Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Z.R-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 4 (neli) aastat ja 4 (neli) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 13.01.2018 kuni 14.01.2018, s.o 2 (kaks) päeva ning ärakandmata karistuseks lugeda tähtajaline vangistus 4 (neli) aastat, 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva, millise karistuse kandmist arvestada alates Z.R-i viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 10.04.2018. Z.R-i suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata, tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud vangistuse tähtaja saabumisel. Z.R-ilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 1; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel:  esimese astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1250 (tuhat kakssada viiskümmend) eurot;  määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 180 (sada kaheksakümmend) eurot, kokku kaitsjale makstud tasu 660 (kuussada kuuskümmend) eurot;  isiku ekspertiisi nr 18E-PõI0067 teostamise kulud 84 (kaheksakümmend neli) eurot, s.o kokku menetluskulu 1994 (tuhat üheksasada üheksakümmend neli) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides makseinfos leiduva kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Z.R , 1-18-5730, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Z.R-ile tema kinnipidamiskoha aadressile tavapostiga. Määratud maksetähtaja mittetäitmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Salvestised: 2 BD-R plaati L kortermaja turvakaamera salvestistega ja 1 CD-plaat Häirekeskusele tehtud kõne audiosalvestisega (toimiku kd 2 tagakaanel) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Asitõendid: Põhja prefektuuri arestimajale üle antud ja Z.R-i isiklike asjade hulgas hoiustamiseks jäetud Z.R-i sinist värvi jope, musta värvi dressipüksid, musta värvi saapad, mobiiltelefon Sony Xperia SIM-kaardiga jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asjade omanikule Z.R-ile , hoiustades neid Z.R-i kinnipidamiskohas tema isiklike asjade hulgas. Asitõend: M Rle tagastatud jope jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule M R. Asitõend: N S nimele väljastatud Viru Keskuse kaart, milline on tagastatud Viru Keskusele, jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule Viru Keskusele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud.

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Isiku läbivaatuse protokollist (I kd tl 7-13) nähtuvalt on läbi vaadatud M R, kelle peas on muhk, vasakul oimul sinikas, vasakul silmal retušeeritud sinikas, paremal õlal verevalum, paremal käel sinikas, vasakul küünarnukil sinikas ja verevalum. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist (I kd tl 14) nähtuvalt allutati 19.04.2017 kell 13.42 kontrollile M R, kelle kontrollimisel andis indikaatorvahend positiivse näidu alkoholile. M R kannatanuna antud ütluste (I kd tl 25-30) kohaselt ei soovi ta 18.04.2017 toimunu kohta midagi selgitada ning keeldub ütluste andmisest oma elukaaslase Z.R-i vastu. Z.R kahtlustatava ülekuulamise protokolli (I kd tl 51-52) kohaselt 2017. aasta aprillis, täpset kuupäeva ei mäleta, kuid võis olla 18.04.2017 läks ta Mga riidu. M lahkus nende x korterist ilmselt ema või sõbranna juurde. Ta ei oska öelda kuidas tekkisid Ml politsei poolt fikseeritud kehavigastused. Kui M kodust lahkus, siis nähtavaid kehavigastusi tal ei olnud. Süüdistatav kohtuistungil muutis enda varasemalt antud ütlusi, tunnistas enda süüd, vabandas M R ees ning avaldas soovi end parandada. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule tervisekahjustuse, mis on tõendatud isiku läbivaatuse protokolliga (I kd tl 7-13), mille kohaselt tuvastati kannatanul pea peal muhk, vasakul oimul sinikas, vasakul silmal retušeeritud sinikas, paremal õlal verevalum, paremal käel sinikas, vasakul küünarnukil sinikas ja verevalum. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu M R suulise kuriteoteate protokolli kohaselt tundis ta füüsilist valu, kui süüdistatav teda jalaga vastu keha lõi. Samuti tundis ta füüsilist valu kui Z.R teda rusikaga vastu nägu lõi. Vaadates 19.04.2018 koostatud M R läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (I kd tl 5-13) nähtuvad kannatanul süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustused: muhk pea peal, sinikas vasakul oimul, retušeeritud sinikas vasakul silmal, verevalum paremal õlal, sinikas paremal käel, sinikas ja verevalum vasakul küünarnukil. Fotosid vaadates puudub kohtul alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, samuti tundub see reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Seega on eeltoodud ja omavahel riimuvate tõenditega tõendamist leidnud, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustuse, s.o muhk peas, sinikas vasakul oimul, sinikas vasakul silmal, verevalum paremal õlal, sinikas paremal käel, sinikas ja verevalum vasakul küünarnukil. Järgmisena peab kohus hindama Z.R-i tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav tahtis oma elukaaslast jalaga vastu keha ja rusikaga vastu nägu lüüa. Samuti ta teadis, et selle tagajärjel on kannatanul valus ja tekivad sinikad, so tervisekahjustused. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes. Kuna kannatanu on süüdistatava elukaaslane ja nad

elasid koos, siis on tegemist lähisuhtega ja süütegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Prokurör on kahtlustatavale süüdistuse esitanud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 alusel, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemises korduvalt ning lähisuhtes. Kohus võtab seisukoha korduvuse osas episoodi 13.01.2018 lõpus. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

piirkonnas muhk. Samuti diagnoosis kiirabi kannatanul 13.01.2018 roide murru ja sõrmeluu murru. Kohtu hinnangul kannatanu väide, et ta rabelemise käigus vääratas astumisega ning kukkus küljega trepist alla, mille tagajärjel sai ta kehavigastused, ei ole usaldusväärsed ega ole kooskõlas kõikide muude kohtueelses menetluses kogutud tõenditega. Samuti on kannatanu andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi, mille põhjuseks võib kohtu hinnangul ennekõike pidada materiaalset sõltuvust süüdistatavast ning hirmu süüdistatava vastu. Kannatanu antud ütlused on diametraalses vastuolus teiste kuriteos kogutud materjalidega. Seejuures on vastuolu kõige olulisemas, s.o kannatanule süüdistatava poolt tekitatud kehavigastuste osas. Kuna kannatanu ütlused ei riimu teiste kogutud tõenditega, leiab kohus, et kannatanu ütlused tuleb täies ulatuses tõendikogumist kõrvale jätta ning lahendada süüküsimus kriminaaltoimikus leiduvate teiste tõendite pinnalt. Eelmärgitud tõenditest tuleneb, et M R, kelle suhtes kasutati vägivalda, asus enda korteris x. Kriminaaltoimikust nähtuvalt saabus kannatanu väljakutse peale kohale nii politsei kui ka kiirabi ning M R vaadati läbi ja temale põhjustatud tervisekahjustused fikseeriti isiku läbivaatuse protokollis (I kd tl 31-33) ning sündmuskohalt peeti kinni Z.R (I kd tl 37-40), kellel tuvastati ka alkoholi tarvitamise tunnused (I kd tl 41). Sündmuskohal viibinud politseiametnikule selgitas kannatanu, et vägivalda tema suhtes kasutas elukaaslane ja tervisekahjustused on põhjustatud kasutatud vägivallast. Sellise asjaolu puhul leiab kohus, et kannatanu oli sündmuskohal tajutu mõju all ja ta rääkis politseiametnikule vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta ning kohtul puudub alus arvata, et kannatanu oleks sündmuskohal olles tõde moonutanud. Seetõttu on tõendamiseseme asjaolude osas olulise tähtsusega tunnistaja U S ütlused. Seega sai tõendeid kogumis hinnates Z.R-ile inkrimineeritud õigusvastase käitumise toime panna vaid Z.R ja mitte keegi teine. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Vaadates 13.01.2018 koostatud M R läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (tl 31-33) nähtuvad kannatanul süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustused, s.o näo otsmikul paremal pool punane muhk, rinna piirkonna ja kõhu piirkonna keskel vasakul pool suur muhk, vasaku käe nimeta sõrme sõrmuse piirkonnas paistetus. Fotosid vaadates puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Järgmisena peab kohus hindama Z.R-i tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav tahtis oma elukaaslast mitu korda lüüa rusikaga vastu nägu ja keha, pärast löömist väänata kannatanu sõrmi, tekitades kannatanule füüsilist. Samuti ta teadis, et selle tagajärjel on kannatanul valus ja tekivad vigastused. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga.

Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes. Kuna kannatanu on süüdistatava elukaaslane ja nad elasid koos, siis on tegemist lähisuhtega ja süütegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Kuna eeltoodust nähtub, et süüdistatav Z.R on toime pannud KarS § 121 ettenähtud kuriteod korduvalt ning enda elukaaslase vastu, siis tuleb kuriteod kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise korduvalt ning lähisuhtes. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Z.R toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Episood KarS § 118 lg 1 p 1 Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Z.R 30.03.2018 enne kella 16.00 Tallinnas, x korteris peksis M Rt vastu nägu ning kehasse, seejärel kella 16.03 paiku Z.R haaras x kortermaja trepikojas kannatanut kõrist ning lükkas silmnähtavalt eelneva peksmise tõttu valude käes kannatava M R selili. Seejärel lõi Z.R kannatanut nii rusikaga kui lahtise käega korduvalt vastu pead. Oma tegevusega põhjustas Z.R kannatanule vasakul VIII-XI roide murru ja vasakpoolse õhkrinna, mis on eluohtlik kehavigastus, ning vasaku neeru põrutuse, nahaalused verevalumid parema silma laugudel, paremal oimu ja põsesarna piirkonnas, parema õlaliigese üla-ja tagapinnal ning vasakul puusal. Isiku läbivaatuse protokolli (I kd tl 69-79) kohaselt on 01.04.2018 läbi vaadatud M R, kellel läbivaatusega tuvastati silmnähtavad vigastused: näo parema silma juures sinikas, sinikad paremal õlal ja vasakul pool puusa juures. Kannatanu M R enda ütluste (I kd tl 66-68) kohaselt 31.03.2018 kella 22:00 paiku koju kõndides ründasid teda kaks meest, kellest üks lõi teda käega näkku ja kaks korda jalaga selga ning võtsid ta mantli taskust sularaha. Teine mees hoidis teda samal ajal kinni. 18.04.2018 kannatanu korduvülekuulamise protokollis (I kd tl 81-84) nähtuvad M R muudetud ütlused selle kohta, et 01.04.2018 tema poolt antud ütlused ei vasta tõele ja kogu jutt röövimisest 31.03.2018 x lasteaia läheduses kahe meesterahva poolt on välja mõeldud. Ta kinnitas, et tegelikult peksis teda 30.03.2018 elukaaslane Z.R . Kuna ta sõltub rahaliselt Alexandrist, siis ei soovinud ta elukaaslase vastu ütlusi anda ja seetõttu mõtles välja loo röövimisest. 30.03.2018 juhtunu kohta andis kannatanu järgmised ütlused. Umbes kella 15.00 paiku tuli Z.R koos enda sõbra M Ž nende korterisse x. Mingil hetkel tekkis Alexandri ja M vahel konflikt ning Z.R viskas M korterist välja. Seejärel lõi Z.R teda lahtise käega näkku ning löögi tagajärjel kukkus ta pikali esiku põrandale ja kaotas hetkeks teadvuse. Edasist ta enam ei mäleta ja ei oska öelda, kas Z.R teda peksis, kuid arvestades vigastusi, siis eeldas, et elukaaslane lõi teda jalaga või rusikatega. Samuti ei oska ta seletada, mis vahepeal juhtus. Ta ei mäleta, kas ta käis kelleltki abi küsimas, mitu korda ta koridoris käis või kuidas ta korterist välja sai. Järgmisena hetkena mäletab, et lamas enda ema juures voodis. Ta ärkas 31.03.2018 kell 04.00 selle peale, et Z.R talle helistas. Elukaaslane tuli talle ta ema juurde järgi ning koos mindi koju x korterisse. 01.04.2018 enne kiirabisse helistamist leppis ta Alexandriga kokku, et kui politsei tuleb, teevad nad avalduse selle kohta nagu teda oleks eelmisel päeval röövitud kahe tundmatu meesterahva poolt. Kohtu hinnangul on kannatanu antud ütlused (I kd tl 66-68; I kd tl 80-84) vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Asitõendi vaatluse protokollis (I kd tl 201-202) L tee 38 asuva kortermaja turvakaamerate videosalvestistelt ei nähtu, et M R oleks väljunud 31.03.2018 kogu päeva jooksul alates kella 06.13-st hommikul nimetatud kortermajast.

