidetud ka ülalnimetatud kuritegude subjektiivsed süüteokoosseisud. Süüdistatavad tegutsesid ühise otsese tahtluse alusel ja kooskõlastatult linnavalitsuse töötajate eksitusse viimisel, olles teadlikud, et sellele eksitusele järgneb
varakäsutus – linnavalitsus maksab välja palga töö eest, mida keegi ei teinud. Kuigi konkreetse palgaraha omastas valdavalt (va 50,85 eurot) samuti kelmuse kaastäideviijana eraldi menetluses süüdi tunnistatud A.L. , oli varalise kasu saamise eesmärk ka teistel. Juri Saltõkov varjas sellega oma ebapädevust ja säilitas töökoha, Jevgeni Saltõkov sai tasuta teenust oma isiklike dokumentide tõlkimisel ja abi endale omaalgatuslikult võetud administraatorite abistamistegevuses personalitöö küsimustes. Lisaks ülalnimetatule oli Tatjana Majorova eesmärgiks saada sotsiaalsed tagatised ja selle ta Haigekassa ravihüvitise näol ka sai.
6.17.Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et A.L. ga seotud episoodides tegutses Juri Saltõkov keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes, ehk mittesüüliselt, kuna kõik linnavalitsuselt saadud vahendid kasutas ta Noortekeskuse huvides. Eelnevalt on maakohus selgitanud, kes ja miks olid huvitatud Juri Saltõkovi sellisest isetegevusest ja kes olid tegelikud kasusaajad.
6.18.Maakohus leiab, et nii Juri Saltõkovi kui ka Jevgeni Saltõkovi ja Tatjana Majorova tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
7.Maakohtu seisukoht Z.I-ga seotud episoodis. Z.I, Juri ja Jevgeni Saltõkovi süüdistatakse kelmuses, Juri Saltõkovi süüdistatakse ka Z.I-ga seotud dokumentide võltsimises ja Jevgeni Saltõkovi sellele tegevusele kaasaaitamises. Kelmus ja sellega seotud ametialane võltsimine seisneb süüdistuse kohaselt selles, et nad viisid linnavalitsuse töötajad võltsitud dokumente koostades ja kasutades eksitusse Z.I töötamise kohta Noortekeskuses (alates 01.04.2004- 31.08.2014 oskustöölisena). Linnavalitsuse töötajad, olles eksitusse viidud, arvasid, et Z.I töötab Noortekeskuses ning arvestasid ja maksid talle töötasu ja maksid maksud, saades sellega kahju, välja makstud töötasu omastasid Saltõkovid, saades seega kasu. Prokurör loobus süüdistusest, mis hõlmas episoode 2004 kuni 01.01.2010, mistõttu maakohus süüdistatavad neis episoodides õigeks mõistis. Z.I-ga seotud episoodides tegi linnavalitsus väljamakseid 01.01.201001.09.2014 summas 15 060,58 eurot, sellest 9220,73 eurot olid Z.I-le ülekantud töötasu ja toetused mille Saltõkovid omastasid, ülejäänu moodustas seadusest tulenevad maksud ja maksed. Eesti Töötukassa tasus kelmuse tagajärjel Z.I arveldusarvele koondamishüvitise 270,56 eurot, mille Juri Saltõkov omastas. Kelmusega sai Z.I ka Eesti Haigekassa poolse kindlustuskaitse. Aastail 2011-2013 hüvitati Eesti Haigekassa poolt Z.I-le raviteenuste arveid summas 10 585,13 eurot ja tasuti ravimihüvitusi summas 117,38 eurot.
7.1.Z.I, Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov ennast süüdi ei tunnistanud.
7.2.Asjaolu, et Z.I oli süüdistuses märgitud ajavahemikul Noortekeskuses tööle vormistatud kinnitab asitõendite vaatlusprotokollidest nähtuv. Noortekeskusest läbiotsimisel äravõetud personalidokumendid, samuti Kohtla-Järve Linnavalitsusest päringuvastusena menetlejale esitatud personali- ja raamatupidamisdokumendid. Viimastest nähtub ka temale palga ja maksude arvestamine ja maksmine süüdistuses märgitud ulatuses. Maakohus analüüsis tõenditena Z.I 12.12.2014 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli, Juri Saltõkovi kohtuistungil antud ütlusi, süüdistatav Jevgeni Saltõkovi kohtus antud ütlusi, käekirjaekspertiisi akti nr 14E-DK0148, Jevgeni Saltõkovi kaitsja poolt esitatud Jevgeni Saltõkovi ja ja Z.I tütre V.V. i vahelisest Facebooki kirjavahetusest 15.05.2014, jälitustoimingu protokolli ning asitõendi vaatlusprotokolli Z.I Swedbank AS arvelduskonto vaatlusest ja sularahaautomaadi kaamera salvestusest 30.07.2014 kell 14.01, milledest tuleneb, et Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi poolt süütegude toimepanemine.
7.3.Juri ja Jevgeni Saltõkovi tegevus Z.I Töötukassa koondamishüvituse välja petmisel ja omastamisel on muuhulgas tõendatud jälitustoimingu protokolliga. Juri ja Jevgeni telefonikõnede salvestusest nähtub, et Jevgeni Saltõkov kiidab oma aju, mille abil on saadud kolm palka. Kontekstist teiste sama päeva kõnesalvestustega Jevgeni Saltõkovi ja linnavalitsuse raamatupidaja E.K. e ja Juri Saltõkoviga nähtub, et jutt käib Z.I koondamisega kaasnevast hüvitisest, mille väljamaksmise eest Jevgeni Saltõkov ennast kiidab ja saadud raha jagamise soovile vihjab- („Ära koonerda, rikkur, löö rahakotirauad lahti“). Juri Saltõkov vastab sellele midagi kuivikute toomisest, andes mõista, et saab aru toimuva ebaseaduslikkusest.
7.4.Ülaltoodud tõenditest nähtub, et Juri Saltõkovi puhul on tõendamist leidnud Z.I-ga seotud kelmuse ja dokumendivõltsimise episoodid alates 01.01.2010. Ta koostas, allkirjastas ja esitas linnavalitsusele sisult ebaõigeid dokumente millega viis eksitusse linnavalitsuse töötajad. Olles ekslikul arvamusel, et Z.I endiselt töötab noortekeskuses jätkasid nad viimase nimele tehtavaid palgamakseid. Juri Saltõkov on tunnistanud, et võttis Z.I palgaraha enda kätte, väites, et kasutas seda Noortekeskuse huvides. Ühtegi tõendit, mis tema väiteid kinnitaks, pole ta esitanud. Kohus ei pea Juri Saltõkovi ennastõigustavaid ütlusi usaldusväärseiks kuna need on kummutatud teiste ülalnimetatud tõenditega.
7.5.Jevgeni Saltõkovi osalus Z.I-ga seotud episoodides on maakohtu arvates tõendatud alates 15.05.2014 alates ajast, mil ta asus korraldama Z.I pangakaardi vahetamist, seejärel 30.07.2014. võttis Z.I kontolt raha välja, tegeles koos A.L. ga Z.I koondamise ja koondamishüvituse dokumentide vormistamisega ja koos Juri Saltõkoviga omastas Z.I palga ja koondamishüvituse. Kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid Jevgeni Saltõkovi seotusest Z.I-ga seotud kuriteoepisoodidega enne 15.05.2014, siis mõistis maakohus ta neis episoodides nii kelmuse kui dokumentide võltsimisele kaasaaitamise süüdistustes õigeks.
7.6.Maakohus ei nõustunud Z.I kaitsja seisukohaga, et Z.I poolt toimepandu on aegunud. Kaitsja väidab, et peale tööle asumist 2004 ei allkirjastanud Z.I ühtegi tööalast dokumenti ja seega ei pannud toime kuritegu. Samas on Z.I andnud ütlusi, et millalgi 2006 või 2007 (Saltõkovide ütluste kohaselt ja ka süüdistaja poolt aluseks võetult 2010), hakkas ta sagedamini viibima Venemaal. Ta tegi ettepaneku tema allkirjade võltsimiseks töödokumentidel ja andis oma pangakaardi Juri Saltõkovile paludes säilitada töökoha ja seega ka Haigekassa kindlustuse. Maakohus leiab, et hiljemalt just sellest ajast muutuski Z.I töösuhe Z.I ja Juri Saltõkovi kokkuleppel fiktiivseks ja sai alguse Z.I palgaraha ja kindlustushüvituste väljapetmine ja selle ebaseaduslik omastamine.
7.7.Maakohus ei nõustunud ka kaitsja väitega, et Z.I teopanus oli väike ja seetõttu ei saa teda käsitleda kuriteo kaastäidevijana. Maakohus pidas Z.I panust oluliseks, kuna ta ise soovis fiktiivset töösuhet ja ebaseaduslikke sotsiaaltagatisi, andis oma pangakaardi Juri Saltõkovile, ka uuendas vajadusel pangakaardi 2014 ja andis sellegi Juri Saltõkovile, võimaldades kelmusel jätkuda.
7.8.Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et Z.I-ga seotud kuriteoepisoodides on ülalnimetatud tõenditega tõendamist leidnud kelmuse objektiivse süüteokoosseisu olemasolu Juri Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1, 11 ja 3), Jevgeni Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 3) ja Z.I (KarS § 209 lg 2 p 3) tegevuses. Sama kehtib ametialase võltsimise kohta (KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Juri Saltõkovi puhul ja sellele võltsimisele kaasaaitamise kohta (KarS § 299 lg 1- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuritegu)
Jevgeni Saltõkovi puhul. Nende kõigi teopanus oli oluline ja seega on põhjendatult käsitleda neid kõiki kelmuse kaastäideviijatena.
7.9.Maakohtu hinnangul on täidetud ka ülalnimetatud kuritegude subjektiivsed süüteokoosseisud. Süüdistatavad tegutsesid ühise otsese tahtluse alusel ja kooskõlastatult linnavalitsuse töötajate eksitusse viimisel, olles teadlikud, et sellele eksitusele järgneb varakäsutus- linnavalitsus maksab välja palga töö eest, mida keegi ei teinud. Neil kõigil oli ka varalise kasu saamise eesmärk, Saltõkovidel palga- ja koondamisraha omastamine, Z.I sotsiaalsete tagatiste saamine, mille ta Haigekassa raviteenuste ja ravimihüvituste näol ka sai.
7.10.Süüdistatvate tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
8.Maakohtu sisukoht Aljona Aulovaga seotud episoodides. Aljona Aulovat, Juri ja Jevgeni Saltõkovi süüdistatakse kelmuses, Juri Saltõkovi süüdistatakse ka Aljona Aulovaga seotud dokumentide võltsimises ja Jevgeni Saltõkovi sellele tegevusele kaasaaitamises. Kelmus ja sellega seotud ametialane võltsimine seisneb süüdistuse kohaselt selles, et nad viisid linnavalitsuse töötajad võltsitud dokumente koostades ja kasutades eksitusse Aljona Aulova töötamise kohta Noortekeskuses (alates 01.08.2011-03.06.2014 koristajana, alates 03.06.2013-03.11.2014 sotsiaaltöötajana), linnavalitsuse töötajad, arvates ekslikult, et Aljona Aulova töötab Noortekeskuses, arvestasid ja maksid talle töötasu ja maksid maksud saades sellega kahju, arvestatud töötasu omastasid Saltõkovid, saades seega kasu. Aljona Aulovaga seotud episoodides tegi linnavalitsus väljamakseid 01.08.2011-01.10.2014 summas 15 590,88 eurot, sellest 5893,06 eurot moodustasid seadustest tulenevad maksud ja maksed ja 9697,82 eurot olid Aljona Aulovale ülekantud töötasu ja toetused mille Saltõkovid omastasid. Fiktiivne töösuhe Noortekeskuses tagas Aljona Aulovale ravikindlustuse. Eesti Haigekassa hüvitas süüdistuses nimetatud ajavahemikul raviteenuste arveid summas 776.60 eurot, ja tasus ravimihüvitisi summas 307.64 eurot. Aljona Aulova, Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov ennast esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud.
8.1.Asjaolu, et Aljona Aulova oli süüdistuses märgitud ajavahemikel Noortekeskuses tööle vormistatud kinnitab asitõendite vaatlusprotokollidest nähtuv. Maakohus analüüsis veel süüdistatavate Aljona Aulova, Jevgeni Saltõkovi, Juri Saltõkovi ning tunnistaja A.A. i kohtus antud ütlusi, käekirjaekspertiisi akti nr 14E-DK0133 jälitustoimingu protokolli. Maakohus ei käsitlenud lähemalt Aljona Aulova nimele arvestatud töötasu ja tema kohta vormistatud personalidokumentatsiooni. Vaidlust pole asjaolus, et Aljona Aulova oli tööle vormistatud ja talle süüdistuses nimetatud raha linnavalitsusest üle kanti. Vaidlust pole ka selles, et need ülekanded tehti Juri Saltõkovi kui direktori kohusetäitja poolt allkirjastatud ja esitatud dokumentide (tööleping, tööajatabelid jt) alusel. Vaidlust pole ka selles, et kogu Aljona Aulovale ülekantud töötasu kasutas oma vajadusteks Jevgeni Saltõkov. Vaidlusküsimuseks on - kas Aljona Aulova tegelikult töötas Noortekeskuses või mitte.
8.2.Maakohus ei pidanud usaldusväärseiks Aljona Aulova, Juri ja Jevgeni Saltõkovi vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi. Kuna nende kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ütlused on omavahel valdavas mahus vastuolulised ja nad ei ole kohtuistungil neid vastuolusid veenvalt põhjendanud, siis jätab kohus nende ennastõigustavad ütlused tõendina arvesse võtmata. Maakohus leidis, et Juri ja Jevgeni Saltõkovile ning Aljona Aulovale esitatud süüdistused on kohtus tõendamist leidnud teiste ülalnimetatud tõenditega, puutuvalt Aljona Aulova mittetöötamisse sotsiaaltöötajana ka Juri Saltõkov ja Aoluva enda ütlustega. Tõendatud
on, et ka koristajana Aulova tegelikult Noortekeskuses ei töötanud. Maakohus leiab, et Aulovite ja Saltõkovide kaitseversioon Aulovite võlast on väljamõeldis selleks, et leida põhjendus Aljona Aulova pangakaardi leidmisele Jevgeni Saltõkovi käest ja viimase poolt pangakontolt raha välavõtmise videosalvestistele. Eelnevat järeldust kinnitavad muuhulgas ka Aljona Aulova ja A.A. i vastuolulised ütlused. Aljona Aulova esitas kohtus vähemalt kaks versiooni koristajana töölehakkamisest ja töölepingu allkirjastamise ajast, kohast ja asjaoludest. Samas nähtub käekirjaekspertiisiaktist, et ta polegi töölepingut allkirjastanud, tema allkiri sellel on võltsitud. Pole mingit mõistlikku eluliselt usutavat selgitust ka sellele, et A.A. räägib uurijale, et ta ei tea, kellena tema abikaasa Noortekeskuses töötas ja kohtusaalis väidab, et teab väga hästi ja enamasti käis ka tema koos abikaasaga koristamas. Miks väidab A.A. , et võlgnevus Jevgeni Saltõkovile oli pere võlg, Aljona Aulova aga räägib hoopis temale kuuluva OÜ Kuldne võlast. Aljona Aulova väidab, et võla tagasimaksmise üle pidasid arvet Jevgeni Saltõkov ja A.A. , viimane aga kinnitab, et ei mäleta eriti võla võtmise ja tasumise asjaolusid. Asudes aktiivsele kaitsele ja kinnitades võla olemasolu, eeldab kohus, et Aljona Aulova esitaks OÜ Kuldne raamatupidamisdokumendid, mis kinnitaksid nii solaariumi ostmist kui võlga, seda ta aga teinud ei ole.
8.3.Asjaolule, et Aljona Aulova tegelikult Noortekeskuses ei töötanud ja polnud seega ka kättesaadav vajalike personalidokumentide allkirjastamiseks viitab seegi, et vähemalt viiel korral 2011-2014 oli tema töölepingus ja hiljem selle lisades Aulova allkiri võltsitud, samuti see, et Jevgeni Saltõkov käis Aljona Aulova allkirju personalidokumentidele võtmas nii viimase kodus, kui töökohas OÜ Kuldne. Töötaja puhul, kes enda sõnul valdavalt iga päev koristamas käis ja seejuures ka alati majas oleva direktori kohusetäitja Juri Saltõkoviga kohtus, poleks olnud mingit vajadust tema allkirju võltsida või nende saamiseks linnas ringi sõita.
8.4.Asjaolu, et Aljona Aulova Noortekeskuses töötamise asjaoludega kursis polnud ja vaid sellega kaasnevast ravikindlustusest huvitus kinnitavad ka ülalkirjeldatud jälitustoimingute protokollid. Ka ruumide puhtuse kohta Noortekeskuses on antud erinevaid hinnanguid. Teenistusliku järelevalve õiendis on märgitud, et hoone on hoolitsetud ja puhas. Samas on abilinnapea N.A. väitnud, et 2011-2013 (s.o Aljona Aulova koristajana töölevormistamise ajal) tegi ta Juri Saltõkovile korduvaid etteheiteid ruumida puhtuse kohta aga olukord ei paranenud. Samas on mitmed Noortekeskuse töötajad märkinud, et ruumid olid korras ja puhtad, kuid on ka neid, kes väidavad, et koristati üks kord nädalas.
8.5.Kriminaalasjas jääb välja selgitamata, kas Juri ja Jevgeni Saltõkov tegid ise ära hädapärase koristustöö, millele viitab jälitustoimingu protokoll - salvestus nende omavahelisest vestlusest ja mida on Saltõkovid ka kohtueelses menetluses tunnistanud, kas koristasid Juri Saltõkovi abikaasa, Jevgeni Saltõkov ja tema tollane elukaaslane A.B. , või maksti fiktiivsete töötajate arvelt kogunenud mustast kassast koristamise eest käest-kätte tasu mõnele kolmandale isikule.
8.6.Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et Aljona Aulovaga seotud kuriteoepisoodides on ülalnimetatud tõenditega tõendamist leidnud kelmuse objektiivse süüteokoosseisu olemasolu Juri Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1, 11 ja 3), Jevgeni Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 3) ja Aljona Aulova (KarS § 209 lg 2 p 3) tegevuses. Sama kehtib ametialase võltsimise kohta (KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Juri Saltõkovi puhul ja sellele võltsimisele kaasaaitamise kohta (KarS § 299 lg 1- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Jevgeni Saltõkovi puhul. Nende kõigi teopanus oli oluline ja seega on põhjendatult käsitleda neid kõiki kelmuse kaastäideviijatena.
8.7.Jevgeni Saltõkovi puhul on tuvastatud tema tegevus Aljona Aulova töölevormistamisel koristajana ja seejärel tema vabastamisel sellelt ametikohalt seoses sotsiaaltöötajana tööle
vormistamisega. Seoses sellega saab teda lugeda kaasaaitajaks just fiktiivsete töösuhte alustamise (töölevõtmise käskkiri, töölepingu sõlmimine) ja lõpetamisega (töölepingu lõpetamise käskkiri) seotud dokumentide võltsimisel. Kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et Jevgeni Saltõkov oleks kaasa aidanud ka muude Aljona Aulova töösuhet puudutavate dokumentide (puhkuse-, jõulutoetuse-, töölepingu tingimuste muutmise käskkirjad) võltsimisele, siis neis süüdistusepisoodides mõistab kohus Jevgeni Saltõkovi õigeks.
8.8.Maakohtu hinnangul on täidetud ka ülalnimetatud kuritegude subjektiivsed süüteokoosseisud. Süüdistatavad tegutsesid ühise otsese tahtluse alusel ja kooskõlastatult linnavalitsuse töötajate eksitusse viimisel, olles teadlikud, et sellele eksitusele järgneb varakäsutus- linnavalitsus maksab välja palga töö eest, mida keegi ei teinud. Neil kõigil oli ka varalise kasu saamise eesmärk, Saltõkovidel palgaraha omastamine, Aljona Auloval sotsiaalsete tagatiste saamine, mille ta Haigekassa raviteenuste ja ravimihüvituste näol ka sai. Süüdistatavate tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
9.Maakohtu seisukoht M.M. ga seotud kuriteoepisoodides. Juri ja Jevgeni Saltõkovi süüdistatakse kelmuses, Juri Saltõkovi süüdistatakse ka M.M. ga seotud dokumentide võltsimises ja Jevgeni Saltõkovi sellele tegevusele kaasaaitamises. (M.M. süüdistus on käesolevast kriminaalasjast eraldatud eraldi menetluseks). Kelmus ja sellega seotud ametialane võltsimine seisneb süüdistuse kohaselt selles, et nad viisid linnavaltsuse töötajad võltsitud dokumente koostades ja kasutades eksitusse M.M. töötamise kohta Noortekeskuses 01.03.2013-02.01.2014 administraatorina, linnavalitsuse töötajad, arvates ekslikult, et M.M. töötab Noortekeskuses, arvestasid ja maksid talle töötasu ja maksid maksud, saades sellega kahju, arvestatud töötasu omastasid Saltõkovid, saades seega kasu. M.M. ga seotud episoodides tegi linnavalitsus väljamakseid 01.03.2013-01.01.2014 summas 7461,12 eurot, sellest 2966,20 eurot moodustasid seadustest tulenevad maksud ja maksed ja 4494,92 eurot olid M.M. le ülekantud töötasu ja toetused mille Saltõkovid omastasid. Fiktiivne töösuhe Noortekeskuses tagas M.M. le ravikindlustuse. Eesti Haigekassa hüvitas süüdistuses nimetatud ajavahemikul raviteenuste arveid summas 776,60 eurot, ja tasus ravimihüvitisi summas 307,64 eurot. Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov ennast esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud.
9.1.Maakohus analüüsis asitõendite vaatlusprotokolle tööle vormistamise osas, M.M. 16.03.2018 kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi, Juri Saltõkovi ütlusi, Jevgeni Saltõkovi ütlusi. Tunnistajad, M.M. väidetava töösuhte ajal Noortekeskuses noorsootöötajatena töötanud A.M. , T.L. ja K.M. ei tea M.M. t, teavad, et administraatoritena töötasid Arina Issajeva ja Tatjana Majorova. Arina Issajeva, kes töötas administraatorina enne M.M. väidetavat töösuhet kinnitas kohtuistungil, et M.M. ga pole ta tööalaselt kokku puutunud. Samuti analüüsis maakohus asitõendi vaatlusprotokolli M.M. pangakonto vaatlusest ja Swedbank AS päringuvastust
9.2.Maakohtu hinnangul joonistub reljeefselt välja Saltõkovide tavapärane tegutsemisviis, . Z.I , Aljona Aulova ja M.M. avavad arvelduskonto, millele laekub ainult „töötasu“ Kohtla-Järve Linnavalitsuselt, pangakaardid koos PINkoodidega on erinevatel väljamõeldud põhjustel Saltõkovide käes, kes kontodelt raha välja võtavad ja seda enda vajadusteks kasutavad. Arvestades kõiki ülalnimetatud tõendeid kogumis ei pidanud maakohus usaldusväärseiks Saltõkovide ja M.M. ütlusi M.M. töötamise ja rahakogumise kohta. Need ütlused on vastuolus teiste ülalnimetatud tõenditega, mille alusel luges maakohus tõendatuks, et M.M. Noortekeskuses ei töötanud ja oli vaid järjekordseks „rahamasinaks“ Jevgeni Saltõkovile.
9.3.Andmata hinnangut M.M. tegevusele, leiab maakohus, et temaga seotud kuriteoepisoodides on ülalnimetatud tõenditega tõendamist leidnud kelmuse objektiivse süüteokoosseisu olemasolu Juri Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p-d 1, 11 ja 3), Jevgeni Saltõkovi (KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3) tegevuses. Sama kehtib ametialase võltsimise (KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Juri Saltõkovi puhul ja sellele võltsimisele kaasaaitamise kohta (KarS § 299 lg 1- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuritegu) Jevgeni Saltõkovi puhul. Mõlema teopanus oli oluline, Jevgeni Saltõkov leidis järjekordse sotsiaaltagatisi vajava isiku ja võttis välja raha, Juri Saltõkov asutuse juhina allkirjastas linnavalitsuse töötajate eksitusseviimiseks vajalikud dokumendid. Nende käsitlemine kelmuse kaastäideviijatena on põhjendatud.
9.4.Jevgeni Saltõkovi puhul on tuvastatud tema tegevus M.M. töölevormistamisel ja seejärel tema vabastamisel. Seoses sellega saab teda lugeda kaasaaitajaks just fiktiivse töösuhte alustamise (töölevõtmise käskkiri, töölepingu sõlmimine) ja lõpetamisega (töölepingu lõpetamise käskkiri) seotud dokumentide võltsimisel. Kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et Jevgeni Saltõkov oleks kaasa aidanud ka muude M.M. töösuhet puudutavate dokumentide (puhkuse-, jõulutoetuse-, töölepingu tingimuste muutmise käskkirjad) võltsimisele, siis neis süüdistusepisoodides mõistab kohus Jevgeni Saltõkovi õigeks.
9.5.Maakohtu hinnangul on täidetud ka ülalnimetatud kuritegude subjektiivsed süüteokoosseisud. Süüdistatavad tegutsesid ühise otsese tahtluse alusel ja kooskõlastatult linnavalitsuse töötajate eksitusse viimisel, olles teadlikud, et sellele eksitusele järgneb varakäsutus- linnavalitsus maksab välja palga töö eest, mida keegi ei teinud. Neil oli ka varalise kasu saamise eesmärk- Jevgeni Saltõkovi poolt M.M. palgaraha omastamine.
9.6.Süüdistatavate tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud maakohus ka M.M. ga seotud kuriteoepisoodide puhul.
10.Maakohtu seisukoht menetluse seaduslikkuse ja jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse osas. Kaitsjad on kohtumenetluse käigus teinud etteheited käesolevas kriminaalasjas läbi viidud jälitustoimingute alustamise seaduslikkuse kohta, süüdistatavad on väitnud, et kohtueelse menetluses mõjutati neid ütlusi andma ebaseaduslikke mõjutusvahendeid kasutades. Maakohus nende etteheidetega ei nõustunud.
10.1.Maakohus tutvus jälitustoimikuga, kontrollis kohtumenetluse käigus jälitustoimingutega seonduva seaduslikkust ja andis oma hinnangu kohtuistungil 30.03.2016. Maakohus, kontrollides välja antud lube ja taotlusi, oli jätkuvalt seisukohal, et jälituslubade taotlemine ja andmine, samuti jälitustoimingute läbiviimine on olnud seaduslik.
10.2.Kaitsja etteheite kohaselt puudusid tõendid, mille alusel oleks saanud anda välja jälitustoimingute luba, et esimese jälitustoimingu loa taotluses ja ka esimeses loas nimetatakse vaid andmeid, mille kohta ei saanud menetlejal olla seaduslikke tõendeid. Maakohus tuvastas, et taotluses ja ka esimeses jälitustoimingu loas viidatakse allikatele ja kaastööteadetele ja õiendile, milles kirjeldatakse allikatelt läbi kaastööteadete saadud informatsiooni. Mingite muude tõendite olemasolu esimese jälitustoimingu loa andmisel ei tuvastanud. Maakohtu hinnangul võib ka kaastööteadetega allikatelt saadud teave olla aluseks esialgse kuriteokahtluse tuvastamiseks ning jälitusloa taotlemiseks ja andmiseks. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et loa taotlemisel kasutati teavet, mis oli teada vaid asjaosalistel ja ei saanud ühelgi seaduslikul viisil jõuda menetlejani. Maakohus juhib tähelepanu sellele, et loa taotlemise ajaks 2013 olid Saltõkovid kelmuse ja ametlike dokumentide võltsimisega tegelenud juba ligi kümme aastat. Kuritegelik tegevus toimus Noortekeskuses, kus nende aastate vältel töötas kümneid isikuid, samas majas töötas
juuksurisalong ja teisigi ettevõtteid. Seega ei saanud Saltõkovide pikaajaline tegevus jääda lõpuni märkamata või kahtlusi tekitamata jätta. Lisaks olid Saltõkovid tegevad mitmes eluvaldkonnas (sport, ettevõtlus, kohalik poliitika), millest tulenevalt oli nende suhtlusringkond suur. Eelnevat arvestades peab kohus võimalikuks, et Saltõkovide kuritegelik tegevus, või mõned episoodid sellest võisid teada olla laiemale isikute ringile, kui osati arvata. Ka võisid Saltõkovid või nende lähedased, sellise aastaid kestnud karistamatu tegevuse tõttu, kas liigsest enesekindlusest või hooletusest, ise kolmandatele isikutele oma tegevusest informatsiooni jagada. Seega on kohtu hinnangul võimalik, et teave toimuva kohta kaastööteadete kaudu ka menetlejani jõudis.
10.3.Olles kontrollinud jälitustoimingute tegemise aluseid, kuriteokahtluse põhjendatust, -sse puutuvat, leiab maakohus, et loa andmise ajal kohtunikule teadaoleva informatsiooni alusel jälitustoiminguks loa andmine (ja pikendamine) oli põhjendatud ja seaduslik. Maakohus ei tuvastanud seaduserikkumisi lubade taotlemisel, andmisel ega ka jälitustoimingute läbiviimisel. Eelnevast tulenevalt on jälitustoimingutega kogutud tõendid seaduslikud ja nende kasutamine kriminaalmenetluses on lubatav.
11.Maakohus leidis, et ka väited KAPO tegevuse osas jäävad edutuks. Süüdistatavad Juri ja Jevgeni Saltõkov, Tatjana Majorova, Aljona Aulova, ka käesolevas menetluses tunnistajana esinenud M.M. on korduvaid, pikki ja kurnavaid ülekuulamisi ja nende käigus ütluste andmise ebaseaduslikku mõjutamist nimetanud põhjuseks, miks nad kohtueelsel menetlusel andsid erinevaid, valdavalt ennast ja kaaslasi (Saltõkove) süüstavaid valeütlusi, mida neilt oodati. Tatjana Majorova on väitnud, et teda ähvardati kaheks päevaks vahi alla jätta, Aljona Aulova väitis, et teda ähvardati kinni panna, ta tahtis kiiremini koju saada, M.M. väitis, et oli ehmunud ja tahtis kiiremini koju saada. Saltõkovid on väitnud, et neid lubati soodsate ütluste andmisel vahi alt vabastada, et neile anti mõista, et kogu menetlus toimub vaid sellepärast, et nad on tegevad poliitikas (mõlemad olid Kohtla-Järve Linnavolikogu liikmed). Jevgeni Saltõkov on väitnud sedagi, et talle näidati Aulova ja M.M. ütlusi, kus viimased oma süüd tunnistasid. Maakohus pidas inimlikult mõistetavaks süüdistatavate väited, et seoses korduvate pikaleveninud ülekuulamistega oli takistatud nende tööalane tegevus ja perekondlike kohustuste täitmine, et ülekuulamised olid nende jaoks kurnavad ja stressitekitavad. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kriminaalmenetluses on tõe väljaselgitamine oluline üldine huvi ning isikul on kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ning ka sellega kaasnevaid ebameeldivusi. On üpris tavapärane, et kahtlustatavaid kuulatakse üle korduvalt ja ülekuulamised kestavad tunde, tegemist on pingeliste uurimistoimingutega ja kahtlustatava poolt vaadatuna pole neis midagi meeldivat. Tõsiasi on seegi, et menetlejal on õigus kahtlustatava väljakutsumiseks menetlustoimingule ja seaduses ettenähtud juhtudel ka kahtlustatava kinnipidamiseks kuni 48 tundi. Mõlemal juhul on tegemist kahtlustatava isikuvabaduse riivega, kuid olukorras, kus need toimingud on põhjendatud, tuleb kahtlustatavatel sellega leppida. Maakohus ei ole käesolevas kriminaalasjas tõendeid hinnates lugenud süüdistatavate kohtus antud ennastõigustavaid ütlusi usaldusväärseiks, muuhulgas seepärast, et need on vastuolus nende kohtueelsel menetluses antud ütlustega. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatavate selgitusi ja põhjendusi nende ütluste vastuolulisuse kohta. Maakohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et Juri Saltõkov, kes enda sõnul on aastaid töötanud õiguskaitseorganites, laseks menetlejal endaga manipuleerida ja muudaks oma ütlusi vastavalt sellele kas ta parasjagu usub oma vabastamisse vahi alt või mitte. Kohtuotsuse tõendeid ja kohtu põhjendusi käsitlevas osas on kirjeldatud Jevgeni Saltõkovi korraldavat, juhendavat ja abistavat rolli suhetes Aulova ja M.M. ga, kahtlemata oli selles suhtes tugevam ja autoriteetsem pool Jevgeni Saltõkov. Eelneva tõttu pole usutav, et ta nende isikute „valeülestunnistusega“ tutvumisel samuti ennastsüüstavaid valeütlusi andma hakkas. Ennast ülehindava liialdusena näivad ja on ka
eluliselt ebausutavad Saltõkovide vihjed selle kohta, et menetleja (KAPO), on Kohtla-Järve Linnavolikogu sisemises võimuvõitluses poole valinud ja neid seetõttu kiusab. Maakohtu hinnangul ei ole süüdistatavad pidanud taluma põhjendamatuid isikuvabaduse riiveid ega inimväärikuse alandamist, pole tuvastatud süüdistatavate kohtlemine kohtueelses menetluses viisil, mis oleks sundinud neil andma menetleja poolt väidetavalt oodatud valeütlusi.
12.Karistuse mõistmise osas leidis maakohus järgmist. Süüdistatavate Juri ja Jevgeni Saltõkovi, Z.I, Aljona Aulova ja Tatjana Majorova karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Nad on varem kohtu poolt karistamata, kohtule teadaolevalt pole neid karistatud ka käesoleva kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul. Võrreldes teiste süüdistatavatega, hindas maakohus Noortekeskuse juhi Juri Saltõkovi ja ka Jevgeni Saltõkovi süüd suuremaks, seda nii süüteo kestuse, episoodide hulga kui ka nende organiseeriva ja juhtiva rolli tõttu ühiste kuritegude toimepanemisel. Dokumentide võltsimine (KarS § 299) käesolevas kriminaalasjas on maakohtu hinnangul üks kelmuse (KarS § 209) osategudest ning seega on tegemist olukorraga, milles Saltõkovid on ühe teo toimepanemisega täitnud kahe erineva süüteokoosseisu tunnused, mistõttu tuleb kohaldada KarS § 63 lg-t 1. Kuna raskeima karistuse näeb ette KarS 209 lg 2 - (üks kuni viis aastat vangistust) siis nähtub eelnevast, et ainsaks võimalikuks kohaldatavaks karistusliigiks ongi vangistus. Maakohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks on piisav, kui Juri ja Jevgeni Saltõkovi karistada karistusmäära keskmises ja sellest pisut madalamas määras, teiste süüdistatavate puhul on karistuse eesmärgid maakohtu hinnangul saavutatavad miinimumilähedaste karistustega. Süü suurust, kuritegude asjaolusid ja süüdistatavate isikuid arvestades leiab maakohus, et karistuseks mõistetav vangistus tuleb kõigi süüdistatavate puhul jätta tingimisi kohaldamata. Juri ja Jevgeni Saltõkovile karistuse mõistmisel arvestab kohus ka nende poolt eelvangistuses viibitud aega.
13.Maakohtu seisukoht tsiviilhagide osas.
13.1.Kohtla-Järve Linnavalitsus esitas prokuratuuri kaudu kohtueelses menetluses (20.03.2015) tsiviilhagi. Hagiavaldusest nähtub, et Kohtla-Järve Linnavalitsusel on alust kahtlustada Noortekeskuse direktori poolt isikute - Z.I, M.J. , Galina Rjabušenko, Tatjana Majorova, Aljona Aulova, M.M. , A.L. ja Olga Novikova - fiktiivset tööle vormistamist ja nimetatud isikute töötasu omastamist. Hagiavalduses märgitakse, et nimetatud tegevusega tekitati Kohtla-Järve linnale õigusvastaselt varalist kahju 100 592,44 eurot ning VÕS § 1043 alusel palutakse see summa isikute süüdi mõistmisel süüdistatavatelt välja mõista. Puuduste kõrvaldamiseks pärast 11.08.2015 istungit esitas Kohtla-Järve Linnavalitsus uue tsiviilhagi 30.10.2015. Kohtuliku eelmenetluse käigus 18.01.2016 võttis maakohus tsiviilhagi menetlusse. 30.05.2018 esitas Kohtla-Järve Linnavalitsus täpsustatud hagiavalduse, arvestades asjaolu, et prokurör loobus süüdistusest Galina Rjabušenko ja Olga Novikova suhtes ja ka Juri ja Jevgeni Saltõkovi suhtes Galina Rjabušenko ja Olga Novikovaga seotud episoodide osas. Kohtla-Järve Linnavalitsus taotleb Juri ja Jevgeni Saltõkovilt solidaarvastutuse korras välja mõista Kohtla-Järve linnale tekitatud varaline kahju kogusummas 53 306,57 eurot. Kahjuna peetakse silmas Juri ja Jevgeni Saltõkovi poolt fiktiivselt Noortekeskusesse töölevormistatud isikutele töötasude, preemiate, puhkusetasude ja seadusest tulenevate maksude tasumist KohtlaJärve linna poolt.
