Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 29. märtsi 2019.a kohtuotsus jätta muutmata. Kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Narva Esimene Advokaadibüroo Tallinna esinduse vandeadvokaadile Valeriy Gimaevile makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei Baulinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 360 eurot, sh käibemaks. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Baulinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi abile Merike Allikmäele makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei Solovjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot, sh käibemaks. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Solovjovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse süüdistatavatele eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(24)

tõendamist. Apellant asub seisukohale, et kohtuotsus ei ole seaduslik ega motiveeritud. Rikutud on KrMS § 15 lg 1 ja § 3051 lg 1, 2 sätteid. 3.2 Süüdistatav Sergei Baulin asub seisukohale, et prokurör oleks pidanud taanduma KrMS § 49 lg 6 alusel, kuna ei ole vastanud tema kaebusele ehk kuriteo teatele politsei tegevuse kohta seoses vara kadumisega. Politseitöötaja on rikkunud läbiotsimisel seadust ja menetluse ajal oli rikutud KrMS § 8 lg 5. Tulenevalt sellest on tema isiklikud esemed varastatud, kuid prokurör soovib nimetatud sündmust varjata. Läbiotsimise videot ei ole esitatud kohtule, mis oli vormistatud protokolli lisana. Tema vahistamise ajal kinnitas politsei, et vara säilib. Maakohus tema seisukohtadele tähelepanu ei pööranud ja tõlgendas asju teistmoodi. Vara kadumisega seoses taotleb süüteomenetlusega kahju hüvitamist. Süüdistatav asub kokkuvõtvalt seisukohale, et prokurör ei ole erapooletu. 3.3 Prokuröri poolt on süüdistusakt koostud puudustega, kuna seal puuduvad faktilised asjaolud. Maakohus ei oleks tohtinud võtta süüdistusakti menetlusse. Süüdistusakt ei vasta Riigikohtu lahendites toodule nr 3-1-1-24-05, p 14, 3-1-1-31-10, p 9, 3-1-1-68-11, p 10, 3-11-97-15, p 3 ja KrMS § 154 lg 2 p 9 sättele. Süüdistusaktis on süüdistus konkretiseerimata ja ei selgu kes nimelt andis narkootilist ainet Vorininile kas tema või Solovjov. Seega on rikutud kaitseõigust. 3.4 Apellant asub seisukohale, et tegemata on hääleekspertiis, mis kinnitaks, et üks kõneleja on tema. Lisaks ei ole esitatud mingeid tõendeid, et nimetatud telefoninumber kuulub temale. Seega on maakohus rikkunud KrMS § 147 lg 7 sätet. Ka kinnitab Solovjov fakti, et tema ei ole autost rääkinud, mistõttu saab teha järelduse, et tema ei ole üldse Solovjovile helistanud. 3.5 Süüdistatav Sergei Baulin asub seisukohale, et tunnistaja V ütlused ei ole tõendiks, kuna ta ise tegeleb narkootikumide käitlemisega. Tunnistaja V ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ütlused on antud politseile surve all, kuna oli ennetähtaegselt vabaduses ja pani toime ise uue rikkumise, mistõttu soovis vabaneda ees ootavast karistusest. Lisaks on V-l võlg tema ees ning ta soovib võlast vabaneda. Maakohus nimetatud asjaoluga ei arvestanud. KrMS § 66 lg 21 alusel ei saa olla tõendiks ka kolmandalt isikult kuuldu. V matkis kuritegu ja tuli narkootikumide järele Solovjovi juurde, kuid vestluses ei ole üldse juttu narkootikumidest. V on ise sõltlane, mistõttu oleks politsei pidanud veenduma, et matkija on usaldusväärne. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-94-04, p 11 toodud seisukohti, mistõttu on tegemist rikkumisega, kuna ainukeseks süüstavaks tõendiks on V ütlused. 3.6 Kohus oleks pidanud küsitlema P uuesti, et saada asjades selgust või uuendama menetluse KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel, kuid kohus seda ei teinud. Palub võtta arvesse P ütlused. 3.7 Tehtud jälitustoiming ehk kuriteo matkimine ei ole seaduslik, kuna matkija ei ole usaldusväärne. Lisaks ei olnud V jälgimise all, kui läks Solovjovi juurde, mistõttu ei olnud teada V tegevus. V on provotseerinud kuriteo toime panemist, kuid provokatsioon on keelatud. Apellant asub seisukohale, et jälitustoimingutega saadud tõendid tuleb jätta tõendikogumist välja, kuna rikutud on KrMS § 1267 sätteid, kuna sealt ei nähtu, et isik paneb toime kuriteo, kuid seaduse järgi peab see olema tõsikindlat näha. Ka ei saa olla jälitustoimingutega saadud pealtkuulamised tõenditeks, kuna selles ei räägita toimepandud kuriteost ega selle ettevalmistamisest. Pealtkuulamise luba ei ole seaduslik, kuna sealt ei nähtu, et oleks viiteid, et just tema tegeles narkootilise ainega.

4(24)

5(24)