Samuti on videofailide läbivaatamisel tuvastatud, et M R ei väljunud 31.03.2018 ööl vastu 01.04.2018 x asuvast kortermajast. Samuti on kannatanu ema I B kui ka Alexandri õde tunnistajatena andnud riimuvaid ütlusi selles osas, et M sõltub rahaliselt Z.R-ist , kuna ta ise tööl ei käi. Samuti aitab Z.R kasvatada M last esimesest abielust (I kd tl 109; 112). Kuna ilma süüdistatava abita ei ole kannatanu vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks, võib kannatanu olukorda silmas pidades eeldada, et ta on võimeline eitama talle süüdistatava poolt kehavigastuste tekitamist või tegema seda tegelikult juhtunust erinevalt. Kannatanu M Rle süüdistatava Z.R-i alljärgnevatest tõenditest.

poolt tekitatud vigastused nähtuvad

Ravidokumendist (I kd tl 95-98) nähtub kannatanu M R haiglasse toimetamine 01.04.2018. Epikriisist nähtub kannatanul roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roiete hulgimurd, traumaatiline õhkrind, hematoomid kannatanu näol ja mitmel pool kehal. Tunnistaja M Z ütluste (I kd tl 86-88) kohaselt töötas ta märtsist 2018 aadressil Tallinn, L tee x tehes erinevates maja trepikodades remonttöid. 30.03.2018 töötas ta neljanda maja trepikojas. Nimetatud kuupäeval lõunasel ajal suundus ta maja esimesele korrusele ning nägi, et koridori trepi peal istub naisterahvas. Naisterahvas nuttis kõvasti. Ta küsis naiselt, mis juhtus ja kas ta vajab abi. Naisterahvas oli talle öelnud, et juua täis mees viskas ta kodust välja ja et mees peksis teda. Samal ajal hoidis naine ühe käega oma seljast ja küljest kinni. Nähtavaid kehavigastusi ta naise näos ega kätel ei näinud. Tunnistaja M Ž ütlustest (I kd tl 103-106) nähtub, et 30.03.2018 kohtas ta Tallinnas L tee „Selveri“ parklas Alexandrit. Z.R oli kergelt joogine ja tegi talle ettepaneku minna tema juurde külla. Alexandri juurde jõudes oli M kodus. Kõik kolmekesi istusid kööki, tema ja Z.R jõid õlut, M jõi umbes pool pudelit veini. Ühel hetkel tõusis Z.R ootamatult köögi laua tagant püsti ja ütles talle: „ma tulen kohe tagasi“. Ta kuulis kuidas Z.R ja M omavahel elutoas rääkisid. Alguses ta kuulis lihtsalt nende hääli, kuid paari minuti pärast hakkasid nad üksteise peale ebatsensuursete sõnadega karjuma. Ta ei kuulnud mingeid mütsatusi, karjatusi ega mööbli kukkumist. Ta kuulis kuidas Z.R karjus M peale, et tal on temast kõrini, sama karjus ka M vastu, sõimati üksteist litsideks, mõrraks jne. Siis saabus vaikus ja Z.R tuli tagasi kööki. Z.R haaras ta dressipluusist ja tõmbas ta toolilt püsti, lükkas korteri esikusse ja ütles „M kao siit minema“. Kuna Z.R oli purjus ei hakanud ta temalt küsima, miks Z.R ta välja viskab. Kui ta oli trepist alla minemas nägi ta trepikojas Mt. M oli šokis, vaatas ainult ühte punkti ja oli mõtlik. Mingeid vigastusi tal sel hetkel naisel ei näinud. Ta rääkis Mga, kui viimane ei vastanud midagi. Ta liikus maja esimesele korrusele, kui talle meenus, et oli jätnud telefoni M ja Alexandri korterisse. Ta läks tagasi teisele korrusele, kuid Mt seal enam ei olnud. Ta helistas mitu korda korteri x uksekella, kuid mitte keegi korteris sees ei vastanud. 