13.2.Hagiavaldusest nähtuvalt koosneb kahju Z.I-ga seotud väljamaksetest 28 129,76 eurot (sellest 01.01.2010-01.09.2014 15 060,58 eurot ja 01.04.2004-01.01.2010 13 069,18 eurot); Aljona Aulovaga seotud väljamaksetest 01.08.2011-01.10.2014 summas 15 590,88 eurot; M.M. ga seotud väljamaksetest 01.03.2013-01.01.2014 summas 7 461,12 eurot; Tatjana Majorovaga seotud väljamaksetest 01.10.2011-01.01.2014 summas 4 864,96 eurot; Tatjana Majorova vastu jäi Kohtla-Järve Linnavalitsuse tsiviilhagi endiseks, s.o 58,85 eurot.
13.3.Maakohtu hinnangul kuulub Juri ja Jevgeni Saltõkovi vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamisele osaliselt. Kohtla-Järve Linnavalitsus, esitades tsiviilhagi summas 53 306,37 eurot, pole arvestanud asjaoluga, et prokurör loobus süüdistusest muuhulgas ka Z.I-ga seotud kuriteoepisoodides. Seda ajavahemikul 01.04.2004-01.01.2010 toimunu osas Z.I , Juri ja Jevgeni Saltõkovi osas. Eelnevast tulenevalt väheneb rahuldamisele kuuluv tsiviilhagi 13069,18 euro võrra. Ülejäänud osas, summas 40 237,39 eurot, luges maakohus tsiviilhagi põhjendatuks.
13.4.Maakohus teeb viited VÕS §-le 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Käesoleva otsuse tõendeid ja maakohtu põhjendusi käsitlevates osades on maakohus tuvastanud, et Z.I, Aljona Aulova, M.M. ja Tatjana Majorovaga seotud episoodides on Juri ja Jevgeni Saltõkov pannud toime kelmuse, Juri Saltõkov ka ametialase võltsimise, Jevgeni Saltõkov sellele võltsimisele kaasaaitamise. Kelmus seisnes selles, et nad viisid Kohtla-Järve Linnavalitsuse ametnikud eksitusse Z.I , Aljona Aulova, M.M. , ja Tatjana Majorova töötamise osas Noortekeskuses. Arvates, et need isikud töötavad ka tegelikult Noortekeskuses, arvestasid ja maksid nad välja töötajate isikukaardite töötasuandmetest nähtuvad töötasud, maksud ja seadusest tulenevad maksed. Kohtla-Järve Linnavalitsus maksis töö eest, mida need isikud ei teinud ja sai seega süüdistuses märgitud ulatuses kahju, mis tuleb hüvitada. Kohtuotsuse tõendeid ja kohtu põhjendusi käsitlevas osas on tuvastatud ka Tatjana Majorova poolt kelmuse toimepanemine samadel asjaoludel ja tema poolt tema nimele arvestatud töötasu 58,85 euro ebaseadulikus omastamises ajal, mil ta oli fiktiivselt Noortekeskusesse tööle vormistatud sotsiaaltöötajana. Käesoleva kohtuotsusega on tuvastatud, et Juri ja Jevgeni Saltõkov ja Tatjana Majorova on toime pannud kuriteod, rikkudes sellega kannatanu omandit, nende vastu esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja seaduslik ning kuulub rahuldamisele eelnevalt märgitud ulatuses.
13.5.Eesti Haigekassa esitas kohtueelsel menetlusel tsiviilhagi summas 14 638,76 eurot Z.I-le , Galina Rjabušenkole, Tatjana Majorovale ja Aljona Aulovale alusetult väljamakstud ravikindlustushüvitiste ja perearstile perearsti nimistusse kantud kindlustatud isikule pearaha hüvitamiseks. 30.10.2015 esitas Eesti Haigekassa täpsustatud tsiviilhagi. 29.05.2018 kohtuistungil Haigekassa esindaja loobus tsiviilhagist, mistõttu jättis maakohus selle läbi vaatamata.
14.Maakohtu leidis, et taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas ei ole põhjendatud ja jäävad rahuldamata.
14.1.Jevgeni Saltõkovi kaitsja Küllike Namm on esitanud kohtumenetluse kestel kahju hüvitamise taotluse SKHS § 10 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel. Taotlusest nähtuvalt on Jevgeni Saltõkovil seoses vahi all viibimisega tekkinud varaline kahju, sest tal jäi saamata töötasu summas 13412,90 eurot. Lisaks taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist seoses vabaduse võtmisega summas 10719,61 eurot. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et on põhjendatud Jevgeni Saltõkovi süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 järgi (va episoodides, milles mõisteti õigeks) ning süüdimõistmine
KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi (va episoodides, milles mõisteti õigeks), mistõttu tuleb jätta Jevgeni Saltõkovi kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
14.2.Juri Saltõkovi kaitsja Andrus Lillo on esitanud kohtumenetluse kestel kahju hüvitamise taotluse SKHS § 11 lg 1 ning SKHS § 10 lg 2 alusel. Taotlusest nähtuvalt on Juri Saltõkovil seoses vahi all viibimisega tekkinud varaline kahju kokku summas 3158,79 eurot (sissetulekud, millest ta vahistamisega seoses ilma jäi). Samuti taotletakse seoses vabaduse võtmisega mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, kuid igal juhul mitte väiksemas summas kui 2939,40 eurot. Kuivõrd maakohus on leidnud, et on põhjendatud Juri Saltõkovi süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11, 3 järgi (va episoodides, milles mõisteti õigeks) ning süüdimõistmine KarS § 299 lg 1 järgi (va episoodides, milles mõisteti õigeks), siis tuleb jätta Juri Saltõkovi kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
14.3.Z.I kaitsja Anti Aasmaa esitas kohtumenetluse kestel kahju hüvitamise taotluse SKHS § 5 lg 1 alusel. Kaitsja hinnangul tuleks SKHS § 5 lg-t 1 tõlgendada laiendavalt ning taotleb Z.I-le varalise kahju hüvitamis summas 23,76 eurot iga päeva kohta, mil isik süüdistatavana kohtuistungil osales. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et põhjendatud on Z.I süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 3 järgi (va episoodides, milles mõisteti õigeks), mistõttu tuleb jätta kaitsja esitatud taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata.
15.Maakohus märkis, et Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 18.02.2015 määrustega anti luba arestida tsiviilhagi ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks kahtlustatavale Jevgeni Saltõkovile kuuluv sularaha kogusummas 1120,50 eurot ja Juri Saltõkovile kuuluv sularaha kogusummas 615 eurot. Kuivõrd maakohtu hinnangul kuulub süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi osaliselt rahuldamisele, tuleb nimetatud vara jätta tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale. Seoses kannatanu Eesti Haigekassa tsiviilhagi tagasi võtmisega tuleb vabastada aresti alt kohtuotsuse jõustumisel Aljona Aulovalt Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 19.02.2018 määrusega konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara, s.o sularaha summas 3100 eurot ja Aljona Aulova kasutuses oleval AS SEB Pank arvelduskontol olevad rahalised vahendid summas 124,06 eurot. Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele
16.Viru Maakohtu 13.12.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Z.I kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Z.I süüdi, mõista Z.I õigeks seoses 28.07.2014 Swedbank AS Kohtla-Järve kontoris pangakaardi väljavõtmise ja edasiandmisega seonduvas ning lõpetada Z.I suhtes kriminaalmenetlus seoses aegumisega enne 28.07.2014 tegudes seonduvas. Lisaks taotletakse suurendada Justiitsministri maaruse Riigi oigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumaarad, riigi oigusabi osutamisega kaasnevate kulude huvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 2 lg 1 alusel vandeadvokaat Anti Aasmaale välja makstavat riigi õigusabi tasu üle § 6 lg 3 sätestatud piirmäära
16.1.Kaitsja hinnangul tuleb kohaldada KrMS § 7 lg-t 3 ning mööda ei saa vaadata sellest, et
algselt oli talle esitatud süüdistus alates 2004. Z.I suhtes oli kohaldatud elukohast lahkumise keeld alates 12.12.2014. Tulenevalt KarS § 81 lg 5 p 1 ei ole alust teda süüdi mõista seeläbi tegudes, millised toimusid enne 12.12.2009. Maakohus tugines sellele, et Z.I on andnud ütlusi, et millalgi 2006 või 2007 (Saltõkovide ütluste kohaselt ja ka süüdistaja poolt aluseks võetult 2010), hakkas ta sagedamini viibima Venemaal. Ta tegi ettepaneku tema allkirjade võltsimiseks töödokumentidel ja andis oma pangakaardi Juri Saltõkovile paludes säilitada töökoha ja seega ka Haigekassa kindlustuse. Seeläbi ei ole välistatud KrMS § 7 lg 3 kohaselt, et sellise nõusoleku andis Z.I enne 12.12.2009, millest tulenevalt on tema tegu aegunud. Maakohus on leidnud, et hiljemalt just sellest ajast muutuski Z.I töösuhe Z.I ja Juri Saltõkovi kokkuleppel fiktiivseks ja sai alguse Z.I palgaraha ja kindlustushüvituste väljapetmine ja selle ebaseaduslik omastamine. Seega ei ole maakohus üheselt tuvastanud, et Z.I töösuhe oleks muutunud fiktiivseks peale 12.12.2009.
16.2.Z.I ei ole käsitletav materiaalõiguslikult kuriteo kaastäideviijana. Tema väidetav teopanus ei olnud niivõrd kaalukas. Tööle vormistatud Z.I-le väljamakstud rahasummad omastati süüdistusversiooni kohaselt Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi poolt. Samuti ei teinud ta algse süüdistusversiooni kohaselt alates 2004 mistahes aktiivseid toiminguid, mis annaksid aluse lugeda teda kaastäideviijaks. Maakohus on tuvastanud lahendi punktis 44, et käekirjaekspertiisi aktist nr 14E-DK0148 nähtub, et eksperdile esitatud Z.I 14 töölepingu ja selle lisadel olevatest allkirjadest (neist 10 dokumenti aastatest 2010-2014) ei ole kirjutatud Z.I poolt. Kriminaalmenetluses pole kindlaks tehtud, kes Z.I allkirjad võltsis. Süüdistusversiooni kohaselt oli Z.I tööle vormistamise eesmärgiks Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi kuriteoplaani kohaselt omastada talle Kohtla-Järve Linnavalitsuse eelarvest makstav töötasu ja saada seeläbi varalist kasu. Z.I ise mingeid summasid omandanud ei ole. Toetudes Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-72-10 seisukohtadele leiab kaitsja, et Z.I-le etteheidetav tegu on aegunud. Maakohus pidas Z.I panust oluliseks, kuna ta ise soovis fiktiivset töösuhet ja ebaseaduslikke sotsiaaltagatisi, andis oma pangakaardi Juri Saltõkovile, ka uuendas vajadusel pangakaardi 2014 ja andis sellegi Juri Saltõkovile, võimaldades kelmusel jätkuda. Kaitsja ei nõustu selle käsitlusega. Hüpoteetiliselt saab asuda seisukohale, et Z.I ei väljendanud soovi fiktiivseks töösuhteks peale 12.12.2009. Enam kui viie aasta jooksul ei teinud ta mistahes aktiivseid toiminguid enne 28.07.2014 pangakaardiga seonduvat. Seeläbi ei saanud tema teopanus olla sel ajal oluline. Kaasaaitaja teo aegumistähtaeg hakkab kulgema selle toimepanemisest ning tähtsust ei oma väidetavate teo toimepanijate edasised teod.
16.3.Kohtuvaidlustes asus prokuratuur seisukohale, et vähemalt alates 01.01.2010 Z.I noortekeskuses ei töötanud. Seeläbi mõistis maakohus ka Z.I tegudes enne 01.01.2010 õigeks. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema määratud päeva täpsusega, kuid olukorras, kus mingil konkreetsel ajal süüdistuses määratud vahemikus võib tegu olla aegunud, tuleb selle toimepanemise ajavahemik tuvastada tõsikindlalt sellel ajal, mil aegumine oli välistatud (Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 1-17-4243). Teisisõnu tähendab see käesoleva kaasuse kontekstis, et KrMS § 7 lg 3 tähenduses ei saa Z.I võimaliku aegumise seisukohalt takistada ka see, et prokuratuur kohtuvaidluste käigus on määratlenud kuriteo toimepanemise ajavahemikuna aja, mil hüpoteetiliselt aegumine ei oleks
olnud enam kohaldatav.
16.4.Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole. Süüdistusaktis on kirjeldatud ja ka maakohus tuvastas, et pangakaardi nr 4797315019606004 aegumisel 2014 aasta juunis, käis Z.I 28.07.2014 kuupäeval Swedbank AS Kohtla-Järve kontoris, kus talle väljastati uus kaart nr 6762595006287167. Väljastatud pangakaardi andis Z.I oma tütre V.V. i vahendusel 30.07.2014 kuupäeval edasi Jevgeni Saltõkovile. Tegemist on eraldiseisva teoga, mis alates 2004 etteheidetud tegudega teoühtsust ei moodusta. Osundatud käsitlust õigustab ainuüksi ajaline distants erinevate etteheidetavate tegude vahel. Täiendava seisukohana leiab kaitsja, et nimetatu tähendaks hüpoteetiliselt ühtlasi seda, et 2004 kaasaaitamistegu on sellest hoolimata aegunud.
16.5.Z.I ei ole võimalik süüdi tunnistada ka kaasaaitamises, kuna materiaalõiguslikult ei ole täidetud väidetavate teo toimepanijate KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p 4) järgi, kelmuse toimepanemine isikute grupis, süüteokooseis. Käesoleval juhtumil ei saa sedastada, et kannatanul oleks tekkinud varaline kahju. Eelarves oli ette nähtud noortekeskusele kindel iga-aastane summa töötasudeks. Süüdistusaktis ei ole ette heidetud süüdistatavatele, et mingid konkreetse eelarves ettenähtud rahasumma eest oleks mingid ettenähtud tööd tegemata jäänud, s.o noortekeskuse eesmärgid oleks jäänud täitmata. Puuduvad etteheited selle kohta, et noortekeskuse töö oleks olnud puudulik ning asutusele pandud ülesanded said nõuetekohaselt täidetud. Juhul kui Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov mõistetakse nende apellatsioonide alusel õigeks, tuleb seda teha ka Z.I suhtes.
16.6.Justiitsministri määruse riigi oigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi oigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused (edaspidi Kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi oigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes. Korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus voi prokuratuur voib riigi oigusabi osutanud advokaadi pohjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi oigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi oigusabi osutamine on eriliselt toomahukas. Kaitsja palub rakendada nimetatud sätet ning rahuldada kaitsja tasutaotluse täies ulatuses. Tegemist oli tavapärasest mahukama kriminaalasjaga.
17.Viru Maakohtu 13.12.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu otsus osaliselt konkreetselt järgmistes osades: - millega mõisteti Juri Saltõkov süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 11 ja 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 2, 4) ja KarS § 299 lg 1 järgi ja karistati kahe aasta ja kuue kuulöise vangistusega, millist otsustati tingimuslikult mitte kohaldada kolmeaastase katseaja jooksul; - millega mõisteti Jevgeni Saltõkov süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-d 1, 4) ja KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja karistati kahe aastase vangistusega, millist otsustati tingimuslikult mitte kohaldada kolmeaastase katseaja jooksul;
- millega mõisteti Aljona Aulova süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi ja karistuseks mõisteti üks aasta ja kuus kuud vangistust, millist otsustati tingimuslikult mitte kohaldada ühe aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul; - kannatanu Kohtla-Järve linna tsiviilhagi rahuldamise osas, millega mõisteti VÕS § 1043 ja 1045 alusel välja Juri Saltõkovilt ja Jevgeni Saltõkovilt solidaarselt Kohtla-Järve linna kasuks 40 237,39 eurot; - millega mõisteti välja menetluskulud sundraha ja Juri Saltõkovilt ekspertiisitasud summas 4136 eurot. - jäeti rahuldamata Jevgeni Saltõkovi ja Juri Saltõkovi poolt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista Juri Saltõkov, Jevgeni Saltõkov ja Aljona Aulova õigeks. Rahuldada Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi Viru Maakohtule süüteomenetlusega tekitatud kahjude hüvitamise taotlused. Välja mõista Jevgeni Saltõkovi, Juri Saltõkovi ja Aljona Aulova poolt kohtueelse ja maakohtumenetlusega kantud kulud vastavalt maakohtule esitatud menetluskulude taotlustele. Jätta ringkonnakohtumenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda.
17.1.Kohtuotsus on ebaloogiliselt ülesehitatud, halvasti jälgitav ja vastuoluline. Kohtuotsuse osa, kus kajastatakse süüdistatavale inkrimineeritud teod on 63 lehekülge, tõendite analüüs on 23 lehekülge. Samas ei ole kohtuotsusest aru saadav, milline on maakohtu seisukoht kohtus ülekuulatud süüdistatavate ütluste osas, kas need jäetakse täies mahus kõrvale või arvestab maakohus üksnes kohtus antud ütlusi. Maakohtu seisukoht on arusaadav üksnes Z.I puudutavas osas, sest Z.I keeldus ütluste andmisest ja maakohus avaldas tema kohtueelses menetluses antud ütlused.
17.2.Vaatamata asjaolule, et maakohus on sedastanud, et kohtul puuduvad etteheited kohtueelse menetluse läbiviimisele ja süüdistatavate ütlused on maakohus antud ennastõigustavalt, on kaitsja jätkuvalt seisukohal, et kohtueelne menetlus viidi läbi süüdistatavate ja tunnistaja M.M. ning A.S. kohtus antud ütluste kohaselt viisil, mis ei ole õigusriigile kohane - ülekuulamised toimuvad isikuid survestavalt neid ähvardades, segadusse ajades ning sundides neid ütluste andmisele nii enda kui Saltõkovide vastu. Sellest tulenevalt ei ole kohtueelses menetluses kogutud tõenditele, sh kahtlustatavate ütlustele, tuginedes võimalik hinnata isikute maakohtus antud ütlusi ebausaldusväärseks ja ennastõigustavateks. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta, et enne 13.10.2014 kui peeti kinni Juri ja Jevgeni Saltõkov, Tatjana Majorova, Aljona Aulova, A.L. ja M.M. olid kogutud tõendid (täpsemalt märgitud apellatsioonis lehekülgedel 2-3), kuid nende tõendite pinnalt ei olnud alust Aljona Aulova, Tatjana Majorova, M.M. ja ka A.L. kinnipidamiseks ja neile esitatud kujul kahtlustuse esitamiseks. Samuti ei olnud tõendeid kahtlustuse esitamiseks esitatud kujul Saltõkovidele ning puudus alus nende kinnipidamiseks ja vahistamiseks. Asjaolu, et isik kasutab vastavalt kokkuleppele teise isiku pangakaarti ja võtab teise isiku kontolt raha ei ole kuritegu ja sellised isikutevahelised kokkulepped on kehtivas õiguses lubatavad. Isikul on töö eest saadud palgaraha seaduslik alus kasutada ja ainult panga töö korralduse eeskirjadega on vastuolus teisele isikule oma kaarti kasutada andmine, kuid seda ei ole võimalik mingilgi määral hinnata kuriteona. Seega sellise olukorra tuvastamine ei saanud olla aluseks kahtlustuse esitamisele. Sellele lihtsale ja tavaelus esinevale situatsioonile, oli vaja teadmata põhjusel leida nn kuritegelik käsitlus, oli vaja isikud kinni pidada ja ähvardada võimaliku vahistusega või vahistada. Just sellel põhjusel on arusaadavad ja usutavad
süüdistatavate ütlused KAPO-s toimunu kohta, sest tegelikkuses kahtlustust kinnitavaid tõendeid ei olnud ja neid oli vaja koguda vahendeid valimata. Kaitsja teeb ülevaate 13.10.2014 ja 14.10.2014 toimunud menetlustoimingute lühikirjeldusest, tuues välja 13.10.2014 Aljona Aulovale, Jevgeni Saltõkovile, Juri Saltõkovile, A.L. le esitatud kahtlustused selle aja seisuga. 14.10.2014 andis Jevgeni Saltõkov samad ütlused mis 13.10.2014 ja mis on samased kohtus antud ütlustega. 14.10.2014 kuulatakse kaitsjata üle M.M. , kes ähvarduste ja mõnituste toel annab ennast ja Jevgeni Saltõkovi süüstavad ütlused. M.M. andis käesolevas kohtumenetluses tunnistajana ütlusi ja kinnitas, et ta töötas Kohtla-Järve Noortekeskuses, kuid ülekuulamisel ei soostunud keegi seda kuulama ja uskuma. Olukorras, kus eelnimetatud isikud peeti kinni, viidi KAPO töötajate saatel ülekuulamisele ning Jevgeni ja Juri Saltõkov olid arestimajas, on igati usutav, et kahtlustatavatel/süüdistatavatel/tunnistajatel on hirm, et ka nendega võib juhtuda sama kui nad KAPO-le meelepäraseid, s.o kahtlustuses kirjeldatud sündmusi jaatavaid ütlusi ei anna. See veendumus süvenes, sest varem karistamata Juri ja Jevgeni Saltõkov (60-aastane) jäid vahistusse kuni kohtueelse menetluse lõpuni ja alles kautsjoni maksmine vabastas nad enam kui 8 kuulisest vangistusest. Analüüsides käesoleval ajal vahistamismääruses toodud põhjendusi, nähtub neist tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaolude ebaõige kajastamine. Kohus on Jevgeni ja Juri Saltõkovi vahistamisotsuste tegemisel ühemõtteliselt lähtunud isikulistest tõenditest – A.L. , Tatjana Majorova, Aljona Aulova ütlustest. Isikud kuulati üle peale Jevgeni ja Juri Saltõkovi kinnipidamist ja seega oli kaitsja viide isikute survestamisele kooskõlas KAPO menetlustaktikaga. Olles ähvardatud ja kinnipeetud (kinnipidamised töökohal) andsid isikud nii ennast kui Saltõkove süüstavad ütlused, mis omakorda andsid KAPO-le/prokuratuurile võimaluse esitada kohtule Saltõkovide vahistamistaotlused ja kujundada menetlust mitte objektiivse tõe välja selgitamiseks, vaid süüdistusversiooni kinnitavate tõendite kogumiseks. Isikuliste tõendite alla liigitatakse ka A.L. ja M.J. e kohtueelsel menetlusel antud ütlused, millega isikud end süüdistuses/kahtlustuses nimetatud tegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Mõlemad isikud tutvudes esitatud kahtlustusega kinnitasid, et nad ei ole tegu toime pannud. A.L. sai raha selle eest, et ta töötas Kohtla-Järve Noortekeskuse heaks. Kohtus keeldusid A.L. ja M.J. ütluste andmisest, s.o nad kinnitasid ka kohtus, et nad ei ole neile inkrimineeritud tegusid toime pannud. Kohtus ei saanud neid küsitleda asjaolude kohta, mida nad kohtueelsel menetlusel avaldasid. Samas A.L. erinevatel ülekuulamistel antud ütlused olid faktiliste asjaolude osas erinevad. Sellest tulenevalt on kõik kahtlustatavate ennast süüstavad ütlused kogutud viisil, mis ei ole kooskõlas menetlusseadustikus sätestatud põhimõtetega – isikute ähvardamine, mõjutamine, pikaajaline KAPO menetlustoimingu ruumis kinnihoidmine, isiku mõjutamine Saltõkovide vastu ütlusi andma kinnitades, et ainult süüstavate ütluste andmisel midagi ei juhtu või teda ei peeta kinni, kaitsjata toimunud menetlustoimingud, tunnistjale õiguste selgitamata jätmine, et tal on õigus keelduda enda vastu tõendeid kogumast (A. Issajeva poolt allkirja näidiste andmine), jne on kohtuistungi protokollide detailselt kajastatud ja käsitletud käesolevas menetlusdokumendis järgnevalt.
17.3.Täiendavalt vajab rõhutamist, et menetlusnormide rikkumine jätkus ka ajal mil kriminaaltoimikud olid prokuratuuris ja mida kirjeldas kohtuotsusega õigeks mõistetud süüdistatav Arina Issajeva kohtuistungil 20.01.2016, kui ta esitas oma kaitsja Arvo Suubani vastu taandamistaotluse. Nimetatust selgus, et prokurör soovis korduvalt koostöös kaitsjaga leppida kokku isiku, kelle süü ei leidnud tõendamist ja kes oli allutatud ebaseaduslikele menetlustoimingutele kokkuleppe menetluse kohaldamises. Samasuguseid ettepanekuid – lahendada kriminaalasi kokkuleppemenetluses, tehti ka teistele isikutele, kelle osas prokurör
süüdistusest loobus. Samuti eeldas enamus süüdistatavaid, et KAPO-le meelepäraseid ütlusi andes, vabastatakse Jevgeni ja Juri Saltõkov vahistusest. Vahistusest vabastamine oli ka Juri ja Jevgeni Saltõkovi poolt ennast ja teisi isikuid süüstavate ütluste andmise põhjus. Kuna prokurör esitas mõlema isiku ütlused kohtule nende poolt kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, siis jättis kohus otsust tehes täielikult tähelepanuta, et nende kohtueelses menetluses korduvalt antud ütlused erinesid alati faktiliste asjaolude osas. Samas jättis prokurör avaldamata need ülekuulamiste protokollid, kus isikud andsid kohtus antud ütlustega samaseid ütlusi. Kahjuks ei näe menetlusseadustik ette võimalust avaldada neid ütlusi, millised langevad kokku kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kuna kohtuistungil ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaksid ümber ca 10 isiku kohtus antud ütlused kohtueelses menetluses toimunud ebaseadusliku tegevuse kohta, siis puudus maakohtul võimalus jätta süüdistatavate kohtus antud ütlused tähelepanuta ja hinnata neid ütlusi ennast õigustavatena. Kaitsja hinnangul on isikud kohtule põhjalikult ja usutavalt selgitanud, miks nad andsid kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtus antud ütlustega.
17.4.Et KAPO huvi oli isikute süüdimõistva lahendi tegemise osas sedavõrd suur, kinnitavad ka kaitsja poolt avaldatud KAPO poolt nn kannatanutele saadetud tsiviilhagi näidised, mis tuli täita ja saata nende poolt kirjeldatud moel. Kaitsjale üllatuseks erinevad riigiasutused asusidki täitma nn KAPO blankette ja järgima nende juhiseid pimesi. 2015 jaanuaris saatis KAPO teate kuriteoga tekitatud kahju kohta Kohtla-Järve Linnavalitsusele, Eesti Töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile, Haigekassale. Seda üllatuslikum oli Haigekassa seisukoht, et vaatamata esitatud tsiviilhagile ta seda ei toeta ja maakohus jättiski selle läbi vaatamata. KohtlaJärve Linnavalitsus on jätkuvalt seisukohal, et töölepingud olid sõlmitud, sest Kohtla-Järve Linnavalitsus ei ole esitanud ühtegi parandusdeklaratsiooni selleks, et tsiviilhagis nimetatud töötasudelt makstud tööjõumaksud riigi poolt tagastatakse.
17.5.Jälitustoimingu taotluse ja loas väidetu ei saa olla kooskõlas kohtu poolt viidatud kaastööteadetega, sest viidatud andmete kohta kaastööteateid ei saanud reaalselt olemas olla ja sellest saab teha ühese järelduse, et enne kriminaalmenetluse alustamist toimus ebaseaduslik jälitustegevus, millega kogutud andmed kajastati kriminaalmenetluse alustamisega seoses alustatud jälitustoimingu loas ja taotluses.
17.5.1.Maakohus sedastas, et tutvunud jälitustoimikuga ja kontrollinud kohtumenetluse käigus jälitustoimingute seaduslikkust, andis kohus hinnangu kohtuistungil 30.03.2016. Maakohus oli jätkuvalt seisukohal, et jälituslubade taotlemine ja andmine, samuti jälitustoimingute läbiviimine on olnud seaduslik. Maakohus on samas aga ilmselt unustanud, et osa jälitustoimingutest ei olnud seaduslikud ja vastav on ka kohtuistungi protokollis kajastatud prokuratuuri poolt loastatud jälitustoimingud olid ebaseaduslikud. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et 03.07.2014 puudusid tõendid, mille alusel oleks saanud anda välja jälitustoimingute luba, sest esimese jälitustoimingu loa taotluses ja ka esimeses loas nimetatakse vaid andmeid, mille kohta ei saanud menetlejal olla seaduslikult kogutud tõendeid. Maakohus hinnang, et on võimalik, et teave toimuva kohta kaastööteadete kaudu jõudis ka menetlejani, on äärmiselt oletuslik ja oletustele ei saa rajada jälitustoimingut lubavat kohtu määrust. Lisaks viitas maakohus 10-aastale ebaseaduslikule tegevusele, jättes tähelepanuta esitatud süüdistuse, mis ulatus 4 aasta taha. 10-aastase ebaseadusliku tegevuse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit. Seega on maakohus nii menetlemisel kui otsuse tegemisel olnud ebaobjektiivne ja sellises olukorras ei olnud kohtupidamine ja kohtuotsuse tegemine kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtetega võimalik. Maakohtu seisukoht, et keegi ütles arvatavalt kellelegi midagi ja see on tõendatud kaastöötajate ütlustega ei saa olla usaldusväärne,
sest kohtuotsuse tekstist on näha, et maakohus ei ole jälitustoimikus selliste kaastööteadetega tutvunud, vastasel korral ei oleks kohtuotsuses väiteid, et arvatavalt, ilmselt, jne. Maakohus, kontrollides jälitustoimingut, pidi veenduma, millistel faktidel põhineb 03.07.2014 jälitusloa taotlus ja kohtuluba. Maakohtus leidis tõendamist vastavalt 23.09.2014 koostatud asitõendi vaatlusprotokollile, et 28.07.2014 on toimunud pangakontoris uue pangakaarti väljastamine Z.I-le . Seega jälitustoimingu loas väidetu ei vastanud tegelikkusele, sest 03.07.2014 ei olnud võimalik ette näha 28.07.2014 toimuvaid sündmusi. Samas on jälitustoimingu loas viidatud asjaoludele, milliste kohta tõendid tulid võrreldes jälitustoimingute loa taotluses kirjeldatuga päevi ja nädalaid hiljem - näiteks 03.07.2014 ei pidanud prokuratuuril ja KAPO-l olema vähematki teavet Z.I pangakonto ja sealt raha väljavõtnud isikute kohta, sest pangast saabusid materjalid alles 21.07.2014. Materjalide vaatlus toimus augustis ja seega ei saanud prokuratuur loa taotluses ja kohus jälitustoimingu loas väita, et Z.I pangakontolt võtab raha välja Juri Saltõkov, sest lihtsalt selliseid tõendeid ei olnud kogutud ja sellisel väitel sai olla alus üksnes siis kui keegi juba eelnevalt ebaseadusliku jälitusmenetluse käigus oli sellekohase teabe kogunud. Pangakaardi aegumise kohta peetud vestlused on vastavalt kaitsja poolt esitatud tõenditele toimunud enne kriminaalmenetluse alustamist. Jälitustoimingu loas viidatud Aljona Aulova kohta ei olnud kogutud ühtegi tõendit enne seda kui taotleti väljavõtet tema pangakontost. Samuti viidati, et Jevgeni Saltõkovi poolt on Aljona Aulova tööle vormistatud, samas ta töötas mujal. Puuduvad igasugused viited, millistele tõenditele tuginedes on jälitustoiminguid alustades sellised viited esitatud. Ainus, mis nimetatud loas ja taotluses on õige, et Jevgeni Saltõkovi suhtes oli pooleli kriminaalmenetlus teises asjas.
17.5.2.Käesoleva juhul ei olnud järgitud põhimõte, sest tegelikkuses oli enne jälitustoimingute loa taotlemist reaalselt saadetud ainult 2 päringut pankadesse. KrMS § 1262 lg 2 näeb ette ammendava loetelu kuriteokoosseisudest, mille puhul on võimalik koguda jälitustoiminguga andmeid kuritegude ettevalmistamise kohta või kriminaalmenetluse raames. Seega peab jälitustoiminguks loa taotlemise hetkel olema menetlejal välja kujunenud vähemalt esialgne arusaam, millise kuriteo või kuritegude kohta tõendite kogumiseks jälitustoiming on mõeldud. See tähendab omakorda üldjuhul loa taotlemise ajal juba teatud mahus ning kvaliteedis tõendusliku baasi olemasolu. Samuti on kohtupraktikas leitud, et kohtumääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt, on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Arvestada tuleb, et kriminaalasjas nr 14913000037 alustati menetlust 30.06.2014 ja taotluse jälitustoiminguteks loa saamiseks esitas prokuratuur maakohtule juba 03.07.2014. Ehk siis mõistetavalt seab selline vaid paaripäevane ajavahemik piirid teabe mahule. Samuti tuleb tähele panna, et maakohtule esitatud taotlusest selguvalt oli prokuratuuri hinnangul tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud. See viitab, et tõenäoliselt ei olnud tõendusteabe saamiseks olulisi samme astutud. Taotluse esitamise hetkel pidid olemas olema tõendid, mis said kriminaalmenetluse alustamise aluseks ning nendele tõenditele oleks prokuratuur oma taotluses ja maakohus loa andmise määruses pidanud ka osutama. Selline põhistamiskohustuse järgimine oleks võimaldanud praegu hinnata kuriteokahtluse toonast põhjendatust, prokuratuuril ja maakohtul polnud põhjust jätta jälitustoimingute taotlemise hetkeks olemasolevaid tõendeid taotluses ja jälitustoimingu loas kajastamata. Tõendite avaldamine ei kujutanuks endast toimetatava menetluse jaoks riski, kuivõrd seda teavet poleks kahtlustatavatele avaldatud. Maakohtu põhjendused ei ole piisavad selleks, et vastata küsimusele, kas olid täidetud KarS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused.
17.5.3.Prokuratuur 03.07.2014 jälitustoimingu taotluses ega Viru Maakohus samal päeval koostatud määruses ei ole tuginenud KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile „või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve“. Ka tehakse mitmeid väljavõtteid Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-112-16, p-dest 31-32. Sellest ja eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et tegelikkuses ei ole jälitustoimingud ja nende käigus kogutud teave tõendiks ja seda ei saanud kasutada kohtuotsuse tegemisel. Kaitsjale ei ole arusaadav, miks oli vaja teostada jälitustoiminguid olukorras, kus isikud oleksid saanud anda selgitusi nii oma töötamise kui töötasu maksmise ja pangakaartide/pangakontode kasutamise kohta. Nii Aljona Aulova kui Saltõkovid tegutsesid avalikult – ükski isikutest ei varjanud muuhulgas teiste isikute pangakaartide kasutamist. Samas oleks võimalik olnud üle kuulata isikuid, kes oleks saanud anda ütlusi selle kohta, kas koristajad ja remondimees töötasid või mitte ja kes olid need isikud, kes vastavaid tööülesandeid täitsid ning milline oli KohtlaJärve Linnavalitsuse asutuse Kohtla-Järve Noortekeskuse töökorraldus. Samas kui maakohus jõudis järeldusele, et väidetav ebaseaduslik tegevus oli teada paljudele isikutele, siis oli ju võimalus need isikud, kes töötasid noortekeskusega samas hoones ülekuulata ja küsida neilt, mida ebaseaduslikku Saltõkovid teevad. On ebausutav, et maakohtu poolt kirjeldatud olukorras, kus kõik isikud teadsid, ei oleks olnud ühtegi isikut, kes seda oleks ka menetlejatele avaldanud. Mingil põhjusel kohtueelses menetluses seda ei tehtud ja sellest võib järeldada, et tegelikkuses objektiivselt ei olnudki võimalik midagi tuvastada.
17.6.Maakohus on Aljona Aulova, Juri ja Jevgeni Saltõkovi süüdimõistmisel jätnud tähelepanuta kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõendid ja seda eriti osas, mis puudutas isikute poolt ennast süüstavate ütluste andmist kohtueelses menetluses. Nimetatud ütlustele tuginedes on kaitsja hinnangul usutavad kõikide süüdistatavate ja tunnistaja M.M. ütlused KAPO survestava tegevuse kohta. Isikute kohtus avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused kinnitavad, et isikud olid nõus end süüdi tunnistama sisuliselt milles iganes. Konkreetselt kinnitab seda alljärgnev.
17.6.1.Juri Saltõkovi ütlused, et Olga Novikova ja Galina Rjabušenko ei töötanud koristajatena on juba prokuröri enda hinnangul ebausaldusväärsed, sest vaatamata nendele ütlustele loobus ta süüdistusest Galina Rjabušenko ja Olga Novikova vastu ning isikud mõisteti õigeks.
17.6.2.Jevgeni Saltõkovi ütlused Z.I allkirjade võltsimisest on ümberlükatud ekspertarvamusega, mille kohaselt ei ole Jevgeni Saltõkov neid allkirju Z.I eest allakirjutanud.
17.6.3.Personali dokumentide materiaalset võltsimist Saltõkovide poolt ei kinnita ükski ekspertarvamus, vaatamata sellele, et käekirja ekspertiisidega on püütud neid süüstavaid tõendeid koguda, kuid see jäi tagajärjetuks ja sellele viitab ka esitatud süüdistus, kus tehakse viide üksnes intellektuaalsele võltsimisele viitega sellele, et personalidokumendid olid võltsitud, kuna neis märgitud isikud tegelikkuses ei töötanud.
