1-16-6137/235 - Avaliku usalduse vastased süüteod - Dokumendi võltsimine ja kahjustamine - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

menetluskuludena välja sundraha 750 eurot, kaitsjatasu summas 7734,55 eurot, kannatanu esindajate menetluskulu summas 8 374,84 eurot, milliseid on K. Kivisaarel võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Väljamõistetud menetluskulud, sh kannatanu esindajate menetluskulu tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele OÜ C ja Y OÜ poolt esitatud, kuid R. Toomi õigeks mõistmise tõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagiga seotud kulud summas 2500 eurot jäeti KrMS § 182 lg 1 alusel riigi kanda. Sama sätte alusel jäeti riigi kanda MTÜ W menetluskulu 3450 eurot ja OÜ Q menetluskulu 16 331,80 eurot. Reimo Toom mõisteti KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi 1 (alates 01.01.2015 KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi) ning KarS § 344 lg 1 järgi, D.D. KarS §-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 ja KarS § 344 lg 1 ning Kalle Kivisaar KarS §-de 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 ja KarS § 344 lg 1 süüdi alljärgnevas: Y OÜ vara omastamine, omastamisele kaasaaitamine ja dokumentide võltsimine. Reimo Toom oli alates 11.11.2009 kuni 28.02.2014 Y OÜ (äriregistri kood XXXXXXXX, juriidiline aadress XXX, endine juriidiline aadress XXX), juhatuse liige. Vastavalt äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg-le 1 ja §-le 183 oli Reimo Toom Y OÜ esindav ja juhtiv organ, kellele olid muuhulgas pandud ülesanded osaühingu raamatupidamise korraldamiseks ning juriidilisele isikule seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks. Juhatuse liikme staatusest tulenevalt oli Reimo Toomil juurdepääs Y OÜ varale, sealhulgas osaühingule kuuluvale ning kassas olevale sularahale. Ajavahemikul 17.12.2009.a-19.12.2013.a võttis Reimo Toom Y OÜ kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is 381 699,47 eurot sularahas. Raamatupidamisliku arvestuse andmeil seisuga 31.01.2014.a puudus Y OÜ raamatupidamisel dokumentaalne kate (algdokumendid) sularahas kontolt väljavõetud summale 150 841,45 eurot, kusjuures ainuüksi 2013.a jooksul oli sularahas kontolt välja võetud 111 335,16 eurot. Seisuga 01.12.2013 oli Y OÜ arvestuslik kassajääk 140 626,45 eurot. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, võttis Reimo Toom, Kalle Kivisaare kaasaaitamisel, Y OÜ kassast 90 000 eurot, millise summa kulutas enda isiklikuks otstarbeks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos Kalle Kivisaarega (Kalle Kivisaar, isikukood 36211270308) viimasega eelneval kokkuleppel kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, järgmised dokumendid: 30.12.2013 laenulepingu, millega Y OÜ laenab Kalle Kivisaarele 90 000 eurot tähtajaga kuni 30.12.2018; 30.12.2013 kassa väljamineku orderi, mille kohaselt sai Kalle Kivisaar 30.12.2013 Y OÜ-lt sularahas 90 000 eurot. Seejärel kirjutasid Reimo Toom ja Kalle Kivisaar mõlemale dokumendile alla. Tegelikult ei ole Kalle Kivisaar Y OÜ-lt 90 000 euro suurust laenu kunagi saanud. Seega said nii Reimo Toom kui Kalle Kivisaar aru, et 30.12.2013 laenulepingu kui ka 30.12.2013 kassa väljamineku orderi

näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel osalemisega osutab Kalle Kivisaar ainelist ja vaimset kaasabi Reimo Toomi poolt varem toimepandud omastamisele. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, võttis Reimo Toom, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamise, Kalle Kivisaare kaasaaitamisel, Y OÜ kassast 56 000 eurot, millise summa kulutas enda isiklikuks otstarbeks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos Kalle Kivisaarega (Kalle Kivisaar, isikukood 36211270308) viimasega eelneval kokkuleppel kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, järgmised dokumendid: 03.01.2014 laenulepingu, millega Y OÜ laenab Kalle Kivisaarele 56 000 eurot tähtajaga kuni 03.01.2019; 03.01.2014 kassa väljamineku orderi, mille kohaselt sai Kalle Kivisaar 03.01.2014 Y OÜ-lt sularahas 56 000 eurot. Seejärel kirjutasid Reimo Toom ja Kalle Kivisaar mõlemale dokumendile alla. Tegelikult ei ole Kalle Kivisaar Y OÜ-lt 56 000 euro suurust laenu kunagi saanud. Seega said nii Reimo Toom kui Kalle Kivisaar aru, et 03.01.2014 laenulepingu kui ka 03.01.2014 kassa väljamineku orderi näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel osalemisega osutab Kalle Kivisaar ainelist ja vaimset kaasabi Reimo Toomi poolt varem toimepandud omastamisele. Y OÜ põhikirja punkti 7.4. alapunkt 6 nõuab laenude andmise ja võlakohustuste tagamisega kaasnevate tehingute tegemiseks osanike üldkoosoleku otsust. Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena ei küsinud ega saanud Y OÜ ainuosaniku O Oy nõusolekut ülalnimetatud laenude andmiseks. OÜ C vara omastamine, omastamisele kaasaaitamine ja dokumentide võltsimine. Reimo Toom oli ajavahemikul 18.06.2010 – 28.02.2014 OÜ C (äriregistri kood XXXXXXXX, juriidiline aadress XXX, endine juriidiline aadress XXX) juhatuse liige. Vastavalt äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg-le 1 ja §-le 183 oli Reimo Toom OÜ C esindav ja juhtiv organ, kellele olid muuhulgas pandud ülesanded osaühingu raamatupidamise korraldamiseks ning juriidilisele isikule seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks. Juhatuse liikme staatusest tulenevalt oli Reimo Toomil juurdepääs OÜ C varale, sealhulgas osaühingule kuuluvale sularahale. 03.02.2014 tagastasid OÜ R (äriregistri kood RRRRRRRR) juhatuse liikmed VV (isikukood XXXXXXXXXXX) ja AA (isikukood XXXXXXXXXXX) OÜ-le C, keda esindas juhatuse liige Reimo Toom, 24.01.2014 notariaalselt tõestatud lepingu nr 189 alusel kinnisvara müügi alusel saadud raha summas 286 799,89 eurot. Nimetatud makse teostati sularahas.

OÜ C juhatuse liikmena ja aruandva isikuna pidi Reimo Toom saadud sularaha kas kandma osaühingu pangakontole või vormistama kassa sissetuleku orderi ning paigutama raha OÜ C kassasse. Reimo Toom seda ei teinud, vaid omastas nimetatud summa alljärgneval viisil. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014 kulutas Reimo Toom, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamise, D.D. kaasaaitamisel, nimetatud rahasumma enda isiklikuks otstarbeks, millega pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos D.D.ga (D.D., isikukood 37008197017) kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014 järgmised dokumendid: 03.02.2014 laenulepingu, millega Y OÜ (äriregistri kood XXXXXXXX) laenab D.D.le 288 000 eurot tähtajaga kuni 03.03.2015; 03.02.2014 kassa väljamineku orderi, mille kohaselt sai D.D. 03.02.2014 Y OÜ-lt sularahas 288 000 eurot. Seejärel kirjutasid Reimo Toom ja D.D. mõlemale dokumendile alla. Tegelikult ei ole D.D. OÜ-lt C ega Y OÜ-lt 288 000 euro suurust laenu kunagi saanud. Seega sai D.D. aru, et 03.02.2014 laenulepingu kui ka 03.02.2014 kassa väljamineku orderi näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel osalemisega osutab tema ainelist ja vaimset kaasabi Reimo Toomi poolt toimepandavale omastamisele, mis manifesteerus ning oli lõpule viidud eelmainitud dokumentide allkirjastamise hetkel. Y OÜ põhikirja punkti 7.4. alapunkt 6 nõuab laenude andmise ja võlakohustuste tagamisega kaasnevate tehingute tegemiseks osanike üldkoosoleku otsust. Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena ei küsinud ega saanud Y OÜ ainuosaniku O Oy nõusolekut ülalnimetatud laenude andmiseks. Sõlmides näilikku laenulepingut Y OÜ nimel, ei arvestanud Reimo Toom OÜ C ega Y OÜ ärihuvidega, ei kontrollinud D.D. poolset laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise võimalikkust (maksevõimet ja maksevalmidust) ega seadnud ühtegi laenulepingu täitmist kindlustavat tagatist. Ülalkirjeldatud kooskõlastatud tegevusega tekitasid Reimo Toom ja D.D. OÜ-le C varalist kahju summas 286 799,89 eurot. Reimo Toomile oli esiattud süüdistus ja ta oli antud kohtu all aka KarS § 217-2 lg 1 järgi järgmises.

summad 6% intressiga tagasi hiljemalt 31.12.2011. Nimetatud investeeringuga saadud summast teostas OÜ C kinnisvaraarendusprojekti, mis väljendus Harjumaal, Saue vallas, Laagri alevikus, XXX oleva hoone renoveerimises ja selle ärikorrusele kuue korteri täiendavalt väljaehitamises, eesmärgiga hiljem täiendavalt tekkinud korteriomandid müüa ning teenida sellega ärikasumit. Selle projekti realiseerimise tulemusena valmisid alljärgnevad OÜ-le C kuuluvad korteriomandid: XXX-13, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number XXXXXXXXX; XXX-14, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number YYYYYYYYYY; XXX-15, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number CCCCCCCC; XXX-16, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number ZZZZZZZZZ; XXX-17, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number QQQQQQQQ; XXX-18, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number EEEEEEEEE. Nimetatud kinnisvaraarendusprojektile kulutas OÜ C kokku 686 372,94 eurot. Eelpool nimetatud kinnisvaraarenduste finantseerimise 18.06.2010 koostöölepingu punkti 6 kohaselt kohustus OÜ C mitte võõrandama ega koormama kinnisvara ilma Y OÜ eelneva nõusolekuta. Kinnisvara koormamise ja võõrandamise tingimused pidid olema poolte vahel kooskõlastatud ja tagama OÜ C võla tagasimaksmise Y OÜ-le. Vastavalt sama lepingu punktidele 5 ja 8 koostoimes 02.08.2012 lisakokkuleppega OÜ C poolt võla mittetasumise juhul pidid OÜ C kinnisvara võõrandamise tingimuste määratlemise õigused alates 31.12.2013 üle minema Y OÜ-le. Vastavalt Y OÜ ja OÜ C vahel 02.08.2012 sõlmitud lisakokkuleppele kinnisvaraarenduste finantseerimise 18.06.2010 koostöölepingu juurde moodustas OÜ C võlakohustus Y OÜ ees 859 154,91 eurot. 24.01.2014 sõlmis Reimo Toom, tegutsedes OÜ C juhatuse liikmena, ostu-müügi lepingu, millega OÜ C võõrandas ülalnimetatud korteriomandid 290 000 (kahesaja üheksakümne tuhande) euro eest osaühingule Q (äriregistri kood XXXXXXXX). Eksperthinnangu nr 73-14 HS kohaselt oli seisuga 24.01.2014 nimetatud korteriomandite turuhind 444 000 eurot. Reimo Toom, olles Y OÜ juhatuse liige ja seega olles isikuks, kes pidi tegutsema Y OÜ huvides, ei oleks tohtinud lubada OÜ-l C võõrandada kinnisvaraarenduste finantseerimise 18.06.2010 koostöölepingu alusel saadud rahaliste vahendite arvel soetatud vara – Harjumaal, Saue vallas, Laagri alevikus, XXX asuvaid korteriomandeid nr 13, 14, 15, 16, 17 ja 18 hinnaga, mis on väiksem nende korteriomandite turuhinnast kui ka omahinnast. Andes Y OÜ juhatuse liikmena loa OÜ-le C kuuluva vara võõrandamiseks alla omahinna kui ka turuhinna, millele järgnes Reimo Toomi poolt

võõrandamisest saadud ning OÜ-le C kuuluva raha omastamine, tekitas Reimo Toom olukorra, milles OÜ C ei olnud suuteline täitma kinnisvaraarenduste finantseerimise 18.06.2010 koostöölepinguga endale võetud kohustusi Y OÜ ees. Nõuetekohase hoolsusega tegutsedes pidanuks Reimo Toom Y OÜ kui OÜ C emaettevõtte juhatuse liige keelama Reimo Toomil kui OÜ C ehk tütarettevõtte juhatuse liikmel eelpooltoodud ning osaühingule kahjulikel tingimustel Harjumaal, Saue vallas, Laagri alevikus, XXX asuvate korteriomandite nr 13, 14, 15, 16, 17 ja 18 ostu-müügilepingu sõlmimise ning keelama kõik sellele lepingule järgnenud tehingud, s.o järgnevate müügilepingute sõlmimised, mis tõi kaasa OÜ C vara vähenemise. Peale selle, rikkus Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena 24.01.2014 ostumüügilepingu sõlmimisel ÄS § 180 lg 4 ja 168 lg 2 sätteid. ÄS § 180 lg 4 sätestab, et tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. ÄS § 168 lg 2 kohaselt võivad osanikud võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Y OÜ-l ei ole nõukogu. Oluliselt alla turuhinna tütarettevõttele kuuluva põhivara müük on tavapärase majandustegevuse raamest väljuv tehing, mis nõukogu puudumisel eeldas Y OÜ ainuosaniku, Soome Vabariigi äriühingu O Oy (Soome registrikood OOOOOOO) eelnevat nõusolekut. Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena ei ole küsinud ega saanud ainuosaniku O Oy nõusolekut 24.01.2014 ostu-müügilepingu sõlmimiseks. Peale selle, Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena 24.01.2014 ostu-müügilepingu sõlmimisel rikkus teadvalt Y OÜ põhikirja punkti 7.4. ja selle alapunktide sätteid. Põhikirja punkti 7.4. kohaselt on osanike üldkoosoleku otsus vajalik tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, eelkõige tehingute tegemiseks, millega kaasneb: 1) osaluse omandamine ja lõppemine teistes ühingutes või 2) ettevõtte omandamine, võõrandamine ja selle tegevuse lõpetamine või 3) kinnisasjade ja registrisse kantud vallasasjade võõrandamine ja selle tegevuse lõpetamine või 4) välisfirmade asutamine ja sulgemine või 6) laenude andmine ja võlakohustuste tagamine. Reimo Toom Y OÜ juhatuse liikmena ei küsinud ega saanud Y OÜ ainuosaniku O Oy nõusolekut 24.01.2014 ostu-müügilepingu sõlmimiseks. Ülalkirjeldatud tegevusega tekitas Reimo Toom sihilikult ja ettekavatsetult Y OÜ-le varalist kahju summas vähemalt 444 000 eurot.

OÜ-le C kuulusid järgmised korteriomandid: XXX-13, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number XXXXXXXXX; XXX-14, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number YYYYYYYYYY; XXX-15, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number CCCCCCCC; XXX-16, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number ZZZZZZZZZ; XXX-17, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number QQQQQQQQ; XXX-18, Laagri alevik, Saue vald Harjumaa, registriosa number EEEEEEEEE. 24.01.2014 sõlmis Reimo Toom, tegutsedes OÜ C juhatuse liikmena, ostu-müügi lepingu, millega OÜ C võõrandas ülalnimetatud korteriomandid 290 000 (kahesaja üheksakümne tuhande) euro eest osaühingule Q (äriregistri kood XXXXXXXX). Eksperthinnangu nr 73-14 HS kohaselt oli seisuga 24.01.2014 nimetatud korteriomandite turuhind 444 000 eurot. Juhatuse liikmel on kõrgendatud kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil TsÜS § 35 ja ÄS §-s 187 lg-s 1 ja 2 alusel. See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Samuti on tema TsÜS § 138 lg-st 1 tulenevalt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel kohustatud toimima heas usus. Reimo Toom, müües eelnimetatud OÜ C vara kahjulikel tingimustel, s.t oluliselt alla turuhinna ja äriühingu majandushuve eirates, rikkus sihilikult juhatuse liikmel lasuvat hoolsus- ja lojaalsuskohustust, tekitades OÜ-le C varalist kahju müügihinna ja turuhinna vahe näol vähemalt 154 000 eurot. Seega pani Reimo Toom toime teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, millega tekitas teisele isikule suure varalise kahju, s.o KarS § 2172 lg 1 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 2172 lg 1 järgi) kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 2172 lg 1 järgi mõistis maakohus Reimo Toomi õigeks. Õigeksmõistmist põhjendas makaohus alljärgnevalt. Y OÜ usalduse kuritarvitamise episoodis ja OÜ C ametiseisundi ärakasutamise episoodis taandub R. Toomi vastu esitatud süüdistus ühele kesksele väitele – 24.01.2014 tehing toimus alla oma- ja turuhinna. Maakohus leidis, et ei ole võimalik kahtlusteta ümber lükata versiooni selle kohta, et R. Toom üritas leida käibevahendeid uueks investeeringuks. Sellises olukorras oli tegemist äririskiga ja R. Toomile ei saa

ette heita seda, et ta tekitas oma tegevusega sihilikult ja ettekavatsetult Y OÜ-le varalist kahju vähemalt 444 000,00 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud R. Toomi süüdi mõistmine ka episoodis, mille raames heidetakse talle ette OÜ-u C ametiseisundi ärakasutamist. Kohus märgib, et üldjoontes jäävad kohtu põhjendused samaks – OÜ C pidi tagastama Y OÜ-le laenu, mille tähtaeg saabus 31.12.2013. Tõendeid selle kohta, et laenutähtaega oleks pikendatud, kohtule ei esitatud va HH ütlus, mis ei ole kohtu jaoks äriühingute eelnevat äritegevust, summa suurust ning tagasimaksetähtaja venimist määramatusse tulevikku silmas pidades eluliselt usutav. MTÜ-s W episoodis leidis maakohus, et R. Toomil olid MTÜ-s W huvid, HH-l neid ei olnud. R. Toom esindas 19.08.2013 ja 13.11.2013 lepingu sõlmimisel mõlemat ühingut ning kohtu hinnangul tegutses R. Toom huvide konfliktis. Laenude andmiseks ei olnud Y OÜ ainuosaniku esindaja HH nõusolekut. Laen kokku 42 800,00 eurot anti 5% intressiga 10-ks aastaks, laenu tagasimaksegraafikuid ei ole ning laenu ei ole MTÜ W kohtuvaidluste hetke seisuga asunud tagasi maksma. KarS § 2172 lg 1 järgi tuleb tegu kvalifitseerida juhul, kui puudub KarS § 201 sätestatud süüteokoosseis. Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses. Käesoleval juhul sõlmis R. Toom laenulepingud ja kandis nende alusel ka laenusummad MTÜ-le W. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul R. Toom raha ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööranud - laenu näol on tegemist raha ajutise kasutamisega ja laenusaajal on lepingujärgselt kohustus raha tagastada. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et R. Toom oli Y OÜ juhatuse liige, kellele oli usaldatud Y OÜ vara, sh ühingu arveldusarvetel olevad vahendid. Samuti on tõendatud, et R. Toom sõlmis juhatuse liikmena ühingu nimel laenulepingud ilma osaniku nõusolekuta, raha laenati välja pikaks ajaks ja madala intressiga. Kohus nendib, et antud juhul ei järginud R. Toom ärilise kaalutluse reegli nõudeid ja tema tegevus ei olnud Y OÜ parimates huvides vaid MTÜ W huvides. R. Toomile esitatud süüdistuse kohaselt tekitas ta laenulepingute sõlmimise ja laenude andmisega Y OÜ-le suure varalise kahju. KarS § 2172 kohaldamine eeldab, et varaline kahju oli suur ja see tekitati tahtlikult. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et MTÜ-le W antud laenude kogusumma oli 42 800 eurot. KarS § 121 p 2 kohaselt loetakse suureks varaliseks kahjuks ulatus, mis ületab 40 000 eurot. R. Toomile esitatud süüdistuses sisustatakse varaline kahju laenusumma läbi. Kohus prokuröri loogikaga ei nõustu. Kohus märgib, et kuigi laenu andmisega väheneb laenuandja vara, ei saa seda pidada iseenesest kahjuks. Käesoleval juhul ei ole alust rääkida sellest, et laenuleping on olnud rahatu, so raha on Y OÜ-lt võetud, kuid see pole liikunud laenusaajani. Kriminaalasjas on kohtule esitatud Y OÜ konto ja MTÜ W konto väljavõte, millest nähtuvalt rahad liikusid. KrMS § 268 lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Käesoleval juhul piirdutakse R. Toomi vastu esitatud süüdistuses üldsõnalise järeldusega, et R. Toom tekitas Y OÜ-le kahjulike laenulepingute sõlmimisega varalise kahju. Kohtule jääb arusaamatuks, milles seisneb antud juhul Y OÜ varaline kahju. Laenu andmist summas, mis ületab KarS § 121 p 2 sätestatud piiri ei saa kohtu hinnangul lugeda automaatselt varaliseks kahjuks juhul, kui laenuleping on tühine – sellise tehingu alusel saadu tuleb tagastada (vt TsÜS § 84 lg 1). Sellisel juhul kahju puudub. Kohus ei saa asuda iseseisvalt vaagima, kas süüdistuses kirjeldatud kahju seisneb selles, et tõenäoliselt on MTÜ W/R. Toom varatu ja nõuet ei õnnestu täita, kas see seisneb intressis/tulus, mida Y OÜ oleks teeninud raha kõrgema intressiga väljastades või kinnisvarasse paigutades jne. Eeltoodu tõttu tuleb R. Toom KarS § 217 2 lg 1 järgi õigeks mõista episoodis, mis puudutab Y OÜ nimel MTÜ-ga W laenulepingute sõlmimist. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav Reimo Toom, tema kaitsja adv. Priit Palmiste, süüdistatava Kalle Kivisaare kaitsja adv. Marko Tammann, süüdistatav D.D., tema kaitsja adv. Madis Piirla, kannatanute OÜ C ja OÜ Y esindajad adv. Leonid Tolstov ja adv. Dmitri Teplõhh, tsiviilkostja Q OÜ esindajad adv. Marko Pilv ja adv. Aivar Pilv, ringkonnaprokurör Andrei Voronin. Süüdistatav Reimo Toom taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega enda õigeksmõistmist kõigis süüdistustes, tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude väljamõistmist riigilt. R. Toom leiab, et tema ja K. Kivisaare ütluste ning kirjalike tõenditega (laenulepingud, kassa väljamineku orderid) on tõendatud, et Y OÜ andis laenu ja K. Kivisaar sai laenud. Laenulepingud on reaalsed, laenud tagastatakse tähtaja saabumisel, omastamist ei ole toimunud. Laenude andmine oli Y OÜ tavapärane praktika ning R. Toomil puudus alus arvata, et seda ei tohiks teha. Eelmärgitu kehtib ka Y OÜ poolt D.D.le antud laenudega, mida kinnitavad R. Toomi ja D.D. ütluste ning laenuleping, kassa väljamineku order. Raha saamist D.D. poolt kinnitasid kohtus ZZ, PP, SS. Kuna R. Toom ei ole enam Y OÜ juhatuse liige, puudub tal õigus ka laene tagasi küsida. R. Toomi jaoks on arusaamatu, miks praegune juhatus seda teinud ei ole. Reimo Toomi kaitsja Priit Palmiste vaidlustab maakohtu otsust R. Toomi süüdimõistmises KarS § 201 lg 2 p 1,2 ja § 344 lg 1 järgi ning kahjuhüvitise, viiviste ja menetluskulude väljamõistmise osas. Apellant taotleb otsuse tühistamist KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel ning uue otsusega R. Toomi õigeksmõistmist eelmärgitud süüdistustes, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetlukulude väljamõistmist riigilt. Kaitsja leiab, et R. Toomi suhtes koostatud süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 1 ja 2 ning lg 3 p 2 nõuetele mh järgmistel põhjustel. Kaitsja hinnangul ei täida süüdistusakt enda peamist funktsiooni ehk ei teavita süüdistatavat ega tema kaitsjat kõigist faktidest, mille tõendatusest süüdimõistmine võib oleneda. Kaitseõiguse

olulisust kriminaalmenetluses on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Antud juhul on süüdistusakt faktiliste asjaolude osas äärmiselt üldine ja laialivalguv, mistõttu ei ole võimalik subsumeerida konkreetseid elulisi asjaolusid etteheidetava karistusõigusnormi konkreetsetele juriidilistele tunnustele. Süüdistuse detailide mittearusaadavas vormis esitamine raskendab oluliselt isikute kaitsmist ning irdub Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikast. Maakohus kaitsja kriitikaga ei nõustunud. Kaitsja aga leiab jätkuvalt, et süüdistus R. Toomi suhtes on abstraktne ja oletuslik. Puuduvad konkreetsed viited tõenditele millest kasvas välja kohtu siseveendumus (näit. ei nähtunud ei süüdistusaktist ega kohtuotsusest millega on tõendatud, et laenuleping ei ole kehtiv). Järgnevalt leiab kaitsja, et tõendatud ei ole R. Toomile KarS § 201 lg 2 p 1,2 järgi esitatud süüdistuse puhul selle kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste esinemine. Puudub vaidlus, et Y OÜ raha ei ole selle juhatuse liikme raha, isegi siis kui see on juhatuse liikme otseses valduses. Samas ei ole kriminaalasjas tõendatud, et R. Toom oleks Y OÜ raha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Ja tõendatud ei ole ka KarS § 201 lg 2 p 1 sätestatud eriline isikutunnus, et R. Toom oleks varem toime pannud varguse või omastamise. R. Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist K. Kivisaarele ning viimane on seda ka kinnitanud. Seda tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Lepingust tulenevad kohustused ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik rääkida võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisest. Mitte ühtegi vastupidist tõendit ei ole kriminaalmenetluses esitatud. Vastupidine rajaneb oletustel. Oluline on juhtida tähelepanu, et pärast laenude väljastamist jäi Y OÜ pangakontole veel hulgaliselt rahalisi vahendeid. Kui R. Toom tahtis äriühingu raha omastada, siis miks pidanuks ta piirduma nimetatud summaga, mitte kogu äriühingu rahaga? Suurest ulatusest kui erilisest isikutunnusest KarS § 201 lg 2 p 2 mõttes rääkides tuleb taas mängu süüdistusakt oma puudustega, mille kõrvaldamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Süüdistusakti kohaselt oli seisuga 01.12.2013 Y OÜ arvestuslik kassajääk 140 626,45 eurot. Süüdistusaktist ei nähtu, millise metoodikaga prokurör sellise tulemuseni jõudis, kuid kõige tõenäolisemalt kasutas otsingufiltrina märksõna „pangast kassasse“. Nimetatud metoodikal on oluline puudus, see kajastab küll pangast kassasse siirdamised, kuid jätab tähelepanuta kassast panka tehtud siirded. Kaitsja poolt ülevaadatud (ja ka kohtule esitatud) pangakontoväljavõtetest nähtud, et raha liikus ka vastassuunas – näiteks kontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 31.03.2011 kuni 18.06.2012 summas 205 700 eurot. Süüdistusaktist ei nähtu, kas seda on arvestatud. Millise matemaatilise valemi abil 90 000 ja 56 000 euro liitmine süüdistusaktis märgitud tulemuse - 50 841,45 - eurot kokku andis, jääb süüdistusaktis saladuseks. Nagu ka see, kuidas kassast antud laen (mis oli prokuröri liitmiste kohaselt 150 841,45 eurot) sai ületada kassa jääki, mis prokuröri sõnul oli ainult 140 626,45 eurot. Süüdistusakt jätkub samasisulise etteheitega ka järgmises punktis „OÜ C vara omastamine“. Selle punkti kohaselt heidetakse R. Toomile ette, et sõlmis C OÜ esindajana D.D.ga laenulepingu, mille alusel C OÜ andis D.D. laenu 288 000 eurot, tähtajaga kuni 03.03.2015, intressiga 12% aastas. Süüdistusakt viitab laenulepingule

C OÜ ja D.D. vahel. Samas kriminaaltoimikusse lisatud laenulepingu tekstist nähtub selgelt, et laenuandja oli Y OÜ. Sama kinnitasid kohtus ka R. Toom (C OÜ tagastas laenu Y OÜ-le ning viimane laenas need intressitulu teenimiseks D.D.le välja) ja D.D.. Süüdistusakti selguse kontekstis tekib põhjendatud küsimus, kes siis oli laenuandja? Tegemist on olulise küsimusega, sest omastamise puhul peab olema tuvastatud enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi ei kuulu sellele isikule, kelle valduses see on. Samuti tekib küsimus kes on selles kontekstis kannatanu, kes on õigustatud esitama tsiviilhagi? Tundub, et ka kohtu jaoks ei ole süüdistus selles osas nii selge, kui kohtuotsuse lk 51 kirjeldas, sest otsuse resolutsiooni kohaselt on nimetatud summa välja mõistetud Y OÜ kasuks. Kuivõrd süüdistuse kohaselt omastati C OÜ raha, siis on apellandi hinnangul kohus väljunud süüdistuse piiridest. Kaitsja hinnangul ei ole ka selle laenu kontekstis tõendatud, et R. Toom oleks Y OÜ raha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Tõendamata on ka eriline isikutunnus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. R. Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist D.D.le ning viimane on seda ka kinnitanud. Seda tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Kriminaalmenetluses kinnitasid D.D. poolt raha saamist ka tunnistajad ZZ, SS ja PP. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik rääkida võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisest. Y OÜ-l on endiselt õigus laenutähtaja saabumisel nõuda laenude tagastamist ja intresside väljamaksmist. Oludes, kus laenutähtajad ei ole saabunud on võimalikust omastamisest rääkimine ennatlik. Puudub alus arvata, et laenusaaja ei täida enda kohustust tähtaja saabumisel. Apellandi hinnangul võib tekkida õiguslikult absurdne olukord, kus kohus mõistab süüdistatavad laenulepingu võltsimises ja laenusumma omastamises ennatlikult (enne laenutähtaja saabumist) süüdi, kuid pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja sellele järgnevat laenutähtaja saabumist laenusaaja siiski tagastab laenu ja maksab välja intressid. Sellega saaks kinnitust, et laenulepingud ei olnud fiktiivsed ning R. Toom ei olnud laenuraha omastanud. Sellisel juhul oleks süüdimõistev kohtuotsus ilmselgelt ebaõige, kuid puuduks ka alus kohtuvea parandamiseks – teistmiseks, sest asjaolu, et laenuleping on tegelikult tõene ja laen kuulub tagastamisele oli pooltele juba maakohtu menetluse ajal teada ega ole seetõttu uus asjaolu. Apellandi hinnangul peaks seda võimalust kaaluma KrMS § 7 lg 3 kontekstis. Järgnevalt leiab kaitsja, R. Toomi süüditunnistamise omastamises võib välistada koosseisueksimuse (KarS § 17), õigusvastasust välistava asjaolu osas eksimuse (KarS § 27, 31) või keelueksimuse tõttu (KarS § 39). Tulenevalt ÄS § 180 esindab äriühingut kõikides tehingutes juhatuse liige. ÄS ei sätesta erisust äriühingu esindamisele laenulepingute sõlmimisel. ÄS ei sätesta ka nõuet, et laenulepingu sõlmimiseks peaks olema osanike koosoleku nõusolek. Y OÜ-l puudus nõukogu, mistõttu kuulus nimetatud tehingu tegemine juhatuse ainupädevusse. Antud juhul olid laenulepingud sõlmitud turutingimustel ning arvestasid vastavalt Y OÜ ja C OÜ huve. Äriühingutel oli vabasid vahendeid, millede hoidmine pangakontol või kassas tulu ei teeniks. Samuti puudus äriühingutel plaan ja vajadus nimetatud vahendite kasutamiseks. Kõnealuses olukorras oli raha väljalaenamine ning sellelt äriühingule intressitulu teenimine igati põhjendatud. Eriti arvestades ülikõrget intressimäära

(vastavalt Kalle Kivisaare laenul 11% ja D.D. laenul 12%). Seega on R. Toom käitunud seaduslikult ning järginud ÄS § 187 lg 1 hoolsuskohustust. Äriühingu poolt eraisikutega laenulepingute sõlmimine ei ole karistatav tegu. Vastupidi, tegemist on igati seadusliku ja ka tavapärase toiminguga. Y OÜ oli varemgi korduvalt eraisikutega laenulepinguid sõlminud (näit hr VV-ga, MM-ga, MTÜ-ga W), need olid kajastatud raamatupidamises ning nähtusid pangakontolt. Neist teadis mh Y OÜ raamatupidaja, omanikettevõtja O OY raamatupidaja kui ka Y OÜ raamatupidamisele juurdepääsu omav teine Y juhatuse liige ja omanikettevõtja seaduslik esindaja HH. HH sõnul tal enne 2014 tehtud tehingute osas Reimo Toomile pretensioone ei ole. Sellest võib järeldada, et HH teise juhatuse liikme ja omaniku esindajana pidi olema teadlik laenude andmise praktikast ning neid aktsepteerima. Sellest omakorda tuleneb ettevõtte sisene tava ja praktika, millest omakorda Reimo Toom juhindus enda käitumisotsuste tegemisel. Apellandi hinnangul võib esineda koosseisueksimus KarS § 17 lg 1 mõttes. Arvestades Y OÜ poolt varasemalt sõlmitud mitmeid laenulepinguid, millest olid teadlikud ettevõtte raamatupidaja, teised juhatuse liikmed ja omanik, kes on kinnitanud, et varasema tegevuse (sh ka laenude andmise) osas tal R. Toomile etteheiteid ei ole, võib asuda seisukohale, et R. Toom ei teadnud ega pidanudki teadma KarS § 201 lg 2 p. 1 ja 2 süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu täpsemalt seda, et Y OÜ nimel laenutehingute tegemine olnuks ebaseaduslik, ei pidanud seda isegi mitte võimalikuks ega möönnud seda. Samadel asjaoludel võib ka leida, et R. Toomi käitumine ei olnud õigusvastane KarS § 31 lg 1 mõttes (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. (Vt RKL 3-1-1-108-13, p 14). Lähtudes KarS § 31 lg 1 esimesest lausest ja arvestades Y OÜ poolt varasemalt sõlmitud mitmeid laenulepinguid, millest olid teadlikud ettevõtte raamatupidaja, teised juhatuse liikmed ja omanik, kes on kinnitanud, et varasema tegevuse (sh ka laenude andmise) osas tal R. Toomile etteheiteid ei ole, saab asuda seisukohale, et R. Toom kujutas ekslikult ette, et ta oli õigustutud ja pädev tegema Y OÜ nimel laenutehinguid. Apellandi hinnangul ei ole antud asjaoludel R. Toomi käitumises võimalik välistada ka KarS § 39 sätestatud keelueksimuse esinemist. Maakohus jättis need kaitsja väited tähelepanuta.