4.4 Käesolevas kriminaalmenetluses on jälitustoiminguna kasutatud matkimist, mille käigus on toiming ka jäädvustatud. Kuid isegi selline jälitustoiming ei andnud andmeid Sergei Baulini seotuse kohta KarS § 184 lg 2 p 1, 2 sätestatutud kuriteo toimepanemisel. Kuna isegi jälitustoimingu käigus ei kogutud andmeid Sergei Baulini seotuse kohta, siis see viitab üheselt sellele, et Sergei Baulin ei ole süüdistuses esitatud kuritegu toime pannud. Asjas on koostatud ekspertiis 17E-GE1204, mis omakorda ka välistab Sergei Baulini seost süüdistuses esitatud kuriteoga, kuna Sergei Baulin DNA-d ei ole leitud üheski narkootilise aine pakendis. Sergei Baulini elukohas 07.03.2018.a toimunud läbiotsimise käigus samuti ei leitud narkootilise aine käitlemisele viitavaid tõendeid. Reeglina narkootilise aine käitleja kasutatud kohtades leitakse kaal, telefon, pakendeid jne. Sergei Baulini elukohas on aga leitud pihuarvuti ja SIM-kaart numbriga VVVVVVVVV. Samas ükski tõend, v.a. AV ütlused, millistesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt, ei kinnita Sergei Baulin teadmist ja kooskõlastamist Sergei Solovjoviga. 4.5 Narkootilise aine üleandmis-vastuvõtmise akt koos fotoga tõendab AV poolt 16.11.2017 kuriteo matkimise käigus saadud narkokahtlase aine üleandmist politseiametnikele. Sellest tulenevalt narkootiline aine oli kilekotis, kilekott omakorda oli pabernutsaka sees. Kohtumenetluse käigus oli avaldatud ka jälitustoimingu protokoll, kus keegi tundmatu isik annab AV-le midagi pakis, ehk kilekoti. Seega keegi tundmatu isik andis AV-le 16.11.2017.a kilekotis, mitte paberinutsaka sees. Narkootilise aine üleandmis-vastuvõtmise aktist ei nähtu, kus oli narkootiline aine üle antud. Seega tegemist võib olla teise pakendiga. AV sõnul tema kõndis veel 5-7 minutit, seega on ruumiline ja ajaline vahe korteris narkootilise aine andmise ja politseinikele üleandmise vahel. Samuti on vastuoluline 17.11.2017.a üleandmise akt ja samade ainete esitamine eksperdile. 17.11.2017.a üleandmise akt, millega AV andis üle narkootilist ainet politseile, pakend on paberümbrikus. Eksperdile on aga esitatud kilekotid (narkootilise aine ekspertiis). Seega tegemist on kahtlust tekitavate tõenditega ning kahtlust tugevdab veel see asjaolu, et DNA- ekspertiis ei tuvastanud Sergei Baulini DNA sisaldust pakendites. 4.6 Sergei Baulini elukohas 07.03.2018.a toimunud läbiotsimisel on leitud SIM-kaart numbriga VVVVVVVVV. 22.03.2018.a koostatud jälitustoimingu protokolli kohaselt pöördutakse kellegi Sergei poole. Tallinnas on Sergeisid ilmselt väga palju ning käesoleval juhul justnimelt teine Sergei. Sellele viitab see asjaolu, et kui helistatakse keegi Sergeile, siis helistatakse numbrile NNNNNNNN. 07.03.2018.a toimunud läbiotsimise käigus aga leiti ainult number VVVVVVVVV, mis on Sergei Baulini kasutuses. Seda on Sergei Baulin kinnitanud ka enda kinnipidamisel, kuna 07.03.2018.a kinnipidamisprotokollist tulenevalt Sergei Baulini kontaktiks märgitud VVVVVVVVV. Maakohus on asunud seisukohale, et kohtuistungil telefonivestlusi ja kasutatud salvestusseadme salvestusi kuulates on võimlaik aru saada ja ära tunda, et üheks kõnelejaks oli Sergei Baulin. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-1015 asunud seisukohale, et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-1011, p 26). Käesolevas asjas Sergei Baulin ei tunnistanud telefonis ja kasutatud salvestusseadme salvestuses kõlanud hääle omanikuks ennast. Kohtuotsuses lahendamist vajav küsimus, kas Sergei Baulin oli selleks isikuks, kes kiitis heaks ja kooskõlastas narkootilise aine üleandmist, on faktiline asjaolu, tuleb tõendite abil tuvastada, kuna tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et üheks kõnelejaks on Sergei Baulin. Maakohus on nimetaud asjaolu asunud tuvastama oma siseveendumuse kohaselt (kohtuotsuse lehekülg 10: selleks ei pea olema hääleekspert). Eelpool käsitletud Riigikohtu lahendist tulenevalt tegemist on KrMS §-st 7 tulenevat süütuse

6(24)

presumptsiooni põhimõtte rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.7 Tunnistaja RP ütlused on usaldusväärsed. RP kohtuistungil selgitas, et AV võtab politsei töötajatelt raha matkimiseks, siis tuleb rääkida narkootikumidest, mida tegelikult ei olegi. Loomulikult ei saanud RP matkimise käigus selgesõnaliselt rääkida narkootikumidest, kuna sellisel juhul see oleks provokatsioon (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-110-04). Seetõttu tema pidi kasutama konspireeritud väljendeid. RP kirjeldas, kuidas AV politseiga koostööd tehes tegutseb: rääkida narkootikumidest, kuigi narkootikume ei olegi. RP kirjeldus AV tegevuse kohta on sarnane sellega, kuidas AV tegutses 16. ja 17 novembril, ehk ka sel korral jutt oli narkootikumidest, kuid tegelikult narkootikume ei olnud. Seega RP ütlused on usaldusväärsed, mida tuleb hinnata kogumis vastavalt KrMS § 61 lg 2. 4.8 SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskirjast tulenevalt, kui isiku õigusi rikub süüliselt Eesti menetleja, peab Eesti riik hüvitama isikule kahju ka siis, kui Eesti riik oli üksnes "käsunditäitja" e täitev riik rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö tähenduses. Seega riigil vastutuse tekkimise eelduseks on menetlejapoolne süüline käitumine. KrMS § 8 p 5 kohaselt uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. Sergei Baulini korteris on läbiotsimist läbi viidud prokuratuuri määruse alusel, kes KrMS § 30 lg 1 tulenevalt juhib kohtueelset menetlust. Läbiotsimise teostamisel on Sergei Baulini kasutuses olev ruum jäänud menetleja poolt lukustamata, Sergei Baulini asjad järelevalveta. Seega käesoleval juhul on rikutud menetlusnormi, ehk KrMS § 8 p 5, kuna menetleja ei ole järelevalveta vara Sergei Baulini nimetatud isikule või kohaliku omavalitsuse hoiule üle andnud. Sellise kohustuse täitmata jätmise tagajärjel on Sergei Baulini elukohas toimunud vargus, mille kohta oli alustatud ka kriminaalmenetlus. Sergei Baulini kinnipidamisel tunnistaja S on kinnitanud politseile, et tema ei lubanud asju valvata. Maakohus on tuvastanud, et asjad jäid lukustamata tuppa seetõttu, et eeldati, et vara jääb S valvata. Seega tegemist on vähemalt hooletusega, mis on süü vormiks avaliku teenistuse seaduse § 74 lõike 2 mõttes. Seda enam, et korteris isikud said kontrollitud ning Sergei Baulin ja S lähisuhet ei tuvastatud. Just asjade järelevalveta ja ukse lukustamata jätmise tõttu toimus vargus, oli algatatud ka kriminaalmenetlus ning kahjuks varguse toimepanijat ei tuvastatud. Seega esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (toa lukustamata jätmise tõttu said asjad varastatud).