17.6.4.Esitatud süüdistus lähtus eeldusest, et koristaja ametikohta sisuliselt ei olnud vaja, seda tööd ei tehtud, isikud ei töötanud ja fiktiivse töötasu said Saltõkovid. Kohtuliku uurimuse käigus jõudis prokurör tõdemuseni, et koristajad on olnud vajalikud ja seda tööd tegid reaalselt nii Olga Novikova kui Galina Rjabušenko. Nende isikute osas prokurör loobus esitatud süüdistusest. Ka nimetatud isikud kinnitasid, kuidas nendega menetlustoiminguid läbi viidi. Olga Novikova läks ise KAPO-sse ja tunnistas ennast süüdi teos, mille suhtes prokurör süüdistusest loobus. Samas tekib põhjendatud küsimus, mis on Aljona Aulova puhul teisiti, sest ka tema kinnitas maakohtus, et ta töötas koristajana (seda kinnitasid ka kohtus ülekuulatud tunnistajad ja kaassüüdistatavad). Kohtueelses menetluses andis Olga Novikova Aljona Aulovaga sarnaselt ennast ja teisi süüstavaid ütlusi. Ei ole selge, kuidas sellises olukorras jõuab
maakohus tõdemuseni, et Aljona Aulova ei töötanud, ta ei võtnud laenu ja tema puhul oli tegemist kelmusega. Kaitsja hinnangul on ainsaks süüdistust põhistavaks tõendiks Aljona Aulova pangakaart, mis oli Jevgeni Saltõkovi valduses. Võimalikud viited ravikindlustusele ei ole siinkohal asjakohased, sest olukorras, kus Aljona Aulova töötas koristajana, oleks tal ka 2 kuud peale töötamise lõppu säilinud ravikindlustus (millest ka jälitustoimingu protokollis räägitakse). Samas oli ta ravikindlustatud isikuks sarnaselt Tatjana Majorovaga, sest ka temal oli alla 8-aastane laps (sündinud 23.04.2007) ja ametlikult töötav abikaasa, millest tulenevalt tal ravikindlustuse vajadust ei olnud. Ühtegi tõendit selle kohta, et Aljona Aulova ei ole koristajana töötanud, s.o on tõendid, et ta töötas mujal ja see ei võimaldanud tal koristada, koristas keegi teine, vms kogutud ei ole. Et Aljona Aulova oli fiktiivselt vormistatud sotsiaaltöötajaks on ühemõtteliselt ümberlükatud personalidokumendiga, mille kohaselt töösuhe Aljona Aulova ja noortekeskuse vahel lõpetati poolte kokkuleppel 04.11.2014 aastal, mitte 01.10.2014 nagu kohus ekslikult märgib. Fiktiivset suhet teatavasti poolte kokkuleppel ei lõpetata. Aljona Aulova on kinnitanud, et sotsiaaltöötajana ta tulenevalt puhkustes ja remondist töötada ei jõudnud ning noortekeskuse töökorraldusest ja seonduvalt peale seda alanud kriminaalmenetlusest tuli temaga sõlmitud tööleping lõpetada poolte kokkuleppel 04.11.2014.
17.6.5.A.L. ja Jevgeni Saltõkovi poolt Aljona Aulova kohta peetud kirjavahetust ei ole mingilgi põhjusel võimalik inkrimineerida Aljona Aulovale, sest puuduvad tõendid, et Aljona Aulova oleks sellest kirjavahetusest mingilgi viisil teadlik. Samas A.L. ei ole ühtegi Aljona Aulovale makstud töötasu endale saanud.
17.6.6.Sarnaselt Galina Rjabušenkoga tasus Aljona Aulova Jevgeni Saltõkovilt võetud laenu oma noortekeskusest saadud palga arvelt. Maakohus on aga põhjendamatult sedastanud, et isikud kirjeldavad laenu saamist detailides erinevalt ja laen on süüdistatavate väljamõeldud kaitseversioon. Samas olukorras, kus laenuandmisest on kohtuliku uurimise ajaks möödunud ca 5 aastat võib olla igati usutav ja põhjendatud, et isikud mäletavadki sündmusi detailides erinevalt. Laenusuhe oli ka objektiivne põhjus, miks pangakaart oli üle antud ja kui isik töötas, siis võis ta ka oma pangakaarti üle anda ja sellele laekunud töötasu arvelt laenu katta.
17.6.7.Maakohtu seisukoht, et isikud on andnud erinevaid ütlusi ja see seab kahtluse alla Aljona Aulova ütluste usaldusväärsuse, ei ole õige, sest oluline on tuvastada, kas koristaja ülesanded olid täidetud ja kas neid täitis Aljona Aulova. Et Aljona Aulova töötas koristajana kinnitasid kõik kaassüüdistatavad ja kaudselt ülekuulatud tunnistajad, s.o. linnavalitsuse töötajad, kes kinnitasid ruumide korrasolekut. Maakohtu viited Juri ja Jevgeni Saltõkovi kohtueelsel menetlusel antud ütlustele ja kohtuotsuse tegemisel neile Aljona Aulova mittetöötamise kohta antud ütlustele tuginemine ei ole põhjendatud, lubatav ja see on vastuolus kohtupraktikaga. Liiati on Juri ja Jevgeni Saltõkovi ütlused pea kõigil kahtlustatavana ülekuulamistel erinevad. Juhul kui jätta kõrvale kõik nii kohtus kui kohtueelses menetluses antud Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova ütlused, et viimane täitis koristaja ülesandeid, siis kinnitavad Aljona Aulova poolt koristamist teised tõendid – Tatjana Majorova, M.M. , J.N. , A.A. , J.Z. ja kaudselt linnavalitsuse töötajad. Nende isikute ütluste kõrvalejätmine tõendikogumist ei ole lubatav ja nende ütluste pinnalt pidi maakohus tegema järelduse Aljona Aulova töötamise kohta. Aljona Aulova ja Jevgeni Saltõkovi vahel toimunud telefonikõne toimus olukorras, kus Aljona Aulova oli lõpetanud töötamise koristajana ja tegelikkuses ei olnud ta asunud täitma sotsiaaltöötaja tööülesandeid. Sellega on põhjendatud ka küsimused võimaliku haigekassa kindlustatuse kohta.
17.6.8.Kohtuotsusest ei selgu, millisel põhjusel alates 2011 kui koristajana asus tööle Aljona Aulova enam koristaja töö ei olnud vajalik ja seda tööd ei tehtud kuni 03.06.2014. Kõik maakohtus ülekuulatud ja noortekusesega seotud isikud andsid ütlusi, et ilma koristajata noortekeskuses ei oleks saanud eksisteerida, üritusi korraldada ja oma põhikirjalisi ülesandeid
täita. On ilmselge, et asutuses, kus pidevalt käivad kümned/sajad isikud, kus on ka tualettruumid ei ole võimalik olukord, et ruume ei koristata. Sellest seisukohast ei ole mõistetav ja põhjendatud maakohtu järeldus, et Aljona Aulova koristajana ei töötanud, seega noortekeskus oli ilma koristajata ajavahemiku 03.08.2011 kuni 03.06.2014. Peale seda oli jällegi koristaja töötamine põhjendatud, sest peale Aljona Aulovat asus koristajana tööle Olga Novikova, kelle osas prokurör esitatud süüdistusest loobus.
17.6.9.Töötasude sularahas väljavõtmine peale nende laekumist on nii mõistlik kui lubatav. Tatjana Majorova puhul on prokurör pidanud igati aktsepteeritavaks, et Tatjana Majorova andis osa oma töötasust enda aitamise eest Jevgeni Saltõkovile. Selle kohta esitatud altkäemaksu süüdistusest prokurör loobus ja uut süüdistust selle tegevuse, kui nn fiktiivse töötamise kohta ei ole esitatud. Samas ei erine Tatjana Majaorova poolt töötasu üleandmine Jevgeni Saltõkovile, Z.I poolt töötasu üleandmisest Juri Saltõkovile, sest mõlemal juhul on töötasu/osaliselt töötasu üleandmises kokkulepitud. Oluline on see, et töö oli tehtud ja sellest loogikast on ilmselt lähtunud ja prokurör hinnates Tatjana Majorova käitumist oma töötasu üleandmisel Jevgeni Saltõkovile lubatavaks. Tatjana Majaorovaga sarnane olukord on ka administraator M.M. puhul. Isegi kui M.M. oleks andnud oma töötasu üle Jevgeni Saltõkovile selle eest, et ta aitas teda, on see eelnevaga võrreldes (Tatjana Majaorova) samuti lubatav tegevus. Ka Tatjana Majaorova poolt administraatori ülesannete täitmisel suhtles Jevgeni Saltõkov A.L. ga tõlgete teemal, saatis A.L. le e-kirju, aitas korraldada dokumentatsiooni vormistamist, s.o aitas Tatjana Majaorovat.
17.6.10.Arusaamatu on sarnase suhte iseloomustamine erinevalt – töösuhte puhul Tatjana Majaorovaga on osa töötasu lubamine Jevgeni Saltõkovile lubatav ja käsitletav töökorraldusena, M.M. puhul aga selline töötasu lubamine ja edasiandmine kuritegu. Seega olukorras, kus prokurör loobus Galina Rjabušenko, Olga Novikova ja osaliselt Tatjana Majaorova ning Saltõkovide süüdistusest, ei ole võimalik sisuliselt täpselt sama tegevust teiste isikute M.M. , Z.I ja Aljona Aulova puhul käsitleda kuriteona ja inkrimineerida vastavaid episoode eelnimetatud isikutele ja Saltõkovidele nagu kohus põhjendamatult ja igasuguse loogika vastaselt on teinud.
17.7.Kui prokuratuur lähtus süüdistust esitades eeldusest, et Z.I ei töötanud alates noortekeskuse loomisest ja temaga sõlmitud tööleping oli algusest peale fiktiivne, siis maakohtus muutis prokuratuur esitatud süüdistust ja asus seisukohale, et Z.I siiski ca 6 aastat töötas, s.o temaga sõlmitud tööleping ja selle alusel saadud tasud ei olnud fiktiivsed kuni 01.01.2010. Samas on üheselt tuvastatud, et Z.I-ga sõlmitud töölepingut ei ole lõpetatud ja töö tegemist sama lepingu alusel jätkati. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik sellises olukorras tugineda töösuhte fiktiivsusele ja isikut süüdi tunnistada. Kohtuotsusest ei selgu, millisele tõendile tuginedes hindas maakohus, et Z.I töösuhe lõppes 01.01.2010. Kohtuotsust ei selgu, kuidas maakohtu hinnangul saab toimivat töölepingut ühest hetkest alates hinnata fiktiivsena ja kuidas toimiva/mitte lõpetatud töölepingu alusel tehtud väljamaksed ei ole õiguspärased. Kohtuotsusest selgub, et ka aastatel 2006-2007 käis Z.I Venemaal ja siis tegi tema eest tööd Juri Saltõkov, samas kui ta oli kohal tegi ta ise tööd ja kokku oli lepitud ka pangakaarti kasutamine. Seega tegelikkuses toimis samasugune suhe nii enne kui peale 01.01.2010 ja olukorras kus töötamine kuni 31.12.2009 ei ole fiktiivne vaid oli reaalne, siis pidanuks kohtuotsusest selguma kuidas edasine samalaadne tegevus on kuritegu, milline alates 01.01.2010 inkrimineeriti Juri Saltõkovile ja alates 14.05.2014 Jevgeni Saltõkovile. Maakohus inkrimineerib nimetatud episoodi Jevgeni Saltõkovile põhjusel, et alates 15.05.2014 hakkas Jevgeni Saltõkov korraldama Z.I pangakaardi vahetust. Kaitsjale ei ole arusaadav, kuidas on võimalik kelmusena käsitleda ettepanekut aeguma hakkav
pangakaart ära vahetada. Arusaamatu on ka maakohtu käsitlus, et 30.07.2014 võttis Jevgeni Saltõkov Z.I kaardiga raha välja. Samas on tuvastatud, et Z.I ise vahetas kaardi ära 28.07.2014. Raha automaadist väljavõtmist on kinnitanud ja selgitanud nii Juri kui Jevgeni Saltõkov ja selle tegevuse on heaks kiitnud kaarti omanik Z.I. Ka edasine koondamisega seotud protseduur ja seda selgitavad telefonikõned on igati põhjendatud. Töölepingu lõpetamise puhul on õigusaktides sätestatud hüvitusmehhanist. Olukorras kus on kehtiv tööleping, puuduvad igasugused tõendid, et tööleping on lõppenud/lõpetatud, on seadusest tulenev kohustus koondamise olukorras maksta koondamistasud. Ei ole selge kuidas ja mil viisil sai Jevgeni Saltõkov osaleda Z.I-ga seotud kelmuse episoodi toimepanemisel. Juhul kui jätta kõrvale Jevgeni ja Juri Saltõkovi poolt antud ütlused, siis kohtumenetluses kogutud ja kontrollitud tõendid kinnitavad, et Z.I töötas Kohtla-Järve Noortekeskuses osalise tööajaga - seda kinnitavad kõik süüdistatavad ja tunnistajad J.Z. , A.S. , A.S. , J.N. , jt. Seega väide, et Z.I ei töötanud ja tal puudus õigus töötasu saada, ei ole kinnitatud kohtuistungil ühegi tõendiga.
17.8.Jevgeni Saltõkovile esitatud süüdistus tervikuna rajanes kohtuotsuse kohaselt põhiliselt sellele, et tema oli teadlik noortekeksuses toimuvast, s.o ta teavitas töötajaid, et on võimalik tööle asuda ja vahendas dokumente allkirjastamiseks. Kaitsja hinnangul ei ole selline tegevus kelmus, sest Jevgeni Saltõkovi tegevus ei viinud varalise kahju tekkimiseni ja maakohtu põhistused tema tegevuse kohta jäävad arusaamatuks ja on tõendamata.
17.9.A.L. t puudutavas episoodis, sedastas maakohus, et Jevgeni Saltõkov sai varalist kasu, kuna ta ei maksnud A.L. le temale osutatud teenuste eest ja sisuliselt sai A.L. le makstud töötasust kaetud ka temale vajalikud tõlked. Selline maakohtu käsitlus on sisult vastuoluline, sest üheltpoolt maakohus asub seisukohale, et A.L. l justkui oleks olnud õigus töötasu saada, samas ei olnud Jevgen Saltõkovil õigus selle raha eest oma isiklikke vajadusi katta, teiselt poolt on A.L. selle raha justkui pettuse teel saanud. Juhul, kui see nii on, siis on ju raha A.L. käsutuses ja Jevgeni Saltõkovile teenuste osutamine tasu eest või tasuta, ei ole süüdistuse sisust tulenevalt oluline. Lisaks peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et A.L. ei ole kinnitanud, et temale makstud raha eest tehti ka Jevgen Saltõkovile vajalikud tõlked, A.L. väitis, et temal Jevgeni Saltõkoviga juttu Jevgeni huvides tehtava eest makstavast tasust juttu ei olnud ja tema arvates maksti see kinni Tatjana Majaorova poolt üle kantud rahast. Jevgeni Saltõkov eeldas, et tegemist on tasuta abistamisega. Kuna kõik kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks, siis puudus kohtul võimalus hinnata Jevgeni Saltõkovi kasu tasuta saanud teenusena.
17.10.M.M. ga seotud episoodis kinnitas tunnistaja M.M. , et ta töötas administraatorina. Siis asus ta tööd otsima ning leidis uue töökoha, peale mida ta lõpetas töösuhte noorekeskusega. M.M. töötamist kinnitasid samal ajal töötanud kaassüüdistatavad. Samuti kinnitas M.M. töötamist tunnistaja J.N. . M.M. põhjendas ka kohtuistungil, millisel põhjusel ta töötasu sularahas välja võttis. Kuna nad elasid Jevgeni Saltõkoviga koos, siis nad ka koos seda töötasu kulutasid. M.M. l oli vajalik ettevalmistus administraatorina töötamiseks, samas Jevgeni Saltõkov abistas teda. Tegelikkuses eksisteeris ka M.M. töötamise puhul sarnane olukord nagu Tatjana Majaorova puhul, kus Jevgeni Saltõkov abistas ja süüdistus nn abistamise eest makstud tasu osas süüdistusel etteheiteid ei olnud. Käesolevas kriminaalasjast tunnistaja M.M. kinnitas kohtuistungil antud ütlustes, mil viisil survestati teda andma teda ennast ja Jevgeni Saltõkovi süüstavaid ütlusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et sellelt kontol, kuhu laekus M.M. Kohtla-Järve Linnavalitsusest töötasu kaaskasutajaks on G.M. ja teisele maakohtus uuritud M.M. poolt kasutatud kontole on tehtud sularaha sissemakseid perioodil 01.03.2013 kuni 01.02.2014
ühtekokku 2710 eurot, kusjuures mitmed sularaha sissemaksed teisele kontole on toimunud just samal päeval kui M.M. Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt makstud töötasu on sularahas välja võtnud. Kuni septembrini 2013 M.M. paralleelselt teises töökohas ei töötanud ja sellest tulenevalt oli tal ainus võimalus sularaha teisele kontole sissemaksta just Kohtla-Järve Linnavalitsuselt laekunud ja eelnevalt ühelt kontolt väljavõetud summa arvelt. Seega on kohtuotsuses toodud väited meelevaldsed ja otseses vastuolus eelviidatud tõenditega. Asjaolu, et kohtuotsuses viidatud kolm noortekeskuse töötajat ei tea M.M. t ei anna alust järelduseks, et M.M. ei töötanud, sest sellel perioodil oli noortekuses ka teised töötajad, kes tema töötamist kinnitasid, sh käesoleva kriminaalmenetluse süüdistatavad. Kahjuks on pea kõik selle perioodil töötanud isikud sattunud süüdistatava rolli. Asjaolu, et Arina Issajeva ei mäleta M.M. t ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et M.M. ei töötanud, vaid aluseks tuleb võtta isikute ütlused, kes seda mäletavad. Mitte mäletamine ei ole samastatav sellega, et konkreetset olukorda ei ole olnud, s.o isik ei töötanud. Võib juhtuda, et Arina Issajeva jaoks ei olnud see dokumentide üleandmine oluline ja seepärast ta ei mäletagi seda, eriti kui nimetatu toimus 2011 ja ütlusi andis ta kohtus 2018.
17.11.Eraldi märkimist väärivad käesolevas menetluses avaldatud tunnistaja A.L. ja M.J. e ütlused. A.L. suhtes on jõustunud kohtuotsus, millega ta tunnistati süüdi ja M.J. e suhtes lõpetati menetlus oportuniteediga. Mõlemad isikud keeldusid kohtumenetluses ütlusi andmast, kuid nad ei tunnistanud end süüdi. Kokkuleppe menetlus ja menetluse lõpetamine on isikute pragmaatiline otsus. Kaitsja hinnangul ei saanud maakohus tugineda kohtuotsuse tegemisel isikute ütlustele, keda kaitsjad ja menetlusosalised küsitleda ei saanud ütlustele. Maakohtule on esitatud 2 käesolevast kriminaalasjast materjalide eraldamise määrust A.L. ja M.J. e osas. Mõlemad määrused on vormistatud 30.03.2013. Nimetatud kuupäev näitab, et määrus eraldamiseks ei ole õiguspärane. Nagu ei ole õiguspärased ka põhjendused eraldamise läbiviimiseks. Jevgeni ja Juri Saltõkoviga ei olnud sellel ajal mingeid kokkuleppemenetluse läbirääkimisi alustatud, s.o nende isikute suhtes menetluse eraldamine ei olnud kooskõlas KrMS-is sätestatuga. 30.03.2015 koostati kriminaalmenetluse lõpetamise määrus M.J. e suhtes KrMS § 202 alusel. Kriminaalmenetlus oli M.J. e suhtes läbiviidud KarS § 280 alusel, s.o valeandmete esitamises mitte kelmuses. A.L. suhtes tehti kohtuotsus 30.03.2015, s.o samal päeval kui M.J. e suhtes tehti KrMS § 202 menetluse lõpetamise määrus. Lähtudes sellest, et kriminaalasja eraldamise määrus on tehtud 30.03.2013, siis tegelikkus ei olnud määruse tegemise ajaks ainult A.L. soov kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, vaid tegemist oli juba kohtuotsusega, milline oli kohtu poolt allkirjastatud. Tänaseks jõustunud kohtuotsuse kohaselt on ka Jevgeni ja Juri Saltõkovi ning ka Tatjana Majaorovat käsitletud kui isikuid kes on süüdistuses inkrimineeritud teo toime pannud, mis omakorda on vastuolus põhiseaduses sätestatud põhimõttega Tulenevalt isikute poolt ütluste avaldamise võimalusest tuleb juhinduda KrMS § 15 lg 3 sätestatust, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele.
17.12.Juri Saltõkovile esitatud võltsimise süüdistus rajaneb eeldusel, et isikud ei töötanud Kohtla-Järve Noortekeskuses, seega on tegemist intellektuaalse võltsimisega. Juhul, kui kohtus tuvastab, et isikud siiski töötasid/osaliselt töötasid/ nende tööülesandeid täideti vastavalt tööandjaga, ei ole võimalik isikuid võltsimises süüdi tunnistada.
17.13.Käekirja ekspertiisiaktidesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ükski läbiviidud ekspertiis ei kinnita, et Juri või Jevgeni Saltõkov on võltsinud ühegi töötaja poolt antud allkirju. Samas kõik süüdistatavad va Z.I avaldavad, et nad on ise nendele dokumentidele,
milliseid hinnatakse võltsitud dokumentidena allakirjutanud. Kuna süüdistus lähtub eeldusest, et kõik dokumendid on võltsitud Juri Saltõkovi poolt ja selles on osalenud Jevgeni Saltõkov, siis peaksid olema tõendid selle kohta, kes siis need allkirjad on dokumentidele andnud või kes allkirju on võltsinud. On ju igati loogiline, et isikud, kes ei ole seotud noortekeskuses, võltsisid erinevatel dokumentidel erinevaid allkirju. Seega käesoleval juhul ei ole käekirja ekspertiisiaktid dokumentideks, millele tuginedes saaks teha järeldusi võltsimise osas
18.Apellatsioonis toodud käsitlus KarS § 209 alusel esitatud süüdistuse osas. Nimetatud sätte redaktsioon on kriminaalmenetluse ajal muutunud. KarS § 209 kehtis kuni 31.12.2014 redaktsioonis - varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates 01.01.2015 on redaktsioon alljärgnev - teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. KarS § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse, s.o. talle tekib kahju ning teo toimepanija saab varalist kasu.
18.1.Käesoleval juhul on maakohus lähtunud ebaõigest eeldusest, et tööajaarvestuse tabelite alusel tehti töötajatele põhjendamatuid töötasu väljamakseid. Töötasu väljamaksed tehakse sõlmitud töölepingute alusel, sest TLS § 42 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Samuti eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas. Seega olukorras, kus isikud käisid tööl igapäevaselt lähtuvad kõik tööajaarvestuse tabelid seaduses sätestatust ja nende esitamine sellisel kujul ei loonud Kohtla-Järve linnale täiendavaid kohustusi. Tegemist on tabeliga, mida võis esitada, kuid mille esitamata jätmine ei oleks mitte mingit õiguslikku järelmit kaasa toonud, sest olukorras, kus isikuga on sõlmitud tööleping ja ta ei ole haiguslehe alusel töölt ajutiselt vabastatud, kuulub kohaldamisele töölepingus kokkulepitud palgamäär ja tööaeg. Kohtuotsuses nimetatud personalidokumentidel, mille võltsimisele kaasaaitamises Jevgeni Saltõkov süüdi tunnistati, ei olnud tegelikkuses mitte mingit seost Jevgeni Saltõkovi tegevusega. Kõik isikud on avaldanud, et töölepingualane dokumentatsioon vormistati Juri Saltõkovi ja töötaja osavõtul ja isegi kui Jevgeni Saltõkov oleks osalenud mingil viisil selle vormistamise korraldamisel ei moodusta see KarS § 209 ja § 299 - § 22 lg 3 koosseisu.
18.2.Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et kõik süüdistuses loetletud isikud, va Tatjana Majaorova/M.J. /A.L. , on teinud just seda tööd, milliste tegemiseks nendega tööleping sõlmiti. Eelnimetatuid kolme isiku puhul on kaitsja hinnangul olukord, kus Juri Saltõkov ettevõtte juhina ja isikuna, kellel oli õigus ettevõtte tööd korraldada tegutses keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes ehk mittesüüliselt. Kasutades kõiki rahalisi vahendeid noortekeskuse huvides ja eesmärkidel ei olnud tema tahe suunatud varalise kasu saamisele vaid töö paremale korraldamisele, s.o ta soovis dokumentatsiooni korrektseks vormistamiseks kasutada töötajat, keda ta vastavalt noortekeskuse koosseisudele tööle vormistada ei saanud. Sellisel viisil hoidis ta kokku kulutusi dokumentide tõlkimisel, juriidilistele konsultatsioonidele. Vaidlust ei ole saa olla selle üle, et kõiki neid töid oli vaja teha ning tegemist oli ka möödapääsmatu olukorraga. Kohtuotsuses toodud paljusõnalist sedastust, et tegemist oli ebakompetentse asutusega, kus ei töötanud pädevaid isikuid, ei ole õige, sest kõik kohtuistungil ülekuulatud linnavalitsuse töötajad andsid nii noortekeskuse kui ka Juri Saltõkovi tegevusele hinnangu, et noortekeskuses toimis hästi ja täitis kõiki eesmärke, milleks asutus oli ellu kutsutud, samas oli Juri Saltõkov isikuks, kes töötas sisuliselt kõigi päevadel hommikust hilisõhtuni ja korraldas, et minimaalsete kuludega saavutatakse maksimaalne tulemus. On igati usutav, et arvestades äärmiselt väikseid töötasusid ei olnud töötajate leidmine (sh osalise koormusega) lihtne ja tegelikkuses võeti tööle isik, kes
nõustus sedavõrd väikese palgaga töötama. Vastavalt Tatjana Majaorova ütlustele jätkub samalaadne tegevus ka käesoleval ajal vahega, et asutuse juht peaaegu noortekeskuses ei viibi.
18.3.Samas kui lähtuda kohtuotsusest, et töölepingud olid fiktiivsed, siis ükski kogutud tõend ei kinnita, et süüdistuses loetletud ametikohtade järgne töö oli tegemata. Vastupidi kõik ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et noortekeskus ei saanud eksisteerida koristamiseta, vajalik oli teha ka remonttöid ja kuni käesoleva ajani töötavad noortekeskuses administraator ja koristaja – seega need ametikohad olid ja on vajalikud. Kaitsja hinnangul on ka noortekeskuse kaudu nimetatud tööd Kohtla-Järve linnavalitsuse osutatud, s.o teenus, mille eest Kohtla-Järve linnavalitsus maksis raha on osutatud - on koristatud, on remonditud ja administraatori teenus on osutatud. Seega puudub sellises olukorras kelmuse tunnused. Vaieldamatult on tõendatud, et Kohtla-Järve linnavalitsus nägi ette noortekeskuse koosseisudes nn remondimehe/oskustöölise (Z.I), koristaja (Galina Rjabušenko, Aljona Aulova, Olga Novikova), administraatori (Arina Issajeva, M.M. , Tatjana Majaorova) kui ka sotsiaaltöötajate ametikohad ja neile ametikohtadele kohalduva töötasu. Millised olid nende konkreetsete ametikohtade tööülesanded, oli ühemõtteliselt noortekeskuse direktori kindlaks määrata ja tema pädevuses. Seega olid ametikohtade nimetused ja palgafond ainus, mida Kohtla-Järve Linnavalitsus seonduvalt noortekeskuse töösuhetega otsustas. Seega oli Juri Saltõkovi otsustuspädevuses ka see, et sotsiaaltöötajana tööle võetud isik täidab vastavalt ettevõtte töökorralduse vajadustele ka näiteks tõlgi, juristi, jm funktsioone. Asjaolu, et A.L. on seda ka teinud, on vaieldamatult tõendatud. Seega olukorras, kus Kohtla-Järve linnavalitsus oli noortekeskuse kaudu ettenähtud teenuse saanud ja ta on selle eest ka tasu maksnud, siis puudub võimalus sellist olukorda hinnata kahju tekkimisena ja kahju tekitamisena Kohtla-Järve linnavalitsusele. Kohtla-Järve linnavalitsusele oli oluline, et noortekeskus toimiks ja selleks määras ta nii koosseisu kui palgafondi. Seega kui töö on tehtud suuremal või vähemal määral, siis nimetatud olukorda ei ole võimalik käsitleda kelmusena, sest sellises olukorras ei teki kahju (vajab tuvastamist kelmuse koosseisulise tunnusena).
18.4.Kohtumenetluse käigus on leidnud tõendamist, et kõik süüdistatavad on reaalselt töötanud, seda on kinnitanud kõik süüdistatavad oma maakohtus antud ütlustes. Samuti kinnitasid süüdistatavate poolt tööülesannete täitmist ka tunnistajad –et koristajad töötasid ja nende töö oli tehtud, selle kohta andsid ütlusi kõik tunnistajad ja süüdistatavad, kes vähemalgi määral noortekeskuses kokku puutusid või seda külastasid.
18.4.1.Remondimehe/oskustöölise töötamist ja selle töö tegemist on kinnitanud tunnistajad A.S. , A.S. ja Juri ning Jevgeni Saltõkov. Juri Saltõkovi ütluste kohaselt hakkas Z.I kuskil peale 2011 tihedamalt Venemaal käima. Sellel ajal töötas ta juba vähendatud koormusega ja siis oli kaks võimalus, kas ta vallandada või leppida olukorraga, et kaine ja tubli töömees töötab siis kui ta on Eestis. Samas kui midagi on vaja kiiresti teha, siis tegi Juri selle töö ära. Oli ka kokkulepe, et sellest ajast alates on Z.I pangakaart Juri Saltõkovi valduses ja juhul kui Z.I ei ole, võtab ta vastavalt kokkuleppele tema eest tööd teinud ka pangakaardiga raha ja anna vastavalt tehtule sellest osa Z.I-le. On tõendatud, et kaart ei ole kogu aeg olnud Juri Saltõkovi käes, sest Z.I konto väljavõtteid analüüsides, on Z.I sellele kontole raha sisse maksnud ja teinud sellelt kontolt ülekande oma teisele kontole. Jevgeni Saltõkov kinnitas, et tema nägi seda kaarti Juri kabinetis riiuli peal ja ta on ka korra või paar Juri Saltõkovi palvel selle kaarti alusel raha välja võtnud ja Jurile andnud. Samuti on kogutud tõendid, milliste kohaselt, ta teavitas ta Juri Saltõkovi palvel Z.I tütart, et pangakaarti tähtaeg hakkab lõppema ja tuleb taotleda uus pangakaart, mida Z.I Eestisse tulles ka tegi. Z.I on kinnitanud vastavate kokkulepete olemasolu ja töö tegemist. Z.I piiriületused ei lükka ümber Z.I ja Juri Saltõkovi väiteid, milliste kohaselt Z.I sai osalise
tööajaga (summeeritud ajaga tööd teha). Lisaks kinnitab Juri Saltõkov, et muuhulgas kasutas ta Z.I töötasu noortekeskuse ürituste korraldamiseks, sest lihtsalt üritusteks ei jätkunud raha. Kui töötasu jagati, siis kõik preemiad, puhkusehüvitised, haigusrahad sai endale Z.I. Et Z.I oli õigus koondamishüvitisele ja sellekohane jutt A.L. ja Jevgeni Saltõkovi vahel toimus, kinnitabki seda, et Z.I-ga töölepingu lõpetamine toimus igati korrektselt.
18.4.2.Administraatori tööülesannete mittetäitmist on inkrimineeritud M.M. le ja Saltõkovidele. Kohtumenetluses oli M.M. tunnistaja, kes on andnud ütlusi, et Juri ja Jevgeni Saltõkovi süüdistust puudutav ei ole õige ja tegelikkus tegi ta administraatori tööd, kirjeldades kohtus, mil viisil ta seda tööd tegi. Kui administraatori töö tegemist peeti nn kodukontorina võimalikuks, siis seda ei saa võrdsustada töö mitte tegemisena.
18.5.TLS § 15 lg 2 sätestab, et töötaja täidab oma kohustusi isiklikult kui ei ole kokkulepitud teisiti. Seega kui tööandja (käesoleval juhul noortekeskus) on nõus, et töötaja ei pea oma kohustusi isiklikult täitma, siis ei ole see vastuolus töölepingu seaduses sätestatuga. Sellele sättele tuginedes tuleb hinnata muuhulgas M.J. – A.L. ja Tatjana Majorova – A.L. töötamist. Seaduses sätestatud võimaluse realiseerimine moel, et isik teeb tööandja teadmisel ja nõusolekul tööd osaliselt ja osaliselt täidab tema ülesandeid teine isik, kui viimane palub teha seda kellelgi teisel ja töö saab tehtud ning vastavalt kokkuleppele selle eest tasu jagatakse, siis nimetatud olukord ei täida kaitsja hinnangul KarS § 209 kooseisu, s.o. tegemist on Töölepinguseaduses sätestatud lubatava käitumisega, milles töötaja ja tööandja vastavalt seadusele saavad kokku leppida ja sellises olukorras on kahju tekkimine välistatud. Töö tegemise vajalikkus oli ettenähtud noortekeskuse juhtorgani, s.o Kohtla-Järve Linnavalitsuse otsustustega.
18.6.Asjaolu, et kõik süüdistuses nimetatud isikud töötasid ja sellest tulenevalt ei saa linn varalist kahju, kinnitab kaudselt Kohtla-Järve linnavalitsuse tsiviilhagi ja kohtule esitatud süüdistatavate maksustatava tulu tõendid, et riik on kõiki noortekeskuse töötaid, kes süüdistuse kohaselt ei töötanud käsitlenud, siiski isikutena, kes töötasid ja kelle pealt on tasutud kõik töötasuga seotud maksud - tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustus. Kelmuse koosseisulist tunnust varalist kahju ei esine, sest linn tasustas nende ametikohtade järgse töötasu, mille tegemine oli linna haldusaktides ettenähtud. Kui linn hindas, et noortekeskus toimib tema poolt sätestatud koosseisu ja palgafondiga, siis selle palgafondi kulutamine ei ole käsitletav kahjuna. Puuduvad tõendid, et noortekeskuse töötajate koosseis oleks pidanud olema teistsugune ja palgafond oleks pidanud olema väiksem või neid ametikohti nagu koristaja remondimees, administraator ei oleks vaja olnud. Nii Tatjana Majaorova kui Jevgeni Saltõkov on maakohtule kinnitanud, et administraatori ja koristaja on ka käesoleval ajal ja remondimehe ametikoht, mis vahepeal koondati, on plaanitud uuesti luua. Isegi kui lähtuda eeldusest, et süüdistuses loetletud isikud ei teinud ise tööd (kaitsja sellisest eeldusest ei lähtu), siis nende ametikohtade järgne töö oli vaja teha ja selle eest oli vaja ka tasu maksta ja selle eest maksmiseks oli tasu Kohtla-Järve linna eelarves ettenähtud. Kelmuse koosseis võiks olla täidetud juhul kui noortekeskus oleks olnud seotud ametinimetuste määramisega, mida ei ole vaja täita ja milliseid töid ei oleks olnud vaja teha ja ka see olukord on äärmiselt hüpoteetiline, sest kui linna peab ametikohti ja nende järgi töö tegemist vajalikuks, siis linnal tegelikkuses kahju ei ole. Töötasu summad on ettenähtud linnaeelarves ja eelarveliste summade kasutamist linna eesmärkide täitmiseks ei ole võimalik käsitleda kahju tekitamisena, sest linn on nagu eelpoolnimetatud teenused läbi noortekeskuse saanud.
18.7.TLS lubab töötajal vastavalt kokkuleppele tööd isiklikult mitte teha ja see kokkulepe puudutab ainult töötajat ja tööandjat, mitte Kohtla-Järve linnavalitsust. Seega ei näe TLS ette,
et igast teisese isiku poolt asendamisest/töö tegemisest ja olukorras,t kus on töötaja ja tööandja kokkulepe teise isiku poolt töö tegemiseks, ei ole Kohtla-Järve linnavalitsuse mõjusfääris ja sellisest olukorrast ei pea Kohtla-Järve linnavalitsust teavitama. Sellesisulised kommentaarid TLS § 16 lg 3 kohaldamiseks sätestavad, et kolmas isik (näiteks töötaja tuttav) võib täita töötaja tööülesandeid, kui selles on kokkulepitud ja sellises olukorras, et pea töötaja kohal olema. Seega on Kohtla-Järve linnavalitsuse eksitusse viimine kooskõlas TLS sätestatuga välistatud ja samuti on välistatud petmine, sest teise isiku poolt töö tegemine on seadusandja poolt lubatav.
