Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-16-4665 26. aprill 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Velmar Brett Kriminaalasi Rein Kilgi, Kaie Kilgi ja Neeme Raigi süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi ning Kristjan Oolo süüdistuses KarS § 384 lg 1 – § 22 lg 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsus Lõuna Ringkonnaprokuratuur (esindaja ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja), X1 AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs, kassatsioonid Rein Kilgi ja Kaie Kilgi kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask, Neeme Raigi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Peterson, Kristjan Oolo kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Svištš, K. L-i esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Marko Pilv 27. märts 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Kassatsioonid rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatavate Rein Kilgi ja Kaie Kilgi kasuks 864 eurot, süüdistatav Neeme Raigi kasuks 468 eurot ning süüdistatav Kristjan Oolo kasuks 2438,40 eurot koos käibemaksuga kassatsioonimenetluses valitud kaitsjate osutatud õigusabi tasu katteks.
4.Mõista Eesti Vabariigilt X1 AS-i (pankrotis) kasuks välja 980 eurot valitud esindaja osutatud õigusabi tasu katteks.
5.Mõista Eesti Vabariigilt K. L-i kasuks välja 960 eurot (sh käibemaks 160 eurot) valitud esindajate osutatud õigusabi tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 28. mai 2018. a otsusega tunnistati Rein Kilk, Kaie Kilk ja Neeme Raig süüdi karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1 ning Kristjan Oolo KarS § 384 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. R. Kilki karistati 200 päevamäära ehk 11 652 euro suuruse rahalise karistusega, K. Kilki 180 päevamäära ehk 1800 euro suuruse rahalise karistusega, N. Raigi 200 päevamäära ehk 7106 euro suuruse rahalise karistusega ning K. Oolot 150 päevamäära ehk 4479 euro suuruse rahalise karistusega. Maakohus rahuldas X1 AS-i (pankrotis) (kuni 20. septembrini 2012 AS X2 (edaspidi AS X2)) tsiviilhagi ja mõistis R. Kilgilt, N. Raigilt, K. Kilgilt, K. Oololt ja K. L-ilt solidaarselt kannatanu kasuks välja 200 000 eurot.
1-16-4665 1.1 R. Kilgile, K. Kilgile, N. Raigile ja K. Oolole esitatud süüdistuse luges maakohus tõendatuks ning tuvastas kokkuvõtvalt järgmist. 1.2 R. Kilk, K. Kilk ja K. L. olid AS-i X2 nõukogu liikmed ning N. Raig oli AS-i X2 juhatuse liige. Olukorras, kus AS-il Pere olid alates 2011. a lõpust püsivad makseraskused, moodustasid nimetatud isikud X3 OÜ (alates 19. septembrist 2012 X4 OÜ (edaspidi X3 OÜ)). Seejärel kinkisid nad põhjendamatult kõik AS-i X2 pagaritööstusega seotud kinnisasjad koos seadmete ja kaubamärkidega X3 OÜ-le, kahjustades sellega teadvalt AS-i X2 varalist seisundit ning põhjustades AS-i X2 maksevõime olulise vähenemise. 1.3 Täpsemalt sõlmis AS-i X2 juhatuse liige N. Raig 28. veebruaril 2012 AS-i X2 nõukogu otsuse alusel müügilepingu X3 OÜ-ga, keda esindas juhatuse liige K. Oolo. Müügilepingu esemeks olid ASi X2 põhivarasse kuuluvad kolm kinnistut koos oluliste osade ja päraldistega (tootmiseks vajaliku sisseseadega) ning kaubamärgid koguhinnaga 1 560 000 eurot. Tegelikkuses oli kinnistute koguväärtus 2,4 miljonit eurot, kinnisasjade päraldiste (seadmete) väärtus 392 070 eurot ning kaubamärkide väärtus vähemalt 50 000 eurot. Seega oli müügilepingu eseme väärtus kokku vähemalt 2 842 070 eurot. Lisaks kohustus X3 OÜ müügilepinguga üle võtma AS-i X2 laenukohustuse X5 AS-i ees summas 1 560 000 eurot ning lepingu kohaselt loeti lepingu eseme ostuhind tasutuks laenukohustuse ülevõtmisega. Müügilepingu kohaselt pidi X3 OÜ tasuma ostuhinna rahas, kui X5 AS ei anna laenukohustuse üleminekuks nõusolekut. Pank seda nõusolekut ei andnud ning X3 OÜ ostuhinda AS-ile Pere ei tasunud. Seega andis AS X2 enda vara X3 OÜ-le sisuliselt vastusoorituseta.