7(24)

5.2 Antud luba 10.10.2017 menetlustoiminguks on kohtukõlbmatu tõend ning V ütlused ei kinnita ega tõenda, et jälitustoimingud teostati lubades märgitud ajavahemikus. Kohtule esitatud jälitustoimingu protokoll on ebausaldusväärne tõend. Kohus küll tuvastas, et nii varjatud jälgimine kui matkimine on toimunud selle ajavahemiku piirides, milleks luba anti. Samas kohus tuvastas ka selle, et prokuröri poolt antud luba kandis kuupäeva 10.oktoober 2017.a, allkirjastatud oli ka 10. kuupäeval, kuid jälitusprotokollis oli märgitud loa kuupäevaks 11. oktoober 2017. Tegemist ei saa olla lihtsalt inimliku eksitusega näpuvea näol, kuna kohtunik Alari Möldre poolt väljastatud luba on tõepoolest väljastatud ja allkirjastatud 11.10.17. Kuna ebatäpsused ja kahtlused tõendites on antud kriminaalasja menetluses algusest peale, siis ei saa nõustuda, et antud luba on 10. oktoobri kuupäevaga. Viga on ka süüdistusakti p.15.10, kus loa kuupäevaks on 11.10.2017. Menetleja tegevus nii ajas kui ka kohas on ebausaldusväärne, seega pole tegemist tõendite valedes kuupäevades mitte näpuvigadega, vaid kohtule kõlbmatute tõenditega. Süüdistusakti koostades pidi prokurör märkama, et mitte ainult jälitustoimingu alus on vale, puudulik on ka jälitustoimingu koht p-s 3, mis on hoopis märkimata. 5.3 Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlust ei ole seoses läbiotsimisega Sergei Solovjovi elukohas välja antud esemetega XXX. Tegelikkuses 09.03.2018 asitõendite vaatlusprotokolli vaadeldavaks objektiks on 07.02.2017 Solovjovi ja Baulini elukohas teostatud läbiotsimisega leitud ja ära võetud esemetega. Protokollist ei nähtu kumma korterist esemed leiti, kas Solovjovi või Baulini korterist ning miks on kohus andmed asitõendite kohta Solovjovi tõendiks hinnanud. Samas on tähelepanuta jäänud, et lusikal ja kaaludel DNA-d ei võetud, et läbiotsimine toimus 3 kuud pärast väidetavat kuritegu. Sergei Solovjov peeti 07.03.2018 kahtlustatavana kinni ning protokolli p.12 kohaselt Solovjovilt midagi ära ei võetud (sealhulgas raha). 5.4 DNA-ekspertiisiaktis nr 17E-GE1097 ja ekspertiisiaktis nr 18E-GE0267 ei saadud anda hinnangut Solovjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise või mittesisaldumise kohta ning lõpuks leiti et soonkinnisega kilekoti kahelt proovilt saadud tulemused ei ole seostatavad Sergei Solovjoviga. Ometigi asus kohus seisukohale, et Sergei Solovjovi DNA mitteleidumine nendel kohtadel, kust proovid võeti, ei välista siiski automaatselt tema kokkupuudet selle kilekotiga. Kohus on langenud oletustesse öeldes, et proovivõtmise kohtadele ei pruukinud tema DNA jääda, kuid sellele vaatamata järeldas Solovjovi seotust. Solovjovil puudub süü, sest antud episoodis Solovjovi DNA-d pole ekspertide hinnangu kohaselt kusagilt leitud ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlus süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. 5.5 Kaitsja seadis kahtluse alla ekspertiisiakti 18E-AN0299, mitte ainult põhjusel, et ekspertiisi aktist ei nähtu, et tegemist oleks Koidula tänava pakendiga vaid põhjusel, et üleüldse ei nähtu, kust pärineb ekspertiisiobjektiks pitseeritud pakend. Antud juhul ei saa kindel olla mis pakendid esitati, kust nad pärinevad, mis ekspertiisiks esitati. Ei saa kindel olla, kas Solovjovi poolt välja antud aine oli sama 2,18 g amfetamiini, mis ekspertiisiks esitati, sest lk 159-161 ekspertiisiaktis 18E-AN0299 ei nähtu, et tegemist oleks Koidula tn pakendiga (nagu on märgitud teistes aktides Koidula 1, Koidula 2, Koidula 3). 5.6 Kaitsja vaidles tõenditele vastu, sest süüdistusaktis prokuröri tõendite loetelus p 15.2 on kirjas, et nimetatud ekspertiisi akt 17E-AN1306 tõendab amfetamiini sisaldumist Vile 20.10.17 edasi antud pulbrilises aines. 20.10.17 V poolt politseile üle antud pulbriline aine ei saa olla Solovjovilt saadud, sest süüdistusaktis on kirjas, et pulbrilist ainet oli kokku 7,05 g ja