18.8.Asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on kogutud tõendid selle kohta, et Juri ja Jevgeni Saltõkov on väljavõtnud erinevate süüdistuses nimetatuid isikute pangakaartidega raha, ei ole käsitletav kelmuse toimepanemisena, sest raha väljavõtmise ajal oli väideta kelmus lõpuleviidud. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, et Juri ja Jevgeni Saltõkov on saanud raha väljavõtmise kaudu varalist kasu ja isegi kui nad varalist kasu said läbi raha väljavõtmise, siis said nad konkreetselt seda mitte Kohtla-Järve linnavalitsuse arvelt vaid Aljona Aulovalt ja Z.I-lt, kelle pangakaarti ja kelle arvel olevat raha nad arvelduskontolt välja võtsid. Nimetatud isikud ei ole aga nõuet Saltõkovide vastu nende poolt raha ebaõiges kasutamises esitanud. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt on Jevgeni Saltõkov kõik Z.I kontolt väljavõetud summad andnud Juri Saltõkovile ja Aljona Aulova kontolt väljavõetud summade arvelt on ta lugenud tasutuks Aulovite poolt võetud laenu. Kohtumenetluses selgunu kohaselt on summad, mis Jevgeni Saltõkov on 1-2 korral Z.I pangakaartiga kontolt väljavõtnud üle antud Juri Saltõkovi kätte ja viimane korraldas nende summade jagamise enda ja Z.I vahel sõltuvalt tegelikule töö tegemisele. Aljona Aulova pangakaardi kasutamise kohta on ütlusi andnud nii Aljona Aulova, Jevgeni Saltõkov kui ka A.A. . Juhul, kui isik annab oma pangakaardi kolmanda isiku kätte, siis nimetatud tegevusega võib ta rikkuda panga reegleid, kuid see ei ole mingil viisil kuritegu, samuti ei ole kuritegu, kui isik kannab oma töötasu üle kolmanda isiku arvele nagu käesoleval juhul tegi Jevgeni Saltõkovi tädi Galina Rjabušenko. Teadaolevalt on isikul vastavalt põhiseadusele õigus otsustada oma raha kasutus. Puudub igasugune teave, et Aljona Aulova, M.M. või Z.I oleksid pangakaardi saamiseks panka eksitanud või valeandmeid esitanud. Kui isikud sõlmisid töölepingu, siis oli eeldus, et nad saavad ka töötasu. Süüdistuse eeldus, et sõlmiti tööleping, kuid tööle ei asutud ei ole millegagi tõendatud ja seda eeldust on KAPO tõendanud isikute hirmutamise ja eksitamise kaudu.
18.9.Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt on vaieldamatult tõendatud, et Jevgeni Saltõkov ei ole mitte ühtegi dokumenti, millise alusel on Kohtla-Järve Linnavalitsus varakäsutuse teinud, koostanud, allkirjastanud ja esitanud. Varakäsutuse aluseks olevate dokumentidena on kriminaalasjas käsitletud tööaja arvestuse tabelid ja personali puudutavad Noortekeskuse direktori käskkirju. Seega ei olnud maakohtul võimalik Jevgeni Saltõkovi tegevust kvalifitseerida kelmuse täideviimisena, kuna tema ei ole väidetavas kannatanus saanud luua ega ka loonud ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest. Samuti ei ole ta teinud ühtegi kaastäideviimisena käsitletavat tegu, milline oli suunatud Kohtla-Järve Linnavalitsuse väidetavale petmisele. Nimetatud seisukoht on kooskõlas muuhulgas süüdistusaktis nimetatud 03.11.2014 asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud dokumentaalsete tõenditega. Selle vaatlusprotokolli kohaselt on Kohtla-Järve linnavalitsus esitanud menetlejale noortekeskuse tööaja arvestuse tabelid. Nendele dokumentidele on allakirjutanud noortekeskuse direktori kohusetäitja Juri Saltõkov ja isik, kes oli vastavalt töölepingule noortekeskuses administraatoriks. Jevgeni Saltõkovile inkrimineeritud teadmist toimuvast ja ka isikute leidmist, kes asusid tööle, ei ole võimalik
käsitleda kelmusena.
19.KarS § 299 järgi esitatud süüdistuses on ülesloetletud muuhulgas süüdistatavate enda poolt koostatud dokumendid, millised ei saa täita KarS § 299 ettenähtud teokoosseisu. Ei ole objektiivselt võimalik, et Z.I, jt süüdistuses nimetatud isikute poolt/nimel koostatud puhkuseavaldused täidavad KarS § 299 koosseisu.
20.Lisaks ei ole Juri Saltõkovi võimalik käsitleda ametiisikuna KarS § 288 tähenduses. Kuni 31.12.2014 kehtis KarS § 288 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt ametiisik on KarS eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldava võimuesindaja ülesanded.
20.1.Vastavalt viidatud Kohtla-Järve linna põhimääruses ja Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruses sätestatule ning teistele kaitsja poolt esitatud haldusaktidele tuginedes saab järeldada, et Juri Saltõkoviga on sõlmitud tööleping. Kohtla-Järve Noortekeskus ei teosta avalikku võimu ja see on erinevates kaitsja poolt viidatud haldusaktides korduvalt kinnitatud. Tegemist ei ole ka kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse ning organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga. Kohtla-Järve Noortekeskuse direktori kohusetäitja ametijuhend näeb ette, et direktori kohusetäitja täidab nelja põhifunktsiooni - esindamine, juhendamine, asjaajamine ning arendustegevus. Nimetatud tegevused ei täida KarS § 288 koosseisu tunnuseid.
20.2.Kohtuotsusest ei selgu, millisel alusel asus maakohus seisukohale, et Juri Saltõkov on ametiisik. Kohtuotsuses on üldsõnaline viide noortekeskuse põhikirjale, mille alusel on Juri Saltõkovi võimalik käsitleda ametiisikuna KarS § 288 tähenduses ja seda kinnitab ka Riigikohtu lahend 3-1-1-98-15 viitega KVS §1 lg 2. Kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu. Kaitsja peab veelord vajalikuks viidata seda seisukohta esitades Kohtla-Järve linna põhimäärusele, milline on vastu võetud 16.10.2013 ja milline hakkas kehtima 01.11.2013 ning mille § 56 kohaselt võib linn teenuste asutamiseks asutada linnavalitsuse hallatavaid asutusi, mis ei teosta avalikku võimu, linna hallatavate asutuste tegevuse ning selle lõpetamise otsustab volikogu. Linna ametiasutuse hallatava asutuse juhi nimetab linnapea ettepaneku ametisse valitsus, kellega sõlmib töölepingu linnapea või viimase poolt nimetatud isik, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti. Linna ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri, koosseisud ja töötasustamise korra kinnitab valitsus. Kohtla-Järve Noortekeskuse moodustamise ajal kehtis Kohtla-Järve linna põhimäärus, milline vastu võetud 23.05.2000 määrusega nr. 18 ja mille § 54 lg 1 p 2 kohaselt on linna asutused linna ametiasutuse poolt hallatavad tervishoiu-, hoolekande, haridus-, kultuuri-, spordi- ja muud asutused, mis ei teosta avalikku võimu. Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimäärus, milline on kinnitatud Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 kinnitab sama põhimõtet, et Kohtla-Järve Noortekeskus on kohaliku omavalitsuse asutus ning vastavalt asutamise ajal kehtinud Kohtla-Järve linna põhimääruse § 54 lg 1 p 2 on Kohtla-Järve Noortekeskuse puhul tegemist linna ametiasutuse poolt hallatava asutusega, mis ei teosta avaliku võimu. Seda seisukohta kinnitab Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruse p 1.2, mille kohaselt on keskuse kõrgemalseisvaks organiks Kohtla-Järve Linnavalitsus, kes vastavalt p.le 1.3 kinnitab keskuse eelarve ja arengukava. Vastavalt põhimääruse p-le 3.1 juhib keskuse tööd direktor, kellega sõlmitakse tööleping.
20.3.Jevgeni Saltõkov ei ole vormistanud ühtegi lepingut ja allkirjastanud ühtegi käskkirja ja tal ei olnud seda õigus teha ja tema poolt allkirjastatud dokument ei loo ühtegi õigust ega tekita kohustust töötasu maksta. Kuna Jevgeni Saltõkov ei ole osalenud ühegi kaadrialase dokumendi koostamisel ja seda on kinnitanud kõik kogutud tõendid (s.o kogutud ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta on osalenud kaadrialaste dokumentide koostamisel kandes sinna andmeid või osutades muulviisil kaasabi), siis ei ole võimalik tema tegevust kvalifitseerida ka võltsimisele
kaasaaitamisena. Jevgeni Saltõkov ei teadnud ega pidanudki teadma, millised on andmed, millised personalidokumentidele kantakse ja ta ei pidanudki teadma, millised personalidokumendid on noortekeskuse koostatud, allkirjastatud ja kolmandatele isikutele esitatud. Kohtuotsuse on sedastatud, et Jevgeni Saltõkov on andnud ennastõigustavaid ütlusi valdavalt isikute tööle vormistamise korraldamise osas ja ta pidi teadma, et need isikud ei tööta. Isegi kui eeldada, et isikud ei töötanud, siis nende isikute töötamisega seotud dokumentide vormistamine ja tööaja arvestuse pidamine ei kuulunud mitte mingilgi määral Jevgeni Saltõkovi pädevusse ja tal puudus igasugune sellekohane otsustusõigus. Jevgeni Saltõkovi tegevuse kvalifitseerimine kaasaaitamisteona võltsimisele ei ole kaitsja hinnangul millegagi põhjendatud. Isegi kui eeldada, et Jevgeni Saltõkov tegi ettepaneku isikutele tööle asuda, siis kes ja millised dokumendid selle kohta koostas ei olnud tema otsustuspädevuses. Võltsimisele kaasaitamine eeldab isiku teadmist toimepandavast teost. Kuna Jevgeni Saltõkov on süüdimõistetud konkreetselt Aljona Aulova, A.L. , M.M. ja Tatjana Majaorova töölepingute sõlmimise ja töölepingute lõpetamisega seotud võltsimisele kaasaitamises, siis kohtuotsusest ei selgu, kuidas ta konkreetselt just võltsimisele kaasa aitas ja milline on konkreetne kaasaaitamistegu - kohtuotsuses on selles osas üldsõnaline sedastus, et tuvastatud on Jevgeni Saltõkovi tegevus töölevormistamisel ja seejärel tema töölt vabastamisel.
21.Apellandi hinnangul lükkavad maakohtu otsuse järeldused ümber isikulised tõendid, n.o tunnistajate G.M. , E.K. e, J.S. i, A.A. i ütlused, kannatanu Kohtla-Järve linnavalitsuse esindaja Vadim Vilde, tunnistajate abilinnapea N.A. , A.L. , T.L. i, J.K. , J.Ni. , J.N. , N.E. , A.A. i, A.S. , A.S. , E.Z. , M.M. , M.J. e ütlused. Hulgaliselt on maakohtus üle kuulatud ka teisi tunnistajaid, kes tõendamiseseme asjaolude kohta teavet ei andnud, s.o nad töötasid noortekeskuses, kuid nad ei kinnitanud ega ka välistanud tänaste süüdistatavate töötamist. Samuti Kohtla-Järve linnavalitsuse töötajad, kes tegelikkuses käisid korra või paar noortekeskuses ja teadsid selle tegevusest üksnes dokumentide pinnal. Nendeks isikuteks on kaitsja hinnangul süüdistatavad Arina Issajeva, Juri Saltõkovi, Aljona Aulova, Galina Rjabušenko, Olga Novikova, Tatjana Majaorova, Jevgeni Saltõkov ja Z.I ütlused. Ütluste sisu ei pea kohus vajalikuks siinkohal ümber kirjutada.
22.Apellatsioonis leitakse, et tsiviilhagi väljamõistmine ei ole põhjendatud.
22.1.Maakohus on põhjendamatult ja ebaõigesti väljamõistnud tsiviilhagi solidaarselt summas 40237,39 eurot Jevgeni Saltõkovilt ja Juri Saltõkovilt. Esmalt peab kaitsja vajalikuks märkida, et maakohus jättis tähelepanuta Z.I episoodi, kus Jevgeni Saltõkovi ja Juri Saltõkovi süüdistuste maht oli erinev. Konkreetselt Juri Saltõkovilt kuulunuks välja mõistmisele vastavalt kohtuotsuse kontseptsioonile summa perioodi 01.01.2010 kuni 14.05.2014 eest ja sealt edasi perioodi 15.05.2014 kuni 01.09.2015 kuulunuks töötasu väljamõistmisele solidaarselt Jevgeni ja Juri Saltõkovilt. Ainuüksi sellel põhjusel on tsiviilhagi kohta koostatud kohtuotsus ebaõige.
22.2.Kaitsja on seisukohal, et maakohtu tegevus Kohtla-Järve linnavalitsuse tsiviilhagi menetlusse võtmisel ei ole kooskõlas õigusaktides sätestatuga. 11.08.2015 kohtuistungil määras kohus, et Kohtla-Järve linnavalitsuse tsiviilhagi on esitatud puudustega. Esitatud tsiviilhagis ei olnud tsiviilkostjana määratletud ei Juri ega Jevgeni Saltõkovi. Apellandid leiavad, et süüdistusaktiga ei olnud kohtusse saadetud menetlusdokumente, mis vastaksid tsiviilhagi tunnustele/nõuetele.
Kaitsja on seisukohal, et selleks, et saaks rääkida, kas on hagiavaldus (antud juhul tsiviilhagid) üldse esitatud, tulnuks maakohtul tuvastada, mis on käsitletav hagiavaldusena. Hagiavaldust saab defineerida tema tunnuste järgi. Selleks, et kohus saanuks määrata, kas hagiavaldus on esitatud puudustega, tulnuks esmalt määrata, mis tähendab mõiste „puudus“.
22.3.Kohtla-Järve Linnavalitsus on 12.02.2015 esitanud Kaitsepolitseiametile menetlusdokumenti pealkirjaga „tsiviilhagi avaldus kriminaalasja nr 14913000037 raames“. Samas nimetatud dokument ei vasta kuidagi hagiavaldusele ehk TsMS § 363 esitatud nõuetele. Antud dokumendis ei ole märgitud hageja selgelt väljendatud nõuet (hagi ese), hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (hagi alus); tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Samuti ei ole antud dokumendis märgitud osa TsMS § 338 lg-s 1 sätestatud nõuetest. Seega ei ole tegemist hagiavaldusega tsiviilkohtu- ega kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Kuna tegemist ei ole juba oma olemuselt hagiavaldusega (tal ei ole ühtegi hagiavalduse tunnust), siis ei saa ka tegemist olla puudustega esitatud hagiavaldusega. Isegi kui pidada 12.02.2015 Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt Kaitsepolitseiametile esitatud dokument pealkirjaga „tsiviilhagi avaldus kriminaalasja nr 14913000037 raames“ hagiavalduseks, millega tsiviilkostjad kuidagi ei nõustu, siis ei puuduta see kuidagi tsiviilkostjaid Jevgeni ja Juri Saltõkovi, kuna antud dokumendis ei ole esitatud eraldi (ka kaudset) nõuet nende vastu.
22.4.Seega kannatanu ei olnud tähtaegselt uurimisasutuse ega prokuratuuri kaudu esitanud ühtegi menetlusdokumenti, mis oma nii vormiliste kui sisuliste tunnuste järgi vastaks (tsiviil)hagi tunnustele. Seega ei saa ka selles (väidetavates tsiviilhagides) puudusi kõrvaldada. Puuduste kõrvaldamise menetluse tulemusena muudetakse kannatanute poolt esitatud hagi tagamise avaldust enne hagi esitamist ja muid dokumente, mis ei oma hagiavalduste tunnuseid, (tsiviil)hagideks, mis ei ole hagiavalduse puuduste kõrvaldamise menetluse eesmärgiks ja on tsiviilkostjate arvates lubamatu. Tuleb lähtuda dokumentide sisust ja tunnustest, mitte nende pealkirjast. Vastupidist ei ole kannatanu tõendanud.
22.5.Tsiviilkostjate/süüdistatavate seisukohta kaudselt kinnitab ka 11.08.2015 kohtu poolt kannatanutele antud juhised, millised puudused peavad kannatanud nende poolt esitatud menetlusdokumentides kõrvaldama, et neid dokumente saaks pidada tsiviilhagiks maakohtu otsustuse kohaselt tuli konkretiseerida hagi, vastata küsimusele, kas Kohtla-Järve linnavalitsus esitab nõude tsiviilkostjate vastu episoodide kaupa, kellelt solidaarselt või nad teevad seda episoodide kaupa süüdistatavatelt solidaarselt; väidetavad tsiviilhagid tuleb täpsustada M.J. e ja A.L. ega seonduvalt; välja tuleb tuua tooma, kas tegemist on võimaliku kahjuga või kahjuga, mille hüvitamist nad taotlevad; kontrollida ja jätta väidetavast tsiviilhagist välja summad, kui need kahjud ei ole tekitatud süüdistuses märgitud ajal, parandada väidetav tsiviilhagi keeleliselt korrektsemaks ja selgemaks. Nende juhiste kohaselt peavad kannatanud sisuliselt esitama uue hagiavalduse, kuna nad pidid kõrvaldama puudused nii hagi esemes kui aluses, täpsustama kelle vastu soovitakse hagi esitada ning lisada tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.
22.6.Ülaltoodud asjaolu kinnitab ka fakt, et Kohtla-Järve Linnavalitsus on 30.10.2015 esitanud iseseisva menetlusdokumendina tsiviilhagi kriminaalasjas nr 1-15-2666. Antud tsiviilhagi ei sisalda mingeid viiteid 12.02.2015 Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt Kaitsepolitseiametile esitatud dokumendile pealkirjaga „tsiviilhagi avaldus kriminaalasja nr 14913000037 raames“. Tegemist on iseseisva tsiviilhagiga, milles esitatud asjaolud ja nõuded ei kattu 12.02.2015 Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt Kaitsepolitseiametile esitatud dokumendiga pealkirjaga „tsiviilhagi avaldus kriminaalasja nr 14913000037 raames“.
22.7.Samuti ei vasta Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt 30.10.2015 esitatud tsiviilhagi hagiavaldusele esitatavatele nõuetele. Nimelt, muu hulgas ei ole selles märgitud tõendid, mis
kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Samuti ei ole antud dokumendis märgitud osa TsMS § 338 lg-s 1 sätestatud nõuetest. Samas, kuna antud hagi ei ole esitatud uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu hiljemalt KrMS § 225 lõikes 1 sätestatud tähtajaks, siis ei saa seda enam menetleda. Kohtla-Järve Linnavalitsusel on õigus esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras.
22.8.KrMS § 226 lg 7 esimese ja teise lause kohaselt kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Antud asjas on rikutud KrMS § 226 lg-s 7 sätestatud nõudeid. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas (teise lugemise teksti juurde) põhjendatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause vajalikkust sellega, et süüdistatav ja tsiviilkostja saaksid tsiviilhagi kätte aegsasti enne kohtuistungit ja et neil oleks piisav aeg hinnata hagi põhjendatust ning esitada vajadusel vastuväiteid ja tõendeid. Vastasel korral pole neil tõhusat võimalust kujundada kohtuistungiks hagi suhtes oma põhjendatud seisukohta. Kuigi tsiviilkostjal on kohtueelse menetluse lõpuleviimisel võimalik KrMS § 224 korras tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei saa tsiviilkostjalt alati eeldada, et ta kasutab osutatud võimalust, kontrollimaks, kas tema vastu on tsiviilhagi esitatud või mitte. Olukorras, kus tsiviilkostjale pole KrMS § 226 lg 7 teises lauses ette nähtud korras tsiviilhagi koopiat saadetud, võib ta üldjuhul eeldada, et tema vastu pole tsiviilhagi esitatud. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks). Viimati nimetatud juhul ei saa isik ka enda tsiviilkostjaks tunnistamise määrusest teada, kas ja kui, siis millised tsiviilnõuded tema vastu võivad kriminaalmenetluses läbi vaatamisele tulla. KrMS § 226 lg 7 teise lause mõtte kohaselt lasub kohustus süüdistatavat, kaitsjat ja tsiviilkostjat esitatud tsiviilhagist informeerida prokuratuuril, kes ei saa selle kohustuse rikkumist õigustada väitega, et menetlusosalistel oli võimalik ise kriminaaltoimikuga tutvudes tutvuda ka tsiviilhagiga. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tsiviilkostjatele tsiviilhagide koopiaid saadetud. Järelikult on prokuratuur rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid. Kohtuotsuse tegemine olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid on kaitsja hinnangul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses.
22.9.Lisaks on Kohtla-Järve linnavalitsus esitanud tsiviilhagi, milles ta nõuab süüdistuses loetletud isikutele fiktiivsete töölepingute alusel makstud summade tagastamist ja ei nõua tagasi nende isikute eest riigile makstud erinevaid makseid. Seega nõudis Kohtla-Järve linnavalitsus üksnes nn netotöötasu tagastamist, jättes tähelepanuta, et nende isikute töötasudelt on arvestatud tulumaks, milline on isikustatud konkreetse süüdistuses loetletud isikuga ja MTA tõendi kohaselt on nende töötasu, millise nad on saanud noortekeskuses loetud legaalseks ja põhjendatuks 2013 kohaselt on sellised tõendid kriminaalasjas esitatud nii Aljona Aulova, Z.I ja M.M. kohta. Need tõendid on ka maakohtule esitatud ja need on allkirjastatud KAPO ametnik K. i poolt. Seega on riik KAPO kaudu kinnitanud ise, et nimetatud isikud ise on tulu saanud ja prokurör on teinud nendele tõenditele viite süüdistusakti lk 12 punktis 12.3. Kui töötasu saamist ja sellest maksuarvestamist peab prokurör ühes esitatud tõendis seaduslikuks ja ei sea selle tõendi õiguspärasust kahtluse alla, siis juba sellest tulenevalt on süüdistuse kontseptsioon ekslik.
23.Ekspertiisi kulusid ei ole võimalik Juri Saltõkovilt välja mõista, sest ekspertiisiga ei tuvastatud ühegi isiku osalemist võltsimises. Et prokuratuur otsustab tõendite kogumisele kulutusi teha, siis on see tema otsus, aga kuna selline kogumine on tagajärjetu, siis jääb ka kulu riigi kanda. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-120-12. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Käesoleval juhul ei ole prokuröri poolt viidatud ekspertiisid tuvastanud, et Juri Saltõkov osalust võltsimises, s.o materiaalset võltsimist, milleks need ekspertiisid määratigi.
24.Kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult vähendanud Juri Saltõkovile ja Jevgeni Saltõkovile kompenseeritavaid menetluskulusid, eriti arvestades asjaolu, et isikud mõisteti õigeks neile esimeseastme kuriteo osas esitatud süüdistustes. Jevgeni Saltõkovile esitatud süüdistuse maht, arvestades võltsimiste arvu, vähenes oluliselt ja tegelikkuses vähenes.
25.Viru Maakohtu 13.12.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist Tatjana Majorova osas tervikuna ja teha õigeksmõistev otsus. Alternatiivselt taotletakse kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kohtla-Järve tsiviilhagi jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta täies ulatuses riigi kanda.
25.1.Kuni 01.01.2015 toimepandud tegude/episoodide suhtes näeb süüteokoosseis lõpuleviidud kelmuse puhul ette mitte ainult varalise kasu saamise eesmärgi olemasolu, vaid ka ta tegeliku varalise kasu saamise kui koosseisulise tagajärje. Lähtudes just nimelt kuni 01.01.2015 kehtinud seaduse redaktsioonist, lihtsalt petta ei ole piisav, kuna peab olema varalise kasu saamine tegevuse läbi. Selleks, et rääkida varalise kasu saamisest, tuleb läbi viia analüüs ja võrrelda, milline oli Tatjana Majorova olukord enne tegu ja kuidas see muutus pärast. Sellist analüüsi ja võrdlust ei olnud läbi viidud, ei uurimise, ega süüdistaja ja kohtu poolt.
25.2.Apellant leiab, et kohtumenetluse käigus oli tuvastatud, et Tatjana Majorova töölepingu sõlmimise hetkel oli olemas ravikindlustus abikaasa kaudu ja alaealise lapse olemasolu. Asja materjalides on antud asjaolu kinnitav tõend, s.o Haigekassa 18.12.2014 vastus, millest nähtub, et enne Noortekeskusesse tööle vormistamist Tatjana Majorova omas ravikindlustust. Seoses sellega ei saa nõustuda maakohtu järeldusega osas, et „oli Tatjana Majorova eesmärgiks saada sotsiaalsed tagatised ja selle ta Haigekassa ravihüvitise näol ka sai.“. Vähemalt selline maakohtu järeldus lükatakse ümber ülalnimetatud dokumendiga Haigekassa vastusega. Enne töölevormistamist Tatjana Majorova ei vajanud ravihüvitist, vastavalt sellele ka pärast töölepingu sõlmimist tema olukord selles osas mitte kuidagi ei paranenud.
25.3.Apellant leiab, et varalise kasu saamiseks oleks tulnud vähemalt rahalised vahendid välja võtta. Asja materjalidest ei nähtu, et Tatjana Majorova oleks kasvõi üks kord võtnud välja tema arveldusarvele kantud rahalised vahendid ning need omastanud. Tatjana Majorova olukord enne töölepingu sõlmimist 1⁄4 sotsiaaltöötaja ametikohale ning pärast seda mitte mingil viisil ei muutunud. Vastavalt sellele ei saa rääkida sellest, et töölepingu
allkirjastamine Tatjana Majorova poolt tõi endaga kaasa varalise kasu saamise. Seega puudub põhjuslik seos. Samuti ei ole tegelikku varalise kasu saamist koosseisulise tagajärjena.
25.4.Apellant leiab, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et kohtumenetluse käigus antud süüdistatavate ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks. Maakohtu selline väide on paljasõnaline ning ei rajane faktilistele tuvastatud asjaoludele. Maakohus ei tuvastanud, et Tatjana Majorova ütlustes olid vasturääkivused. Apellant eeldab, et süüdimõistetu lihtsalt ei pööranud erilist tähendust sellele, milline nimi oli protokollis märgitud, kuna jutt oli ühest perekonnanimest – Saltõkov. Sellisel moel Tatjana Majorova kohtumenetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendina nagu ka teiste süüdistatavate ütlused.
25.5.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga ka selles osas, et maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kasutas A.L. ja M.J. e ütlusi, mis olid nende poolt antud kohtueelse menetluse käigus ning mida ei olnud võimalik üle kontrollida kohtumenetluse käigus, kuna nad keeldusid ütluste andmisest kohtus. Menetlusosalised, seoses antud isikute keeldumisega ütluste andmisest maakohtus, ei saanud esitada neile küsimusi ja kontrollida nende ütluste usaldusväärsust. Apellant loeb antud ütlused lubamatuks tõendiks, kuna see on vastuolus KrMS § 15 lg 3 ettenähtud nõuetega. Antud paragrahvi sätted näevad ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetult allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsja võimalik küsitleda, ega KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Riigikohus on öelnud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). Sellisel viisil kujuneb olukord, kus maakohus andis süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel eelise ainult A.L. ja M.J. e ütlustele, mis on lubamatu. Seda enam, et nende kohtueelses menetluses antud ütlusi ei saa kasutada tõendina. Maakohus, kujundades seisukohta tunnistajate A.L. ja M.J. e ütluste tõendina lubatavuse kohta, rikkus KrMS § 15 lg 3 sätteid. Samuti ei tekkinud kohtumenetluses teiste tunnistajate ütlustest vajalikku, asjasse puutuvaid tõendeid, mis oleks võinud lahendada isiku süü küsimuse.
25.6.Ei ole kogutud mitte ühtegi tõendit, mis võimaldaks siduda Tatjana Majorovat varalise kasu saamisega. Kogutud ja menetlusõiguse seisukohalt kohaldatavad tõendid ei anna võimalust tuvastada pettusega tegelemist, sellega põhjuslikus seoses olevat vara käsutamist, sellest tulenevat kannatanu vara vähenemist ja süüdistatava, s.o Tatjana Majorova vara suurenemist. Kogutud ja kriminaalmenetlusõiguse regulatsiooniga kooskõlas olev tõendav informatsioon on ebapiisav Tatjana Majorova süüdimõistmiseks, seepärast tuleb teha õigeksmõistev kohtuotsus.
25.7.Alternatiivina peetakse otstarbekaks lõpetada kriminaalmenetlus kooskõlas KrMS §-ga 2742 seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Keskmise statistika alusel kuulub kõigi kolme kohtuinstantsi läbimiseks ligikaudu kaks aastat, seega on ka asja läbivaatamise alustamise korral kõik vaidlusalused teod lõpplahendini jõudes aegunud.
Käesolev kriminaalmenetlus algatati 30.06.2014. Episoodid, milles Tatjana Majorovat süüdistatakse puudutavad perioodi alates 25.10.2011 kuni 02.01.2014. Kohtumenetluse ajal on kolmel süüdistataval sündinud lapsed. 29.05.2018 prokurör loobus süüdistusest Galina Rjabušenko ja Olga Novikova suhtes, seoses millega olid tehtud õigeksmõistvad kohtuotsused. Prokurör samuti ei toetanud süüdistust Tatjana Majorova suhtes KarS § 297 lg 2 p 1 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 298 lg 2 p 1) järgi ning selles osas on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus. Prokuratuur loobus osaliselt osadest süüdistustest Jevgeni ja Juri Saltõkovide suhtes, samuti Z.I suhtes. Arina Isajeva suhtes oli tehtud õigeksmõistev kohtuotsus. 21.09.2017 tegi kohus M.M. suhtes määruse, eraldades tema suhtes materjalid eraldi menetlusse. Lõplik tulemus M.M. suhtes – kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 202 alusel ning kõik menetluskulud on jäetud riigi kanda. Apellant viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-3-04, 3-1-1-100-09 ja 3-1-1-12-08, millele tuginedes on leitud, et juhul, kui süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on kohtul EIÕK art 6 lg 1 alusel võimalik kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev kohtuotsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Apellant asub seisukohale, et Tatjana Majorova süüasja on menetletud ebamõistlikult kaua. Tatjana Majorova andis oma nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks kooskõlas KrMS § 2742 seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Olukorras, kus menetluse venimine ei ole olnud tingitud süüdistatava käitumisest, kuid kriminaalasja menetlus on kestnud niivõrd pikka aega, on süüdistatava õigus menetlusele mõistliku aja jooksul saanud riivata. Apellant arvab, et ei pea põhjendatuks kriminaalmenetluse jätkamist, kuivõrd sellega kaasneks süüdistatava õiguse riive süvendamine. Apellandi hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud.
25.8.Tatjana Majorova vaidlustab temalt Kohtla-Järve linna kasuks väljamõistetud tsiviilhagi summas 50,85 eurot. Selline summa on märgitud jaos „tsiviilhagid“ nii kohtuotsuse resolutsioonis kui ka kohtuotsuse terviktekstis, kuid kohtuotsuse kirjeldava osa jaos „tsiviilhagid“ tervikteksti lehekülgedel 88-89 korduvalt figureerib hoopis teine summa – 58,85 eurot.
25.9.Kohtla-Järve Linnavalitsus esitas prokuratuuri kaudu kohtueelses menetluses (20.03.2015) tsiviilhagi. Kohtuliku eelmenetluse käigus 11.08.2015 kohtuistungil maakohus, juhindudes KrMS § 1631 lg 1 sätetest, tegi Kohtla-Järve Linnavalitsusele ülesande tsiviilhagi puuduste kõrvaldamiseks. 30.10.2015 esitas Kohtla-Järve Linnavalitsus täpsustatud hagiavalduse. Kohtuliku eelmenetluse käigus 18.01.2016 võttis kohus tsiviilhagi menetlusse. 30.05.2018 esitas Kohtla-Järve Linnavalitsus täpsustatud hagiavalduse. Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluse raames tuleb lähtuda TsMS seadustiku sätetest, võttes arvesse kriminaalmenetluse erisusi. Tsiviilhagi menetlusse võtmise korra sätestab TsMS § 338, § 363. Linnavalitsuse poolt 20.03.2015 esitatud tsiviilhagi ei vasta TsMS § 363 nõuetele. Antud dokumendis ei ole hageja oma nõudmisi selgelt väljendanud, nimelt: hagi ese, hagi alus, ei ole konkreetselt märgitud, milliseid asjaolusid ja milliste tõenditega hageja soovib hagi osas tõendada. Tuleb võtta arvesse, et avalduses tsiviilhagi kohta kriminaalasja raames (see dokument kannab sellist pealkirja) on märgitud, et linnavalitsus võtab arvesse KAPO 16.01.2015 ettekirjutust nr 584 ning esitab tsiviilhagi võimaliku kahju tekitamise kohta.
25.10.Hagis on väljendatud oletus, mis ei ole võimalik TsMS § 363 mõttes. Lõplikud
tsiviilnõuded Tatjana Majorova suhtes moodustavad 50,85 eurot. Apellant leiab, et see ei ole põhjendatud, kuna A.L. suhtes 30.03.2015 tehtud kohtuotsus on jõustunud. Kohtuotsuses on märgitud, et A.L. lt on Linnavalitsuse kasuks mõistetud välja tsiviilhagi summas 9404,08 eurot. See summa juba sisaldab ka summat 50,85 eurot. Samuti ei ole uuritud, kas kohtuotsusega A.L. lt väljamõistetud tsiviilhagi on tema poolt hüvitatud. Summa on niivõrd väheoluline, et kui võtta ajavahemik alates 25.10.2011 kuni 02.01.2014, see moodustab 26 kuud, siis igakuiselt jäi Tatjana Majorova arveldusarvele 0,51 eurot. See summa ei saa moodustada mitte mingisugust süüteo koosseisu. Tsiviilhagi, mis oli linnavalitsuse poolt esitatud 30.05.2018 kella 15.00-ks kohtuistungile, ei vasta samuti TsMS § 363 nõuetele. Seega tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata. Samuti, mittevastavus Tatjana Majorovalt väljamõistetava lõpliku summa suhtes ei anna alust selle väljamõistmiseks.
25.11.Tatjana Majorova vaidlustab samuti kulud summas 5185,56 eurot, mis on seotud õigusabi osutamisega ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha summas 750 eurot. Apellant, hinnates käesoleval juhul Tatjana Majorova varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, leiab, et on olemas KrMS § 180 lg 1 sätestatud alused üldregulatsioonist kõrvalekaldumiseks. Menetluskulude vähendamiseks või nende täies ulatuses riigi kanda jätmise aluseks on see, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, tütar Milana, sündinud 26.02.2006 ja tütar Vladislava, sündinud 05.10.2015 (sünnitunnistused lisatud). Tatjana Majorova kasvatab lapsi üksinda, abielu abikaasaga on lahutatud 08.03.2012. Samuti, tema töötasu ajavahemikul alates jaanuar 2014 kuni aprill 2019 oli väike.
26.Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2019 määrusega võeti esitatud apellatsioonid menetlusse ning märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 03.10.2019. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
27.Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad apellatsioonides esitatu juurde ning tõid välja nende hinnangul apellatsioonidest olulisema. Enne ringkonnakohtus istungi toimumist saabus süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi alternatiivne taotlus kriminaalasja lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Sama taotluse esitas ka süüdistatava Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina.
28.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). Võrreldes varasemaga on apellatsioonimenetluse ajaks püstitatud väide, et asjas on möödunud mõistlik menetlusaeg. Küll peab teise astme kohus nõustuma vandeadvokaat Küllike Nammiga osas, mis puudutab maakohtu otsuse proportsioone võrreldes süüdistuse tekste ning maakohtu otsuse sisulist osa. Süüdistuse teksti kopeerimine moodustab enamuse osa otsuse mahust. Seejuures on süüdistatavate süüdistused kattuvad ning tulenevalt sellest nende ülekordamine korduvalt ei ole vajalik. Küll ei leia ringkonnakohus tulenevalt sellest, et saaks öelda, et kohtuotsus on halvasti jälgitav või vastuoluline, selle sissejuhatav osa on lihtsalt ülekoormatud kordustega.
Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha seoses mõistliku menetlusajaga (I), seejärel kontrollib jälitustoimingute seaduslikkust (II), analüüsib tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamist tõendina (III), ametiisiku mõistet (IV), kelmuse episoode (V), dokumentide võltsimist (VI), tsiviilhagisid (VII), konfiskeerimist (VIII), süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist (IX), menetluskulusid (X) ja lõpetuseks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (XI). I Mõistlik menetlusaeg
29.Nii vandeadvokaat Küllike Namm kui ja vandeadvokaat Irina Žurina esitasid ringkonnakohtumenetluses taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
29.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevalt asuda seisukohale, et KrMS § 2742 alusel tuleks kriminaalmenetlus lõpetada seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
29.2.Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-14-14 on põhjalikult käsitletud mõistliku menetlusaja temaatikat (lahendi punktis 586 jj). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt algab EIÕK art 6 lõikes 1 viidatud „mõistliku aja“ kulg kriminaalasjades isiku „süüdistamisega“. See võib olla asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. „Kriminaalsüüdistust“ EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka tekstile, kas „[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt“. (EIK 15.07.1982 otsus asjas Eckle vs Saksamaa, p 73; 04.02.2010 otsus asjas Malkov vs Eesti, p 56; 23.10.2012 otsus asjas Grigoryev vs Venemaa, p 90). Lisaks isikule esitatud pädeva asutuse ametlikule teatele selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda (EIK 04.02.2010 otsus asjas Gerdzhikov vs Bulgaaria, p 20). Inimõiguste kohtu praktika kohaselt on isiku „süüdistamisega“ tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud (EIK 20.01.2004 otsus asjas Kangasluoma vs Soome, p 26). Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana (EIK 18.01.2011 otsus asjas Kravtas vs Leedu, p 36), isikuga seotud valduste läbiotsimine (EIK 15.12.2006 otsus asjas Barry vs Iirimaa, p-d 1 ja 35; 22.06.2000 otsus asjas Coëme jt vs Belgia, p 133; 15.11.2005 otsus asjas Lammi vs Soome, p 25), dokumentide võetus (EIK 31.05.2005 otsus asjas T. K. ja S. E. vs Soome, p 27), isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud (EIK 19.10.2000 otsus asjas Włoch vs Poola, p 145), isiku vahistamine (EIK 16.01.2007 otsus asjas B k vs Poola, p 74), teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine (EIK 27.07.2006 otsus asjas Mami vs Sloveenia (nr 2), p 24). Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine – kui see (st esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita. Nii ei arvestanud ka inimõiguste kohus asjas Malkov vs Eesti kaebaja suhtes toimunud menetluse kulgu kriminaalmenetluse alustamisest ega kaebaja ülekuulamisest tunnistajana, vaid alles hetkest, mil kaebaja kohta oli koostatud süüdistatavana vastutusele võtmise määrus ja ta oli teada saanud, et ametivõimud
otsivad teda taga (EIK 04.02.2010 otsus asjas Malkov vs Eesti, p 57). Samuti leidis inimõiguste kohus 25.10.2007 otsuses asjas Govorushko vs Venemaa, et kuna kumbki pool pole viidanud sellele, et alates 07.08.2000 toimunud kriminaalmenetlus oleks kaebajat mingil moel mõjutanud enne tema vahistamist 17.01.2005, tuleb menetlusaja algust lugeda vahistamise päevast (vt viidatud otsuse p 66). Asjas Mami vs Sloveenia (nr 2) esitas politsei juunis 1995 prokuratuurile kaebaja kohta kuriteokaebuse, väites, et viimane põhjustas mootorsõiduki hooletu juhtimisega liiklusõnnetuse. Prokuratuur saatis kaebaja kohta koostatud süüdistuse kohtusse mais 1996. Inimõiguste kohus luges menetluse kaebaja puhul alanuks aga alles 1996 novembrist, mil kohus toimetas isikule kätte kohtukutse esimesele kohtuistungile, sest alles siis sai isik teada tema suhtes toimuvast menetlusest. (EIK 27.07.2006 otsus asjas Mami vs Sloveenia (nr 2), p-d 7 ja 24). Asjas Ferrarin vs Itaalia oli tegemist olukorraga, kus prokuratuur esitas 05.03.1990 eeluurimiskohtunikule taotluse, et kaebaja pankrotikuriteos kohtu alla antaks ja järgmisel päeval kanti kaebaja nimi prokuratuuris peetud käimasolevate menetluste nimekirja. Kohtunik andis kaebaja kohtu alla 30.05.1990 määrusega, mis toimetati kaebajale kätte 18.06.1990. Inimõiguste Kohus luges menetlusaja kaebaja suhtes alanuks viimati nimetatud kuupäevast, märkides, et seni, kuni kaebajat polnud informeeritud sellest, et eeluurimiskohtunik on ta kohtu alla andnud, polnud kaebaja menetlusest mõjutatud (EIK 26.04.2001 otsus asjas Ferrarin vs Itaalia, p-d 9, 10 ja 20).
29.3.Käesolevas asjas alustati kriminaalmenetlust KAPO 30.06.2014 teatise kohaselt (tõendite köide 12, lk 125) kriminaalasjas nr 14913000037 KarS § 209 lg 2 p 11 tunnustel selle kohta, et Kohtla-Järve Noortekeskuse direktor Juri Saltõkov tegeleb kelmusega. Menetluse alustamise tinginud kuriteokahtlus puudutas seejuures algselt üksnes Juri Saltõkovi. Sellel kuupäeval süüdistatavad kriminaalmenetlusest teada ei saanud ja seega ei mõjutanud menetlus sel ajal ka nende olukorda. Seetõttu pole ka ühegi süüdistatava puhul alust arvestada menetluse kestust alates 30.06.2014.
29.4.Vandeadvokaat Külli Namm taotleb mõistliku menetlusaja möödumisega menetluse lõpetamist Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova suhtes ning vandeadvokaat Irina Žurina süüdistatav Tatjana Majorova suhtes. Juri Saltõkov peeti kahtlustatavana kinni 13.10.2014 (tõendite köide 3, lk 85-90), Jevgeni Saltõkov peeti kahtlustatavana kinni 13.10.2014 (tõendite köide 10, lk 124-128). Väidetavalt kuulati üle ka Tatjana Majorova ja Aljona Aulova 13.10.2014.
29.5.Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb seejärel menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (EIK 28.06.1978 otsus asjas König vs Saksamaa, p-d 99 ja 111; 26.10.2000 otsus asjas Kudła vs Poola, p 124 ja 22.05.2012 otsus asjas Idalov vs Venemaa, p 186). KrMS § 2742 lg 1 kohaselt, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KrMS §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada.
29.6.Esmalt märgib ringkonnakohus, et taotlustes on kajastatud süüdistatavate nõusolekud mõistliku menetlusaja möödumisega menetluse lõpetamiseks.
29.7.Küll leiab ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on keskmisest keerukam ja mahukam kuna süüdistatavate arv maakohtu menetluses oli 8. See, et prokuratuur loobus osadest süüdistustest ei tähenda, et see muudaks asja vähem keerukaks. Lisaks oli vaja üle kuulata hulga tunnistajaid ning kuna süüdistatavad ja tunnistajad on suuresti üksteisega seotud ning asjas on toimunud nii jälitustoiminguid kui ka kogutud palju dokumentaalseid tõendeid saab rääkida
asja keerukusest. Kuna ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjatele leiab, et tegemist on keeruka asjaga, siis jäävad edutuks ka väited mittekeeruka ja 5 aasta pikkuse menetluse osas. Lisaks ei ole vähetähtis viidata asjaolule, et näiteks süüdistatav Z.I kaitsja on apellatsioonis leidnud, et tegemist on tavapärasest mahukama asjaga, mistõttu taotleb kaitsja riigi õigusabi eest ettenähtud tasu piirmäära suurendamist kuni 500 protsenti.
29.8.Ringkonnakohus, tutvunud toimikutega, leiab, et menetluses ei ole olnud otseselt pikemaid riigivõimu tegevusetuse perioode. Sisuliselt ei heideta nimetatud asjaolusid ette kohtueelsele menetlusele, vaid avaldatakse pahameelt prokuröri kohtumenetluses venitamisega. Arvestades asjaolu, et menetlust alustati 30.06.2014 ning asi jõudis kohtumenetlusse süüdistusakti saabumisega 01.04.2015, on asja mahtu arvestades kohtueelne menetlus olnud üpriski kiire. Ka ei saa mõistliku menetlusaja ületamise puhul arvestada asjaolu, et kõik Jõhvi kohtumaja kohtunikud tegid enesetaanduse ning asja tuli arutada Rakvere kohtumajas. Enesetaandused tulenevad seadusest, seega seda asjaolu ette heita ei saa. Nimelt esitas kohtunik Deniss Minzatov Viru Maakohtule 06.04.2015 taandamistaotluse, mille Viru Maakohtu esimees 06.04.2015 rahuldas ning tuvastas, et ka teised Jõhvi kohtumaja kohtunikud on seotud olnud asja kohtueelse menetlusega, mistõttu tuli kriminaalasi jagada Rakvere kohtumajale (köide 1, lk 99 ja 99 pöördel). Seejuures on märkimisväärne, et Rakvere kohtumajas tegutseti operatiivselt, sest süüdistatavad anti kohtu alla juba 08.04.2015 (köide 1, lk 107-108). Ka ei leia ringkonnakohus, et asjaolu, kus menetlusosalistel tuli sõita kohtupäevadel võib-olla keskmisest rohkem (üks kaitsja räägib 150 km, teine 2 tunnist täiendavast sõiduajast), siis ei anna ka see alust väita, et mõistlik menetlusaeg oleks ületatud. Kohtupidamist Rakveres ei saa konkreetsest kriminaalasjast tulenevalt riigivõimu käitumisele ette heita.
29.9.Ka ei nähtu kohtule, millele tugineb kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi väide, et prokurör arvatavalt juba süüdistusakti kohtusse saatmisest alates kavatses osaliselt loobuda Juri Saltõkovile ja Jevgeni Saltõkovile esitatud süüdistustest. Tegemist on üksnes emotsionaalse väitega ning puudub alus uskuda, et prokuratuur oleks tahtnud kriminaalasja kohtumenetlust venitada asjatute süüdistuste või mittevajalike tunnistajate ülekuulamisega. Süüdistatav M.M. eraldamine oli vajalik, kuna kui tema süüasja menetlemist oleks jätkatud põhimenetluses, oleks see viinud asja sisulise venimiseni, sest M.M. oli rase, viibis pikaajaliselt ja kestvalt töövõimetuslehel ning sünnituse prognoosiks oli jaanuar 2018. See oleks teinud võimatuks kohtuliku arutamise mõistliku aja jooksul. Asja mõistliku aja jooksul lahendamise jaoks oli vaja süüdistatav menetlusest eraldada. Nimetatud asjaolusid on käsitletud ka Viru Maakohtu 21.09.2017 eraldamise määruses (köide 7, lk 29-30). Miks kaitsja Irina Žurina toob välja, et süüdistatavatel on menetluse kestel sündinud lapsed, jääb arusaamatuks. Tegemist on elulise asjaoluga, mida ei saa pidada kriminaalmenetluse kontekstis oluliseks. Kriminaalmenetlus ei saa ega peagi mõjutama laste sündimist ning ka see asjaolu, et isikud on saanud emaks/isaks ei anna alust rääkida mõistliku menetlusaja ületamisest.
29.10.Lisaks nii suures asjas, kus on 8 süüdistatavat ja kõigil neil kaitsjad, on vaja arvestada asjaoluga, et tegemist ei ole kaitsjate ainukese menetlusega ning ka teistes asjades võivad menetlusajad kattuda. Nii näiteks 15.05.2015 eelistungi protokollist tuleneb, et kaitsja Andrus Lillole sobis asja arutamiseks üksnes 3 päeva nädalas, samas kaitsja Irina Žurinal oli 2 kuud kinni (köide 1, lk 186). Samuti on olnud süüdistatavad haiged või ei ole õnnestunud mõnda neist kätte saada. Näiteks on arutatud süüdistatav Z.I vahistamise küsimuse vajalikkust. Nimetatud asjad käivad mahukate kriminaalasjadega kaasas ning väited selle kohta, et see annab aluse mõistliku menetlusajaga menetluse lõpetamiseks, ringkonnakohus ei jaga.
29.11.Kaitsja väide, et juhul kui menetluslikud otsused – altkäemaksu süüdistuse esitamata jätmine Saltõkovidele, kelmuse süüdistuse esitamata jätmine Galina Rjabušenkole ja Olga
Novikovale ning võltsimise süüdistuse esitamine Arina Issajevale, oleksid jäänud prokuröri poolt tegemata, oleks see oluliselt lühendanud menetlusaega kohtus, on samasisuline kui öelda, et võib-olla ei oleks pidanud süüdistatavad oma käitumisega andma põhjust kriminaalmenetluse alustamiseks. Ehk sisuliselt on tegemist sisutu argumendiga, sest kellelegi ei esitata süüdistust niisama süüdistuse esitamise pärast, vaid süüdistusakti esitamisel on riigil prokuratuuri kaudu „karistusõiguslik nõue“, taotledes konkreetsel faktilisel ja õiguslikul alusel kohtult isiku kuriteos süüditunnistamist ning sellest tulenevate karistusõiguslike järelmite kohaldamist. Ka ei saa ette heita asjaolu, et süüdistuste osas toimus vaidlus, sest vastasel juhul ei oleks asja arutatud üldmenetluses ning tegemist on tavalise menetlusliku käitumisega. Kolleegium ei kahtle, et menetlus on olnud kõigile süüdistatavatele koormav, kuid arvestades, et menetlusele võib järgneda kriminaalkaristus, on asja põhjalik arutamine vajalik. Menetluse venitamisest alust rääkida ei ole.
29.12.Ringkonnakohus leiab, et asi on edasiselt võimalik mõistliku aja jooksul lahendada. Maakohtu tervikotsus oli menetlusosalistele kättesaadav 04.03.2019 ning ringkonnakohtu istung on toimunud sama aasta sees ning ka lahend on menetlusosalistele kättesaadav maakohtu tervikotsusest alates vähem kui 1 aasta jooksul. Kui arvestada ka võimalust, et menetlusosalised kasutavad kassatsiooniõigust, on lootust, et asi saab lahendatud 6 aasta jooksul arvestades menetluse alustamist ülalviidatud kirjaga (algus 30.06.2014). Lähtudes kõikidest eelnevatest asjaoludest, ei leia ringkonnakohus, et saaks rääkida mõistliku menetlusaja ületamisest ega asjaoludest, mis tooks endaga kaasa KrMS § 2472 kohaldamise.
29.13.Ringkonnakohus märgib, et kui edasise menetluse käigus peaksid asjaolud muutuma ehk kui kasutatakse kassatsiooniõigust ja asja arutamine peaks venima, siis ei ole mõistliku menetlusajaga menetluse lõpetamine ainus variant. Nimelt kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele. Nendeks õiguskaitsevahenditeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61 ) (RKKKo asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 22.2-22.3 ja nr 3-1-1-14-14, p 659). II Jälitustoimingute seaduslikkus
30.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu käsitlus jälitustoimingute seaduslikkusest põhjalik nii kohtuotsuses kui ka maakohtu 30.03.2016 istungil (köide 3, lk 208-216) ja seda ka nii prokuratuuri jälituslubade kui ka prokuratuuri taotluste alusel maakohtu antud lubade puhul. Jälitustoimingute seaduslikkuse küsimust käsitletakse üksnes vandeadvokaat Küllike Nammi esitatud apellatsioonis.
30.1.Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on unustanud, et osa jälitustoimingutes ei olnud seaduslik ja vastav on ka kohtuistungi protokollis kajastatud – prokuratuuri loal teostatud jälitustoimingud olid ebaseaduslikud. Ringkonnakohus leiab, et kuigi korrektsem oleks olnud, et maakohus selle ka lahendis ära märgib, et mõjuta nimetatu kuidagi süüdistatavaid. Prokuratuuri lubade alusel kogutud teavet ei ole kasutatud tõendina, samuti ei ole prokuratuur esitanud sellel alusel kogutud tõendeid. Nagu kaitsja on välja toonud, siis maakohus võttis 30.03.2016 istungil seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse kohta. Kokkuvõtlikult märkides on maakohus leidnud, et kohtu load kuupäevadega 03.07.2014 ja 26.08.2014, millega on antud load Saltõkovide pealtkuulamiseks on seaduslikud ning nende alusel saadud tõendid on lubatavad. Küll on maakohus nimetatud istungil leidnud, et prokuratuuri lubade alusel tehtud jälitustoimingud,
mida oli 6, ei ole seaduslikud ning maakohus keeldus prokuratuuri lubade alusel jälitustoimingutega kogutud tõendeid vastu võtmast. Kuna maakohus ei ole neid tõendeid vastu võtnud, siis ei saa ette heita ka otsuses nende lubade kajastamata jätmist.
30.2.Kaitsja heidab ette, et maakohtu seisukohad jälitustoimingute seaduslikkuse kohta on oletuslikud ning laiendavad süüdistuse piire mitte 4 aasta tagusesse perioodi, vaid maakohus räägib 10-aastasest ebaseaduslikust süüdistatavate tegevusest. Lisaks heidab kaitsja ette, et maakohus ei ole tutvunud jälitustoimikus olevate kaastööteadetega. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ka kriminaalasja toimiku juurde võeti vaidlusalused jälitustoimingu load kui ka nende aluseks olevad taotlused. Ringkonnakohus tutvus täiendavalt nii kriminaalasja toimikus olevate lubade ja taotluste kui ka jälitustoimikuga, milles nähtuvad ka kinnikaetud osade all olev. Esmalt tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et kaitsja apellatsioonis süüdistatakse maakohut ausa ja õiglase kohtupidamise ning kohtuotsuse tegemise põhimõtte rikkumises, kuna süüdistus räägib 4 aasta tagusest tegevusest, aga maakohus viitab 10-aastasele süüdistatavate ebaseaduslikule tegevusele. Ringkonnakohus, tutvudes maakohtu põhistustega otsuse punktis 101, sellega ei nõustu. Nimelt maakohus kontrollis selles punktis jälitustoimingute seaduslikkust tulenevalt sellest, et kaitsja väide oli, et jälitustoimingu taotluste esitamise ning lubade andmise ajal ei saanud olla sellist infot, mida taotlustes ja lubades kajastatud on. Maakohtule ei saa ette heita ausa ja õiglase kohtupidamise ega kohtuotsuse tegemise põhimõtte rikkumist, sest maakohus on käsitlenud taotlustes ja lubades kajastatud infot tollel ajahetkel, kui lube välja anti. Lubade aluseks oleva kahtlustus sisu kohaselt heidetakse Saltõkovidele ette tegevust alates 2004. aastast. Ka kohtusse saabunud süüdistuses algab kuritegude periood aastast 2004. See, et maakohus on käsitlenud asjaolusid tollel ajahetkel, ei tähenda, et maakohus on leidnud, et süüdistatavate tegevus on süüline alates 2004. aastast ning süüdimõistmine hõlmab vaatamata tõendite puudumisele ka nimetatud perioodi.
30.3.Millele tugineb kaitsja väide, et maakohus ei ole kohtuotsuse tekstist tulenevalt jälitustoimikus olevate kaastööteadetega tutvunud, ei nähtu. Asjaolu, et otsuses on kasutatud sõnu „arvatavasti“ või „ilmselt“ selliseks järelduseks alust ei anna. Maakohus on püüdnud kaitsjale selgitada kuidas kaastööteated võisid tekkida, mis iseenesest ei ole vajalik. Ka 15.05.2015 maakohtu eelistungil (köide 1, lk 184-189) on käsitletud jälitustoimingutega seonduvat. Nimelt esitas vandeadvokaat Küllike Namm taotluse jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks, mille maakohus rahuldas ning määras, et prokuröril tuleb esitada jälitustoimik. Nagu juba eelnevalt mainitud, arutas kohus 30.03.2016 lubade seaduslikkust. 16.11.2016 istungil (köide 5, lk 154 pöördel) esitas kaitsja ka taotluse asja juurde võtta konkreetsed jälituslubade taotlused ja kohtumäärused. Vahepealsel ajal oli vaidlus selles, et need kohtumäärused ja load on teatud piires riigisaladusega kaetud. Prokurör ei näinud probleemi kinnikaetud osade lubadega ja taotluse esitamist toimikusse lisamiseks. Kaitsja oli nõus sellise lahendusega. Seega tulenevalt kohtuistungite protokollidest ning ka jälitustoimikust on olnud kaitsjal kui ka kohtul võimalus lubadega tutvuda. Maakohtul on olnud võimalus tutvuda ka lubade kinnikaetud osadega ning on tulenevalt sellest ka leidnud, et lubade väljaandmise aja seisuga oli selleks piisavalt infot ning tegemist ei olnud ainult päringutega pankadele. Kuna kinnikaetud osad on jätkuvalt kaetud riigisaladusega, siis ei ole võimalik kohtul avaldada seal kirjas olevat, kuid tulenevalt jälitustoimikust on võimalik kontrollida kinnikaetud osade sisu.
30.4.Kaitsja leiab, et Z.I poolt pangakaardi väljastamist 28.07.2014 ei saanud ette näha 03.07.2014. Ka ei saanud olla teavet Z.I pangakonto kohta, kuna pangast saabusid materjalid alles 21.07.2014. Ringkonnakohus kontrollis kaitsja väidet ja leiab, et sellise järelduse tegemine ei ole õige. Kaitsja toob välja, et maakohtus leidis
tõendamist vastavalt 23.09.2014 koostatud asitõendi vaatlusprotokollile, et 28.07.2014 on toimunud pangakontoris uue pangakaarti väljastamine Z.I-le . Seega jälitustoimingu loas väidetu („Nimelt aegus 2014 juunikuus Z.I Swedpanga pangakaart ja Jevgeni Saltõkov korraldas isa palvel Z.I tütre V.V. i vahendusel nimetatud pangakaarti tähtaja uuendamise“) ei vastanud tegelikkusele, sest 03.07.2014 ei olnud võimalik ette näha 28.07.2014 toimuvaid sündmusi. Kui tutvuda jälitustoimingu loaga ja selle aluseks oleva taotlusega (tõendite köide 12, lk 129 ja lk 138), siis on selles kirjas informatsioon selle kohta, et 2014 juunis aegus Z.I Swedbank pangakaart ja Jevgeni Saltõkov korraldas isa palvel Z.I tütre V.V. i vahendusel nimetatud pangakaardi tähtaja uuendamise. See, et hilisema menetluse käigus leidis tõendamist asitõendi protokolliga uue pangakaardi väljavõtmine 28.07.2014 ei tähenda, et informatsiooni pangakaardi aegumise kohta ning selle väljavahetamise korraldamist ei oleks saanud olla jälitustoimingu loa taotlemise ajal. Lisaks on pangakaardi omajatele teada asjaolu, et mingil konkreetsel ajal pangakaart aegub ning sellest teavitatakse klienti umbes 1 kuu ette. Seega ei ole imekspandav, et kaardi valdaja nägi, et see kaart on aegumas ja pidas vajalikuks korraldada selle väljavahetamine. Ka leiab kaitsja, et Aljona Aulova kohta ei olnud tõendeid kogutud. Ka selle osaga ringkonnakohus ei nõustu, sest kinnikaetud osade aluseks olevast tuleneb piisavalt informatsiooni selle kohta, miks leiab ära märkimist ka Aljona Aulova.
30.5.Ringkonnakohus ei soostu kaitsjaga, et käesolevalt ei ole järgitud põhimõtet, sest enne jälitustoiminguteks loa taotlemist oli reaalselt saadetud ainult 2 päringut pankadesse. Menetlust alustati 30.06.2014, kuid jälitustoimingute lubade taotlused esitati 03.07.2014. Ka ei ole kaitsja hinnangul maakohtu põhjendused piisavad selleks, et vastata küsimusele, kas olid täidetud KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused. KrMS § 1261 lg 2 näeb ette, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud (nn ehk viimase abinõu põhimõte) või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.
30.6.Prokurör on oma taotluses põhjendanud, miks on vajalik jälitustoiminguteks luba. Informatsiooni kohaselt on Juri Salõtkovi ja Jevgeni Saltõkovi tegevus konspireeritud, kuna kuritegude toimepanemisele on kaasatud nende jaoks usaldusväärsed tuttavad isikud ja info jagamine toimub ainult väga kitsale ringile. Prokuratuur toob sedagi välja, et tavapäraste uurimistoimingutega ei ole võimalik hankida kohtukõlbulikke tõendeid eelnimetatud isikute poolt juba toimepandud ning edaspidi toimepanevate kuritegude paljastamiseks. Tegemist on isikutega, kes on ettevaatlikud ja nende ebaseaduslikul tegevusel rakendatakse suurt konspiratiivsust. Isikute omavahelise seotuse tõttu kaasneks vaid tavapärasel moel tõendite kogumisega politseihuvi liialt varajane ilmsikstulek, mis raskendaks kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamist, kuna omavahel väga hästi tuttavate inimeste vahel toimuks kohene informatsiooni edastamine. Maakohus on siinjuures nõustunud prokuröri poolt taotletuga ning toonud välja, et arvestades seni kogutud tõendeid ning käesoleva kuriteo iseloomu, on põhjendatud arvata, et isikud käsitlevad nii telefoni- kui ka isikutevahelises vestluses kuriteo tuvastamise seisukohtalt tähendust omavaid asjaolusid. Maakohus tõdeb, et arvestades, et kuritegude toimepanijad oma tegevust on püüdnud igati varjata, minimaliseerides kõikvõimalikul viisil tabamisriski, samuti ei ole tegutsenud mitte spontaanselt vaid eelnevalt planeerituna, on võimalik koguda kohtukõlbulikke tõendeid üksnes jälitustoimingutega ning mitte põhiõigusi vähemriivavamal viisil.
30.7.Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab kohus jälitustoiminguks luba andes esitama selge ja arusaadava argumentatsiooni mh selle kohta, miks ei ole kriminaalasjas tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud. Seejuures ei tohi kohus jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendi kogumise viiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega ja kohtumäärusest peab nähtuma, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimalik või on oluliselt raskendatud. (RKKKm asjas nr 3-1-1-112-16, p 31)
30.8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab samuti, et põhjendused nii taotlustes kui ka maakohtu määrustes on kooskõlas põhimõttega. Kohus on määruses, millega on antud luba jälitustoimingute tegemiseks, analüüsinud piisava põhjalikkusega, miks on vaja viia läbi just jälitustoiminguid ning see ei olnud tollel hetkel võimalik muul viisil kui selle põhiõigusi riivava meetmega, sidudes need põhjendused seejuures konkreetse kriminaalasja ja sellega seotud isikutega. Ka ei veena apellatsioonikohut vastupidises kaitsja poolt avaldatu, et keegi tunnistajatest oleks küllap ikka menetlejatele informatsiooni avaldanud Saltõkovide ebaseadusliku tegevuse osas. On üsna ilmselge seegi, et kriminaalmenetlus ei saa üles ehitada oletuste peale ning nii maakohus kui prokuratuur on jälitustoimingute lubade taotluse menetluses välja toonud isikute omavahelises lähedase ja aktiivse suhtluse, mistõttu asjakohase informatsiooni kogumine tavaliste menetlustoimingutega ei oleks pruukinud anda kohtukõlbulikke tõendeid.
30.9.Ringkonnakohtu hinnangul on jälitustoimingu load seaduslikud ning nende alusel kogutud tõendid lubatavad tõendid. III Tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamine tõendina
31.Vandeadvokaadid Küllike Namm ja Irina Žurina on apellatsioonides tõstatanud probleemi A.L. ja M.J. e kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamisega. Küllike Namm leiab, et see on KrMS § 15 lg 3 rikkumine. Irina Žurina leiab, et nimetatud isikuid ei saanud kohtus küsitleda ega kontrollida nende ütluste usaldusväärsust ning tegemist on KrMS § 15 lg 3 ettenähtud nõude rikkumisega.
31.1.KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele
kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses „valdavas ulatuses“, on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (RKKKo asjas nr 1-16-7179/127, p 13)
31.2.Tutvudes maakohtu istungiprotokolliga (17.05.2019 istung; köide 5, lk 22-28) nähtub, et maakohtus A.L. kui ka M.J. keeldusid ütluste andmisest. Tulenevalt sellest taotles prokurör KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel A.L. ja M.J. e kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmist. Kohus võttis nimetatud ütlused tõendina vastu. Käesolevalt KrMS § 291 lg 3 alusel vastuvõtmise rikkumist enam ei vaidlustata, vaid räägitakse kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamise välistatusena KrMS § 15 lg-s 3 sisalduva reegli rikkumisest.
31.3.Viidatud sätte kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Pole kahtlust, et kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses viidataksegi vaid sellele kõnealusele tõendile. Keerulisem on lahendada küsimust, kuidas otsustada selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“. Seda probleemi on käsitletud EIK praktikas ja hiljuti ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. (RKKKo asjas nr 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20)
31.4.Käesoleval juhul ei ole tegemist kindlasti ainukese tõendiga, millele kohtuotsus tugineb. Selles vaidlust ei ole. Süüdistatava Tatjana Majorova kaitsja apellatsioonist jääb arusaamatuks, miks on nende tõendina kasutamisel rikutud KrMS § 15 lg-t 3. Kaudselt on tuvastatav, et kaitsja peab silmas asjaolusid, et neile ei olnud võimalik küsimusi esitada ja kontrollida nende ütluste usaldusväärsust. Seejuures jäävad arusaamatuks ka viited Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-189-12, punktile 14 ja lahendile asjas nr 3-1-1-131-13 punktile 13. Viidatud punktid lahendites räägivad ütluste usaldusväärsuse tuvastamisest, mitte sellest, kuidas maakohus oleks lubamatult andnud eelise ainult A.L. ja M.J. e ütlustele. Kuna kriminaalasjas on kogutud ka teisi tõendeid, millele muuhulgas maakohtu otsuses viidatakse, siis ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks ainukeste tõenditega. Nagu nähtub maakohtu otsusest, riimuvad nimetatud ütlused ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.
31.5.Vandeadvokaat Küllike Namm seab kahtluse alla A.L. ja M.J. e kriminaalasjast eraldamise ning väidetakse, et eraldamise määrus oli justkui kohtuotsuse tegemine. Kaitsja väidab ka, et eraldamise määrused on mõlemad kuupäevaga 30.03.2015, mis näitab, et eraldamise määrus ei ole õiguspärane. Kuidas peaks kuupäev seda näitama, ei selgu ringkonnakohtu jaoks ka hilisemalt.
Ringkonnakohus ei leidnud kriminaalasja materjalide juurest 30.03.2015 väidetavaid A.L. ja M.J. e eraldamise määruseid, küll on asja juures A.L. suhtes tehtud kohtuotsus ja M.J. e osas kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Mõlemad kuupäevadega 30.03.2015. Seda, et kriminaalasjast eraldamine, menetluse lõpetamine ja kokkuleppe sõlmimine toimusid ühel ajal, ei saa olla järelduseks sellele, et sellega oli kohtuotsus juba tehtud.
31.6.Mis puudutab aga apellatsioonis tõstatatud probleemi, et A.L. suhtes 30.03.2015 tehtud kohtuotsus, mis on tänaseks jõustunud, käsitleb süüteo toimepannud isikutena ka Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi kui ka Tatjana Majorovat, siis süüdimõistev jõustunud kohtuotsus on siiski A.L. osas. See, et kohtuotsus kajastab ka neid viidatud isikuid on kahjuks menetlusliigist tulenev. A.L. valis kokkuleppemenetluse, teised süüdistatavad soovisid asja arutamist üldmenetlusest. Sellest aga ei saa apellatsioonikohtu hinnangul kuidagi tuletada KrMS § 15 lg 3 rikkumist.
IV Ametiisiku mõiste
32.Enne, kui kohus hakkab analüüsima koosseisude täidetust konkreetsemalt, tuleb lahendada vandeadvokaat Küllike Nammi apellatsioonis tõstatatud küsimus sellest, kas Juri Saltõkov on käsitletav ametiisikuna, sest see on vajalik ka kelmuse koosseisu kvalifitseerimisel. Nimelt mõistis maakohus Juri Saltõkovi süüdi ka KarS § 299 lg 1 järgi, s.o ametialases võltsimises, mis seisneb ametiisiku poolt dokumendi võltsimises või võltsitud dokumendi väljaandmises kui ka kelmuse toimepanemises ametiisiku poolt. Koosseisude täidetust siinkohal ei analüüsita.
32.1.Ametiisiku mõiste seejuures tuleneb KarS § 288 lg-st 1 – ametiisik KrMS eriosa tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel.
32.2.Esmalt jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks räägib kaitsja kuni 31.12.2014 kehtinud KarS § 288 lg 1 redaktsioonist. Nimetatud säte 01.01.2015 ei muutunud. Viimane muudatus nimetatud sätte osas jõustus 15.07.2013 ning enne seda 15.03.2007. Ka ei kattu sõnastuse osas seadus ja apellatsioonis väljatoodu. Apellatsioonis toodu – ametiisik on KarS eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldava võimuesindaja ülesanded – on seletus ametiisiku mõistele kehtetust redaktsioonist. Puuduvad põhjendused, miks peaks kohaldama varasemaid redaktsioone, arvestades, et osateod jäid ka 2014. aastasse. Ka ei anna kaitsja maakohtu seisukohtade ümberlükkamiseks alust väide, et „kaitsja on seisukohal, et Juri Saltõkov ei ole ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes“.
32.3.Ametiisikuga seonduvat on põhjalikult käsitletud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-169105. Nimelt Riigikohus on selgitanud, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avalikku ülesannet täidetakse ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKKKo asjas nr 4-18-616/54, p 37). Avalik ülesanne hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Seejuures peab avalik
ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (samas, RKKKo asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62). Kuigi eeltoodud seisukohtadele asus kolleegium KVS § 2 lg 1 käsitlemisel, on need asjakohased ka KarS § 288 lg 1 puhul (otsuse punkt 44).
32.4.Ka maakohus on oma otsuse punktis 17 jj põhjalikult käsitlenud, miks on Juri Saltõkovi tegevus käsitletav ametiisiku poolt kelmuse toimepanemisena ning ametiisiku poolt dokumendiga võltsimisena. Juri Saltõkov oli Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt määratud Kohtla-Järve Noortekeskuse direktori kohusetäitja. Noortekeskus on Kohtla-Järve Linnavalitsuse hallatav ja Kohtla-Järve linna eelarvest finantseeritav noorsootöö korraldamisega avalikku ülesannet täitev kohaliku omavalitsuse üksuse asutus. Juri Saltõkov omab Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 kinnitatud Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruse järgi oma ametikohal otsustusõigust ja seega ametiseisundit KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses ning on seega maakohtu hinnangul ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes. Noortekeskuse põhimääruse punktis 3.3. nähtuvalt omas asutuse juht Juri Saltõkov muuhulgas õigust sõlmida ja lõpetada keskuse töötajatega töölepinguid, määrata nende tööülesanded ja ametipalk, lähtudes Linnavolikogu poolt kinnitatud palgamääradest. Tema kohustuseks oli ka esitada linnavalitsusele asutuse eelarve ja koosseisu projekt, tal oli õigus esindada keskust kõigis riigi- ja kohaliku omavalitsuse organites. Juri Saltõkovil oli lisaks asutusesiseste otsuste vastuvõtmisele ka võimalus oluliselt mõjutada linnavalitsuse poolt vastuvõetavate otsuste vastuvõtmist ja seega linnavalitsuse poolt avalike ülesannete täitmist noorsootöö valdkonnas. Temast sõltus kaadri valik ja avalike ressursside kulutamine vastavalt sihtotstarbele. Ka maakohus arvestas muuhulgas eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendis asja 3-1-1-98-15 väljendatud seisukohta, kus avaliku ülesande mõiste selgitamisel märgitakse, et lähtepunktiks tuleb võtta korruptsioonivastase seaduse mõte ja eesmärk. KVS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, st korruptsioonivabalt.
32.5.Kaitsja leiab aga vastupidiselt, et Kohtla-Järve linna põhimäärus, Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruses ning kaitsja poolt esitatud haldusaktides (jätab täpsustamata) saab järeldada, et Juri Saltõkoviga oli sõlmitud tööleping. Noortekeskus ei teosta väite kohaselt avalikku võimu ning see on väidetavalt kaitsja poolt viidatud haldusaktides kirjas, millele taaskord täpsemalt ei peeta vajalikuks peatuda. Tegemist ei ole ka kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse ning organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga. Kohtla-Järve Noortekeskuse direktori kohusetäitja ametijuhend näeb ette, et direktori kohusetäitja täidab nelja põhifunktsiooni – esindamine, juhendamine, asjaajamine ning arendustegevus. Nimetatud tegevused ei täida KarS § 288 koosseisu tunnuseid. Sisuliselt on kaitsja lihtsalt asunud seisukohale, et ei nõustu mitte millegagi, mida maakohus on välja toonud, kuid jätab seejuures oma seisukohad täpsustamata. Edasiselt rõhub kaitsja Kohtla-Järve linna põhimäärusele, milline on vastu võetud 16.10.2013 ja milline hakkas kehtima 01.11.2013 ning mille § 56 kohaselt võib linn teenuste asutamiseks asutada linavalitsuse hallatavaid asutusi, mis ei teosta avalikku võimu, linna hallatavate asutuste tegevuse ning selle lõpetamise otsustab volikogu. Linna ametiasutuse hallatava asutuse juhi nimetab linnapea ettepanekul ametisse valitsus, kellega sõlmib töölepingu linnapea või viimase poolt nimetatud isik, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti. Linna ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri, koosseisud ja töötasustamise korra kinnitab valitsus. Kohtla-Järve Noortekeskuse moodustamise ajal kehtis Kohtla-Järve linna põhimäärus, milline on vastu võetud 23.05.2000 määrusega nr 18 ja mille § 54 lg 1 p 2 kohaselt on linna asutused linna ametiasutuse poolt
hallatavad tervishoiu-, hoolekande-, haridus-, kultuuri-, spordi- ja muud asutused, mis ei teosta avalikku võimu. Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimäärus, milline on kinnitatud Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 kinnitab sama põhimõtet, et Kohtla-Järve Noortekeskus on kohaliku omavalitsuse asutus ning vastavalt asutamise ajal kehtinud Kohtla-Järve linna põhimääruse § 54 lg 1 p 2 on Kohtla-Järve Noortekeskuse puhul tegemist linna ametiasutuse poolt hallatava asutusega, mis ei teosta avaliku võimu. Seda seisukohta kinnitab Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruse p 1.2, mille kohaselt on keskuse kõrgemalseisvaks organiks Kohtla-Järve Linnavalitsus, kes vastavalt p-le 1.3 kinnitab keskuse eelarve ja arengukava. Vastavalt põhimääruse p-le 3.1 juhib keskuse tööd direktor, kellega sõlmitakse tööleping.