20.aprillil 2012 võõrandas K. Oolo X3 OÜ nimel AS-ilt X2 omandatud kaubamärgid OÜ-le X6, et vältida kaubamärkide tagasivõitmist AS-i X2 võimaliku pankrotimenetluse korral. 2. aprillil 2012 sõlmis K. Oolo X3 OÜ nimel AS-ilt Pere omandatud kinnisasjade ebamõistliku rendilepingu, millega vähendati oluliselt kinnistute väärtust ja rendileandja võimalust rendiobjekti ise sihipäraselt oma majandustegevuses kasutada. 30. oktoobril 2012 kuulutati välja X1 AS-i (endise nimega AS X2) pankrot. 1.4 X3 OÜ oli maakohtu hinnangul loodud eesmärgiga kahjustada AS-i X2 võlausaldajaid. X3 OÜ oli AS-i X2 tütarettevõtja äriseadustiku (ÄS) § 6 lg 1 tähenduses ning AS-i X2 lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 p 4 mõistes. Süüdistatavad pidid mõistma, et värskelt loodud tütarettevõte X3 OÜ ei ole võimeline AS-i X2 kohustusi üle võtma ja neid tasuma. Seega oli
28.veebruaril 2012 sõlmitud müügileping AS-i X2 majanduslikku olukorda ja maksevõimet oluliselt kahjustav. Tegelikkuses X3 OÜ AS-i X2 kohustusi ei täitnud. 1.5 K. L-i ütlustest nähtub, et AS-i X2 omanikeks ja sisulisteks kasusaajateks olid N. Raig ja R. Kilk, kes võtsid vastu äriühinguga seotud otsuseid. 2012. a veebruaris otsustas AS-i X2 nõukogu asutada tütarettevõtte X3 OÜ ja võõrandada kogu AS-i X2 vara tütarettevõttele. AS-i X2 ja X3 OÜ vahelise tehingu tingimused otsustasid R. Kilk ja N. Raig. Kuigi AS-i X2 majanduslikud raskused olid alanud juba 2011. aastal, saabus sisuline maksejõuetus 2012. a märtsis, kui AS X2 oli kogu enda vara sisuliselt tasuta andnud üle tütarettevõttele X3 OÜ. Ka K. Oolo on oma ütlustes kinnitanud, et X3 OÜ AS-ile Pere saadud vara eest ei tasunud. Pankrotihaldur Indek Lepsoo ütluste kohaselt mõjutas see tehing ilmselgelt AS-i X2 maksevõimet, kuna vara võõrandamise järel ei olnud võimalik ettevõtte tegevust jätkata. Samas oli tema hinnangul AS X2 püsivalt maksejõuetu juba kinnistute ja kaubamärkide võõrandamise hetkel ning müügitehingu asemel tulnuks esitada pankrotiavaldus. Maakohus tuvastas ka, et kuigi AS-i X2 ja X3 OÜ vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt kohustus X3 AS võtma üle AS-i X2 kohustused X5 ees summas 1 560 000 eurot, oli pangal nõudeid AS-i X2 vastu kokku 2 430 000 euro väärtuses. Viidates mh Tartu Maakohtu 18. detsembri 2012. a määrusele tsiviilasjas nr 2-12-48159, luges maakohus vaidlusaluse tehingu ema- ja tütarühingu vahel kinke iseloomuga tehinguks, mis oli põhjuslikus seoses AS-i X2 maksejõuetuse tekkimise ja võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kuna tehing oli sisuliselt kinke iseloomuga ja kahjustas võlausaldajate huvisid, oli tegemist maksejõuetuse põhjustamisega KarS § 384 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et müügitehinguga anti X3 OÜ-le üle kogu AS-i X2 vara ning pärast tehingut AS-i X2 tegevus seiskus.