Järgnevalt leiab kaitsja, et tõendatud ei ole R. Toomi tegevuses KarS § 344 lg 1 objektiivsete tunnuste esinemine. Apellant leiab, et süüdistusest ei nähtu täpselt, milles võltsimine seisnes. Kaitsja märgib, et nimetatud süüteokoosseisu tunnuseid ei täida mitte igasugune dokument, vaid üksnes selline, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Vaidlus puudub selles, et leping ja kassa väljamineku order on olemuselt dokumendid, mis on mõeldud tsiviilkäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid. Küsitav on aga see, kas nimetatud dokumentide allkirjastamine tõi Y OÜ-le uusi õigusi või vabastas kohustusest. Äriühingul on endiselt õigus väljaantud laen tagasi saada, seega ei omandanud ta uusi õigusi ega vabanenud võetud kohustustest. Seega ei kvalifitseeru antud asjaoludel laenuleping ega kassa väljamineku order dokumendiks KarS § 344 mõttes. Samuti ei eksisteeri antud juhul võltsimist. Isegi kui dokument ei kajasta sisult õigeid andmeid, ei kahjusta see dokumendi tagatisfunktsiooni, mistõttu on sellise dokumendi võltsinguks lugemine küsitav. Nii näiteks ei loe Saksa erialakirjandus ja kohtupraktika seda karistatavaks (J.Sootak, P.Pikamäe. Karistusseadustiku kommenteeritud väljanne, lk 835; R.Rengier. Strafrecht BT II, lk 205-206). Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et ebaõigete andmete sisaldumine dokumendis ei tähenda automaatselt selle võltsitust (RKL 3-1-1-82-01). Antud juhul üks dokumendi allkirjastanud pool kinnitab, et andis laenu, teine pool kinnitab, et sai laenu. VÕS § 29 lg.1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Lepingu sõlminud isikuteks olid R. Toom, K. Kivisaar ja D.D.. R.Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist K. Kivisaarele ning viimane on seda ka kinnitanud. Samuti on R. Toom Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist D.D.le ning viimane on seda ka kinnitanud. Nimetatud asjaolusid tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Ühtegi ekspertiisi, miks kinnitaks nimetatud laenulepingute mitteehtsust, ei ole esitatud. Nagu ka mitte ühtegi muud tõendit, mis tõsikindlalt kinnitaks laenulepingute mittesõlmimist. Üks pool kinnitab, et nii laenulepingul kui kassa väljamineku orderil on nende allkirjad ning nimetatud asjaolu ei ole ümber lükanud ka ekspertiis. Seega vastavad nimetatud dokumendid ka vormilt tõele. Järgnevalt leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis tõendite alusel kohus leidis, et R. Toom on toime pannud dokumendi võltsimise ja omastamise. Kuna maakohus mõistis R. Toomi eelkirjeldatud puuduliku põhjendamiskohustuse täitmise põhjal süüdi, siis ei vasta kohtuotsuse resolutiiivosa järeldused ka tuvastatud asjaoludele. Kaitsja hinnangul ei hinnanud maakohus tõendeid kogumis. Kaitsja selgitab, et kui kohu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, siis on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ning tegemist on otsuse apellatsiooni korras tühistamise alusega KrMS § 338 p 1 järgi. Kohtu seisukoha põhjendamata jätmine või ebapiisav põhjendamine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg.1 p.7 mõttes, milline asjaolu on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338p.3 alusel. Kohtu poolt kohaldamisele kuuluva materiaalõigusnormi

põhjendamatu kohaldamata jätmine on samuti materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine, milline asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p.2 mõttes. Lisaks rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse reegleid. Nimelt ei vasta tsiviilhagi TsMS-s sätestatud nõuetele ega võimalda süüdistataval end kaitsta. TsMS § 363 lg 1 järgi tuleb hagiavalduses märkida mh hagi aluseks olevad asjaolud, tõendid. Kooskõlas RK lahendiga nr 3-1-1-60-07 ei või kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-150-03). Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et analoogiliselt KarS 2 lg.2 näeb ka VÕS § 1043 ette kindla deliktistruktuuri – kahju olemasolu, selle tekitamise õigusvastasus, tekitaja süü ja põhjuslik seos – mille järgimine ja kõikide asjaolude tõendatud tuvastamine on isiku tsiviilvastutuse aluseks. Kohus on viidanud üksnes VÕS § 1045-le (kahju tekitamise õigusvastasus) ning pidanud tsiviilhagi rahuldamiseks piisavaks R. Toomi süü tuvastamise KarS § 201 lg.2 p. 1 ja 2 ning § 344 järgi, kuid apellandi hinnangul ei saa selline karistusõiguslik tuvastatus tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi rahuldamist. Apellandi hinnangul ei saa kohtuotsus tsiviilhagi osas olla kuidagi seaduslik ja põhjendatud, kui selles puuduvad tõendite ja asjakohaste tsiviilõigusnormide (antud juhul VÕS § 1043, 1045, 1050) põhjendatud sidumine. Kohus on otsuses küll lugenud tuvastatud HH hooletuse ja tegevusetuse, mis võis kaasa aidata tema ettevõttele kahju tekkimisele (... kohus nendib, et HH ei tundnud huvi Y OÜ kontol toimuva vastu... tuginedes HH varasemale käitumismallile, so täielikule ignorantsusele, mis puudutas ühingu arvetel toimuvat... (kohtuotsuse lk 64)), kuid jätnud mh pooltele selgitamata ja analüüsimata kas võib kohalduda ka VÕS § 139 (kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel) ning kas see annaks alust kahjuhüvitise vähendamiseks. Apellandi hinnangul on kohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 351 lg 1 kui ka § 392 lg 1 punkt 4 tähenduses ning seetõttu on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega TsMS § 631 lg 2 tähenduses. Apellandi seisukoha kohaselt on tsiviilhagi läbivaatamisega seonduv temaatika teisese tähendusega. Kriminaalmenetluses on põhirõhk isiku süüküsimusel. Käesoleval juhul on kriminaalmenetlus R. Toomi osas kestnud rohkem kui 4 aastat, sellest kohtumenetluses rohkem kui poolteist aastat. Õigusselgust ja õigusrahu pole saabunud ja seda suuresti tsiviilnõuete tõttu, mida oleks õigem lahendada eraldi tsiviilkohtumenetluses. Apellandi hinnangul ei ole süüdistusakti puudustest tulenevaid minetusi kohtumenetluse selles staadiumis enam võimalik heastada. Puuduliku süüdistusaktiga kohtusse tulek on prokuratuuri risk. Apellandi hinnangul ei ole süüdistusakti piiridest väljumata ja süütuse presumptsiooni eiramata süüdistatava süüdimõistmine võimalik. Sellest tulenevalt tuleb R. Toom õigeks mõista ja jätta tsiviilhagid kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Apellant taotleb ringkonnakohtul uurida kõiki tõendeid, mis puudutavad R. Toomile süüdistuses etteheidetavat omastamist ja võltsimist.

D.D. kaitsja Madis Piirla vaidlustab maakohtu otsust D.D. süüdimõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 - 22 lg 3, § 344 lg 1 järgi, samuti temalt välja mõistetud kahjuhüvitise, viiviste ja menetluskulude osas. D.D. taotleb enda õigeksmõistmist temale esitatud süüdistustes ning tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude väljamõistmist riigilt. Alternatiivselt taotleb D.D. kriminaalasja saatmist maakohtule arutamiseks tagasi teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses puudub põhjendus ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Kohtuotsuse põhjendused on oletuslikud ning vastuolulised. Nii on kohtuotsusega näiteks tsiviilhagi lahendamisel jõutud tulemini, et hagi kuulub rahuldamisele Y OÜ kasuks, mitte süüdistusaktist märgitud C OÜ kasuks. Otsuses puuduvad põhistused süüdistuse sisu kirjeldavatest faktilistest asjaoludest ja nende tõendatusest. Samuti karistusõiguslik hinnang kuriteokooseisu tõendatuses ja kohtu jälgitav veendumus sellest. Kaitsja leiab, et kohus pidanuks rohkem tähelepanu pöörama deliktistruktuuri elementidele ning põhistama, millistele tõenditele tuginedes leitakse süüteokoosseisu objektiivsete kui subjektiivsete tunnuste esinemine. Ei ole leidnud tõsikindlalt tuvastamist, kelle vara omastamist ette heidetakse ja miks on asutud seisukohale, et 03.02.2014 dateeritud dokumendid on võltsitud. On tegemist siis Y OÜ-le kuuluva varaga (nagu on kohus tsiviilhagi lahendamisel lähtus) või OÜ C varaga (mis nähtub süüdistusaktist). Kuigi maakohus leidis, et D.D. pani teo toime otsese tahtlusega, ei nähtu otsusest põhistatud järeldusi või viiteid konkreetsetele tõenditele, mille alusel maakohus seda leidis. Otsese tahtluse korral pidi aga D.D.l olema teadmine ning tahtmine (või vähemalt möönmine), et ta paneb toime omastamise (s.o süüdistusaktist nähtuvalt osutab kaasabi OÜ C vara omastamisele). Samuti ei nähtu otsusest, kuidas ja millises tahtluse vormis aitas D.D. kaasa kuriteo toimepanemisele. Kui aga kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, puudub ka kaasaaitamistahtlus (Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-11, p 13.6). Kohtuotsuses esitatud tulem ei kinnita, et D.D. omas teadmist või ettekujutust süüdistuses aluseks olevatest asjaoludest (C OÜ vara omastamisele kaasaaitamisest) või tahtlust võtta osa õigusvastasest teost ning kolmandaks teadmist ja osavõttu kolmanda isiku teost. Jättes kohtuotsuses põhi- kui kaasaaitamisteole karistusõigusliku hinnangu andmata on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustus, kuna kohtuotsusest ei ole leitavad põhistused mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistuse aluseks olevate asjaolude tõendatuses, süüteokoosseisu tunnuste esinemisest jälgitav (RK 3-1-1-10-11 p 12; 3-1-1-17-03 p 13). KrMS § 339 lg 1 p 7 on kohtuotsuse põhjenduse puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena Apellant ei nõustu ka kohtu järeldustega uuritud tõenditest. Esmalt on kohus märkinud, et keskne küsimus taandub 03.02.2014 dateeritud dokumentidele (kohtuotsuse lk 65), teisalt et D.D. kaitseversiooni tõendamiseks oleks kõige lihtsam ja loogilisem olnud tõendada D.D. investeeringut kuludokumentidega (kohtuotsuse lk 75). Kohtuotsuses pole ammendavalt kumbagi küsimust lahendatud. Siinkohal on kohus jätnud

tähelepanuta, et D.D. on kohtuliku uurimise käigus esitatud kuludokumendi tõendamaks saadud laenuraha investeerimist ettevõttesse P. Selliselt täitis D.D. 2013 aasta jaanuaris sõlmitud koostöölepingu ning tasus 06.veebruar 2014 äriühingule P kokkulepitud investeeringu summas 280 000 eurot (kd VII tlk 40-41, tõlge tlk 146-147). Tasumise kohta väljastati ka D.D.le kviitung nr 0004, millelt nähtub, et äriühingu P pearaamatupidaja ja kassiir SS on vastuvõtnud lepingu „Lepingu nr 04/13 Kp 4.01.2013 alusel”, summa 13 160 000.00 rubla (kolmteist miljonit sada kuuskümmend tuhat rubla, 00 kopikat), mis Eesti Panga valuutakursi (rubla kursiga 46,9900) järgi sel ajal moodustas täpselt kokkulepitud finantseeringu üldsumma, ehk 280 000 eurot (kd VII tlk 42, tõlge tlk 46). Määravaks on asjaolu, et kohtule oli esitatud investeerimist tõendavad kuludokumendid, samuti on kohtumenetluses nimetatud dokumente uuritud. Paraku jäävad ka kohtu põhjendused kõige kesksema küsimuse lahendamisel ebaselgeks, nimelt millistele tõenditele tuginevalt on kohus asunud seisukohale, et 03.02.2014 dateeritud dokumendid on võltsitud. Lihtsam viis tuvastada dokumendi võltsimist on seda tehes dokumendi, kui asitõendi vaatluse läbi või vajadusel määrata ekspertiis. Kohtumenetluses ei ole määratud ekspertiisi ega tuvastatud tõendite uurimise käigus asjaolusid mis seaksid kahtluse alla 03.02.2014 dateeritud dokumentide ehtsuse. Samuti on kohtuliku uurimise käigus igakülgselt kontrollitud isikuliste tõendite uurimise läbi 03.02.2014 dateeritud dokumentide ehtsust. Nii nähtub, et 03.02.2014 dateeritud dokumentide allkirjastamise ja raha üleandmise juures viibis kokku kolm isikut (D.D., R. Toomi ja tunnistaja ZZ). Siinkohal riimuvad ka kõigi juuresolijate D.D., R. Toomi kui tunnistaja ZZ ütlused sellest, kuidas laenuleping sõlmiti ja kuidas väljamakse rahas teostati. Samuti millistel tingimustel toimus väljamakset kinnitav kassaorderi allkirjastamine. Lisaks nähtub, et D.D.l oli teadmine sellest et raha pärines Reimo Toomilt. Selle kohase väite on ka prokurör ristküsitluse käigus üle kontrollinud küsides järgmiselt: “Väitsite, et raha andis teile Toom, mis tähtsust omas selles situatsioonis Y OÜ”? Esitatule vastas D.D.- “See oli Toomi pool, minul oli vaja investeerimiseks raha, selle sain”. Sellest nähtuvalt ei juurelnud D.D. selle üle kellelt temale laenatud raha pärineb. Tema jaoks oli üksnes oluline saada soovitud suuruses raha laenatud. Laenu vajas ta selleks, et see investeerida 04.jaanuari 2013.a. sõlmitud koostöölepingu kohaselt Venemaale asuvasse äriühingusse P (mida kinnitab ka tema kaitseversioon). D.D.l puudus ettekujutus võimalikust ebaõiglusest või õigusvastasest teost, mis on määravaks asjaoluks otsustamaks isiku süü küsimuse üle. Asjaolu, et D.D. oleks mõistnud, et laenulepingus märgitud raha pärineb OÜ-st C kohtuliku uurimise käigus tuvastatud ei ole. Laenuleping, mille pooled allkirjastasid oli sõlmitud laenuandja vaatest Y OÜ poolt, mitte OÜ C poolt. Teisalt on D.D. kohtule esitanud kuludokumendid, mis tõendavad raha investeerimist. Kohus D.D. süüküsimuse lahendamisel ei ole nimetatud tõendeid kohtuotsuses sisuliselt hinnanud ega ümber lükanud. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ja see asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes.

Olukorras, kus kohus leiab, et D.D. kaitseversioonis on vasturääkivusi, kuid need ei seostu laenu võtmise või investeerimist puudutavate kuludokumentidega vaid prokuröri poolsete isikuliste tõendiallikatega (tunnistajad, kes pidid väidetavalt teadma D.D. eluolu) lasub kohtul eriline roll hinnata kas tõendiallikas omab üldse asjakohast teavet kriminaalasjas või mitte. Kuivõrd kohtu poolt hinnatud tõendite kogum rajaneb valdavalt tõenditel, mille puudub seos süüdistusaktis esitatud süüdistuse aluseks olevate asjaoludega tulnuks kohtul taolised tõendid jätta tähelepanuta. Tõendid, mis aga omavad süüdistuse aluseks olevate asjaoludega puutumust, kuid nende osas jääb kohtul õhku kriitiline mass küsitavusi (vt kohtuotsuse lk 73, esimene lõik) tulnuks need kohtuotsuses KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada D.D. kasuks, mitte kahjuks. Täiesti põhjendamatu on jätta tõendite hindamisel arvestamata, et 03.02.2014 dateeritud dokumentide puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis kinnitavad dokumentide mitteehtsust. Teiseks on D.D. esitanud raha investeerimist kinnitavad dokumendid (kd VII tlk 40-41, tõlge tlk 146-147, kd VII tlk 42, tõlge tlk 46). Eelpool nimetatud puudused tervikuna on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 mõttes s.o kohtuotsuse põhjendamata jätmisega ning järeldustena mis ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuliku uurimise käigus ei ole D.D. ega kaitsja saanud ristküsitleda süüdistatavat R. Toomi. Tegemist on kohtulikult arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega (KrMS § 339 lg 1 p 12). 30.10.2017 toimus R. Toomi ristküsitlemine (süüdistatavana ülekuulamine), mille käigus said ristküsitluse käigus R. Toomile küsimusi esitada R. Toomi kaitsja ja prokurör. Peale prokuröri küsitlemist määras kohus küsitlemise õiguse kannatanu esindajale. KrMS § 293 lg 3 kohaselt küsitleb süüdistatavat esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Pärast seda, kui süüdistatavat on küsitlenud kaitsja ja prokurör, võivad süüdistatavale küsimusi esitada teised süüdistatavad ja nende kaitsjad. Seega pidanuks kohus peale prokuröri küsitlusvooru määrama küsitlusõiguse teistel süüdistatavatel (so D.D.l ja K. Kivisaarel) ja nende kaitsjatele. Kohus seda ei määranud. Kaitsja leiab, et tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 12 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis kujutab kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist. Kohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel järginud kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldusi. Kaitsjale arusaadavalt on kohus hagi läbivaatamisel tuginenud kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse alustele. Võlaõiguseseaduse (VÕS) § 1043, 1045 alustel hagi läbivaatamine ning rahuldamine eeldab objektiivse teokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist ning kohtuotsuses põhistamist. Seega tuleb kohtuotsuses ära näidata kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused. Kusjuures objektiivse teokoosseisu tasandil peab nähtuma tegu, mille hüvitamist nõutakse. Õigusvastasuse puhul tuleb ära näidata, milles seisnes teo õigusvastasus ja seejärel näitamaks ära millisel moel on tegu ja õigusvastane käitumine põhjuslikus seoses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 15). Kohtuotsuses on kohus hagi rahuldamise osas üksnes viidanud VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 8, mis on seadusest tulenev alus (ja ühtlasi ka eeldus) sisustamaks teo õigusvastasust. Selles osas tugineb tsiviilhagi puudutav lahend

kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel KrMS § 339 lg 1 p 7 kuna kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kohtuotsuses ei nähtu ega ole selge millistele tõenditele tuginedes tekkis kohtul siseveendumus, et R. Toomi ja D.D.ga sõlmitud laenulepingud on näilised ja võltsitud. Sellest tulenevalt leiab apellant, et kohane on uurida kõiki tõendeid, mis haakuvad süüdistuse aluseks olevate asjaoludega (eelkõige süüdistatavate endi ütlusi, 03.02.2014 dateeritud dokumente, kassa väljamineku ordereid, investeeringut kinnitavaid kuludokumente, isikulisi tõendiallikaid kes vahetult on tajunud lepingute sõlmimist ning kõiki D.D. esitatud kirjalike, kui isikulisi tõendeid). Süüdistatav D.D. taotlused on samad, mis tema kaitsja esitatud apellatsioonis. Oma taotlusi põhjendab ta järgmiselt. Ei ole tõendatud, et D.D. oleks teadnud, et tema poolt laenu võtmine ei ole õiguspärane. Tõendatud ei ole ka see, et D.D. teadis, et R. Toom ei ole ainuomanik ning kas R. Toom teavitas teisi osanikke laenu andmisest. D.D. selgitab, et tal oli vaja raha, mistõttu laenas seda. Isegi kui ta soovinuks, poleks tal võimalik kontrollida, kas juriidiline isik saab raha käsutada ning eriti, kas R. Toom on selle raha varastanud. Ta ei osanud oletada, et raha on varastatud. D.D. leiab, et ta ei ole kahju tekitanud. Sõlmiti leping. Isegi, kui R. Toomiga midagi juhtunuks, saaks selle raha tagasi nõuda tema lapsed või teised osanikud. Dokumendid on seadustega kooskõlas. Kindlaks ei ole tehtud dokumentide vormistamise aega ega kohta, vaid oletatakse, et hiljemalt 3. aprill 2014. D.D. leiab, et loogilisem oleks saata asi tagasi prokuratuuri, et teha kindlaks need asjaolud. D.D. leiab, et prokuröri poolt esitatud süüdistus jääb oletuslikuks. Tõendamata on, et D.D. laenu ei saanud ning dokumendid koostati selleks, et R. Toom saaks petta teisi osanikke. Kohtusse ei kutsutud tunnistajaid, videosalvestisi, pealtkuulatud kõnesalvestisi pole, käekirjaekspertiis puudub, süüdistatavate ülestunnistusi pole. D.D. leiab, et tema ei saa vastutada kaasaaitamise eest samuti nagu olukorras, kus pank läheb pankrotti, ei ole selle panga kliendid kaasaaitajaid, sest ei nõudnud auditit laenu võtmise ajal. Tunnistajad kinnitasid kohtus, et ammu enne laenu võtmist esitas D.D. projekti investoritele, et saada investeeringuid. Elektrooniline kirjavahetus kinnitab, et ta otsis investoreid ja tahtis laenu projekti jaoks. Ükski tunnistaja ei kinnita prokuröri väiteid. Samuti leiab D.D., et prokurör hirmutas tunnistajaid, mistõttu nad ei saanud prokurörile usaldusväärseid ütlusi anda. Kõik kahtlused on tõlgendatud prokuröri ja kohtu kasuks. Samuti leiab D.D., et kui kohus kahtles elektroonilises kirjavahetuses, siis tulnuks läbi viia ekspertiis selle kohta. D.D. taotleb uurida kõiki tõendeid, eelkõige süüdistatavate ütlusi, 3. veebruaril 2014 dateeritud dokumente, kassa väljamineku ordereid, investeeringut kinnitavaid kuludokumente, isikulisi tõendeid. Süüdistatava Kalle Kivisaare kaitsja Marko Tammann taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K. Kivisaare õigeksmõistmist temale esitatud süüdistustes, Y OÜ tsiviilhagi rahuldamata jätmist, K. Kivisaare varade aresti alt vabastamist, K. Kivisaare kaitsjatasude väljamõistmist riigilt ning kannatanu esindaja menetluskulude väljamõistmist kannatanult. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule tagasi uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu KrMS § 338 p 3 mõttes. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja märgib, et on korduvalt menetluse kestel leidnud, et käesoleva kriminaalasja süüdistusakt ei vasta nõuetele. Maakohus selle kriitikaga ei nõustunud, leides, et süüdistuses on kajastatud kõik vajalikud elemendid (viide otsuse lk 52). Kaitsja leiab, et süüdistusakt ei kajasta teavet, mis täideviimise või osavõtu vormis tegutsesid D.D. ja K. Kivisaar. Maakohus ei ole otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud kaitsja olulisematele kaitseargumentidele, mis olid suunatud süüdistusakti puudustele. Kaitsja leiab, et tegemist võib olla maakohtu teadliku valikuga. Kui see on nii, siis on maakohus eksinud kaitsja hinnangul ausa ja õiglase kohtupidamise vastu. Ausaks ja õiglaseks ei saa pidada õigusemõistmist, kus kohus hoidub kaitseargumentide käsitlemisest, mille jälgitavalt veenev kummutamine käib või võib käia kohtul üle jõu, või nende kummutamine tähendaks eeskätt õigusteoorias ja -praktikas üldtunnustatult omaksvõetud arusaamadest ja põhimõtetest kõrvalekaldumist, millest kohus eeskätt oma sisemisest eetikast lähtuvalt pigem hoiduks (ehk kohus peab juriidiliselt küündimatu motivatsiooni esitamise asemel näiteks piinlikkuse tunde vältimiseks pigem kohasemaks seda mitte esitada). Samuti ei saa ausaks ega õiglaseks pidada õigusemõistmist, kus kohus käsitleb selliseid kaitseargumente kas näiteks pealispindselt või fragmentaarselt või argumentide fookusest teadlikult möödahiilivalt. Kaitsja tõdeb, et eesti õiguskultuuris ei ole selline suhtumine harukordne. See tendents õõnestab esmajoones õigusriigi alustalasid. KarS § 344 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osas märgib kaitsja, et süüdistuses on märgitud, et "R. Toom koos K. Kivisaarega" valmistas 30.12.2013 laenulepingu ja kassa väljamineku orderi. Viidatud fraasist, s.o "koos K. Kivisaarega", järeldub, et K. Kivisaar pani kuriteo toime isikute grupis ehk kaastäideviijana KarS § 21 lg 2 järgi, mitte kaasaaitajana KarS § 22 lg 3 mõttes nagu on süüdistusaktis märgitud. Seda järeldust kinnitab süüdistusakti alapunktis 6.3.2 märgitu, mille järgi KarS § 58 p 9 ja 10 alusel on tuvastatud, et K. Kivisaar võltsis dokumendid eesmärgiga varjata Y OÜ raha omastamist, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult R. Toomiga, seega grupis, teise süüteo hõlbustamiseks ja varjamiseks. KarS § 21 lg-st 2 tulenevalt on kaastäideviimisega tegemist, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kohtupraktika järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Kaitsja selgitab teovalitsemise teooria kriteeriumeid, võttes aluseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-18-08, p 14 märgitud seisukohad. Maakohus asus seisukohale, et kohtule arusaadavalt oli süüdistuse kohaselt K. Kivisaare (ja D.D.) teopanuseks tegelikkusele mittevastavate dokumentide (laenulepingud ja kassaorderid) vormistamine. Maakohus on aga eksinud põhimõtteliselt, sest materiaalõiguslikult ega menetlusõiguslikult ei saa eeldada, et isikute teopanused nende poolt KarS § 21 lg 2 mõttes ühiselt ja kooskõlastatult toime pandud süüteo osas on võrdsed. Samuti ei saa eeldada, et sellised teopanused on ebavõrdsed. Isikute teopanused tuleb süüdistusaktis täpselt ja selgelt välja tuua. Kaitsja rõhutab, et isiku teopanus on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, mis kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14). See tähendab

eelkõige, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19). Nii ei nähtu süüdistusaktist vähimalgi määral, milles seisnes K. Kivisaare käitumine (sh tema teopanus) mh 30. detsembri 2013. a kassa väljamineku orderi ja 3. jaanuari 2014. a kassa väljamineku orderi võltsimises. Vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga on süüdistusakti lõpposas jäetud esitamata süüdistuse sisu seoses K. Kivisaare poolt kassa väljaminekute orderite võltsimises. Kaitsja palub ringkonnakohtul sellele kaitseväitele konkreetselt ja argumenteeritult vastata. Kui lugeda süüdistusakt nõuetekohaseks, siis piisab grupis toime pandud kuritegudes süüdistuses selles märkimisest, et on nimetatud kuriteo nimetus ja isikud, kes selle koos toime panid, nt „Jaan ja Jüri varastasid koos...“. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-11-59-16, p-d 21-22). Kaitsja märgib veel, et eelmainitu ei puuduta põhjendusi selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, sest see peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte süüdistuses. Samuti leiab kaitsja, et süüdistusakt ei täida praegusel juhul süüdistatava ja tema kaitsja informeerimise funktsiooni (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Lisaks peab olema süüdistuses viidatud karistusseadustiku üldosa normile, mis sisustab konkreetse teo toimepanemise vormi (RKKKo 3-1-1-2001, p 6.1). Kriminaalvastutuse piirid sõltuvad sellest, millises vormis süüteo toimepanemine aset leidis. Kuna K. Kivisaare suhtes esitatud võltsimissüüdituse juures ei ole üldosa normile viidatud, siis rikub see kaitseõigust ning irdub õiglasest kriminaalmenetlusest. Seega ei võimalda süüdistusakti puudulikkus tuvastada K. Kivisaarele süüks pandud kaastäideviimise vormi KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisu esinemist. Puuduliku süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ning selle alusel K. Kivisaart süüdi mõistes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib otsuse selles osas tühistamise ja K. Kivisaare õigeks mõistmise. Isegi kui lugeda teoreetiliselt süüdistusakt eelkäsitletud osas nõuetekohaseks, ei ole maakohus siiski jälgitavalt põhistanud seda, et K. Kivisaar oleks koos R.Toomiga võltsinud kõik süüdistusaktis nimetatud dokumendid. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis konkreetsete tõendite alusel on tuvastatud, et K. Kivisaar on süüdistuses märgitud dokumendid koos R. Toomiga võltsinud. Tuvastatud ei ole iga toimepanija panust teosse, pole kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid ehk on jäetud kohtupraktikas nõutaval viisil selgitamata, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, oli täideviija, kes täitis abistavaid ülesandeid, oli osavõtja (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-18-08, p 14.) Otsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele ehk pole seaduslik ja põhjendatud, maakohus ei ole täitnud põhjendamiskohustust. Riigikohtu muutunud praktika kohaselt tuleb selline rikkumine hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Järgmiseks leiab kaitsja, et kuna maakohus mõistis K. Kivisaare süüdi KarS § 344 lg 1 järgi, siis ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused otsuse põhiosas tuvastatud

asjaoludele. Kui ringkonnakohus peab süüdistusakti nõuetekohaseks, siis palub kaitsja maakohtu otsus tühistada ja saata tagasi uueks arutamiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 ja § 341 lg 2 alusel. KrMS § 339 lg 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Juhul kui ringkonnakohus jätaks kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks saatmata, rikuks ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust. Ühelt poolt oleks aus ja õiglane, kui kohtunik parandab oma eksimused ja vead ise. Teiselt poolt ei pruugi selline olukord tagada kohtu erapooletust, sest üldjuhul ei taha inimesed oma eksimusi ja vigu tunnistada (sest see käib nende ego ehk eneseteadvuse pihta, mis tekitab kannatusi). Ehk ka kohtuniku poolt enda eksimuste ja vigadega silmitsi seismine või tekitada kohtunikus vastumeelsust või trotsi (s.t käivitada või aktiveerida alateadvusest teatud emotsioonid või emotsionaalsed hoiakud), mis võib kallutada kohut erapoolikusele. Kaitsja leiab, et oleks õigem ja otstarbekam, kui asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Edasi peatub kaitsja argumentidel, mis seondusid K. Kivisaarele esitatud süüdistusega KarS §-de 201 lg 2 p-de 1, 2 - 22 lg 3 järgi. Riigikohus on selgitanud, et kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, lisaks tahtlus kaudse tahtluse vormis toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-09, p 7.4.). Kaitsja hinnangul on see jäänud arutataval juhul kohtupraktikas nõutavaid kriteeriume järgivalt süüdistuses märkimata (viited RKKKo 3-1-1-150-03, p 17; 3-1-1-6-11, p 13.6; 3-1-110-09, p 45). Ennekõike on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud K. Kivisaarele süüks pandud kuriteo subjektiivsete koosseisutunnuste osas liialt abstraktsed, pealispindsed ja lünklikud. Nii näiteks ei nähtu süüdistusaktist, et K. Kivisaarel (s.o väidetaval kaasaaitajal) oli kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks nn kahekordne tahtlus. Teisiti öeldes ei ole süüdistuse sisus välja toodud faktilist asjaolu, mille kohaselt oli K. Kivisaarel vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes – kuigi sellist kaasaaitamistegu, nagu ka võimalikku kaastäideviimistegu, ei ole süüdistusaktis välja toodud ehk sisustatud –, samuti et vähemalt kaudse tahtlusega oli hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2009. a otsus nr 3-1-1-97-09, p 7.4). Kaitsja meenutab, et Riigikohtu praktika järgi tuleb süüdistuses asjakohaselt muuhulgas välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Kaitseõiguse tagamiseks on see oluline olukorras, kus isikut süüdistatakse kuriteost osavõtjana, avaldugu see siis kaasaaitajana KarS § § 22 lg 3 mõttes. Seda enam, et eelmainitud tahtluse puudumise korral on tegemist kõlbmatu osavõtuga ning see ei ole karistatav. Sellesisulisi kaitseargumente pole maakohus tahtnud või julgenud otsuses üldse käsitleda. Eelnevat kokku võttes ei võimalda süüdistusakti puudulikkus tuvastada K. Kivisaarele süüks pandava KarS 201 lg 2 p-des 1 ja 2 - KarS § 22 lg 3 sätestatud koosseisu esinemist. Puuduliku süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ning K. Kivisaare KarS § 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi mõistes ja teda karistades rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib otsuse selles osas tühistamise ja K. Kivisaare õigeks mõistmise. Isegi kui lugeda teoreetiliselt süüdistusakt eelkäsitletud osas nõuetekohaseks, siis ei

ole maakohus jälgitavalt põhistanud, kuidas K. Kivisaar on R. Toomi omastamisele kaasa aidanud. Kuivõrd K. Kivisaarele esitatud süüdistuse kohaselt seisnes R. Toomi omastamisele kaasa aitamine raha omastamist õigustavate dokumentide – seega 30. detsembri 2013. a laenulepingu, 30. detsembri 2013. a kassa väljamineku orderi, 3. jaanuari 2014. a laenulepingu ja 3. jaanuari 2014. a kassa väljamineku orderi – loomises (võltsimises), pidanuksid otsusest nähtuma põhistused, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus sellisele põhimõttelisele seisukohale asub. Otsusest neid põhistusi aga ei nähtu. Tegemist on rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Puudulike põhjenduste pinnalt R. Toomi süüdimõistmisega KarS § 344 lg 1 järgi rikkus maakohus seda, et otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistus on nõuetekohane, siis taotleb kaitsja otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtul puudub sellisel juhul õigus hakata ise eeltoodud puudusi kõrvaldama omapoolsete motiivide lisamisega, kuna KrMS § 339 lg 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel ühele süüdistuse puudusele. Nimelt süüdistati K. Kivisaart ka KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ning maakohus mõistas K. Kivisaare selle järgi ka süüdi. Ei süüdistusaktis ega ka maakohtu poolt tehtud otsusest ei nähtu, et nimetatud kvalifitseeriva asjaolu materiaalsed eeldused oleksid süüdistusaktis kirjeldatud ja kohus oleks neid asjaolusid otsuses motiveeritult käsitlenud. Süüdistusaktis on vaid märgitud, et „Seejuures aitas Kalle Kivisaar, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamisele kaasaaitamise, tahtlikult Reimo Toomi poolt toimepandud omastamisele kaasa järgmiselt.“ (Süüdistusakti lk 40, p 5.5, esimene lõik.) Järgnevalt juhib kaitsja tähelepanu maakohtu rikkumisele, mis leidis aset R. Toomi ristküsitlemisel. Nimelt, 30. oktoobri 2017. a istungil pärast R. Toomi kaitsja poolt tema küsitlemist hakkas R. Toomi kohtu suunisel küsitlema kannatanu lepinguline esindaja K. Uduste. KrMS § 293 lg 3 esimese lause kohaselt küsitleb süüdistatavat esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Pärast seda, kui süüdistatavat on küsitlenud kaitsja ja prokurör, võivad süüdistatavale küsimusi esitada teised süüdistatavad ja nende kaitsjad (KrMS § 293 lg 3 teine lause). Seega oleks kohus pidanud pärast R. Toomi kaitsja poolt R. Toomi küsitlemist võimaldama R. Toomi küsitlemist kõigepealt teistel süüdistatavatel ja nende kaitsjatel, sh K. Kivisaarel ja tema kaitsjal. Kohus seda ei teinud. Kohtu ülesanne on tagada, et kohtumenetluses süüdistatava ristküsitlemine toimuks rangelt seaduses ettenähtud reegleid järgides. See on oluline ka seetõttu, et ristküsitlemine on võistleva kohtumenetluse tuumikelemendiks. Selliselt rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtupidamise nõudeid ehk pani toime rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 12 järgi. Siinkohal ei tohi unustada, et see on absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine, mis tingib ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsuse vältimatu tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Ühtlasi on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punktides 1 ja 3 „d“ sätestatust hälbimisega (viited lahenditele Delta vs Prantsusmaa