32.6.Prokuratuuri hinnangul tuleneb asjaolu, et Juri Saltõkov on ametiisik sellest, et ta on noortekeskuse direktori kohusetäitja Kohtla-Järve Linnavalitsuse hallatavas ja Kohtla-Järve linna eelarvest finantseeritava avalikku ülesannet täitvas kohaliku omavalitsuse üksuse asutuses. Samuti omab ta Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 kinnitatud Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimääruse järgi oma ametikohal otsustusõigust ja seega ametiseisundit KVS § 2 la 2 järgi. Põhimääruse punkti 3.3.6 järgi omas Juri Saltõkov õigust sõlmida ja lõpetada töölepinguid keskuse töötajatega ning punkti 3.3.5 järgi omas õigust määrata keskuse töötajate ametipalka, lähtudes Kohtla-Järve Linnavolikogu poolt kinnitatud palgamääradest.
32.7.Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kaitsja seisukohad ümber maakohtu järeldust, et Juri Saltõkovi puhul on tegemist ametiisikuga. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida vastuseks kaitsja tähelepanekule, et Juri Saltõkoviga oli sõlmitud tööleping, et töölepingu sõlmimine ei välista ametiisikuks olemist. Tõsi, tulenevalt Kohtla-Järve Noortekeskuse põhimäärusest, mis on kinnitatud Kohtla-Järve Linnavolikogu 20.02.2004 määrusega nr 41 punktist 3.1 tuleneb muuhulgas, et keskuse tööd juhib ja korraldab direktor, kelle määrab ametisse ja vabastab ametist linnavalitsus linnapea ettepanekul ning direktoriga sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingu linnapea. Ehk sellest tulenevalt võib asuda tõesti seisukohale, et Juri Saltõkov töötas töölepingu alusel. Ametiisikuks olemine ei ole seotud aga töölepinguga ega käskkirjaga. Nimelt ametiisikuks olemise eelduseks on teise isiku suhtes siduvate otsuste ning toimingute tegemine või nendes osalemine. Kõik ametnikud ei ole tingimata ametiisikud ning vastupidi, ametiisik ei pea tingimata olema ametnik. Ametiisik võib olla ka näiteks vabakutseline, kes täidab avalikku ülesannet. Ametiisik (korruptsioonivastase seaduse mõiste § 2 lg 1) on iga isik, kes täidab avalikku ülesannet ja kellel on selle ülesande täitmiseks ametiseisund, see tähendab pädevus teha teise isiku suhtes siduvaid otsuseid või toiminguid. Otsuse tegemise pädevuseks loetakse ka otsuse tegemises osalemist (nt otsustava kogu liikmena või otsustamise eri etappides) või otsuse sisulist suunamist. Ametiseisund võib tuleneda nii õigusaktist, asutuse siseaktist kui ka aktsepteeritud tegelikust töökorraldusest. Seejuures ei saa avalikku ülesannet samastada avaliku võimu teostamisega. Avaliku ülesande määratlust ei ole seaduses otsesõnu kirjas, mistõttu tuleb see tuletada tõlgendamise teel. Näiteks tuleneb Riigikohtu lahendist asjas 3-1-1-98-15 punktidest 60-62, et avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. (RKKKo asjas nr 3-3-1-19-14, p 11) Vangistusseaduse kohaldamisel on Riigikohus märkinud, et avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Avaliku ülesande olemus
ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik. (RK erikogu määrus asjas nr 3-3-41-10, p 5.) Vastamaks küsimusele, kuidas sisustada avalikku ülesannet KVS § 2 lg 1 mõttes, tuleb lähtepunktiks võtta korruptsioonivastase seaduse mõte ja eesmärk. KVS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, st korruptsioonivabalt. Märgitut kinnitab ka KVS § 3 lg-s 1 sätestatud keeldude kataloog. Seejuures reguleerib korruptsioonivastane seadus eeskätt selliseid kohustusi, mis ametiisikul on talle ametiseisundi andnud avaliku võimu kandja ees. Avalik huvi ennetada korruptsiooni (KVS § 1 lg 1) ning tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (KVS § 1 lg 2) ei piirdu üksnes olukordadega, kui avalikku võimu või avalikke ressursse kasutatakse avaliku teenuse osutamiseks või tegevuseks, mis on muul moel suunatud avaliku võimu kandja välistele isikutele. Ka avaliku võimu kandja sisemine tegevus, mis puudutab üksnes riigi või mõne muu avaliku võimu kandja huve, peab olema korruptsioonivaba. Seetõttu tuleb KVS § 2 lg-t 1 tõlgendada nii, et avalik ülesanne selle sätte mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas leiab kolleegium sama moodi nagu punktis 60 viidatud kohtupraktikas, et ka KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav.
32.8.Arvestades eeltoodut on ümber lükatud töölepinguga seonduv, samuti ei ole määrav, et isik oleks ametiisikuna ametnik. Seejuures ei seosta KarS § 288 lg 1 ega KVS § 2 lg 1 ametiisiku mõistet avaliku võimu teostamisega.
32.9.Ka ei saa nõustuda, et tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse hallatava asutusega. KohtlaJärve Noortekeskuse põhimäärusest tuleneb, et noortekeskus on linna eelarvest finantseeritav kohaliku omavalitsuse asutus, mis tegutseb noorsootöö korraldamisega linnas, keskuse kõrgemalseisvaks organiks on linnavalitsus, keskuse eelarve ja arengukava kinnitav linnavalitsus ning tuleb lähtuda muuhulgas linna õigusaktidest. Ka noortekeskuse põhimääruse punktis 3 käsitletakse keskuse juhtimist ning direktori tegevust, mis sisaldab endas muuhulgas lepingute sõlmimist ja lõpetamist keskuse töötajatega, koostab eelarve projekti ja jälgib eelarve vahendite ratsionaalset kulutamist, omab pädevust sõlmida lepinguid kuni 300 000 krooni ulatuses. Ka linnavalitsuse Kohtla-Järve Noortekeskuse asutamine ja põhimääruse kinnitamise määrusest (tõendite köide 10, lk 85) tuleneb, et § 1 kohaselt on noortekeskus Kohtla-Järve Linnavalitsuse hallatav asutus. Ka ei lükka avalike ülesannete täitmist ümber ka kaitsja poolt viidatud ametijuhend.
32.10.Seega jäävad edutuks kaitsja viited sellele, et lükata ümber Juri Saltõkovi ametiisikuks olemine. V Kelmus
33.Ringkonnakohtu hinnangul püütakse näidata, et pisidetailid asja juures on puudulikud ning leitakse, et süüdistatavate tegevused on igapäevased ning ei too endaga kaasa kriminaalvastutust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et tuleb vaadata ka kriminaalasja üldpilti, mitte üksikkäitumise nüansse, mis võivadki teatud juhul olla tolereeritavad (pangakaardi kellelegi teisele kasutada andmine). Küll jätab vandeadvokaat Küllike Namm tähelepanuta, et süüteokoosseis, milles isikuid kahtlustatakse on kelmus, mitte pangakaardi kasutamine – lisaks sellele, et töötasusid jagati nendele isikutele, kes tegelikult töötasid, said
teised isikud tänu fiktiivsele töötamisele endale näiteks alusetult ravikindlustuse. Seega kellegi teise asemel töö tegemise fakt on üksnes väike osa kogu süüdistusest. Lisaks ilmestab kriminaalasja suuresti see, et nii tunnistajad kui süüdistatavad on oma vahel seotud ning nii mõnelgi juhul nähtub, et isikud, kes ei ole süüdistatavate tuttavad annavad süüdistatavate hinnangul ebaõigeid ütlusi.
33.1.Kõigepealt vastab ringkonnakohus kohtueelses menetluses ülekuulamistega seonduvale. Apellatsioonides nagu ka maakohtu istungitel on väga suurt tähelepanu saanud, et KAPO ülekuulamise meetodite tõttu on kõik antud ütlused kohtueelses menetluses väärad ning on toonud endaga kaasa ebaseadusliku kohtulahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei vääri ka käesoleval ajal selles osas toodud seisukohad tähelepanu. Maakohus on põhjalikult neid väiteid käsitlenud. Nimelt on maakohus välja toonud, et on inimlikult mõistetav, et kriminaalmenetluses, kus on vajalik tõe väljaselgitamine, on ülekuulamised kurnavad ja stressi tekitavad, kuid isikul on kohustus taluda tema suhtes läbiviidavas kriminaalmenetluses tehtavate menetlustoimingute läbiviimist. Kui kaalukausil on isiku alusetu süüdimõistmine, millega võib kaasneda ka vangistus ja kiirendatud korras uurimisasutusest pääsemine, siis ei ole eluliselt usutav, et isik, kes ei pea ennast süüdi olevaks, valiks lihtsama vastupanu tee ja annaks väidetavalt uurimisasutusele „sobivaid ütlusi“. Ei ole ka vähetähtis, et nendesse n-ö olukordadesse olid kaasatud kaitsjad, kuid ometi on sellele väidetavale rikkumisele tähelepanu pööratud alles kohtumenetluses. Veelgi enam, kuigi süüdistatavaid väidetavalt kohtueelses menetluses survestati, on just need ütlused kokkulangevad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mitte nende ütlustega, mis süüdistatavate hinnangul on antud kohtumenetluses ja on õiged. KAPO-poolne väidetav survestamine, kes on oma staatuselt menetleja, tänu kellele anti süüstavaid ütlusi ja võeti süü väidetavalt õigeks, jääb argumendina eriti kummastavaks Jevgeni Saltõkovi puhul, kellele see ei olnud n-ö esimene kokkupuude õiguskaitseorganitega. Nimelt oli kriminaalasjas nr 1-13-11604 esitatud Jevgeni Saltõkovile süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi, milles Viru Maakohtu 23.01.2015 otsusega Jevgeni Saltõkov küll õigeks mõisteti (jõustunud lahend; tõendite köide 13, lk 80-86), kuid vaatamata sellele, et süüdistataval oli kokkupuuteid uurimisasutusega juba 2012 aastal (23.11.2012 süüdistuse aluseks olev tegu), teadis sellel ajal süüdistatav, et tal tuleb tegu algusest peale eitada, kuna ta ei ole tegu toime pannud. Seega arvestades varasemat kogemust jääb arusaamatuks, miks isikul, kes süüdi ei ole, oleks vajadus „pääsemiseks“ hakata tegusid alusetult omaks võtma. Ka menetlejate poolt tsiviilhagide esitamisel abistamine ei ole käsitletav survestamisena. Tegemist on süüdistatavate ja nende kaitsjate hilisema taktikaga, mis jääb edutuks.
33.2.Vandeadvokaat Küllike Namm toob välja ka rida tõendeid (täpsemalt apellatsioonis lk-l 2; köide 10, lk 77 pöördel), mis olid kogutud enne süüdistatavate kinnipidamist ning tahab näidata sellega seda, et Aljona Aulova, Tatjana Majorova, M.M. ja A.L. kinnipidamiseks ei olnud Saltõkovidele tõendeid kahtlustuse esitamiseks esitatud kujul ning puudus alus nende kinnipidamiseks ja vahistamiseks. Ka siinkohal ajab kaitsja segamini kaks olukorda, s.o on kohtumenetlus ja kohtueelne menetlus. Kokkuvõttes on arusaadav, et kõige rohkem selle käsitluse puhul ärritab kaitsjat asjaolu, et apellatsioonis väljatoodud tõendite alusel vahistati käesolevaks ajaks süüdistatavad Juri ja Jevgeni Saltõkov. Tõendeid välja tuues rõhutab kaitsja, et osadest episoodidest prokurör loobus menetluses, kuid kohtueelses menetluses, kus menetlust alustati 30.06.2014 ning isikud peeti kinni 13.10.2014 ning seejärel vahistati, ei saa eeldada järelduste võrdväärsust põhimenetlusega. Ringkonnakohus kordab siinkohal, et vahistamistaotluse lahendamisel vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei
pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. (RKKKm nr 3-1-1-110-15) Kassatsioonikohtu praktika kohaselt peab kuriteokahtluse põhjendatust eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Praegusel juhul nähtub kriminaalasja toimikutest (tõendite köide 10, lk 153-169, lk 174-186), et Saltõkovid vahistati ning vahistamiste osas kasutati kaebeõigust, kuid vahistamismääruseid jäid läbi kolme kohtuastme muutmata. Sama oli menetluslik olukord ka tõkendi muutmisega, s.o vahistamise asendamisega elektroonilise valvega, mille puhul ei olnud kohtute hinnangul põhjendatud vahistamiste asendamine elektroonilise valvega. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks pöörata tähelepanu süüdistatavate Saltõkovide ja Aljona Aulova kaitsja apellatsioonides toodud sellekohasele käsitlusele. Ka selles, et isikutega on üritatud asja lahendada kokkuleppemenetluses ei ole kohtukolleegiumi hinnangul midagi kummastavat. Kui isik ei nõustu kokkuleppemenetlusega, sõltumata sellest, mida kaitsja väidab, on tal võimalik sellest loobuda. Käesolevalt on nähtav, et Arina Issajeva loobuski sellisest menetlusliigist ning käesoleval hetkel ilmselt saab öelda, et põhjendatult, sest prokurör üldmenetluse käigus loobus süüdistusest.
33.3.Siinkohal juhib ringkonnakohus ka tähelepanu, et maakohus leidis, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed. Seega kõik edasised viited selles osas, et süüdistatavate ütlustest tuleneb näiteks asjaolu, et nad töötasid, on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, mistõttu luges maakohus ütlused ebausaldusväärseks. Ringkonnakohtul ei olnud tulenevalt eelnevast alust asuda vastupidisele seisukohale, seega tuleb jätta argumendid selles osas tähelepanuta.
34.Sarnaselt Riigikohtu lahendiga asjas nr 1-13-5173/196 tuleb ka siinkohal üle korrata, et KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (RKKKo asjas nr 4-17-695/18, p 5). Kõigi tegude toimepanemise ajal, eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seega teo toimepanemise ajal nõudis süüteokoosseis lõpuleviidud kelmuse puhul mitte ainult tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil vaid ka varalise kasu tegelikku saamist kui koosseisulist tagajärge. Esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse isikutele ette ka just varalise kasu tegelikku saamist.
34.1.Süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja leiab, et süüdistatava suhtes ei ole läbi viidud võrdlust, kuidas oli olukord enne ja milline pärast väidetava kelmuse toimepanemist. Kaitsja hinnangul puudub see nii prokuröri kui ka maakohtu käsitluses. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nimelt tuleb juba esitatud süüdistusest, et see fiktiivne töösuhe tagas Tatjana Majorovale alates 31.10.2011 vajaliku Eesti Haigekassa ravikindlustuse, mille eest ajavahemikul 31.10.2011 kuni 02.01.2014 sai Tatjana Majorova Eesti Haigekassalt ravikindlustushüvitisi 356,54 euro ulatuses. Lisaks jättis Tatjana Majorova kokkuleppel A.L. le makstavast töötasust endale 50,85 eurot. Nimetatud asjaolud on tuvastatud ka maakohtu
otsusega. Enamgi veel, Tatjana Majorova on ise nimetatud sündmuse käiku ka kinnitanud. Maakohtu otsuses kellegi teise asemel tööle vormistamise osas seisukohta ümber lükatud ei ole.
34.2.Vaidluse all on see, et väidetavalt leidis kohtumenetluses tuvastamist, et Tatjana Majoroval oli töölepingu sõlmimise hetkel olemas ravikindlustus abikaasa ja alaealise lapse kaudu. Kaitsja hinnangul kinnitab seda Haigekassa 18.12.2014 vastus. Ringkonnakohus sellise kuupäevaga Tatjana Majorovat puudutavat dokumenti toimikust ei leidnud. Sellise kuupäevaga Haigekassa vastus päringule on küll toimikus olemas, kuid see puudutab Galina Rjabušenkot. Küll on olemas Eesti Haigekassa 12.11.2014 vastus KAPO 31.10.2014 päringule, mis muuhulgas puudutab Tatjana Majorova osas vastust kindlustuskaitse tekkimisele (tõendite köide 3, lk 143-144). Nimetatud vastusest nähtub, et kindlustuskaitse oli süüdistatav Tatjana Majoroval 10.09.2010-31.10.2011 ning kindlustaja oli A.M. , 31.10.2011–28.10.2014 oli kindlustaja Kohtla-Järve Linnavalitsus. Seega, alates 31.10.2011 oli kindlustuse aluseks Kohtla-Järve Noortekeskuses töötamine. Asjaolu, et varasemalt oli kindlustus läbi abikaasa, ei ole määrav, sest nüüdne kindlustaja oli Kohtla-Järve Noortekeskus ning Tatjana Majorova sai sellest kasu ning Kohtla-Järve linnale tekkis kahju.
34.3.Veel leiab kaitsja, et rahalise kasu saamiseks oleks Tatjana Majorova pidanud vähemalt rahalised vahendid välja võtma, kuid materjalidest see ei nähtu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nimetatud raha oli süüdistatava kontol ja see, et ta ei pidanud mingil põhjusel vajalikuks sealt raha välja võtta, ei oma tähtsust. Tal oli selleks igal ajal võimalus, sest tegemist oli tema õigusega kontot kasutada ja käsutada. Varasema aluse äralangemine kindlustuskaitse tekkimisel ning selle omandamine uue kindlustaja kaudu, mille saamiseks õiguslik alus puudub, näitab varalise kasu saamist. Samuti on Tatjana Majorova saanud rahaliselt hinnatavaid teenuseid raviasutustest ehk tehtud on ka varalisi väljamakseid.
35.Süüdistatav Z.I kaitsja leiab, et kuna nõusoleku Juri Saltõkovile andis Z.I enne 12.12.2009, siis on tema tegu aegunud, vaatamata sellele, et Z.I süüdistustes 2004 kuni 31.12.2009 õigeks mõisteti. Ei ole tuvastatud, et Z.I töösuhe oleks muutunud fiktiivseks peale 12.12.2009. Z.I ei avaldanud soovi fiktiivse töösuhteks peale 12.12.2009. Kuriteo toimepanemise aeg tuleb tuvastada selleks, et tõsikindlalt välistada aegumine (RKKKo asjas nr 1-17-4243). Kaitsja leiab, et varalise kasu saamine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid sellega kirjeldatakse kelmuse koosseisulist tagajärge.
35.1.Viru Maakohtu otsusega mõisteti Z.I õigeks süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi episoodides aastatel 2004-2009, kuna prokuratuur loobus selles osas süüdistusest. Samade väidetega on kaitsja esinenud ka maakohtu menetluses, mistõttu on maakohus nendele ka vastanud. Alates 12.12.2014 kohaldati Z.I-le elukohast lahkumise keeldu ning kaitsja viitab aegumisele KarS § 81 lg 5 p 1 alusel ning leiab, et seega ei saa Z.I süüdi mõista tegudes, mis toimusid enne 12.12.2009. Viitega eelmisele lõigule, Z.I ei olegi sellistes tegudes maakohtus süüdi mõistetud. Ka ei ole õige seisukoht, et maakohus ei ole tuvastanud, et töösuhe muutus fiktiivseks peale 12.12.2009. Maakohus on tuvastanud, et kelmuse ja dokumendi võltsimise episoodid on leidnud tõendamist alates 01.01.2010. Süüdistatava käitumist tuleb hinnata tervikpildina ning selleks, et aegunud kaardivahetus oleks vajalik, pidi sellele eelnema ka eelnev tegevus. Samuti on tuletatav süüdistatavate ütlustest, et süüdistatav hakkas tihedamalt viibima Venemaal 2010-2011, mistõttu on tegude algus tuletatav ka sellest. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõusetu siinkohal ka aegumise küsimust. Kaitsja seob aegumise varasemate tegudega, milles maakohus süüdistatava õigeks mõistis ja milles vaidlust käesoleval ajal ei ole ehk tegemist ei ole asjakohase väitega. Ka ei saa nõustuda, et Z.I
ei avaldanud soovi fiktiivse töösuhte jätkamiseks peale 12.12.2009. Kui süüdistatav ei oleks soovinud fiktiivset töösuhet, siis ei oleks ta korraldanud oma pangakaarti Saltõkovide kätte ja ei oleks soovinud töökoha säilitamist. Tõendatud on süüteo toimepanemine alates 01.01.2010. KarS § 209 lg 2 p 3 näol on tegemist teise astme kuriteoga, mis KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt aeguks 5 aasta jooksul kuriteo toimepanemisest. Nagu kaitsja märkis, kohaldati süüdistatava suhtes 12.12.2014 tõkendina elukohast keeldu, mis on KarS § 81 lg 5 p 1 kohaselt aegumist katkestav tegevus. Kui KrMS § 127 lg 3 kohaselt kehtib kohtueelses menetluses elukohast lahkumise keeld kuni 1 aasta, siis arvestades asjaolu, et Z.I anti kohtu alla 08.04.2015, siis ei saa kuidagi asuda ka seisukohale, et aegumise katkemine oleks vahepeal muutunud. KarS § 209 koosseisu osa on varaline kasu saamine ning see tuleb koosseisu täidetuseks ka tuvastada, vastasel juhul oleks tegemist olukorraga, kus piisaks koosseisu täidetuseks üksnes tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisest.
35.2.Veel leitakse apellatsioonis, et Z.I teopanus ei olnud niivõrd kaalukas, et saaks rääkida kaastäideviijana teo toimepanemisest. Väljamakstud rahasummad omastasid Saltõkovid ning käekirjaekspertiisi kohaselt 14-st esitatud dokumendist ei olnud 10 allkirjastatud Z.I poolt. Z.I mingeid summasid omandanud ei ole. Maakohus on käsitlenud Z.I teopanust ning on põhjendatult leidnud, et kaitsjaga ei saa nõustuda teopanuse väikesest kaalust. Nagu maakohus ka märkinud on, siis isiku puhul, kes ise soovis fiktiivset töösuhet ja ebaseaduslikke sotsiaaltagatisi, andes üle seejuures ka oma pangakaardi, selle muuhulgas aegumisel välja vahetades, ei saa rääkida väikesest teopanusest. Ka on tuvastamist leidnud, et Z.I on omandanud summasid vastupidiselt apellatsioonis väidetule. Varaline kasu oli Z.I-le Haigekassa kindlustuskaitse. Aastatel 2011-2013 hüvitati Z.I raviteenuste arveid summas 10 585,13 eurot ja ravimihüvitist 117,38 eurot. Haigekassa 12.11.2014 päringu vastusest (tõendite köide 3, lk 142-143) tuleneb, et Kohtla-Järve Noortekeskus on olnud Z.I kindlustaja ajavahemikul 15.05.2004-02.09.2014 ning süüdimõistmise aja perioodi jooksul 2010-2014 sai süüdistatav raviteenuseid kokku summas 10 585,13 eurot ning 117,38 euro eest.
35.3.Kaitsja leiab, et uue pangakaardi nr 6762595006287167 Z.I poolt oma tütre V.V. i vahendusel 30.07.2014 Jevgeni Saltõkovile edasi andmine on eraldiseisev tegu, mis alates 2004 etteheidetud tegudega teoühtsust ei moodusta. Osundatud käsitlust õigustab ainuüksi ajaline distants erinevate etteheidetavate tegude vahel. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mida kaitsja sellega täpselt öelda soovib. Väites, et kaardi väljavahetamise puhul on tegemist eraldiseisva teoga, mis alates 2004 etteheidetud tegudega teoühtsust ei moodusta, looks olukorra, kus maakohus oleks Z.I süüdi mõistnud justkui algse süüdistuse järgi, mis hõlmas endas ka 2004 aastat. Teisalt, kui kaitsja üritab väita, et kaardi üleandmine on eraldi tegu, siis nagu teised kaitsjad kogu menetluse on väitnud, siis eraldiseisvalt selline tegu karistatav ei ole. Ka ei näe Jevgeni Saltõkovi kaitsja probleemi kaardi aegumisel väljavahetamisest, mis taaskord eraldiseisvalt ei ole kuritegu, kuid arvestades kogumit, siis on tegemis süüdistatava käitumisega (teopanusega), mis näitab, et ta ühines kuriteo plaaniga, korraldades kehtiva kaardi kättesaamist ning planeeritud tegevuse jätkumist.
35.4.Ka leitakse, et kannatanul (linnavalitsus) ei ole tekkinud varalist kahju, kuna eelarves oli ette nähtud noortekeskusele kindel iga-aastane summa töötasudeks ning ette ei ole heidetud, et
mingid konkreetse eelarves ettenähtud rahasumma eest oleks mingid ettenähtud tööd tegemata jäänud, s.o noortekeskuse eesmärgid oleks jäänud täitmata. Ringkonnakohus ei saa sellise käsitlusega nõustuda. Esmalt on tegemist pettusliku käitumisega ning teisalt nagu eelnevalt märgitud, süüdistatavad on saanud sellest kasu, millist seaduslikult ette nähtud ei ole. Kuidas pettuslikult saadud raha edasiselt kasutatakse, olgu selleks panustamine noortekeskuse vajalikesse töödesse või muusse, ei muuda kelmust olematuks.
35.5.Apellatsioonikohtu hinnangul ei näita ka tunnistajate J.Z. , A.S. , A.S. ja J.N. ütlused, et Z.I oleks töötanud noortekeskuses. J.Z. on öelnud, et ta kuulis Galinalt (Rjabušenkolt), et möödakõndinud mees, kes eelduslikult peaks olema Z.I, töötas seal. Väidetavalt on juttu olnud tunnistajal isaga, et noortekeskuses töötab keegi mees. Tunnistaja A.S. ütles, et nägi mõni kord Z.I noortekeskuses, kuid ei osanud öelda millal. Mees seejuures rääkis, et Z.I teeb seal midagi. Tunnistaja A.S. ütlustest tuleneb, et Z.I töötas noortekeskuses, kes parandas asju, kuid kunagi ta tema poole ei pöördunud. Seejuures vastates kaitsja Andrus Lillo küsimusele toob tunnistaja välja, et ta ei olnud kunagi näinud Z.I ning tema juures kunagi allkirjastamas ei käinud ning järgmises lauses väidab, et nägi siiski Z.I , kuidas ta toimetas ringi ja tegi müra. Prokurörile vastates ei suutnud tunnistaja anda adekvaatset selgitust vastuolu kohta, tuues välja, et mingist töötoast mööda minnes nägi meest seal tegutsemas. Seejuures ei oska öelda, mida mees seal täpselt tegi. Tunnistaja J.N. ütlustest kohus informatsiooni Z.I kohta ei tuvastanud.
35.6.Väidetavalt sai Z.I kõik preemiad, puhkusehüvitised, haigusrahad endale. Kaitsja Küllike Nammi hinnangul näitab ka asjaolu, et Z.I-ltekkis õigus koondamishüvitisele ja et sellekohane jutt A.L. ja Jevgeni Saltõkovi vahel toimus, et Z.I töölepingu lõppemine toimus igati korrektselt. Fiktiivse töölepingu lõppemine toimuski formaalselt korrektselt, sest eesmärk oli koguaeg näidata, et Z.I töötas justkui seaduslikult ning selleks, et välja petta ja omastada koondamishüvitis, tuli jätta mulje ka seaduslikust töölepingu lõpetamisest. Seega ei näita ringkonnakohtu hinnangul A.L. ja Jevgeni Saltõkovi vahel toimunud vestlus, et Z.I oli seaduslik õigus saada koondamishüvitist. Jälitustoimingu protokollist (tõendite köide 11, lk 11-17) tuleneb, et Jevgeni Saltõkov on suhelnud V.V. iga 30.07.2014 läbi M.N. ile kuuluva telefoniabonendi teemal, millised on uue kaardi pin-koodid ning Jevgeni Saltõkov saab teada, et pin-koodid on vanad. Edasiselt ütleb Juri Saltõkov Jevgeni Saltõkovile pin-koodid, seejuures jagab Juri Saltõkov Jevgeni Saltõkovile juhiseid, kuidas Jevgeni Saltõkovil tuleb võtta ära summa ning ülejäänud talle panna. Hiljem toimunud kõne käigus seletab Jevgeni Saltõkov Juri Saltõkovile, et ta pani raha ära, seal 445 eurot miinus 70, millest võib järeldada, et Jevgeni Saltõkov võttis endale 70 eurot ning ülejäänud läks Juri Saltõkovile. Veelgi enam Juri Saltõkov seletab hilisemas kõnes Jevgeni Saltõkovi küsimusele, et palju ta temale tavaliselt palgast annab, et tavaliselt annab 170. Seejuures nähtub jälitustoimingu protokollist tulenev (tõendite köide 11, lk 25-30), et koondamisega seonduvalt on ajanud Jevgeni Saltõkov asju ka E.K. ega ning nõu saamiseks on mitte Juri Saltõkov pöördunud Jevgeni Saltõkovi poole, vaid selgelt vastupidi. Lisaks ka Z.I enda ütlustest tuleneb, et pangakaarti, millelt võeti välja töötasu, süüdistatavale ei jäänud. Tal oli ka teine arveldusarve, mida ta kasutas ise. Lisaks tuleneb, et hiljem kui Z.I hakkas rohkem Venemaal käima, andis ta pangakaardi Juri Saltõkovi kätte, kes maksis tehtud töö eest neile, kes töid tegi. Maakohtus leidis tuvastamist, et Z.I hakkas tihedamalt Venemaal käima 2010-2011. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et ta oleks endale saanud koondamishüvitist või preemiaid.
(tõendite köide 13, lk 39-77) Lisaks on jälitustoimingu protokollist tuvastatav (tõendite köide 11, lk 30), kus süüdistatavad Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov on rahul olukorraga, kus nad on saanud Jevgeni Saltõkovi kaasabil 3 palka, mis viitab otseselt Z.I koondamishüvitisele, arvestades eelnevalt peetud vestlusi, mis ajal tuli teavitada koondamisest ning kui suur summa tuli tasuda.
36.Vandeadvokaat Küllike Nammile jääb arusaamatuks, miks maakohus jõudis järeldusele, et Aljona Aulova tegelikult koristajana ei töötanud. Maakohus on analüüsinud nii 01.08.201103.06.2014 koristajana töötamist kui ka 03.06.2014-03.11.2014 sotsiaaltöötajana töötamist. Maakohus on sealjuures Aljona Aulovaga seotud koristamist otsuses põhjalikult käsitlenud ning jõudnud järeldusele, et süüdistatav noortekeskuses ei töötanud. Maakohus analüüsis omavahel vastuolus olevaid ütlusi, sealhulgas jälitustoimingu protokolle ja tuvastas seaduspärasuse, mis kumab läbi kogu kriminaalasja. Süüdistatavad ja tunnistajad annavad läbi kohtumenetluse erinevaid ütlusi, kuid kohtueelse menetluse ütlustega langevad kokku muud kriminaalasja menetlemise käigus kogutud tõendid.
36.1.Kaitsja leiab, et maakohus ei ole käsitlenud süüdistatavate ütluste usaldusväärsust, kuid vastupidisele seisukohale ei ole kohtu hinnangul apellatsiooni alusel põhjust asuda.
36.2.Siinkohal leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis toodud seisukohad, mida väidetavalt arutati maakohtu istungil näiteks seoses Galina Rjabušenko või Olga Novikovaga ei ole siinkohal asjakohased. Kuna prokurör loobus nende osas süüdistusest, mille tulemusena nad õigeks mõisteti, siis ei ole asjakohane viidata ka nende maakohtus antud ütlustele, sest maakohus ei ole neid otsuse tegemisel käsitlenud.
36.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust uskuda, et Aljona Aulova koristajana töötas ka apellatsioonis toodud prokuröri hinnang, et koristaja oli vajalik. See, et koristajad olid ka prokuröri hinnangul vajalikud, ei tähenda, et seda tegid need inimesed, kes n-ö tööle palgati.
36.4.Kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm toob välja, et sarnaselt Tatjana Majorovaga oli ka Aljona Auloval tulenevalt lapsest ja ametlikult töötavast abikaasast kindlustuskaitse ning ravikindlustuse vajadust seoses n-ö töötamisega Kohtla-Järve Noortekeskuses tal vaja ei olnud. Ringkonnakohus sellega nõustuda ei saa ja selles osas on ka maakohus välja toonud Haigekassa päringu vastuse (tõendite köide 3, lk 160-164). Nimelt nähtub viimati viidatust, et 28.10.2014 on alanud Aljona Aulova kindlustuskaitse Kohtla-Järve Noortekeskuses. Kohtla-Järve Noortekeskus on kindlustajana olnud ka 18.08.2011, kuid mõlema nimetatud kande osas puudub lõpukuupäev. Küll tuleneb, et Aljona Auloval oli 15.08.2011 kuni 27.12.2014 kindlustajaks Kohtla-Järve Linnavalitsus. OÜ Kulde on andnud kindlustuskaitse 18.10.2014. Seega ei tulene nimetatud tõenditest vastupidiselt Tatjana Majorovale, et süüdistataval oleks olnud kindlustuskaitse läbi oma lapse ja abikaasa. Nimetatud tõendist nähtub muuhulgas, et Aljona Aulova on saanud raviteenustena kasu kui ka kasu retseptidena väljastatust. Kaitsja leiab, et see kindlustatus tuleneb ka ravihüvitisseadusest ning kuna Haigekassa loobus Aljona Aulova vastu tsiviilhagist, siis see tähendab, et Aljona Aulova sai haigusraha põhjendatult. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. Juba ainuüksi eelnevalt väljatoodu näitab, et tegelikult ravikindlustuse eeldamiseks alus puudus. Ka Haigekassa esindaja on maakohtu istungil selgitanud (köide 4, lk 144), et 2011 enne Kohtla-Järve Noortekeskusesse tööle vormistamist Aljona Aulova kindlustuskaitset ei omanud. Viimane kindlustuskaitse lõppes kannatanu esindaja ütluste kohaselt eelnevalt, Aljona Auloval kui alla 3-aastast last kasvataval vanemana, 22.05.2010. Lisaks nähtub kannatanu poolt antud ütlustest seoses Tatjana Majorovaga, et tegemist ei ole automaatselt läbi abikaasa tuleva kindlustuskaitsega, vaid sellisel juhul tulevad neile andmed SKA-st (sotsiaalkindlustusamet), st isikud on deklareerinud SKAle, et Tatjana Majorova on ülalpeetav abikaasa. Nimetatud asjaolu, et kindlustus oleks ülalpeetava abikaasana, et selleks tuleb teha avaldus SKA kaudu on kinnitanud ka Haigekassa
esindaja 29.05.2018 toimunud istungil (köide 8, lk 90). See, et Haigekassal nõuet Aljona Aulova vastu ei ole, ei vasta päris tõele ning tsiviilhagist loobumist kui nõude puudumist ei saa käesoleval ajal päris võrdsustada. Nimelt on ka Haigekassa selgitanud istungil (köide 8, lk 9091), et linnavalitsusel tuleb maksud ümber deklareerida, need rahad nõutakse maksuametilt tagasi ning siis tekib Haigekassal nõudeõigus – alusetult makstud ravikindlustuse hüvitise sissenõude õigus. Seni, kuni ei ole tõendatud töölepingute fiktiivsust ja seni, kuni nende palga tuludelt ei ole seda maksude kahju tekkinud, ei ole Haigekassal hagi esitamise õigust. Nõudeõigus tekib jõustunud kohtuotsuse ja maksude ümberdeklareerimisel. See asjaolu ei takista aga kohtul käesoleval ajal asuda seisukohale, et Aljona Aulova on kasu saanud ning kelmuse koosseis on täidetud. Muuhulgas ei tea isik ise ka, kas tal on ravikindlustus või mitte. Nimelt jälitustoimingu protokollist (tõendite köide 11, lk 41-44) tuleneb, et 26.08.2014 on Aljona Aulova uurinud Jevgeni Saltõkovilt, kas tal on haigekassa pärast esimest septembrit. Edasiselt on näha, et Jevgeni Saltõkov suhtleb A.L. ga ja saab informatsiooni sellest, et kindlustus kehtib 2 kuud peale koondamist. Arvestades, et kõne on tehtud 26.08.2014, kuid töösuhe lõpetati 03.11.2014 on nende asjaolude väljaselgitamine nii pikka aega enne asjaolude saabumist mõneti kummastav. Seejuures on Jevgeni Saltõkov teinud Aljona Aulovale ettepaneku saadav koondamishüvitis jagada pooleks. Lisaks tuleneb jälitustoimingu protokollist, et A.A. ja Jevgeni Saltõkov on arutanud 04.09.2014 pangakaardi kinni panemist, et ei oleks vaja selle eest enam maksta, kuid Jevgeni Saltõkov on kinnitanud, et kõik on korras esimese jaanuarini. Nimetatud vestlustest on nähtav, et kõik, mida isik tahtis, oli ravikindlustuse säilimine.
36.5.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus ka põhjalikult käsitlenud, miks ei ole usutavad Aljona Aulova ja A.A. i selgitused seoses laenu võtmisega Jevgeni Saltõkovilt ning selle väidetava tagasimaksmisega seotud pangakaardi üleandmise põhjus. Süüdistatav ja tunnistaja on andnud sisuliselt vägagi erinevaid ütlusi seoses laenu saamise ning võtmisega. Ka ei ole 5aastane möödunud aeg see, mis õigustaks selliseid oluliselt erinevaid ütlusi. Teoreetiliselt ei ole välistatud taaskord, et isik annab oma pangakaardi kellegi teise kasutada ja see iseenesest ei ole kuritegu, kuid asjas tuleb hinnata tervikpilti. Kaassüüdistatavate ütlused, kes kaitsja hinnangul kinnitasid Aljona Aulova koristajana töötamist, luges maakohus ebausaldusväärseteks. Kaudselt ei saa kinnitada tunnistajate ütlused ka töötamist, sest A.A. i ütlused on samuti vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, millist vastuolu ei ole kõrvaldatud ning see, et ruumid olid korras kaudselt tunnistajate ütluste kohaselt ei saa näidata, et koristajana töötas Aljona Aulova. Ka ei nähtu kusagilt, et KohtlaJärve Noortekeskuses ei oleks koristaja vajalik olnud.