2(9)
1-16-4665 1.6 N. Raig oli AS-i X2 juhatuse liige, kes allkirjastas kinnistute ja kaubamärkide müügilepingu ning AS-i X2 kohustuste üleandmise lepingu. N. Raig rikkus juhatuse liikme kohustusi käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, esitada äriühingu maksejõuetuse korral pankrotiavaldus ning lähtuda äriühingu parimatest huvidest. AS-i X2 kogu vara müük väljus äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest, kuid selleks tehinguks oli nõukogu nõusolek. R. Kilk ja K. Kilk olid AS-i X2 nõukogu liikmed, kes otsustasid luua AS-ile Pere tütarettevõtte ja viia sinna üle kogu AS-i X2 vara. R. Kilk ja K. Kilk rikkusid nii nõukogu liikme kohustusi, otsustades teha äriühingule kahjuliku tehingu, mis tõi kaasa ettevõtte maksejõuetuse. K. Oolo oli X3 OÜ juhatuse liige, kes võimaldas makseraskustes AS-il Pere tõsta enda vara üle X3 OÜ-sse. Maakohus luges ebausutavaks süüdistatavate ütlused enda heade kavatsuste kohta AS-i X2 ümberstruktureerimise abil ettevõtte majanduslikku seisu parandada. 1.7 23. jaanuari 2017. a määrusega lõpetas maakohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel K. L-i suhtes kriminaalmenetluse, kohustades teda KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel tasuma riigituludesse 10 000 eurot. Maakohus tuvastas, et K. L. oli küll AS-i X2 nõukogu liige, kuid ta ei osalenud reaalselt äriühingu igapäevategevuse korraldamises. K. L. osutas olulist kaasabi tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel. Seega luges maakohus K. L-i süü talle etteheidetavates tegudes väikseks ning avaliku menetlushuvi ära langenuks. 2. veebruari 2017. a määrusega kaasas maakohus K. L-i menetlusse tsiviilkostjana.
2.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, R. Kilgi ja K. Raigi kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask, N. Raigi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Peterson, K. Oolo kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Svištš ja tsiviilkostja K. L-i esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist R. Kilgile määratud karistuse osas, talle raskema karistuse määramist ning lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Süüdistatavate kaitsjad esitasid ühise apellatsiooni, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist ning tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Tsiviilkostja K. L-i esindaja taotles maakohtu otsuse tühistamist K. L-ilt tsiviilhagi väljamõistmise osas.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses. Ringkonnakohus mõistis süüdistatavad õigeks, jättis kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ning mõistis Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja kannatanu esindajale makstud tasu 6205,10 eurot. Süüdistatavate kaitsjate ja tsiviilkostja esindaja apellatsioon rahuldati, prokuröri apellatsioon jäi rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus pärast KrMS § 202 lg 1 alusel K. L-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist tema kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana kaasamisega topeltkaristamise keeldu. Sel põhjusel jättis ringkonnakohus K. L-i vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. 3.2 Süüküsimuses märkis ringkonnakohus järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt võtsid süüdistatavad
