Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-18-1247 15. veebruar 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kriminaalasi H. S-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi üldmenetluses Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2018. a otsus H. S-i kaitsja vandeadvokaat Siim Mõistlik Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus 16. jaanuar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2018. a otsus H. S-i süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Määrata Advokaadibüroole Vares & Mõistlik OÜ kassatsioonimenetluses H. S-ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 300 eurot, sh käibemaks 50 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
H. S-ile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, mis seisnesid järgnevas.
2.Süüdistatav astus ajavahemikul 20. juunist kuni 31. augustini 2017 täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal suguühtesse A-ga (sünd XX.XX.XXXX), kes oli 8-aastane ja seega KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetu. Süüdistatav püüdis meelitada kannatanut tulema endaga magamistuppa, pakkudes talle kommi, ja kui kannatanu keeldus, võttis süüdistatav lapsel käest kinni ja viis ta magamistuppa. Seejärel sulges süüdistatav ukse ja käskis lapsel riided seljast võtta. Kuna kannatanu seda ei teinud, siis riietas süüdistatav kannatanu ise lahti. Süüdistatav käskis heita kannatanul voodile selili, võttis endal seljast hommikumantli ja olles alasti, läks voodis lamava kannatanu juurde, surus
1-18-1247 jõuga oma suguti kannatanule suguelundite piirkonda ning liigutas peenist korduvalt edasi-tagasi, põhjustades sellega lapsele valu ja veritsust.
3.Samuti pani süüdistatav ajavahemikul 20. juunist kuni 10. septembrini 2017 täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal raske vaimse alaarenguga B (sünd XX.XX.XXXX) suhtes toime sugulise iseloomuga teo. Süüdistatav, kasutades ära kannatanu seksuaalkäitumisalast arusaamisvõimetust, käskis nõrgamõistuslikkuse all kannataval kannatanul katsuda oma sugutit ja munandeid. Kannatanu, kes ei olnud raske kognitiivse puude tõttu võimeline aru saama iseenda ja end ümbritsevate isikute tegevusest, seda ka tegi. Maakohtu otsus
4.Pärnu Maakohtu 30. mai 2018. a otsusega mõisteti H. S. talle esitatud süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi õigeks. Talle tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati. Maakohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
5.A-d puudutavas episoodis saavad võimaliku kuriteo asjaolude kohta ütlusi anda vaid A ja H. S. Teiste menetluse käigus üle kuulatud tunnistajate ütlusi saab käsitada kaudsete tõenditena, mis võimaldavad teha järeldusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta.
6.A rääkis esimesel ülekuulamisel, et süüdistatav viis enda suguti temale tuppe. Ta kinnitas seda arstlikul läbivaatusel, kohtuarstliku ekspertiisi käigus ja teisel ülekuulamisel. Objektiivsed tõendid vägistamise kohta aga puuduvad. Läbivaatusel tuvastatud punetust suguelundite piirkonnas ei ole väidetavast kuriteost möödunud aega arvestades võimalik sellega seostada. Kohtuarst-eksperdi ütlustest nähtub, et punetus võis tekkida mistahes ärrituse mõjul (püksid, uriin jne). Kohtuarstlike ekspertiiside käigus antud arvamused, kohtuarst-ekspert C ja asjatundja D ütlused ei kinnita ega välista võimaliku kuriteo toimepanemist.
7.Kannatanu A ütluste hindamisel on oluline silmas pidada tema peres toimunud muutusi süüdistuses märgitud perioodil ja selle võimalikku mõju tema ütluste kujunemisele. Arvestada tuleb tema ema E ja kasuisa F-i lahkuminekut. F, kellega A-l olid lähedased suhted, lahkus pere juurest ja E hakkas elama H. S-iga, kes ei meeldinud A-le. Teda häiris E ja H. S-i lähedussuhe. On alust arvata, et see olukord ei meeldinud F-ile. Asjaolu, et F, kuuldes kasutütrelt, et H. S. on teda seksuaalselt väärkohelnud, ei rääkinud toimunust E-le ja jättis tütre H. S-i hoolde, viitab kas tema äärmisele ükskõiksusele lapse heaolu suhtes või sellele, et tegelikult kuritegu aset ei leidnudki. Ei ole välistatud, et kannatanu A ütlused süüdistatava H. S-i toimepandud teo kohta võivad olla mõjutatud F-i poolt eesmärgiga vabaneda H. S-ist. Pärast H. S-i kinnipidamist jätkasid E ja F kooselu. Kohtulikul arutamisel selgus, et A on täiskasvanute poolt mõjutatav. Ka M on A-d mõjutanud ja saanud teda küsitledes endale meelepäraseid vastuseid, sest kannatanu soovis tädi juurde elama kolida. Seetõttu ei ole alust eelistada A ütlusi H. S-i ütlustele. Uuritud tõendite kogum ei kinnita tõsikindlalt ja kahtlusteta H. S-i süüd A vägistamises. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks, mistõttu tuleb süüdistatav A-d puudutavas kuriteos õigeks mõista.
