Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Tunnistaja N x ütlustest nähtuvalt mäletab ta 10.03.2016 päeva väga hästi, sest 11.03.2016 on tal sünnipäev ning eelmisel päeval oli tal külas hea sõbranna K X (X A). Tunnistaja sõnul oli tollel perioodil Kil keeruline periood suhetes oma noormehe V.U-ga (V.U ). K ei tahtnud sellel päeval Mihhailiga kohtuda ja temaga kodus olla ning seetõttu tõi tunnistaja Ki enda juurde, aadressile xxx. Tunnistaja valmistus koos Kiga tema sünnipäevaks, nad tegid koos süüa. Kogu selle aja jooksul, mil K oli tunnistaja juures, V.U korduvalt helistas ja saatis SMS-e, kuid K ei vastanud. Ütluste kohaselt oli SMS toonidest arusaadav, et Mihhail on agressiivne ja otsib võimalust Kiga kohtumiseks. Umbes kella 19.00 paiku otsustas K minna kauplusesse ja osta sigarette. Tunnistaja sõnul tuli K tagasi 20-25 minuti pärast ning oli kohe aru saada, et temaga on midagi juhtunud. Ütluste kohaselt oli K üleni pisarais, ta värises ja tema näo peal, kas kulmu või oimu piirkonnas (ei mäleta kummal pool) oli haav, mis jooksis verd. Lisaks oli Ki jope kapuuts ära rebitud ja jope käis rippus ausõna peale ning tema valge jope peal oli näha tumedate juuste tuuste. K rääkis nuttes tunnistajale, et Mihhail oli teda kohanud teel poodi, hakanud teda riietest haarama, löönud talle vastu nägu ja seejärel haaranud kapuutsist ning nähtavasti juustest ja lihtsalt tirinud teda mööda maad. Ki sõnul ta alguses nõustus Mihhailiga minema, kuid kui too oli kauplusesse sisenenud ja seisis kassas, siis K lihtsalt jooksis kauplusest välja tunnistaja juurde (I kd tl 62-69). Kohus leiab, et kuigi kannatanu ja tunnistaja on andnud valdavas osas riimuvaid ütlusi, siis on nende ütlused vastuolus süüdistuse kõige olulisemas aspektis, s.o millised olid konkreetsed süüdistatava poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustused. Kannatanu ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda küll peopesaga näkku, kuid kannatanu ei rääkinud midagi näopiirkonna vigastusest ja verest. Tunnistaja andis aga ütlusi, mille kohaselt oli kannatanul kulmu või oimu piirkonnas haav, mis jooksis verd. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kannatanu mäletab üksikasjalikult ligi 3 aastat tagasi juhtunud sündmuse detaile, kuid talle ei meenu, et selle sündmuse käigus sai vigastada ka tema nägu ning näovigastusest jooksis verd. Lisaks ei ole kannatanu midagi rääkinud jope käise rippumisest ja sellest, kuidas süüdistatav tiris teda mööda maad, samas kui tunnistaja on justnimelt seda väitnud. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei riimu ka juuksesalgu välja kiskumise osas. Nimelt on kannatanu andnud ütlusi, et süüdistatav kiskus välja ka tema juuksesalgu, samas kui tunnistaja nägi kannatanu valge jope peal lausa tumedate juuste tuuste. Seega on kannatanu rääkinud justkui ühe juuksesalgu ja tunnistaja mitme juuksesalgu väljatõmbamisest. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et inimesel jäävad õues joostes väljatõmmatud juuksesalgud jope peal püsima, sest teatavasti tekib jooksmisega õhu liikumine (isegi kui õues tuul ei puhu) ning on vähe tõenäoline, et juuksesalgud sellise õhuliikumise käes ära ei lenda. Eelneva tõttu leiab kohus, et tunnistaja ütlused ei ole osas, kus esinevad vastuolud kannatanu ütlustega, usaldusväärsed ning seetõttu tuleb tunnistaja ütlused selles osas tõendikogumist välja jätta. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kui kannatanul oli oimu piirkonnas lausa haav, millest verd jooksis (nagu väitis tunnistaja), siis vaatamata sellele ei pöördunud kannatanu arsti poole, et haava lasta üle vaadata ja korrastada, samuti ei pöördunud ta politsei poole abi saamiseks. Süüdistatav V.U poolt 11.12.2017 antud ütluste kohaselt elab ta kannatanu K. Aiga koos juba umbes 16 aastat ning neil on ühine 13 -aastane laps. Süüdistatava sõnul pole viimastel aastatel nende suhe olnud väga hea, sest kannatanu valetab väga palju ja petab süüdistatavat. Lisaks on kannatanu viimastel aastatel korduvalt põhjuseid selgitamata süüdistatava kodust välja ajanud ja siis mingi aeg jälle tagasi kutsunud. Süüdistatav pidi selle tõttu isegi Xxxsse korteri üürima, et tal oleks kuhu minna. Ütluste järgi oli süüdistataval 2016. aasta märtsis järjekordne hoog kui ta kohtus kannatanuga Xxxs xxx tänavas ja esitas talle pretensioone selle kohta, et kannatanu petab teda, samal ajal kui süüdistatav teeb tööd ja üritab pere eest hoolt kanda. Kannatanu aga esitab alati naeruväärseid õigustusi ja see olukord ajab süüdistatava

marru. Süüdistatava ütluste kohaselt oli see nii ka seekord ja ta ei pidanud vastu, haaras kannatanu jope kapuutsist kinni ning hakkas teda koju tirima. Mingisuguseid lööke näkku ega juuksesalgu väljatõmbamist ei olnud. Süüdistatav tunnistab, et tiris kannatanut kapuutsist ja see tuli jope küljest lahti, kuid ta ei löönud ega tirinud kannatanut juustest. Ütluste järgi kestis see lühikest aega (loetud minutid), kuni süüdistatav sai aru, et ta toimib valesti ja tal hakkas häbi ning lasi kannatanu lahti. Seejärel jooksis kannatanu kaupluse suunas ja süüdistatav lahkus. Süüdistatava sõnul leppisid nad pärast seda vahejuhtumist peagi ära ja hakkasid uuesti koos elama (I kd tl 34-40). Süüdistatav jäi 05.03.2018 ülekuulamisel oma varem antud ütluste juurde (I kd tl 50-54). Süüdistatava ütlused riimuvad kannatanu ja tunnistaja ütlustega osas, mille kohaselt süüdistatav tiris kannatanut kapuutsist ja see tuli jope küljest lahti. Süüdistatav eitab kannatanu löömist ja juustest tirimist. Lisaks kestis süüdistatava sõnul kogu sündmus lühikest aega, samas kui kannatanu kirjeldas sündmust palju pikemalt, sh rääkis sellest kuidas nad läksid veel koos kauplusesse. Kuna kannatanu ja tunnistaja ütlused on olulistes detailides omavahel vastuolus, süüdistatav ei kinnita kannatanu versiooni juhtunust ja eitab kannatanu löömist, sh juustest tirimist ning süüdistuse sisuks oleva sündmuse kohta ei ole esitatud muid tõendeid, siis on kohtu hinnangul tegemist n-ö sõna sõna vastu olukorraga. Riigikohus on kohtuotsuse nr 3-1-1-109-10 punktis 10 märkinud, et Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile. Seega on kohtupraktikas tunnustatud ka võimalust rajada süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-85-00, p 5.2). Samas on senises Riigikohtu praktikas ka järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. Riigikohus on n-ö sõna-sõna vastu olukorda selgitanud veel kohtuotsuse nr 3-11-94-04 punktis 10 leides, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõnasõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kohus leiab, et kannatanu ütlustes on lisaks eelnevale alust kahelda ka seetõttu, et ta jätkaks pärast väidetavat kehalist väärkohtlemist süüdistatavaga suhtlemist ja kokkusaamist. Lisaks jääb kohtule arusaamatuks, miks rääkis kannatanu enda kehalisest väärkohtlemisest alles nüüd, kui aset oli leidnud uus tervisekahjustuse tekitamine ning varasemast sündmusest on möödunud juba pea 3 aastat. Kuigi kuriteost viivitamisega teatamine ei ole kannatanule etteheidetav, siis tuleb kannatanu usaldusväärsuse hindamisele teatamisega venitamise põhjuseid siiski arvesse võtta. Kannatanu ütluste kohaselt ei teatanud ta sellest varem, sest ta andis süüdistatavale alati andeks. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud põhjus piisavalt veenev selgitamaks, miks kannatanu koheselt politseisse ei pöördunud, süüdistatavaga suhtlemist ja kokkusaamist ei lõpetanud ning tekitatud tervisekahjustustega haiglasse ei pöördunud. Lisaks on kannatanu 04.12.2017 ütlustes kirjeldanud, kuidas viimastel aastatel on süüdistatav korduvalt kasutanud tema suhtes füüsilist jõudu, kuid ta ei ole politseisse pöördunud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks andis kannatanu ütlusi just nimelt tema suhtes väidetavalt 10.03.2016 toime pandud kehalise väärkohtlemise kohta, mitte mõne teise episoodi osas. Eelneva tõttu leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas

ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik rajada süüdistatava süüdimõistev otsus 16.03.2016 episoodis üksnes kannatanu ütlustele. Kohus peatub lisaks ka KarS § 121 objektiivsel koosseisul. Riigikohus on kohtuotsuse nr 1-1610326 punktis 27 selgitanud, et karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12 ja 4. mai 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kuigi kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et süüdistatav haaras kannatanu jope kapuutsist kinni ning hakkas teda koju tirima, siis ei saa nimetatud tegevust veel käsitleda kehalise väärkohtlemisena karistusseadustiku tähenduses. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta löökide ja juuksesalgu väljatõmbamise tõttu valu. Kuna kannatanu ütlustest ei selgu tervisekahjustuse tekkimine ning kannatanu löömine ja juuksesalgu väljatõmbamine ei ole tõendamist leidnud, siis ei saa kohtu hinnangul süüdistatava tegevust vaadelda kui kannatanu kehalist väärkohtlemist. Üksnes kellegi koju tirimine ja jope kapuutsist haaramine ei too endaga kaasa süüteokoosseisu tunnuste täitmist. Kuna kannatanu ei ole ütlustes kirjeldanud, et ta tundis valu ka jope kapuutsist haaramise ja tirimise tõttu, siis leiab kohus, et KarS § 121 koosseis ei ole antud juhul täidetud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et V.U pani kannatanu K. Ai suhtes toime kehalise väärkohtlemise. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega tuleb V.U õigeks mõista KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses 10.03.2016 episoodis.

ta ärritus, tõusis diivanilt püsti ja lõi kannatanut õlleklaasiga, milles oli viinapits, näkku. Löögi tagajärjel tekkis kannatanul haav xx , tugev verejooks ja füüsiline valu ning klaas ja viinapits purunesid. Kannatanu sõnul toimus see kella 01.30-01.45 paiku. Sündmuse järel jooksis kannatanu koheselt tänavale, kus olid I ja S ning pärast seda tualetti, kus püüdis peatada haava verejooksu. Edasi läks kannatanu koos I ja Sga Xxx kiirabisse, mis asub kohviku kõrval. Sinna tuli järgi ka V.U , kes küll jätkas agressiivset käitumist ja karjumist, kuid ilma vägivallata. Kiirabis osutati kannatanule esmaabi ja soovitati pöörduda Mustamäe haigla traumapunkti. Kiirabist väljudes oli V.U lahkunud ja kannatanule öeldi, et ta läks kohvikusse maksma lõhutud klaasi ja viinapitsi eest. Seejärel läks kannatanu koju. 18.11.2017 hommikul pöördus kannatanu SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-sse, kus tema haava õmmeldi (I kd tl 2-4). Kannatanu täpsustas oma ütlusi 04.12.2017 ülekuulamisel ning lisas, et ta ei vihjanud V.U-le, et see ei ole tema laps, vaid küsimus oli muus. Nimelt hakkasid nad V.U-ga rääkima sellest, kuidas kannatanu läks mitu aastat tagasi sõbrannaga riidu, kuna ta äratas pidevalt üles kannatanu magavat last. Kannatanu võrdles tahtmatult V.U käitumist sõbranna käitumisega, mille peale hakkas V.U sõbranna käitumist õigustama ja kannatanu ütleski, et ta ei luba kellelgi mitte kunagi oma kodus „minu“ lapsega nii käituda (I kd tl 9-15). Süüdistatav V.U poolt 11.12.2017 antud ütlustest nähtub, et 18.11.2017 õhtul läks ta koos kannatanuga „xxx“ baari Xxx s, kus nad hakkasid mingi hetk rääkima mitu aastat tagasi aset leidnud vahejuhtumist. Kannatanule meenus, et selles mitme aasta taguses olukorras hakkas süüdistatav kaitsema hoopis teist tütarlast, mitte kannatanut ning kannatanul lõi seetõttu välja armukadedus ja ta hakkas süüdistatavat olematutes pattudes süüdistama. Süüdistatava ja kannatanu vaheline jutuajamine toimus klubi fuajees. Ütluste järgi nad alguses istusid ja rääkisid, kuid kui jutuajamine läks vastastikuste etteheidete tegemisele, siis tõusid nad püsti. Süüdistatava sõnul oli tal tol hetkel paremas käes ka klaas, milles omakorda oli pits (õllekokteil Jägermeistriga). Ütluste kohaselt oli kannatanu tol õhtul väga purjus ja süüdistatav oli ise samuti natuke purjus. Süüdistatava ütluste kohaselt riivas kannatanu nende ägeda sõnavahetuse ajal tema iseloomu nõrgimat osa – nende last ja ütles süüdistatavale, et „Laps ei ole sinu!“ Ütluste kohaselt läks süüdistataval seejärel hari punaseks, ta oli juba „automaadi peal“ ning millestki aru saamata lõi ta kannatanut parema käega, st. sisuliselt klaasiga näkku, mille tagajärjel lendas klaas kildudeks. Kannatanu haaras seepeale näost kinni ja jooksis tualetti. Edasist mäletab süüdistatav ähmaselt. Ütluste järgi kahetseb süüdistatav väga, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida (I kd tl 34-40). Eelneva põhjal leiab kohus, et vaidlus puudub selles, et süüdistuses kirjeldatud tegu pandi toime 18.11.2017 Xxx linnas Xxx xxx asuvas baaris „xxx“. Seda tõsiasja kinnitavad nii kannatanu ja süüdistatava poolt antud ütlused kui ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud kohviku „xxx“ fuajee turvakaamera salvestist. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt tõusevad 18.11.2017 kell 02.43 püsti omavahel emotsionaalselt vestlevad meesterahvas ja naisterahvas ning meesterahva käes on mingi ese. Seejärel teeb meesterahvas parema käega liigutuse (löögi) naisterahva näo suunas, misjärel naisterahvas paneb oma käed näole ja suundub kiirelt tualettruumi. Salvestiselt on ka näha pritsmeid või klaasi lõhkumise kilde. Järgmisena lööb meesterahvas jõuga käega vastu ust ning astub tualettruumi sisse. Naisterahvas jookseb tualetist välja ja suundub peauste juurde, tema vasak põsk on punast värvi. Meesterahvas väljub tualettruumist, paneb jope selga ja jääb seisma peaukse juurde. Naisterahvas siseneb koos teiste naistega tualettruumi. Kell 02.36 on näha, kuidas naisterahvas jookseb baarist välja ning meesterahvas suundub talle järgi (I kd tl 23-24). Eelnevast nähtub, et kannatanu ja süüdistatava ütlused riimuvad asitõendi vaatlusprotokollis tuvastatuga. Kuriteosündmuse toimumist tõendab lisaks ka lähisuhtevägivalla infoleht (I kd tl 19-21).