13.veebruaril 2012 vastu otsuse asutada AS-i X2 tütarettevõte X3 OÜ ja tõsta sinna üle kõik pagaritööstusega seotud kinnisasjad ja kaubamärgid. 27. veebruaril 2012 asutatud X3 OÜ sajaprotsendiliseks osanikuks oli AS X2. Päev pärast X3 OÜ asutamist andis AS X2 talle üle kolm kinnistut ja kaubamärgid. Nende asjaolude üle ei vaielda ning süüküsimuse lahendamisel on määrav, kas emaettevõttelt tütarettevõttele kolme kinnistu ja 25 kaubamärgi üleandmisega põhjustati AS-i X2 maksevõime oluline vähenemine. 3.3 Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. AS X2 ja X3 OÜ moodustasid kontserni ÄS § 6 mõttes. Vahetult pärast tütarettevõtte asutamist sellele kinnistute ja kaubamärkide üleandmine emaettevõtte poolt on käsitatav mitterahalise sissemaksena ja kontsernisisese tehinguna. Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. aprilli 2018. a otsusele asjas nr 2-16-18267, leidis ringkonnakohus, et sajaprotsendilise osalusega tütarühingule emaettevõtte vara üleandmisega ei ole võimalik emaettevõtte võlausaldajaid kahjustada. AS-i X2 ja X3 OÜ vahelise tehingu tulemusena sai tütarettevõte endale emaettevõtte kinnistud ja kaubamärgid, AS X2 sai aga üle antud vara väärtusele vastava osaluse tütarettevõttes. Tähtis ei ole see, mida kinnistute ja 3(9)
1-16-4665 kaubamärkidega edaspidi tehti. Seega ei täitnud süüdistatavate tegevus KarS § 384 lg 1 objektiivset koosseisu.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni prokurör, süüdistatavate kaitsjad ning kannatanu esindaja. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2019. a määrustega võeti prokuröri ja kannatanu esindaja kassatsioon menetlusse. Teised kassatsioonid jäid menetlusse võtmata.
5.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks või maakohtu otsuse jõustamist. Prokuröri hinnangul ei saa Riigikohtu lahendis nr 2-16-18267 esitatud seisukohti käesolevale asjale üle kanda. Viidatud asjas kanti kinnistud mitterahalise sissemaksena tütarühingutele, kuid täiendavalt neid ei koormatud ning üle antud vara säilis tervikuna. Praeguses asjas koormati üle antud kinnistud pikaajalise rendilepinguga, kaubamärgid müüdi ja X3 OÜ varale seati kommertspant. Seega tervikvara X3 OÜ-s enam ei eksisteerinud: osa varast müüdi ning ülejäänud varaosade müük oli nende koormamise tõttu sisuliselt võimatu. Vara müüdi ja koormati süüdistatavate juhitavate kolmandate ettevõtete kasuks. AS-i X2 ja X3 OÜ vahelise tehinguga jäi AS X2 varatuks. Ringkonnakohtu tõlgenduse järgi võib püsivates makseraskustes ja sisuliselt maksejõuetu ettevõtja võlausaldajate loata oma vara võõrandada, muutes end sellega sisuliselt varatuks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud järeldust, et tegu oli kontsernisisese mitterahalise sissemaksega. Analüüsitud ei ole ka sellise tehingu lubatavust. X3 OÜ põhikirja järgi makstakse osade eest vaid rahaliste sissemaksetega. Tsiviilasjas kinnitatud kompromissi järgi kahjustati AS-i X2 kinnistute kinkimisega võlausaldajate huvisid ja tehing oli pankrotimenetluses tagasivõidetav. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta.
6.Kannatanu esindaja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas ja asja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori hinnangul leidis ringkonnakohus ekslikult, et K. L-i suhtes tsiviilhagi rahuldamine rikuks topeltkaristamise keeldu. K. L. on menetlusse kaasatud tsiviilkostjana, ta ei ole enam süüdistatav ning tema süüküsimust uuesti ei arutata. Riigikohtus süüdistatavate õigeksmõistmise tühistamisel tuleb tühistada ka nende suhtes tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine.