8.Kannatanu B-d puudutava episoodi osas leidis maakohus, et kohtuliku arutamise käigus ei esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et sugulise iseloomuga tegu toimus B tahte vastaselt. B andis küll ütlusi, et süüdistatav käskis tal ennast katsuda, kuid tegemist on vastustega menetleja poolt eelnevalt selliselt sõnastatud küsimustele. B enda ütlustest ei nähtu, et süüdistuses kirjeldatud tegevus oleks olnud talle vastumeelne. Kaitsja taotlusel vaadati kohtuistungil videosalvestist, millest nähtuvalt on B enne süüdistuses kirjeldatud tegu osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses, mille suhtes ta vastumeelt üles
2(13)
1-18-1247 ei näidanud. Talle ei avaldatud survet ja tema tegevus oli vabatahtlik. Seetõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioon
9.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kannatanu A esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova ja kannatanu B esindaja vandeadvokaat Eve Jundas. Kõik apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja palusid süüdistatav süüdi tunnistada. Ringkonnakohtu otsus
10.Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus H. S-i õigeksmõistmises. Ringkonnakohus tegi kirjalikus menetluses uue otsuse, millega tunnistas H. S-i süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ja karistas teda 6 aasta pikkuse vangistusega. Apellatsioonid rahuldati. H. S-ilt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud. Apellatsioonikohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
11.Maakohus on jätnud tõendeid hinnates kõrvaldamata vastuolud erinevate isikute ütluste vahel, eelistades süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi kannatanute ülekuulamistel, arstliku läbivaatuse ja kohtuarstliku ekspertiisi käigus, samuti kohtus küsitlemise käigus antud ütlustele. Maakohus jõudis faktilistele asjaoludele mittevastavate järeldusteni, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.
12.Maakohtu veendumus, et kannatanu A ütlused, mis H. S-i süüstavad, võivad olla mõjutatud F-i poolt eesmärgiga vabaneda H. S-ist, ei tulene kohtuistungil avaldatud tõenditest. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad tõsikindlad tõendid väitmaks, et A oli täiskasvanute poolt mõjutatav ja valmis rääkima, mida täiskasvanud temalt soovisid. Tunnistaja F-i ütlustest nähtub, et kasutütar A tuli tema juurde 2017. a juuli lõpus või augusti alguses ja rääkis talle seksuaalsest väärkohtlemisest. Tema rääkis selle jutu edasi A emale E-le. F-i ütluste põhjal ei saa tekkida veendumust, et ta on kuidagi mõjutanud A-d andma H. S-i süüstavaid ütlusi. Maakohus ei ole A ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud.
13.Nähtuvalt ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist jääb A intellektuaalne tase eakohase taseme piiri peale ja tal ei esine suuremat seksuaalhuvi. A suudab tajuda õigesti tema suhtes toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid ja oma mälestusi kõnes esitada. A on esimesel ülekuulamisel
20.septembril 2017 kirjeldanud üksikasjalikult H. S-ile etteheidetavat tegu. Ta avaldas enda initsiatiivil, et H. S. pani suguti talle tuppe, kuid sugutit ta ei imenud, lisades märkuse WC-paberi kasutamise kohta. Ka teisel ülekuulamisel selgitas A asjaolusid samamoodi. Samasisulisi ütlusi ja seda, et keegi peale H. S-i ei ole talle haiget teinud, andis kannatanu ka kohtuistungil.
14.On mõistetav, et 8-aastane laps ei suuda neli kuud pärast tema suhtes toime pandud seksuaalset väärkohtlemist kirjeldada H. S-i kehal olevaid tätoveeringuid või H. S-i kubeme piirkonda. Tema usaldusväärsust ei sea kahtluse alla vastus menetlejale, et ta ei mäleta, kuidas H. S. talle haiget tegi. Ka täiskasvanud inimene püüab unustada negatiivseid ja traumeerivaid mälestusi, mistõttu on arusaadav, et A ei soovinud H. S-i tegu meenutada. Seda kinnitab kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis märgitu, et laps soovib vältida seksuaalse väärkohtlemisega seotud asjaolude meenutamist ja kasutab toimetuleku meetodina ignoreerimist.
15.Kuigi H. S. ennast süüdi ei tunnistanud, kinnitavad tema süüd tunnistaja N-i ja asjatundja D ütlused. N-i ütlustest nähtub, et temal ei tekkinud kahtlust A räägitu osas, sest seda kinnitas lapse günekoloogiline läbivaatus, kus fikseeriti, et tupe sissekäigu limaskest on kergelt hüpereemiline. A 3(13)
1-18-1247 avaldatu on loogiline ja usutav. Tunnistaja väidab erialasele kogemusele tuginevalt, et laps ei ole võimeline sellist juttu välja mõtlema.
16.Asjatundja D ütlustest nähtub, et vigastused laste suguelunditel paranevad kiiresti, sõltuvalt vigastusest mõne tunni kuni mõne päevaga. Vaid üksikutel juhtudel ei parane vigastused täielikult ja jäävad püsima. Asjatundja ütlustest selgub, et rahvusvaheliste uuringutega on tuvastatud, et seksuaalse vägivalla lapsohvritel ei ole kalduvust valeütluste andmisele, pigem jätavad nad kuritegudest teatamata, mis kinnitab A ütluste usaldusväärsust.
17.A ütlused riimuvad ka isiku ekspertiisi aktis märgituga, et A ei ole suguküps ja anatoomilisi iseärasusi arvestades ei ole võimalik tupekaudne suguline vahekord ilma neitsinahka vigastamata. Täiendava kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on leidnud tõendamist, et suguelundite vigastamine on võimalik ka ilma peenist tuppe viimata. Arvestades selle piirkonna naha ja limaskesta anatoomilisi iseärasusi, võivad tekkida vähese veritsusega naha pindmised haavad ja marrastused. A ütluste kohaselt surus H. S. enda suguti tema tuppe ja tal tuli verd, mille ta WC-paberiga ära pühkis.