süüdistatava ehk kaassüüdistatava küsitlemise mittevõimaldamine rikub ka kaitseõigust, mis on ausa ja õiglase kohtupidamise vältimatu eeldus. Seejuures on ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava küsitlemise õigusel seos mitme teise ausa õigusemõistmise aspektiga, eelkõige menetluse võistlevuse ja poolte võrdsusega. Ka K. Kivisaare kaitsja oleks tahtnud R. Toomi küsitleda, arvestades, et neile esitatud süüdistused on seotud. Sellise õiguse kasutamist ei väära asjaolu, et kaitsja on lugenud süüdistusakti nõuetele mittevastavaks. Ehkki tunnistaja mõiste kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku järgi ei ühti Euroopa Inimõiguste Kohtu tunnistaja mõistega, pole kahtlust, et kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja, asjatundja ja eksperdi ütlused on tunnistaja ütlused põhiõiguste mõttes (Vt U. Lõhmus. Süüdistatava põhiõigus küsitleda tunnistajaid.Juridica, 2013, nr 5, lk 299 -315.) Eeltoodust tulenevalt kuulub vaidlustatav otsus vältimatult tühistamisele ka osas, millega rahuldati Y OÜ hagi R. Toomi ja K. Kivisaare vastu kahju- ja viivisenõuete osas ning mõisteti solidaarselt R. Toomilt ja K. Kivisaarelt Y OÜ kasuks välja 146 000 eurot ja viivised, mis on otsuse kuulutamise päeva seisuga 47 252 eurot ja 70 senti. Lisaks märgib kaitsja, et otsuse resolutsioon oli algselt järgnev:„Rahuldada Y OÜ hagi Reimo Toomi ja D.D. vastu kahju- ja viivisenõuete osas. Välja mõista solidaarselt Reimo Toomilt ja D.D.lt Y OÜ kasuks 146 000,00 eurot ja viivised, mis on kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 47 252,70 eurot.“ (otsuse resolutsiooni p 18.) 9. aprilli 2018 parandamismäärusega rahuldas maakohus Y hagi R. Toomi ja K. Kivisaare vastu kahju- ja viivisenõuete osas ning mõisteti solidaarselt R. Toomilt ja K. Kivisaarelt Y kasuks välja 146 000 eurot ja viivised, mis olid otsuse kuulutamise päeva seisuga 47 252 eurot ja 70 senti. Kaitsja leiab, et KrMS § 306 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse vigade parandamine ei tohi viia selleni, kus muudetakse kohtuotsuse mingit osa sisuliselt. Selline arusaam on omaks võetud ka KrMS-i kommenteeritud väljaandes (vt lk 696, p 5). K.Kivisaare suhtes tsiviilhagi rahuldamise ja temalt solidaarselt põhi- ja kõrvalnõude väljamõistmine on sisulised otsustused.Vastupidise väitmisel muutuks süüdistatava vastu esitatud tsiviilnõude kohta tehtud otsustused formaalseteks tõdemusteks ning nendel puuduks sisuline kandepind. Samuti võib vastupidise väitmine anda kohtule signaali, et kohtuotsuse erinevate osade – sealhulgas resolutiivosa – sõnastamisel võibki olla näiteks hoolimatu või tähelepanematu. Kohtu vastutust otsuse erinevate osade (sh resolutiivosa) sõnastamisel ei tohi devalveerida. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada ka Harju Maakohtu 25. aprilli 2016 määruse nr 1-16-3041 ja vabastada K. Kivisaare vara aresti alt. Q OÜ esindajad adv. Marko Pilv ja Aivar Pilv vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles jäeti Q OÜ varad aresti alla. Apellandid taotlevad vabastada aresti alt XXX asuvad korteriomandid nr 14 ja 17. Apellandid märgivad, et maakohus jättis Q OÜ vastu esitatud tsiviilhagi küll läbi vaatamata, ent ei vabastanud tsiviilhagi tagamiseks arestitud Q OÜ vara. KrMS § 314 p 4 kohaselt tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitada muuhulgas tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise meetmete tühistamise osas võetud seisukoht. KrMS-i kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et juhul kui kohus

jätab tsiviilhagi läbi vaatamata tuleb otsusega ühtlasi tühistada tsiviilhagi tagamise meetmed, kui neid on kohaldatud. Juhul kui ringkonnakohus eelviidatud osas esimese astme kohtu otsust ei muuda tekib otsuse jõustudes olukord, kus kannatanu tsiviilhagi on jäetud läbi vaatamata, kuid vaatamata eeltoodule pole Q-l võimalik vabalt käsutada äriühingule kuuluvaid korteriomandeid, sest need on arestitud. Seadusandja mõtteks on olnud tagada, et kohus lahendaks otsuses tervikuna nii süüdistatava süü küsimuse kui ka tsiviilhagi ja selle tagamiseks võetud meetmeid puudutavad küsimused. Arvestades eeltoodut oma kogumis taotleb tsiviilkostja ringkonnakohtult Kaevatava otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist selliselt, et kohus vabastaks aresti alt Q OÜ-le kuuluvad korteriomandid aadressil XXX-14 ja XXX-17, Laagri alevik. Prokurör Andrei Voronin vaidlustab maakohtu otsust R. Toomi õigeksmõistmises KarS § 2172 lg 1 järgi, taotleb tema süüdimõistmist selles kuriteos ja karistamist 3 aasta vangistusega. Uue karistusena taotleb prokurör R. Toomile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmist, sh R. Toomi karistamist KarS § 201 lg 2 p 1,2 järgi 3 aasta vangistusega, KarS § 344 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, mõistes üksikkaristustest raskeima suurendamise teel karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel, lugedes karistusaja hulka eelvangistuse aja (2 päeva), palub prokurör mõista ärakandmisele 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Lisakaristusena taotleb prokurör R. Toomile KarS § 491 lg 1 alusel ettevõtluskeeldu tähtajaga 5 aastat, keelates temal olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. D.D. osas taotleb prokurör tema karistamist kuritegude kogumi eest 2 aasta vangistusega, millest määrata KarS § 73 alusel koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust, jättes 1 aasta ja 6 kuud vangistust tingimisi kohaldamata, katseajaga 3 aastat. K. Kivisaarele taotleb prokurör uueks karistuseks 1 aasta ja 6 kuu vangistuse mõistmist, millest määrata KarS § 73 alusel 4 kuud koheselt ärakandmisele ning allesjäänud 1 aasta ja 2 kuud tingimisi, katseajaga 3 aastat. Menetluskulud taotleb prokurör jätta süüdistatavate kanda. Lisaks vaidlustab prokurör maakohtu otsust OÜ C/Y OÜ tsiviilhagide, samuti Y OÜ tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Samuti vaidlustab prokurör maakohtu seisukohti, mille alusel tuvastati mõistliku menetlusaja rikkumine ning väljendati tunnistajate TT ja PP ütluste osas hinnanguig. Veel taotleb prokurör obiter dictum korras ringkonnakohtult seisukoha võtmist kaitsja poolsete tõendite menetlusosalistele väljastamise küsimuses. Prokurör leiab, et maakohus on osaliselt rikkunud kriminaalmenetlust oluliselt KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi ning see tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Erinevalt maakohtust on prokuratuur seisukohal, et mõistliku menetlusaja kriteeriumist lähtudes ei ole käesolevas kriminaalasjas midagi rikutud. Formaalselt on majanduskuriteoks KarS-i 21. peatukis (majandusalased süüteod) sätestatud kuriteod (KarS §-d 372-4024). Materiaalses mõttes võib majanduskuriteona olla käsitatav ka kuritegu, mis on esitatud mõnes muus KarS-i eriosa peatükis ning on toime pandud seoses majandustegevusega. Olemuslikult on R Toomile ja tema kaasaaitajatele inkrimineeritud kuriteod majanduskuriteod. Prokurör on vaadelnud erinevatest vaatenurkadest arvutatuna vähemalt kuueteistkümne ettevõtte omavahelisi suhteid.

Suurem osa neist tekkis menetluslikult kohtuliku arutamise staadiumis, mistõttu polnud võimalik nendega seonduvat informatsiooni ja tõendeid esitada kohtule kiiremini või kompaktsemal moel. Puudub vaidlus, et nende ettevõtete suhted, mille osas kohtulik hinnang osutus kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikuks, olid süüdistavatele teada juba enne kohtuliku uurimise algust. R. Toomi kaitsja võttis menetlusest osa R. Toomi kahtlustatavana ülekuulamisest alates. Väljavalitud kaitsetaktika või muu põhjuse tõttu jäeti need ettevõtted ja nendega seotud tõendid kaitsjate poolt mainimata kuni korraldava istungini. Seega, ühelt poolt ei saa seadusest tulenevalt heita ei süüdistavatele ega nende kaitsjatele ette tõendite hilisemat esitamist, kuid samas ei saa jätta kõrvale fakti, et suuresti osutus kohtulik arutamine ettenähtust pikaajalisemaks kaitsjate poolt tõendite hilisema esitamise tõttu. Prokuratuur leiab, et tegemist on majandusasjaga, mis on keskmisest asjast keerulisem, mille menetlemist koormas tsiviilhagide lahendamine, samuti kasutasid süüdistatavad kohtueelses menetluses „äraootamise taktikat“ ja kohtulikus menetluses kohtu koormamise taktikat. Seetõttu tuleb eelkõige uurida, kuidas suhestuvad omavahel menetluse pikkus ja kõigi menetlusosaliste käitumine. Prokuratuur leiab, et eelduslikult jõuab kriminaalasi lõpliku kohtulahendini varem, kui saabub KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud tähtaeg. Menetlus on olnud kestev, intensiivne ja ilma tühiste, põhjendamatute lünkadeta. Seetõttu ei ole asjas võimalik sedastada mõistliku menetlusaja riivet. Sel põhjusel taotleb prokuratuur ringkonnakohtult hinnangut ning tuvastada mõistliku menetlusaja riive puudumist. Maakohus mõistis R. Toomi õigeks KarS § 2172 lg 1 järgi kokkuvõtvalt järgmistel kaalutlustel. Usalduse murdmise episoodis oli R. Toomil Y OÜ seadusliku esindajana õigus anda OÜ-le C nõusolekut 24.01.2014.a tehingu tegemiseks. R. Toomile esitatud süüdistuses ei ole ette heidetud seda, et Y OÜ juhatuse liikmena temal seda õigust ei oleks (otsuse lk 54-55). Süüdistuse keskmes on müügitehingu hind, mis oli turuhinnast madalam. Tõendatud ei ole, et HH ei andnud suulist nõusolekut tehingu tegemiseks aset leidnud tingimustes. Tõenditest nähtuvalt oli R. Toomil soov viia läbi Lätis tehingut, mis õnnestumise korral võinuks olla kasumlik Y OÜ-le. Kriminaalmenetluses kehtib teatavasti tõendite kogumis hindamise põhimõte (KrMS § 61 lg 2). Prokurör leiab, et maakohus ei hinnanud tõendeid selles osas kogumis. 09.04.2018 kohtuotsuses on maakohus R- Toomi ärakasutamise koosseisu suhtes tõendeid hinnanud lihtsustatult, jättes välja olulised nüansid. Selle tulemusena on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et: esiteks, eksisteerib kõrvaldamata kahtlus HH ja R. Toomi ütluste vahel selle kohta, kas R. Toomil oli faktiline ja juriidiline õigus võõrandada XXX kinnisvara objekti selliselt, nagu tema tegi; teiseks, kas tehingut tehes lähtus R. Toom kasvõi subjektiivselt Y OÜ huvidest või mitte. Prokuratuur möönab, et kuna süüdistuse seisukohalt oli R. Toomi poolne OÜ C/Y OÜ juhatuse liikmena tegevuse lõpetamisele ja vara omastamisele suunatud käitumismuster ilmselge, ei pööratud piisavalt palju tähelepanu süüdistaja poolt just KarS § 2172 seotud aspektidele maakohtus, mistõttu püüab seda minetust apellatsioonmenetluses parandada. Prokuratuur on seisukohal, et käsitledes ametiseisundi ärakasutamise koosseisu, on kohus eksinud eelkõige selles, et: hindas R. Toomi tegevust XXX kinnistute võõrandamisel ja tehingust saadud raha hilisemat omastamist kui kahte täiesti eraldiseisvat käitumisakti, mis ei olnud omavahel olemuslikult ühtse tahtlusega seotud; andis ebaõige hinnangu nõndanimetatud „Läti tehinguga“ seotud asjaoludele; omistas faktiliselt R. Toomi ja HH ütlustes esinenud

vasturääkivustele suurema tähenduse, mis isegi teiste tõenditega kõrvutamisel ei moodusta tegelikult „põhjendatud kahtluse“ kvaliteeti; põhjendamatult leidis, et süüdistus ei kajasta kõiki juriidilisi aspekte. Tõenditest nähtuvalt väitis R. Toom kohtus ülekuulamisel, et nii XXX kinnisvara objekti müügis kui raha K. Kivisaarele ja D.D.le väljalaenamisel lähtus tema ettevõtte huvidest, püüdes raha võimalikult hästi investeerida ning teenida sellega ettevõtetele tulu. Nii võimalik Läti tehing kui laenud olid tingitud soovist „raha teenima panna“. Seega ei ole tema poolt ütlustes väljendatud seiskohad kõigi kolme situatsiooni suhtes kuidagi eristatavad. R. Toom ei ole rääkinud, et „Läti tehingu“ ja „raha väljalaenamise“ vahel oleks temaga toimunud midagi ebatavalist või toimus kommunikatsioon HH-ga, mis võiks teda mõjutada. Ütlustest tulenevalt tegutses tema ühtlaselt ja järjekindlalt Y OÜle kasumi teenimise eesmärgil. Prokuratuuri hinnangul esineb vastuolu maakohtu otsuse loogikas, kus, ühelt poolt, leitakse, et K. Kivisaare ja R. Toomi vahel sõlmitud laenulepingud on võltsitud ning vormistatud üksnes raha omastamise varjamise eesmärgil, samuti on võltsitud D.D. laenuleping ning raha tegelikku üleandmist ei ole toimunud, teiselt poolt aga pidi OÜ C XXX objekti müük osutuma mingisugusel põhjusel Y OÜ-le kasumlikuks. Ja seda olukorras, kus kohus ise leidis, et ei faktilist ega juriidilist raha üleandmist Y OÜ-le C OÜ poolt ei ole aset leidnud ja selle omanikuks ja nominaalvaldajaks jäi OÜ C. Võttes arvesse, et kogu menetluse vältel ei ole tõsikindlalt tuvastatud K. Kivisaarega vormistatud lepingute võltsimise täpset kuupäeva, oleks teoreetiliselt võinud isegi möönda, et selline konstruktsioon on potentsiaalselt võimalik. Ent sellisel juhul pidi esinema mingi objektiivses välismaailmas tajutav asjaolu (sündmus), mis selgitaks, miks kuni 24.01.2014.a-ni tegutses R. Toom Y OÜ huvides, pärast seda kuupäeva enam mitte. Maakohtu hinnangul oli selleks sündmuseks kavandatud, kuid nurjunud tehing kinnisvaraga Lätis. Prokuratuur on seisukohal, et seda asjaolu (hoiaku muutmist) ei eksisteeri ja maakohus samuti ei anna otsuses selgelt mõista , mis nimelt võis nii kardinaalselt mõjutada R. Toomi hoiakut nii HH kui Y OÜ suhtes just Läti tehinguga seoses. Prokuratuuri arvates võiks selleks olla mingi fakt, mis leidis aset Lätis nurjunud tehingu ja järgnenud omastamise vahepeal, mitte teadmata ajal, kohas ja viisil väidetavalt HH poolt R. Toomile antud nõusolek. Kohtulikul arutamisel toonitas prokuratuur, et ehkki seoses Y OÜ-le kuulunud sõiduki BMW võõrandamisega ei ole R. Toomile süüdistust esitatud, näeb süüdistaja sõiduki võõrandamisega seotud tõendite esitamises mõtet just näitamaks R. Toomi poolset käitumise suuna muutmist (10.01.2017.a kohtuistungi protokoll, tõendi 14.15. esitamine). Võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul kirjutas R. Toom enda kontrolli all oleva ettevõtte, st OÜ R, nimele enda kasutuses oleva kalli sõiduki, laenas enda kontrolli all olevale MTÜ-le W märkimisväärsed rahalised summad ning astus muid samme, mis on loogiliselt ja kogumis võetuna seotud nii OÜ C, kui Y OÜ juhatusest prognoositava väljaastumisega. Sellist järeldust toetab samuti asjaolu, et intensiivsemad sularaha väljavõtmised Y OÜ kontolt leidsid R. Toomi poolt aset 2013.a jooksul. Ka XXX objekti müügi ja müügist saadud raha omastamise omavahelisele seotusele viitab asjaolu, et kogu see tegevus toimus suhteliselt lühikese aja jooksul. Ja kui raha väljakantimine nn Läti tehingu kaudu ei õnnestunud, siis silmapilkselt tuli

päevakorda „D.D. leping“. R. Toomi, D.D. ja ZZ ütlustest tulenevalt toimusid läbirääkimised varem. Sellest teeb prokuratuur järelduse, et võimaluste otsimine, kuidas viia ettevõtetest raha välja, oli vähemalt 2013.a teisel poolel R. Toomi põhiline tegevus. R. Toomi poolt toimepandud omastamise eest määratavale karistusele hinnangu andmisel on maakohus ise leidnud, et omastamistahtlus tekkis tal mõnevõrra varem kui laenulepingute sõlmimise idee (otsuse lk 96, eelviimane lõik). Seega on ka maakohtu enda seisukohad R. Toomi kuritegeliku käitumise algusmomendi tuvastamise küsimuses mõneti vastuolulised. Vaidlust ei ole selles, et seoses Lätis kavandatava tehinguga käis R. Toom kohal ise. R. Toomi, AA ja VV ütlustest tulenevalt oli Lätis paikneva objektiga seoses raha investeerimise variant päevakorras vähemalt aasta. VV leidis müüja, R. Toom Venemaalt ostja. Tehingu sularahas teostamine oli süüdistatava ja tunnistajate väitel Riia ostja nõue. VV ja AA ütlustest tulenevalt sai vahendamise korral OÜ R ainult vahendustasu ca 2,5%, ise raha pole maksnud (24.01.2017.a kohtuistungi protokoll). Siinjuures on oluline, et olukorras, kus raha oli võetud TAVID-st sularahas ja tehingut sooviti teha sularahas ning R. Toomi, VV ja AA väitel jäi tehing ära eranditult seetõttu, et notar keeldus sularahas tehingut kinnitamast, puudus reaalne vajadus kanda XXX müügist saadud raha OÜ R kontole. Sama hästi oli võimalik kanda see TAVID-sse Y OÜ või C OÜ kontolt. R. Toomi ülekuulamisest tulenevalt langes „Läti tehing“ ära Vene poole ülesütlemise pärast, „üldise kliima pärast“, „suure poliitika pärast“ (30.10.2017.a kohtuistungi protokoll lk 14, lk 6). Prokuratuur juhib tähelepanu, et vaatamata sellele, et nii R. Toom kui teised süüdistatavad ja mõned tunnistajad ilmselt eelistavad kasutada üldistatult öeldes „Venemaa argumenti“ kui kõike seletavat asjaolu, toimusid alates 2014.a veebruarist-märtsist Lääne ja Venemaa vahelises poliitikas siiski märgatavad muutused. Prokuratuur peab seda asjaolu üldtuntuks ning seega seda R. Toomi väidet paljasõnaliseks. Muuseas luges maakohuski seda väidet samuti paljasõnaliseks (otsuse lk 85). Isegi kui möönda, et R. Toom soovis teha Lätis kasumlikku tehingut, näitab OÜ R kontole müügiraha suunamine ainult seda, et tema soovis hoida raha enda kontrolli all, varjata tehingu toimumist HH eest ning, järelikult, teadis kindlalt, et HH ei ole selle tehinguga nõus või ei oleks tehingu faktist või, mis peamine, selle tingimustest, eeskätt hinnast, teadasaamise juhul tehinguks nõusolekut andnud. On tähelepanuväärne, et VV ja AA näol on tegemist R. Toomi sõprade ja väga pikaajaliste koostööpartneritega, kellega tema on tuttav nõukogude ajast saadik ajateenistuses koos olemise tõttu. Antud asjaolu seab nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Prokuratuur nõustub maakohtuga selles, et R. Toomi ja HH suhted ei olnud tavapärased suhted, mis tekivad äri omaniku ja tegevjuhi vahel. Kahtlemata usaldas HH R. Toomi rohkem, kui reegeljuhtumil usaldatakse juhatuse liiget. Tema usaldus oli nii kindel, et isegi situatsioon LL ja TT ümber ja sellele järgnenud K. Uduste Y OÜ juhatusest väljaastumine ei murendanud seda usaldust niisugusel määral, et seda saaks jälgida faktipõhiselt. Võimalik, et osad kohtus vastastikku esitatud pretensioonidest olid tingitud emotsioonidest ja vaenulikkusest. Seda tähelepanelikumalt peab hindama süüdistusega seotud asjaolusid XXX kinnisvara võõrandamisega seoses. Vaagides müügitehingu asjaolusid, taandus maakohtu arutluskäik küsimusele, kas HH andis nõusoleku XXX korteriomandite

korraga müügiks või mitte. Prokuratuur näeb situatsiooni teisiti. Tegelikult kohtu poolt pakutud sündmuste versioonis oli vaja tuvastada koguni viie nõusoleku olemasolu: a) nõusolek võõrandada XXX; b) nõusolek võõrandada XXX hulgimüügi hinnaga, veel kitsamalt ca 290 000 euro eest; c) nõusolek investeerida tehingust saadud raha Lätis olevasse kinnisvara objekt; d) aktsepteerida selle investeeringu tingimusi, eeskätt potentsiaalselt teenitavat kasumit ja ajavahemikku, mille jooksul see kasum kätte jõuab. Nõustudes R. Toomi visiooniga sellisel kujul, nagu see oli esitatud kohtus, aktsepteeris maakohus sisuliselt R. Toomi väite selle kohta, et „HH ei huvitanud mitte midagi seni kuni kasum tuleb“. Prokuratuur on seisukohal, et olukorras, kus väidetavalt antud nõusoleku ja selle ulatuse kohta ei ole ühtegi tõendit, ei saa nõustuda nii laia volituse määratlusega. Teatud põhja sellisteks järeldusteks andis HH ise. Tõendite pinnalt oli tema vähemalt ühest MTÜ-le W antud laenust üldjoontes teadlik. Tal oli reaalne võimalus jälgida raha liikumisi Y OÜ kontodel, mida tema suure tõenäosusega kas ei teinud või tegi mitte eriti põhjalikult. On tähelepanuväärsed ka maakohtu seisukohad R. Toomi poolt NN-le väljastatud laenude kohta. Õiged on samuti maakohtu järeldused selles osas, et R. Toom ei vajanud faktiliselt alati iga kinnisvara tehingu teostamiseks HH kooskõlastust. Neid asjaolusid kogumis hinnates on tõepoolest võimalik teha järeldus, et R. Toomil oli Y OÜ-s suurem tegevuse autonoomia, kui HH ütlustest kohtus võiks tuletada, ning R. Toom võis teha rida nii müügi- kui investeerimistehinguid ilma HH teavitamata või teavitades üldjoontes. Seega keskne küsimus eelneva pinnalt on: kas HH „usalduse mandaat“ ulatus niikaugele, et nõustuda konkreetselt maakohtu poolt pakutud tehingu konstruktsiooniga, ja kas R. Toomil oli faktiline ja juriidiline volitus ning, jällegi, HH nõusolek toimetada vähemalt kuni Läti tehinguni sellisel kujul, nagu R. Toom tegi. Lisaks tuleb vastata küsimusele, kas eelnev situatsioon ja sündmuste jada oleks võinud nii mõjutada R. Toomi, et tema tuletas HH nõusolekut tehinguks kas või tagantjärgi selle, näiteks, õnnestumise puhul, ja tegutses sellele arusaamale tuginedes. Prokuratuur vastab nendele küsimustele eitavalt. R. Toomi väitel teatas ta HH-le, et XXX arenguprojekt ei õnnestunud, korteriomandid tuleb võõrandada ja raha investeerida, millega HH oli R. Toomi väitel nõus. Prokuratuur ei välista, et selline jutuajamine võis aset leida nii R. Toomi toodud kui ka teistel aegadel. Veelgi enam, prokuratuur on veendunud, et HH soovis XXX arenguprojekti käigus tekkinud korterid müüa ja raha saada. Samas on prokuratuur veendunud, et R. Toomile ei olnud antud volitust müüa XXX selle hinnaga, millega see oli müüdud ja paigutada raha Läti kinnisvarasse. Lisaks seoses nn „Läti tehinguga“ eelnevalt toodule toonitab prokuratuur järgmist. - MM hindamisakt, mille hinnavahe justkui mahtus XXX müügihinnasse, oli R. Toomi väitel koostatud HH palvel „raamatupidamise jaoks“. See väide ei kannata kriitikat. Esiteks, maakohus on tunnistanud, et MM ei ole kutseline maakler, kes ei varem ega hiljem pole kinnisvara hindamisega tegelenud. Tõendite pinnalt oli MM müügist isiklikult huvitatud. Seega mõistis R. Toom kinnisvara turul pikaaegselt tegutsenud isikuna „hindamisakti“ sisutühisust ja aktsepteeris seda.

- Raamatupidamise korrapärase pidamise eest vastutas Y OÜ-s faktiliselt R. Toom. Tõendite pinnalt pöördus HH raamatupidajate poole informatsiooni saamiseks, mitte korralduste jagamiseks. Seega, kui mingi hinna kajastav dokument, peale müügilepingu, oli vajalik „raamatupidamise jaoks“, siis oli see vajalik R. Toomile, mitte HH-le. Liigne ei ole mainida, et varasemas Y OÜ kinnisvaraga opereerimise praktikas teostati ostu-müügi tehinguid ilma hindamisaktita ja, seda enam, näilise „hindamisaktita“. - Tõendite pinnalt kontakteerus R. Toom raamatupidajaga viimast korda veebruaris 2014. Hindamisakt ja kõik XXX müügiga seotud dokumendid leiti tema juurest läbiotsimisel ainult 03.04.2014. R. Toom ei esitanud raamatupidajale ei müügilepingut, ei hilisemaid laenulepinguid ega MM poolt koostatud „hindamisakti“. Eeltoodust nähtuvalt varjas R. Toom võimalikult kaua XXX müüki HH eest, eriti selle tingimuste ja hinna osas, mis omakorda välistab nii viimase teavitamist, kui tema poolt R. Toomile selleks tehinguks nõusoleku andmist. Hindamisakti, nagu kõiki teisi ettevalmistatud dokumente, oli vaja ainult R. Toomile, et vältida enda vastutuselevõtmist. - Tõendite pinnalt ei ole Y OÜ ei varem ega hiljem tegelenud kinnisvara tehingutega Läti Vabariigis või üldse välismaal. Ettevõttel ei ole Lätis esindust, kontorit, juriidilist isikut jne. Ainuüksi see asjaolu muudab „Läti tehingu“ tavapärasest majandustegevusest väljuvaks tehinguks. Kohus tuvastas, et ei saa välistada, et mõnikord sooritas R. Toom kinnisvara müügitehinguid, selle detaile HH-ga üksikasjalikult läbi arutamata. See puudutas reeglina tavalist üksikkorterit. Maakohtu motiividest ei selgu, miks võrdsustab kohus vaikimisi antud nõusolekuga sooritatud Y OÜ tegevusmastaabis teisejärgulist kinnisvara müügitehingut ja sellist ilma detailse kooskõlastamiseta tehtud tehingut, mille vahetu tulemusena kaks ettevõtet lõpetasid sisuliselt oma tegevuse. Ettevõtte majandustegevuse teisse riiki ülekandmine ilma seda küsimust ettevõtte omanikuga detailselt arutamata on ülimalt vähetõenäoline. Seoses K. Kivisaare poolt antud ütluste laenulepingute sõlmimise ja raha laenamise asjaolude kohta kahtluse alla seadmisega esitas kannatanu esindaja D. Teplõhh kohtus 03.06.2016.a kõneeristuse protokolli lisal põhineva käsitluse, mille kohaselt R. Toom ja K. Kivisaar ei ole telefonitsi kontakteerunud lepingute väidetavalt aset leidnud allkirjastamise kellaaegadel (süüdistusakti tõend nr 14.90., nr 14.132., kõneeristuse protokolli lisa: kõneeristused). Kõneeristuse protokolli kohaselt on R. Toomi ja HH telefoninumbrid VVVVVVVVV (R. Toom) ja KKKKKKKKKK (HH) on olnud kontaktis 30 korda. Kui uurida protokollile lisatud alusfaile, nimelt R. Toomi kasutuses olnud numbri VVVVVVVVV, tulpa „eristus“, siis selgub, et viimane sisuline kõne Soome numbriga kestusega 284 sekundit toimus 14.01.2014.a. kell 20.36.31. Pärast seda, esimene kõne on sisse helistatud 17.01.2014.a, ja kõik hilisemad Soome numbrist sisse helistatud kõned on kestusega NULL, mis tähendab, et kõnedele ei vastatud. Prokuratuurile teadaolevalt on esitanud kannatanu esindajad kohtule tabeli R. Toomi ja HH kõnede ja sms-de kohta tsiviilhagi materjalide raames, millega tõendatakse sama asjaolu: kommunikatsiooni katkemist enne XXX tehingu tegemist. Toodu on oluline sellest seisukohast, et R. Toom sai endale "vabad käed“ ja toimetas iseseisvalt alates 14.01.2014.a, so enne XXX ja seda enam Läti tehingut, ning sellest tulenevalt

ei saanud tema saada eelmainutud nõusolekut vormis, mis oleks nõusolekuna aktsepteeritav. Kui lähtuda maakohtu otsuses toodud loogikast, siis on raske seletada, miks isik, kes tegutseb kokkulepitu raames, väldib kümme päeva enne tehingu tegemist, ja alaliselt hiljem , mis tahes kontakteerumist äri (ehk ettevõtte) omanikuga O OY puhul ja teise juhatuse liikmega Y OÜ puhul. Maakohtu loogika kohaselt ei heidetud süüdistuses R. Toomile ette, et temal ei olnud õigust anda Y OÜ liikmena nõusolekut OÜ-le C 24.01.2014.a tehingu tegemiseks. Samuti on märgitud, et süüdistus heidab R. Toomile ette O OY nõusoleku puudumist ja Y OÜ põhikirja p.7.4. rikkumist olukorras, kus keelud puudutavad pigem tehinguid, kus Y OÜ esineb tehingu osapoolena, mitte garandina tütarettevõtte kohustuse täitmise osas. Seoses sellega selgitab prokuratuur süüdistuse olulisi rõhuasetusi. Prokuratuur nõustub maakohtuga, et ametialase kuritarvitamise korral on alati oluline leida konkreetne blankettnormi, mille kaudu etteheidet sisustatakse. Kui vaadata, milline reaalne olukord tekkis seoses HH äritegevusega Eestis, siis tema finantseeris kinnisvara ostu-müüki mõningate parendusega, st remondiga, renoveerimisega ja lõpuks kinnisvara arendamisega. Finantseerimist teostati O OY poolt, andes laene Y OÜ-le. Kui Y OÜ oli faktiliselt kinnisvara turul tegutsev ettevõte, siis OÜ C oli ettevõte, mis kujutas praktiliselt endast osa Y OÜ-le kuuluva XXX arendusprojektist, mille roll oli olla projekti nimetus või konkreetse projekti „bränd“. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et juhul kui isik, kes on üheaegselt nii ainuomanik kui juhatuse liige, teeb tehingut, on osaniku poolne nõusolek tuletatav (3-1-1-52-14; p 17) Prokuratuur möönab, et R. Toomi nõusolek Y OÜ (emaettevõtte) juhatuse liikmena endale kui C OÜ juhatuse liikmele on samuti viidatud riigikohtu seisukohast tuletatav. Maakohus tuvastas, et XXX tehing tehti oluliselt alla turuhinna. Seega tegemist on kahjuliku tehinguga KarS § 2172 mõttes. Maakohus nõustus prokuratuuriga selles, et pelgalt sularaha reaalsete või mõtteliste karpide vahel ümberpaigutamine ei ole veenvaks argumendiks väitmaks, et sularaha omanik-ettevõte oleks muutunud. Sisuliselt kui raha on juhatuse valduses, siis ettevõttele kuulub ainult nõudeõigus juhatuse liikme vastu. Tehingu teostas OÜ C R. Toomi isikus. OÜ C põhikirjaga juhatuse liikmele mingeid piiranguid tehingu tegemiseks sätestatud ei ole. Riigikohus leidis 16.02.2018.a otsuses nr 1-16-4197, punktid 36-38, et nõukogu puudumisel ei ole osaniku nõusolek tehingu tegemiseks tuletatav üldistest alustest lähtudes ilma seaduses või põhikirjas selgelt tehtud klauslita. Süüdistuse sõnastusest tuleneb, et prokuratuur näeb nii Y OÜ põhikirja kui 18.06.2010.a koos hilisemate täiendustega lepingut kui ühtset normatiivset massiivi, mis küll andis R. Toomile aluse toimetada Y nimel. Samas oli 18.06.2010.a leping OÜle C siduv. Mingit objektiivset, mitte tuletatud, HH nõusolekut XXX võõrandamiseks asjas tuvastatud ei ole. Rääkimata sellest, et kui nõusoleku vajaduses lepitakse kokku kirjalikult, siis suuline nõusolek, teadmata kuidas, kelle poolt ja millal antud, on enam kui küsitav. Seega alates 01.01.2014 oli müük OÜ C nimel vastuolus Y OÜ põhikirjaga, 18.06.2010.a lepinguga ning R. Toomi ja HH vahelise suhte iseloomuga. R. Toom pidi Y OÜ juhatuse liikmena lähtuma äriühingu huvidest ning mitte andma endale nõusolekut tehinguks. Kuna faktiliselt tema selle endale andis, siis, lisaks, pidi tema aktiivselt tegutsema, kaitsmaks Y OÜ varalisi huve. Prokuratuur oli ja on positsioonil,