7.Süüdistatavate kaitsjad esitasid ühise kassatsioonivastuse, milles leitakse, et kassatsioonide rahuldamiseks alust ei ole. AS-i X2 vara X3 OÜ-sse üleviimine oli kontsernisisene tehing, mis ei saanud vähendada AS-i X2 vara väärtust. Tütarühingule vara üleandmisega AS-i X2 tegelik varaline olukord ei muutunud. Kohtupraktika kohaselt tuleb KarS § 384 kontekstis hinnata vara väärtust tervikuna, mitte vara koosseisu. Prokuratuur ei arvesta AS-i X2 varana osalust tütarühingus. Süüdistuses ei ole kirjeldatud vara tütarühingule üleandmisele järgnenud tehingute majanduslikku mõju AS-i X2 varale ja vastavate tehingute seost süüdistatavatega. Seega jättis ringkonnakohus õigustatult need tehingud tähelepanuta. Asjas ei ole tuvastatud vaidlusaluste tehingute kahjulikku mõju AS-i X2 maksevõimele. Maakohtu otsust ei saa jõustada, kuna kaitsjad on apellatsioonis esitanud mitmeid väiteid, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulised, kuid mida ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse tõttu ei käsitlenud. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada.
8.Kassatsioonivastuse esitasid ka tsiviilkostja K. L-i esindajad, kes paluvad jätta kannatanu kassatsiooni läbi vaatamata, menetlusse võtmata või rahuldamata. KrMS § 344 lg 2 järgi ei saa kannatanu esitada kassatsiooni, kui tsiviilhagi on jäetud KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Seega ei ole praeguses asjas kannatanul kassatsiooniõigust tsiviilkostja K. L-i menetlusliku seisundi osas, mistõttu tuleb esitatud kassatsioon jätta läbi vaatamata. Tsiviilkostja esindaja hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. K. L-i tsiviilkostjana menetlusse kaasamine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ei ole lubatav ega võimalik. Seadus ei võimalda tsiviilhagi läbivaatamise jätkamist isiku suhtes, kelle osas on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et põhiseaduse (PS) § 23 lg 3 järgi ei saa kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikut menetlusse tsiviilkostjana kaasata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4(9)
1-16-4665
9.Riigikohus vaeb esmalt prokuratuuri etteheiteid ringkonnakohtule (I), lahendab seejärel kannatanu esindaja kassatsiooni (II) ning viimaks võtab kokku menetluse tulemuse, vastates ühtlasi kaitsjate väidetele mõistliku menetlusaja möödumise kohta (III). (I)
10.KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 17). Kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Sellist hinnangut põhjendab kolleegium järgmiselt.
11.KarS § 384 järgi karistatakse mh juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liiget võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus ning sellele järgneb juriidilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamine või pankrotimenetluse lõppemine raugemise tõttu. R. Kilki, K. Kilki, N. Raigi ja K. Oolot süüdistatakse selles, et nad asutasid AS-i X2 sajaprotsendilise osalusega tütarühingu X3 OÜ, kuhu kandsid kogu AS-i X2 vara: kinnistud (sh neil paiknenud tootmisüksused) ja kaubamärgid. Süüdistuse järgi koormati seejärel kinnistud ebasoodsa pikaajalise rendilepinguga ja kaubamärgid müüdi edasi kolmandatele isikutele. Maakohus leidis, et kinnistute ja tootmisüksuste üleandmise tehing oli tegeliku vastusoorituseta ehk kinke iseloomuga ostu-müügitehing, mille eesmärk oli asuda peitma AS-i X2 vara võlausaldajate eest. Mõtestatud kontsernisisese tehingu tegemist maakohus eitas, viidates mh pankrotihaldur Indrek Lepsoo ütlustele, mille kohaselt olid AS-il Pere makseraskused juba enne vara X3 OÜ-le üleandmist ja puudus vähegi mõistlik perspektiiv makseraskustes kontserni täiendava laienemisega tekkinud olukorda lahendada. Ringkonnakohtu hinnangul oli seevastu tegemist kontsernisisese tehinguga, kus emaühing kandis kinnistud ja kaubamärgid 100protsendilisele tütarühingule üle sissemaksena. Tuginedes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. aprilli 2018. a otsusele nr 2-16-18267/52, leidis ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas saab maksevõime vähenemise hindamisel arvestada vaid seda, kas ainuosalusega tütarühingusse vara ülekandmisel emaühingu maksevõime vähenes, ning edasised tehingud tütarühingus ei ole asjasse puutuvad. Kuna tütarühingusse vara kandmisel emaühingu maksevõime väheneda ei saa, mõistis ringkonnakohus süüdistatavad õigeks.