15.septembril 2017 tehti kannatanu günekoloogiline läbivaatus, millega fikseeriti tupe sissekäigu limaskesta kerge hüpereemilisus ja suguelundite piirkonna limaskesta vigastus. Seega riimuvad nii tunnistajate ütlused kui ka ekspertiisiaktides avaldatu A ütlustega ja uuritud tõendite kogum kinnitab H. S-i süüd A vägistamises.
18.Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selleski, et puuduvad tõendid, mis annaksid aluse järeldada, et H. S. pani B suhtes toime sugulise iseloomuga teo tema tahte vastaselt. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktiga on leidnud tõendamist, et B kannatab nõrgamõistuslikkuse all, mis väljendub raskes kognitiivsete võimete puudes. Ekspertide arvamusest tulenevalt ei saanud B aru tema suhtes toime pandud kuriteo olemusest ja ei saa väita, et B-l oleks suurem kalduvus fantaseerida. Samuti ei saa ekspertiisiakti kohaselt tuvastada B ütluste tõepärasuse mõjutamist.
19.Kannatanu B on ülekuulamisel kinnitanud, et H. S-i käsu peale katsus ta tema suguelundeid. Kuigi ülekuulamise protokollist nähtub, et B-l on enese suulise väljendamisega raskusi, oli ta võimeline menetleja lihtsamatele küsimustele adekvaatselt vastama. Tema kirjeldus on loogiline, järjepidev ja tehioludest lähtuvalt ka usutav. Samas kinnitavad tema vastused, et B ei orienteeru seksuaalküsimustes ega saa aru, mida tähendavad seksuaalvahekord või muu sugulise iseloomuga tegu. Sellegipoolest ei nähtu B ütlustest, et ta soovis vabal tahtel H. S-i suguelundeid katsuda. Ta tegi seda üksnes H. S-i mõjutamisel ja käsul, saamata seejuures aru tema suhtes toime pandud tegevusest. B vastas ülekuulamisel küsimusele „Kas sa tegid seda?“ vastusega „Tegin küll, aga muidu ei tahaks teha, aga ikka tegin puha“. Sellest nähtub üheselt, et süüdistuse sisuks olev tegu toimus B tahte vastaselt. Väär on maakohtu seisukoht, et B ütlused on ajendatud uurija küsimustest, mis sisaldasid sõna „käskis“. Osutatud sõnastus ei ole uurija küsimustes domineeriv ja kannatanu vastab küsimustele ka teises sõnastuses. Samuti on sõna „käskis“ kannatanu kasutanud ka kohtuekspertiisi käigus psühholoogiga vesteldes. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et B ütlustest ei nähtu, et süüdistatava tegevus oleks temale olnud vastumeelne. Kannatanu B ütluste elulist usutavust kinnitavad ka tunnistajate E ja F-i ütlused, kellele B on kirjeldanud H. S-i tegu sarnaselt tema poolt antud ütlustega ja eksperdile avaldatuga.
20.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saanud B seksuaalne arusaamisvõimetus jääda märkamatuks tavalisele normaalsele inimesele. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et on teadlik B vaimsest seisundist. Seega oli B abitusseisund H. S-ile kannatanu enda tahtele allutamise vahendiks ja kannatanu ütlustest tulenevalt käitus ta enda tahte vastaselt.
4(13)
1-18-1247
21.Asjakohatu on maakohtu osundatu, et B on varem osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses. Nõrgamõistuslikkuse tõttu ei olnud B võimeline seksuaalkäitumist mõistma ja aru saama tema suhtes toime pandud teo olemusest. H. S. oli sellest teadlik. Kuna B oli arusaamisvõimetu tema suhtes toime pandud seksuaalse tegevuse osas, ei ole tema suhtumisel toime pandud seksuaalsesse tegevusse kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-34-12 (p 12.1) ei ole asjasse puutuv. H. S-i ei süüdistata muu sugulise iseloomuga teo toimepanemisel B abitu seisundi ärakasutamises. Samuti ei olnud viidatud asjas tõendatud kuriteo subjektiivne külg.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
22.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. S-i kaitsja vandeadvokaat Siim Mõistlik, kes taotleb otsuse tühistamist ja palub jõustada maakohtu õigeksmõistev otsus või mõista H. S. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja väited on lühidalt järgmised.
23.Süüdistus A-d puudutavas kuriteos põhineb määravas ulatuses kannatanu ütlustel, mis on diametraalses vastuolus süüdistatava ütlustega. Ringkonnakohus ei ole kummutanud kõiki selle tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi, vaid on jätnud tähelepanuta suure osa vastuoludest. A kirjeldab süüdistatava alasti keha väga erinevalt tegelikust olukorrast, millest võib järeldada, et ta ei ole süüdistatavat alasti näinud. Ringkonnakohtu järeldus, et vastuolud tulenevad kannatanu soovist toimunu unustada, on vastuolus asjatundja D arvamusega, et seksuaalselt kuritarvitatud lapse seisundit iseloomustab pigem mälupildi pidev kordumine. A ütlused on vastuolus kohtuarsti järeldustega, sest isiku ekspertiisi akt välistab võimaluse, et H. S. sisestas oma suguti kannatanule tuppe.
