Liiklussüüteod

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja, tsiviilkostja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul.

I SÜÜDISTUSE SISU

S.Z ’i süüdistatakse selles, et tema, kui mootorsõiduki juht, on rikkunud liiklusnõudeid ning ettevaatamatusest põhjustanud A A raske tervisekahjustuse. Nimelt täpsemalt juhtis S.Z 04.07.2016 kella 14.55 paiku Tallinnas, Narva mnt ja V.Reimani tn ristmikul mootorsõidukit Hyundai IX35 riiklike registreerimismärkidega XXX ja tagurdas Tallinnas Narva mnt 10 asuva Narva kohviku parklast välja V.Reimani tänavale. Samal ajal liikus V.Reimani tänavale Narva mnt-lt pöörde sooritanud ja mööda V.Reimani tänavat Gonsiori tänava suunas liikuv liinibuss Scania K270, riiklike registreerimismärkidega XXX . S.Z-i juhitav tagurpidi liikuv sõiduauto tekitas olukorra, kus liinibussijuht, märgates lähenevat ohtu, oli sunnitud otsasõidu vältimiseks rooli järsult paremale keerama ja avariiliselt pidurdama. Sellest tulenevalt kukkus liinibussis olnud reisija A A ning tal tuvastati hiljem KarS § 118 lg 1 p 2 vastav raske tervisekahjustus, s.o vasaku reieluu ülaotsa murd. S.Z pidi olema hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Samuti on mitterööbassõiduki juhil kohustus anda tagurdades teed kõigile

liiklejaile ja juht peab enne paigalt liikuma hakkamist ja enne manöövri teostamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. S.Z jättis aga need liiklusseadusest tulenevad kohustused ettevaatamatusest täitmata ja ei olnud piisavalt tähelepanelik ja ettevaatlik juhtides tagurpidi liikuvat sõiduautot. S.Z-i ettevaatamatu tegevuse tõttu oli liinibussijuht sunnitud bussi äkiliselt kõrvale suunama ning pidurdama, et vältida kokkupõrget. Selliselt lõi S.Z oma hooletu manöövriga olukorra, kus A A kukkus ja sai KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes raske tervisekahjustuse. S.Z pani kuriteo toime hooletusest s.t ta oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud lähenevat liinibussi märkama nägema, millega seoses oleks suutnud ka vältida A A raskete tervisekahjustuste põhjustamist. S.Z rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 14 lg 2 / Iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/, § 16 lg 1 / Liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda/, § 17 lg 5 p 6 / Mitterööbassõiduki juht peab andma teed tagurdades kõigile liiklejaile/, § 33 lg 2 p 8 /Juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid/ ja § 49 lg 1 / Tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi/. Süüdistusakti kohaselt pani S.Z toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

II MENETLUSE KÄIK

Süüdistatav S.Z end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle süüdistatav S.Z, kannatanu A A, tunnistaja A T.

Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: -väärteomenetluse lõpetamise määrus /I kd tl 92/; -sündmuskoha vaatlusprotokoll fototabeliga /I kd tl 93-101/; -teatis liiklusõnnetuses kannatanu saanud isiku saabumisest Ida-Tallinna keskhaiglasse /I kd tl 102/; -ekspertiisimäärus /I kd tl 103/; -isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 16E-PõI0143 /I kd tl 104-106/;

-õiend ekspertiisi maksumuse kohta /I kd tl 107/; -asitõendi vaatlusprotokoll fototabeliga /I kd tl 108-112/; -ütluste ja olustiku seostamise protokoll /I kd tl 113-117/; -S.Z’i karistusregistri väljatrükk /I kd tl 118/; -väljavõte registrist S.Z’i juhtimisõiguse puudumise kohta /I kd tl 119/;