Kriminaalasjas on lisaks tõendamist leidnud, et kannatanule on tekitatud tervisekahjustus. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendi EMO kaart tõendab kannatanu ütlusi haiglasse pöördumise osas ja kannatanu diagnoosi, milleks oli pea muude piirkondade lahtine haav. Patsiendi EMO kaardi kohaselt tuvastati kannatanul xxx(I kd tl 5). Kannatanul esinevat tervisekahjustust tõendavad lisaks isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtub et kannatanul oli 18.11.2017 xxx piirkonnas valget värvi side-plaaster (I kd tl 6-7) ja SA PõhjaEesti Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest (I kd tl 8). Lisaks eelnevale on tervisekahjustus tõendatud kannatanu poolt uurijale saadetud fotodega. Esimese foto pealt nähtub, kuidas xxx on õmmeldud haav ning teiselt fotolt nähtub, milline on haav pärast 30.11.2017 niitide eemaldamist (I kd tl 25-28). Kannatanule on teostatud ka isiku kohtuarstlik ekspertiis, mille ekspertiisiakti nr 18E-PõI0009 kohaselt tuvastati kannatanul xxx piirkonnas ebakorrapärane sakiline kirurgiliste õmbluste jälgedega lillakaspunane haavaarm 4 cm, mille pind on katsumisel ebatasane. Vigastuste iseloomu ja lokalisatsiooni arvestades on tegemist teravale vägivallale iseloomuliku tervisekahjustusega, mis võis olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal löögist joogiklaasiga vasakule näopoolele – löögi tagajärjel purunenud klaasi teravate servade toimel. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast (Vabariigi Valitsuse määrus nr 266 13.08.2002) lähtudes ei ole kannatanul esinev tervisekahjustus eluohtlik. Haava paranemise (kinnikasvamise) kestus on kuni neli nädalat, kuid haavast on jäänud ebatasase pinnaga selgelt nähtav arm, mistõttu võib hinnata 18.11.2017 saadud tervisekahjustuse nägu oluliselt moonutavaks ravimatuks vigastuseks (I kd tl 44-49). Seega on leidnud tõendamist kannatanule tervisekahjustuse tekitamine. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav on tekitanud kannatanule tervisekahjustuse. Nimetatu on tõendamist leidnud nii kannatanu ja süüdistatava ütlustega kui ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Vaidlus puudub ka süüdistatava teo (kannatanu löömine) ja saabunud tagajärje (näopiirkonna tervisekahjustus) vahelises põhjuslikus seoses. Kui süüdistatav ei oleks kannatanut õllekruusiga näkku löönud, siis ei oleks kannatanu tervisekahjustust saanud. Kohtu hinnangul on saabunud tagajärg süüdistatavale ka objektiivselt omistatav, sest süüdistatav kutsus kannatanu löömisega esile ohu saabunud tagajärje suhtes. Samuti on ekspertiisiaktiga tõendatud, et kannatanu tervisekahjustus on iseloomulik teravale vägivallale ja võis saabuda just nimelt löögist joogiklaasiga, mistõttu on välistatud tervisekahjustuse tekkimine mõnel muul põhjusel. Eelneva pinnalt on kriminaalasjas kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut ning süüdistatava löögi tagajärjel tekkis kannatanul tervisekahjustus. Süüdistatava tegu on kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 5 järgi. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei ole süüdistatava tegu õigesti kvalifitseeritud. Nimelt ei ole kaitsja hinnangul täidetud KarS § 118 lg 1 p 5 objektiivne koosseis, sest kannatanu nägu ei ole oluliselt moondunud. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on nägu vigastatud, kui näopiirkonna elundite või kudede terviklikkus on morfoloogiliselt rikutud. Vigastus võib olla nii väline (nahavigastus) kui seesmine (näokoljuluumurrud). Vigastus on moonutav, kui näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Välisilme muutus on võimalik eelkõige lõike-, torke-, põletus- jm haavadega, millega on vigastatud näonahka, nahaalust rasvkude ja näolihaseid. Täiend koosseisu juures viitab sellele, et muutus ei tohi olla tühine. Olulisuse kriteeriumid peab määratlema kohtupraktika: küsimusele, kas nägu on oluliselt moondunud, ekspertiis vastata ei saa. Lisaks eeldab koosseis, et vigastus oleks ravimatu, st selline, mis ise ei taastu ja mida ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega. Kosmeetiline operatsioon vm eriravi tavaliste ravimeetodite alla ei kuulu. Otsustamaks, kas vigastus on ravimatu, võib