24.A on enda emale tunnistanud, et H. S. tegelikult ei vägistanud teda. Samuti on kannatanu ütlused selle kohta, kuidas B sekkumine lõpetas vägistamise, vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi käigus antud selgituste ja tunnistaja F-ile räägituga. Ülekuulamistel selgitas ta, et B ja kannatanu vend G sekkusid väärkohtlemisse, kuid ekspertiisi ajal väitis ta, et H. S. lõpetas ise väärkohtlemise. Vastuolud viitavad, et kannatanul puudub tegelikult mälupilt toimunust. Tunnistaja F-ile on kannatanu rääkinud, et väidetava vägistamise ajal B ja vend seda pealt ei näinudki ja olid elutoas. See tekitab tõsiseid kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses.
25.A ütlused on vägistamise kirjelduse osas (lahtiriietumine, keha asend) vastuolus tema poolt kohtueksperdile antud selgitustega. Ülekuulamisel selgitas kannatanu, et süüdistatav võttis tal riided seljast, misjärel lamas tema selili voodil, hoidis jalgu kindlalt koos ja seejärel toimus vägistamine. Kohtuarstile selgitas kannatanu, et ta võttis osa riideid ise seljast ära, lamas voodil kõhuli ja seejärel keeras selili, misjärel süüdistatav ajas tal jalad laiali ja asus vägistama. Seega on kannatanu samal päeval kirjeldanud ühte sündmust oluliselt erinevalt. Samuti väitis ta ülekuulamisel, et seksuaalne väärkohtlemine toimus kümnel korral, mille ta kokku luges ja paberile kirja pani. Kui uurija tegi ettepaneku paber üle anda, tuli välja, et paberit ei ole, kuid kannatanu võib selle valmis kirjutada.
26.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka mitmed kriminaalasjas tähtsad tõendid. Käsitletud ei ole tõendeid, millest ilmneb kannatanu mitteeakohane seksuaalkäitumine. E ja H ütluste kohaselt on kannatanu juba varem imiteerinud seksuaalvahekorras olemist. K ütluste kohaselt rääkis A talle pärast süüdistuses märgitud ajavahemikku, et kasuisa vägistas teda. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H. S-i ei ole kannatanu kasuisaks kutsunud, mistõttu pidi ta silmas pidama F-i. Seoses maakohtu väitega, et kannatanu ütlusi mõjutas F, on ringkonnakohus käsitlenud tõendeid valikuliselt. Ringkonnakohus ei ole arvestanud E ütlusi, mille kohaselt oli A H. S-i suhtes vaenulikult meelestatud 5(13)
1-18-1247 pärast seda, kui ta naasis F-i juurest. Kui A kinnitas E-le vägistamisjuhtumit, küsis A, kas ema saadab süüdistatava minema ja F saab koju tagasi tulla.
27.Kannatanu kirjeldas oma ütlustes just tupekaudset seksuaalakti ja selle toimumine on ekspertiisiga üheselt välistatud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et ekspert C selgitas, et limaskesta hüpereemilisus võis tekkida mistahes ärritavast tegurist (aluspüksid, hügieeniprobleemid). Samuti kinnitas N, et ei saa väita, nagu oleks tegemist seksuaalvägivalla tagajärjel tekkinud vigastusega. Ringkonnakohus ei ole arvestanud C, N-i ja D ütlusi, et nahamarrastus paraneb kiiresti. N arvas, et nahapunetus sai tekkida mitte rohkem kui kümme päeva enne läbivaatust. F andis ütlusi, et A rääkis talle väidetavast vägistamisest juuli lõpus või augusti alguses. Seega ei saanud ringkonnakohtu viidatud vigastus A suguelunditel olla kuidagi seotud süüdistuses etteheidetuga. Sellele viitas ka maakohus. Ringkonnakohus on põhjendamatult lähtunud D ütlustest, justkui ei oleks seksuaalkuritegude lapsohvritel kalduvust valeütluste andmisele. Tõendite hindamine on kohtu pädevuses. Ringkonnakohus, rajades süüdimõistva kohtulahendi kannatanu ütlustele ja jättes analüüsimata ütluste ebajärjepidevuse ja kõrvaldamata vastuolud muude tõenditega, on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
28.Teise H. S-ile ette heidetud kuriteo osas, milles on kannatanuks B, on ringkonnakohus jätnud täielikult käsitlemata ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktis toodud arvamuse, mille kohaselt ei ole B oma vaimse seisundi tõttu võimeline õigesti tajuma kriminaalmenetluses tähtsaid asjaolusid ega kogetu põhjal andma objektiivseid ütlusi. Nii on B ülekuulamisel pidanud uurija väidet diivani värvi kohta tõeseks, sõltumata sellest, kas see haakub talle nähtavaga või mitte. Tõendi lubatavuse seisukohalt on oluline isikuliseks tõendiallikaks oleva inimese võime objektiivselt reprodutseerida varasemat kogemust. Arvestades B vaimset seisundit, ei ole välistatud, et toimub tema mälupildi segunemine teise perioodi kuuluvate mälestuste või väljamõeldud detailidega. Tunnistajad on andnud ütlusi, et B on varem osalenud seksuaalses tegevuses, samuti on teda varem seksuaalselt väärkoheldud. Vastus kassatsioonile
29.Prokurör palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri väited on lühidalt järgmised.