12.Riigikohus nõustub prokuröriga selles, et ringkonnakohus on ülaltoodud järeldusele jõudes jätnud põhjendamata, miks oli tegemist mitterahalise sissemaksega. Muu hulgas ei ole ringkonnakohus käsitlenud maakohtu argumenti, mille kohaselt olid X3 OÜ põhikirja järgi lubatavad vaid rahalised sissemaksed. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, miks kohustus tütarühing väidetava mitterahalise sissemakse eest siiski tasuma AS-ile Pere nii ostuhinna kui ka võtma üle laenukohustuse. Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav ka X3 OÜ äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kuidas kujundati X3 OÜ kapital osaühingu asutamisel ja kas seda suurendati hiljem mitterahalise sissemaksega. Kui AS-i X2 osalust suurendati tütarühingus mitterahalise sissemaksega pärast X3 OÜ äriregistrisse kandmist, siis peab mh olema vastu võetud ÄS § 1921 nõuetele vastav osakapitali suurendamise otsus. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatavatele heidetakse ette mitte ainult kinnistute ja kaubamärkide üleandmise fakti, vaid ka sellele järgnenud koormamistoiminguid tütarühingus. Seega ei ole hinnatud, kas isegi juhul, kui vara tütarühingule üleandmise fakt AS-i X2 maksevõime olulist vähenemist ei põhjustanud, võisid seda teha hilisemad varaga tehtud toimingud. 5(9)
1-16-4665
13.Samuti on apellatsioonikohus vääriti mõistnud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikat. Ringkonnakohtu poolt viidatud otsuse nr 2-16-18267/52 p-s 18 selgitas tsiviilkolleegium, et olukorras, kus emaühing asutab 100-protsendilise osalusega tütarühingu ja annab asutamisel sellele sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Viidatud tsiviilasjas oli pankrotivõlgnikuks oleva äriühingu pankrotihaldur esitanud emaühingule kuuluvate kinnistute tütarühingutele mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi. Kuna tehingu tagasivõitmine pankrotimenetluses on selgelt seotud hagi esemega (st pankrotihaldur peab ära näitama, millise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist ta nõuab), siis tuligi selles tsiviilasjas hinnata üksnes seda, kas mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõigusleping oli võlausaldajaid kahjustav või mitte. Teisisõnu oli selle tsiviilasja ese konkreetsete tehingute (kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingute) tagasivõitmine. Kuigi neile järgnenud väidetavalt kahjulike tehingute tagasivõitmine olnuks samuti õiguslikult võimalik, siis seda viidatud tsiviilasjas ei taotletud. Samuti ei olnud kõnealuse tsiviilasja menetluses tuvastatud hilisemate tehingute kahjulikkust.
14.Kui praeguses asjas oli tegu mitterahalise sissemaksega, oleksid tsiviilkolleegiumi seisukohad kohased seoses küsimusega, kas ja kuivõrd võib maksevõimet vähendavaks lugeda 100-protsendilisele tütarühingule vara üleandmise fakti iseenesest, kuid mitte seoses küsimusega, kuidas mõjutasid võlgniku maksevõimet kõik süüdistatavatele etteheidetavad teod kogumis. Kui aga jõuda järeldusele, et praegusel juhul ei olnud tegu mitterahalise sissemaksega, ei ole viidatud tsiviilkolleegiumi otsus praeguse asja lahendamise seisukohalt asjasse puutuv.
15.Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamiseks, nagu seda taotles prokurör, ei ole alust. Maakohtu otsuse peale esitatud kaitsjate apellatsioon sisaldab mitmeid väiteid, mida ringkonnakohtu otsuses ei käsitletud, kuid mida on kriminaalasja õigeks lahendamiseks vaja hinnata. Maakohtu otsuse jõustamise korral jääksid apellantide kõnealused väited vastuseta, mis riivaks ebaproportsionaalselt süüdistatavate õigust nende suhtes tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata (PS § 24 lg 5). Neil põhjustel tuleb kriminaalasi KrMS § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
16.Maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamise välistab ka see, et mitmed süüküsimuse üle otsustamiseks vajalikud asjaolud on selles jäänud piisava põhjalikkusega käsitlemata. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu järgnevale.