määrata ekspertiisi.1 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kannatanu nägu on väliselt vigastatud ning see vigastus on ravimatu ja moonutav, st kannatanu näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Küll aga tuleb tuvastada, kas nimetatud vigastus on kohtupraktika kohaselt ka nägu moonutav. Tallinna Ringkonnakohus on kohtuotsuses nr 1-06-12823 selgitanud nägu oluliselt moonutava vigastuse osas, et nägu "oluliselt" moonutav vigastus peab olema ilmselgelt tajutav kaaskodanikele. Sellised vigastused võivad olla tekitatud näo välisilmele näiteks tulirelvalasust, tera- ja torkeriistadega jne, millised tekitavad näkku, kui inimese olulisse visiitkaarti ebakorrapärase kuju ja tugevate morfoloogiliste iseärasustega haavu ja hilisemaid arme. Vigastus peab selle tajujas tekitama ebameeldivustunde. Kohtukolleegium leiab, et kui maakohtu käsitluse järgi osutub kannatanul esinev näovigastusena juba "oluliselt" moonutavaks, siis on KarS § 118 p 5 toimeala liialt avar ja osutub ebaproportsionaalseks olukorras, kus nägu oluliselt moonutavate vigastustena tuleb kvalifitseerida raskeid põletusarme, happesöövitusi, tuli ja külmrelvadega tekitatud vigastusi (näo-ja koljuluude murde jne), millised on oluliselt muutnud arusaama inimnäo terviklikkusest üldtunnustatud tavade kohaselt. Seadusandja on pidanud KarS § 118 p 5 sisustamise all silmas ilmselgelt olukorda, kus "oluliselt" nägu moonutav vigastus on tajutav kaaskodanikele, kelle visuaalsesse mõjusfääri vigastatud näoga kannatanu satub. Siinkohal on lisaks oluline mainida, et Tallinna Ringkonnakohus pidas selle kohtuasja lahendamisel vajalikuks kutsuda kannatanu apellatsioonikohtu istungile, hindamaks, kas tema vigastus on nägu oluliselt moonutav. Kohus vaatles antud kriminaalasjas samuti kannatanu nägu ning leiab, et tegemist on moonutusega, mis on märgatav üksnes väga lähedalt. On märgata, et kannatanul on vasakul näopoolel põsesarna piirkonnas arm. Kohus leiab, et kannatanu vigastus ei tekita vigastuse tajujates ebameeldivaid tundeid ning kui nimetatud vigastusele ei juhita konkreetselt tähelepanu, siis ei ole see inimesele tajutav kui nägu oluliselt moonutav vigastus. Samuti ei ole arm niivõrd tajutav kuna kannatanul on xxx. Kohus nendib, et kannatanuga suheldes võidakse kannatanult küsida, kuidas see arm on tekkinud ja vahel võib inimeste pilt kannatanu näol armi tõttu ka kauemaks peatuda, kuid nimetatu ei anna automaatselt alust pidada vigastust nägu oluliselt moonutavaks. Nägu oluliselt moonutavaks vigastuseks ei saa kannatanule põhjustatud tervisekahjustust pidada ka seetõttu, kuna armi on võimalik jumestustoodetega varjata selliselt, et selle olemasolu ei ole üldse märgatav. Eeltoodud arvesse võttes leiab kohus, et kannatanule tekitatud tervisekahjustus ei ole nägu oluliselt moonutav. Lisaks peab kohus vajalikuks selgitada, et kuigi ekspertiisiaktis on hinnatud kannatanu tervisekahjustus nägu oluliselt moonutavaks ravimatuks vigastuseks, siis õiguskirjanduse kohaselt ei saa ekspertiis vastata küsimusele, kas kannatanu nägu on oluliselt moondunud või mitte. Kuna kohus ei tuvastanud, et kannatanul esineb nägu oluliselt moonutav vigastus, siis tuleb V.U-le esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p 5 järgi ümber kvalifitseerida. Kohtu hinnangul on süüdistatav toime pannud KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteo, s.o kehalise väärkohtlemise. KarS § 121 lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused on juba eelnevalt tuvastatud – süüdistatav lõi kannatanut ja põhjustas sellega kannatanule näopiirkonna tervisekahjustuse ning süüdistatava tegu ja tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Subjektiivsest küljest on süüdistatav teo toime pannud otsese tahtlusega, sest lüües kannatanut õllekruusiga näopiirkonda pidi süüdistatav teadma, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ning et selline tegevuse võib endaga kaasa tuua kannatanu tervise kahjustamise. Seega on täidetud ka KarS § 121 lg 1 kuriteokooseisu subjektiivne külg. Kannatanule teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti 1 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud ja ümbertöötaud väljaanne.

Tallinn: Juura 2015, lk 375.

kohaselt on kannatanu haava paranemise kestus kuni neli nädalat, mistõttu ei ole täidetud KarS § 121 lg 2 p 1 koosseis, mis näeb ette vastutuse kehalise väärkohtlemise eest, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Küll aga on kohtu hinnangul süüdistatav teo toime pannud lähisuhtes. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et lähisuhe on kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus - või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paarija armastussuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea sisaldama füüsilist lähedust.2 Eelnevat arvesse võttes on süüdistuse aluseks olev tegu toime pandud lähisuhtes, sest kannatanu ja süüdistatav olid teo toimepanemise ajal endised elukaaslased ning neil on lisaks ühine laps. Eeltoodust tulenevalt tuleb V.U egevus kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. V.U on süüvõimeline ning puuduvad KarS 2. peatükkis 3. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud.