8(24)

ekspertiisiaktis 17E-AN1306 samuti, et ekspertiisiks esitati roosa pulber massiga 7,05 g. Kas V saputas mingit ainet juurde, et ta 20.10.2017 (tõendid lk 1) politseile andis 10 g või läks 3 g ainet ekspertiisi tegemise ajaks kaduma või on tegemist mõne teise kriminaalasja episoodiga, pole antud kriminaalasjas tuvastatud. 5.7 Tunnistaja V vastustest saab järeldada, et olles matkija antud kriminaalasjas, olid tal sügavad isiklikud huvid saada leevendusi enda karistustele. Ei ole ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et toiminguks raha üleandmine toimus, sest 16.11.17 episoodis ei ole rahatähti fotografeeritud. Samuti pole teada jälitusprotokolli kohaselt matkimise asukoht, kus see pidi toimuma. Kas V ostis süüdistusaktis märgitud 0,97 g fentanüüli 16.11.2017 saadud raha eest, mis talle politsei andis, pole teada, sest kohtualustelt raha leitud ei ole ja ka kupüüride võrdlusmoment puuduks, sest on kirjas, et 16.11.17 Vile anti 250.-, kuid selle kohta puudub fototabel. Kas matkija võib enda isikliku raha ja vahenditega maksta narkootilise aine ostu eest ja siis saadud aine politseile esitada. Muidugi võib ta seda teha, lootuses teenida nõnda veelgi enam. Menetluse käigus ühtegi rahatähte fikseeritud ei ole, Solovjovilt raha leitud ei ole. Antud asjas tunnistaja V isik ei tekitanud usaldust. Tema ütlused on vastuolus muude tõenditega ning neid ei saa lugeda usaldusväärseteks. 5.8 Kaitsja leiab, et 17.11.2017 ekspertiisiakt 17E-AN 1429 ei ole usaldusväärne tõend, sest ei nähtu, mis objekt ekspertiisiks esitati ja kust pärineb üks asitõenditeibiga suletud pakend, mis on markeerimata. Ekspertiisiks esitati kollakaspruun paakunud pulber 0,97 g minigrip kilekotis, mis oli keeratud majapidamispaberi tüki sisse. Pakendite puuduliku markeerimise tõttu leian, et ka eksperdiarvamus aktis 18E-GE0267 on ebausaldusväärne. Enamuses ekspertiisiaktidest nähtub märge „Koidula 1, 2, 3“, kuid aktis 17E-AN 1429 sellist märget ei ole, seega ei saa kindel olla mis pakendid esitati, kust nad pärinevad, mis ekspertiisiks tegelikult esitati. Narkootilise aine üleandmise-vastuvõtmise 16.11.17 akti kohaselt on 1 g fentanüüli kahtlast pulbrit pakendatud paberümbrikusse ja markeeritud Koidula 2. Lisan, et antud kriminaalasjas tunnistas V, et aine oli fooliumpakendis. Ekspertiisiakt 18 E-GE0267 arvamuse p 2 sisaldab väidetavalt kahe eelpoolnimetatud pakendi analüüsi, kuid selles ei saa kindel olla põhjusel, et kriminaalasja materjalides pole olemas proovi soonkinnisega kilekotilt, pakend Koidula 2. Jääb arusaamatuks, mille alusel ekspert on tähise Koidula 2 sinna märkinud. 17.11.2017 ekspertiisiakt 17E-AN 1429, saab olla ainuke akt, mis 17E-GE1182 ekspertiisiks esitati. Nimelt märkustes lk 54 on kirjas, et ekspertiisiks esitati pakend Koidula 2, mis edastati keemiaosakonnast DNA osakonda samal kuupäeval, so 17.11.2017. Rohkem ekspertiisiakte 17.11.2017 kuupäevaga ei ole. Rohkem ekspertiisiakte ega pakendeid märkega Koidula 2 samuti ei ole, kui selleks on üleandmise akt ja ekspertiisiakt 17E-GE1182. 5.9 19.03.18 ekspertiisiaktis 18 E-GE0267 arvamuse p 2 andis ekspert arvamuse selle kohta, et saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Solovjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Tõendeid objektiivselt hinnates, leian, et 1⁄2 proovist süüstava tõendina arvestamine peab langema puuduliku markeeringu tõttu ära. Tervikuna on eksperdi hinnang ebausaldusväärne just põhjusel, et ekspert ei peaks ise juurde kirjutama märget, mis dokumendis puudub, s.o. märget Koidula 2. Eksperdile esitatud aktid sisaldavad: akt 17EGE1097 märget Koidula 1; akt 17E-GE1182 proov majapidamispaberilt Koidula 2; akt 17EGE1204 proov kahelt soonkinnisega kilekotilt Koidula 3. 5.10 Apellant märgib, et ei ole tõendatud, et Sergei Solovjov ja Sergei Baulin andsid ühiselt ja kooskõlastatult 17.11.2017 Tallinnas XXX asuvas korteris AV-le edasi 2 minigrip kilekotti,

9(24)