Järgnevalt kohus käsitleb tõendeid, mis esitati alles kohtumenetluses. Prokurör taotles lisada kriminaalasja materjalide juurde: -väljavõte maksukohuslaste registrist/ I kd tl 135/; -isikuandmete päring www.eesti.ee’st /I kd tl 136-137/; -väärteoasjas 230219000295 koostatud väärteoprotokoll, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, juhiloa koopia /I kd tl 138-142/. Kaitsja nimetatud tõenditele lisamisele vastu ei vaielnud, kohus rahuldas prokuröri taotluse ning lisas eelnimetatud tõendid materjalide juurde. Kaitsja taotles lugeda üldtuntuks asjaolu, et Maneeži ja Narva mnt ristmiku pöördenurk on lauge ja lisada kriminaalasja materjalide juurde: -Maneeži ja Narva mnt ristmiku väljatrüki /I kd tl 143-145/. Prokurör vaidles kaitsja taotlusele vastu lugeda üldtuntuks kaitsja poolt viidatu, ka lisas prokurör, et pole täidetud tõendi vastuvõtmise tingimus, tõendit ei mainitud kaitseaktis, ka ei saa antud asjaolu üldtuntuks lugeda. Kohus rahuldas kaitsja taotluse nimetatud väljatrüki lisamiseks kriminaalasja materjalidele, küll aga määras, et seisukoha selle kui tõendi osas võtab kohtuotsuses. Poolte seisukohad: leidis, et süüdistatava süü temale inkrimineeritavas kuriteos ei ole tõendamist leidnud. Karistuse osas märkis prokurör, et rahalise karistuse määramine ei ole põhjendatud, kuna süüdistataval Eesti Vabariigis puudub legaalne sissetulek, rahalise karistuse määramine ei täidaks karistuse eesmärke. Prokurör taotles S.Z ’i süüditunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi ja karistamist vangistusega sanktsiooni keskmises määras, mis jätta KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. Tsiviilhagi osas märkis prokurör, et see on põhjendatud. Kohtukulud taotles prokurör jätta süüdistatava kanda. taotles S.Z’i õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbivaatamata jätmist ning ka taotles kaitsja mõista S.Z’i kasuks Eesti Vabariigilt välja menetluskulud vastavalt kaitsja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale. selgitas, et ta ei tunnista oma süüd, prokuröri järeldused ei ole õiged.

III KOHTU JÄRELDUSED

Süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ja selgitas, et ta parkis auto Reimani tänavale, üritas autost väljuda, kuid vahe teise sõidukiga oli sõidukist väljumiseks liiga kitsas ja pani sisse tagumise käigu, tõstis jala pidurilt ja auto hakkas liikuma tagurpidi. Ka vaatas ta tahavaatepeeglisse. Tagurdas pool meetrit, nägi bussi ja pidurdas. Buss lähenes väga

kiiresti. Kostis raske heli, ta väljus autost, nägi, et tema sõiduki ja bussi vahe on umbes 1 meeter. Buss sattus sinna pöördejärgselt (I kd tl 71-73). Hiljem selgus, et naine bussis sai viga. Kohtus leidis süüdistatava süü temale inkrimineeritavas tõendamist. Kohus ei pea süüdistatava poolt liiklussituatsiooni toimumise kohta antud ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus teiste kogutud, uuritud ja omavahel kooskõlas olevate ütlustega ning ilmselgelt üritab süüdistatav ennast oma ütlustes õigustada. Antud tänavalõigus on lubatud sõidukiirus 50 km/h, see asjaolu nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 93). Kohtus ülekuulatud kannatanu A A, kelle puhul tuleb arvestada asjaolu, et tema enda ütlustest nähtuvalt on ta ise varem töötanud XXX (I kd tl 52) ja seega isik, kes oskab liiklusolusid hinnata tavalisest bussireisijast paremini, andis ütlusi selle kohta, et ta hindas bussi kiiruseks 20-25 km/h (I kd tl 50), samuti tunnistaja A T andis kohtus ütlusi selle kohta, et pöörde tegemisel oli bussi kiirus 15 km/h (I kd tl 57). Kuna kiiruse suurusjärgud on kattuvad (kuna üks oli reisija, teine spidomeetrit nägev bussijuht on minimaalne erisus eluliselt mõistetav) ning ei kannatanu A. A ega tunnistaja A. T ei ole väitnud, et buss oleks sõitnud väga kiiresti nagu väitis kohtus süüdistatav (I kd tl 72) ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed. Kohtul puudub alus kannatanu ja tunnistaja riimuvates ütlustes kahelda ka põhjusel, et sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fotodelt (I kd tl 94) nähtub, et tegemist on pöördega, millise puhul nii suur sõiduk nagu liinibuss kindlasti aeglustab oma liikumiskiirust, et saaks üldse pööret sooritada. Ka kannatanu väitis, et enne pööret buss aeglustas. Ka väitis kannatanu, et ta nägi tagurdavat sõidukit ja buss pidurdas, et vältida kokkupõrget (I kd tl 49-50). Sama kinnitas tunnistaja. Ka nähtub kannatanu ütlustest et ta ise oli hoolas, ta seisis bussis, hoidis torust kinni, kuna kõik istekohad olid võetud (I kd tl 44). Ka süüdistatav ise ei eitanud, et ta tagurdas, seega kõige eelrefereerituga (kannatanu, tunnistaja ütlustega) on tõendamist leidnud, et süüdistatav rikkus süüdistusaktis nimetatud liiklusseaduse sätteid (LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 17 lg 5 p 6, § 33 lg 2 p 8, § 49 lg 1). Antud juhul väitis bussijuht, kes oli käesolevas kriminaalasjas tunnistaja, et ta pidurdas selle tõttu, et hoida ära kokkupõrget süüdistatava poolt tagurdava sõidukiga, sama väitis kannatanu. Antud asjaolus puudub alus kahelda. Kohtule ei ole käesoleval juhul teada, kas kokkupõrke toimumisel (st pidurdamise vältimisel) oleks olnud kannatanuid rohkem, kuid õigeks tuleb hinnata bussijuhi käitumisttegutsemist soovist kokkupõrget vältida. Kuna tunnistaja, kannatanu ütlustest nähtuvalt buss pidurdas süüdistatava süül – tema poolt (süüdistusaktis märgitud liiklusseaduse nõuete) rikkumise tõttu, oli ka kaasnev põhjuslikus seoses just süüdistatava tegevusega. Süüdistatav oleks pidanud olema tagurdamisel hoolsam, see oleks vältinud antud juhtumi. Asjaolu, et süüdistatava liikluskultuur ja arusaam on puudlik, teisi liiklejaid mitte arvestav, iseloomustavad mitmed kohtus tuvastatud asjaolud. Nii näiteks, kinnitas ta ise, et esmalt parkis ta sõiduki selliselt, et ta ei saanud sellest väljuda (teine auto liiga lähedal) (I kd tl 71). Kohtu küsimusele vastas ta, et ta pargib selliselt sageli ja jätab siis oma telefoninumbri klaasile (I kd tl 87). Ka iseloomustab tema teadmiste puudlikkust asjaolu, et kohtus väitis ta, et tal on kehtiv juhtimisõigus olemas, kuigi tegelikult antud juhiload ei kehtinud. Kohtust lahkumisega samal kuupäeval (17.01.2019.a.) peeti isik kinni ja tema suhtes koostati väärteoprotokoll, kuna isik juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust (I kd tl 140). Seega isik ei ole oma hinnangutes oma õiguskuulekusele korrektne.