30.Maakohus on vahetult kontrollinud kannatanu A ütlusi, küsitledes teda kohtuistungil. H. S. ega tema kaitsja ei soovinud esitada kannatanule täiendavaid küsimusi. Seega on asjakohatu kassaatori väide, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga on tõendatud, et A-l ei esine suuremat seksuaalhuvi. A ütlustega on tõendatud, et H. S. surus oma peenist tema suguelundite piirkonda.
31.Vaidlus B episoodis saab olla ainult selles, kas B tegevus oli vabatahtlik. Maakohus tuvastas, et B tegevus H. S-i suguti katsumises leidis tõendamist. Kuna kaitsja taotles apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata jätmist, ei ole kassatsioonimenetluses enam võimalik seda fakti vaidlustada. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktis sedastatu, et B ei ole võimeline tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ega andma nende kohta tõepäraseid ütlusi, ei too endaga kaasa kohustust jätta B ütlused tõendikogumist välja. Ta oli ülekuulamisel võimeline adekvaatselt vastama lihtsamatele küsimustele. B on samasisulisi selgitusi andnud nii ülekuulamisel, psühholoogile, E-le ja F-ile.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(13)
1-18-1247
32.Kassaatori hinnangul on ringkonnakohus tõendite hindamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium vaeb esmalt väiteid, mis puudutavad tõendite hindamist lapseealist kannatanut A-d puudutava süüdistuse osas (I). Seejärel käsitleb kolleegium vaimse alaarenguga kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise põhimõtteid, andes ühtlasi hinnangu kassaatori argumentidele B-d puudutava süüdistuse osas (II). Kolmandaks peatub kolleegium vaimse alaarenguga kannatanu arusaamisvõimetusel KarS § 141 tähenduses (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (IV). I
33.Maakohus mõistis H. S-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi üldmenetluses õigeks, ringkonnakohus aga samadele tõenditele tuginedes kirjalikus menetluses süüdi. Kohtupraktikas on omaksvõetud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 6). KrMS § 363 lg 5 küll keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise, kuid KrMS § 362 p 2 alusel on kassatsioonikohus pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2.novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 17). Kolleegium leiab, et menetletavas kriminaalasjas ei vasta ringkonnakohtu lahend järgmistel põhjustel eelnimetatud nõuetele.
34.Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistuse sisuks olevas esimeses teos on ainsaks otseseks süüstavaks tõendiks lapseealise kannatanu A ütlused. Seega on kriminaalasjas kesksel kohal küsimus nende usaldusväärsusest. Maakohtu istungil avaldati A kohtueelses menetluses
20.septembril 2017 ja 23. jaanuaril 2018 antud ütlused. Lisaks kuulati kannatanu A kooskõlas KrMS § 2901 lg-s 2 sätestatuga üle ka kohtumenetluses.
35.Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus. Kuid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-10967/3, p 6). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus osutatud nõudeid kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi käsitlemisel järginud.
36.Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et esimese astme kohus ei ole A ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Maakohtu hinnangul selgus kohtumenetluses, et A on täiskasvanute poolt mõjutatav ja valmis rääkima seda, mida täiskasvanud soovivad, mistõttu ei ole välistatud, et kannatanu ütlused võivad H. S-i süüstavas osas olla mõjutatud. Arvestades kannatanu perekonnas toimuvat, pidas maakohus võimalikuks, et tema ütlusi on mõjutanud F (vt eespool otsuse p 7). Apellatsioonikohus asus seevastu seisukohale, et puuduvad otsesed tõendid, mis annaksid alust arvata, et F oleks kannatanu ütlusi mõjutanud. Samuti loeti alusetuks maakohtu väide, et A on 7(13)
1-18-1247 täiskasvanute poolt mõjutatav ja tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel on tähtis E ja F-i lahkuminek. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta on korduvalt andnud ütlusi, et H. S. on surunud oma suguti tema tuppe.
37.Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23.oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 21). Kolleegium rõhutab, et mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid.
38.Eelkirjeldatud arusaama valguses leiab kaitsja õigustatult, et ringkonnakohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehes veenvalt kõrvaldanud praeguses kriminaalasjas tekkinud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Nii on ringkonnakohus toonitanud, et kannatanu on korduvalt, s.o nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus ütluste andmisel, samuti naiste- ja kohtuarstile enda sõnavara kasutades rääkinud, et süüdistatav surus oma suguti tema tuppe. Sisulise vastuseta on seejuures jäänud kaitsja viidatud asjaolu, et isiku ekspertiisi akti kohaselt ei ole A olnud sugulises vahekorras tupe kaudu. Tähelepanuta on jäänud mitmed teisedki ebakõlad kannatanu ütlustes. 20. septembri 2017. a ülekuulamisel märgib kannatanu esmalt, et seksuaalne väärkohtlemine toimus kümnel korral (I kd, tl 19). Et seda on juhtunud korduvalt, kinnitab kannatanu ka edaspidi (nt I kd, tl 22). Seejärel kinnitab kannatanu, et tegemist oli siiski vaid ühe väärkohtlemise juhtumiga, jäädes sellele väitele kindlaks ka menetleja täpsustava küsimuse peale (I kd, tl 23). Kaitsja osutab, et kannatanu kinnitas ülekuulamisel esialgu, et ta pani paberile kirja kümme seksuaalset väärkohtlemist ning see paber on tal kodus ka alles. Järgnevatele küsimustele, kas kannatanu annaks selle paberi menetlejale, vastab kannatanu kõigepealt, et tal ei ole seda praegu kaasas. Kui menetleja lubab tema juurest läbi tulla, et paber kaasa võtta, lubab kannatanu, et ta teeb kodus selle paberi valmis, ning on alles seejärel sunnitud tõdema, et tegelikkuses sellist paberit olemas ei ole (I kd, lk 19–20).