millistes oli kokku 7,43 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas 0,18 grammi puhast fentanüüli. Kuriteo matkimiseks raha 1400.- anti V-le fentanüüli ostuks väidetavalt 17.11.17. kell 13.20. Väidetavalt seetõttu, et kohtualustelt sellist summat ega kupüüre nagu nähtub, ei ole tuvastatud. V poolt öeldud fooliumpakendit ei ole tuvastatud. Pakend Koidula 3, s.o. 17.11.17 V poolt üle antud 2 soonkinnisega kilekotti pruunikat värvi ainega, mida ta sai väidetavalt 17.11.17 XXX Solovjovilt, ei saa olla sama, mis kajastub üleandmise vastuvõtmise aktis. Narkoaine üleandmise vastuvõtmise akti 17.11.17 lk 61 on üleantava aine kirjelduses märgitud 2 minigrip kilekotti pruunika pulbrilise ainega pakendatud paberümbrikusse, fotografeeritud ja markeeritud Koidula 3. Ekspertiisiaktides l7E-GEI204 lk 68-74 ja aktis 18E-GE0267 lk 79 nähtub, et pakend Koidula 3 proov on esitatud soonkinnisega kilekotilt nr 1 ja nr 2, milles oli aine. Väita, et aktid tõendavad kogumis Solovjovilt pärineva biol materjali leidumist ka 17.11.17 matkimise käigus V-le üle antud narkootilise aine fentanüüli sisaldumist pakenditel, on eksitav. 5.11 Solovjov esitas 21.09.2018 kohtule taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju 1750.hüvitamiseks. Solovjov ei tea oma vara asukohta. Ta palub riigil asjade maksumuse hüvitamist summas 1750 eurot. Sergei Solovjov peeti kahtlustatavana kinni 07.03.2018 Tallinnas XXX asuvas korteris. Protokolli p 12 kohaselt midagi ära ei võetud. Solovjov on rääkinud, et tema kasutuses oli korter nr 4 ning see oli lukustatav. Esemete vargusest sai ta teada 1 päev enne avalduse politseile kirjutamist. 27.06.18 on ta esitanud kuriteo teate. Tunnistaja LS kirjeldas 07.03.18 toimunud kinnipidamist ning kinnitas, et pärast läbiotsimist nad kohaliku omavalitsusega ühendust ei võtnud, et tagada kahtlustatavate asjade järelevalve. Tunnistaja vastas, et nende lahkudes nad sulgesid Solovjovi toa ukse, kuid ta ei tea, kas see ka lukustati. Et Solovjovi elukaaslane R pidi tagasi tulema ja sel viisil pidigi vara kaitstud olema. Kuid ta ei osanud öelda, kas R tuli tagasi või mitte. Leian, et menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust ja põhjustanud seeläbi Solovjovile kahju ning isikul on õigus nõuda 1750 eurot kahju hüvitamist. Välja nõuda Solovjovi kasuks hüvitis 14 eurot päev iga alusetult kinni peetud päeva eest.

10(24)

Süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsiooni ning kaitsjad toetasid süüdistatavate apellatsioone. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11(24)

päringute, seisukohtade jms kohta. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga. 8.4 Apellant Allikmäe on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Sergei Solovjov tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Sergei Solovjov on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 8.5 Kaitsja Allikmäe apellatsioonis on leitud ka, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8.6 Kolleegium nõustub apellandi Gimaevi seisukohaga, et vastavalt KrMS §-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-93-15, p 66, 3-1-1-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p 20. Apellant jätab tähelepanuta asjaolu, et antud juhul ei ole tegemist ütlustega, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval või tema kaitsjal võimalik küsitleda. Kohtumenetluses on süüdistatava kaitsjal olnud võimalus küsitleda tunnistajat AV ning ka süüdistataval endal on seejuures lastud küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajat, mistõttu on olnud tagatud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda kaitsja vahendusel tunnistajat ning tema ütlusi kahtluse alla seada ning vastuolusid välja tuua. Asjaolu, et tunnistaja teisesküsitluses ei osanud kaitsja kõigile küsimustele vastata või vastas üldiselt ei ole samastatav olukorraga, mil vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seejuures ei ole tunnistaja V vastused teisesküsitluses kaitsja Gimaevile olnud valdavas enamuses, et ei mäleta, ei tea (kd 1 lk 71-71 pöördel), mistõttu on ainetu kaitsja väide, et rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise mõtet. 8.7 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja Allikmäe poolt tõstatatud tõendite, s.o ekspertiisiaktide lubatavuse ja usaldusväärsuse osas, kuna apellatsioonis toodu kohaselt on maakohus tuginenud kohtuotsuse tegemisel tõendile, mis ei ole lubatav.

12(24)

Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendite ehk ekspertiisiaktide osas. Maakohus asus üheselt seisukohale, et nimetatud tõendid on lubatavad ja nende usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda (kd 2 lk 121, 122-122 pöördel). Maakohus käsitles üksikasjalikult kaitsja Allikmäe väiteid ekspertiisiaktide kohta ning andis ammendava vastuse. Kolleegium ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud samasisulisi argumente, kuna apellatsioonis kordab apellant samu väiteid, mida esitas maakohtus ning millele maakohus on ammendavalt vastanud ning apellatsioonis toodu ei kummuta maakohtu seisukohta, mistõttu kogutud tõendeid ei saa apellatsioonis toodud põhjendusel lubamatuks ega ebausaldusväärseks pidada. Kaitsja asub seisukohale, et ekspertiisiaktist 18E-AN0299 ei nähtu kust pärineb ekspertiisiobjektiks pitseeritud pakend. Kolleegium nõustub maakohtuga, et selline kaitsja väide on asjakohatu, kuna läbiotsimisprotokollist nähtub Sergei Solovjovi eluruumist nr 4 läbiotsimisel leitud objektid, kuidas need on pakendatud ja markeeritud (kd tõendid lk 46). Ekspertiisimääruses kajastatu kohaselt määrati ekspertiis teha just Sergei Solovjovilt läbiotsimise käigus leitud ja äravõetud ainele (kd tõendid lk 167) ja ekspertiisiaktis kajastatu kohaselt tehti ekspertiis just nendele esemetele ja ainele, mis leitud läbiotsimise käigus Sergei Solovjovilt (kd tõendid lk 48). Nendel asjaoludel nõustub kolleegium maakohtuga ja kolleegiumil ei ole alust kahelda selles, et ekspertiisiasutusele esitati ekspertiisiks just süüdistatava Sergei Solovjovi elukohast leitud esemed. Apellatsioonis puuduvad asjaolud, mis tingiks tõsiseltvõetava kahtluse selle kohta, et ekspertiisiks on esitatud kellegi teise isiku esemed ja ained. 8.8 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et täiesti asjakohatu on kaitsja Allikmäe väide, et läbiotsimisprotokollist ei nähtu kummast korterist esemed leiti. Protokollis on üksikasjalikult märgitud läbiotsimise käik ehk millist tuba keegi süüdistatavatest kasutab ning üksikasjalikult on kirjeldatud ka läbiotsimisega leitud objekte ja millisest eluruumist konkreetsed objektid olid leitud (kd tõendid lk 45-46). Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on otsuses nendele küsimustele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium nendel küsimusel pikemalt peatuma. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et rikutud on tõendite kogumise üldtingimusi ning ekspertiisiaktid ei vasta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetele. 8.9 Kolleegium peab lisaks vajalikus märkida, et kaitsja Allikmäe apellatsioon on läbivalt vastuoluline, nii palub kaitsja Allikmäe korduvalt tõendite ümberhindamist, toetudes oma väidetes seejuures tõenditele, mille ebausaldusväärseks ja lubamatuks tunnistamist ise taotleb.