36.6.Kaitsja hinnangul on vastuoluline ka maakohtu seisukoht A.L. töötamise ja Jevgeni Saltõkovi kasu saamise vahel seoses vajalike tõlgetega. Kaitsja leiab, et sellest saab tuletada justkui A.L. õigust töötasule. Asjaolu, et A.L. l ei olnud õigust töötasule on muuhulgas kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega ning seda kinnitavad ka maakohtu põhistused. Vaidlust ei ole selles, et teoreetiliselt oleks olnud A.L. l õigus saada raha tõlkimise eest, kuid mitte „võltstöötajatena“ tööle vormistatud isikute töötasude arvelt. Samuti on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kasu sai sellest Jevgeni Saltõkov, kelle isiklikke dokumente A.L. samuti tõlkis. Kui tutvuda Jevgeni Saltõkovi ja A.L. vahel edastatud e-kirjadega (näiteks tõendite köide 7, lk 124-241), siis näiteks on saatnud Jevgeni Saltõkov A.L. le kirja pealkirjaga „Jevgeni Noortekeskus“, kuid tutvudes kirja sisuga, tuleneb, et tegemist on Jevgeni Saltõkovi ettevõtte OÜ Ars Longa sõlmitava lepinguga, millega noortekeskusel seos puudub, ometi on kasutatud selle dokumendi tõlkimiseks ka A.L. teenust. Samuti on Jevgeni Saltõkov saatnud 20.05.2013 [email protected] postiaadressilt kirja A.L. le pealkirjaga „K-Jarve Noortekeskus“, kuid kirja sisust
lähtuvalt on tegemist Jevgeni Saltõkovi lõputööga. Samasisulisi kirju sama elektronkirja pealkirjaga on saadetud ka 29.01.2013 (tõendite köide 8, lk 42-45) ning kirja sisust on tuvastatav, et tegemist on Jevgeni Saltõkovi lõputöö sissejuhatusega, millele viitab kirjatüki sisu ja arutluskäik seoses „töö praktilise osa uurimise eesmärk“. Seega on kirju saadetud A.L. le seoses tõlkimisega valimatult. Seejuures on need saadetud Kohtla-Järve Noortekeskuse meilidelt ning nende sisus kajastatakse kuidagi noortekeskust. Üldist pilti arvestades ei erine selles osas ka Jevgeni Saltõkovi isiklikes huvides vajalike dokumentide edastamine. Seega kinnitavad lisaks A.L. ütlustes toodut ka asitõendite vaatlusprotokolli tulemusena kogutu. A.L. teenust kasutati isiklikes huvides ja iseenda puuduste varjamiseks.
36.7.Ringkonnakohus ei näe vajadust seada kahtluse alla käekirjaekspertiise. See, et sellega ei tuvastatud, et just süüdistatavaid ei kirjutanud alla fiktiivsetele dokumentidele, ei tähenda, et ekspertiisid on väärad. Tunnistajad ja osalt ka süüdistatavad väidavad, et nemad kirjutasid dokumentidele alla, kuid nii mõnegi nende ütlusi ei ole kohus lugenud usaldusväärseks.
36.8.Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti lähtunud eeldusest, et tööajaarvestuse tabelite alusel tehti töötajatele põhjendamatuid töötasu väljamakseid. Lisaks ei ole Jevgeni Saltõkov sellises tegevuses, kui lugeda seda võltsimiseks, osalenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tööaja tabeleid pidada asjatuks ja ei saa nõustuda kaitsjaga, et töötasu arvestus tuleneb töölepingu seadusest, mille kohaselt eeldatakse, et TLS § 42 alusel töötab töötaja 40 tundi 7 päevase ajavahemiku jooksul. Kaitsja ilmselt on eksinud numbritega, sest TLS § 43 lg 1 ütleb, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Seejuures ei tähenda see seda, et automaatselt saaks järeldada, et isikule tuleb alati märkida, et TLS § 43 lg 1 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas. Lisaks, kui tööaja arvestus tuleks alati automaatselt seadusest, siis millist mõtet kaitsja hinnangul nende tööajaarvestuse lehtede täitmine täidab. Lisaks on oluline märkida, et isikud töötasid mitte alati täiskohal, vaid ka poole kui ka veel väiksema osa ulatuses. Tööajaarvestustabeli järgi arvestas ja maksis Kohtla-Järve Linnavalitsuse raamatupidamine välja töötasud. Maakohus on selles osas käsitlenud tunnistajate ütlustena linnavalitsuse raamatupidaja E.K. e ütlusi. Nimelt tuleb raamatupidaja E.K. e ütlustest, et temale esitati kõigi Noortekeskuse töötajate kohta tööaja tabelid, milles iga töötaja kohta on kirjas ametikoht ja töötatud tundide arv kuus. Ta ei tea, kes neid tabeleid Noortekeskuses koostas aga nende õigsuse eest vastutas Juri Saltõkov. Temale tuuakse ka töölevormistamise ja lahkumise käskkirjad, puhkusekäskkirjad, arveldusarvete numbrid, kuhu töötasu kanda. Tööaja tabelite alusel arvestab ta töötajate palga ja trükib välja palgalehe, millele kirjutab alla vanemraamatupidaja ja seejärel läheb palgaleht kinnitamiseks linnapeale. Tema arvestas ka maksud, mis kanti üle maksuametile, pidas kinni tulumaksu, kogumispensionimaksu, töötuskindlustusmaksu, samuti tööandja maksud - sotsiaalmaks, tööandja töötukindlustusmaksed. See oli palgaarvestuse jaoks oluline. Ei ole ka vähetähtis asjaolu, et tulenevalt Linnavalitsuse 14.12.2010 määrusega nr 50 kinnitatud „Kohtla-Järve linna raamatupidamise siseeeskirja“ punktist 9.7.3 tuleneb, et töötajate ja teenistujate töötasude arvestamise aluseks on tööaja arvestuse tabelid, mille õigsuse eest vastutab asutuse juht, kes esitab need linnavalitsusele ja mille alusel toimub palkade arvestus ja väljamaksmine. Ellen Kikas on oma ütlustes maakohtu istungil öelnud, et neid tabeleid on toonud ka Jevgeni Saltõkov (köide 4, lk 13).
36.9.Kummastav on kaitsja väide, et Juri Saltõkov tegutses keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. KarS § 39 lg 1 mõttes isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.
Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1- 46-16 tuleneb, et süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu, teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane (vt nt RKKKo 3-1-1-31-14, p 25; 3-1-1-91-13, p 15.1 ja 3-1-1-92-13, p 17.2). Kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (vt nt RKKKo 3-1-1-44-02, p 6.1 ja 3-1-1-14-03, p 13). Juba ainuüksi eelnevalt välja toodud teine eeldus eksimuse tuvastamiseks välistab selle esinemise Juri Saltõkovi tegudes. Süüdistatava puhul, kes soovis oma tööd mugavaks muuta, ei saa rääkida vältimatusest. Kaitseversioonid, et tõlki ei olnud ette nähtud koosseisus või töötajate leidmine oli raskendatud, on asjakohatud. Sisuliselt ei ole probleem olnud tõlketöödeks töötaja leidmise raskuses, vaid suhtluses Kohtla-Järve linna ja vajaduses isiku enda puudusi varjata. Arvestades, et isik on töötanud väga pikka aega nii noortekeskuses, enne seda olnud MTÜ-s kui ka muudel ametikohtadel, ei saa pidada eluliselt usutavaks, et Juri Saltõkov pidas sellist käitumist seaduslikuks. Üksnes üllas eesmärk panustada Kohtla-Järve Noortekeskuse tegevusse ei anna õigustust tegevusele ega muuda seda seaduslikuks. Veel vähem saab siin rääkida keelueksimusest.
36.10.Taaskord tuleb ka siinkohal üle korrata, et tehtud töö ei õigusta ühtede inimeste tööle vormistamist ja töö tegemist kellegi teise poolt, kes ei ole tööle vormistatud. Olukorras, kus puudub kehtiv õiguspärane tööleping ei ole õiguspärane ka tehtud töö eest tasu maksmine kolmandatele isikutele. Lisaks maksuarvestus tekitab veel täiendava kahju, kus eelised saavad põhjendamatult valed inimesed. Keegi ei olegi vaidlustanud, et koristaja, sotsiaaltöötaja, administraatori või remondimehe ametid olid vajalikud, kuid vajalikkus ei luba teha ebaseaduslikke toiminguid. Linnavalitsuse esindaja ütlustest (köide 4, lk 37) tuleneb, et lisaks saab tööjuhendis kirjas olevaid ülesandeid täiendada, kuid seejuures tuleb arvestada isikute pädevust. Ka on linna esindaja (köide 4, lk 39 p), vastates küsimusele, kas Kohtla-Järve Noortekeskuse direktoril oli õigus kokku leppida, et keegi nendest noortekeskuse töötajatest ei täida oma tööülesandeid isiklikult, tuginedes TLS § 15 lg 3, et see oli võimalik – lepingu muutmine, sõlmimine ja lõpetamine oli direktori pädevuses. Kõik lisaülesanded tuleb kajastada ka ametijuhendis. Tulenevalt õiendist teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta Kohtla-Järve Noortekeskuses ilmneb, et juba siis esines probleeme ametijuhenditega (tõendite köide 10, lk 109-110). Ka tuleneb, Kohtla-Järve Noortekeskuse sisekorraeeskirjast (tõendite köide 10, lk 119, korra p 6.1), et töötaja kohustused on kindlaks määratud ametijuhendi, Eesti Vabariigi töölepinguseaduse ja muude õigusaktidega. Kui väita, et üksnes direktori antud ülesanded on olulised (p 6.2. lubab ka suulisi korraldusi), siis kaotaks ametijuhend igasuguse mõtte. TLS § 15 lg-st 3 (mitte lg-st 2 nagu väidab kaitsja) tuleneb, et töötaja täidab oma kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti, mis ei tähenda, et tööd teeb üks isik ja töötamisest tulenevad soodustused saab teine isik. Vajalikkus töö tegemiseks tulenevalt linnavalitsuse otsustusest, ei tähenda, et tööle tuleb palgata ühed inimesed ja tööd teevad teised inimesed. Lisaks ei nähtu, et olemas oleks selleks tööandja nõusolek. TLS § 15 lõige 3 sätestab töötaja kohustuse täita oma tööülesandeid isiklikult. Siiski on võimalik pooltevahelisel kokkuleppel tööülesannete täitmiseks kasutada kolmandat isikut. Tegemist saab olla erandliku olukorraga (antud kaasuse puhul on see reegel, mitte erand), mis nõuab eraldi kokkulepet ja kus tööülesannete täitmiseks ei ole vajalik töötaja isiklik kohalolek. Näiteks võib töötaja tööandjaga kokku leppida, et mingil ajahetkel täidab tema ülesandeid töötaja tuttav. Kolmas isik on tööülesandeid täites samuti töösuhtes tööandjaga. Kolmanda isiku kasutamine ei anna tööandjale võimalust hiilida kõrvale töösuhtest tulenevatest kohustustest. Kui tööandja on nõus,
et tööd teeb kolmas isik, siis vastutab ta kolmanda isiku ees kui tööandja. Näiteks peab tööandja kolmanda isiku suhtes täitma töötervishoiu ja –ohutuse nõudeid, maksma töötasu ja täitma muid töösuhtest tulenevaid kohustusi. Seega oleks tulnud maksta ka teise isiku töötamise eest makse, mis kaitsetaktika kohaselt jääb tähelepanuta. Etteruttavalt märgib kohus, et see ei ole võrdsustatav olukorraga, kus maksud maksti tööle vormistatud töötaja eest – n-ö kolmas isik ehk tegelik tööde tegija jäi ilma kaitsest nii sotsiaalmaksu kui ja töötuskindlustusmakse võrra. Kuidas kaitsja hinnangul viitab linnavalituse poolt esitatud tsiviilhagi sellele, et linnavalitsuse arvates süüdistatavad töötasid, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Tsiviilhagi koosneb kuriteoskeemi kohaselt omandatud tagasinõudest, seega ei ole võimalik sellel alusel asuda seisukohale, ei isikud töötasid ning Juri Saltõkov ja Jevgeni Saltõkov ei ole sellest varalist kasu saanud. Lisaks puudutab see ka Tatjana Majorovat, kes jättis osa töötasust A.L. le kandmata. Ka tunnistaja J.S. on 04.04.2016 istungil (köide 4, lk 18 p) väitnud, et ei ole välistatud, et allasutuses tööle võetud isiku asemel teeb tööülesandeid keegi teine, see võimalus tuleb töölepinguseadusest, kuid ka tunnistaja toob välja, et see on võimalik üksnes käskkirja alusel asutuse juhataja poolt. Kohtule teadaolevalt sellised käskkirjad puuduvad. 06.04.2016 kohtuistungil (köide 4, lk 37) on Kohtla-Järve linnavalituse esindaja öelnud vastates küsimusele, et töölepingu seadusest tulenevalt on võimalik, et siis on võimalik kokkuleppel lasta kellelegi teisel töid teha, kuid linnavalitsusel puuduvad andmed selle kohta, et oleks kunagi sooritatud kokkuleppeid. Lisaks kui asendatav töötaja, s.o kui inimene ei saa oma tööd teostada, siis järelikult tema tööaeg lüheneb, tänu sellele väheneb tema palk, ülejäänud osa makstakse sellele töötajale, kes asendas. See peab olema eraldi vormistatud siis ja esitatud linnavalitsusele.
36.11.Kaitsja poolt varalise kasu eitamise argumentide osas märgib ringkonnakohus, et süüdistatavad ei saanud kasu mitte Z.I või Aljona Aulova arvelt, vaid linnalt. Süüdistatavatel Z.I ja Aljona Auloval ei olnud seaduslikku alust töötasu saada, seega on Saltõkovid ebaõige ettekujutuse loonud linnale, kes maksis Z.I-le ja Aljona Aulovale tasu, kuid selleks puudus seaduslik alus. Tulenevalt sellest puudus ka Z.I ja Aljona Auloval nõue Saltõkovide vastu ebaõigete summade väljavõtmise tagasinõudmiseks. Aulovite poolt võetud laenu osas on maakohus kui ka ringkonnakohus eelnevalt oma seisukoha võtnud, pidades seda üksnes kaitsetaktikaliseks väiteks. Ümber on jälitustoimingu protokolliga lükatud ka see, et Jevgeni Saltõkov Z.I töötasust endale osa ei saa. Nimelt on Jevgeni Saltõkov võtnud Z.I pangakontolt raha välja ja on jaganud selle Juri Saltõkoviga, mitte Z.I-ga . Taaskord ei anna teole seaduslikku õigsust väidetav õilis eesmärk – s.o noortekeskuse kasuks tegutsemine.
36.12.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda ka seisukohale, et Jevgeni Saltõkovi panus oli üksnes teadmine toimuvast kui ka isikute leidmine tööle asumiseks, ning kaitsjaga ei saa nõustuda, et tegemist ei ole kelmusega. Eelnevalt on juba tuvastamist leidnud, et Jevgeni Saltõkovi tegevus on oluliselt laiem kui lihtsalt teadmine ja töötajate leidmine. Ta aitas välja võtta ka näiteks Z.I kontolt raha, ajas koondamisega seotud asjaolusid, koristas ise ehk varjas pettust, et tegelikkuses tööle vormistatud isikud ei töötanud. On märkimisväärne, et jälitustoimingu protokollist tuleneb, et tegelikkuses koristasid noortekeskuses ka Jevgeni Saltõkov ja Juri Saltõkov. Nimelt nähtub 01.09.2014 (tõendite köide 11, lk 29-30) kõnest süüdistatavate vahel, kus Juri Saltõkov ütleb Jevgeni Saltõkovile, et ta on talle ühe päeva võlgu, kuna täna koristas Juri Saltõkov, siis tuleb Jevgeni Saltõkovile see heastada ehk tema kord koristada.
37.M.M. ga seotud episoodi osas märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonidele järgmist. Maakohus on käsitlenud, et arvestades t on ka M.M. puhul väljajoonistuv kuriteoskeem, kus isik on fiktiivselt tööle vormistatud, tal on selleks töötasuks eraldi pangakonto, millest on saanud varalist kasu Saltõkovid. Maakohus on juba asunud seisukohale, miks M.M. ütlused ei ole usaldusväärsed ning apellatsioonis puuduvad asjakohased viited sellele, miks tuleks asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Sisuliselt on M.M. osas apellatsioonis esitatud seisukohad ümber lükatud juba maakohtu otsuses. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad tõendid M.M. töötamise kohta. Kaitsja viitab, et M.M. töötamist tõendavad tunnistaja J.N. ütlused. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka selle tunnistaja ütlused alust kahtluseks, et isik ka reaalselt töötas, sest ta oli kelleltki kuulnud, et M.M. seal töötab. ja tunnistaja nägi teda seal tööajal.
38.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka vandeadvokaat Küllike Nammi seisukoht, et isikulised tõendid lükkavad ümber maakohtu otsuse järeldused. Tunnistaja G.M. ütlused sisuliselt ei anna infot muu kui töötasude ja nende arvestuse osas. Väljatoodu, et A.L. töötab noortekeskuses, on ümber lükatud. Tunnistaja E.K. e ütlused käsitlevad taaskord tööajatabeleid ning asjaolu, et käesoleval ajal on samad dokumendid ehk tabelid ja käskkirjad ei näita, et süüdistatavad ei pannud tegusid toime. Linnapea J.S. i ütlused annavad ülevaate noortekeskuse majandamisest ja tema suhtest Jevgeni ja Juri Saltõkoviga. Tunnistaja A.A. puutus noortekeskusega kokku seoses projektidega. Kannatanu esindaja Vadim Vilde ütlused on kontekstist välja kisutud, sest esindaja on hilisemalt selgitanud, et need isikud, kes ei ole tööd teinud, on selle eest raha saanud ning puudusid kokkulepped kolmandate isikutega, kes töid tegid. Seejärel on kaitsja üritanud esindajat oma küsimustega segadusse ajada, mis tal ka õnnestus, kuid vaatamata sellele on arusaadavad kannatanu esindaja ütlused, miks ei ole aktsepteeritav olukord, kus A.L. oli fiktiivselt vormistatud sotsiaaltöötajaks, ise tegelikult noortekeskuses ei viibinud, kuid tasu selle eest sai, et tõlkis. Väljatoodud tunnistajate ütlused, et ruumid olid korras ja puhtad, ei näita, et konkreetsed isikud seal ka töötasid, vaatamata sellele, et neile olid tagatud sotsiaalmaksu läbi ravikindlustus. KAPO mõjutuste osas on kohtud seisukohad võtnud ning taaskord väljatoodud tunnistajate ütlused ei anna alust teistsuguseks seisukohaks. Galina Rjabušenko ja Olga Novikovaga seotud töötamine ei ole asjakohane, sest kohus mõistis süüdistatavad nimetatud episoodides õigeks. M.J. e töötamine on ümber lükatud muude tõenditega. Ka süüdistatavate ütluste ülekordamine ei anna neile täiendavat kaalu ega muuda neid usaldusväärseteks.
VI Dokumentide võltsimine
39.KarS § 299 lg 1 järgi ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Ringkonnakohtu hinnangul jääb apellatsioon edutuks ka süüdistustes osas KarS § 299 järgi. Ametiisiku mõistega seonduvat on ringkonnakohus eelnevalt käsitlenud ega pea vajalikuks seda siinkohal enam üle korrata.
39.1.See, et Jevgeni Saltõkov ei allkirjastanud dokumente Z.I eest, ei tähenda veel, et süüdistus oleks vale. Selles osas on Jevgeni Saltõkov kui ka Juri Saltõkov vastavalt KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 ja KarS § 299 lg 1 järgi Z.I osas õigeks
mõistetud. Asjaolu, et Z.I on levitanud teavet, et tema eest võib kasutada allkirja „Ponomar“, raskendab ka selle teo kellelegi etteheitmist.
39.2.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks ei ole objektiivselt võimalik, et Z.I , jt süüdistuses nimetatud isikute poolt/nimelt koostatud puhkuseavaldused täidavad KarS § 299 koosseisu. Tõendatud on, et puhkuseavaldust need isikud ise ei esitanud, sest nad ei töötanud tegelikkuses või ei teadnud üldse, et nad oleksid pidanud töötama. Seega saavad olla need esitatud üksnes näiteks Z.I nimelt. Puhkuseavalduse esitamine tagas puhkusetasu maksmise ning miks see ei peaks täitma KarS § 299 koosseisu, apellatsioonist ei selgu.
39.3.Lisaks leitakse veel apellatsioonis, et Jevgeni Saltõkov ei ole vormistanud ühtegi lepingut ega allkirjastanud käskkirja. Seega ei saa olla toime pannud ka kaasaaitamist. Kaitsja hinnangul Jevgeni Saltõkov ei teadnud ega pidanudki teadma, millised on andmed, millised personalidokumentidele kantakse ja ta ei pidanudki teadma, millised personalidokumendid on Kohtla-Järve Noortekeskuses koostatud, allkirjastatud ja kolmandatele isikutele esitatud. Võltsimisele kaasaaitamine eeldab, et isik on teadlik toimepandavast teost. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Seega ei pea olema kaasaaitaja panus alati füüsiline. Ka juba eelnevalt on ringkonnakohus märkinud, et Jevgeni Saltõkov oli vägagi huvitatud dokumentidega seonduvast. Näiteks on näha süüdistatava suhtlemisest raamatupidajaga ja A.L. ga tulenevalt jälitustoimingute protokollidest, et süüdistatav on huvitatud tegevuse seaduslikkusega seoses koondamishüvitise endale saamisest. Seejuures ei ole Jevgeni Saltõkovi roll olnud üksnes nõustav, vaid pigem käitumist juhtiv. Seega on käesolevalt kogutud tõendid seoses jälitustoiminguga need, mis näitavad Jevgeni Saltõkov seotust võltsimisega ning kaasaaitamise koosseisu täidetust. Koosseisu täitmine kaasaaitamise puhul ei eelda, et Jevgeni Saltõkov oleks allkirjastanud või koostanud ühtegi dokumenti. Jevgeni Saltõkovi roll tegude toimepanemisel oli oluline ka osas, kui ta leidis isikuid, keda tööle vormistada sotsiaaltagatiste saamiseks ning tegeles n-ö nõustava poolega. VII Tsiviilhagid
40.Apellatsioonides tõstatakse küsimusi tsiviilhagide menetlusse võtmisest ning menetlemisest ja sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda järgmist.
40.1.Vaidlust ei ole selles, et KrMS § 381 lg 1 lause 1 kohaselt on kannatanul õigus esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi. Tulenevalt lg-st 3 esitatakse tsiviilhagi prokuratuuri kaudu KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Vaidlust ei ole selles, et kannatanud on esitanud prokuratuuri kaudu kohtueelses menetluses tsiviilhagi. Sotsiaalkindlustusamet esitas tsiviilhagi 09.02.2015, Eesti Töötukassa 12.02.2015, Kohtla-Järve Linnavalitsus 12.02.2015 ning täpsustuse 20.03.2015 ja Eesti Haigekassa 13.02.2015. KrMS § 381 lg-st 6 tuleneb, et KrMS-is reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Siinkohal märgib ringkonnakohus ära, et Eesti Haigekassa on tsiviilhagi tagasi võtnud ning seetõttu on hagi jäetud maakohtus läbi vaatamata ja Sotsiaalkindlustusameti tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata seoses õigeksmõistva kohtuotsusega.
40.2.Vaidlust ei ole ka selles, et KrMS § 2631 lg 1 lause 1 kohaselt, kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, teeb kohus määruse tsiviilhagi või nõudeavalduse menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis või nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi või nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Maakohtu istungil 15.05.2015 arutati tsiviilhagide nõuetele mittevastavust. Sotsiaalkindlustusameti ja Töötukassa hagid võttis maakohus menetlusse, kuid Kohtla-Järve Linnavalitsuse ja Eesti Haigekassa osas jätkati eelistungit ehk sisuliselt anti kannatanutele võimalus tsiviilhagi puudusi kõrvaldada. 11.08.2015 istungil jätkati tsiviilhagidega seonduvat, mille tulemusena maakohus protokollilise määrusena palub puudused kõrvaldada tsiviilhagides KrMS § 2631 lg 1 alusel Kohtla-Järve Linnavalitsusel ja Eesti Haigekassal. 18.01.2016 istungil võtab maakohus menetlusse ka Kohtla-Järve Linnavalitsuse ja Eesti Haigekassa tsiviilhagid.
40.3.Tsiviilhagiga seonduvat käsitletakse põhjalikult tsiviilhagide esitamise seisuga kehtinud seaduse kohaselt Riigikohtu 26.01.2010 lahendis asjas nr 3-1-1-79-09. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätestanud tsiviilhagide esitamise seisuga kannatanu tsiviilhagile esitatavaid nõudeid, mistõttu tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. Käesoleval ajal tulevad nõuded aga KrMS §-st 1541. Seega tuli maakohtul tsiviilhagisid vastu võttes lähtuda tsiviilhagile esitatavate nõuete puhul TsMS §-st 338 ja §-st 363, kuid kriminaalmenetluse erisustega. Ehk arvestamisele kuuluvad need nõuded teatud ulatuses. Miks neid nõudeid tuleb kriminaalmenetluses jälgida on oma apellatsioonis ka vandeadvokaat Küllike Namm käsitlenud, kuid lühidalt kokku võttes on see vajalik, et määrata kindlaks algava õigusvaidluse menetlusese. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus on puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seetõttu on TsMS §-des 338 ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine kriminaalmenetluses kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine. Lisaks kannab see ka eesmärki, et süüdistatavale oleks tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud ja on antud mõistlik aeg selles osas seisukoht kujundada. (viidatud otsuse punkt 11)
40.4.Ehk esinevad erandid, mille puhul ei pea tsiviilhagi vastama TsMS-is hagiavaldusele esitatavatele nõuetele. TsMS § 363 lg 1 kohaselt tuleb hagiavalduses muu hulgas märkida hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese (p 1), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ehk hagi alus (p 2) ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (p 3). Ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset. Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Riigikohtu kolleegium leiab, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (st tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes). Süüdistatav peab aga olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada kannatanu nõude rahuldamise ja selle ulatuse vastu oma vastuväiteid ja tõendeid. Samuti ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka, ehkki ei ole välistatud, et kannatanu esitab selliste asjaolude kohta täiendavaid, süüdistusaktis nimetamata tõendeid. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb ka kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (RKKKo asjas nr 3-1-1-60-07, p 52; nr 3-1-1-79-09, p 15).
40.5.Eelmärgitust ei saa järeldada, et juhul, kui tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on tema nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, saaks kohus jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. TsMS § 348 lg 2 sätestab asja ammendava arutamise kohustuse. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (RKTKo asjas nr 3-2-1-114-08, p 14, RKKKo asjas nr 3-1-1-79-09, p 16). TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. See tähendab muu hulgas seda, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama, missuguseid asjaolusid peavad kohtumenetluse pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama (RKTKo asjas 3-2-1-86-07, p 12). Kolleegiumi hinnangul tuleb neid TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ning 2 tulenevaid nõudeid järgida ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses.
40.6.Siinkohal märgib ringkonnakohus veel, et 01.09.2011 jõustus KrMS § 2631, mille lõike 1 kohaselt, kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi, teeb kohus määruse tsiviilhagi menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Vajaduse korral annab kohus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tähtaja tsiviilhagile kirjaliku vastuse esitamiseks. Nimetatud säte annab kohtule võimalus anda tähtaeg tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks. Nii maakohus käituski ja kui kannatanu esitas täpsustusi tsiviilhagis, siis ei ole tegemist uue tsiviilhagiga, mille puhul oleks rikutud tsiviilhagi esitamise aja ja kättetoimetamise nõudeid.
41.Vandeadvokaat Küllike Namm leiab, et Kohtla-Järve Linnavalituse tsiviilhagi ei ole puudustega ning seda ei oleks saanud maakohtu istungil parandada/täiendada, vaid tegemist ei ole juba olemuselt tsiviilhagiga. Kaitsja annab ülevaate, mida saab käsitleda seletava sõnaraamatu kohaselt puudusena ning leiab, et arvestades maakohtu istungil puuduste kõrvaldamiseks etteloetut, puuduvad Kohtla-Järve Linnavalitsuse esitatud tsiviilhagil tsiviilhagi tunnused nii TsMS § 338 kui ka § 363 mõttes. Ka süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina leiab, et tsiviilhagi ei vasta TsMS § 363 nõuetele – selles puudub hagi ese, alus, selles ei ole konkreetselt märgitud, milliseid asjaolusid ja milliste tõenditega hageja tõendav. Lisaks leitakse, et tsiviilhagi ei saa olla oletuslik.
41.1.Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades et maakohtule esitatud tsiviilhagi koos süüdistusaktiga oli küll puudulik, ei saa siiski asuda seisukohale, et tegemist pole tsiviilhagiga. Maakohus on tulenevalt seadusest kasutanud selgitamiskohustust ning toonud välja, millised
asjaolud tuleb üheselt selgeks teha. Kuna mõlemas apellatsioonis on vaidluse all Kohtla-Järve linna tsiviilhagi, siis ringkonnakohus käsitleb edasiselt üksnes mainitut. 11.08.2015 istungil arutati Kohtla-Järve linna tsiviilhagi ning maakohus tegi ettepaneku tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus leidis, et Kohtla-Järve Linnavalitsusel tuleb konkretiseerida hagi. Nimetatud asjaoludele said vastuväiteid esitada kaitsjad ning selles osas määrati 18.01.2016 istung, mille käigus kaitsjad esitasid taaskord oma vastuväiteid, kuid maakohus leidis põhjendatult, et tsiviilhagi tuleb menetlusse võtta. Ringkonnakohtu hinnangul oli tõesti linnavalitsuse tsiviilhagi esitatud puudustega, mistõttu palus maakohus hagi konkretiseerida, tuues välja isikud, kes teo toime panid episoodide kaupa või solidaarselt, arvestada A.L. ja M.J. ega seotut, vaja oli täpsustada hagi suurust ning jätta välja kahjud, mis ei puutumuses süüdistuse ajaga. Täpsustatud tsiviilhagi ei ole uue tsiviilhagi esitamine. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi vastas hagile esitatavatele miinimum nõuetele, seal oli välja toodud puudustega nii hagi ese, osaliselt alus ning tõendid (isikukaardi väljavõtted). Kohus leiab, et siin ei saa asuda seisukohale, et esitatu ei vasta mingilgi määral tsiviilhagi tunnustele, kuna puudusi oleks üle poole, kuigi linnavalitsuselt oleks võinud eeldada rohkemat. Seejuures, et puudusi kõrvaldada, on maakohus käitunud nõuetekohaselt, täites selgitamiskohustust. Apellatsioonides leitakse, et tsiviilhagis puuduvad tõendid. Nagu ringkonnakohus märkis, on hagiga koos esitatud isikukaardi väljavõtted, millest nähtub kujunenud hagi nõude suurus. Käesoleva otsuse puntkis 40.3. välja toodu kohaselt – ei ole vaja korrata tõendeid, mis kohalduvad samaaegselt nii süüdistuse kui tsiviilhagi aluste suhtes.
41.2.Süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja aga leiab, et linnavalitsus võtab arvesse KAPO 16.01.2015 ettekirjutust nr 584. Ei 12.02.2015 tsiviilhagis ega selle täiendustes ei räägita ettekirjutusest. Miks apellatsioonis väidetakse, et ka 30.05.2018 istungile esitatud tsiviilhagi ei vasta TsMS § 363 nõuetele ning selle oleks pidanud jätma läbi vaatamata, apellatsioonist ei selgu. Lisaks hagi läbi vaatamata jätmise alused ning piirangud on väga kitsad ja tulenevad TsMS §-st 371. Uurimisasutusel tuleb selgitada kannatanule tsiviilhagi esitamise võimalikkust.
42.Vandeadvokaat Küllike Namm leiab, et tsiviilhagi väljamõistmine süüdistatavatelt Juri ja Jevgeni Saltõkovilt solidaarselt ei ole põhjendatud, sest maakohus tuvastas Z.I süüdistuses Juri Saltõkovi teod alates 01.01.2010, kuid Jevgeni Saltõkovi teod alates 15.05.2014.
42.1.Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja argumendid selles osas tähelepanu.
42.2.On õige, et maakohtus leidis tuvastamist, millega ringkonnakohus nõustus, et Z.I episoodis on Juri Saltõkovi teo toimepanemise aja alguseks 01.01.2010 ning Jevgeni Saltõkovi poolt teo toimepanemine on leidnud tõendamist alates 15.05.2014. Kuna algne teo toimepanemise aeg oli 01.04.2004-31.08.2014, siis prokurör loobus süüdistusest episoodide osas 2004 kuni 01.01.2010. Seetõttu mõistis maakohus Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi selles osas õigeks, kuid maakohus mõistis Jevgeni Saltõkovi õigeks ka episoodides, mis olid enne 15.05.2014, seda nii kelmuses kui ka dokumentide võltsimisele kaasaaitamises. Kohtla-Järve linna tsiviilhagi, mis sisaldas ka Z.I fiktiivset töötamist perioodil 01.01.2010-01.09.2014 on maakohus rahuldanud ja mõistnud selle välja solidaarselt nii Juri Saltõkovilt kui ka Jevgeni Saltõkovilt.
42.3.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on jätnud tsiviilhagi välja mõistes tähelepanuta, et mõistis Jevgeni Saltõkovi süüdistustes seoses Z.I-ga nii kelmuses kui dokumendi võltsimises (va töölt vabastamine ja Töötukassale koondamishüvitise
avalduse esitamises) õigeks episoodides 2004 kuni 14.05.2014. Kuna Juri Saltõkovile etteheidetavate episoodide toimepanemise algus Z.I osas pärinevad ajast alates 01.01.2010, siis ei ole võimalik linnavalitsuse tsiviilhagi Z.I osas rahuldada Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi puhul solidaarselt terves ulatuses. Seega kaitsja on põhjendatult välja toonud, et sellisel juhul ei saa Z.I episoodi osas tsiviilhagi tervikuna välja mõista solidaarselt. Maakohus oleks pidanud jätma Jevgeni Saltõkovi vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatama perioodil 01.01.2010-14.05.2014, kuna süüdistatav mõisteti selles osas õigeks. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, tühistada tsiviilhagi tervikuna solidaarselt väljamõistmises ja jätta Jevgeni Saltõkovi solidaarnõudes selles osas tsiviilhagi läbi vaatamata.
42.4.Küll on põhjendatud tsiviilhagi väljamõistmine Juri Saltõkovilt perioodil 01.01.201014.05.2014 ja seda mitte Jevgeni Saltõkoviga solidaarselt. Solidaarselt on põhjendatud välja mõista linnavalitsuse tsiviilhagi Saltõkovidelt perioodi eest 15.05.2014-01.09.2014. Kuna esialgse tsiviilhagi juures on isikukaardi väljavõtted (köide 1, lk 74 pöördel kuni 76 pöördel periood 2010-2014), milles on kajastatud töötasuga seotud andmed, on ringkonnakohtul võimalik ümber arvestada tsiviilhagi hüvitamise jaotus. Isikukaardi töötasuandmetes on ära toodud aasta lõikes igakuiselt makstud palk panka, maksuarvestus ja tööpäevade arv, mistõttu oli võimalik välja arvestada ka mai 2014 kuusisene jaotus. Mais 2014 oli kokku töölisel, s.o Z.I , 21 tööpäeva, seejuures perioodi 01.05-14.05 jäi 9 tööpäeva ning perioodi 15.05-31.05 jäi 12 tööpäeva. Ringkonnakohus arvutas välja 1 päeva töötasu koos maksukuludega, milleks on ~13,56 eurot (tegemist on ümardatud väärtusega, sest tehted on mitmete komakohtadega, tsiviilhagi summade arvestamisel ümardamist ei kasutatud). Tulenevalt sellest tuleb linnavalitsuse tsiviilhagi, mis algselt mõisteti süüdistatavalt välja solidaarselt Z.I osas summas 15 060,58 eurot välja mõista ringkonnakohtu otsusega järgmiselt: 1) 01.01.2010 kuni 14.05.2014 perioodi eest tuleb määrata, et Juri Saltõkovil tuleb KohtlaJärve linnale hüvitada 13 392,89 eurot ning 2) 15.05.2014-01.09.2014 perioodi eest tuleb Juri Saltõkovil ja Jevgeni Saltõkovil KohtlaJärve linnale solidaarselt hüvitada 1 667,69 eurot.