31.03.2018 läks ta uuesti Alexandri juure, et enda telefon kätte saada. Z.R avas ukse ja M seisis tema selja taga. Korterisse sisse astudes hakkas M rääkima, et teda üritasid eile õhtul kaks meest röövida, kes lõid teda ja üritasid temalt telefoni võtta. Samal ajal osutas M enda näole, millel oli muhk. Mingeid muid vigastusi ta Ml ei näinud. Samal ajal, kui M sellest rääkis, seisis Z.R vaikides ilma igasuguse emotsioonita. Ta ei uskunud M juttu ja arvas, et Z.R oli Mle selle muhu tekitanud eelmisel päeval kui nad korteris tülitsesid. Ta ei esitanud röövi kohta mingeid täpsustavaid küsimusi, kuid sai aru, et politseisse ei olnud Z.R ega M pöördunud. Ta võttis enda telefoni ja jäi Alexandriga paariks minutiks juttu rääkima. Samal ajal ütles M, et läheb viskab pikali kuna ta pea käib ringi. Alexandriga tal röövimise teemal juttu ei olnud. Tunnistaja A K ütluste (I kd tl 99-102) kohaselt elab ta x asuvas majas. 31.03.2018 oli ta koos oma poiss-sõbra I D tulnud x maja juurde. Autost väljudes nägi ta Mt, kes kõndis vaevaliselt, oli küürus, hoidis kõhu juurest kahe käega enda ümbert kinni ning ta käes oli vist lapse eredat värvi hommikumantel. M juuksed olid sassis, nägu oli paistes, suu verine, samuti verised käed. M suust tuli palju verd. Ta hüüdis Mt kolm korda, kuid viimane ei reageerinud.

Ta läks tema juurde ning M pööras end vaevaliselt tema poole. Ta nägi M vigastusi ning küsis, et kas jälle toimus peksmine. Ta küsis seda, kuna teadis, et ka varem on Z.R Mt peksnud. Samuti on ta pidanud ühe korra ka politsei sellepärast kutsuma. M andis noogutades mõista, et Z.R oli peksnud teda. Tunnistaja I B ütluste (I kd tl 107-110) kohaselt on ta M R ema. 30.03.2018 helises tema uksekell ja ukse taga oli M. Ta nägi M näos hematoomi ning M ütles, et nad tülitsesid Alexandriga. M hoidis kinni enda käega ühest küljest, liikus vaevaliselt ja ütles, et tahab väga magada. Seda, et Z.R oleks Mt löönud seda M talle ei rääkinud, samuti ei rääkinud M, et keegi oles teda röövida üritanud või talle kallale tulnud. N R tunnistajana antud ütluste (I kd tl 111-113) kohaselt rääkis 01.04.2018 talle ta ema, et M on haiglas, kuid M ei öelnud, et teda oleks röövitud, kukkunud kuskile või millegi vastu. Nüüdseks teab põhjust, et Z.R on kinni peetud raskete tervisekahjustuste tekitamise eest Mle. Z.R kahtlustatavana antud ütluste (I kd tl 211-212; 213-215) kohaselt ei ole tema oma elukaaslast M Rt ajavahemikul 30.03.2018-01.04.2018 löönud või peksnud ja tema meelest ei olnud nemad ka neil kuupäevadel tülitsenud. Kuigi süüdistatav kohtueelsel menetlusel eitas kannatanu korduvat peksmist üle keha käte ja jalgadega, siis kohtuistungil süüdistatav tunnistas süüd. Asitõendi vaatluse protokolli (I kd tl 117-200) kohaselt on vaadeldud videosalvestisi, mis kajastavad xmaja trepikojas toimuvat ja millest on näha, kuidas vigastatud M R liigub ülevalt korruselt alla, tunneb end silmnähtavad halvasti, hoiab kinni vasakult kehapoolelt, hoiab end kägaras. Temale läheneb agressiivse hoiakuga elukaaslane Z.R , kes istub M R kõrvale, näeb, et viimane tunneb end halvasti, kuid sellest hoolimata lööb süüdistatav korduvalt ja äkiliselt kannatanut rusikaga ja lahtise käega vastu pead ning haarab kinni tema kõrist ja lükkab selili. Eelnimetatud tõendid kinnitavad, et kehalise väärkohtlemise kannatanu M R