et R. Toomi Y OÜ endale antud „sisene nõusolek“ võõrandada kinnistuid on samas käsitletav äriühingu välisuhtes tehtud tehinguna, OÜ-le C adresseeritud nõusolekuna, milleks R. Toomil pidi olema taasesitamist võimaldavas vormis osaniku, st O OY nõusolek. Prokuratuur ei nõustu maakohtu kriitikaga süüdistuse suhtes. Süüdistuse vastav lõik on küll nimetatud „usalduse murdmine“. Kuid tekst räägib nii sellest, et R. Toom ei oleks tohtinud lubada OÜ-le C müügitehingut, kui ka sellest, et tema pidi takistama selle toimumist. Prokurör ei ole selgeltnägija ning ei tea täpselt, mis toimus R. Toomi sisemaailmas vahemikus 14.01.2014 kuni 24.01.2014. Juhul kui R. Toom andis endale Y OÜ nimel nõusoleku teha OÜ-le C kahjuliku tehingu, mis oli 18.06.2010.a lepingust ja selle lisadest obligatoorseks tingimuseks pärast 01.01.2014.a, siis tema tegi Y OÜ põhikirja punkt 7.4 ja vastavates alapunktides tehingu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1 alusel tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Selles mõttes selline nõusolek on küll vaadeldav tehinguna. Juhul kui R. Toom „tuletas“ O OY tehinguks nõusolekut ning vaatas rahulikult, kuidas OÜ C tema juhtimisel teeb nii C OÜ-le kui Y OÜ-le kahjulikku tehingut, siis rikkus ta garandikohustust Y OÜ suhtes. R. Toomile on esitatud alternatiivne süüdistus ja seda on tehtud just nimelt selleks, et kohtul oleks võimalik vastata küsimusele, kumb kohustustest oli rikutud. - Prokuratuur leiab, et HH ütlused selle kohta, et tema polnud piisavalt teadlik sõlmitavate laenulepingute tingimustest (tagastamise aeg), väärivad tähelepanu, mistõttu asub seisukohale, et ka selles episoodis õigeksmõistmine on olnud ekslik ning vastuolus asjas kogutud tõenditega. Eelpool toodud kaalutlustel on prokuratuur seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates tegi R. Toom äriühingule OÜ C kahjuliku tehingu suure varalise kahjuga, omamata selleks õigust, mistõttu asub seisukohale, et ka selles episoodis õigeksmõistmine on olnud ekslik. Järgnevalt leiab prokurör, et maakohus tegi ebakohast kriitikat prokuratuuri suhtes. Analüüsinud tunnistaja TT ütlusi, leidis maakohus järgmist: Lõik 1. “TT andis ütlusi selle kohta, et prokurör andis vihjamisi mõista võimalusest tsiviilasjaga midagi ette võtta, kuid see sõltub sellest kuidas kohtus läheb (vt TT ütlused kd IX tlk 106-108). LL selgitas, et prokuratuuris oli käenduslepingust küll juttu, kuid tsiviilkohtu lahend on lõplik ja jõustunud.„ (otsuse lk 61). Lõik 2. “TT kohtuistungil antud ütlustest koorub välja äärmiselt inetu fakt – prokurör on tunnistajale jaganud katteta lubadusi. TT ütlustest nähtuvalt andis prokurör talle mõista, et juhul kui TT annab kriminaalasjas kohtus ütlusi, on võimalik midagi ette võtta tsiviilasjas nr 2-12-32259 tehtud lahendiga, mille alusel mõisteti TT-lt välja arvestatav summa raha. Kohus ei pea prokuröri käitumist õigeks ja kaugeltki mitte eetiliseks. Samas on kohtu hinnangul tegemist kutse-eetika küsimusega, TT ja LL ütluste kõrvale jätmiseks alus puudub.“ (otsuse lk 61). Prokuröri jaoks on kummastav taoline maakohtu mõttekäik, mille kohaselt fakt tekib muljest. Kohus on meelevaldselt ning põhjendamatult omistanud tunnistajal tekkinud muljetele fakti kvaliteeti. Seejuures jättis kohus mõtestamata, milles konkreetselt

väljendusid prokuröri väidetavad vihjed ning katteta lubadused, ning mille alusel jõudis kohus järeldusele, et tunnistajatel tekkinud emotsioonide puhul on tegemist faktiga. Tunnistaja kohtusse ilmumine on KrMS § 66 lg 3 kohaselt tunnistaja kohustus. Ja kuna tunnistaja TT väljakutsumine ei toimunud isegi mitte tõendite täiendava vooru esitamise käigus, siis tema kutsumine ja ülekuulamine kohtus oli täiesti võimalik ilma täiendavate kokkulepeteta, kutse väljastamise ja küsimuste esitamise teel, millist õigust prokurör kasutaski. Prokuröri arvates on lubamatu heita prokuratuurile ette tunnistaja kohtusse kutsumist vastavuses seaduses sätestatud protseduuriga, rajades oma etteheiteid kohtuliku uurimise käigus asja lahendanud kohtu koosseisul tekkinud emotsioonidele. Juhul, kui maakohus siiski tõlgendas prokuröri tunnistajatega suhtlemist kui mõjutamist, siis ilmselgelt puuduvad TT ütlustes need välismaailmas tajutavad sündmused, mida võiks aktsepteerida kui aset leidnud fakte. Vastates prokuröri poolt kordusküsitluses esitatud küsimusele, vastas TT selgelt ja üheseltmõistetavalt, et temale ei ole midagi lubatud. Kommenteerida tunnistaja hinges tekkinud ootusi, lootusi, eeldusi ja muid kontrollile mittealluvaid hingelise elu nüansse ei pea prokurör eelpool öeldu valguses vajalikuks. Analüüsinud PP ütlusi, jõudis maakohus järgmistele seisukohtadele: „Kriminaalasjas kuulati 17.11.2017 kohtuistungil tunnistajana üle PP (kd XIII tlk 7-13). Tunnistaja selgitas, et tajus prokuröri poolset kohatut survet, mille eesmärgiks oli tema tunnistajana kohtusse ilmumine. Samuti nõudis prokurör temalt dokumentide esitamist. Kohtule esitati tõendina e-kirjavahetus PP esindaja ja prokuröri vahel (kd XIII tlk 232237). Kahtlemata kohus taunib sellisel viisil tõendite hankimist (sisuliselt lubab prokurör oma kirja p-s 3 PPile edaspidi puutumatust tingimusel, et viimane tuleb kohtusse ütlusi andma ja esitab prokurörile vajalikud dokumendid). Samas ei taotlenud keegi istungil ilmnenud põhjuste tõttu tunnistaja ütluste lubamatuks tunnistamist. Tunnistaja PP jagas vahejuhtumi osas selgitusi, avaldas oma nördimust, kuid ei viidanud, et prokuröri tegevus oleks tema ütluste sisu kahjustanud. Sel põhjusel ei jäta kohus PP ütlusi kõrvale ning analüüsib nende usaldusväärsust koosmõjus teiste tõenditega.“ (otsuse lk 68). Ka siin jääb prokurörile arusaamatuks, mida taunitavat nägi kohus selles, et prokuratuur kutsub kohtuistungile potentsiaalset tunnistajat, kelle valduses on viimase väitel asjas tähtsust omavad dokumendid ning kes, tajudes prokuratuuri soovi teda kohtusse saada, pooleaastase (s.o märtsist oktoobrini) suhtluse väitel ei too dokumente ja „ei saa aru“, miks teda kohtus vajatakse ega leia arhiivist vajalikke dokumente. Nagu ka TT puhul, osutus „drastiliseks ohuks“ prokurör, kes esitas mõningaid küsimusi ja tegi hariliku pliiatsiga märkmeid. Sai dokumente muuseas kah. Siinkohal nendib prokurör, et kahetsusväärselt on viimaste aastate praktikas esinenud üksnes üksikjuhtumid, mil tunnistaja ilmub kohtusse pelgalt temale saadetud kutse peale. Tajudes terve õigusmaastiku äärmist liberaliseerimist ning olles sisuliselt väljaspool igasuguseid mõjutusvahendeid, kasutavad tunnistajad tihtipeale võimalust visata õhku mis iganes alusetuid süüdistusi, tajumata säärase tegevuse negatiivseid tagajärgi. Kohtuotsuse viidatud lõikeid lugedes jõuab keskmine mõistlik inimene paratamatult arusaamale, et kohtusse ilmumine ning ütluste andmine on möödapääsmatult seotud kas põrandaaluste kokkulepete või ebaseadusliku surve avaldamisega. Kokkuvõtvalt peab prokuratuur enda aadressil otsuses niisuguste

järelduste tegemist kohatuks ning taotleb kas nende väidete kohtuotsusest välja jätmist või nende muude motiividega asendamist kriminaalkolleegiumi äranägemise järgi. Järgnevalt selgitab prokurör, mis põhjustel ta taotleb ringkonnakohtult obiter dictum korras hinnangu andmist. Prokurör märgib esmalt, et potentsiaalne kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluse normide rikkumine ei toonud antud juhul kaasa ebaseaduslikku kohtulahendit. Ent prokuratuur peab seda küsimust niivõrd oluliseks kõigi kriminaalasjade, eriti äriühingutega seoses toimepandud kuritegude kriminaalasjade menetlemisel, et taotleb ringkonnakohtu poolt selles küsimuses selge ja konkreetse seisukoha võtmist. Nimelt, prokuratuur esitas kohtule KrMS § 226 lg 1 alusel süüdistusakti koos kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidega 14.07.2016.a. Kaitseaktid R. Toomi, K. Kivisaare ja D.D. kaitsjate poolt olid esitatud 01.09.2016.a. Kaitseaktides, eriti D.D. (kaitseakti punktid 3.1.1. kuni 3.2.2.) kaitseaktis, oli taotletud hulgaliselt kirjalike tõendite kohtu poolt uurimist, sh elektronposti esitamist. Osad kirjalikud tõendid olid teiste riikide territooriumil välja antud dokumendid. Kaitseaktide esitamise hetkeks ükski nendest tõenditest prokuratuurile KrMS §-de 34 lg 1 p 5, § 47 lg 1 p 2, § 225 lg 1 korras esitatud ei olnud. Eelistung kriminaalasjas nr 1-16-6137 toimus 07.09.2016.a kell 10:14. Arutades kaitseaktis esitatud taotlusi, tegi maakohus D.D. kaitsjale K. Bagirovile ainsa märkusena selle, et venekeelsed dokumendid peavad olema istungi ajaks tõlgitud riigikeelde (07.09.2016.a istungi helisalvestis 10.29.15). Istungi käigus (helisalvestis 11.27.50 ) teavitas prokurör maakohut sellest, et tema käsutuses ei ole ühtegi tõendit, mille uurimist kaitseaktides taotletakse. Prokurör möönab, et kaitsjate poolt tõendite esitamata jätmist oleks pidanud väljendama veelgi rõhutatult eelistungil, kuid prokuratuur arvestas tsiviilkostjate kohustusega esitada omapoolseid tõendeid, millistel põhinevad vastuväited hagidele, TsMS § 237 lg 1, § 337 § 339 lg 2 sätete kohaselt, mis tähendab hagile vastamisel, mitte hiljem. Kuna eelistungi ajaks ei jõudnud kohus hagide osas konkreetsele seisukohale ning andis kannatanule täiendavat aega hagiavalduse parandamiseks ja täiendamiseks, siis ei olnud see prokuröri poolne tuletus päriselt alusetu. Parandatud tsiviilhagid esitati 24.10.2016.a.. 16.11.2016 esitatud taotluses taotles R. Toomi kaitsja jätta hagid läbi vaatamata. Muuseas viidati taotluses advokaadi kohustusele väljastada menetlusosalistele koopiad kohtule esitatavatest dokumentidest. 17.11.2016 võttis Harju Maakohus hagid suures osas menetlusse ning kohustas esitada vastused hiljemalt 13.01.2017. 10.01.2017.a toiminud esimesel istungil esitas prokuratuur kohtule taotluse dokumentide koopiate saamiseks. 13.01.2017.a esitatud vastused ei sisaldanud ühtegi taotlust tõendi uurimise kohta ning samuti ei olnud esitatud koos nendega ühtegi dokumenti ega selle koopiat. Faktiliselt sai prokuratuur dokumentide koopiad kätte vandeadvokaat M. Piirla käest 17.-ndal jaanuaril 2017. Otsest kohustusnormi, kohustamaks kaitsjaid esitada aegsasti prokuratuurile tutvumiseks istungil uurimiseks taotletud materjale KrMS-s ei ole. Ainsaks asjakohaseks normiks on KrMS § 261 lg 3, mille kohaselt peab istungi planeerimine välistama istungi edasi lükkamist, samuti võistlevust reguleerivad KrMS § 14 lg 1 ja 17 lg 2 sätted. On selge, et kirjalike materjalidega tutvumine otse istungi käigus on vastuolus menetluse loogikaga ning ei ole aktsepteeritav ausa menetluse põhimõtet silmas pidades. Prokuratuur on seisukohal, et kuigi seadusandja ei pidanud vajalikuks selgelt väljendada nõuet pooltel avada kõik nendele teadaolevad asjaolud ja tõendid enne asja sisulist arutelu, tuleneb see nõue poolte võistlevuse põhimõttest tulenevalt KrMS

§ 14 lg 1 ja § 17 lg 2 sätetest. Olulised on eelpoolmainitud KrMS § 261 lg 3 ja KrMS § 151 sätted. Üllatuslike tõendite esitamise kohta on tsiviilkohtute praktikas välja kujunenud selgelt negatiivne seisukoht. Pidades silmas konkreetse asja spetsiifikat, kus kohtu poolt võeti vastu, uuriti ja kasutati kohtuotsuse tegemisel tõendeid, mida prokuratuur pidi hankima nii Eestist kui välismaalt, ei tundu liiga lühike tähtaeg tõenditega tutvumiseks ja nendele korrapäraseks reageerimiseks mõistlikuks lahenduseks. Prokuratuur ei või hankida tõendusteavet asjaolude kohta, millest keegi kohtueelses menetluses ei rääkinud määral, et oleks uurimissuund selge. Eetoodust tulenevalt soovib prokuratuur ringkonnakohtult seisukoha võtmist selles, et tõendid, mille uurimist kohtus kaitsja taotleb, peavad olema tehtud menetlusosalistele kättesaadavaks hiljemalt kaitseaktis nende uurimise taotluse esitamise hetkel. Karistuste osas jääb prokuratuur maakohtus taotletud karistuste juurde. Maakohtu motiivide kohaselt on sisuliselt õige prokuröri karistamisnõue osas, mis käsitleb R. Toomile reaalse vangistuse mõistmist mitte vähem kui sanktsiooni keskmise määra ulatuses ning K.Kivisaarele ja D.D.le küll keskmisest väiksema karistuse määra ulatuses, kuid seda osaliselt reaalse vangistuse täitmisele pööramisega. Muuhulgas leidis maakohus, et süüdistatavate käitumises puuduvad karistust kergendatavad asjaolud. Samuti märkis kohus, et olukorras, kus isik andis oma parima, et tema vara oleks virtuaalne ja kättesaadav üksnes temale, on ainetu rääkida rahalise karistuse kohaldamisest. Ent samas võttis maakohus arvesse mõistliku menetlusaja riive ning leidis, et süüdistatavatele mõistetud karistusi tuleb kergendada. Seega kergendas maakohus R. Toomile, K. Kivisaarele ja D.D.le mõistetud karistust üksnes menetluse mõistliku aja kriteeriumile tuginedes. Teadupärast kehtib kriminaalõiguses ühe süüstava tunnuse topelt arvestamise keeld. Nii näiteks ei saa arvestada raskendatava asjaoluna omakasu motiivi juhul, kui see juba kujutab endast koosseisulist asjaolu. Samuti ei saa isikut ühe teo eest topelt karistada. See tähendab, et ühte asjaolu ei saa niivõrd ülistatult esile tõsta, et see kehtiks kõigi karistamise aspektide suhtes. Prokuratuur on seisukohal, et R. Toomile, K. Kivisaarele ja D.D.le karistust määrates on maakohus seda põhimõtet rikkunud. Lähtudes maakohtu otsuses väljendatust, leidis mõistliku menetlusaja riive aset maakohtu menetluses. Nimelt tekkis maakohtu nägemusel liiga pikk periood 2017.a talve-kevade ja sügis-talve istungite vahel, peale selle võttis motiveeritud otsuse kirjutamine liiga pika aja. Samuti on arvestatud potentsiaalse ajaga, mis on vajalik jõustunud otsuseni jõudmiseks. Prokuratuuri loogika kohaselt olukorras, kus menetlus kestis umbes neli aastat, millest kolme ja poole aasta jooksul kestis see võimalikult intensiivselt, misjärel tekkis viivitus, mida teoreetiliselt oleks võinud ka kohtu nägemusel vältida ja mis langes olulises osas kokku puhkuste perioodiga, tuleks karistusmäära vähendada proportsionaalselt sellele ajavahemikule, mille jooksul olid süüdistatava õigused riivatud lubamatul moel. Oletagem, et kohus lähtus samast põhimõttest, vähendades R. Toomile mõistetavat karistust keskmisest karistusmäärast ca viiendiku võrra. Ent prokuratuurile jääb arusaamatuks, mille alusel kohus, olles R. Toomile mõistetavat karistust juba kergendanud, jõudis järeldusele, et see kergendatud karistus tuleb jätta täies ulatuses täitmisele pööramata. Karistus peab olema vähemalt tuntav, mitte õrnalt tunnetatav. N.ö „kalkuleerides“ kuriteo toimepanemise riske, arvestas R. Toom kahtlemata võimaliku kriminaalvastutusele võtmisega ja temast varalise kahju sissenõudmise perspektiividega. Ning tema arusaama kohaselt riskis tema äärmisel juhul sellega, et

temalt mõistetakse välja hagid, mis ei saa iialgi heastatud, ning tehakse otsus, mille ühiskondlik ja õiguspoliitiline väärtus on nullilähedane. Prokuratuur nendib kahetsusega, et see süüdistatava eesmärk on peaaegu saavutatud. Võttes arvesse selle kriminaalasja menetlemisele kulutatud nii riigi kui kannatanute poolset menetluslikku ressurssi, tõi selline otsus pigem täiendavat kahju õiguskorra huvidele ja kannatanu riivatud õiglustundele. Prokuratuur peab sügavalt ekslikuks kohtupraktikas juurdunud arusaama, et varem karistamatuid isikuid justkui ei tohi reaalse vangistusega karistada. R. Toomi puhul ei ole tuvastatud puhtsüdamlikku kahetsust, ei ole leitud ühtegi kergendavat asjaolu, ei ole heastatud kahju isegi ühe sendi ulatuses ning on juba päevaga selge, et tema arvel kahju heastamise perspektiiv on nullilähedane. Menetlus on kestnud tavalisest pikemalt mh "tänu“ aset leidnud suuremahuliste kaitseversioonide püstitamisele süüdistatavate poolt ja nende kontrollimisele üldmenetluse raames. Kusjuures nimetatud versioonid ei leidnud kinnitust. Teisisõnu, riik annab R. Toomile karistamise mõttes andeks seetõttu, et tema koos kaasosalistega suutis solkida kohtumasinat prügifaktidega, mille töötluseks läks märkimisväärses ulatuses nii aega kui muud ressurssi. Seetõttu R. Toomi karistusest tingimisi vabastamine kujutab endast karistusseaduse eiramist, mille kõrvaldamist prokuratuur taotleb. Sama kehtib K. Kivisaare ja D.D. suhtes. Tegemist ei ole klassikaliste variisikutega, kes lasevad end ära kasutada ja kuritarvitada. Nii K. Kivisaar kui D.D. võtsid endale kohustuse kindlustada kuriteole katet sihilikult ja teadlikult. Mõlemad jäid kohtus enda valikule truuks. Veelgi enam, vähemalt D.D. kaasas mängu terve tosina tuttavaid, et saada tuge ebaseadusliku käitumise õigustamiseks. Sellisele käitumisele sisuliselt olemata karistustega reageerimine on riigi nõrkuse avaldamine ja lubamatu. Y OÜ ja C OÜ esindajad advokaadid L. Tolstov ja D. Teplõhh taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, millega mõisteti R. Toom õigeks ning jäeti osaliselt läbi vaatamata kannatanute Y OÜ ja OÜ C tsiviilhagi ning teha nimetatud osas uus otsus, millega: mõista süüdi R. Toom XXX korteriomandite müügi ja MTÜ-le W antud laenudega seonduvates episoodides; rahuldada kannatanute Y OÜ ja OÜ C tsiviilhagi osas, milles see Harju Maakohtu 09.04.2018 otsusega läbi vaatamata jäeti; mõista välja viivis HMK otsuse resolutsiooni punktides 17 ja 18 rahuldatud nõuetelt edasiulatuvalt ka pärast kohtuotsuse tegemise kuupäeva; võtta tõenditena vastu R OÜ 2015. ja 2016. aasta majandusaasta aruanded; kannatanute kasuks välja mõista õigusabi kulud täies ulatuses (sh apellatsiooni koostamisega ja apellatsioonimenetlusega seotud õigusabi kulud). Õigusabikuludelt mõista kannatanute kasuks välja viivis seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni; muuta kohtuotsuse resolutsiooni punkte 22, 23 ja 24 nii, et süüdistatavatelt kannatanute kasuks juba välja mõistetud menetluskulusid ei tuleks tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, vaid otse kannatanutele; pöörata R. Toomile, D.D.le ja K. Kivisaarele mõistetud tingimisi karistused osaliselt täitmisele. Apellandid leiavad, et maakohus ei hinnanud tõendeid kogumis, kui mõistis R. Toomi õigeks KarS § 2172 lg 1 järgi. Maakohtu vastavad seisukohad on vasturääkivad. Apellandid leiavad, et kui maakohus tuvastas R. Toomi vastutuse KarS § 201 lg 2 pde 1 ja 2 ning § 344 lg 1 järgi, siis on teoahelat ja seda kinnitavaid tõendeid kogumis hinnates ilmne R. Toomi vastutus KarS § 2172 lg 1 järgi. Apellandid rõhutavad, et R.

Toomile etteheidetavate osategude näol on tegemist ühtse tervikuga, mille laiemaks eesmärgiks oli XXX müügist saadava raha enda kasuks pööramine selliselt, et HH seda kätte ei saaks, ning ühtlasi vältida selle tegevusega kaasnevat vastutust. Olles tuvastanud omastamise koosseisutunnuste esinemise ja sisuliselt fiktiivsete laenulepingute esinemise K. Kivisaare ja D.D.le antud laenude puhul, asus kohus MTÜ-le W antud laenude puhul seisukohale, et „laenu andmist summas, mis ületab KarS § 121 p 2 sätestatud piiri ei saa kohtu hinnangul lugeda automaatselt varaliseks kahjuks juhul, kui laenuleping on tühine – sellise tehingu alusel saadu tuleb tagastada (TsÜS § 84 lg 1)(lk 80). Apellantide hinnangul on maakohtu vastavad põhjendused sisuliselt vastolulised sel määral, et tegemist on KrMS § 339 lg 2 rikkumisega. Apellandid möönavad, et raha laenamine MTÜ-le W on toimunud mõnevõrra erineva skeemi alusel võrreldes laenudega K. Kivisaarele ja D.D.le, sest raha on pangaülekandega reaalselt üle kantud. Samas tuleb märkida, et kriminaalasjas tuvastatu kohaselt on MTÜ W olnud R. Toomi isikliku kontrolli all. R. Toom on tegutsenud raha väidetaval laenamisel samaaegselt MTÜ W juhatuse liikmena, kusjuures talle on väljastatud volikiri ainuisikuliseks toimetamiseks MTÜ-s W – vt nt R. Toomi 30.10.2017 istungil antud ütlused, lk 22. Kuigi raha laenamine MTÜ-le W võis faktiliselt aset leida, tuleb seda sisuliselt käsitleda kui raha „laenamist“ R. Toomile endale (vt Riigikohtu 25.05.2017 määruse nr 3-1-1-22-17 p 55). Raha laenamine MTÜle W toimus huvide konfliktis ning see toob kaasa vastava tehingu tühisuse ÄS § 181 lg 3 alusel. Maakohus on valesti kohaldanud ka materiaalõigust, asudes seisukohale, et MTÜ-le W laenu andmise näol ei saa tegemist olla KarS § 201 tunnustele vastava käitumisega, kuna R. Toom ei ole raha ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööranud. Maakohtu sõnul on laenu näol tegemist raha ajutise kasutamisega ja laenusaajal on lepingujärgselt kohustus raha tagastada. Apellandid rõhutavad, et kehtivas kohtupraktikas on koosseisulist tunnust „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine“ sisustatud nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKK 3-1-1-117-97, p 12; RKKK nr 3-1-1-46-08, p 21 ja RKKK nr 3-1-1-109-12, p 9). Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima (vt nt RKKK 3-1-1-23-14, p 21 ja RKKK nr 3-1-1-9213, p 14). Senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes (vt nt RKKK nr 31-1-109-12, p 9). Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et ei ole täidetud koosseisutunnusena enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, vaid tegemist on raha ajutise kasutamisega. Vaidlus puudub selles, et R. Toom kandis Y OÜ kontolt 19.08.2013 ja 13.11.2013 MTÜ-le W üle kokku 42 800 eurot. Kummagi ülekande kohta on vormistatud väidetav laenuleping, millele on mõlema poole eest alla kirjutanud R. Toom, kusjuures kriminaalasjas tuvastatu kohaselt ei ole laenu ega intressi siiani tagastatud. Lähtuvalt eelmises lõigus viidatud Riigikohtu praktikast, seisneb omaniku kestev ilmajätmine asja või vara suhtes käsutusvõimaluse halvenemises. MTÜ-le W anti laen kümneks aastaks – raha tegelik omanik Y OÜ jäi rahast ilma vähemalt kümneks aastaks, mida ei ole võimalik tõlgendada ajutisena. Sealjuures viitab omaniku faktilisele kestvale

varast ilmajätmisele asjaolu, et MTÜ W suhtes on esitatud kannatanu poolt tsiviilhagi (nõue raha tagastamise kohta), väidetav laenuleping on üles öeldud, kuid vaatamata sellele ei ole laenu tagastamist toimunud. Samuti on vastuoluline ja ebapiisav maakohtu argumentatsioon selle kohta, et kui süüdistuse kohaselt heidetakse R. Toomile ette MTÜ-le W laenude andmist ilma O OY nõusolekuta, nõuetekohase tagatiseta ning olematu või minimaalse intressiga, siis maakohtu hinnangul jääb arusaamatuks, milles seisneb Y OÜ varaline kahju. Apellandid selgitavad, et varalise kahju hindamisel on kohtupraktikas omaks võetud nn „saldopõhimõte“, mida on kohtupraktikas usalduse kuritarvitamise kontekstis selgitatud näiteks Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-23-14 p-s 9. Viidatud lahendis leidis kohus, et varalise kahju tekkimist ei saa nentida pelgalt seetõttu, et süüdistatav kasutab ebaseaduslikult ära kannatanule kuuluva vara käsutamise õigust ja jätab kannatanu seeläbi käsutatud varast ilma – varalise kahju tuvastamisel tuleb võrrelda ühelt poolt kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale etteheidetavat tegu, ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Sama lahendi p-s 12 selgitas kolleegium, et kahju tekkimist hinnates ei tule arvesse võtta mitte tulevikus aset leida võivaid sündmusi, vaid seda, kui palju on väärt vahetult varakäsutuse tagajärjel saadud vastusooritus, milleks viidatud kaasuse puhul oli kannatanul tekkinud nõudeõigus. Sealjuures täpsustas kohus, et nõude abstraktse väärtuse kõrval tuleb nõude tegelikku väärtust kindlaks tehes analüüsida ka seda, kas nõuet on võimalik maksma panna või mitte, kusjuures näiteks ei ole isikul võimalik maksma panna nõuet, mida nõude adressaat ei soovigi täita, samuti ei saa maksma panna nõuet, mida seda täitma kohustatud isik võib küll iseenesest täita soovida, aga mille täitmine ei ole tema jaoks võimalik seetõttu, et tal ei ole täitmiseks piisavalt vahendeid. Eeltoodu valguses ei saa nõustuda maakohtuga, et kuigi laenu andmisega väheneb laenuandja vara, ei saa seda pidada iseenesest kahjuks – eriti olukorras, kus ka maakohtu enda hinnangul oli tõendatud, et R. Toom sõlmis juhatuse liikmena ühingu nimel laenulepingud ilma osaniku nõusolekuta, raha laenati välja pikaks ajaks ja madala intressiga, R. Toom ei järginud ärilise kaalutluse reegli nõudeid ja tema tegevus ei olnud Y OÜ parimates huvides, vaid MTÜ W huvides. Tulenevalt kohtupraktikas omaks võetud saldopõhimõttest, tuleks kahju tekkimise ulatuse hindamisel analüüsida sisuliselt seda, kui palju on väärt Y OÜ nõudeõigus MTÜ W vastu, ja ka seda, kui tõenäoline on nimetatud laenu reaalne tagastamine. Samuti tuleb silmas pidada, et süüdistuse kohaselt heidetakse R. Toomile ette MTÜ-le W laenude andmist ilma O OY nõusolekuta, nõuetekohase tagatiseta ning olematu või minimaalse intressiga. Sealjuures on maakohus otsust tehes tuginenud ebaõigele väitele selle kohta, et MTÜ-le W kuulub kinnistu (lk 79). MTÜ-le W kuulub hoonestusõigus, mis on seotud kohustusega arendada ja sadamat hallata. Tegemist on piiratud ja ilmselgelt tulu mittetoova tegevusega, mistõttu ei saa seda hoonestusõigust pidada ka tagatiseks, vaid kohustusega kaasnevaks päraldiseks. Raha ülekandmist MTÜ-le W saab laenuks nimetada vaid tinglikult. Arvestades Riigikohtu 25.05.2017 määruse nr 3-1-1-22-17 p-s 55 antud juhist on nn laen antud MTÜ-le W huvide konfliktis ning see toob kaasa vastava tehingu tühisuse ÄS § 181 lg 3 alusel. Seega tsiviilõiguslikult poolte vahel laenusuhet ei eksisteeri ning raha on MTÜ-le W üle kantud õigusliku aluseta. Apellandid on seisukohal, et faktiliselt oli tegu Y OÜ raha omastamisega R. Toomi poolt MTÜ W kasuks. Maakohus on seega eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel.

Tegelikult tuleb R. Toomi tegevus MTÜ-le W antud laenude puhul kvalifitseerida omastamisena. Alternatiivselt, isegi kui hüpoteetiliselt eitada KarS § 201 objektiivse koosseisutunnuse ehk enda või kolmanda isiku kasuks pööramise esinemist R. Toomi tegevuses, oleks ka siis täidetud KarS § 2172 lg 1 koosseisutunnused. XXX korteriomandite müügi osas selgitavad apellandid järgmist. Apellandid rõhutavad, et R. Toom kahjustas OÜ C ärihuve juba ainuüksi sellega, et võõrandas XXX korterid kiirmüügi korras ja nn „hulgihinnaga“. Sellise kahjuliku tehingu tegemiseks polnud ärilist vajadust ega ka omaniku poolset ootust. Vastupidi, omanik oli algusest peale kehtestanud põhimõtte, et kahjumiga ei tohi ühtegi objekti müüa. R. Toom tunnistab isegi, et omanikul oli müügiootus hoopis kõrgemal hinnatasemel. Kohtule 13.11.2017 istungil esitatud 05.10.2010 R. Toomi e-kirjast selgub, et ta ise oli teinud HH-le ettepaneku panna korterid müüki hinnaga 2000 eurot ruutmeeter. Selle valguses on ilmne, et R. Toomi poolt ühtäkki võetud initsiatiiv korterite kiirmüügiks mitu korda madalamal hinnatasemel rikkus poolte sisesuhtel põhinevaid kohustusi ja käsutuspiiranguid. Pelgalt formaalse esindusõiguse olemasolu ei õigusta juhatuse liikme poolt omaniku tahte ja ühingu ärihuvide vastaste tehingute tegemist. Tsiviilhagejad kinnitavad, et tegelikkuses toimus tsiviilhagejate vara omastamine ja XXX korterite müük HH selja taga ning ta sai sellest teada alles tagantjärele, kui vara oli ühingutest kadunud. On eluliselt ebausutav, et HH oleks andnud kuidagi otseselt või kaudselt R. Toomile nõusoleku tsiviilhagejate vara välja kantimiseks ja omastamiseks. On tähelepanuväärne, et 24.01.2014 lepingus kokku lepitud hind 288 0000 eurot jääb suurusjärgu võrra alla ka nn hulgihinnast lähtuvale turuväärtusele (360 000 eurot). Seega ei olnud korterite müügihinnal majanduslikku loogikat, vaid eesmärk oli hoopis muus – kiirkorras realiseerida ja omastada OÜ C vara. R. Toom on 19.10.2017 istungil kinnitanud, et „H jälgis pangaarveid, vaatas, kas raha on laekunud või mitte“. See seletab XXX korterite müügihinna ülekandmist R kontole, et HH ei märkaks suurema summa raha liikumist. Seda võis eeldada, et kinnistusraamatu väljavõtteid HH igapäevaselt ei kontrolli. Kui korterite müügihind oleks laekunud OÜ C kontole ning HH oleks saanud selle raha oma kontrolli alla, oleks tehingust laekuvate vahendite omastamise eesmärk jäänud R. Toomi jaoks realiseerumata. Nõustuda ei saa kohtu paljasõnalise seisukohaga HH ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohus ei ole tähelepanu pööranud, et äriühingute taga ehk tegelik kasusaaja oli lõppastmes HH ise. Seega on täiesti usutav, et isik oli valmis korterite müügiga ootama – ühtlasi kinnitab tema valmisolekut oodata ka fakt, et OÜ C oli Y OÜ-le juba pikemat aega (s.o. peaaegu 3 aastat) võlgu. Varasem käitumine indikeerib selgelt HH ütluste elulist usutavust rahuliku müügiperioodi ja tähtaja uue pikendamise osas. Olukorda võiks käsitleda teisti, kui oleks tuvastatud, et HH oli pelgalt laenuandja, mitte ehitusprojekti lõppkasusaaja, või kui oleks tuvastatud asjaolud, mis kinnitavad, et HHl oleks vaja olnud raha koheselt ja kiirelt tagasi saada (nt kui laenu oleks rahastatud pangalaenuga, mitte omavahenditest nagu antud juhul). Seda ei ole tuvastatud. Kohtu kahtlus HH ütlustes rahuliku müügiperioodi ja maksetähtaja uue pikendamise osas ei ole loogiline ega faktidega toetatav. Kohtu järelduste sisemine vastuolu seisneb mh selles, et tuvastades XXX korterite müügihinna omastamise R. Toomi poolt, muutub ebaloogiliseks maakohtu järeldus HH väidetava nõustumise kohta korterite müügi