https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad/

töökohale Xxxs aadressil xxx asuvale xxx mitte lähemale kui 100 meetrit. Taotluse kohaselt kannatanu ei suhtle süüdistatavaga nende ühise alaealise lapse B B Aiga seotud küsimustes ning laps ei soovi ka isaga suhelda ja kardab isa. Seega lapsega edasine suhtlemine isale lubada kui laps seda soovib. Lisaks selgub lähenemiskeelust, et kannatanu on ise blokeerinud ära V.U telefoninumbri ja kõik sotsiaalvõrgustiku kontaktid. Kannatanule on oluline, et süüdistatav ei läheneks talle füüsiliselt. Lähenemiskeeldu taotleb kannatanu tähtajaga 3 aastat (I kd tl 60). KrMS § 3101 lg 1 kohaselt kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu exxxlu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealises vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. KrMS § 3101 lg 2 kohaselt lahendab kohus lähenemiskeelu taotluse kriminaalmenetluse seadustiku § -s 310 sätestatud korras. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, exxxlu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtumääruse nr 3-2-1-91-14 punktis 17 märkinud, et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Sh peab kohus ka lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määramisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest (vt Riigikohtu 6. augusti 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p-d 7.2–7.3). Kohus on seisukohal, et kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks on põhjendatud. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et V.U esineb aeg-ajalt olukordi, kus ta ei suuda oma emotsioone kontrollida ning kaotab seetõttu enesevalitsuse. Lähenemiskeelu kohaldamine annab kannatanule kindlustunde, et süüdistatav ei saa tema õigusi enam rikkuda ning aitab vältida võimalike konflikte süüdistatava ja kannatanu vahel. Kohtu hinnangul ei riiva lähenemiskeelu kohaldamine ka V.U rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Seda seetõttu, et V.U on võimalus oma lapsega suhelda ja kohtuda ka sotsiaaltöötaja või elukohajärgse valla-või linnavalitsuse kaudu, ilma et ta peaks selleks kokku puutuma kannatanuga. Lisaks on laps piisavalt vana (kriminaalmenetluse ajal 13aastane), et soovi korral ise oma isaga ühendust võtta ja kohtumine kokku leppida. Seega tuleb kannatanu taotlus rahuldada. Kohtu arvates on mõistlik ka kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu 3 aasta pikkune tähtaeg. Kuna kannatanu ei ole lähenemiskeelu taotluses taotlenud süüdistatava suhtes telefoniga ühendust võtmise ja e-kirjade saatmise keeldu, siis saavad kannatanu ja süüdistatav vastastikusel nõusolekul suhelda last puudutavates küsimustes ka telefoni või e-kirjade saatmise kaudu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel tuleb kohaldada kannatanu X Ai isikuõiguste kaitseks süüdistatavale V.U-le lähenemiskeel 3 (kolmeks) aastaks

alates kohtuotsuse kuulutamisest ning keelata V.U läheneda kannatanu K. Aile isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit; keelata V.U läheneda kannatanu K. Ai elukohale xxx, Xxx linn, xxx mitte lähemale kui 100 meetrit; keelata V.U läheneda kannatanu K. Ai töökohale xxx aadressil xxx xxx mitte lähemale kui 100 meetrit.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu

põhjendatud ja vajalikus ulatuses; 9) süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.3 Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 1. jaanuarist 2019. a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Kriminaalasjas on teostatud järgmine ekspertiis: isiku kohtuarstlik ekspertiis, mille kohta on koostatud akt nr 18E-PõI0009 maksumusega 84 eurot (I kd tl 44-49). Määratud kaitsjatasu oli kohtueelses menetluses 180 eurot (I kd tl 72-73) ja kohtumenetluses 360 eurot (II kd tl 17-18). Eeltoodu põhjal tuleb V.U-lt välja mõista ekspertiisikulu 84 eurot, kaitsekulu 540 eurot ja sundraha 810 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Menetluskulude suurust arvestades käib nende tasumine ühe kuu jooksul ilmselgelt süüdistatavale üle jõu. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Seega otsustab kohus menetluskulud ajatada 12 kuu peale. Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Rebane kohtunik

RKKKo 3-1-1-83-10 p 28.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.