13(24)

PL4446/2017 vastab seaduses sätestatud nõuetele ning seega on maakohus andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Kolleegium peab vajalikuks märkida vaid järgmist. Apellant Allikmäe taotledes apellatsioonis toodud põhjendusel jälitustoimingu lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist välja jätmist, tugineb mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et jälitustoimingu luba nr PL4446/2017 on allkirjastatud prokuröri poolt digitaalselt 10.10.2017 kell 23:39, mistõttu on meelevaldne ja asjakohatu apellandi apellatsioonis toodu, et jälitustoimingu protokollis märgitud kuupäev 11.10.2017 ei ole inimlik eksitus ning ei saa nõustuda, et antud luba on 10. oktoobri kuupäevaga. Lisaks selgitas prokurör, et süüdistusakti p 15.10 märgitud andmed võttis jälitustoimingu protokollist, mistõttu sattus ka süüdistusakti jälitustoimingu loa PL4446/2017 ekslik kuupäev. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab kokkuvõtvalt, et eelpool kirjeldatud minetus on hinnatav tehnilise ja vormistusliku veana, kuna antud viga ei mõjuta otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust. 9.2 Kolleegium tutvus ka jälitustoimingu loa taotlusega nr JT1924/2017 ja Harju Maakohtu määrusega KM4451/2017 ning mingeid rikkumisi ei tuvastanud. Nii taotlus kui ka määrus on põhistatud ning kolleegiumil ei tekkinud kahtlusi eeluurimiskohtuniku antud loa ja selle loa aluseks oleva prokuröri taotluse seaduslikkusele ega ka ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Samuti nähtuvad taotlusest ja jälitustoiminguks antud loast põhjendused selle kohta, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude menetlustoimingute abil. Kolleegium kontrollis ka jälitustoimingu loas ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist ning asub seisukohale, et kohtueelne menetleja on jälitustoimingute tegemisel loas ette nähtud tähtaegu järginud ning kõik jälitustoimingud teostati lubades toodud ajavahemike jooksul. 9.3 Süüdistatav Sergei Baulin on asunud seisukohale, et jälitustoimingu protokoll ei ole seaduslik, kuna matkija ei olnud usaldusväärne isik. Rikutud on KrMS § 1267 sätteid, kuna seaduse kohaselt peab olema tõsikindlat tuvastatud, et isik paneb toime kuriteo. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et rikutud on KrMS § 1267 toodud sätteid, kuivõrd apellatsioonis toodud tõlgendus antud normi kohta ei ole asjakohane. Asjaolu, et matkijaks ei olnud süüdistatava arvates usaldusväärne isik, ei too kaasa selle toimingu alusel kogutud tõendite lubamatust. Seadus ei keela kasutada matkijana varem kriminaalkorras karistatud isikut ning ei näe matkija isiku kohta ette mingeid erilisi nõudeid, mistõttu apellatsioonis toodud asjaolud ei ole käsitatavad seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Süüdistatava Sergei Baulini apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust jaatada, et jälitustoimingut tehes on rikutud seaduse nõudeid. 9.4 Kolleegium ei jaga apellatsioonides väljendatud seisukohta, et AV ületas kuriteo matkimiseks lubatud piire. Süüdistatav Sergei Baulin märgib apellatsioonis, et AV provotseerinud kuriteo toime panemist, kuid ei märgi milles täpselt provokatsioon seisneb. Kogutud tõendistest ei nähtu, et AV oleks käinud tungivalt süüdistatavatele peale narkootilise aine ostu sooviga. Jälitustoimingu protokoll ei kinnita seda, et AV oleks aktiivselt mõjutanud süüdistatavaid Sergei Baulinit või Sergei Solovjovi narkootilist ainet käitlema. Protokollidest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid keeldunud AV-ga suhtlemast ning andnud mõista või väljendanud selgesõnaliselt, et nad ei tegele selliste asjadega. Seda, et AV süüdistatavatele seejuures ülemäära aktiivselt peale käiks, meelitaks või koguni ähvardaks, jälitustoimingu protokollist ei nähtu, mistõttu ei ole kuriteo matkimiseks lubatud piire ületatud. Seejuures jätab apellant Sergei Solovjov tähelepanuta, et matkijal ongi õigus kohtu loal panna toime

14(24)

kuriteotunnustega tegu, mistõttu ei oma mingisugust tähtsust asjaolu, et AV-le oli pandud kohustus mitte omada narkootilisi aineid. 9.5 Apellandid asuvad seisukohale, et AV tegevus ei olnud kogu aeg politsei jälgimise all, siis ei ole tegemist kohtukõlbuliku tõendiga. Kolleegium sellise apellantide seisukohaga ei nõustu, kuna KrMS § 1255 lg 2 ei näe ette, et varjatud jälgimine tuleks obligatoorselt videosalvestada või pildistada. Ka ei näe obligatoorselt sellist nõuet ette KrMS § 1268 lg 2. Käesolevas asjas on uurimisasutus leidnud, et on piisav kui varjatud jälgimise käigus kogutud teave on dokumenteeritud ainult jälitustoimingu protokollis, nagu see on ettenähtud KrMS § 12610 lg 1 p 1-6 ning matkimine on jäädvustatud helisalvestise vahendusel. Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks varjatud jälgimise ja matkimise käigus kasutada videosalvestamist või pildistamist, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et jälitustoiminguid tehes ei ole mingeid seaduse nõudeid rikutud ja nende toimingutega kogutud tõendeid ei saa apellatsioonides toodud põhjendustel lubamatuks pidada.