osas – miks pidanuks HH nõustuma XXX korterite müügiga tingimusel, et R. Toom omastab müügihinna? Puutuvalt HH ütlustesse, on kohus asunud nende usaldusväärsusele hinnangut andes põhjendamatult kriitilisele seisukohale. Kohus on mh leidnud, nagu HH püüdnuks väita, et R. Toom tegi vabatahtlikult ja tasuta tööd ́(lk 56). Tegelikult HH sellist väidet esitanud pole. Selliselt varjutas maakohus ka asjaolu, et tegemist ei olnud tavapärase käsundussuhtega, vaid olukorraga, kus R. Toom meelitas HH tegema kinnisvarasse investeeringuid (vt 17.01.2017 kohtuistungi protokolli lk 10); et poolte vahel oli kokkulepe, mille alusel olenes tasu investeerimisalase tegevuse lõpptulemusest, s.o. 20% saadavast kasumist (vt 17.01.2017 kohtuistungi protokolli lk 10); et R. Toomi kasutusse osteti kallihinnaline sõiduk BMW 750, mille kasutamise võimalust määratles R. Toom ka ise oma töötasuna (vt 30.10.2017 kohtuistungi protokolli lk 41). Pealegi ei eeldagi juhatuse liikme ametikoht tasulisust – R. Toomi koormus juhatuse liikme ülesannete täitmisel ei olnud selline, mis eeldanuks talle nt igakuise tasu maksmist. Lisaks ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et HH ütlustes puuduvad sisulised vastuolud, samas kui R. Toomi ütlused on üldised ja vasturääkivad. Apellandid viitavad maakohtu otsuse lk 63 põhjendustele, mille alusel leiavad, et peamine R. Toomi süüküsimuse tuvastamisel oli maakohtu jaoks see, kas usalduväärsed on R. Toomi või HH ütlused. Maakohus pole R. Toomi ütluste usalduväärsust n-ö sõna-sõna vastu olukorras piisavalt käsitlenud. Ühekülgne ja põhjendamatu on keskenduda ainult kannatanu ütluste usaldusväärsuse analüüsimisele, jättes tähelepanuta süüdistatava ütlustes esinevad vastuolud. Maakohus ei ole korteriomandite müügi osas R. Toomi ütluste usaldusväärsust täies ulatuses hinnanud, mistõttu rikkus maakohus põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 30.10.2017 istungiprotokollist nähtuvalt on R. Toom seoses XXX kinnisvara müügiga esitanud versiooni, et samal ajal avanes võimalus teenida Lätis asuva kinnisvara vahendamisest. Samas jätab kohus tähelepanuta, et R. Toomi ütlused vastava objekti kohta on niivõrd üldised, et sellest pole tegelikult võimalik aru saada, mis projektiga oli tegu, rääkimata juba detailidest, mida vajadusel korral võib muude menetlustoimingutega üle kontrollida. Järgnevalt refereerivad apellandid kohtuistungi protokollist R. Toomi poolt 30.10.2017 antud ütluseid. Nendes ütlustes puuduvad apellantide hinnangul igasugused detailid. Juba see seab R. Toomi ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Samuti jättis kohus hindamata R. Toomi versiooni elulise usutavuse. Nii väitis R.Toom 30.10.2017 istungil, et „Riias oli üks objekt, üks angaar, ladu, mis oli võimalik vahendada ühele vene ärimehele ja müüa väga hea hinnaga maha, teenides ligi 500 000 eurot“. R. Toomi istungil antud ütlustest nähtub, et objekt pidi soetatama 350 000 eest ning maha müüdama 700-800 000 euro eest. R. Toom ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas tegelikult kinnistu vahendustegevuse (s.o. kiire ostu-müügi) kaudu on võimalik teenida 2,5 korda suuremat tulu algselt investeeritud summast. Seega ei olnud R.Toomi ütlused ka eluliselt usutavad. Muuhulgas on R. Toomi ütlused vastuolus üldteada olevate asjaoludega. 30.10.2017 istungiprotokollist nähtuvalt on R. Toom seoses XXX kinnisvara müügiga selgitanud, et tehing jäi ära, kuna Kiievis oli mäss, suur poliitika tuli vahele. On üldteada, et Ukraina revolutsioon toimus 2014. aasta 18.–23. veebruarini Kiievis. Vaidlusalune tehing leidis aga aset 2014.a jaanuaris ning väidetav raha laenamine D.D.le 03.02.2014.a. Seega ei reageerinud kohus R. Toomi ütlustest

ilmselgelt esile kerkinud vastuoludele: korterite müügi ja raha omastamise vahele pidi veel mahtuma Kiievis toimunud mäss. Reaalsuses ei ole selline selgitus eluliselt usutav – kinnistute müügi ja raha omastamise (ehk väidetava laenu andmise) vahel on liiga lühike aeg, et saaks sinna mahutada veel Riia tehingust loobumine väidetavate Vene investorite poolt (müügileping sõlmiti 24.01.14 ja D.D. väidetav laenuleping 03.02.14). Apellandid leiavad, et R. Toomile etteheidetavate osategude näol tegemist ühtse tervikuga, mille laiemaks eesmärgiks oli äriühingu vara välja kantida sellisel moel, et HH seda kätte ei saaks, ning ühtlasi vältida ka sellise tegevusega kaasnevat võimalikku vastutust. On ilmne, et R. Toomil oli XXX müügist saadud raha omastamise eesmärk juba müügitehingu sõlmimise hetkel ning kogu Riia vahendustegevuse jutt on R. Toomi poolt välja mõeldud fiktsioon, mille kinnituseks pole esitatud ühtegi muud tõendit. Ei ole eluliselt usutav, et XXX korterite müügi hetkel ja sellele järgnenud nädala jooksul oli R. Toomil legitiimne eesmärk investeerida müügist saadud vahendid OÜ C huvides tulutoovasse ettevõtmisse, kuid nädala möödudes mõtles R. Toom ühtäkki ümber ja otsustas kogu müügihinna hoopis omastada. Müügihinna omastamise fakt (mille kohus on tuvastanud) on iseenesest tõendiks R. Toomi kuritegelikust eesmärgist XXX korterite müügitehingu sõlmimisel. Sellises valguses ei ole just R. Toomi ütlused usaldusväärsed ja nendele tugineda ei ole võimalik. Apellandid märgivad, et tuvastamist on leidnud, et XXX korterite müügihind kujunes oluliselt odavamaks nende korterite omahinnast. Puudub vaidlus ka, et Läti tehingut ei toimunud, XXX raha omastas R. Toom. Eeltoodu valguses ei nõustu apellandid maakohtu seisukohaga, mille järgi ei ole võimalik kahtlusteta ümber lükata versiooni, et R. Toom üritas leida käibevahendeid uueks investeeringuks ja et sellises olukorras oli tegemist justkui äririskiga ja R. Toomile ei saa ette heita, et ta tekitas oma tegevusega Y OÜ-le varalist kahju vähemalt 444 000 eurot. Maakohtu otsuse põhistused on ühekülgsed, vastuolulised ning ei arvesta tõenditest nähtuvat. Samuti on maakohus eksinud ütluste usaldusväärsusele antud hinnangutes. Ühtlasi ei arvestanud maakohus XXX asuvate korterite turuhinna määratlemisel kannatanute poolt esile toodud asjaolusid ja tõendeid – sh korterite edasimüügi ja pakkumiste hindu, mis on oluliselt kõrgemad kohtu poolt ainsana aktsepteeritud Ühinenud Kinnisvarakonsultandid OÜ eksperthinnangus toodust, hindamisaktides esinevaid puuduseid ja vigu jne (otsuse lk 57-58). Maakohus on rikkunud apellantide hinnangul põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudsed ja dokumentaalsed tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitles kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes (vt nt 3-1-1-92-11, p 11). R. Toomi õigeksmõistmisel KarS § 2172 järgi esinevad nii KrMS § 338 ps 1 (kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus), p-s 2 (materiaalõiguse ebaõige kohaldamine) kui p-s 3 (kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine) sätestatud alused kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks.

Lisaks leiavad apellandid, et R. Toomi tegevuses on täidetud KarS § 201 lg 1 tunnused ning vastupidine tõlgendus läheb vastuollu nii XXX korteriomandite müügist saadud raha kui Y OÜ kassaraha omastamise ja dokumentide võltsimise episoodides tuvastatuga. Maakohus on R. Toomi õigeksmõistmisel selleski kuriteos kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Alternatiivselt, isegi kui möönda, et KarS § 201 lg 1 tunnused täidetud ei ole, oleks siiski täidetud usalduse kuritarvitamise koosseis. Kuna kogutud tõendite pinnalt oleks R. Toom tulnud süüdi mõista, oleks maakohus pidanud KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt kannatanute tsiviilhagi ka nendes episoodides läbi vaatama ning rahuldama. Järgnevalt käsitlevad apellandid MTÜ W tsiviihagi R. Toomi suhtes. R. Toom kandis Y kontolt 19.08.2013 ja 13.11.2013 MTÜ-le W kokku üle 42 800 euro. Mõlema ülekande kohta on vormistatud laenuleping, millele on mõlema poole eest alla kirjutanud R. Toom. Niinimetatud laenu ega intressi siiani tagastatud ei ole. Y on seisukohal, et faktiliselt oli tegu tema raha omastamisega R. Toomi ja W poolt. Y on esitanud R. Toomi ja MTÜ W vastu nõude solidaarselt 42 800 euro hüvitamiseks. R. Toomi vastu on nõue esitatud ÄS § 187 lg 2 alusel. MTÜ W vastu on nõue esitatud VÕS § 1028 lg 1 alusel (alusetu rikastumine) ning alternatiivselt kahju hüvitamise sätete alusel. Apellandid on seisukohal, et kannatanu nõude aluseks olevad asjaolud kattuvad antud episoodis esitatud süüdistuse asjaoludega, mistõttu tuleb käsitletav nõue R. Toomi süüdimõistmisel läbi vaadata ja rahuldada. Järgnevalt käsitlevad apellandid C ja Y nõuet R. Toomi ja Q OÜ vastu, mis tuleneb XXX korteriomandite müügist. C nõuab Q-lt nõusolekut XXX asuvate korteriomandite nr 14 ja 17 omanikukande muutmiseks, C omanikuna sissekandmiseks ja korterite valduse üleandmist C-le. Nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 80. C tugineb esmalt sellele, et 24.01.14 XXX korteriomandite müügitehing on ÄS § 181 lg 3 sätestatud esinduspiirangute rikkumise tõttu tühine (esindusõiguse puudumine on aluseks nii kohustis- kui käsutustehingu tühisusele). Riigikohus on 25.05.2017 määruse p-s 55 andnud ÄS § 181 lg-le 3 laiendava tõlgenduse ja selgitanud, et lisaks ÄS § 181 lg-s 3 otseselt sätestatule (tehingu tegemine juhatuse liikme endaga) kohaldub viidatud säte ka tehingute suhtes, mille teiseks pooleks on juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik. Kui ÄS § 181 lg 3 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, võib tehing osutuda tühiseks ka mõnel muul põhjusel, mida võib lugeda heade kommete vastaseks (TsÜS § 86 lg 1). Alternatiivselt nõuab C Q-lt XXX asuvate korteriomandite nr 14 ja 17 tagastamist (primaarnõude alternatiiv), tuginedes sellele, et ta on vaidlusaluse tehingu TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistanud. C esitas algse tsiviilhagi Q vastu 09.01.2015, seega TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Tsiviilhagis on C pidanud 24.01.2014 tehingut esindussuhte aluseks olevate kohustuste rikkumise tõttu tühiseks, seega sellest pidi olema arusaadav C soov tehingu tühistamiseks (olgugi, et kasutatud on õiguslikult ebakorrektset formuleeringut. Vt ka RK 25.05.17 määruse p 53). C poolne tehingu tühistamise tahe võis Q jaoks teatavaks saada ka mõnest muust menetlusdokumendist. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava

huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Riigikohus selgitas oma 25.05.2017 määruses, et TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Antud juhul R. Toom rikkus 24.01.14 XXX korteriomandite müügitehingut sõlmides oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust C suhtes ning asjaoludest tulenevalt pidi tehingu teine pool olema sellest teadlik. Juhul kui ei leia tuvastamist R. Toomi ja TA majanduslike huvide kattuvus määral, mis oleks aluseks ÄS § 181 lg 3 kohaldamisele, võib tehingu tühistamise alusena kõne alla tulla TsÜS § 131, mille puhul poolte esindajate majanduslikud huvid ei pea kattuma ning piisab vaid poole teadlikkusest teise poole esindussuhtest tulenevate kohustuste rikkumisest. Riigikohus on 08.06.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-09 (p 14) leidnud, et üldjuhul ei saa asjaõiguslepingut tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut. Seega kui kohus peaks tuvastama, et C on 24.01.14 XXX korteriomandite müügitehingu tühistanud TsÜS § 131 alusel, puudutaks see üksnes võlaõiguslikku kohustustehingut ning C nõuab korteriomandite tagastamist VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel (alusetu rikastumine). Sõltumata 24.01.2014 XXX korterite müügitehingu kehtetuse alusest nõuab C Q-lt lisaks korteriomandite nr 13, 15, 16 ja 18 edasimüügist saadud 420 000 euro tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Sõltuvalt sellest, kas 24.01.2014 müügileping osutub tühiseks või tühistatuks, võivad alusetult saadu tagastamise nõudmisel rakenduda erinevad VÕS sätted. Juhul kui 24.01.14 müügileping osutub tühiseks (ÄS § 181 lg 3), peab Q korterite edasimüügist saadu tagastama VÕS § 1037 lg 2 alusel (mitteõigustatud isiku kehtetust käsutusest tulenev kondiktsioon). Viidatud sätte rakendamiseks C kiidab käesolevaga XXX korterite nr 13, 15, 16 ja 18 edasimüügi kolmandatele isikutele tingimuslikult heaks (tingimuslikkus sõltub sellest, kas kohus tuvastab 24.01.2014 müügilepingu (s.o nii kohustis- kui käsutustehingu) tühistuse). Juhul kui korterite edasimüügi hind ületas nende harilikku väärtust VÕS § 1037 lg 2 mõistes, nõuab C harilikku väärtust ületavas osas Qilt tulu väljaandmist VÕS § 1039 alusel. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et C on 24.01.2014 müügilepingu TsÜS § 131 alusel tühistanud, peab Q korterite edasimüügist saadu tagastama VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel (soorituskondiktsioon). Juhul kui korterite edasimüügi hind ületas nende harilikku väärtust VÕS § 1032 lg 2 mõistes, nõuab C harilikku väärtust ületavas osas Q-lt tulu väljaandmist VÕS § 1035 lg 3 p 1 alusel. Tsiviilhagi Q OÜ vastu osas leiavad apellandid järgmist. Juhul kui kohus peaks jätma C nõue Q vastu rahuldamata, esitab Y alternatiivnõude tulenevalt C ettevõtte üleminekust Q-le. Riigikohus märkis 25.05.2017 määruse p-s 56, et ettevõtte üleandmise korral vastutab kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, võlausaldajate ees solidaarselt üleandjaga ka omandaja (VÕS § 183 lg 1). Y ja C vahel 18.06.2010 sõlmitud koostöölepingu kohaselt finantseeris kogu C XXX korterelamu arendustegevust Y. XXX korterelamu arendus moodustas kogu C majandustegevuse. Korteriomandite tervikvarana võõrandamisel koos üürilepingutega anti Q-le üle C ettevõte VÕS § 180 tähenduses. Korteriomandite

müügi hetkel Q-le oli C kohustus Y ees olemas ning see läks ettevõtte koosseisus Qle üle. Seetõttu Y nõuab 18.06.2010 koostöölepingust tuleneva kohustuse täitmist solidaarselt Q-lt. Y 18.06.2010 koostöölepingust tulenev nõue on kokku 856 141,36 eurot, millest 636 229,36 eurot on põhivõlg ja 219 912 eurot intress (vastavalt koostöölepingu p-le 4 on intress 6% aastas). Koostöölepingust tuleneva täitmisnõude näol on tegu Y alternatiivnõude esimese alternatiiviga. Y alternatiivnõude teise alternatiivina esitab Y Q vastu lepingulise kahjunõude Y ja C vahel 18.06.2010 sõlmitud lepingu rikkumise eest (nõude alus VÕS §-d 100, 101 lg 1 p 3 ja 115). Eeldades, et koos C ettevõtte üleminekuga läksid Q-le üle ka kõik C lepingulised õigused ja kohustused (VÕS § 182 lg 2), läks Q-le üle mh 18.06.2010 koostöölepingu p-st 8 tulenev kohustus kooskõlastada korterite võõrandamise tingimused Y-ga. Viidatud punkti kohaselt oleks korterite müügil kolmandatele isikutele pidanud Q andma korralduse müügihinna tasumiseks otse Y-le. Q on võõrandanud ilma Y kooskõlastuseta neli korteriomandit kokku hinnaga 420 000 eurot ega ole andnud korraldust müügihinna kandmiseks ostjate poolt otse Y-le (15.12.14 tehinguga müüdi XXX-15 korter hinnaga 114 000 eurot, 24.03.15 tehinguga XXX-18 korter hinnaga 114 000 eurot, 03.12.15 tehinguga XXX-13 korter hinnaga 105 000 eurot, 16.03.2017 tehinguga XXX-16 korter hinnaga 87 000 eurot. Sellega on Q rikkunud 18.06.2010 koostöölepingu p 8, tekitades Y-le kahju summas 420 000 eurot. Kahjunõude alternatiiv rakendub juhul, kui kohus peaks mingil põhjusel jätma Y 18.06.2010 koostöölepingust tuleneva täitmisnõude summas 856 141,36 eurot Q vastu rahuldamata. Järgnevalt käsitlevad apellandid C nõuet R. Toomi vastu. See nõue põhineb ÄS § 187 lg-l 2. 24.01.2014 XXX korteriomandite müügilepingu sõlmimisel oli R. Toom huvide konfliktis ja kahjustas olulisel määral C ärihuve. Korterid müüdi põhjendamatult oluliselt alla turuhinna, kusjuures seegi raha, mis korterite müügist laekus, omastati. 24.01.2014 tehinguga tekitas R. Toom C-le kahju korterite turuväärtuse ulatuses müügihetke seisuga. Vastavalt 1Partner Kinnisvara hinnangule nr 0496/0414H oli müügiesemeks olnud korterite turuväärtus 519 000 eurot. Sellest summast 288 000 eurot on kaetud müügihinna omastamisest tuleneva kahjunõudega, mille maakohus on rahuldanud. Seega C kahjunõue R. Toomi vastu seoses XXX korteriomandite võõrandamisega alla turuhinna moodustab 231 000 eurot. Juhul kui kohus peaks tuvastama 25.01.2014 müügitehingu kehtetuse või tühisuse ning tunnustab C omandiõigust XXX korteriomanditele nr 14 ja 17 (või nõuaks need korteriomandid VÕS § 1028 alusel Q-lt välja), väheneks C kahjunõue R. Toomi vastu nende korteriomandite turuväärtusele vastava proportsiooni ulatuses. Korterite nr 14 ja 17 turuväärtus oli 1Partner Kinnisvara hinnangu kohaselt vastavalt 86 000 eurot ja 85 000 eurot. Korterite müügihind kokku moodustas 55,9% nende turuväärtusest (290 000/519 000x100). Seega korterite nr 14 ja 17 tagastamise korral C-le tuleks kahjunõudest lahutada nende korterite võõrandamisele vastav kahjusumma 75 411 eurot ((86 000 + 85 000) x 0,441) ning C kahjunõue R. Toomi vastu moodustaks 155 589 eurot (231 000 – 75 411). Nõude asjaolud kattuvad suuresti süüdistuse aluseks olevate asjaoludega – süüdistusest nähtub, et korterid müüdi kiirustades ja oluliselt alla turuhinna. Kuna tehinguga jäi C ilma kogu oma varast, tekitas R. Toom C-le sellega kahju. Lisaks on süüdistuses märgitud, et tehing tekitas kahju ka Y-le, kes on C ainuosanik ja võlausaldaja ning kelle nõue jäi seetõttu rahuldamata.

Järgnevalt leiavad apellandid, et maakohus rikkus põhistamiskohustust ettevõtte ülemineku analüüsimisel (XXX korterite müük OÜ-le Q). Põhistamiskohustust on maakohtu poolt rikutud ka seoses RKKK määruse nr 3-1-1-22-17 p-s 56 väljendatud seisukohtade pinnalt apellantide poolt tõstatatud küsimusega selle kohta, kas XXX korteriomandite müüki saab käsitleda ettevõtte üleminekuna. Apellandid on juba oma 11.08.2017 menetlusdokumendis selgitanud, et OÜ-le C kuulunud XXX projekti tervikmüügiga läks Q-le üle terve majandusüksus kui ettevõte TsÜS § 661 tähenduses. Maakohus on vaidlustatavas otsuses nimetatud küsimuse osas lakooniliselt leidnud, et tuleb eitada ettevõtte üleminekut, jättes tsiviilhagejate poolt kohtule esitatud argumendid sisuliselt adresseerimata. Maakohus eksis otsuse lk-l 87, jättes arvesse võtmata tsiviilhagejate poolt menetluse käigus (nt 19.12.2017 teesides) esitatud argumentatsiooni selle kohta, et ehkki Riigikohtu halduskolleegiumi varasemas praktikas (RKHK nr 3-3-1-20-11) on küll esitatud ettevõtte ülemineku määratlemise kriteeriumid, pole need ammendavad ning iga kriteeriumi kaal on sõltuvalt ettevõtte tüübist erinev. Samuti ei pea olema ettevõtte puhul täidetud kõik Riigikohtu poolt viidatud kriteeriumid. Nii ei pea toimival ettevõttel olema tingimata oma töötajaid, sest ettevõtte toimimiseks vajalikke füüsilisi tegevusi võib ka väljastpoolt sisse osta. Näiteks on C ostnud lepingulisel alusel projekteerimisja ehitusteenuseid, maakleriteenuseid, hindamisteenuseid jms. Samuti ei pea ettevõtte üleminekul juhtorgani liikmed kattuma, vastupidi, uus omanik määrab juhtorganisse enamasti oma inimesed. Muus osas on aga Riigikohtu esitatud ettevõtte ülemineku kriteeriumid täidetud: a. selgesti identifitseeritav varakogum kui ettevõte – kinnisvara arenduse ja müügiga tegelev ettevõte, mis on antud juhul tervikuna Q-le üle antud. OÜ C majandustegevus lõppes pärast 24.01.2014 müügitehingut, samas kui Q jätkas sama tegevust sealt, kus see OÜ C-l pooleli jäi; b. Kogu OÜ-le C kuulunud kinnisvara koos kehtivate lepingutega läks Q-le üle (haldusja kommunaalteenuste lepingud, üürilepingud, maaklerileping, korterite rekonstrueerimise garantiilepingust tulenevad kohustused); c. Koos müügiga võeti üle korterite müügikuulutused, mida kasutati hilisemas müügiprotsessis (immateriaalsete vahendite ülevõtmine). Samuti võeti üle ettevõtte senine organisatsioon – teenuste osutamist jätkasid samad isikud samal viisil. Ka R. Toom jätkas Q-le teenuse osutamist läbi kasutusloa hankimise; d. Üürilepingud (kliendisuhted) jäid samaks, korterite müüki jätkati sama maakleri teenuste vahendusel (hankijasuhte jätkuvus); e. Ettevõtte üleminekule eelnev ja järgnev tegevus sarnaneb olulisel määral (sama kinnisvaraettevõtte tegevuse jätkamine); f. Q jätkas XXX projektiga seotud majandustegevust samal viisil nagu OÜ C oli varem majandanud (majandustegevuse jätkuvus); g. Ettevõtte tegevuskoht jäi samaks (XXX). Ettevõtte kriteeriumid on üldistatult taandatavad kahele olulisele aspektile – terviklik varakogum ja selle kaudu teostatav majandustegevus. Ettevõtet ei saa määratleda

selle kaudu, milline on konkreetse ettevõte tegevus, sest majandustegevuse sisuks võib olla mistahes ärilist väljundit omav tegevus ning ettevõtte moodustada mistahes terviklik varakogum, mille kaudu seda majandustegevust teostatakse. Apellandid leiavad, et tuleb tuvastada, kas C OÜ-le kuulus selline spetsiifiline varakogum, mille kaudu ta teostas oma majandustegevust ning kas see varakogum võõrandati 24.01.2014 toimunud tehinguga OÜ-le Q. OÜ C 2013. a majandusaasta aruande tegevusaruandest (esitatud kohtule 18.09.2017 istungil) selgub, et 2008. a omandas OÜ C Saue vallas, Laagri alevikus, XXX kinnistul mõtteliste osade jagamise teel kuus korteriomandit (XXX korterid nr 13, 14, 15, 16, 17 ja 18). Mõtteliste osade jagamisel võttis OÜ C kohustuse läbi viia XXX elamu rekonstrueerimistööd. 2012. aastal teostati eelnimetatud kinnistul rekonstrueerimistöid. 2013. aastal lõpetati XXX elamu rekonstrueerimistööd ning alustati korterite üürimise ja müügiga. Kogu OÜ C majandustegevus seondus viidatud XXX korteriomandite projekteerimise, arenduse, üürimise ja müügiga. OÜ C investeeris antud kinnisvaraprojekti vähemalt 686 372,94 eurot. Korteriomandite müümiseks oli sõlmitud vastav leping maakleri Roman Maksimenkoga, kes kinnitab, et teostas aktiivset müügitegevust (MM 19.01.2017 istungi ütlused); samuti olid korterite müügikuulutused üleval kinnisvaraportaalis. Seega on ilmne, et OÜ C tegeles aktiivse majandustegevusega – investeeris suuri rahasummasid XXX korteriomandite rekonstrueerimisse, teostas vajalikud rekonstrueerimistööd, andis valminud korteriomandid üürile ning asus kortereid aktiivselt müüma. Üürist ja müügist saadavatest vahenditest oleks OÜ C majandustegevuse tulemusel tekkinud tulu. Eeltoodust selgub, et OÜ-l C oli spetsiifiline varakogum (XXX asuvad kuus korteriomandit ning nendega seotud lepingud – kommunaalteenuste ja halduslepingud, projekteerimise ja ehitamise töövõtulepingud korterite rekonstrueerimiseks, 18.06.2010 finantseerimise koostööleping, korterite üürilepingud, maaklerileping MM-ga jm). Selle varakogumi kaudu teostas OÜ C aktiivset majandustegevust. Tegemist ei olnud pelgalt varahoidmise tüüpi äriühinguga, vaid kõnesoleva ettevõtte kaudu telliti ehitusöid, rekonstrueeriti kuus korteriomandit, otsiti korteritele aktiivselt üürnikke ja/või ostjaid. Kuigi ettevõttel ei olnud endal palgatud töölisi, osteti tööjõudu suures ulatuses väljastpoolt sisse (korterite projekteerimine, ehitamine, maakleriteenus). 2014. a alguseks oli OÜ C teostanud kõik vajalikud tööd ja investeeringud selleks, et ettevõte hakkaks tulu tooma. Jooksvaid kulusid katsid üürilepingutest saadavad vahendid. Edasine majandustegevus seisnes korterite müügis ja seni panustatud aja- ja rahakulu kasumiga tagasiteenimises. 24.01.2014 müügilepinguga võõrandati kõik XXX korterid OÜ-le Q, hinnaga 288 000 eurot, mis teeb keskmiseks ruutmeetri hinnaks 731,70 eurot/m2. Koos korteritega läksid üle ka kehtivad lepingud. Tähelepanuväärne on, et ka senine maakler MM jätkas nende korterite müüki samade kuulutuste ja hindadega, millega oli OÜ C üritanud kortereid varasemalt müüa. Kui R. Toom on püüdnud kohtumenetluses Q tehingut õigustada väitega, et korterite müük nii kõrgelt hinnatasemelt ei olnud võimalik, siis faktiline reaalsus tõendab vastupidist – OÜ-l Q õnnestus kuuest korterist neli võõrandada keskmiselt ca 1591 euro suuruse ruutmeetri hinnaga (enam kui kaks korda kallimalt, võrreldes 24.01.2014 müügilepinguga), mis oleks vastanud ka OÜ C tuluootusele. Esimese korteri võõrandas OÜ Q juba 15.12.2014, ehk ca 10 kuud peale 24.01.2014 müügitehingu sõlmimist. Seega on

tõendatud, et saades 24.01.2014 müügitehinguga XXX projekti kui ettevõtte omanikuks, jätkas OÜ Q ettevõtte senist tegevust sealt, kus see OÜ-l C pooleli jäi – kasutades sama maaklerit ja samu müügikuulutusi leidis OÜ Q korteritele ostjad ning võttis projektist välja selle kasumi, mille teenimiseks oli OÜ C teinud varasemalt kõik vajalikud eeltööd ja investeeringud. Paralleelselt (kuni korterite müügini) jätkas OÜ Q korterite üürilepingute täitmist, mis olid varasemalt sõlmitud OÜ C poolt. Teisalt puudub vaidlus, et peale 24.01.2014 müügilepingu sõlmimist OÜga Q, lõppes OÜ C enda tegevus. Kui asuda seisukohale, et 24.01.2014 tehinguga võõrandati vaid osa OÜ C varast (ehk ei toimunud ettevõtte kui terviku müüki), tekib küsimus, miks siis OÜ C majandustegevus päeva pealt lõppes. Maakohtu arvates ei saa rääkida ettevõttest klassikalises mõttes. Ometi on Riigikohus käesolevas asjas tehtud 25.05.2017 määruse p-s 56 juhtinud tähelepanu, et kõnesoleva kinnisvaraarenduse müük võiks olla käsitletav ettevõtte üleandmisena. Sellest juhisest võib järeldada, et Riigikohus on pidanud võimalikuks käsitleda XXX projekti sellise spetsiifilise varakogumina, mis moodustab ettevõtte ning HMK vastupidine seisukoht on vastuolus Riigikohtu juhistega. OÜ C tegeles aktiivselt ettevõtlusega. Kui asuda seisukohale, et tegu ei olnud ettevõtte müügiga, siis peaks ühtlasi saama väita, et pärast XXX müüki jäi OÜ-le C tema ettevõte alles, mille kaudu oleks C saanud senist ettevõtlust jätkata. Ometi lõppes OÜ C igasugune majandustegevus pärast 24.01.2014 müügitehingu sõlmimist. On tähelepanuväärne, et TA 18.01.2017 ütluste kohaselt nõustasid tema poolt XXX korterite müügitehingut vandeadvokaadid Rainer Kuulme (Advokaadibüroo Lillo&Partnerid) ja Aivar Pilv (Advokaadibüroo LEADELL Pilv). Kui oleks tegu olnud tavapärase korteri ostuga, nagu Q on seni püüdnud väita, siis ei oleks olnud tarvis kaasata tehingu nõustamisse kahe erinevaadvokaadibüroo vandeadvokaate. Sellise „raskekahurväe“ kaasamine tehingu nõustamisse viitab, et TA mõistis tehinguga kaasnevaid riske, et tegu võib olla ettevõtte müügiga, et tehing ei toimu tavapärastel turutingimustel, et tehinguga kahjustatakse ilmselgelt OÜ C ärihuve, et tehing võib olla tühine või tühistatav jms. Apellandid leiavad (viitavalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-113-11 p-s 47 märgitule), et ei oma tähtsust, kas Q OÜ oli 24.01.2014 müügitehingu sõlmimisel teadlik Y OÜ ja OÜ C 18.06.2010 koostöölepingust või mitte – ettevõtte üleminekul läks see koostööleping OÜ-le Q seaduse jõul kaasa. Samas on apellandid seisukohal, et OÜ C XXX arendusega seotud võlakohustuste olemasolu ei saanud olla Q-le üllatuseks. OÜ C võlakohustused on kajastatud nii 2012. aasta kui ka 2013. aasta majandusaasta aruannetes. Samuti on majandusaasta aruannete tegevusaruannetes selgitatud, et XXX arendus oli OÜ C ettevõtluse ainsaks sisuks (järelikult ka OÜ C kohustused pidid olema seotud just selle projektiga). OÜ Q teadis või vähemalt pidi aru saama, et C on teinud XXX korterite väljaehitamiseks märkimisväärseid kulutusi (vt TA 18.01.2017 ütlused: „Vaatasin, et värske ehitus.“) ning selleks kasutatud raha pidi kuuluma mõistliku aja jooksul ja mõistliku intressiga tagastamisele. Küllap neid asjaolusid pidid mõistma ja sisuliselt hindama ka TA poolt tehingu nõustamiseks palgatud advokaadid. Ettevõtte ülemineku seisukohast ei pea üleandja ja omandaja olema omavahel seotud isikud. Ettevõtte ülemineku kriteeriumiks ei ole ettevõtte ka tegevuse tähtaeg – ka projektipõhine äri võib moodustada ettevõtte. Ettevõtte ülemineku seisukohast ei ole tähtsust ka sellel, millise hinnaga OÜ Q ostis XXX korterid ja kas see hind vastas

turuhinnale. OÜ Q on esitanud kohtule kinnisvarahinnangud, mille kohaselt korterite „hulgihind“ oli korterite turuhinnast üksikult võetuna justkui 20-30% võrra madalam. Apellandid märgivad, et ka Qi poolt esitatud „hulgihind“ oli siiski suurusjärgu võrra kõrgem, kui 24.01.2014 müügilepingus kokku lepitud hind. Seega ei saa väita, et 24.01.2014 müügitehing oleks toimunud turuhinnas. Teisalt kinnitab OÜ Q „hulgihinna“ käsitlus veelgi enam fakti, et XXX müük on käsitletav ettevõtte üleandmisena. Nimelt hulgihinnaga müük tähendab seda, et kõik senised arendusriskid sooviti jätta OÜ C kanda ning kogu tulevane müügikasum kandus üle OÜ-le Q. Seda tõendavad XXX korterite hilisemate edasimüükide hinnad, mis ruutmeetri põhiselt ületasid 24.01.2014 müügitehingu hinda üle kahe korra. Maakohus ei ole sisuliselt adresseerinud ühtegi apellantide poolt kohtule esitatud argumenti ettevõtte ülemineku kohta, mistõttu ei ole vähimalgi määral jälgitav kohtu seisukoha kujunemine küsimuses. Järgnevalt leiavad apellandid, et maakohus jättis alusetult vastu võtmata tsiviilhagi tõendamiseks vajalikud tõendid, mis puudutavad Q OÜ poolt Rotiferile antud laenu. Apellandid refereerivad maakohtu otsuse lk 63 seisukohta, mille kohaselt TA ei ole variisik. Maakohus viitas, et kannatanu nägemuse kohaselt on 170 000 euro näol tegemist OÜ Q poolt OÜ-le Rotifer XXX eest tasutud täiendava rahasummaga. Maakohus märkis, et kannatanu piirdus väite õhku viskamisega, ei küsinud tunnistajatelt ülekande osas selgitusi ega taotlenud tunnistajatelt või kohtu kaasabi algdokumentide väljastamiseks. Apellandid rõhutavad, et nimetatud asjaolusid tõendaksid ilmekalt nt R OÜ 2015. ja 2016. aasta majandusaasta aruanded, millele juhtisid kannatanud kohtu tähelepanu istungil (vt 13.11.2017 kohtuistungi protokoll), kuid kohus jättis selle tähelepanuta. Apellandid on esitanud tsiviilhagi ka seoses sellega, et R. Toom müüs 24.10.2013 Y OÜ-le kuulunud sõiduauto BMW 750L hinnaga 29 166,67 eurot (millele lisandus käibemaks) AS-le Swedbank Liising, kes omakorda liisis sõiduki R. Toomiga seotud ühingule OÜ-le R. Sõiduki kasutajaks jäi R. Toom. Kuivõrd sõiduki müük toimus alla turuhinna ning selle müümiseks puudus majanduslik põhjendus, pealegi tehing sooritati huvide konfliktis, tekitas R. Toom sellega Y OÜ-le kahju. Maakohus leiab sõiduki võõrandamisest tuleneva nõude vastavuse analüüsimisel KrMS § 381 lg 1 p-s 1 kirjeldatud olukorrale, et kannatanu nõue hüvitada sõiduauto BMW võõrandamisega tekitatud varaline kahju ei vasta KrMS-i nõuetele ja tuleb jätta läbi vaatamata. Apellantide hinnangul tuleneb seadusest ja kohtupraktikast (viited 3-1-1-13-14 p 17, 31-1-22-17, p 42, KrMS § 381 lg 1 p 1), et ka sõiduki võõrandamisest tulenev nõue, ehkki süüdistust sõiduki müügiga tekitatud kahju osas ei ole tõepoolest esitatud, on kriminaalmenetluse raames siiski tuvastatud näiteks sõiduki müügiga seotud asjaolud. Seetõttu on samuti vajalik hinnata piisavaks tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega ning tsiviilhagi selles osas läbi vaadata. Järgnevalt käsitlevad apellandid välja mõistmata jäänud viivist. Lähtuvalt kriminaalasjades läbivalt omaks võetud lähenemisest, kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisele, arvestades kriminaalmenetlusest tulenevaid omapärasid. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kannatanud soovivad, et kohus mõistaks mõistetud kahjuhüvitistega seoses viivise jätkuvalt välja ka pärast kohtuotsuse tegemise kuupäeva. Maakohus on ekslikult jätnud tsiviilhagid selles osas läbi vaatamata, jättes selle põhistamata. Samuti taotlevad kannatanud, et ka menetluskulude väljamõistmise otsusele lisataks viivis kuni otsuse täitmiseni selliselt, nagu seda kohtult taotleti. Apellantide hinnangul on maakohtu otsuse tühistamise alusteks olevaid puuduseid võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus uue otsuse tegemisega, mis ei tingi kehtiva õiguskäsitluse kohaselt vajadust kriminaalasja tagasisaatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samuti vaidlustavad apellandid maakohtu otsuse osas, millega jäeti kannatanute kasuks välja mõistmata menetluskulud. OÜ C ja Y OÜ esindajate tasud on kokku 217 331,30 eurot. Maakohtu hinnangul on kannatanu õigusabikulu põhjendatud 27 624,53 euro ulatuses. Apellantide hinnangul tõlgendas maakohus menetluskulude hüvitamise regulatsiooni liigselt kitsendavalt, raskendades oluliselt kannatanu võimalusi enda nõudeid reaalselt maksma panna. Seejuures luges maakohus isegi kohtuasja keskmisest keerukamaks. Kannatanul on vajadus kriminaalasjas, mida kohus on lugenud keskmisest keerulisemaks, oma tsiviilõiguslike nõuete eduka maksmapaneku jaoks saada aru nii süüdistuse sisust kui seda kinnitavast tõenditest – kas või selleks, et teada, milliseid täiendavaid tõendeid tuleks juurde hankida. Nõustuda ei saa maakohtu positsiooniga kannatanute esindajate erinevate tegevuste korduvuse üle. Apellandid rõhutavad, et vajadus kaasata mitmeid esindajaid tulenes lisaks asja keerukusele ka objektiivselt suurest töömahust, mis menetlusega kaasnes. Maakohus pidas mahuka ja keerulise majandusalase kriminaalasjaga kaasneva põhjendatud ja mõistliku töö hulgaks väljaspool kohtuistungeid kokku 110 tundi – seda olukorras, kus kannatanute esindajad on pidanud süstemaatiliselt tööd tegema alates 2014 veebruarist, sh tuvastama asjaolusid, koguma tõendeid, vaidlustama menetlejate tegevust, jne. K.Uduste tasutaotluse osas märgivad apellandid, et kohtule on esitatud andmed, et varasemalt oli tema tasu mõnevõrra erinev, kuid see ei vabasta kohut sellega ka arvestamast. Põhjendatud ei ole maakohtu nõue, et menetluskulude loetelus peaks sisalduma täpne kokkuvõte iga telefonikõne sisust. Puudus alus võtta menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks ainult ühe advokaadi madalaim tunnitasu määr. Ekslik on väide, et teistel esindajatel oli vaid abistav roll - tööülesandeid jagati tulenevalt töömahust, erinevatest õigusvaldkondadest, üksteise tööd ei dubleeritud. Maakohtu tehtud kulude grupeerimised ja nende hilisem analüüs ja järeldused on põhjendamatud. Kohtu arvates oli 16 tundi piisav selleks, et töötada läbi tuhandeid lk andmeid. Erinevate menetlusosaliste omavahelise suhtluseta on võimatu kvaliteetset õigusabi osutada, mistõttu on põhjendamatu nimetatud osas kulude vähendamine. Audiitorfirma Ernst&Young’i tegevusega seotud menetluskulud on otseselt seotud kriminaalmenetlusega. Audiitorfirma töö tulemused on kriminaalmenetluses tõendite