17.KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel.
18.KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). Seega tuleb asja uuel arutamisel hinnata, kas süüdistatavate teod vähendasid AS-i X2 vara väärtust või vara võõrandatavuse võimalust.
19.Maakohus on läbisegi heitnud süüdistatavatele ette nii AS-i X2 maksevõime vähenemise põhjustamist, maksevõime olulise vähenemise põhjustamist kui ka maksejõuetuse põhjustamist. Maakohtu otsuses on mh viidatud pankrotihalduri ütlustele, mille kohaselt oli AS X2 püsivalt maksejõuetu juba vara tütarühingule üleandmise hetkel. Kui AS X2 oli juba enne vara tütarühingusse üleviimist maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine süüdistatavatele etteheidetav. Kui asja uuel arutamisel tuvastatakse, et juba teo toimepanemise ajaks oli AS-i X2 majanduslik olukord sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine 6(9)
1-16-4665 põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Küll aga võib sellisel juhul kõne alla tulla süüdistatavatele AS-i X2 maksevõime olulise vähendamise omistamine.
20.AS-i X2 maksevõime vähenemise olulisust ei ole maakohus eraldi hinnanud. Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Riigikohus on selgitanud, et vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva – s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene –, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (Otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 37.)
21.Täiendavalt tuleb arvestada, et küsimus, kas AS-i X2 maksevõime vähenes oluliselt või mitte, ei ole piiratud vaid vara tütarühingule üleandmise tehingule hinnangu andmisega, vaid süüdistatavatele heidetakse ette ka sellele järgnenud tegusid. Seega isegi kui leida, et pelgalt vara tütarühingule ülekandmise faktiga emaühingu maksevõime oluliselt ei vähenenud, ei ole välistatud, et see vähenes oluliselt vara hilisema käsutamisega. Teisisõnu võis vara tütarühingus koormamise tõttu (väidetavalt ebamõistlik rendileping ja müüdud kaubamärgid) väheneda tütarühingu osaluse väärtus oluliselt, mis võis omakorda mõjutada AS-i X2 maksevõimet. Selleks tuleb aga tuvastada hilisemate tehingute kahjulik mõju tütarühingu ja AS-i X2 maksevõimele ning nende tehingute tagajärjel AS-i X2 maksevõime oluline vähenemine. Lisaks selle hindamisele, milline oli tütarühingus tehtud edasiste varakäsutuste mõju AS-i X2 maksevõimele ja kui oluline see mõju oli, tuleb eraldi analüüsida ka seda, kas süüdistatavatele saab omistada X3 OÜ edasisi tehinguid AS-ilt Pere saadud varaga. Seega kui leida, et AS-i X2 maksevõimet kahjustati oluliselt hilisemate varakäsutustega, tuleb tuvastada süüdistatavate panus hilisemate varakäsutuste elluviimisse. (II)
22.Lahendades kannatanu esindaja kassatsiooni, selgitab kolleegium järgmist. KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus K. L-i tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus.
23.K. L-i suhtes lõpetas maakohus kriminaalmenetluse 23. jaanuaril 2017 KrMS § 202 lg 1 alusel, jättes talle panemata kohustuse kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks. Menetluse lõpetamise määruses ei võtnud maakohus seisukohta kannatanu tsiviilhagi osas, milles käsitatakse K. L-i koos teiste süüdistatavatega solidaarvõlgnikena. 31. jaanuari 2017 kohtuistungil arutati mh tsiviilhagi küsimust ning kannatanu esitas taotluse kaasata K. L. menetlusse tsiviilkostjana, mida maakohus
2.veebruari 2017. a määrusega ka tegi. Kasseeritud otsuses leidis ringkonnakohus, et K. L-i kaasamisega menetlusse tsiviilkostjana rikkus maakohus topeltkaristamise keeldu. Selle vea parandamiseks jättis ringkonnakohus tsiviilhagi K. L-i osas läbi vaatamata.