15(24)

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 2 lk 120-123 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 10.2 Kaitsjad Gimaev ja Allikmäe heidavad apellatsioonides ette seda, et süüdistatavad Sergei Baulin ja Sergei Solovjov mõisteti süüdi sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus nende süüs. Seda seisukohta toetavad apellatsioonides ka süüdistatavad. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Samas on olemas antud asjas ka tunnistaja ütlused, mistõttu ei saa nõustuda, et süüdistatavad Sergei Baulin ja Sergei Solovjov mõisteti süüdi ainult kaudsete tõendite põhjal. 10.3 Maakohus on hinnanud süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 31-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 10.4 Apellandid Gimaev ja Allikmäe asuvad seisukohale, et tunnistaja AV ütlused on ainuke tõend, mis süüstab süüdistatavaid. Sellise seisukoha on ka süüdistatavad esitanud enda apellatsioonides. Nõustuda saab apellantidega, et tunnistaja AV antud ütlustel on Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vaid ühele tõendile tuginevate

16(24)

süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ka on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o tunnistaja AV ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad tunnistaja AV antud ütlusi. Apellandid on jätnud tähelepanuta, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. 10.5 Apellandid asuvad seisukohale, et tunnistaja AV ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tõendi, s.o tunnistaja AV ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud AV ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud AV ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. 10.6 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Süüdistatavad ega kaitsjad ei ole esitanud tunnistaja AV ütluste usaldusväärsuse kontrollimise taotlust kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluse avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium märgib, et enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. 10.7 Kaitsjad ja süüdistatavad on lisaks leidnud, et tunnistajate AV ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjusel, et tegemist on kriminaalkorras karistatud isikuga, kes oli vabanenud ennetähtaega, tunnistaja on narkomaan, kelle suhtes on pooleli kriminaalasi. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja varasem süüdimõistmine ja ennetähtaegne vabastamine ning narkootiliste ainete tarvitamine ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused eelpool märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellantide käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kuriteos süüdi mõistetud, ennetähtaega vabastatud või on pooleli kriminaalasi jne, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised tunnistaja ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Tõepoolest tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab tunnistaja ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused, kuid kolleegium märkis juba varasemalt, et maakohus on analüüsinud ja hinnanud tunnistaja AV ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud tunnistaja ütlused on usaldusväärsed.

17(24)

10.8 Apellantide väide, et tunnistaja AV annab valeütlusi süüstamaks süüdistatavaid Sergei Baulinit ja Sergei Solovjovi eesmärgiga vabaneda ise vastutusest või pehmenda oma karistust, märgib kolleegium järgmist. Omamata selleks mingit pealesunnitud põhjust on AV andnud tunnistajana Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi kohta süüstavaid ütlusi. Kolleegium asub seisukohale, et AV ütluste eesmärgiks ei ole olnud Sergei Baulinit ja Sergei Solovjovi süüstades soov vabaneda vastutusest või saada kergem karistus, kuna tegemist on pelgalt apellantide oletustega ning puuduvad igasugused tõendid, mis sellist oletust kinnitaks. Seejuures jätavad apellandid tähelepanuta, et ka juhul kui tunnistajale oleks mõistetud mingi karistus, mis oleks olnud vastuolus kohtupraktikaga, ei anna samas alust järeldada, et tunnistaja ütlused on tõendina ebausaldusväärsed. Isegi kohtupraktikat eirav karistus ei tee isiku ütlusi ebausaldusväärseks ning selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nr 3-1-1-96-11 p 7.4). 10.9 Kolleegium leiab, et apellatsioonides välja toodud asjaolud ei osuta AV ütluste vastuolulisusele, mistõttu ei ole alust nende ütluste kõrvalejätmiseks tõendikogumist. AV on andnud ütlusi, et narkootikume ostis Baulinilt ja Solovjovilt ning ka täpsustas kellelt mis ainet on ostnud. Seejuures ei ole V andnud ütlusi, et konkreetselt andis temale ainet ainult Solovjov, vaid andis ütlusi, et alguses andis Solovjov, mistõttu ei ole tegemist ütlustes vastuoluga nagu kaitsja Gimaev apellatsioonis viitab. Tunnistaja ütlus, et ta ei mäleta süüdistatavate elukoha aadressi, ei ole aluseks tunnistada ütlusi ebausaldusväärseks. Ei ole oluline, et tunnistaja ei teadnud täpsed aadressi, kuid oskas seevastu kirjeldada kus süüdistatav Sergei Solovjov täpselt elab ning selles osas ei ole kaitsja Allikmäe tunnistaja ütlusi kahtluse alla seadnud. 10.10 Apellant Allikmäe leiab, et tunnistaja AV ütlused tuleb tõendi kogumist välja jätta ka põhjusel, et need on vastuolus teiste tõenditega, millest nähtub, et narkootiline aine oli kilekotis, mitte fooliumis nagu väidab tunnistaja. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel tõendid enne tunnistaja AV ristküsitlemist (kd 1 lk 68-69). Nimetatud tõendile ei ole kaitsja viidanud AV ristküsitluse raames ega palunud avaldada nimetatud tõendeid, et kontrollida tunnistaja usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja AV ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole AV usaldusväärsust kontrollitud esitatud tõendite pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta AV ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 10.11 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-52-06 märkinud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava isiku ütluste usaldusväärsust kontrollida. Seega on apellandid jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et neil oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda AV tema ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks. Teisesküsitlusel sätestatud õiguste (suunavad küsimused, vastuste selgitamised, usaldusväärsuse kontroll jms) kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele.

18(24)

10.12 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos tunnistaja AV ristküsitlusel antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Lisaks tunnistaja AV ütlustele on kogutud ka muid tõendeid, mis kinnitavad AV ütlusi. Seega maakohtu järeldus, et AV sai süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi käest narkootilist ainet fentanüüli erinevates kogustes ja süüdistatava Sergei Solovjovi käest amfetamiini, ei ole meelevaldne ega oletuslik, vaid põhineb tõendite kogumil. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed tunnistaja AV ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, kuid samas ei kinnita AV ütlusi, vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus.