seisukohast kesksel kohal. Kui kohus leiab, et sellega seotud kulusid ei saa menetluskuludena arvestada tulenevalt KrMS’i puudulikust regulatsioonist, siis tuleb KrMS vastavas osas tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Maakohus jättis tähelepanuta, et maakohtu otsuse tabeli 7.2 esimeses pooles sisalduv töö oli seotud kohtu poolt esitatud nõuete (14.09.2016 määruse) täitmisega. Kohtul puudub alus eristada kriminaalmenetluses tehtud töid prokuröri ja kannatanute tööks, kuna mõlema tegevus võibki paratamatult mõnel määral kattuda. Kohtuvaidlused on kohtumenetluse üks olulisemaid etappe, mille tarbeks tuleb kogu materjal läbi töötada, sh kõiki esitatud ja kohtus uuritud tõendeid koos analüüsida. Tulenevalt omavahelisest tööjaotusest ei olnud K. Uduste tööülesanne seotud mitte niivõrd tsiviilhagide, kui just kriminaalasja tõendusliku poolega, mille osas leidis aga kohus, et see pole üldse kannatanute ülesanne. Kohtu selline seisukoht on ekslik. Konkreetselt tsiviilhagidesse puutuvat kohtuvaidlust valmistas ette ja esitas kohtus L.Tolstov, kuid ka tema töö osas ei pidanud kohus kulude hüvitamist ekslikult üldse põhjendatuks. Kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud aja menetluskulusid ei saa vähendada põhjusel, et mõne teise menetlusosalise esindaja tegi vähem tööd. Jj. Kohus on ekslikult leidnud, et kohtuistungi protokollide ja salvestiste analüüs ning protokollide parandustaotluste tegemine ei ole vajalik toiming ning see ei kuulu ka hüvitamisele. Tulenevalt seadusest ja selle kohaldamisel kujunenud kohtupraktikast lähtutakse kirjalikust protokollist ning helisalvestis on vaid toetav abivahend, mis aitab vähendada vaidlusi protokolli korrektsuse üle. Käesoleval juhul ei olnud protokollimine alati kvaliteetne, mis tõi kaasa ka vajaduse parandustaotluste tegemiseks, kusjuures sisuliselt kõik esitatud taotlused kohtu poolt ka rahuldati. Kannatanutele ei saa ette heita seadusest tuleneva kohustuse täitmist, liiatigi, kui see on olnud õigustatud ja vajalik. Põhjendamatu on maakohtu argumentatsioon tsiviilhagide ja sellega seonduva töö ajamahu ja tasu määratlemise osas (otsuse lk 126). Keerukate hagide koostamine ei ole pelgalt tehniline kirjutamine ning hagi lõplik tekst ei näita kogu töö mahtu, mida selleks on tulnud teostada. Seoses BMW võõrandamisega seotud hagi läbi vaatamata jätmisega ei ole õiglane jätta menetluskulusid kannatanu kanda. Selles osas kohtu poolt tehtud õiguslik viide on ka asjakohatu. Ekslik on menetluskulude mõistlikkust hinnata eelkõige koostatud menetlusdokumendi lehekülgede arvu järgi, mitte aga selle sisu, õiguslike probleemide olemuse ja vajaliku töö mahu järgi. Maakohtu seisukohad seoses protokollide tõlkimisega seotud kulude mittehüvitamisega on põhjendamatud (otsuse lk 128-129). HH-l, kes ei ela Eesti Vabariigis ega valda eesti keelt, peab olema võimalik omada ülevaadet kohtuistungitel toimunust. Samuti on oluline lisada, et juhul, kui menetluskulude väljamõistmine jääks jõusse otsuses esitatud viisil (st, et süüdimõistetud peaksid kannatanute menetluskulud samuti maksma Maksu- ja Tolliametile ning puudub lahend, mis kohustaks riiki need edasi välja maksma kannatanutele), oleks menetluskulude hüvitamine kannatanutele sisuliselt välistatud. Kannatanud paluvadki kohtul vastavat korraldust muuta ja parandada selliselt, et väljamõistetavad menetluskulud tasutaks otse kannatanutele. Lisaks ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine ositi, st 12 kuu jooksul, vaid kannatanud soovivad menetluskulude hüvitamist ühes jaos. Karistuse osas on apellandid seisukohal, et R. Toomi, D.D. ja K. Kivisaare kuriteod on sellised, et nõuavad karistuse mõistmist üle sanktsioonivahemiku keskmise.

1.Kohtukolleegium ei nõustu nende apellantidega, kes väidavad, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 või KrMS § 339 lg 2 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kooskõlas kriminaalmenetluse normide ning Riigikohtu asjakohase praktikaga e kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud tõendite eelistust sh eelistamise võimatust (näiteks süüdistatava R.Toomi ja kannatanu HH ütlused) süüküsimuse otsustamise küsimuse lahendamisel. Kõik maakohtu seisukohad on kohtuotsuse lugejale jälgitavad ja arusaadavad. Ka ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumist, millele kaitsjad ja prokurör samuti apellatsioonides viitavad.

Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava R.Toomi õigeksmõistmist KarS § 2172 järgi, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud R.Toomi, K.Kivisaare ja D.D. süüdimõistmist võltsimises ja omastamises, kuid resolutiivosas nad õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist – nii süüdistatavate süü osas vastupidise otsuse tegemist, kui ka süüküsimusega kaasnevate teiste õigusjärelmite osas. Kohtuotsuses toodud põhjenduste ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise või õigeksmõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatavate poolt või vastupidi süütust. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on süüdistuses kirjeldatud ühed kuriteod etteheidetavad süüdistatavatele ning miks R. Toomi osad kuriteod temale etteheidetevad ei ole. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatavate osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kohtukolleegium asub küll mõningatest maakohtu seisukohtadest erinevatele seisukohtadele,

2.Apellandid – prokurör ja kannatanute esindajad – väidavad, et maakohus on R.Toomi õigeksmõistmisega XXX kinnistute võõrandamisega seotud süüdistuses ja sama kohtuotsusega R.Toomi süüdimõistmisega tehingust saadud raha hilisemas omastamises hinnanud neid kui kahte täiesti eraldiseisvat käitumisakti, mis ei olnud omavahel olemuslikult ühtse tahtlusega seotud. Apellantide arvates on kohus sellega asunud iseendaga vasturääkivale ja ebaloogilisele positsioonile kuna R. Toomile etteheidetavate osategude näol on tegemist ühtse tervikuga, mille laiemaks eesmärgiks oli XXX müügist saadava raha enda kasuks pööramine sellisel moel, et HH seda kätte ei saaks, ning ühtlasi vältida ka sellise tegevusega kaasnevat võimalikku vastutust. Apellatsoonides peetakse sellist otsustust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes või materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Väidetakse, et on vajalik R. Toomi KarS § 217 2 lg 1 järgi kvalifitseeritava vastutuse analüüsimisel hinnata kogu isikule etteheidetavat süüdistust kogumis, sh võtta tervikuna arvesse ka teistes episoodides tuvastatud asjaolusid, järeldusi ja uuritud tõenditele antud hinnanguid. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et pigem on prokuröri ja kannatanute esindajate seisukoht iseendale vasturääkiv ja ebaloogiline ning seda alljärgnevatel põhjustel: Süüdistuse sõnastus selliseks järelduseks alust ei anna. Ehkki mitme üksikteo lugemine teoainsuse teooriast lähtudes on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis e süüdistusest ei ole väljaloetav, et R.Toomile Veskitamme 11 kinnistute võõrandamisega KarS § 217 2 järgi etteheidetavad teod olid toime pandud omastamise ettevalmise eesmärgil - et XXX müügi momendil oli R.Toomil juba eesmärk saadud raha omastada – e, et tegemist oleks omastamise ettevalmistamise staadiumiga. Maakohtu otsusest on ka väljaloetav, miks kohtu seisukohast R. Toom XXX korterid müüs. Kindlasti ei ole kohus selles osas

süüdistusega seotud ning kohtule jääb õigus tunnistada teoainsust ja mõista süüdistatava õigeks ka osategudes, mis teoainsuse teooriast lähtudes moodustavad ühe teo. Teoühtsust ei kajasta ka prokuröri karistustaotlus apellatsioonis. Nimelt taotleb prokurör liitkaristuse mõistmist KarS § 64 lg 1 alusel e reaalkogumis e iga kuriteo eest mõista eraldi üksikkaristus. Olulisem on aga arutatava kaasuse puhul see, et tunnistades R. Toomile etteheidetavate osategude teoühtsust, eksivad apellandid materiaalõiguse normide vastu, kui taotlevad eraldi süüdimõistmist nii KarS § 2172 kui ka KarS § 201 järgi. KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 (omastamine). Viimatimärgitud koosseisu puhul seisneb süüdlase käitumine valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises. Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile (3-1-1-100-09). Seega, kui kohus nõustub prokuröriga ja kannatanute esindajatega ja tuvastab, et R. Toomile KarS § 2172 järgi etteheidetavad teod on kuritegelikud ja et need on KarS § 201 etteheidetavate tegude ettevalmistamise staadiumiks, ei too see kaasa maakohtu otsuse resolutsioonis tehtud karistusõigusliku hinnangu muutmist. Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks KrMS § 339 lg 1 p 7,8 või lg 2 alusel, puuduvad alused, kuid eelöeldu ei tähenda seda, et kohtukolleegium nõustub maakohtuga kõigis selles kajastatud küsimustes karistusõiguse kohaldamise osas. Oma seisukohad selles osas esitab kohtukolleegium allpool. Kindlasti ei ole tegemist selliste küsimustega, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks maakohtule saatmise vaid ringkonnakohtul on õigus nendes küsimustes pärast maakohtu otsuse tühistamist teha uus otsus.

5.On tõsi, et süüdistuses on süüdistatavatele K.Kivisaarele ja D.D.le heidetud ette dokumentide võltsimist kummalegi koos süüdistatava R.Toomiga ja grupi tunnus on esitatud süüdistusaktis ka karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 10 järgi. K.Kivisaare kaitsja on apellatsioonis esitanud oma nägemuse sellest, milline peaks olema tema arvates süüdistus sellisel juhul, kui heidetakse ette kaastäideviimist e kuivõrd detailne peab süüdistus olema konkreetse täideviija teopanust kaaludes ja kas üldse saavad olla teopanused võrdsed. Kohtukolleegium sellise apellandi arutluskäiguga ei nõustu. Süüdistusest on piisavalt selgelt välja loetav, et igas võltsimisepisoodis, mille kas K.Kivisaar või D.D. koos R.Toomiga toime panid, on iga toimepanija täitnud ise vahetult süüteokoosseisu e tuvastatud tehiolude ja esitatud süüdistuse valguses tähendab see seda, et iga süüdistatav on omakäeliselt allkirjastanud võltsitud dokumendid. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Vaidlust ei ole selles, et isiku, kes vahetult täidab süüteokoosseisu, panus süüteo toimepanemisse on oluline ja teopanuseid kaalule asetamata võib ka väita, et ebaõigete andmetega sisustatud laenulepingule allakirjutanud lepingupoolte teopanus selle dokumendi võltsimise toimepanemisse on võrdne. Mis aga puudutab apellatsioonides tehtud etteheiteid süüdistuse detailsuse osas, siis kohtukolleegium peab asjakohaseks viidata Riigikohtu otsusele 3-11-83-11, kus on selgelt väljendatud seisukoht, et piisab, kui süüdistusaktis on esitatud etteheidetava kuriteo faktilised asjaolud ning süüdistuses märgitud, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt. Kohus ei tohi omistada isikule süüdistusaktiga võrreldes täiendava teo tegemist e tuvastada täiendavaid faktilisi asjaolusid. Kõik eeltoodu puudutab süüdistust. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et pärast süüdistust, mida ta jätkuvalt vaidlustab, on samas kriminaalasjas tehtud ka maakohtu otsus ja apellatsioonimenetluses kontrollitakse just kohtuotsuse seaduslikkust. Maakohus ei ole oma otsuses sõnagagi märkinud seda, et võltsimisepisoodides on K. Kivisaar ja D.D. tegutsenud koos R. Toomiga. Samuti ei ole maakohtu otsusest väljaloetav, et maakohus oleks karistuse mõistmisel arvestanud koostegutsemist raskendava asjaoluna. Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt

6.Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et laenulepingud ja kassa väljamineku order on dokumendid, mille võltsimine toob kaasa kriminaalvastutuse dokumendi võltsimise eest. Kaitseväited on selles osas kummutatud Riigikohtu otsuses 1-16-5757 19. aprillist 2018 ja nimelt selgitab Riigikohus, et laenulepingusse kantud andmed ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole AP sellisel viisil ja ajal OÜ-le raha laenanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-82-01, p 7.1 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Dokument on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Nendele tunnustele 23. juuli 2008. a kuupäeva kandev laenuleping vastab. KarS § 344 süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja sellest tulenevalt dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Dokumenti vale kuupäeva ja muude ebaõigete faktiväidete kandmise kaudu saab kahjustatud dokumendiga seotud käibe usaldusväärsus. KarS § 344 alusel on karistatav vaid sellise dokumendi võltsimine, mille abil on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Laenuleping evib selliseid tunnuseid. Selle alusel on isikul õigus nõuda laenu tagastamist. Õigusnäivust loova dokumendi võltsimine ja selle esitamine ka kohustustest vabanemise eesmärgil on KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kohaselt karistatav. Kohtukolleegiumi hinnangul on need Riigikohtu seisukohad vägagi asjassepuutuvad apellatsioonimenetluses tõstatud vaidlusküsimuse – kas laenuleping ja kassa väljamineku order evivad dokumendi jõudu – lahendamisel. Laenulepingud on dokumendid antud juhul nii raamatupidamise jaoks, sest on aluseks kassast raha välja võtmiseks ning neid on õigus esitada ka kohtule nõudeõiguse tõendamiseks. Kassa väljaminekuorderid on dokumendid, mis koos laenulepinguga tugevdavad dokumendi käibe usaldusväärsust. Kõnealused dokumendid on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja on nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Veel on Riigikohus samas otsuses selgitanud, et süüdistatav ja tema kaitsja peavad olema teavitatud kõikidest faktilistest asjaoludest, mille tõendatusest karistusõiguslik vastutus sõltub, ja õiguslikust hinnangust, mis süüdistatava käitumisele võidakse anda. Ometi ei tähenda

7.Süüdistatava R. Toomi kaitsja on apellatsioonis kirjeldatud võimalikku olukorda, mida ta peab õiguslikult absurdseks ja nimelt, kui kohus mõistab süüdistatavad laenulepingu võltsimises ja laenusumma omastamises ennatlikult (enne laenutähtaja saabumist) süüdi, kuid pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ja sellele järgnevat laenutähtaja saabumist laenusaaja siiski tagastab laenu ja maksab välja intressid. Sellega saaks kaitsja arvates kinnitust, et laenulepingud ei olnud fiktiivsed ning R. Toom ei olnud laenuraha omastanud. Sellisel juhul oleks süüdimõistev kohtuotsus ilmselgelt ebaõige, kuid puuduks ka alus kohtuvea parandamiseks – teistmiseks, sest asjaolu, et laenuleping on tegelikult tõene ja laen kuulub tagastamisele oli pooltele juba maakohtu menetluse ajal teada ega ole seetõttu uus asjaolu. Apellandi hinnangul peaks seda võimalikku stsenaariumi kaaluma KrMS § 7 lg 3 kontekstis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see kirjeldatud olukord sedavõrd absurdne, kui kaitsja seda eeldab. Kui süüdimõistev kohtuotsus on põhjendatud ja süüdistatavate süü tõendatud, siis sisuliselt tähendab see seda, et kannatanu ei tee avaldust täitemenetluse alustamiseks või kui ta seda teeb, siis puudub alus täitemenetluse alustamiseks. Kuriteokoosseis tuvastatakse teo toimepanemise hetke seisuga ning kindlasti võivad ja kohtupraktikas ka omavad seejuures teatud lisaväärtust tõenduslikust seisukohast käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuses etteheidetud ajalist momenti või ajavahemikku, kuid ka siin eksisteerivad teatud piirid – nii nagu ei saa hakata „kaevama“ kuskilt kaugest minevikust, nii ei saa ka juba pärast kuriteo toimepanemist lõputult arvestada mingeid käitumisakte süüd välistavatena ja seda olukorras, kus jõustunud kohtuotsusega on kuriteo toimepanemine tuvastatud. Selleks on ka seaduses ettenähtud ajalised piirangud teistmismenetluse alustamiseks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-3-23-97 asunud seisukohale, et kui pärast süüdimõistva otsuse tegemist ja enne kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamist on süüdistatav asunud esimese astme kohtu otsust kahju hüvitamise osas täitma, ei ole see kohtuotsuse tühistamise aluseks.

kohaselt oli kaitsjatel ja kaassüüdistatavatel olemas soov ka ristküsitleda süüdistavat R. Toomi, ei ole tõsiseltvõetavad. Kriminaalmenetluse rikkumisena oleks olukord hinnatav vaid sel juhul, kui süüdistatavad ja nende kaitsjad oleks ristküsitlemiseks soovi avaldanud ja kohus oleks keeldunud. Võistlev menetlus eeldab aktiivset kaitsetegevust ja kui lugeda maakohtu istungite protokolle oli see ka kaitsjatele selge. Kogu kohtuliku uurimise käigus toimus tegelikult nö „ping-pongitamine“, kus prokurör ja kaitsjad pidevalt oma seisukohti ja taotlusi avaldasid ning seda ilma kohtult küsimata. Kui vandeadvokaatidest kaitsjad osalevad kriminaalmenetluses kohtulikul uurimisel, siis on nende ülesanne aktiivselt ja tõhusalt teostada kaitseõigust, mis muuhulgas tähendab ka seda, et pärast prokuröri ja kaitsja kohustuslikku ristküsitlemist ning enne kannatanu lepingulise esindaja küsitlemise alustamist, enda või enda kaitsealuse küsitlemissoovist ka kohtule teada anda. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Eeskätt just isikuliste tõendite uurimisel (seega just ristküsitluses) avaldub kohtu oluliselt neutraalsem roll võrreldes kriminaalmenetluse seadustiku eelse perioodiga. Vastavasisulisi taotlusi /küsitlemissoovi ei ole esitatud ei Reimo Toomi ristküsitlemisel ega ka kogu järgneva kohtuliku uurimise kestel sh kohtuliku uurimise lõpetamisel, ei ole oma sellekohast soovist ei süüdistatavad ega ka nende kaitsjad kohtule teada andnud. Isegi, kui oleks tegemist rikkumisega e kui oleks maakohus keeldunud süüdistavatele ja/või nende kaitsjatele ristküsitluse õiguse andmisest, oleks selline rikkumine kõrvaldatav suulises apellatsioonimenetluses e tegemist oleks kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumisega, mille ringkonnakohus võib oluliseks tunnistada ja ise selle ka kõrvaldada. Esitatud apellatsioonides ei ole aga süüdistatavad K.Kivisaar, D.D. ega nende kaitsjad taotlenud R. Toomi ristküsitlemist. Seega ei ole kaitsjate sellekohased väited kohtukolleegiumi hinnangul tõsiselt võetavad ning need ei mõjuta ka vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust. Hinnates eelkirjeldatud olukorda, on kohtukolleegiumi seisukohast alust väita, et tegelikult ei olnud süüdistatavate K.Kivisaare ja D.D. kaitsjatel pärast seda, kui süüdistaja ja R.Toomi kaitsja teda ristküsitlesid, enam küsimusi R. Toomile (seejuures oli R. Toomi kaitsja ka K. Kivisaare asenduskaitsja, sest K.Kivisaare kaitsja ei osalenud kohtuistungil lühiajaliselt seoses hõivatusega teisel kohtuistungil).

KrMS § 258 sätestab eelistungi korraldamise alused. KrMS § 258 lg 1 p 4 kohaselt korraldatakse eelistung üldkorras kohtusse saadetud kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks. KrMS § 2681 lg 1 kohaselt lähtub üldmenetluses kriminaalasja arutav maakohtu kohtukoosseis kriminaalasja arutamise planeerimisel terviklikkuse, järjestikkuse ja pikemate katkestusteta arutamise põhimõttest ning seab eesmärgiks jõuda kiiresti kohtulahendini. Arvestades KrMS § 2681 lg-s 1 seatud eesmärke, tuleb nentida, et osutatud õigusnormis toodut on võimalik tõhusalt ning optimaalse ajakuluga rakendada ja saavutada vaid juhul, kui kohtumenetluse pooltel on olnud juba enne põhiistungit tõhus võimalus vastaspoole tõenditega tutvumiseks ja tõendite kohta seisukoha kujundamiseks. Kui üks menetluse pool saab tõenditega tutvuda alles kohtusaalis, võib see vähemalt teoreetiliselt viia olukorrani, kus tõendiga esmakordseks tutvujaks olev menetluse pool taotleb tõendiga tutvumiseks ning tõendi kohta seisukoha kujundamiseks vaheaja tegemist. Ainuüksi see on kohtumenetlust pikendav faktor, mis ei võimalda tõhusalt realiseerida KrMS § 2681 lg-s 1 püstitatud eesmärke. Teoreetiliselt ei saa eitada vastaspoole tõendite pinnalt ka täiendavate tõendite kogumise vajadust ega ka seda, et vastaspoole tõendikogum kummutab süüdistuse täielikult või osaliselt ning süüdistusfunktsiooni täitev pool selle käsitlusega kas osaliselt või täielikult ka nõustub. Seega on vastaspoolele tõendiga tutvumise võimaldamine enne nn põhiistungit aga eelduslikult juba eelistungi ajaks nii KrMS § 2681 lg-s 1 kui menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vältimatult vajalik ning oluline, sest ainult sellistes tingimustes on võimalik optimaalselt kavandada kohtuistungite läbiviimist ning tagada kiiret lõpptulemit. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et igal isikul on õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul ning EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida olukordi, kus süüdistatav peaks oma saatuse osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda; süüdistataval on õigus sellele, et tema kriminaalasja menetletakse erilise hoolikusega (vt RKKK 3-1-1-63-13 p 14). Märgitust järeldub, et vastaspoole tõenditega tutvumine (enne) eelistungit või hilisemalt selle ajal ei taga üksnes KrMS § 268 1 lg-s 1 seatud eesmärgi täitmist ega menetlusökonoomia printsiibist kinnipidamist, vaid see seondub üheselt arusaadavalt ka süüdistatava õiguste kohase tagamisega. Edasiselt käsitleb kohtukolleegium küsimust, mil viisil ja kuidas peaks vastaspoole tõenditega tutvumise õigus praktikas avalduma. Kohtumenetluse pooled peavad oma menetlusõigusi realiseerima heauskselt, vastupidisel juhul kohustub kohus sellele reageerima (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-11). Kohtukolleegiumi hinnangul laieneb viidatud põhimõte mitte üksnes kohtumenetluses menetlusõiguste realiseerimisele, vaid menetlusõiguste heauskse realiseerimisega on hõlmatud ka kohtueelne menetlus kogu oma terviklikkuses. Menetlusõiguste realiseerimise heausksuse põhimõttest johtuvalt on kohtukolleegium veendumusel, et esmajoones tuleb vastaspoole tõenditega tutvuda soovival poolel pöörduda vastaspoole poole tõenditega

käsitletavad omastamise manifesteerimisena. Kohtukolleegium on seisukohal, et fiktiivsed laenulepingud e nende sõlmimine ei saa olla R.Toomile omistatud omastamissüüdistustes omastamistahte manifesteerimist väljendavaks teoks. Esmalt on see ebaloogiline, sest sisuliselt tähendab see seda, et kui neid laenulepinguid ja kassa väljaminekuordereid ei oleks võltsitud, siis ei saaks R. Toomi puhul väita, et ta süüdistustes märgitud rahasummad omastas. See aga tähendab seda, et tuleb tuvastada muu tegu – tegevus/tegevusetus – millega objektiivsele kõrvaltvaatajale on tajutav, et R. Toom on võõra vara enda kasuks pööranud. Teiseks, kui süüdistus ja maakohus väidavad, aga seda nad väidavad, et laenulepingute võltsimisega on manifesteeritud omastamistahe, siis jääb arusaamatuks, miks K. Kivisaar ja D.D., kes ilmselgelt on dokumendi võltsimise täideviijad ja seega süüdistuse ja maakohtu hinnangul ka omastamistahte manifesteerimisteo täideviijad, siiski on vastutama pandud kaasaaitajatena. Sellisel juhul oleks loogiline, et nad oleksid olnud omastamise kaastäideviijad, milles neid aga ei süüdistata. Süüdistus ja maakohus on oma seisukohad selles, mida tegelikult laenulepingute võltsimisega R.Toom soovis, selgelt välja öelnud nii süüdistuses, kui ka vaidlustatud kohtuotsuses. Täiesti üheselt on selge, et laenulepingud on kõigil juhtudel sõlmitud R.Toomi initsiatiivil ning selleks, et varjata omastamistahet e raha omastamist ja õigustada kannatanu rahast ilmajätmist. Kummaski süüdistuses e nii selles, mis on alapealkirjastatud süüdistuses Y OÜ vara omastamisena, kui ka selles, mis on alapealkirjastatud C OÜ vara omastamisena, ei nähtu, millises kronoloogilises järjekorras toimusid lepingute ja kassa väljamineku orderite võltsimised e kas võltsimised olid toime pandud enne raha omastamist või pärast. Süüdistuse tekstist nähtub ja seda just süüdistuses kirjeldatud ajavahemikest, et välistatud ei ole olukord, et R. Toom pani toime omastamised enne, kui olid koostatud omastamist õigustada püüdvad võltsitud dokumendid. Mitte ainult kuupäevad süüdistuses, vaid ka teokirjeldus ise kinnitab pigem seda, et varjamistegu pandi mõlemal juhul toime pärast seda, kui R.Toom oli omastamistahet manifesteerinud. Eeltoodut kinnitab maakohtu otsus üheselt. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuses tulnud Y kontolt sularaha väljavõtmisse ja omastamisse puutuvalt järeldusele, et kõik uuritud tõendid kogumis viitavad sellele, et R. Toom võttis Y OÜ arvelduskontolt sularaha. Raha kulutas R. Toom ära (vastasel korral oleks ta käitunud nii nagu varasemalt – raha arvele tagastanud). Raha ja summade väljavõtmist õigustavate dokumentide puudumisel tuli viimased raamatupidamise jaoks vormistada. Kohus jagab süüdistuses märgitut selles, et täpset aega, millal laenulepingud vormistati, ei ole võimalik tuvastada. Loogiliselt võetuna olid laenulepingud ja orderid vaja esitada raamatupidajale aastaaruande koostamiseks. Prokuröri seisukohta Y OÜ osas tsiteerib maakohus järgmiselt: "Kohtuvaidluses asus prokurör kohtu hinnangul uuritud tõendite pinnalt põhjendatult seisukohale, et R. Toomi omastamistegu seisnes Y OÜ arvelduskontolt raha välja võtmises ja selle ära kulutamises. K. Kivisaarega sõlmitud laenulepingud ja kassa väljamineku orderid aitasid omastamist varjata ja õigustada. Maakohtule esitatud süüdistuskõne teesid

kinnitavad prokuröri sellist hinnangut. Seega on prokurör sisuliselt samuti jaatanud seda, et R.Toom omastas rahad, et manifesteerimine seisneb rahade ära kulutamises ja laenulepingud olid sõlmitud omastamise varjamise ja õigustamise eesmärgil. Raha väljavõtmise puhul ei ole objektiivsele kõrvaltvaatajale üheselt selge, et tegemist on omastamisega, kuid selle raha ära kulutamine kujutab juba omastamistahte manifesteerimist." OÜ C kohta väidab süüdistus järgmist: "OÜ C juhatuse liikmena ja aruandva isikuna pidi Reimo Toom saadud sularaha kas kandma osaühingu pangakontole või vormistama kassa sissetuleku orderi ning paigutama raha OÜ C kassasse. Reimo Toom seda ei teinud, vaid omastas nimetatud summa alljärgneval viisil. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014 kulutas Reimo Toom, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamise, D.D. kaasaaitamisel, nimetatud rahasumma enda isiklikuks otstarbeks, millega pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos D.D.ga (D.D., isikukood 37008197017) kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014 järgmised dokumendid...." OÜ C laekumata jäänud raha omastamise osas leidis maakohus kokkuvõtvalt, et 03.02.2014 laenuleping ja samal päeval allkirjastatud kassa väljamineku order ei kajasta tegelikkust. Tegemist on võltsitud dokumentidega, mis peaksid õigustama XXX korteriomandite müügist saadud raha OÜ-le C laekumata jäämist. Kohus nõustub prokuröriga selles, et R. Toom on summa omastanud. OÜ R esindaja andis raha R. Toomi kätte. OÜ-le C kuuluvate korteriomandite müügist laekunud raha pidi minema osaühingule, kuid OÜ C raha ei saanud. Maakohus on selgitanud, et kriminaalasjas lähtub süüdistusversioon sellest, et 03.02.2014 laenuleping ja kassa väljamineku order on võltsitud, dokumendid vormistati selleks, et varjata raha omastamist R. Toomi poolt. OÜ C raha omastamissüüdistuse puhul väärib rõhutamist ka see, et süüdistusest nähtub, et süüdistatav jättis esmalt sularaha kandmata osaühingu pangakontole ning seejärel kulutas raha ära. Esimene käitumisakt on tegevusetus, aga raha kulutamine on juba tegevus. Omastamistahte manifesteerib süüdistatav aga mõlema koosmõjul. Seega ei esine praegusel juhul ainult tegevusetusega toime pandud omastamist, kuna omastamistahte manifesteerimine ei ole tõendatud üksnes sellega, et isik jätab oma kohustuse täitmata (Riigikohtu otsus 3-1-109-12). Seega on maakohus otsuses tulnud järeldusele ja seda just prokuröri seisukohale tuginedes e sisuliselt nõustunud prokuröriga selles, et tegelikult toimus rahade omastamine ja dokumentide võltsimine selliselt, et R.Toom omastas enne mõlemal juhul raha ning pärast seda võltsis raha kadumist õigustavad dokumendid koos kaassüüdistatavatega. Manifesteerimisteooria teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Kohtukolleegiumi hinnangul oli laenulepingute võltsimise momendiks R. Toom juba omastamistahte manifesteerinud. Arvestades nii

süüdistuses esitatud faktilisi asjaolusid, kui ka maakohtu otsuses tehtud järeldusi, saab ainuvõimalik järeldus olla selline, et dokumentide võltsimine toimus juba pärast seda, kui R.Toom oli raha omastanud e süüdistatavatele K.Kivisaarele ja D.D.le etteheidetav kaasaaitamistegu ei saa seda karistusõiguslikult olla, sest see on toime pandud juba pärast seda, kui R.Toom oli omastamise lõpule viidud. Kohtukolleegium möönab, et ka varjamine võib teatud juhtudel olla hinnatav kuriteole kaasaaitamise teona ja varjamistegu võib olla ka teoreetiliselt pärast põhitegu olla toime pandud, kuid sellisel luhul peab see olema eelnevalt lubatud varjamine e enne põhiteo lõpuleviimist. Mingeid tõendeid selle kohta, et võltsimiste puhul oli tegemist juba enne rahade omastamist lubatud kuriteo varjamisega, kohtule esitatud ei ole. Seda ei ole ka prokurör kordagi oma kirjalikes ega ka verbaalsetes etteastetes väitnud. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et nii süüdistuses, kui ka maakohtu otsuses esinevad süüdistatavatele K. Kivisaarele ja D.D.le omastamise kaasaaitamisteo omistamisel sellised vastuolud ja lüngad, mis kõrvuti elulise usutavuse faktoriga ei anna alust muuks järelduseks, kui väita, et dokumentide võltsimist oli R.Toomile vaja juba toime pandud omastamiste õigustamiseks tagantjärgi. Neid kahtluseid ei ole võimalik kõrvaldada ja kohtukolleegium tõlgendab need süüdistatavate kasuks. Seoses eeltooduga tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse ka süüdistatavatele K. Kivisaarele ja D.D.le KarS § 63 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja tsiviilhagide solidaarselt rahuldamise osas. Samuti tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse K.Kivisaare vara arestimise osas ja süüdistatavatelt K.Kivisaarelt ning D.D.lt välja mõistetud menetluskulude – kaitsjatasude ja kannatanu esindajate kulude osas. Uue otsusega mõistab kohtukolleegium süüdistatavatele karistused KarS § 344 lg 1 alusel ja mõistab omastamistega tekitatud kahjud välja ainult R.Toomilt. R. Toomi kanda jäävad ka kannatanu esindajate kulud mõistlikus suuruses.