24.Väär on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt ei saa isikut, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, topeltkaristamise keelu argumendil tsiviilkostjana menetlusse kaasata. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt Riigikohtu 7(9)
1-16-4665 kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2018. a määrus nr 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 381 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. Ringkonnakohus tugines seega K. L-i suhtes tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel asjakohatutele põhjendustele.
25.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pärast kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi lahendamiseks kriminaalmenetluses menetlusõiguslikku alust. Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi tõesti läbi vaatamata (KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29.märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-33-17, p 15.) Kolleegiumi hinnangul saab kannatanu samamoodi panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu.
26.Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele.
(III)
27.Süüdistatavate kaitsjad taotlevad kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kolleegium ei pea käesolevat kriminaalasja küll keskmisest mahukamaks, kuid selle probleemid on õiguslikult keerukad. Kuigi kriminaalasja menetlus on olnud kokku võrdlemisi pikk, leiab Riigikohus, et menetluse mõistlik aeg ei ole veel möödunud, mistõttu ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse lõpetamine. Kuivõrd kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks
8(9)
1-16-4665 ringkonnakohtule, tuleb küsimust menetlusaja mõistlikkuse kohta käsitleda ka edaspidi ning vajadusel on kohtul võimalik kasutada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 61 sätestatud õiguskaitsevahendit.
28.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 341 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonid tuleb rahuldada.
29.Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitama menetlusosalistele kassatsioonimenetluse kulud. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36).
30.Süüdistatavate kaitsjad esitasid taotluse hüvitada R. Kilgi ja K. Kilgi kaitsjatasu 1728 eurot, N. Raigi kaitsjatasu 936 eurot ja K. Oolo kaitsjatasu 4876,80 eurot. Taotlusele lisatud arvete spetsifikatsioonidest nähtuvalt kulutasid kaitsjad kassatsioonivastuse koostamiseks kokku aega 52 tundi 22 minutit. Kassatsioonivastuses on suures osas korratud apellatsioonis esitatud argumente. Arvestades kassatsioonivastuse mahtu, sisu ja kassatsiooniastmes esitatud uudsete väidete marginaalset osakaalu, tuleb süüdistatavate huvide kaitsmisel lugeda vajalikuks ning põhjendatuks õigusabi osutamine kassatsiooniastmes kokku 1/2 ulatuses taotluses märgitust. Seega loeb Riigikohus mõistliku suurusega tasuks R. Kilgile ja K. Kilgile osutatud õigusabi eest 864 eurot, N. Raigile osutatud õigusabi eest 468 eurot ning K. Oolole osutatud õigusabi eest 2438,40 eurot.
31.Kannatanu esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs esitas taotluse hüvitada kannatanule seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 980 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja kassatsiooni koostamiseks 6 tundi 32 minutit. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud õigusabi osutamiseks kulunud aeg põhjendatud ja esindaja tunnitasu mõistliku suurusega. Seega tuleb kannatanu esindaja taotlus rahuldada.
32.K. L-i esindajad taotlevad hüvitada 1447,80 eurot (sh käibemaks 289,56 eurot). Taotluse kohaselt kulus K. L-ile kassatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks esindajatel kokku 7 tundi 50 minutit. Taotlusele lisatud arve spetsifikatsioonist nähtub, et ühel esindajal kulus ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonidega tutvumisele ning kassatsioonivastuse koostamisele kokku 4 tundi 41 minutit, teisel esindajal kulus kassatsioonidega tutvumisele ning esialgsete seisukohtade kujundamisele kokku 1 tund 33 minutit ja kassatsioonivastuse koostamisele 1 tund 36 minutit. KrMS § 175 lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59). Arvestades kassatsioonivastuse sisu ning selle esemeks oleva probleemi keerukust ja mahtu, loeb kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate viiele töötunnile vastava summa, s.o 960 eurot (sh käibemaks 160 eurot). Velmar Brett Hannes Kiris Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.