39.Käsitlemata on kaitsja viited kannatanu ütluste ja eksperdile antud selgituste vaheliste vastuolude kohta, mis puudutavad väidetavalt oluliselt erinevaid kirjeldusi kannatanu kehaasendi osas seksuaalse väärkohtlemise ajal. Samuti on kannatanu andnud ajas erinevaid selgitusi selle kohta, kuidas seksuaalne väärkohtlemine lõppes tema tädi ja venna sekkumisega (vt eespool otsuse p 24). Ebaveenev on ringkonnakohtu seisukoht, et oluline ei ole asjaolu, miks kannatanule ei meenunud
8(13)
1-18-1247 ülekuulamisel süüdistatava ülakehal olevad ulatuslikud ja silmatorkavad tätoveeringud. Kannatanu kinnitusel nägi ta selgelt ka süüdistatava kubeme piirkonda, kirjeldades seda aga tegelikkusele mittevastavalt.
40.Vaidlustatud otsuses ei ole nõuetekohaselt kontrollitud kannatanu ütluste usaldusväärsust tunnistajate ütluste abil. Näiteks on kaitsja viidanud kannatanu ema E ütlustele, kelle kirjelduse järgi vastas kannatanu ühel korral pearaputusega küsimusele, kas süüdistatav on talle haiget teinud. Tunnistaja selgitas samas, et kannatanu oli valmis temaga väidetavalt toimunust rääkima kõigile ja naerusuiselt (II kd, tl 20 p). Tunnistaja M-i ütluste kohaselt on kannatanu talle avaldanud, et teda väärkohtles seksuaalselt hoopis F. Sellega haakuvalt on maakohus viidanud audiosalvestistele, millest nähtus kohtu hinnangul, et A kirjeldab F-i tegevust.
41.Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et tunnistaja N-i ja asjatundja D ütlused on H. S-i süüstavad tõendid. Ringkonnakohus viitas N-i ütlustele, kes tegi kannatanu günekoloogilist läbivaatust ja kelle ütluste kohaselt ei tekkinud tal kahtlust kannatanu räägitu osas, sest seda kinnitas läbivaatuse käigus tuvastatu: tupe limaskesta sissekäigu kerge hüpereemilisus. Ringkonnakohus märkis, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli kannatanu avaldatu loogiline ja usutav ning tunnistaja erialasele kogemusele tuginevalt ei ole laps võimeline sellist juttu välja mõtlema.
42.Ringkonnakohtul on jäänud aga tähelepanuta, et maakohtus vastas tunnistaja N eitavalt maakohtuniku küsimusele, kas kannatanu suguelunditel tuvastatud punetus on ilmtingimata seotud seksuaalvägivallaga. Käsitlemata on ka maakohtu viidatud kohtuarst-eksperdi C ütlused, mille kohaselt võis kõnealune punetus tekkida mistahes ärrituse mõjul. Tunnistaja N põhjendas kannatanu väidetes kahtluste puudumist mh lapse oskamatusega selliseid sündmusi välja mõelda. Samas tõdes tunnistaja, et sarnast kogemust ei ole tal erialaselt varem olnud. Kolleegium nõustub siinkohal kaitsjaga, et ringkonnakohus on asunud sisustama süüdimõistvat kohtuotsust tunnistaja N-i siseveendumuse kaudu, mis ei rajane kriminaalasjas uuritud tõenditel. Samasisuline etteheide tuleb ringkonnakohtule teha ka asjatundja D ütluste hindamise osas. Nimelt on ringkonnakohus omistanud ilmselgelt liigset kaalu D ütlustele, mille kohaselt ei ole lastel kalduvust esitada seksuaalse vägivallaga seonduvalt valeväiteid, ja järeldanud sellele toetuvalt, et igasugused vastuväited A ütluste usaldusväärsuse kohta on „veenvalt kummutatud“ (vt ringkonnakohtu otsuse p 10). Sellega on ringkonnakohus eiranud KrMS § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatud menetlusõiguslikke aluspõhimõtteid, et ühelgi tõendil ei tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid hindab kohus nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.
43.Lisaks on ringkonnakohus jätnud ümber lükkamata maakohtu järelduse, et kannatanu suguelundite punetust ei ole võimalik süüdistuse sisuks oleva väärkohtlemisega seostada juba ajalist faktorit arvesse võttes. Tunnistaja N, kes tegi 15. septembril 2017 kannatanu günekoloogilist läbivaatust ja kelle ütlustele ringkonnakohus tugineb, selgitas, et sellist punetust tingiv vägivald pidanuks tema hinnangul toimuma nädal või kümme päeva enne läbivaatust (II kd, tl 28). Samas andis F ütlusi, et kannatanu A rääkis talle väidetavast seksuaalsest väärkohtlemisest juuli lõpus või augusti alguses (II kd, tl 29). Maakohus järeldaski kohtuistungil uuritud tõenditele viidates, et väidetav kuritegu pidi toimuma 2017. a augusti alguses (vt maakohtu otsuse p 26). Ringkonnakohus selles osas seisukohta võtnud ei ole. Vaidlustatud otsusest jääb seetõttu selgusetuks, kas vägistamine toimus ringkonnakohtu hinnangul korduvalt või oli tegemist ühe episoodiga (sellesisulised vastuolud kannatanu ütlustes on kõrvaldamata, vt eespool otsuse p 38).