Kohus ei tuvastanud antud asjas segasüüd, mida mainis kaitsja. Buss ijuhi käitumine oli korrektne ja tingitud süüdistatava tegevusest tagurdamisel. Süüdistatava süü lisaks eelrefereeritud kannatanu ja tunnistaja ütlustele on tõendamist leidnud ka järgmiste tõenditega: sündmuskoha vaatlusprotokoll (I kd tl 93), mille puhul tuleb arvestada asjaolu, et see koostati hiljem võrreldes juhtumi toimumisajaga, mistõttu võivad olla hävinenud pidurdus vms jäljed. Sündmuskoha vaatlusprotokollist, fotodelt nähtuvad liiklusolud sündmuskohal (I kd tl 94-100), skeemiga (I kd tl 101), teatisega kannatanu saabumisest haiglasse (I kd tl 102), millest nähtuvalt tuvastati kannatanul vasaku reieluu kaela murd bussi pidurdamise tõttu, isiku ekspertiisiaktiga 16E-Põ10143 (I kd tl 104-106), millest nähtuvalt kannatanul esines vasaku reieluu ülaotsa murd, mis oli pikaajaliseks tervisehäireks kestvusega üle 4 kuu ja see võis olla saadud 04.07.2016.a liiklusõnnetuses ühissõiduki äkkpidurdamisel kukkumisest vastu kõva tömpi pinda (I kd tl 104-106). Seonduvalt kaitsja esitatud Maneeži ja Narva mnt ristmiku väljatrükiga märgib kohus järgmist: kohus asub seisukohale, et antud ristmiku pöördenurk ei ole käsitletav üldtuntud asjaoluna juriidilises tähenduses. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel reeglina olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada. Seega ei piisa mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8.2). Pöördenurga ei omanud antud liiklussituatsioonis tähtsust. S.Z pani temale inkrimineeritava kuriteo toime ettevaatamatusest ja nimelt hooletusest kuna ta oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud tagurdamisel lähenevat liinibussi nägema, millega seoses oleks ta suutnud vältida kannatanu A. A raskete tervisekahjustuste tekitamist. Kohus ei tuvastanud süüdistatava puhul süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Süüdistatavat näol on tegemist täisealise süüvõimelise isikuga. Kohus peab vajalikuks rõhutada veel üht asjaolu. Kaitsja kohtuvaidlustes esitas olulisi pretensioone politseile, prokuratuurile, nimetas nende tegevust puudulikuks seda nii mingite fotode väljanõudmisel tunnistajalt, samuti heitis ette seda, et ei tehtud liiklustehnilist ekspertiisi jne. Samas ei esitanud kaitsja ei kaitseaktis ega kohtus ühegi ekspertiisi taotlust, kuigi kaitsjal on taotluse esitamise õigus olnud kogu aeg olemas.

IV KARISTUS

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. poolt süüdistatavatele nõutud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad, samuti ka kaitsja poolt taotletavat.

Kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve.

Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). Isik end süüdi ei tunnistanud, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava S.Z pani ettevaatamatusest ja nimelt hooletusest toime teise astme kuriteo. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3- aastase vangistuse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudus isikul 2015-2016.a deklareeritud sissetulek (I kd tl 135 ), ka kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ta on XXX (I kd tl 83). Süüdistatav ei suudaks rahalist karistust kanda sissetulekute puudumise tõttu. Karistuse eesmärke arvestades peab kohus antud juhul vajalikuks kohaldada süüdistatava S.Z ’i suhtes karistusena vangistust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Neid karistuse mõistmise lähtepunkte on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus (vt nt RKKKo 3-1-177-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Praegusel juhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohus peab põhjendatuks kohaldada vangistust sanktsiooni keskmises määrast kergemalt. Kohus peab põhistatuks karistada S.Z’i vangistusega 1 aasta. Kohus arvestab, et isik on varem kriminaalkorras karistamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RK 3-11-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning

karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 31-1-40-04). Antud juhul nõustub kohus prokuröriga, et kuna isik on varem kohtulikult karistamata, on võimalik kohaldada karistustest tingimuslikku vabastamist, mistõttu peab kohus võimalikuks jätta karistus täitmisele pööramata ja kohaldada seda tingimuslikult KarS § 73 sätet alusel. Katseajana peab kohus põhjendatuks 1 aasta 2 kuu pikkust katseaega.

V TSIVIILHAGI

Kriminaalasjas esitas tsiviilhagi kannatanu A A moraalse kahju nõudes summas 500 eurot. Kohtuistungil jäi kannatanu esitatud hagi juurde. Süüdistatav ja kaitsja pidasid hagi põhjendamatuks, prokurör pidas põhjendatuks hagi rahuldada. VÕS § 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele; Mittevaralise kahju osas on Riigikohus selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKL 3-2-1-19-08, p 13). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus viitab, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKKKo 3-11-57-10, p 26, RKTKo 3-2-1-1-01). Riigikohus on varasemalt oma praktikas leidnud, et heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada (nt RKTKo 3-2-1-111-96). Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et S.Z, kui mootorsõidukijuht rikkus liiklusseaduses sätestatud liiklusnõudeid (LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 17 lg 5 p 6, § 33 lg 2 p 8, § 49 lg 1) ning põhjustas ettevaatamatusest kannatanule A. A raske tervisekahjustuse. Kannatanul tuvastati KarS § 118 lg 1 p-le 2 vastav raske tervisekahjustus, s.o vasaku reieluu ülaotsa murd. Kohtuistungil selgitas kannatanu, et peale 04.07.2016.a on tema elu kohtav, kuna ta pidevalt lonkab jalga, ta ei saa normaalselt jala peale astuda, alatasa kardab, et ta kukub. Ka märkis kannatanu, et peale sündmust tundis ta valusid kuu aega (I kd tl 47). Kohus leiab, et kannatanu poolt väljendatud asjaolude pinnalt saab öelda, et kannatanu A. A elukvaliteet on langenud, kuna temale tekitatud raske tervisekahjustuse tõttu ta käesoleva ajani

lonkab jalga, kardab, et kukub. Kohus peab mõistma hüvitise välja õiglases suuruses, mis vastab senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele (RKTKo 3-2-1-51-05). Antud juhul on kannatanu esitanud nõude minimaalses määras arvestades elukvaliteedi langust, tekitatud kahju. Kohus nõustub kahju suurusega. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu A. A tsiviilhagi täies ulatuses talle tekitatud mittevaralise kahju osas ning mõista süüdistavalt S.Z ’ilt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot.

VI MENETLUSKULUD

Vastavalt KarS § 180 lg 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 175, § 179, § 180 lg 1 alusel kuuluvad S.Z ’ilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha ja menetluskulud. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o 810 eurot. Samuti on asjas koostatud isiku keeruka kohtuarstliku ekspertiisi kulud summas 84 eurot. Kohus asub seisukohale, et antud ekspertiisikulu väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud, ekspertiisi ajendas isiku süüline tegevus, s.o tema poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. S.Z on töövõimeline isik, kes saab asuda tööle ning tasuda menetluskulud. Kuivõrd kohus tunnistab S.Z’i süüdi, ei kuulu rahuldamisele tema valitud kaitsja Martin Hirvoja taotlus kaitsjatasude hüvitamiseks ning see kulu jääb S.Z ’i kanda. Kohus märgib ka veel asjaolu, et kohtuvaidluste ajal esitas kaitsja nõude kaitsekulude tasumiseks summas 5538,90 eurot ja alles ajal, kui kohus oli nõupidamistoas saabus e-kirjaga nõue kaitsetasude osas summas 6075,42 eurot, milline asjaolu ei ole juriidiliselt korrektne. Kohus juhindub KrMS § 175, § 179, § 180 lg 1 § 306, § 311-313, § 315, § 318-319. Merle Parts kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.