19(24)

funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks määrata hääleekspertiisi, tuvastamaks, et üheks kõnelejaks on Sergei Baulin, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Ka on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 7. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas ei olnud kuluka ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul tõepoolest otstarbekas, sest süüdistatavate süüd kinnitasid tunnistaja ütlused ja muud kriminaalasjas kogutud tõendid. 11.4 Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite ekspertiiside tegemist, et kinnitada enda kaitseversiooni ning hinnata süüdistusversiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kolleegium asub seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud esitata tõendeid, kuivõrd ekspertiisi taotlemisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus kinnitada kaitseversiooni, et telefonis kõneleja ja kohtumisel osaleja ei olnud süüdistatav Sergei Baulin, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. Maakohus on hinnanud süüdistatavate süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning konkreetse hääleekspertiisi puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 11.5 Asjaolu, et süüdistatava Sergei Baulini DNA-d narkootikumidelt ei leitud, kinnitab kolleegiumi hinnangul vastupidiselt kaudselt AV ütluste usaldusväärsust. Olukorras, kus Sergei Baulin on narkootikumide üleandmiseks kasutanud Sergei Solovjovi, puudus tal tõepoolest igasugune vajadus ise narkootikume vahetult puudutada. Maakohus on otsuses esile toonud selle, et Sergei Baulin oli isik, kes kontrollis aine koguseid. Seega apellatsioonides viidatud asjaolu, et süüdistatava Sergei Baulini käest ei ole leitud narkootilist ainet ning ainetelt temale kuuluvat bioloogilist materjali, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava valdusest ei ole leitud ja äravõetud narkootilist ainet ja tavapäraseid vahendeid, mis viitavad aine käitlemisele ning bioloogilise materjali puudumine, ei saa aga eraldivõetult olla süüdistatava Sergei Baulini suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. 11.6 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja RP ütlustega, märgib kohtukolleegium, et maakohus on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva tunnistajate AV ütlused ja teised

20(24)

kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Sergei Baulini ja tunnistaja RP poolt antud erinevatest ütlustest (kd 2 lk 122). Seejuures ei ole maakohus tunnistaja RP ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava Sergei Baulini ja tunnistaja RP ütlusi ning kaitsja esitatud versiooni. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et RP ütlused ei kinnita esitatud kaitseversiooni.

21(24)

ja tunnistaja AV ütlusi vestluste sisu kohta, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et just tunnistaja ütlused pole eluliselt usutavad. Maakohtu väiteid ja jälitustoimingu protokolli sisu analüüsi ja järeldust ei ole apellant usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Jälitustoimingu protokollist tulenevat vestluste sisu, on maakohus põhjalikult analüüsinud ning millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Otsustest nähtub selgelt, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused vestluste tegeliku tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule. Kolleegiumil tuleb märkida, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 p 8). 12.3 Süüdistatava Sergei Solovjovi versioon, et tegemist on tema vastu suunatud vandenõuga, kuna ei nõustunud politseiga tegema koostööd, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

22(24)

lk 124 pöördel-125 pöördel), miks ei kuulu nimetatud taotlused rahuldamisele ning kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. 14.1 SKHS § 7 lg 1 alusel saab mõista kahjuhüvitise välja üksnes siis kui aset on leidnud menetlusõiguse rikkumine. KrMS § 8 lg 5 näeb ette, et uurimisasutus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. Apellandid leiavad, et tegemist oli uurimisasutuse kohustuse väidetava mittekohase täitmisega, millega jäid tagamata kahtlustatavate õigused. Kolleegium asub seisukohale, et uurimisautusel tuleb anda vara hoiule ainult juhu kui on teada, et vara on järelevalveta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud asjas ei olnud uurimisasutusel tõsikindlat teadmist, et kahtlustatavate vara jääb järelevalveta, peale Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi kahtlustatavana kinnipidamist. Puuduvad tõendid, et Sergei Baulin ja Sergei Solovjov oleks avaldanud uurimisasutusele, et nende vara jääb järelevalveta ning nimetanud ka isikud, kellele vara tuleks hoiule anda. Läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid märkusi peale läbiotsimise teostamist. Ka isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollidest ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid avaldusi või taotlusi. Ka vahistamistaotluse arutamisel maakohtus ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid avaldusi või taotlusi või seisukohti enda väidetavalt järelevalveta jäänud vara osas. Seega puudusid uurimisasutusel igasugused kohustused anda vahistatud kahtlustatavate vara kohaliku omavalitsuse hoiule, kuivõrd uurimisasutusel ei olnud teada, et vara jäi järelevalveta.

23(24)

suurusega tasuks 2 tunnile vastavat summat, s.o 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus istungil osalemise eest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot, kuna kohtuistung toimus kella 10:00 kuni 11:15, mitte 10:00 kuni 13:00 nagu taotluses märgitud. Ülejäänud osas peab ringkonnakohus esitatud taotlusi põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Narva Esimene Advokaadibüroo Tallinna esinduse vandeadvokaadi Valeriy Gimaevi kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt kokku 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Sergei Baulini suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Sergei Baulinilt riigi kasuks välja mõista. 16.2 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulu on Sergei Solovjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Sergei Solovjovi kaitsja Merike Allikmäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal nõupidamiseks kliendiga, maakohtu otsusega tutvumiseks 1,0 tundi, s.o 50 eurot ja apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi, s.o 75 eurot. Kohtuistungi eest tasu 1 tund, s.o 50 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot, seega kokku 210 eurot. Kohtuistungil palus kaitsja kohtuistungi eest tasu suurendada vastavalt kohtuistungi protokollile. 16.3 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus istungil osalemise eest on põhjendatud ning põhjendatud on ka kohtuistungi eest tasu suurendamine, mistõttu kuulub rahuldamisele kaitsja taotlus summas 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot, kuna kohtuistung toimus kella 10:00 kuni 11:15. Ringkonnakohus peab esitatud taotlusi põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt kokku 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Sergei Solovjovi suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Sergei Solovjovilt riigi kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

24(24)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.