44.Eeltoodu alusel on kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt nende kogumis ega kummutanud ammendavalt tõendite hindamisel tekkinud kahtlusi. Seega on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 9(13)
1-18-1247 II
45.H. S-ile esitatud süüdistuse osas, mis puudutab kannatanu B-d, on samuti ainsaks süüstavaks tõendiks kannatanu ütlused. Istungiprotokollist nähtuvalt avaldati kohtus prokuröri taotlusel B kohtueelses menetluses 21. septembril 2017 antud ja videosalvestatud ütlused. Kaitsja hinnangul ei olnud nende ütluste tõendina esitamine lubatud, sest tegemist on täisealise isikuga, kelle ütlused ei ole deponeeritud. Maakohus võttis tõendi vastu ja uuris seda kohtuistungil, kuid märkis, et seisukoht ütluste lubatavuse osas võetakse kohtuotsuses. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest aga ei nähtu, millisel õiguslikul alusel kannatanu B kohtueelses menetluses antud ütlused on avaldatud. Lisaks ei ole kaitsja hinnangul need ütlused usaldusväärsed.
46.Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Muu hulgas tähendab see kannatanu ja tunnistaja vahetut ülekuulamist kohtuistungil ning nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 9). Ühe sellise erandina on seadusandja näinud ette võimaluse avaldada alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS §-s 2901 sätestatud alustel teda kohtumenetluses küsitlemata.
47.KrMS § 2901 lg 1 sätestab, et kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui: 1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale; 2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega; 3) tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega. Alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused sätestab KrMS § 70, mille lõike 2 kohaselt tuleb eelloetletud juhtudel kaasata ülekuulamisse lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoog, kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub. KrMS § 70 lg 3 sätestab, et ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema vanuse või vaimse seisundi tõttu. Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette kahtlustatava õiguse kohtueelses menetluses osutatud videosalvestisega tutvuda ja kahtlustatava ning kaitsja võimaluse esitada tunnistajale küsimusi. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 3 kohalduvad osutatud sätted ka kannatanu ütlustele.
48.Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta aga täisealise, kuid vaimse alaarenguga kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise erisusi kohtueelses menetluses ega näe ette nende ütluste avaldamise võimalusi kohtulikul arutamisel. Kolleegiumi hinnangul on tegemist seaduselüngaga, mis on KrMS § 2 p 4 alusel tõlgenduslikult ületatav. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on ühest küljest vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. Teisalt on sätete eesmärk tagada videosalvestamise, asjakohase väljaõppega menetleja (või erialaspetsialisti) kaasamise ja kahtlustatavale ning kaitsjale küsimuste esitamise võimaldamisega nii alaealise isiku ütluste kvaliteet kui ka kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigus. Osutatu on oluline ka vaimse alaarenguga täisealise isiku ülekuulamisel, sest arvesse tuleb võtta tema arengutaset ja sellest tulenevat vajadust eritingimuste järele. Seetõttu ei saa lugeda piisavaks, et KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatust lähtudes kohalduvad KrMS § 70 lg-d 2–4 vaimupuudega tunnistaja puhul vaid siis, kui tegemist on alaealisega. Ei ole välistatud, et vaimse alaarenguga isiku vaimne seisund ei võimaldagi teda kohtus küsitleda. Sellega haakuvalt on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võimalik jätta menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda (vt KrMS § 395 ja § 400 lg 4). Seega, tuginedes KrMS § 2 p-le 4, asub kolleegium seisukohale, et
10(13)
1-18-1247 vaimse alaarenguga täisealise kannatanu ja tunnistaja ülekuulamisel kohtueelses menetluses ning nende ütluste avaldamisel tuleb analoogia korras lähtuda §-des 70 ja 2901 sätestatust.
49.See tähendab, et sarnaselt KrMS § 70 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga võib menetleja vaimse alaarenguga täisealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda erialaspetsialisti. Kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, siis on erialaspetsialisti kaasamine ülekuulamisse kohustuslik, kui tunnistaja on vaimse alaarenguga ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tunnistaja psüühikale või on ülekuulamine seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega. Sel juhul tuleb sarnaselt KrMS § 70 lg-s 3 sätestatuga vaimse alaarenguga tunnistaja ülekuulamine videosalvestada, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, kus ei ole teda võimalik vaimse seisundi tõttu üle kuulata. Nagu sätestab sama paragrahvi lõige 4, on kahtlustataval õigus kohtueelse menetluse ajal videosalvestisega tutvuda, misjärel on kahtlustataval või kaitsjal võimalik esitada tunnistajale küsimusi. Tunnistaja ütlused on kohtumenetluses avaldatavad analoogia korras KrMS § 2901 lg 1 alusel, misjärel on kohtul vajadusel võimalik esitada tunnistajale täiendavaid küsimusi (KrMS § 2901 lg 2).
50.Maa- ja ringkonnakohus on ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktile viidates tuvastanud, et kannatanu B kannatab nõrgamõistuslikkuse (raske vaimne alaareng) all, mis väljendub raskes kognitiivsete võimete puudes. Samuti nähtub ekspertiisiaktist, et B ei ole psüühilise seisundi poolest võimeline kohtus esinema (I kd, tl 87). B on
21.septembril 2017 kohtueelses menetluses üle kuulatud ning antud ütlused on videosalvestatud.