Kohtukolleegiumi hinnangul on R.Toomile ja K.Kivisaarele süüdistuses omistatud Y OÜ omastamise korduvus siiski kunstlik e omastamise episoodide arv on kunstlikult seostatud võltsitud laenulepingute arvuga. Samas, nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, on nii prokurör, kui ka maakohus tegelikult seisukohal, et R. Toom omastas rahad ning seejärel vormistas rahade omastamise õigustamiseks raamatupidamise jaoks võltsitud laenulepingud. Seega tuleb omastamise korduvuse tuvastamiseks siiski lähtuda sellest, kas R. Toomil oli rahade omastamiseks, isegi kui see toimus osade kaupa e et isegi kui ta ei võtnud kassast raha ühe korraga, igal järgmisel raha omastamise juhul tekkinud eraldi tahtlus. Piltlikult tähendab see seda, et kui R.Toom võttis kassast osa raha ja otsustas, et sellega piirdub, kuid mingi aja pärast tekkis uus tahtlus, siis on tegemist korduvate episoodidega. Kui aga R.Toom otsustas, et võtab raha kassast järk-järgult osade kaupa vastavalt vajadusele näiteks, siis on tegemist ühe tahtlusega e jätkuva kuriteoga e sellisel juhul ei esine raskendava asjaoluna korduvust. R. Toom ise eitab rahade omastamist ja väidab, et andis laenu vastavalt laenulepingutele ja just sellisele kaitseväitele on ka süüdistus üles ehitatud. Samas on see kaitseväide õigustav nii prokuröri kui ka maakohtu hinnangul ja ka kohtukolleegium nõustub sellega. Eluliselt on usutav olukord, mida kohtukolleegium juba eelpool käsitles, et R.Toom omastas enne kassarahad ning seejärel vormistas omastamise varjamiseks fiktiivsed laenulepingud. Kohtukolleegium hinnangul ei ole Y OÜ rahade omastamine vaadelda kahe eraldi episoodina e eraldi omasta esimeses laenulepingus näidatud 90000 eurot ja siis teises laenulepingus näidatd 56000 eurot. Usutav on, et tegelikult R.Toom võttis süsteemselt aastate jooksul välja sularaha ja elatus sellest ja kuna iga ükskord ei ole süüdistuses inkrimineeritud eraldi episoodina, mis on ka pigem loogiline, siis on tegemist süüdistatava jaoks kergema olukorraga e kuriteo jätkuva toimepanemisega e et temale inkrimineeritud käitumisaktid olid kantud ühtsest tahtlusest. Seega ei nõustu kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud hinnanguga, et R. Toomi tegevus ja sellest tulenevalt ka K.Kivisaare tegevus episoodis, mis see puudutab Y OÜ kassaraha omastamist tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Küll on aga põhjendatult kvalifitseeritud eraldu omastamisepisoodidena OÜ C ja Y OÜ omastamise episoodid. Rahasummad pärinevad erinevatest allikatest, on omastatud erineval viisil ning selliseid asjaolusid, mis viitaks ühtsele tahtlusele, tuvastatud ei ole. Seega ei muutu tegelikult R. Toomi käitumisele antud karistusõiguslik hinnang tema süüdimõistmisel omastamise episoodides.

17.Arvestades seda, et ringkonnakohtu otsusega mõistab kohtukolleegium süüdistatavad K.Kivisaare ja D.D. õigeks omastamise kaasaaitamises, kuulub maakohtu otsus tühistamisele ka osas, millega maakohus rahuldas Y OÜ hagi R. Toomi ja D.D. vastu kahju- ja viivisenõuete osas ja mõistis välja solidaarselt R. Toomilt ja D.D.lt Y OÜ kasuks 286 799,89 eurot ja viivised, mis on kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 96 647,05 eurot. Samuti osas, millega rahuldati Y OÜ hagi R. Toomi ja K. Kivisaare vastu kahju- ja viivisenõuete osas ning mõisteti välja solidaarselt R. Toomilt ja K. Kivisaarelt Y OÜ kasuks 146 000,00 eurot ja viivised, mis on kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 47 252,70 eurot. Osas, millega R. Toomilt mõisteti välja Y OÜ kasuks 6165,67 eurot (sularaha väljavõtmisega kaasnenud kulu 1214,00 eurot ja kassajäägi ning nn laenulepingutes näidatud summa vahe 150 951,67 eurot-146 000,00 eurot e 4951,67 eurot) eurot ja viivised 1607,28 eurot maakohtu otsus sisuliselt tühistamisele ei kuulu, kuid kuna R.Toom jääb nö ainuvõlgnikuks, siis on mõistlik temalt väljamõistetud summad summeerida. Viiviste osas arvestab kohtukolleegium maakohtu otsuse põhjendustega erinevatelt summadelt viivise arvutamise algusmomentide osas. Samuti arvestab kohtukolleegium kannatanute apellatsiooniväiteid viivise välja mõistnud kuni kohtuotsuse kuulutamise päevaga. Uue otsusega tuleb kogu omastamistega tekitatud kahjud ja viivised mõista välja R. Toomilt, kui kuritegude toimepanijalt ja kahju ainutekitajalt. R. Toom vastutab kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 8 alusel ja maakohus on seda materiaalõiguslikku alust ka põhjendanud. Lisaks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata ka VÕS § 127 lg 1, §-le 1043 ja §-le 1050. VÕS § 127 lg 1 reguleerib kahju ulatust. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on R. Toomi tegevus käsitatav Y OÜ suhtes toime pandud isikliku deliktina (VÕS § 1043). Tuvastatud asjaoludel on R.Toom Y OÜ-le kahju õigusvastases tekitamises VÕS § 1050 lg 1 järgi süüdi. Veel rõhutab kohtukolleegium, et käsitletav apellatsioonikohtu otsustus ei kujuta endast R. Toomi olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsustusega. Solidaarvastutuse korral vastutab aga iga solidaarvõlgnik kannatanu ees kogu ulatuses ning võlgnike omavahelisi suhteid sellega ei klaarita. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

sõnastusest ja karistusõiguslikust etteheitest johtuvalt, aga niisamuti prokuratuuri apellatsioonis toodud põhjenduste pinnalt asuda seisukohale, et süüdistus lähtub nn kontserni käsitlusest ehk sellest, et tütarettevõte kohustub juhinduma justkui emaettevõtte/kontserni ärihuvidest – sellele viitab käsitlus, mille kohaselt pidi OÜ C saama sisulise nõusoleku kinnituste võõrandamiseks O OYlt. Osutusega kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-2-1-71-15 p-le 11 selgitab kohtukolleegium, et kontserni käsitatakse kui ühte tervikut majanduslikus mõttes, samuti võidakse seda teha muudel, nt maksunduslikel või raamatupidamislikel eesmärkidel, kuid kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. St, et kontserni kuuluvaks ettevõtteks olemine ei piira aga vähenda kontserni kuuluvate äriühingute nn isetoimimise õigust nagu ei piira see asjaolu vähemalt üldjuhul ka ettevõtete seaduslike esindajate otsustusõigust äriühingute (igapäevase) majandustegevuse korraldamisel. Seega ainuüksi fakt, et üks äriühing omab teises äriühingus enamusosalust või on (ainu)osanik, ei saa sellele ettevõttele kaasa tuua kohustust järgida ja kaitsta kontserni või emaettevõtte ärihuve. Selleks, et emaettevõte saaks realiseerida oma ärihuve tõhusalt tütarühingus, peab ta omama tütarühingus täiendavat legitimatsiooni, mis põhineb kas seadusele, äriühingu põhikirjale või muudele dokumentidele, milles on mh reguleeritud ettevõtte juhtimise ja vastutusega seotud asjaolusid. Nii R. Toomile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kui ka apellatsioonis lähtub prokuratuur kestvalt seisukohast, et R. Toom pidi C OÜ vara võõrandamisel lähtuma ja silmas pidama Y OÜ huve, keelates viimase huve silmas pidades C OÜ tehingud korteriomanditega. Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuratuuri seisukoht selgelt ekslik. Tuvastatu kohaselt oli korteriomandite võõrandamise ajal, so 24.01.2014 OÜ C juhatuse liikmeks R. Toom, kes tegutses korteriomandite võõrandamisel äriühingu seadusliku esindajana. ÄS § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt, võib juhatuse liige esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel (ÄS § 181 lg 1). Kui osaühingul on nõukogu, võib juhatus igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul (ÄS § 180 lg 4). Kohtus uuritud tõendite pinnalt ei nähtu R. Toomi kui äriühingu juhatuse liikme esindusõiguse piiramist – seda fakti kinnitab prokurör ka apellatsioonis. Samuti ei nähtu, et C OÜl oleks olnud nõukogu. Menetluse käigus ei ole uuritud ka C OÜ põhikirja ja/võid muid dokumente (lepinguid), millest tuleneks R. Toomi kohustus saada C OÜ juhatuse liikmena nõusolek (kinnisvara)tehingute tegemiseks Y OÜ-lt. Kuna nõusolek korteriomandite võõrandamiseks polnud sõltuvuses osanike/ainuosaniku otsusest/osaniku tahtest (Riigikohtu lahendi nr 1-164197 p 37) ning ühtegi kohast legitimatsiooninormi, mis vastava nõusoleku andmist oleks nõudnud, pole, siis oli R. Toom C OÜ seadusliku esindajana pädev otsustama C OÜ vara võõrandamise üle. Sellisele seisukohale asumine tähendab omakorda aga seda, et õiguslikult mitterelevantseteks osutub ka R. Toomile esitatud süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi osas, milles talle on ette heidetav Y OÜ huvide mittejärgimine ning seeläbi kahju tekitamine Y OÜle – seda põhjusel, et C OÜ korteriomandite võõrandamise ning Y OÜ huvide järgimise kohustuse vahel puudub vajalik põhjuslik

seos – C OÜ-le kuuluva vara võõrandamisel tegutses R. Toom C OÜ seadusliku esindajana. Kajastatud järeldust ei väära seejuures ka prokuratuuri argument, et 18.06.2010 leping, mis puudutas ennekõike Y OÜ-d, oli siduv ka C OÜ-le (vt prokuröri apellatsiooni lk 10). Kohtukolleegiumile jääb sellesisuline argument arusaamatuks, sest ühtegi tõendit, mis osutatud argumendi paikapidavust kinnitaks, pole. Äriühingu suhted kolmandate isikutega, sh lepingud samasse kontserni kuuluvate äriühingutega ei piira vähemalt üldjuhul äriühingu seadusliku esindaja volitusi äriühingu juhtimisel ning majandustegevuse korraldamisel. Seejuures on (koostöö)lepingust tulenevad õigused ja kohustused siduvad vaid lepingu pooltele endile ja see ei saa kaasa tuua (õigusi ja) kohustusi isikutele, kes lepingu pooleks ei ole. Kui ettevõtete alusdokumentides nn siseregulatsiooni tasandil on mingid asjaolud juhatusele kohustuslikuks järgmiseks jäänud sätestamata, ei saa kõnelust väidetavat kohustuslikkust sisustada ega asendada prokuröri veendumusega. Kui küsimuseks on kolmandate isikute nõuete tagamine, oli lepingu pooltel võimalik kohaldada selleks tsiviilõiguslikke meetmeid. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et R. Toomi karistusõigusliku vastutuse eeldused seoses Y OÜ-ga puutuvalt OÜ-sse C on täitmata ning sel põhjusel tuleb maakohtu poolt R. Toomi süüküsimuse lahendamine õigeksmõistva kohtuotsusega lugeda õigeks ja põhjendatuks. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad alused maakohtu otsuse korrigeerimiseks ka osas, milles maakohus mõistis R. Toomi õigeks C OÜ-le kuuluvate korteriomandite võõrandamises, millega R. Toom eiras juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ja tekitas kahju äriühingule. Maakohus luges põhjendatuks ja tõendatuks süüdistuse hüpoteesi, et R. Toom võõrandas C OÜ seadusliku esindajana ettevõtte vara alla oma- ja turuhinna. Apellatsiooniastmes pole apellandid maakohtu vastavat järeldust ka kahtluse alla seadnud. R. Toomi õigeksmõistmist seoses XXX korteriomandite võõrandamisega põhjendas maakohus aga asjaoluga, et kõrvaldamatu on R. Toomi kaitseversioon selle kohta, et korteriomandite võõrandamise eesmärgiks oli käibevahendite tekitamise vajadus - esiteks selleks, et saada rahalisi vahendeid uute investeeringute katmiseks ja teiseks selleks, et C OÜ laenu tagastamise tähtaeg Y OÜ-le oli saabunud juba 31.12.2013; kohtule ei esitatud tõendeid laenutähtaja pikendamise kohta ning kohus ei arvestanud seejuures HH ütlusi elulise usutavuse argumendile tuginedes. Nõustudes täielikult maakohtu ammendavate põhjendustega R. Toomi õigeksmõistmisesse puutuvalt, ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu argumentatsiooni ja põhjenduste kordamist. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks vastuseks C OÜ ja JSK Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebuse väidetele märkida järgmist. C OÜ ja Y OÜ huvides esitatud apellatsioonis tuuakse välja, et R. Toom kahjustas OÜd C sellega, et müüs XXX korterid kiirmüügi korras ja nn hulgihinnaga. Taolise kahjuliku tehingu tegemiseks äriline vajadus puudus, nagu puudus ka omaniku ootus sellise tehingu tegemiseks. Vastupidi realiseeritule rakendas omanik äris põhimõtet, et ühegi objekti müük ei või toimuda kahjumlikult.

On üldteada, et äriettevõtte eesmärgiks on kasumi teenimine ja vähemalt üldjuhul lähtub ka omanik otsustuste vastuvõtmisel just sellest, et tema otsustused tooksid ettevõttele kaasa maksimaalse kasu. Küll ei nõustu kohtukolleegium apellantidega selles, et R. Toomi äriühingut kahjustav tegevus seisnes korteromandite kiirmüügis ja nn hulgihinnaga. Põhjust on märkida, et OÜ C kui XXX arendaja ainueesmärgiks ja põhitegevuseks oli XXX korteriomandite võõrandamine. Printsiibis puudub igasugune alus teha vahet sellel, kas kinnisvaraobjektid müüakse kiirmüügi tingimustel või nn hulgihinnaga. Nii kiir- ja/või hulgimüügi korral on võimalik, et vara võõrandamine toimub vastavalt omaniku müügiootusele. Seega väide, et kiir- ja hulgimüük ise oli juba äriühingut kahjustav, pole õiguslikult relevantne. Vaadeldaval juhul avaldas HH omaniku esindajana, et omaniku eesmärgiks oli korteriomandite võõrandamine mitte väiksema ruutmeetri hinnaga kui 2 500 eurot. Taolise müügihinna ootuse põhjustas korteriomandite ehitushinna kallinemine. Kui esialgse kalkulatsiooni kohaselt oli korteriomandite ehitushind 1 500 eurot/m2, müügihind aga 2 000 eurot/m2, siis algse ehitaja ehituspraagi parandamine ühes sellele kulunud täiendavate rahaliste vahenditega viisid omaniku müügiootuse 2 500 euroni ruutmeetri kohta. Kohtus uuritud tõenditega on tõendatud, et taoline müügihinna ootus oli ebareaalne. Sellist järeldust toetavad kohtus uuritud tõendid, mida käsitles maakohus põhjalikult lk-del 57-59 (vt menetlusosaliste seisukohad XXX korteriomandite turuväärtuse kohta). Täiendavalt kinnitavad müügiootuse ebareaalsust ka järgmised aspektid. Nii HH kui R. Toomi ütlused osutavad, et korteriomandid olid võõrandamiskõlbulikud ehk korteriomandite müüki alustati kas 2012 aasta lõpus või 2013 aasta alguses. HH märkis, et ostuhuvilisi oli, ent reaalsete võõrandamistehinguteni ei jõutud. Müüki vahendas algselt tunnustatud kinnisvarabüroo, ent nii HH kui R. Toom kinnitasid, et 2013 ei suudetud müüa ega müüdud mitte ühtegi C OÜle kuuluvat korteriomandit. Märgitust järeldub, et sisuliselt oli C OÜ alates 2012 aasta lõpust üritanud müüa aasta jooksul korteriomandeid, millede võõrandamine täielikult ebaõnnestus. R. Toomile on C OÜga seonduvalt ette heidetavaks KarS § 2172 lg 1 kontekstis juhatuse liikmel lasuva hoolsus- ja lojaalsuskohustuse eiramine, mille tagajärjena tekkis kahju mitte vähem kui 154 000 eurot. ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kõnealune õigusnorm on kehtestatud ettevõtte huvide kaitseks. Viitega kõrgeima astme kohtu lahendile nr 3-21-129-15 p 17 märgib kohtukolleegium, et ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Ärilise kaalutluse reegli järgimise hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev tagajärg. Viidatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et korteriomandite võõrandamist ei saa antud kaasuse puhul KarS § 2172 lg-t 1 silmas pidades vaagida kitsalt, vaid R. Toomile tehtavat karistusõiguslikku etteheidet hinnates

tuleb tehingut analüüsida koostoimes ettevõtte muude majanduslike asjaoludega. Teisiti öelduna tuleb ettevõtte majanduslikku olukorda hinnata tervikuna. Maakohus tuvastas, et C OÜ-l oli märkimisväärne rahaline ehk üle 800 000 euro suurune kohustus Y OÜ ees, mille täitmise tähtaeg saabus 31.12.2013. Nagu märgitud, olid selleks tähtajaks korteriomandid, millest pidi äriühing oma rahalist kohustust laenuandja ees täitama, müümata. Nii R. Toomile kui HH-le oli selge ka see, et omaniku soovitud hinnatasemel (2500 eurot/m2) polnud võimalik korteriomandeid müüa – kohtukolleegiumi hinnangul on 1 aasta pikkune müügiperiood, mille jooksul ühtegi korteriomandit omaniku soovitud hinnatasemel ei müüda, küllaldane selleks, et nad mõlemad, kui pikka aega kinnisvaravaldkonnas tegelenud isikud, taolist arusaama teadvustaksid. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga täielikult selleski, et korteriomandite üüritulu – 1450 eurot kuus oli ebapiisav C OÜ kohustuste täielikult või vähemalt suuremas osas täitmiseks. Lisaks evib kaalu fakt, et enne korteriomandite võõrandamist andis HH eraisikuna laenu 230 000 eurot C OÜ omanikule selleks, et täita laenukohustust nn emaettevõtte ees. Kirjeldatud asjaolude valguses on usutav, ja selle luges usutavaks ka maakohus, R. Toomi kohtuistungil avaldatu, et ta kontakteerus HHga, tehes viimasele ettepaneku müüa projekt ära tervikuna odavama hinnaga, et soetada Riias asuv angaar-ladu, mida vahendada väga hea vaheltkasuga, teenides ca 500 000 eurot. See oleks võimaldanud kaotatud raha tagasi teenida. R. Toomi väite kohaselt oli HH nõus igasuguse lahendusega seni, kuni raha tuleb. Maakohtuga ühetaoliselt ei näe kohtukolleegium alust neis ütlustes kahelda ja eelistada maakohtust erinevalt HH ütlusi – seejuures puudub vajadus maakohtu ammendavate seisukohtade kordamiseks. Kokkuvõtvalt ei näe kohtukolleegium aluseid maakohtust erinevale seisukohale asumiseks, mis puudutab R. Toomile etteheidetavat karistusõiguslikku tegu seoses C OÜga. Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole prokuratuur tõendanud, et R. Toom rikkus juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustust, millega on hõlmatud ka ärilise kaalutluse reegli jälgimine. Kogutud tõendid ei kinnita, et korteriomandeid võõrandades oleks R. Toom juhindunud oma isiklikust huvist, et ta oleks müügiotsustust vastu võttes olnud ebapiisavalt informeeritud või et korteriomandite võõrandamistehing polnud ettevõtte huvides. Olgu ka korratud, et võõrandamistehingut pole võimalik KarS § 217 2 lg-ga 1 kaitstavat õigushüve silmas pidades käsitleda eraldiseisvalt muust ettevõtte majanduslikust seisundist. Seega on kohtukolleegium ühetaoliselt ja maakohtuga nõustuvalt seisukohal, et XXX arendusprojekt ebaõnnestus, see erines olulisel määral R. Toomi ja HH varasematest ühistest projektidest ning taolises olukorras on tegemist realiseerunud äririskiga, mis ei saa kaasa tuua R. Toomile karistusõiguslikku vastutust KarS § 2172 lg 1 järgi. Apellatsioonis on välja toodud seegi, et HH lõpliku kasusaajana oli nõus korteriomandite müügitehingutega täiendavalt ootama. Seda kinnitab apellantide hinnangul asjaolu, et C OÜ võlgnevus Y OÜ ees oli kestnud juba ca 3 aastat. Sellele väitele vastas juba maakohus, tuues välja, et varasem ärimudel oli üles ehitatud lühema aja jooksul toimuvatele tehingutele ning kiiremale kasusaamisele. Seda väidet apellatsioonides ümber lükatud pole ning kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad ka sellised asjaolud, mis maakohtu järelduse ümber lükkaks. Küll ei saa apellantide väidete valguses jätta tähelepanuta, et kui varasemalt oligi HH olnud kannatlik laenude tagasi saamisel, siis taoline olukord oli muutunud. Nimelt märkis HH R. Toomi kaitsjale

vastates, et 25. jaanuaril kanti Šveitsi kontolt Y OÜ kontole 230 000 eurot. Sellel laekumisel oli kaks põhjust – esiteks vajas O (s.o emaettevõte) raha ning samuti soovis ta ära maksa Eesti tütarfirma OÜ Y laenuintressid Soome, sest laenud olid Soomest. Kuna ettevõttel endal raha polnud, laenas ta selle raha ettevõttele. Märgitust tuleb kohtukolleegiumi hinnangul üheselt, et nii ema- kui tütarettevõtete majanduslik olukord oli muutunud, sh vajas täiendavaid rahalisi vahendeid emaettevõte ise. Lisaks paigutas HH ettevõttesse küllaldaselt suures vääringus oma isiklikke rahalisi vahendeid. Kohtukolleegiumi hinnangul olukorras, kus emaettevõtte ise vajas täiendavaid rahalisi vahendeid, oli HHl võimalik teha ülekanne otse nn Soomes asuvale emaettevõttele. Selleks Eestis asuvate tütarettevõtete kaudu laenude tagastamine läbi laenu refinantseerimise jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, seades täiendavalt kahtluse alla väite, et HH oli valmis taluma tavapäratult pikka korteriomandite müügiprotsessi, millega kaasnes korteriomandite jooksvate kulude katmine. Ehk teisisõnu – menetluse käigus ei ole kogutud tõendeid, mis viitaksid, et HH oli valmis taluma tavapäratult pikka müügiprotsessi ja et HHl oli ka objektiivselt võimalik taolist olukorda pikema aja vältel taluda. Seega tugineb apellantide väide paljasõnalistele HH ütlustele. Maakohus on eitanud R. Toomi süüdimõistmiseks objektiivse koosseisu puudumist ka nn W MTÜle laenude andmisega seonduvalt. Maakohtu hinnangul puudub alus rääkida KarS § 201 koosseisu realiseerumisest, kuna sedastatav pole laenuraha kolmanda isiku kasuks pööramine; kohus märkis, et laenu näol on tegemist raha ajutise kasutamisega ning laenusaajal on lepingujärgne kohustus raha tagastamiseks. Maakohus leidis sedagi, et sedastatavad pole ka usalduse kuritarvitamise objektiivse koosseisu tunnused. Kohus möönis, et laenulepingud sõlmiti sisesuhte tingimusi rikkudes, ent sedastav pole KarS § 2172 lg 1 koosseisu realiseerimiseks nõutav suur varaline kahju. Hinnates maakohtu argumente eelosutatud seisukohtadele asumisel, leiab kohtukolleegium, et maakohtu lõppjärelduse muutmiseks apellatsioonides toodu alust ei anna. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohtu argumente tuleb mõnevõrra korrigeerida. Maakohus on veatult tuvastanud, millal laenulepingud W MTÜ-ga sõlmiti, samuti selle, et laenulepingute alusel liikusid rahalised vahendid laenu andja kontolt laenu saaja kontole. Samuti leidis kohus, et laenulepingute sõlmimine ja laenuraha ülekandmine Y OÜ-lt W MTÜ-le nõudis ettevõtte põhikirja kohaselt O OY nõusolekut. Maakohus luges tõendatuks, et HH ei andnud nõusolekut W MTÜ-le laenu andmiseks. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendamata, milliste tõendite pinnalt ta taolise järelduseni jõudis. R. Toom kinnitas kohtuistungil, et HH oli teadlik laenude andmisest W MTÜ-le. HH eitas taolist teadlikkust täielikult. Maakohus põhjendas HH ütluste eelistamist argumendiga, et R. Toomi avaldatu seoses laenu andmise eesmärgiga on paljasõnaline ning laenulepingu tingimused ei allu tavapärasele äriloogikale. Kohtukolleegiumi hinnangul pole maakohtu seisukoht iseenesest vale - seda enam olukorras, kus ütluste usaldusvääruse hindamisel tuleb kohtul hinnata ütlusi nende elulise usutavuse aspektist. Samas puudutab maakohtu selgitus ennekõike laenu andmise nõustumise väidetavaid põhjuseid. See ei anna aga kuigivõrd olulist informatsiooni HH teadlikkuse/nõusoleku kohta W MTÜ-le laenude andmisel. Ka ei näe

kohtukolleegium ühtegi muud alust, mis võimaldaks eelistada HH ütlusi R. Toomi ütlustele ja seda HH istungil antud ütluste vastuolulisuse tõttu. HH istungil avaldatu kohaselt sai ta laenudest W MTÜ-le teadlikuks aastal 2014. Kohtukolleegium meenutab, et maakohtu tuvastatu kohaselt olid laenuandja juhatuse liikmeteks nii R. Toom kui HH. Samuti leidis tõendamist, et laenud kanti W MTÜ-le üle 19.08.2013 ja 13.11.2013. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt pidi HH tulenevalt oma positsioonist äriühingus evima teavet igal ajahetkel äriühingus toimuva kohta. See teadlikkus pidi hõlmama nii rahaliste vahenditega liikumisega seonduvat, ent hõlmama ka kõrvuti hoolduskohustusega ka ettevõtte raamatupidamise korraldamise kohustust – need asjaolud on hõlmatud äriühingu juhatuse liikme üldiste kohustustega. Seda HH oma sõnade kohaselt ka tegi. Nimelt – kohtu küsimusele, kas ta kuni 2014 alguseni üldse mingisugust huvi C ja Y raamatupidamise seisu vastu tundsite või mitte – vastas HH, et loomulikult; ta käis regulaarselt Veskitammis, kohtus raamatupidajaga, kes oli omakorda kontaktis Soome raamatupidajaga, ent samuti koostati igakuiselt vahebilansse, mida ta vaatas. Analüüsides HH ütlusi, nendib kohtukolleegium, et kirjeldatud olukorra näol, kus ühelt poolt avaldab HH, et sai laenudest W MTÜ-le teada alles aastal 2014 ning teisalt avaldab aga, et on regulaarselt kontrollinud raamatupidamist, kontakteerunud raamatupidajaga ning kontrollinud ettevõtte igakuiseid vahebilansse ehk et HH evis maksimaalset teavet ettevõtte toimimisega seotud üksikasjade kohta, on tegemist vastuoluga, mis seab kahtluse alla HH ütluste usaldusväärsuse. See toob menetlusõiguslikult kaasa olukorra, kus HH ütlustesse kriitikavaba suhtumine on välistatud ning sellega kaasneb omakorda see, et tõsikindlalt jääb ümber lükkamata R. Toomi väide, et ta oli läbi rääkinud HHga W MTÜ-le laenu andmise ja saanud selleks vastava nõusoleku. Siinjuures osutab kohtukolleegium, et ühe või teise isiku ütluste ümberlükkamiseks või tõsikindlaks jaatamiseks pole ka ühegi muud tõendit. Nii HH kui R. Toom kinnitasid maakohtus, et kõik kokkulepped äriühingu sisesuhte tasandil sõlmiti suuliselt. Isegi kui pidada küsitavaks, kas kirjalike dokumentide/otsuste koostamata jätmine oli kooskõlas ettevõtte tegevust reguleerivate õigusnormidega (vrd ÄS §-d 168 lg 1 p 12, 171, 1711, 173 ja 174), ei saa R. Toomi karistusõiguslik vastutus tugineda vastavate kirjalike dokumentide koostamata jätmisele – seda argumendil, et ettevõtte sisesuhete tasandil vastuvõetud otsuseid kirjalikult ei fikseeritud ning seega ei saa W MTÜ-le laenu andmisele eelnevate kirjalike nõusolekute puudumine tähendada ega tõendada seda, et laenu andmiseks R. Toomil osanike nõusolekut tõsikindlalt polnud. Kohtukolleegium möönab, et menetluse käigus pole tõsikindlalt tuvastamist leidnud, kui aktiivselt HH Y OÜ juhtimisest tegelikkuses osa võttis. MP avaldas, et HH huvi ettevõtte tegevuse vastu oli pigem leige, kui mitte öelda olematu. Kuigi märgitu annab aluse järelduseks, et HH aktiivsus äriühingu juhtimises oli pigem vähene, ei saa järeldada, et HH üldse mingitki huvi ettevõtte aruandluse või kontodel toimunud rahaliste vahendite liikumise vastu ei tundnud või ta ettevõtte juhtimisest osa üldse ei võtnud. Ehk teisisõnu – MP ütlused osutavad kohtukolleegiumi veendumusel asjaolule, et HH mingeid äriühinguga seotud aspekte siiski kontrollis ning kontroll hõlmas ka kontosid ja aruandlust. Maakohus tuvastas, et laenuraha W MTÜ-le liikus pangaülekannetega. Seega oli HH-le nähtav, et W MTÜ-le tehti ettevõtte arvelt kaks laenuraha ülekannet. Kohtu ette ei ole toodud tõendeid, millest nähtuks, et HH