43.Süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja leiab nii esitatud apellatsioonis kui ka tõi kohtuistungil välja, et A.L. lt kokkuleppemenetlusega välja mõistetud 9404,08 eurot sisaldab ka juba summat 50,85 eurot, mille maakohus Tatjana Majorovalt välja mõistis. Samuti ei ole välja uuritud, kas A.L. on väljamõistetud tsiviilhagi tasunud. Lisaks toob kaitsja välja, et Tatjana Majorovalt väljamõistetud tsiviilhagi summa on väheoluline, sest igakuiselt perioodil 25.10.2011 kuni 02.01.2014, s.o 26 kuu jooksul, jäi arveldusarvele 0,51 eurot, mis ei saa moodustada mitte mingisugust süüteo koosseisu. Lisaks toob kaitsja välja, et otsuse resolutsioonis ja otsuse põhiosas on tsiviilhagi suurused omavahel vastuolus.
43.1.Kaitsja märkusega seoses tsiviilhagi summade erinevuses resolutsiooni ja põhiosa vahel tuleb nõustuda. Resolutsiooni kohaselt tuleb Tatjana Majorovalt välja mõista Kohtla-Järve linna kasuks 50,85 eurot. Kohtuotsuse põhiosas märgitakse summana 58,85 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist eksimusega. Arvestades asjaolu, et ka põhiosas viidatakse Kohtla-Järve linna täpsustatud tsiviilhagidele, siis nendes on läbivalt käsitletud Tatjana Majorovalt nõutud osa suurusena 50,85 eurot ning maakohus ei ole käsitlenud tsiviilhagi suurendamise küsimust, on õige lugeda ka põhiosas tsiviilhagi suuruseks 50,85 eurot. Vaatamata sellele ei leia ringkonnakohus, et Tatjana Majorovalt välja mõistetud tsiviilhagi tuleks tühistada.
43.2.Tsiviilhagi kohaselt ja kohtuotsusega tuvastatu kohaselt kandis Tatjana Majorova kelmuse teel saadu enamuses summast 4864,96 eurot A.L. le, kuid sellest summast 50,85 eurot jättis ta endale. Esmalt märgib ringkonnakohus, et tsiviilhagi väljamõistmine ei saa sõltuda summast ehk kui hagi jääb alla 100 eurot ei tähenda see seda, et hagi saaks jätta välja mõistmata. Ka ei ole tegemist Tatjana Majorova ainukese saadud varalise kasuga, mida kaitsja justkui üritab apellatsioonis väita.
43.3.Vaidlust ei olnud sisuliselt enam selles, et ajal, mil Tatjana Majorova töötas sotsiaaltöötajana (11.11.2011-02.01.2014) ja sai töötasu 2740,15 eurot, pidi ta selle kandma A.L. le. A.L. suhtes tehtud Viru Maakohtu 30.03.2015 otsusest asjas nr 1-15-2547 (üld. tõendite köide, lk 28-32) nähtub, et otsusega on rahuldatud ka Kohtla-Järve linna tsiviilhagi summas 9404,08 eurot, mis sisaldab ka Tatjana Majorova fiktiivselt töötamise tulemusema makstud palgakulu 4864,96 eurot. Kohtuotsus jõustus 15.04.2015. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei ole teada, kas A.L. on tsiviilhagi tasunud ja nii A.L. lt kui ka Tatjana Majorova puhul ei ole märgitud, et tegemist oleks solidaarnõudega, vaid A.L. lt ja Tatjana Majorovalt on hagid väljamõistetud ainuisikuliselt. Küll ei ole põhjendatud jätta Tatjana Majorovale ebaseaduslikult omandatud 50,85 eurot. Ringkonnakohtu istungil ka prokurör nentis, et kaitsja märkus tsiviilhagi kohta väärib tähelepanu. 50,85 eurot kuulus selle summa hulka, mis oli jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud A.L. lt ning ei ole teada, kas A.L. on kohtuotsuse alusel väljamõistetu tasunud. Selle summa veelkordne väljamõistmine ei ole prokuröri hinnangul põhjendatud.
43.4.Oluline on märkida, et maakohtu viide, et tegemist on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kahjuga kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, on läbivalt väär. Tegemist on õigusvastaselt tekitatud kahjuga VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 rikkumisega, millele on isegi kannatanu tsiviilhagis õigesti viidanud.
43.5.Ringkonnakohtu hinnangul on teinud maakohus vea, kui on mõistnud tsiviilhagi Tatjana Majorovalt välja ainuisikuliselt, tegemist on solidaarnõudega nii Tatjana Majorova kui ka A.L. vastu linnale kahju tekitamises. Tegemist on ühiselt tekitatud kahjuga, mis tuleneb deliktiõigusest, mistõttu ei ole põhjendatud mõista välja kogu summat üksnes A.L. lt ning seda enam seetõttu, et toimepandud kuriteost ei saanud kasu mitte üksnes A.L. , vaid ka Tatjana Majorova 50,85 euro ulatuses. Nimetatu tuleneb ka VÕS § 137 lg-st 1, mille kohaselt kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Linnavalitsuse tsiviilhagi põhineb asjaolul, et Saltõkovide tegevuse tulemusena kaasati Tatjana Majorova fiktiivse töösuhtega noortekeskusesse tööle selleks, et tasuda oma isiklikuks vajaduseks sooritatud tõlketööde eest A.L. le. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastamist leidnud, et A.L. sai sellest alusetult varalist kasu ning Tatjana Majorova tegelikkuses noortekeskuses ei töötanud, kuid omastas summas 50,85 eurot makstud töötasu, siis on tegemist õigusvastaselt tekitatud kahjuga ning see tuleb VÕS § 1043 kohaselt hüvitada. Miks maakohus on kahju tekitamise õigusvastasuse puhul viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, kohtuotsusest ei selgu. Samuti ei selgu, miks maakohus on asunud kannatanu tsiviilhagis tooduga vastupidisele seisukohale. Sarnaselt Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-106-12 punktides 32-34 tooduga, tuleb ka käesolevalt asuda seisukohale, et Saltõkovide teo õigusvastasus tuletub VÕS § 1045 lg 1 p-st 8 või VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 209 kui deliktiõiguslikest kaitsenormidest. Saltõkovid oma käitumisega põhjustasid selle, et kannatanul tekkis deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue.
43.6.Tulenevalt eelnevast leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on tsiviilhagi väljamõistmine linna kasuks A.L. ja Tatjana Majorova KarS § 209 episoodis solidaarselt A.L. lt ja Tatjana Majorovalt.
VIII Konfiskeerimine
44.Maakohtu otsusega määrati KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida Juri Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 615 eurot, mis on arestitud Viru Maakohtu 18.02.2015 määrusega ning jäeti tsiviilhagi tagamiseks arestituks kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale. Samale seisukohale asuti Jevgeni Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 1120,50 eurot osa, mis on arestitud Viru Maakohtu 18.02.2015 määrusega.
44.1.Viru Maakohtu 18.02.2015 määrusega anti luba arestida 13.10.2014 isiku kinnipidamise käigus Juri Saltõkovilt äravõetud sularaha summas 615 eurot konfiskeerimise tagamiseks. Viru Maakohtu 18.02.2015 määrusega anti luba arestida 13.10.2014 Jevgeni Saltõkovilt isiku kinnipidamisel ning tema elu- ja töökoha läbiotsimisel leitud ja äravõetud sularaha kogusummas 1120,50 konfiskeerimise tagamiseks. Mõlemad määrused jõustusid edasikaebamata. Samuti tuleneb mõlemast määrusest, et määruse tegemise ajaks oli kriminaalasjas kogutud tõendeid, esineb põhjendatud kahtlus, et sularaha puhul on tegemist kelmuse teel saadud rahaga, mille kohus võib vastavalt KarS § 832 konfiskeerida. Lähtudes ülalmainitust leidis maakohus, et konfiskeerimise tagamiseks tuleb anda luba arestida tsiviilhagi ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks.
44.2.Konfiskeerimisega seotud küsimust ei ole apellatsioonis vaidlustatud, küll leiab ringkonnakohus, et tuleb parandada maakohtu otsuses tehtud viga ning väljuda esitatud apellatsioonide piiridest. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus asja apellatsiooni piires, kuid sama sätte lg 3 näeb sellest ette erandi. Nimelt ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Seega on erandlikel juhtudel võimalik apellatsioonikohtul väljuda apellatsiooni piiridest eelnevatel tingimustel kui sellega on raskendatud süüdistatavate olukorda. Käesolevalt vara konfiskeerimise määramine, tsiviilhagi tagamiseks vara aresti alla jätmine ning selle arvelt tsiviilhagi hüvitamisele määramisega leiab ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuid ringkonnakohtul on võimalik rikkumine kõrvaldada. Maakohus, konfiskeerides KarS § 831 lg 1 alusel ning määrates kindlaks, et nimetatud summad tuleb kanda tsiviilhagejale ehk kannatanule on põhjendamatult raskendanud süüdistatavate olukorda.
44.3.Maakohus on vara arestimise määrustes jätnud vara aresti alla tsiviilhagi tagamiseks. Prokurör taotles kohtueelses menetluses arestimist tsiviilhagi tagamiseks kui ka konfiskeerimise tagamiseks. Kuigi oli selline alternatiivne taotlemine, siis selgub määruse resolutsioonist üheselt, et maakohus on arestinud vara konfiskeerimise tagamiseks. Tsiviilhagi tagamine ei ole aga konfiskeerimise tagamine. Tegemist on 2 eraldiseisva tagamise liigiga. See tuleneb otseselt ka KrMS § 142 lg 1 sõnastusest – vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja
või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Lisaks on oluline see, et konfiskeerimise ja tsiviilhagi tagamise toime on erinev. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse, kuid praegusel juhul on kannatanuks kohalik omavalitsus. Määrav ei ole ka see, et rahastatakse kohalikku omavalitsust teatavas ulatuses riigieelarvest. Kohaliku omavalitsuse sissetulekud tulevad maksudest, toetustest, teenuste müügist ja muudest tuludest. Riigieelarvest eraldatud riiklike maksutulude (tulumaks ja maamaks) ning tasandusja toetusfondi ühtne eesmärk on tagada kohalikele omavalitsustele piisavad vahendid kohalike elu küsimuste üle iseseisvalt seaduste alusel otsustamiseks. Valdade ja linnade väljaminekutest peaaegu pool on seotud haridusteenuste (lasteaiad, koolid) pakkumisega ning kolmandik on hõlmatud kohalike teede korrashoidu ja inimeste vaba aja veetmisega seotud teenuste pakkumisega. Tulenevalt sellest ja asjaolust, et konfiskeerimisel läheb raha mitte kohalikule omavalitsusele, vaid riigile, on maakohtu otsustus sellel põhjusel vale. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kohtuotsuse tegemisel on kohtul võimalik muuta vara arestimiseks olnud alust. Kaudselt on arusaadav maakohtu soov jätta arestitud vara tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla, kuid kohus on seejuures eksinud viitega sättele kui ka kindlaks määramisega, et arestitud vara tuleb kanda tsiviilhagi katteks kannatanule Kohtla-Järve linnale.
44.4.Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele (RKKKo asjas nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5; RKKKm asjas nr 31-1-78-14, p 24.2 ja RKKKo asjas nr 3-1-1-54-16). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (RKKKo asjas nr 3-1-1-54-16, p 30)
44.5.Maakohus vastupidiselt ülalmärgitule on asunud korraldama täitemenetlust ja lugenud, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb kanda konfiskeeritud sularaha Kohtla-Järve linnale. Vara arestimine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mille eesmärk on kindlustada kriminaalmenetluses tehtava kohtuotsuse või konfiskeerimismääruse täitmine kannatanu tsiviilnõude või riigi konfiskeerimisnõude rahuldamist või varalise karistuse mõistmist puudutavas osas. Kohtumenetluses on vara aresti alt vabastamine kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 12 tuleb võtta kohtuotsuse tegemisel seisukoht, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele, mitte täitemenetluse korraldamiseks.
44.6.Kuna kohtueelses menetluses oli vara arestitud ja asjas oli esitatud tsiviilhagi, tuli maakohtul võtta seisukoht ka arestitud vara osas. Maakohtu viide KarS § 831 lg-le 1 on põhjendamatu, sellise aluse kujunemine ei ole nähtav ka maakohtu põhjendavast osast, kus on üksnes tsiteeritud sätte sõnastust. Ka ei ole maakohus põhistanud, miks on arestitud sularaha süüteoga saadud varana. Lisaks on maakohus vara
arestimise määrustes käsitlenud vara arestimise alusena KarS § 832 , kuid kohtuotsuse tegemisel ei ole maakohus põhjendanud aluse muutmist. Ilmselt ei ole ka vähetähtis, et vara arestimise määruste sisu on vastuolus nende resolutsiooniga, kuna kuigi põhjendustes leitakse vara arestimise vajalikkus nii tsiviilhagi tagamiseks kui ka konfiskeerimise tagamiseks, siis märgitakse resolutsioonis üksnes konfiskeerimise tagamist. Maakohtul oleks tulnud tühistada vara arestimise määrused konfiskeerimise tagamiseks ning jätta vara aresti alla tsiviilhagi täitmise tagamiseks, mida maakohus sisuliselt ka pärast konfiskeerimist tegi, märkides, et see jääb tsiviilhagi tagamiseks. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada konfiskeerimisotsustuse osas ka tsiviilhagi täitmise kindlaksmääramise osas. Maakohus väljus kohtumenetlusest ning asus kohtutäituri rolli. Kindlaks saab määrata üksnes täitmise tagamiseks vara aresti alla jätmise.
44.7.Kuna ringkonnakohtul on võimalik rikkumine kõrvaldada, siis märgib ringkonnakohus, et Viru Maakohtu 18.02.2015 määrused Juri Saltõkovi ja Jevgeni Saltõkovi arestitud vara osas tuleb tühistada, kuid arestitud sularaha tuleb jätta tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla. IX Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine
45.Apellatsioonis taotletakse rahuldada Juri Saltõkovile ja Jevgeni Saltõkovile Viru Maakohtule esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahjude hüvitamise taotlused. Nagu märkis maakohus 10. peatükis, leiab ka ringkonnakohus, et süüteoga tekitatud kahju hüvitamise taotlused tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonis selle kohta täiendavaid seisukohti ei esitata ning taotlusest nähtuvalt tuleks lähtuda samadest asjaoludest, mis maakohtule esitatud taotluses välja on toodud. Mõlema isiku suhtes taotleti kahju hüvitamist SKHS § 10 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ümber lükatud, miks maakohtu järeldused oleksid valed ning kohtukolleegium nendega tutvudes leiab, et pole alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et taotlused jäeti rahuldamata põhjendatult. Süüdistatavate olukord võrreldes maakohtu menetlusega ei ole muutunud, nende süü on jätkuvalt tõendatud. X Menetluskulud
46.Süüdistatav Tatjana Majorova ei ole rahul maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskuludega summas 5185,56 eurot.
46.1.Apellatsioonis leitakse, et Tatjana Majorova varalist seisundit resotsialiseerumisväljavaateid arvestades on võimalik kalduda kõrvale üldregulatsioonist.
ja
Menetluskulude vähendamiseks või nende täies ulatuses riigi kanda jätmise aluseks on see, et süüdistatava ülalpidamisel on kaks alaealist last (sünd 26.02.2006 ja 05.10.2015) ning Tatjana Majorova kasvatab lapsi üksinda, abielu abikaasaga on lahutatud 08.03.2012 (abielulahutuse tunnistus lisatakse). Samuti tema töötasu ajavahemikul alates jaanuar 2014 kuni aprill 2019 oli väike (lisatud tõend).
46.2.Esmalt märgib ringkonnakohus, et KrMS § 180 lg 3 ei võimalda täisealise süüdistatava puhul menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmist.
Lisaks on oluline märkida, et kuna Tatjana Majorova suhtes on tehtud maakohtus ka osaliselt õigeksmõistev otsus, siis jäeti juba menetluskulud summas 5185,56 eurot riigi kanda.
46.3.Ringkonnakohtul ei ole võimalik maksuandmete tõendi alusel võtta seisukohta süüdistatavate sissetulekute kohta enne aprilli 2016, kuna esitatud tõendis on välja toodud üksnes andmed aprillist 2016 kuni perioodini veebruar 2019. Ometigi tehti süüdistatavale väljamakseid ka fiktiivselt noortekeskuses töötatud aja jooksul. Samuti ei ole välistatud, et isikul on muud vara, mille arvelt menetluskulusid tasuda. Küll nähtub tõendist, et süüdistatav on töötamise registris registreeritud ka 25.10.2011-02.03.2015. Ringkonnakohus ei leia, et käesolevalt oleks võimalik menetluskuludest teatud osa veel riigi kanda jätta.
47.Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova apellatsioonis väljendatakse rahulolematust ka maakohtu poolt Juri Saltõkovile ja Jevgeni Saltõkovile kompenseeritavate menetluskulude vähendamises. Seejuures mõisteti süüdistatavad õigeks esimese astme kuriteos. Ka leitakse apellatsioonis, et ekspertiisikulusid ei ole võimalik välja mõista Juri Saltõkovilt.
47.1.Seoses ekspertiisikulude väljamõistmisega märgib ringkonnakohus, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-120-12 ei tulene, et kui ekspertiisiga ei tuvastatud Juri Saltõkovi poolt osalust võltsimises, siis ei saa menetluskulu süüdistatavalt välja mõista. Viidatud lahendi punktist 6.1. tuleneb, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt välja mõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Seega üksnes erandlikel juhtudel saab jätta ekspertiisikulud välja mõistmata. Küll ei saa käesolevalt asuda seisukohale, et ekspertiiside väljamõistmisel oleks rikutud menetlusõigust või ekspertiisiakt ei oleks lubatav.
47.2.Maakohtu otsusest tulenevalt on ekspertiisikuludeks käekirjaekspertiis summas 846 eurot (ekspertiisiakt nr 14E-DK0133, Aulova + Saltõkovid), käekirjaekspertiis (ekspertiisiakt nr 14EDK0134 summas 846 eurot, Majorova + Saltõkovid), käekirjaekspertiis (ekspertiisiakt nr 14EDK0135 summas 846 eurot, M.M. + Saltõkovid), käekirjaekspertiis (ekspertiisiakt nr 14EDK0140 summas 752 eurot, Saltõkovid) ja käekirjaekspertiis (ekspertiisiakt nr 14E-DK0148 summas 846 eurot, Z.I + Saltõkovid). Kõik need ekspertiisid on olnud vajalikud selleks, et näidata ära, et süüdistatavad on toime pannud kelmused. Tõsi, küll on Saltõkovid õigeks mõistetud Z.I osas osaliselt süüdistuses KarS § 299 järgi, kuid kelmuse koosseis on vaatamata sellele tuvastatud ning ekspertiisid on olnud selleks vajalikud. Seega jäävad kaitsja väited ekspertiisikulude väljamõistmise osas edutuks.
48.Maakohtu otsusega määrati kindlaks, et kummagi süüdistatava suhtes ei ole süüdistuse maht oluliselt vähenenud, mistõttu leidis maakohus, et põhjendatud on üksnes 1/10 menetluskuludest riigi kanda jätmine. Need summad olid Juri Saltõkovi puhul 2870,70 eurot ja Jevgeni Saltõkovi puhul 6077,28 eurot, mis tuleks riigil süüdistatavatele hüvitada.
48.1.Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja argumendid siinkohal tähelepanu ning tuleb nõustuda, et kuigi maakohus on märkinud, et süüdistuse maht ei ole oluliselt vähenenud, ei
vasta see kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele. Nimelt kui vaadata süüdistatavatele esitatud süüdistusi erinevates tegudes, millest prokurör osaliselt loobus, ning veel omakorda nendes üksikkoosseisudes episoodide vähenemisega, siis ei saa asuda seisukohale, et süüdistuse maht ei ole oluliselt vähenenud. Ka on õige kaitsja väide, et süüdistus on vähenenud esimese astme kuriteo toimepanemise võrra.
48.2.Lähtuvalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et tuleb muuta maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude riigi hüvitatavat ulatust. Maakohus on tuvastanud Juri Saltõkovi poolt kaitsjale makstud tasu suuruseks oli 28 707 eurot ja Jevgeni Saltõkovi puhul 60 772,80 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud mõista KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Juri Saltõkovi kasuks välja 1/3 valitud kaitsjale makstud tasudest, s.o 9569 eurot ja Jevgeni Saltõkovile 20 257,60 eurot.
48.3.Kuna ringkonnakohus suurendab riigilt väljamõistetava kaitsjatasu suurusi, siis selle võrra vähenevad ka vastavalt süüdistatavate endi kanda jäädavad menetluskulud.
49.Ringkonnakohus võtab seisukoha vandeadvokaatide Küllike Nammi, Irina Žurina ja Anti Aasmaa menetluskulude osas ringkonnakohtu menetluses. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kohtuistung 03.10.2019 kestis 11.00 kuni 14.02, seega 3 tundi (182 minutit).
49.1.Ringkonnakohtu istungil esitas menetluskulude nimekirja Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova osas vandeadvokaat Küllike Namm, mille kohaselt palutakse jätta süüdistatavate menetluskulud summas 6480 eurot Eesti Vabariigi kanda. Taotluse juurde on lisatud Advokaadibüroo Küllike Namm kaks arvet. Arve nr 20190364 kohaselt on Advokaadibüroo Küllike Namm esitanud 11.04.2019 arve Jevgeni Saltõkovile apellatsioonkaebuse koostamise eest (ühine menetlusdokument Aulova, Juri ja Jevgeni Saltõkov), mille kohaselt on osutatud õigusabi teenust 35,5 tunni ulatuses. Tasu kokku 5 112,00 eurot, sh käibemaks 852,00 eurot. Tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Arve nr 20190778 kohaselt on Advokaadibüroo Küllike Namm esitanud 02.10.2019 arve Jevgeni Saltõkovile ettevalmistuse eest kohtuistungiks 5,5 tundi ja osalemise eest kohtuistungil 4 tundi. Tasu kokku 1 368,00 eurot, sh käibemaks 228 eurot. Tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku on esitatud arveid summas 6480,00 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik esitatud arvetest tuvastada, millises ulatuses sisaldab see Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova eest osutatud õigusabiteenust süüdistatatava põhiselt. Nimetatud arved on esitatud üksnes Jevgeni Salõtkovile, kuigi taotletakse menetluskulude kõigi süüdistatavate osas riigi kanda jätmist. Esmalt tuleb vähendada kaitsjatasu kohtuistungil osalemise eest, kuna kohtuistung ei kestnud mitte 4 tundi, vaid 3 tundi 2 minutit. Seega on arve nr 20190778 alusel põhjendatud rahuldada kohtuistungil osalemine summas 432 eurot, sealhulgas käibemaks 72 eurot. Ringkonnakohus peab osutatud õigusabi tunnihinda mõistlikuks (RKKKo asjas nr 1-177305/38, p 54). Samuti ei saa asuda seisukohale, et tehtud töö tunnid ei vastaks töö kvaliteedile. Küll tuleb tõdeda, et ringkonnakohtule esitatud argumente on suures ulatuses esitatud juba maakohtu menetluses, mille osas on maakohus seisukoha võtnud. Tulenevalt sellest leiab ringkonnakohus, et menetluskulud on põhjendatud kokku summas 6336 eurot, sealhulgas käibemaks 1056 eurot.
Kuna ringkonnakohus teeb süüdistatavate osas KrMS § 337 lg 1 p 4 lahendi, s.o tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis jäävad ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
49.2.Riigi õigusabi tasu taotlused esitas süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina. Esmalt märgib ringkonnakohus, et alates 01.09.2019 muutus varasem justiitsministri määrus nr 16 riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused (edaspidi varasem kord) redaktsioon. Nimetatud varasem kord kannab nüüdsest pealkirja advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord (edaspidi kord), samuti muutusid määratud kaitsja tasumäärad. Süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja esitatud kaitsjatasutaotlused puudutavad nii redaktsiooni, mis on praeguseks kehtivuse kaotanud kui ka alates 01.09.2019 kehtivat korda. Seetõttu toob ringkonnakohus välja järgmist. 09.04.2019 allkirjastatud tasutaotluse kohaselt (vana korra alusel esitatud taotlus) kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele, asja materjalidega seostamisele, analüüsile, apellatsiooni koostamisele ja esitamisele 12 pooltundi, mille eest taotletakse tasu 360 eurot, sealhulgas käibemaks 60 eurot. 03.10.2019 allkirjastatud tasutaotluse kohaselt (alates 01.09.2019 kehtiv kord) kulus kaitsjal kohtuistungiks ettevalmistamiseks, materjalidega tutvumiseks, sh taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks koostamise ja esitamisele 90 minutit, osalemiseks kohtuistungil 240 minutit ja sõidule kulunud ajale 2 tundi ehk 130 km. Kokku taotletakse selle eest tasu 386,40 eurot, sealhulgas käibemaks 54,40. Lisaks taotletakse riigi õigusabi osutamisel kantud vajalike kuludena sõidukulusid Jõhvi-Tartu-Jõhvi 260 km. Tasu selle eest 93,60 eurot, sealhulgas käibemaks 15,60 eurot. Kokku taotletakse 03.10.2019 tasutaotlusega tasu summas 480 eurot, sh käibemaks 80 eurot. 09.04.2019 tasutaotluse osas leiab ringkonnakohus, et arvestades apellatsiooni mahtu ning selles toodud argumentide asjakohasust, ei ole põhjendatud rahuldada tasutaotlust 12 pooltunni ulatuses, vaid 8 pooltunni ulatuses. Samuti tuleb märkida, et tasutaotluses on kõik kulud kirjutatud ühele reale, mis raskendab tegelikult kulunud aja tuvastamist ning teenuste osutamise vajalikkuse väljaselgitamist. Seega kuulub 09.04.2019 tasutaotlus rahuldamisele summas 240 eurot, sealhulgas käibemaks 40 eurot. 03.10.2019 tasutaotluse osas leiab ringkonnakohus, et esmalt tuleb arvestada asjaoluga, et ringkonnakohtu istung ei kestnud 240 minutit, vaid 182 minutit. Kuna korra § 1 lg 1 ls 2 kohaselt arvestatakse tasu ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, siis kuulub tasu istungil osalemise eest hüvitamisele summas 196,56 eurot, sealhulgas käibemaks 32,76 eurot. Ringkonnakohus leiab, et käesolevalt ei ole vajalik sekkuda tasuarvestusse seoses istungiks ettevalmistamise ning kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse osas, mille eest taotletakse tasu 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot. Tasu osas seoses sõidule kulune ajaga märgib ringkonnakohus järgmist. Korra § 151 lg 1 kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse selle advokaadibüroo kaudu õigusabi osutava advokaadi põhjendatud taotlusel riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele. Vandeadvokaat Irina Žurina taotles hüvitist sõidule kulunud aja eest 130 km eest (03.10.2019 8.45 – 03.10.2019 10.45) 30 eurot, sealhulgas käibemaks 5 eurot. Tulenevalt korra § 151 lg 1 p 3 on nimetatud osas hüvitis põhjendatud ja
kuulub rahuldamisele. Advokaadibüroo asub Jõhvis, mis on Tartu Ringkonnakohtust kaugemal kui 40 km. Kokku kuuluvad 09.04.2019 ja 03.10.2019 alusel hüvitamisele kaitsjatasud summas 240 eurot + 97,20 eurot + 196,56 eurot + 30 eurot, s.o 563,76 eurot, sh käibemaks 93,96 eurot. Kui jätta sellest välja kohtuistungil osalemise eest makstav tasu ja hüvitis sõidule kulunud aja eest, siis jääb tasu ka korra § 6 lg 3 ülemmäära piiridesse, mis on 338 eurot (sealhulgas käibemaks 63,12 eurot). Lisaks tuleb võtta seisukohta ka sõidukulude osas. Tulenevalt korra § 17 lg-test 1 ja 2 alusel on põhjendatud rahuldada tasutaotlus sõidukulude osas summas 93,60 eurot, sealhulgas käibemaks 15,60 eurot. Kokku kuulub tasutaotlus rahuldamisele summas 657,36 eurot, sealhulgas käibemaks 109,56 eurot. Kuna ringkonnakohus osaliselt muudab Tatjana Majorova osas tsiviilhagi hüvitamisega seonduvat, teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 lahendi, siis jäävad ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Apellatsiooni kohaselt vaidlustatakse küll majanduslikust seisundist ja rehabiliteerivatest asjaoludest maakohtu menetluskulude väljamõistmise muutmist, kuid eelduslikult on samad argumendid kohaldatavad ka ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskuludele. Kuna tekkinud kulud ringkonnakohtu menetluses jäävad Eesti Vabariigi kanda, siis sellel argumendil peatumine ei ole vajalik.
49.3.Riigi õigusabi tasu taotluse esitas ka süüdistatav Z.I kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa. Lisaks on oluline märkida, et kaitsja taotleb suurendada korra § 2 lg 1 alusel välja makstavat riigi õigusabi tasu üle § 6 lg 3 sätestatud piirmäära. 03.10.2019 allkirjastatud tasutaotlus koosneb maakohtu otsuse resolutiivosaga tutvumisest ja apellatsiooniteate koostamisest 1 pooltunni ulatuses, kohtuotsuse terviktekstiga tutvumisest 5 pooltundi, apellatsiooni koostamisest 8 pooltundi, Küllike Nammi ja Irina Žurina apellatsioonidega tutvumisest 5 pooltundi, kohtuistungiks ettevalmistusest 60 minutit, kohtuistungil osalemisest 240 minutit, tasust sõidule kulutatu aja eest 185 km. Tasu 930 eurot, sealhulgas käibemaks 155 eurot. Lisaks on esitatud ka sõidukulude taotlus Tallinn-TartuTallinn 370 km, mille eest taotletakse tasu summas 133,20 eurot, sealhulgas käibemaks 22,20 eurot. Tasu kokku 1063,20 eurot, sealhulgas käibemaks 177,20 eurot. Taaskord sisaldab tasutaotlus nii varasema korra kui alates 01.09.2019 kehtiva korra alusel esitatud taotlusi. Küll tuleb märkida, et tasutaotluses ei kajastata tasu suurendamist ning ei ole ära näidatud koefitsiendi suurendamist. Nimelt kaitsja taotles riigi õigusabi tasu suurendamist üle piirmäära. Vana korra § 2 lg 1 kohaselt kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata. 01.09.2019 kehtima hakanud korra § 2 lg 1 kohaselt kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Ringkonnakohus leiab nõustuvalt kaitsjaga, et käesolev kriminaalasi on küll tavapärasest töömahukam, kuid seejuures ei saa rääkida ei vana ega uue korra alusel, et tegemist oleks eriliselt töömahuka asjaga.
Arvestades, maakohtu otsuse tervikteksti sisulise osa mahtu, sest süüdistuste teksti lugemise vajalikkus puudus, ei leia ringkonnakohus, et maakohtu otsusega tutvumise eest oleks tasu põhjendatud 5 pooltunni ulatuses, vaid selles osas kuulub taotlus rahuldamisele 3 pooltunni ulatuses, s.o summas 90 eurot ja sealhulgas käibemaks 15 eurot. Ka leiab ringkonnakohus, et arvestades apellatsiooni mahtu, selles toodud õiguslike põhjenduste mahtu ning selles toodud argumentide asjakohasust, ei ole põhjendatud taotleda tasu apellatsiooni koostamisest 8 pooltunni ulatuses. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud rahuldada kaitsjatasutaotlus apellatsiooni koostamise eest 5 pooltunni ületuses, s.o summas 150 eurot, sealhulgas käibemaks 25 eurot. Tasutaotlus on põhjendatud ka kohtuotsuse resolutiivosaga tutvumise ja apellatsiooniteate esitamise eest 1 pooltunni ulatuses summas 30 eurot, sealhulgas käibemaks 5 eurot. Ja kohtuistungiks ettevalmistuse aeg 60 minutit on põhjendatud, s.o summas 64,80 eurot, sealhulgas käibemaks 10,80 eurot. Sarnaselt vandeadvokaat Irina Žurina poolt esitatud istungil osalemise tasuga märgib ringkonnakohus ka siinkohal, et ringkonnakohtu istung ei kestnud 240 minutit, vaid 180 minutit. Kuna korra § 1 lg 1 ls 2 kohaselt arvestatakse tasu ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, siis kuulub tasu istungil osalemise eest hüvitamisele summas 196,56 eurot, sealhulgas käibemaks 32,76 eurot. Ka hüvitisele sõidule kulutatud aja osas kehtib punktis 49.2 väljatoodu. Korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt on põhjendatud sõidule kuutatud aja eest hüvitada 36 eurot, sealhulgas käibemaks 6 eurot. Õigusabi teenused moodustaksid sellel alusel kokku järgmise summa: maakohtu resolutiivotsusega tutvumise ja apellatsiooniteate esitamise eest 30 eurot (käibemaks 5 eurot), maakohtu otsusega tutvumine 90 eurot (käibemaks 15 eurot), apellatsiooni koostamine 150 eurot (käibemaks 25 eurot), apellatsioonidega tutvumine 150 eurot (käibemaks 25 eurot), ettevalmistus istungiks 64,80 eurot (käibemaks 10,80 eurot). Kui siia alla arvestada korra § 6 lg 3 mõttes ka hüvitis sõidule kulutatud aja eest 36 eurot ja sealhulgas käibemaks 6 eurot (mida ringkonnakohus õigeks ei pea, sest sellel ajal ei ole taotlusest nähtuvalt osutatud õigusabi teenust konkreetselt käesolevas asjas olevale kaitsealusele), siis moodustuks vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud riigi õigusabi summaks 520,80 eurot, sealhulgas käibemaks 86,80 eurot. Isegi kui sellest summast arvata maha hüvitis sõidule kulunud aja eest, oleks õigusabi kulude summa 484,80 eurot (sisaldab käibemaksu), mis on vastuolus korra § 6 lg-ga 3, mille kohaselt ei tohi tasu olla üldmenetluses kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes (lisandub käibemaks). Tulenevalt sellest leiab ringkonnakohus, et 454,80 eurost kuulub rahuldamisele ja väljamõistmisele 388,80 eurot, sealhulgas käibemaks 64,80 eurot. Eraldi kuulub rahuldamisele hüvitis sõidule kulunud aja eest 36 eurot (käibemaks 6 eurot) ja kohtuistungil osalemise tasu 196,56 eurot (käibemaks 32,76 eurot). Veel tuleb käsitleda ka esitatud sõidukulude taotlust Tallinn-Tartu-Tallinn 370 km, mille eest taotletakse tasu summas 133,20 eurot, sealhulgas käibemaks 22,20 eurot. Tulenevalt korra § 17 lg-test 1 ja 2 alusel on põhjendatud rahuldada tasutaotlus sõidukulude osas summas 133,20 eurot, sealhulgas käibemaks 22,20 eurot. Kokku kuulub 03.10.2019 allkirjastatud tasutaotlus rahuldamisele summas 754,56 eurot, sealhulgas käibemaks 125,76 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb Z.I osas KrMS § 337 lg 1 p 1 lahendi, siis jäävad ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud Z.I enda kanda. XI Lõppjäreldus
50.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 1 ja 4; § 338 p-dest 2 ja 3; § 339 lg-st 2; § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5; § 341 lg-st 3 ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
13.detsembri 2018 otsuse konfiskeerimisotsustuse osas, väljamõistetud tsiviilhagide jaotuse osas ning maakohtumenetluses kindlaks määratud menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tühistab Juri Saltõkovilt ja Jevgeni Saltõkovilt konfiskeeritud vara otsustuse ning määrab kindlaks, et Viru Maakohtu 18.01.2016 määrused tuleb tühistada, kuid arestitud vara tuleb jätta tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla; määrab kindlaks, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse tsiviilhagist tuleb Juri Saltõkovil hüvitada 13 392,89 eurot ning Juri ja Jevgeni Saltõkovil tuleb tsiviilhagist hüvitada solidaarselt 1667,69 eurot; osaliselt jätta Jevgeni Saltõkovi osas Kohtla-Järve linna tsiviilhagi läbi vaatamata; Tatjana Majoroval tuleb hüvitada tsiviilhagi solidaarselt A.L. ga ning Eesti Vabariigil tuleb hüvitada Juri Saltõkovile maakohtu menetluse kuludest 9569 eurot ja Jevgeni Saltõkovile 20 257,60 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Z.I kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata ning süüdistatavate Juri Saltõkovi, Jevgeni Saltõkovi ja Aljona Aulova kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi ja süüdistatav Tatjana Majorova kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega jäävad rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Osaliselt jõustunud Riigikohtu 11.12.2020 otsusega:
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 13. detsembri 2018. a ja Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2019. a otsus Z.I süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi, Aleksandr Ponomarjovilt määratud kaitsja tasu ja sundraha väljamõistmises ning valitud kaitsja tasu ja muu menetluskulu tema kanda jätmises. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Mõista Z.I talle esitatud süüdistuses õigeks.
3.Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses Z.I-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388,80 eurot (sh käibemaks).
4.Jätta Z.I-le kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest määratud kaitsjatele makstav tasu koos käibemaksuga kokku summas 6960,36 eurot (sh 5817 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses, 754,56 eurot apellatsioonimenetluses ja 388,80 eurot kassatsioonimenetluses) menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Z.I kasuks välja 2430 eurot (sh käibemaks) kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu ja muu menetluskulu katteks.
6.Kassatsioon rahuldada.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.