51.Süüdistatavale ja kaitsjale on kohtueelses menetluses seda salvestist tutvustatud ja neile on antud võimalus esitada menetleja kaudu kannatanule küsimusi (I kd, tl 139). Samas ei nähtu kannatanu ülekuulamise protokollist, videosalvestisest ega kohtutoimikus olevatest muudest tõenditest, et kannatanut oleks üle kuulanud asjakohase väljaõppe saanud menetleja või oleks ülekuulamisse kaasatud erialaspetsialist. Tegemist on aga menetlusliku asjaoluga, mida on apellatsioonikohtul võimalik asja uuel arutamisel välja selgitada. (Tõendite lubatavuse kohta nende kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise kontekstis vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28.aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 15.)
52.Veatu ei ole vaidlustatud otsus ka B ütluste usaldusväärsuse põhjenduste osas. Ringkonnakohus osutas, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktist tulenevalt ei saa väita, et B-l oleks suurem kalduvus fantaseerida, tuvastada ei saanud B ütluste tõepärasuse mõjutamist kellegi või millegi poolt (vastused nr 4 ja 5). Seejuures on ringkonnakohus tuginenud ekspertiisiaktile valikuliselt ja jätnud käsitlemata kaitsja tõstatatud kahtlused. Nimelt on eksperdid jõudnud ka järeldusele, et kannatanu ei ole oma vaimse seisundi tõttu võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ja andma nende kohta tõepäraseid ütlusi (vastus nr 2). Ka põhjendavas osas on eksperdid selgitanud, et B ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline kriminaalasjas adekvaatseid ütlusi andma (I kd, tl 87).
53.Eelnevaga haakuvalt peab kolleegium vajalikuks viidata mõningatele üldnõuetele, mis seostuvad isikuliste tõendiallikatega. Reegeljuhtumil ei tõusetu kohtumenetluses küsimust sellest, kas isik on võimeline andma kriminaalmenetluses ütlusi või mitte, lahendatavaks küsimuseks on tavapäraselt vaid konkreetse ütlusteandja usaldusväärsus. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21.detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline 11(13)
1-18-1247 siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus.
54.Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. Ekspertiisiakt, nagu mistahes muugi tõend, ei saa olla kohtule siduv, vaid kohus peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 37). Kohtupraktikas on korduvalt toonitatud, et ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 20). Kui ekspertiisiakt on kohtule arusaamatu või sisaldab vastuolusid, tuleb kaaluda eksperdi täiendava küsitlemise või uue ekspertiisi määramise vajadust.
55.Ringkonnakohus, tuginedes faktiliste asjaolude tuvastamisel ambulatoorse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi aktile valikuliselt ja jättes vastamata kaitsja tõstatatud kahtlustele seoses B ütluste lubatavuse ja usaldusväärsusega, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
56.Vastuseks prokuröri kassatsioonimenetluses esitatud väidetele märgib kolleegium järgmist. Õigeks ei saa pidada prokuröri seisukohta, justkui ei oleks süüdistuse sisuks olev tegu, s.o kannatanu B poolt süüdistatava suguelundite katsumine, kaebemenetluse esemeks. Väär on väide, et maakohus on osutatud asjaolud nõuetekohaselt tõendatuks lugenud ja kaitsja ei ole neid vaidlustanud. Maakohtu otsuses puudub analüüs selle kohta, kas B ütlused toimunu kohta on lubatavad ja usaldusväärsed ning millistel põhjendustel jättis maakohus ses osas arvestamata sugulise iseloomuga tegu eitava H. S-i ütlused. Teisalt on kaitsja järjepidevalt, sh ka ringkonnakohtule esitatud vastuses, viidanud B ütluste väidetavale ebausaldusväärsusele. III
57.Süüdistuse kohaselt heidetakse H. S-ile ette raske vaimse alaarenguga B suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemist, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Maakohus asus seisukohale, et B ütlustest ei tulene, et tema suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu oli tema tahte vastane. Ringkonnakohus leidis seevastu, et B ütlustest nähtub, et ta katsus süüdistatava suguelundeid, kuigi ei tahtnud seda teha. Seejuures märkis ringkonnakohus sedagi, et B suhtumine tema suhtes toime pandud teosse ei ole kuriteo kvalifitseerimisel tähtis, sest ta ei olnud nõrgamõistuslikkuse tõttu võimeline seksuaalkäitumist mõistma. Seetõttu oli ringkonnakohtu arvates asjakohatu maakohtu otsuses viidatu, et B on varem osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul silmas pidada järgnevat.
58.Nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-12, millele maakohus on osutanud, ei ole praeguses asjas asjasse puutuv, sest H. S-i ei süüdistata sugulise iseloomuga teo toimepanemisel kannatanu abitu seisundi ärakasutamises. Kohtupraktika kohaselt võib abitusseisund seisneda kas kannatanu kaitsetuses, arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 9). Süüdistatavale heidetaksegi ette kannatanu arusaamisvõimetuse ärakasutamist.
12(13)
1-18-1247
59.Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata (samas, p 9.2). Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30.aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). IV
60.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2018. a otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab asja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
61.H. S-i kaitsja esitas kassatsioonimenetluses taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu lahendiga tutvumise, kaitsealusega konsulteerimise ja kassatsiooni koostamiseks kulunud viie tunni eest 300 euro suuruses summas (sh käibemaks 50 eurot). Kolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.