äriühingu teise juhatuse liikmena oleks ette võtnud samme tehingute tühistamiseks (ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud). Lisaks avaldas HH kohtuistungil prokuröri küsimustele vastates, et tema koostöö R. Toomiga laabus kuni detsembrini 2013 normaalselt. Laenuraha W MTÜ-le kanti aga üle 19.08.2013 ja 13.11.2013, seega hõlmates ka perioodi, kus HH luges koostöö R. Toomiga normaalseks. Kohtukolleegiumi veendumusel annab eelkirjeldatu aluse seisukohaks, et isegi juhul, kui R. Toom sõlmis laenulepingud W MTÜ-ga HH eelneva nõusolekuta, siis HH hilisemad käitumisaktid tema asjaoludest teadlikkuse kontekstis annavad aluse järelduseks, et HH kiitis R. Toomi laenud W MTÜ-le heaks (vt RKTKo nr 3-2-1-26-17 p 9) – minimaalselt – ei saa taolist järeldust eelkirjeldatud asjaolude kontekstis ka välistada. Kokkuvõtvalt asub kohtukolleegium seisukohale, et W MTÜ-ga seonduvalt ei ole tõsikindlalt tõendatud varakäsutuse ebaseaduslikkust, mis on ühetaoliselt nii KarS § 201 kui 217-2 koosseisutunnuseks. Varakäsutuse ebaseaduslikkuse osas rakendab kohtukolleegium KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut, tõlgendades selle pinnalt tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. See toob põhjuslikuna kaasa W MTÜ osas süüdistuse hüpoteesi põhjendamatuks lugemise ning R. Toomi õigeksmõistmise, nagu seda on teinud ka maakohus oma lõppjärelduses. Kuigi kohtukolleegiumi veendumusel puudub W MTÜ-ga seonduvalt alus rääkida varakäsutuse ebaseaduslikkusest, mistõttu ei esine otsest vajadust väljastatud laenude intressimäärade käsitlemiseks, jääb arusaamatuks, millele tuginedes on prokuratuur, maakohus ja Y OÜ lepinguline esindaja leidnud, et W MTÜ-le väljastatud laen ei vastanud turutingimustele, kuna intressimäär oli olematu ja/või madal. Ühtegi konkreetset põhjendust, mille pinnalt öelda, et väljastatud laenude intress oli madal, otsusest või prokuratuuri/kannatanu lepingulise esindaja väljendatust leida pole võimalik. Tuvastatu kohaselt anti W MTÜ-le laenu kuni 10ks aastaks, intressimääraga 5% aastas. Mõlemad laenud anti tagatiseta. Menetluse käigus uuriti Ernst & Young Baltic ASi kokkuvõtet koos lisadega, milles käsitleti Y OÜ-le tekitatud kahju (kd IV, tl 97-185). Seoses W MTÜ-le antud laenudega märgiti viidatud kokkuvõttes, et lähtudes raha ajaväärtuse üldkontseptsioonist, mis kehtib intressinõude alusena, ja võttes aluseks Eesti Keskpanga statistika põhjal laenu andmise perioodil kehtinud keskmised turuintressimäärad pikaajalistele laenudele (3,41% - 2,88%) ning võttes arvesse riski, mis kaasneb tagatiseta laenu andmisega tulu mitteteenivale ühingule, võib minimaalne kehtiv intressimäär 10. aastaks väljastatud laenule ühtida lepingus sätestatud 5% intressimääraga. Kuna maakohtu otsusest, ega ka prokuratuuri või kannatanu lepingulise esindaja avaldatust ei nähtu, millele on tuginenud hinnang, et tegemist oli madala intressimääraga laenudega, ent kohtus uuritud Ernst & Young Baltic ASi kokkuvõte väite madala intressimäära kohta otseselt ümber lükkab, siis leiab kohtukolleegium, et tõendid ei kinnita ehk et on tõendamata, et W MTÜ-le laenude andmisel rikkus R. Toom ka ärilise kaalutluse reegli nõudeid ja et lepingud polnud Y OÜ huvides. Maakohus mõistis R. Toomi süüdistuses KarS § 2172 järgi õigeks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu taoline õiguslik järeldus korrektne ja korrigeerimisele mittekuuluv. KrMS § 310 lg 2 sätestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse

või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Läbi vaatamata jätmine tähendab, et kohus ei anna nõude osas sisulist hinnangut. Seega, kuna antud kvalifikatsioonide osas päädis ja päädib süüdistus õigeksmõistmisega, jääb tsiviilhagi läbi vaatamata ning sellest tulenevalt ei pea kohtukolleegium asjakohaseks käsitleda apellatsioonide argumente ka tsiviilhagidesse puudutavas osas, mis seondub R. Toomi õigeksmõistmisega. 20.Karistustaotlused. R. Toomile taotleb prokurör reaalse vangistuse mõistmist – KarS § 2172 lg 1 järgi 3 aastat; § 201 lg 1 p 1,2 järgi 3 aastat; § 344 lg 1 järgi 6 kuud ja liitkaristuseks 4 aastat. K.Kivisaare ja D.D. osas peab prokurör võimalikuks mõistetava karistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist e nö šokivangistuse mõistmist. Samuti taotleb prokurör D.D.le ja K.Kivisaarele pikema vangistusmäära mõistmist ja pikema katseaja määramist. Kannatanu taotleb R. Toomile, D.D.le ja K. Kivisaarele mõistetud tingimisi karistuste osaliselt täitmisele pööramist e šokivangistust. Esmalt selgitab kohtukolleegium vastuseks apellantide karistustaotlustele järgmist. On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati KarS § 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, mille puhul ei ole ette nähtud ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Nimetatud kuriteo eest on sanktsioonis ettenähtud ainult üheliigiline karistus e vangistus. Riigikohus on oma otsustes 3-1-1-57-10 ja ka 3-1-1-4-10 juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Samuti tuleb esitada argumendid, kuidas tsiteeritud Riigikohtu seisukohad toetavad kohtu veendumuse kujunemist arutatavas asjas. Kohtukolleegium leiab, et Riigikohtu otsuses 3-1-1-77-11 esitatud Riigikohtu seisukohad ei saa olla ülevõetavad käesoleval juhul süüdistatavale karistuse mõistmise küsimuse otsustamisel. Süüdistatavale R.Toomile omastamise eest mõistetud 2-aastane vangistusmäär on kohtukolleegiumi hinnangul kuriteo tehiolusid ja süüdistatava isikut arvestades igati adekvaatne karistusmäär. Tehiolude poolest on tegemist kahe endise äripartneri vahel tekkinud konfliktsituatsioonist alguse saanud jadaga, kus ilmselgelt on mitmed olulised asjaolud jäänud nende endi teada. Mis puudutab aga süüdistatavale R.Toomile maakohtu poolt määratud katseaja pikkust, siis kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus eiranud Riigikohtu valitsevaid seisukohti selles, et katseaeg peab ületama mõistetud vangistusmäära. Maakohtu seisukohast on Riigikohtu vastavad juhised täidetud kuna 2 päeva mõistetud lõplikust karistusest e 2 aastast ja 2 kuust on süüdistatav eelvangistuses viibides ära kandnud ja seega 2 aasta ja 2 kuu pikkune katseaeg justkui ületab mõistetud vangistusmäära. Tegelikult see nii ei ole. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ärakandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS § 238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus

taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis viidatud Riigikohtu asjas süüdistatavale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26). Kuna prokurör on maakohtu otsust vaidlustanud R. Toomile mõistetud karistuse osas, siis on ringkonnakohtul ka õigus selles osas R.Toomi karistust raskendada. Kohtukolleegium peab piisavaks suurendada katseaja pikkust 1 kuu võrra e määrata katseaja pikkuseks 2 aastat ja 3 kuud, mis on 1 kuu võrra pikem mõistetud vangistusmäärast. K. Kivisaarele ja D.D.le on maakohus mõistnud karistuse KarS § 63 lg 1 alusel kuritegude ideaalkogumis, mille sisu seisneb selles, et mõistetakse üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Raskemaks kuriteoks kuritegude ideaalkogumis on omastamisele kaasaaitamine. Kuna kohtukolleegium mõistab süüdistatava D.D. õigeks KarS §-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 järgi ja K.Kivisaare KarS §-de 201 lg 2 p 1,2 – 22 lg 3 järgi, siis tuleb tühistada maakohtu otsus ka neile KarS § 63 lg 1 järgi mõistetud karistus ning mõista KarS § 344 lg 1 uus üksikkaristus, mis kohtukolleegiumi hinnangul peab olema lühem, kui KarS § 63 lg 1 järgi mõistetud 1 aastane vangistus. Riigikohus on otsuses 3-1-1-20-16 selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (RKKK 3-1-1-9906, p 18). (p 15) Otsuses 3-1-1-99-06 selgitab Riigikohus, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Arutataval juhul on tegemist süüdistatavatega, kes on varem karistamata ja kellel puudub vangistuses viibimise kogemus, mis on üheks šokivangistuse efekti saavutamise eelduseks. Teiseks, šokivangistuse preventiivne toime avaldub

vangistuse lühiajalisuses. Seda seisukohta on Riigikohus rõhutanud oma otsuses nr. 3-1-1-21.05, kusjuures selles otsuses on Riigikohus ka otseselt öelnud, et šokiefekti pole võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega. Kolmas ja mitte väheoluline on šokiefekti realiseerimiseks lühiajalise vangistuse mõju kohene tunnetamine peale kuriteo toimepanemist. Kunstlik on nimetada lühiajalist vangistust, mida süüdlane asub kandma 5 aastat pärast peale kuriteo toimepanemist šokiefekti evivaks karistuseks. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi, mis saab toimida aga ainult siis, kui ajavahemik teo toimepanemise ja kinnipidamisasutusse sattumise vahel on olematu või äärmisel juhul väga lühike. Kohtukolleegium on veendunud ja nõustub selles osas maakohtuga, et üle 5 aasta möödudes kuriteo toimepanemisest isikule reaalse karistuse mõistmine on põhjendatud vaid rasketes kuritegudes, kus eelkõige on alus eeldada, et sellise isiku vabadusse jätmine ka 5 aastat pärast arutatavat kuritegu ei teeni õiguskorra kaitsmise huve ja isik kujutab jätkuvalt ohtu ühiskonnale. Tavaliselt on sellised olukorrad, kus rasketes kuritegudes järgneb süüdlase reaalne vangistusse minek üle 5 aasta hiljem kuriteo toimepanemisest erakordsed, sest üldjuhul on sellised isikud juba eeluurimise ajal vahi all ning peamiselt tulenevad sellised pikad menetluse tähtajad vahialustega asjades siiski kriminaalasja mitmel korral tühistamisest ja uuest kohtulikust arutamise staadiumist. Ebamõistlik on aga saata isikut, kes on üle 5 aasta suutnud elada ilma, et oleks toime pannud uusi kuritegusid, sellistes kuritegudes nagu seda on etteheidetud R.Toomile (kaks omastamise episoodi ja kaks võltsimise episoodi), kinnipidamiskohta reaalset vangistust kandma e väita, et see on ainuke võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorra huvisid. Ükskõik, kas seda aega, mis jääb kuriteo toimepanemise aja ja karistuse mõistmise ning veel enam taotletava reaalse vangistuse täitmisele pööramise vahele, nimetada mõistliku menetlusaja riiveks või lihtsalt ajaliseks faktoriks, mis tingib karistuse täitmisele pööramise ebaotstarbekuse, on maakohtu seisukoht mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmise osas kohtukolleegiumi hinnangul ainuõige. Prokurör ja kannatanute esindajad ei nõustu maakohtu otsusega tingimisi karistuste täitmisele pööramata jätmise osas KarS § 73 alusel. Samas jaatavad kannatanute esindajad kõigi süüdistatavate osas ja prokurör süüdistatavate K.Kivisaare ja D.D. osas KarS § 73 ettenähtud aluste esinemist, kui taotlevad mõistetud karistuste osalist täitmisele pööramist. Seejuures märgivad kannatanute esindajad oma apellatsioonis, et ühtlasi on ilmne, et asjaolude pinnalt ei ole alust isikutele mõistetud karistuse täiel määral tingimisi kohaldamata jätmiseks. Kohtukolleegium rõhutab, et nii karistuse täielikult täitmisele pööramata jätmine, kui ka osaline täitmisele pööramine on reguleeritud samade karistusseadustiku sätetega e mõlema otsustuse korral tuleb jaatada seda, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole otstarbekas mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt. Eitada ei saa seda, et tegemist on varem karistamata isikutega. Kannatanute esindajate seisukoht, et D.D. on varem karistatud, ei ole õige. D.D. oli kuriteo toimepanemise ajal karistamata ning teda on karistatud juba pärast käesoleva kohtuotsusega tuvastatud võltsimise toimepanemist. Õige on aga kannatanute seisukoht, et maakohus ei ole arvestanud seda, et D.D. karistati

14.02.2017 Harju Maakohtu otsuse alusel KarS § 298 lg 1 järgi rahalise karistusega. Kandmisele kuulus rahaline karistus 197 päevamäära, mis tuleb KarS § 66 lg 1 järgi tasuda 10 kuu jooksul. Riigikohus on otsuses 3-1-1-31-06 selgitanud, et juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-st 2 ja 4. Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, millis(t)e varasema(te) kohtuotsus(t)ega mõistetud karistus(ed) viimase kohtuotsusega mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad. Sama seisukoht on kohaldatav ka kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi korral e D.D.le tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel. Asjakohased ei ole ka prokuröri viited selle kohta, nagu oleks kohus rikkunud KarS § 59, sest seda nõuet ei ole rikutud. KarS § 59 keelab KarS §-des 57 ja 58 sätestatud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestada karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses juba kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Mis puutub aga sellesse, et ühtesid ja samu isikut või tema süüd iseloomustavaid asjaolusid arvestatakse nii vangistusmäära valikul, kui ka vangistusest tingimisi vabastamise põhjendamiseks, siis see ei ole seadusest tulenev keeld ja praktikas ei ole ka võimalik seda alati vältida. Riigikohus on oma mitmetes lahendites leidnud, et ka karistuse mõistmisel e. karistusliigi ja – määra valikul ei saa süü suuruse hindamise kõrval mööda minna ka süüdlase isikust. Põhimõtteliselt sama on oma otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 16.3 öelnud ka Riigikohus: "Karistuse kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste erinevuse nõuet ei saa aga mõista liiga laialt. Karistusseadustiku §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid kooskõlas eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse kohaldamisel arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega või süüdlase isikuga seonduvateks asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse kohaldamisel juba arvestatud. Selline etteheide on aga ilmses vastuolus seadusandja mõttega."

21.Menetluskulud maakohtus. Maakohtu poolt süüdistatavatelt K.Kivisaarelt ja D.D.lt väljamõistetud kaitsjatasud kuuluvad vähendamisele. Riigikohus on selgitanud otsuses 3-1-1-85-08, et vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. See puudutab nii kaitsjatasu, kui ka kannatanute esinduskulusid. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. Kohtukolleegium mõistab osaliselt õigeks süüdistatavad K. Kivisaare ja D.D.. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu otsuse valguses tähendab see seda, et kui maakohus oleks mõistnud nimetatud süüdistatavad omastamisele kaasaaitamise eest õigeks juba oma otsusega, oleks tegemist osaliselt õigeksmõistva otsusega. Kaitsjate poolt ksitatud õigusabi kulude hüvitamiste taotluste alusel ei ole võimalik kindlaid summasid eristada ning kohtukolleegium tuvastab kulud, mis puudutavad õigeksmõistvat osa hinnanguliselt, vähendades maakohtu otsusega väljamõistetud summasid poole võrra. Ülejäänud kaitsjatasud jäävad riigi kanda. Vaidlustatud maakohtu otsusega on kaitsjatasud välja mõistetud järgmiselt: K.Kivisaarelt summas 7734,55 eurot, D.D.lt 6288 eurot. Ringkonnakohtu otsusega tuleb

välja mõista süüdistatavatelt kaitsjatasud vastavalt K.Kivisaarelt 3867,30 eurot ja D.D.lt 3144 eurot. Vaidlustatud maakohtu otsusega on välja mõistetud nii K.Kivisaarelt, kui ka D.D.lt kannatanu esindajate menetluskulu summas 8 374,84 eurot. Ringkonnakohtu otsusega jäävad nii D.D., kui ka K.Kivisaar süüdi ainult KarS § 344 lg 1 järgi e kuriteos, milles ei ole KrMS § 37 lg 1 nimetatud isikust kannatanut. Kuriteokoosseis, mille järgi K.Kivisaar ja D.D. ringkonnakohtu otsusega süüdi jäävad, ei ole määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. R. Toom on mõistetud süüdi omastamiste toimepanemises. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega peab R. Toom üksi hüvitama kannatanu menetluskulud mõistlikus suuruses. Maakohus on kannatanu esindajate esitatud tasutaotlusi kogugummas 217 331,30 eurot – L. Tedder 15070 eurot, K. Uduste 110 478,80 eurot, Ernst&Young Baltic AS 17080,50, TGS Baltic (Dmitri Teplõhh, Leonid Tolstov, Viirsalu) summas 39 850 eurot – analüüsinud äärmise põhjalikkusega. Maakohus on sisuliselt andnud hinnangu igale taotluses märgitud kaitsetoimingule ning igal konkreetsel juhul otsustanud kaitsetoimingu eest taotletava tasu põhjendatuse küsimuse. Seejuures on arvestatud konkreetse kaitsetoimingu vajalikkust. Maakohtu hinnangul on kannatanu õigusabikulu põhjendatud 27 624,53 euro ulatuses. See summa on saadud kõigi maakohtu poolt põhjendatuks loetud kaitsetoimingute eest taotletud tasude liitmise teel. Liidetavad on maakohtu otsuses seejuures välja toodud rasvases kirjas ja kohtukolleegium sai liitmise teel sama summa e 27 624,53 eurot. Samas ei ole maakohtu otsusest väljaloetav, miks põhjendatud õigusabi kulude kolmeks jagamisel on saadud jagatiseks 8 374,84 eurot, kui tegelikult on see 9 028,18 eurot (27624,53:3). Vahe on 2500 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist ilmse arvutusveaga, mida maakohus saanuks parandada ka KrMS § 306 lg 5 alusel. Kuna maakohus ei ole seda teinud, saab seda parandada ka ringkonnakohus, seda enam, et menetluskulude suurendamiseks on esitatud ka kannatanu apellatsioon. Samas, kohtukolleegiumei pea põhjendatuks taotlust suurendada kannatanu esindajatele väljamõistetud menetluskulusid üle maakohtu poolt põhjendatuks loetud 27 624,53 euro. Nagu kohtukolleegium eelneval märkis, on maakohus sellise summani jõudnud väga põhjaliku tasutaotluste analüüsi tulemusel. Kannatanu esindajate poolt taotletud õigusabi kulud summas 217 331,31 eurot on kohtukolleegiumi hinnangul mitte ebamõistlik summa, vaid kriminaalmenetluse jaoks lausa šokeeriv. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka kannatanu esindajatele makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale st, et ka kannatanu esindajale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Kriminaalasi on ülepaisutatud vaidlustega (KarS § 2172 episoodid), mis sisuliselt on tsiviilvaidlused ning tsiviilkohtusse ei oleks selliste menetluskulude taotlustega võimalik minna. Kohtukolleegium rõhutab, et loomulikult esindatavad juriidilised isikud võivad maksta esindajatele omavaheliste kokkulepete alusel õigusabi tasusid, milliseid tahes, kuid see ei tähenda, et kohus peaks neid mõistlikeks automaatselt lugema. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust

hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohtukolleegiumi hinnangul on summa, mille maakohus luges menetluskuludest põhjendatuks kohtupraktikas omaksvõetud mõistlike kulude summadega võrreldes pigem väga suur. Kannatanute esindajatele väljamõistetavad tasud on võrreldavad lepinguliste kaitsjate tasudega. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal viidata vaieldamatult selle sajandi suurimale kriminaalasjale e nn „maadevahetuse“ kriminaalasjale, kus andis maakohtus tekkinud menetluskulude mõistlikkusele hinnangu Riigikohus oma otsuses 3-1-1-14-14. Selle otsuse pp. 10661070 käsitlevad õigusabi teenusega seotud kulude mõistlikkust maakohtus isikute suhtes, kes võrreldes süüdistusega osaliselt süüdi mõisteti. Tegemist oli nö „gigantasjaga“, milles toimus ainuüksi maakohtus 92 kohtuistungit. Ilmselgelt ei ole need kaks kriminaalasja ei oma mahult, ei sisult üldse võrreldavad ning maakohtus ei saa neid kahes asjas olla mõistlikud õigusabi teenusele kulutatud summad olla põhimõtteliselt erineda vaid 2400 euro võrra. Seega on tegelikult ringkonnakohtul ka KrMS § 191 lg 3 alusel võimalik vähendada maakohtu poolt mõistlikuks tasuks loetud tasu. Samas on Riigikohus pidanud ka võimalikuks kõrgema astme kohtus menetluskulude küsimuse otsustamisel arvestada just vaidluse kattuvust juba varasemas menetluses toimunud vaidlusega, kohaldada ka menetluskulude nö tasaarvestust e kui juba madalama astme kohtus on välja mõistetud sisuliselt mõistlikkuse piiri ületavad kuluhüvitised, siis võib selle arvelt edasises menetluses teha teatud tasaarvestusi (3-1-1-93-15 p 135). Kohtukolleegium arvestabki seda apellatsionimenetluse kulude hindamisel. Kohtukolleegium mõistab R. Toomilt välja kannatanu esindajate kulud, millised maakohus luges põhjendatuks e 27 624,53 euro. Nimetatud summa pealt tuleb välja mõista ka viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtukolleegium nõustub kannatanu apellatsiooniga osas, millega on vaidlustatud maakohtu otsustust kannatanu esindajate kulude kandmisest Maksu-ja Tolliameti arveldusarvele. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-67-13 selgitanud, et Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Selles sättes ei täpsustata, kellele peab süüdimõistetu konkreetselt menetluskulud hüvitama. Tõlgendades süstemaatiliselt KrMS VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et KrMS § 175 lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, so valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulude, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuar 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09, p 21).

Süüdistatava D.D. kaitsja on esitanud taotluse hüvitada apelllatsioonimenetluse kulud, mis koos käibemaksuga on 1320 eurot. Õigusabi teenusele kulutatud aeg on taotluse kohaselt 22 tundi. Siinjuures tuleb kohe maha arvata 2 tundi, sest taotluses, mis oli koostatud enne apellatsioonikohtu istungit, on kohtuistungi eeldatavaks ajaks märgitud 4 tundi, tegelikult kestis istung 2 tundi ja see ajakulu on põhjendatud. 18 tundi on kaitsjal kulunud järgmiselt. Kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks ja apellatsiooniteate koostamiseks – 4 tundi. Nõupidamine kliendiga – 1 tund. Need toimingud on kohtukolleegiumi hinnangul vajalikud ja tasu taotlus nende eest põhjendatud. Apellatsiooni koostamine – 8 tundi. Apellatsiooni koostamisele kulunud aeg 8 tundi on kohtukolleegiumi hinnangul ülepaisustatud ja apellatsiooni eest tasu 400 eurot on põhjendamatu. Apellatsioon on 7-l leheküljel, suur osa koosneb Riigikohtu arvukatele otsustele viidetest ja Riigikohtu seisukohtadest. Palju on väiteid, mida kaitsepool esitas juba maakohtus. Kuigi kohtukolleegium osaliselt rahuldas kaitsja kaebuse, ei olnud apellatsiooni argumendid õigeksmõistmise aluseks. Kohtukolleegium peab põhjendatuks ajakulu 5 tundi ja tasu 250 eurot. Teiste menetlusdokumentidega tutvumine – 3 tundi. Seda ajakulu peab kohtukolleegium põhjendatuks. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid on pikad, peale selle on apellatsioonid esitanud ka kaitsealune D.D., kaasüüdistatav R. Toom, kaassüüdistatavate kaitsjad ja tsiviilkostja. Kohtuistungiks ettevalmistamise ajaks on märgitud 2 tundi. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud 1 tund e sama palju, kui seda on kulunud teistel kaitsjatel. Seejuures arvestab kohtukolleegium seda, et kaitsja osales maakohtu menetluses, et ta oli eelnevalt tutvunud ja analüüsinud 4 tundi ja ja tutvunud ning analüüsinud ka 3 tundi eelnevalt teiste menetlusosaliste apellatsioone. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks 16 tunni eest tasu e 800 eurot, millele lisandub käibemaks e 160 eurot ja kokku 960 eurot. Süüdistatava Reimo Toomi kaitsja adv. Priit Palmiste on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluse kulud, mis koos käibemaksuga on 1320 eurot. Õigusabi teenusele kulutatud aeg on 22 tundi. Siinjuures tuleb kohe maha arvata 2 tundi, sest taotluses, mis oli koostatud enne apellatsioonikohtu istungit, on kohtuistungi eeldatavaks ajaks märgitud 4 tundi, tegelikult kestis kohtuistung 2 tundi ja see ajakulu on põhjendatud. 18 tundi on kaitsjal kulunud järgmiselt. Kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks – 4 tundi. Nõupidamine kliendiga – 1,25 tundi, apellatsiooniteate koostamine 0,25 tundi. Need toimingud on kohtukolleegiumi hinnangul vajalikud ja tasu taotlus nende eest põhjendatud. Apellatsiooni koostamise peale on kaitsja kulutanud taotluse kohaselt aega 7,5 tundi. Apellatsioon on 11-l leheküljel ja sellest põhiline osa on jätkuvalt nagu maakohtuski süüdistusakti, sh süüdistuse kritiseerimine. Argumente,

mis kuidagi oleks mõjutanud ringkonnakohtu otsuses tehtud järeldusi sisuliselt, apellatsioonis ei ole. Kohtukolleegium peab põhjendatuks ajakulu 5 tundi ja tasu 250 eurot. Teiste menetlusdokumentidega tutvumine (prokuröri ja kannatanu apellatsioon) – 4 tundi. Seda ajakulu peab kohtukolleegium põhjendatuks. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid on pikad, enamasti puudutavad need R. Toomi süüküsimust ja sellega kaasnevaid õigusjärelmeid. Põhjendatud on ka kohtuistungiks ettevalmistamise aeg 1 tund. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks 17,5 tunni eest tasu e 875 eurot, millele lisandub käibemaks e 175 eurot ja kokku 1050 eurot. Süüdistatava K. Kivisaare kaitsja on esitanud taotluse hüvitada apelllatsioonimenetluse kulud, mis koos käibemaksuga on 1200 eurot. Õigusabi teenusele kulutatud aeg on taotluse kohaselt 18 tundi. Apellatsioonikohtu istungil osalemise eest 2 tundi on põhjendatud. 16 tundi on kaitsjal kulunud järgmiselt. Kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks – 4 tundi. See toiming on kohtukolleegiumi hinnangul vajalik ja tasu taotlus selle eest põhjendatud. Apellatsiooni koostamine – 8 tundi. Apellatsiooni koostamisele kulunud aeg 8 tundi on kohtukolleegiumi hinnangul ülepaisutatud ja apellatsiooni eest tasu 400 eurot on põhjendamata. Apellatsioon on 17-l leheküljel, enamus apellatsioonist on pühendatud veelkord süüdistusaktile ja selles leitud puudustele. Apellatsioonis tsiteeritakse väga pikalt ja palju Riigikohtu otsuseid, samas püütakse neid siduda taaskord süüdistusaktiga otsimaks ikka ja jälle selles puudusi. Palju on väiteid, sh kogu süüdistusakti ümber toimunud vaidlus, mida kaitsepool esitas juba maakohtus ja mis oli maakohtu poolt ammendavalt lahendatud ning mille edasine vaidlustamine kaotab juba mõtte kuna süüdistusakti tagastamise aeg on läbi. Kuigi kohtukolleegium osaliselt rahuldas kaitsja kaebuse, ei olnud apellatsiooni argumendid õigeksmõistmise aluseks. Kohtukolleegium peab põhjendatuks ajakulu 5 tundi ja tasu 250 eurot. Teiste menetlusdokumentidega tutvumine – 3 tundi. Seda ajakulu peab kohtukolleegium põhjendatuks. Kohtuistungikis ettevalmistamise ajaks on 1 tund põhjendatud. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks 15 tunni eest tasu e 750 eurot, millele lisandub käibemaks e 150 eurot ja kokku 900 eurot. Põhjendatuks hinnatud kaitsjatasud jäävad kõigil süüdistatavatel riigi kanda kuna esiteks, kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse kõigi suhtes ja teiseks on nende suhtes esitatud ka prokuröri apellatsioon. Kannatanu esindajate kulud. Kanntanute-tsiviilhagejate esindajad on esitanud menetluskulude taotlused ja seda alljärgnevalt: Tsiviilhagejad on esitanud Advokaadibüroo TGS Baltic õigusteenuste kasutamisega seotud menetluskulude nimekirja. Tsiviilhagejate menetluskulu seoses Advokaadibüroo TGS Baltic õigusteenuse kasutamisega apellatsioonimenetluse 17 160 eurot. Taotluses märgitu kohaselt on Advokaadibüroost TGS Baltic on tsiviilhagejatele õigusteenuse osutamisega olnud põhiliselt seotud vandeadvokaadid Leonid Tolstov ja Dmitri Teplõhh ning advokaat Kati Tee. Kuigi Advokaadibüroost TGS Baltic on kolm esindajat, on nende omavaheline töö olnud ära jaotatud ning topelt tööd ei ole tehtud.

Esindajatel on olnud selge tööjaotus, mille järgi Leonid Tolstov on tegelenud vaidluse tsiviilõiguslike aspektidega ning Dmitri Teplõhh ja Kati Tee kriminaalõigusliku ja kriminaalmenetlusliku poolega. Arve nr 181011kohaselt on tehtud tööd 79,30 tundi keskmise tunnihinnaga 157,36 eurit ja kuluks on 12 479,00 eurot, millele on veel lisatud 4 eurot äriregistri väljavõtete tegemis eest (R OÜ). Arve nr 182048 kohaselt on tehtud tööd 24,9 tundi, keskmise tunnihinnaga 187,83 eurot (adv L.Tolstovi tunnihind 200 eurot, adv. D.Teplõhhi tunnihind 170 eurot. Selle arve sisuks on kahe esindaja adv. L.Tolstovi ja adv. D.Teplõhhi toimingud, mis seisnevad apellatsioonide analüüsis, teeside koostamises, apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistumises ja istungil osalemine. Kokku on Advokaadibüroost TGS Baltic advokaadid teinud apellatsioonimenetluses taotluste kohaselt tööd kannatanu-tsiviilhageja heaks 104,2 tundi. Esiteks märgib kohtukolleegium, et tunnistab mõistlikuks keskmise tunnihinna 150 eurot e ei näe põhjust, et see peaks olema kõrgem, kui tsiviilkostja esindajatel, kelle tööks on olnud apellatsioonimenetluses just nimelt tsiviilhagejate apellatsioonile, mis ringkonnakohtu otsuse valguses on tsiviilkostjat puudutavas osas täielikult põhjendamatuks loetud kohtu poolt, tsiviilhagi osas vastu vaielda. Sellele taotlusele lisanduvad tsiviilhagejate menetluskulud seoses vandeadvokaat K. Uduste, Advokaadibüroo Cobalt jm menetluskuludega, mis on esitatud kohtule eraldiseisvas dokumendis ja mille kohaselt on tehtud tehnilisi tegevusi tunnihinnaga 64 eurot ja muid toiminguid tunnihinnaga 125 eurot kokku 17.09.2018 seisuga summas 7928 eurot ja kaks tundi apellatsioonikohtu istungil osalemise eest 500 eurot e kokku 8428 eurot. Lisatud on ka vastavad arved. Esmalt rõhutab kohtukolleegium veelkord, et vaieldamatult võib juriidilisest isikust kannatanu hoida oma palgal endale meeldival arvul advokaate, kes ajavad tema asju kriminaalmenetluses ja ka nende tasustamine ükskõik, kui kõrgelt, on vaieldamatult esindatava otsustus. See aga ei tähenda, et kohtuotsusega kogu makstud tasu ka mõistlikuks tasuks loetakse ja hüvitatakse. Kohtukolleegium arvestab tsiviilhagejate esindajate menetluskulude mõistlikkuse hindamisel seda, et esitatud apellatsioon on enamuses osas jäänud rahuldamata e sisuliselt on kogu ajakulu kulunud teemadele, millised ringkonnakohus tähelepanuta jättis. Riiigkohus on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Seejuures tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 133 ja otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-d 44–45). Osaliselt rahuldas kohtukolleegium kannatanute apellatsiooni, mis puudutas viiviseid ja maakohtu poolt kannatanu esindjate kulude kandmist MTA arvele. See aga tähendab seda, et KrMS § 185 lg 1 kohaselt jäävad kannatanu mõistlikud menetluskulud riigi kanda. Kuluhüvitist tahavad

saada tehtud töö eest sisuliselt 4 esindajat, kelle tegevused paljuski kattuvad. Nad on lugenud kõik tundide kaupa maakohtu otsust, analüüsinud seda esialgselt, analüüsinud esialgselt teiste menetlusosaliste apellatsioone, siis jälle analüüsinud ning seejärel vajanud veel pikalt istungiks ettevalmistumist. Seejuures on kolm esindajat võtnud osa maakohtu menetlusest. Neljas esindaja kohtumenetluses ei ole osalenud. Adv. K.Uduste, kes on samuti kannatanu esindaja ei ole apellatsiooni esitanud ei ise ega ka alla kirjutanud esitataud kahe esindaja apellatsioonile. Suur osa tööst on läinud esindajate omavahelisele suhtlusele ja kannatanuga suhtlemisele. Seejuures rõhutab kohtukolleegium, et kannatanute vastaspoole poolt esitatud apellatsioonid ei ole õiguslikult keerukad. Tsiviilkostja apellatsioon on selline, mis on läbiloetav 5 minutiga ning mis ei vaja mitte, et esimest ja korduvalt analüüsi, vaid seda ei olegi vaja analüüsida. Süüdistatavate kaitsjad ei ole sisuliselt midagi sellist, mis võrreldes maakohtus juba esitatud kaitseväidetega, vajaks mitmekordset ja pikka analüüsi, esitanud oma apellatsioonides. Prokuröri apellatsioon vajab samuti ühekordset läbilugemist, sest on kannatanuid pigem toetav ja selle analüüsimine kõigi esindajate poolt ja veel mitu korda, on ebavajalik. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hinnata ajakulu ja tunnitasu määra detailsemalt, vaid loeb hageja põhjendatud ja vajalikeks esindajakuludeks apellatsioonimenetluses 3500 eurot. Seejuures arvestab kohtukolleegium ka juba eelnevalt märgitut, et maakohtu poolt mõistlikuks loetud kannatanu menetluskulud, mis R.Toomilt ka kannatanu kasuks välja mõisteti on juba heastanud ka osa apellatsioonimenetluse kuludest ja kahe kohtumenetluse peale kokku hüvitamisele kuuluv menetluskulu üle 31000 euro on piisavalt suur, kui arvestada asjaolu, et enamus kannatanu esindamise toiminguid on olnud tingitud selle osa kriminaalasja menetlemisest, mis on olnud ebavajalik ja pigem tsiviilmenetluse lahendada. Apellatsioonimenetluse kulu 3500 eurot mõistab kohtukolleegium välja Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa hageja menetluskulu oluliselt ületada tsiviilkostja menetluskulust, mis on tekkinud olulises määras just hageja põhjendamatu apellatsiooni tagajärjel. Tsiviilkostja esindajate kulud. OÜ Q esindajad on esitanud menetluskulude nimekirja ja taotlevad tehtud töö eest kulude hüvitamist kahe arve alusel. Arve nr 20180604 alusel koos käibemaksuga kokku 830,21 eurot ja arve nr 20181361 koos käibemaksuga 4120,40 eurot. Seega kokku on taotletav summa 4950,61 eurot. Arvetele on lisatud ka spetsifikatsioonid tehtud töö kohta ja tunnihinnad. Esimese arve kohaselt on tööd teinud kolm advokaati. Advokaat A. Aab osales kohtuotsuse kuulutamisel (35 min). Advokaat A. Pilv kulutas kohtuotsusega tutvumise, apellatsiooniteate esitamise ja apellatsiooni esitamise peale 1 tund ja 45 minutit ning adv. Marko Pilv pidas 10 minutit nõu kliendiga ja 2 tundi ning 19 minutit kulutas kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise peale. Tunnihinnad on vastavalt A. Aab ja M. Pilv 140 eurot ja A. Pilv 150 eurot. Maakohus, arvestades nimetatud kriminaalasja mahukust (15 köidet) ning asja keerukust, leiadis, et esindajate poolt märgitud tunnitasu 150 eurot on mõistlik. Kohtukolleegiumil ei ole alust vastupidist väita ja leiab, et taotluses esitatud

tunnihinnad on mõistlikud. Arves nr 20180604 loetletud toimingud on olnud vajalikud ning nendele kulutatud aeg mõistlik. Teise arve kohaselt on A.Pilv teinud tööd 5 tundi ja 16 minutit, M. Pilv18 tundi ja 53 minutit. Adv. A. Pilve ajakulu moodustavad taotluse kohaselt järgmised toimingud: apellatsioonkaebuse analüüs ja kohtuvaidluse teeside täiendamine -–1 tund ja 46 minutit ning ettevalmistus apellatsioonikohtu istungiks ja osalemine istunil 3 tundi ja 30 minutit. 30 minutit on ettevalmistamisele kulunud aeg. Kohtuistung toimus tegelikult 2 tundi, mis tähendab, et 1 tund ajakulu ja seega 150 eurot tuleb õigusabi kulusid vähendada. Adv. M. Pilve ajakulu tuleneb järgmistest tehtud töödest: kannatanute apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüs ning kaitsekõne teeside koostamine - kokku 15 tundi ja 23 minutit ning ettevalmistus apellatsioonikohtu istungiks ja osalemine istunil 3 tundi ja 30 minutit. 30 minutit on ettevalmistamisele kulunud aeg. Kohtuistung toimus tegelikult 2 tundi, mis tähendab, et 1 tund ajakulu ja seega 140 eurot tuleb õigusabi kulusid vähendada. Arvestades esitatud taotlusest maha 2 tundi e 290 eurot, peab kohtukolleegium ülejäänud osas taotlust põhjendatuks e põhjendatud on Tsiviilkostja esindajate kulu summas 3835,51 eurot. Enamus ajakulu on seotud kannatanu poolt esitatud apellatsiooniga e sellele vastuväidete esitamine kohtukõne teesides. Kuigi kannatanu apellatsiooni näol on tegemist vähemalt käesoleva kohtuotsuse valguses suuremas osas põhjendamatu apellatsiooniga, ei vähenda see tsiviilkostja esindajate poolt tehtud töö vajalikkust. Kuna kohtukolleegium rahuldab tsiviilkosta esindajate apellatsiooni, jääb apellatsiooni koostamisega seotud kulu riigi kanda. Tegemist on ilmselgelt väga väikese kuluga võrreldes kogu ajakuluga, mis on seotud kannatanu apellatsiooniga tsiviilhagi osas. See vaidlus, mis on tõstatatud tsiviilkostja esindajate apellatsioonis on maakohtu otsuses tehtud nö „iluviga“, mille kõrvaldamiseks apellatsiooni esitamine ei oleks vajanud ei kohtuotsuse analüüsi aga ka ilmselgelt tinginud vajadust apellatsioonikohtu istungil osalemiseks. Kohtukolleegium jätab 500 eurot tsiviilkostja esindajate kuludest riigi kanda e see summa tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel OÜ Q kasuks välja mõista Eesti Vabariigilt. Ülejäänud osas e 3335,51 eurot loeb kohtukolleegium tekkinuks seoses tsiviilhagiga ja mõistab KrMS § 182 lg 1,5 alusel välja kannatanult C OÜ-lt ja Y OÜ-lt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2,4, § 338 p-st 2,4, § 340 lg 2 p 2,5,6 ja lg 3 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, rahuldab osaliselt prokuröri, kannatanu esindajate, süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonid ning rahuldab tsiviilkostja apellatsiooni.

Avaliku usalduse vastased süüteod › Dokumendi võltsimine ja kahjustamine

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (6)

Lahendi tekst

OÜ C, OÜ Y

Sarnased lahendid

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

RESOLUTSIOON