vastu pani toime süüdistatav Z.R . Kohtul ei ole põhjust asuda seisukohale, et kannatanu suhtes pani vägivalla toime 30.03.2018 korteris viibinud M Ž , kuna ükski kriminaalasjas esitatud tõenditest ei viita sellele. Kannatanule M Rle tervisekahjustuse tekitamist 30.03.2018 ja selle eluohtlikkust kinnitab isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 18E-PõI0067 (I kd tl 91-92). Vastavalt eksperdiarvamusele tuvastati M Rl järgmised tervisekahjustused: vasakul VIII-XI roide murrud koos vasakpoolse õhkrinnaga, vasaku neeru põrutus ning nahaalused verevalumid parema silma laugudel ning paremal oimu ja põsesarna piirkonnas, parema õlaliigese üla-ja tagapinnal ning vasakul puusal. Ekspertiisi kohaselt on vasakpoolsete roiete murrud koos vasakpoolse õhkrinnaga eluohtlik, kuna õhkrind põhjustab ägedat hingamispuudulikkust. Eksperdiarvamuse põhjenduse kohaselt sõltub roidemurdudega kaasneva õhkrinna välja kujunemine mitmetest erinevatest teguritest, mistõttu ei ole välistatud eluohtliku seisundi kujunemine ka päevades mõõdetava ajavahemiku möödudes tervisekahjustuste tekitamisest. Teised kannatanul esinevad vigastused ei olnud eluohtlikud ja nende paranemine kestab kuni neli nädalat. Arvestades vigastuste morfoloogilisi iseärasusi ja lokalisatsiooni on tegemist tömbile traumale iseloomulike tervisekahjustustega, mis võisid olla tekitatud hulgalistest löökidest kõva tömbi esemega, sh löökidest rusikaga ja jalaga. Vasakpoolsete roidemurdude löögimehhanismi kinnitab samaaegne vasaku neeru põrutuse olemasolu, mille saamine oma kasvu kõrguselt kukkumisel ei ole tõenäoline. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud 30.03.2018. Trepikoja turvakaamera salvestusest nähtuvalt on kannatanul vasakpoolsed roidemurrud tekitatud enne 30.03.2018 kella 15.56. Kohtu hinnangul ühtivad erinevate tunnistajate ütlused olulises osas ning on muude kirjalike tõenditega kogumis usaldusväärsed. Seega on tõendamist leidnud, et Z.R 30.03.2018 enne kella 16.00 Tallinnas xkorteris peksis M Rt näkku ja kehasse, seejärel kella

16.03 paiku Z.R haaras L tee 38 kortermaja trepikojas kannatanul kõrist ning lükkas silmnähtavalt eelneva peksmise tõttu valude käes kannatava M R selili. Seejärel lõi Z.R kannatanut nii rusikaga kui lahtise käega korduvalt vastu pead. M R sai löömise tagajärjel järgmised tervisekahjustused: vasakul VIII-XI roide murrud koos vasakpoolse õhkrinnaga, vasaku neeru põrutus ning nahaalused verevalumid parema silma laugudel ning paremal oimu ja põsesarna piirkonnas, parema õlaliigese üla- ja tagapinnal ning vasakul puusal. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korras (Vabariigi valitsuse määrus nr 266 13.08.2002) lähtudes on M Rl sedastatud vasakpoolsete roiete murrud koos vasakpoolse õhkrinnaga eluohtlik tervisekahjustus. Seega on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas kannatanule peksmise tagajärjel vasakpoolsete roiete murrud koos vasakpoolse õhkrinnaga, s.o tervisekahjustuse, mis on eluohtlik. Järgmisena peab kohus hindama Z.R-i tegevuses KarS § 118 lg 1 p 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega on oluline tuvastada, kas süüdistataval oli tahtlus ka tagajärje suhtes ehk et kas ta soovis, et tema tegevuse tulemusena tekiks kannatanul oht elule. Süüteokoosseisu subjektiivse küljega seonduvalt ei kinnita tõendid Z.R-i soovi ja eesmärki põhjustada kannatanule M Rle just sellist vigastust, milline põhjustab ohu elule. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine kavatsetult, sest kavatsetuse puhul on koosseisupärane tagajärg nii teo eesmärgiks kui ka sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb. Kohtu hinnangul pidi süüdistatav ette nägema, et pekstes naisterahvast, kes on temast oluliselt väiksem nii kaalult kui kasvult, korduvalt käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse nagu seda on keha ja pea, võib kannatanu saada tõsise vigastuse, mis võib olla eluohtlik. Ka keskmise elukogemusega isik saab aru, et meesterahva poolt naise valimatu peksmine võib põhjustada raskeid tagajärgi ja ohu elule. Kuid süüdistataval oli sellest ükskõik, mida näitab ka süüdistatava käitumine, s.o nähes trepikojas kannatanut, kes tundis end silmnähtavalt halvasti, kuid sellest hoolimata lõi enda elukaaslast korduvalt ja äkiliselt rusikaga ja lahtise käega vastu pead ning haaras kinni tema kõrist ja lükkas ta selili. Seega süüdistatav tegutses tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, s.t ta pidas võimalikuks kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamist. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud vägivallateoga, millega põhjustati kaudse tahtlusega eluohtlik tervisekahjustus. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Z.R tekitas teisele inimesele tervisekahjustuse, millega on põhjustatud oht elule, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Raskendavaks asjaoluks loeb kohus süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdistatavast majanduslikus sõltuvuses KarS § 58 p 4 mõttes, kuivõrd kriminaalasja materjalidest nähtub üheselt, et kannatanu on süüdistatava ülalpidamisel ning tööl ei käi. Seejuures maksavad kannatanu lapse ülalpidamiskulusid osaliselt kannatanu enda vanemad. Kergendava asjaoluna peab kohus võimalikuks arvestada süüdistatava kahetsusavaldusega ning vabandamisega kannatanu ees kohtuistungil. Samuti peaks kohtu arvates karistuse raskust kergendamise suunas mõjutama asjaolu, et tekkinud konflikti hetkel, mis lõppes elukaaslase poolt kasutatud vägivallaga, olid mõlemad isikud alkoholijoobes. Nii kannatanu enda kui ka tunnistaja M Ž ütluste kohaselt tarvitasid nad 30.03.2018 x korteris alkoholi. Seega tekkis konflikt ühise alkoholi tarvitamise käigus, millest saab järeldada, et süüdistatava poolne vägivald võis tuleneda süüdistatava ja kannatanu omavahelistest suhetest, mis teravnesid ühiselt tarvitatud alkoholi tarvitamise käigus. Eeltoodust lähtuvalt ning arvestades tervisekahjustuse ulatust ning kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud, leiab kohus, et süüdistatavale saab mõista karistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Hinnates Z.R-i süü suurust KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 2 kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, millega tekitati kannatanule tervisekahjustusi ja valu. Kriminaalasjade materjalidest nähtub, et Z.R-i ja M R suhtes on läbi viidud lepitusmenetlus (I kd tl 63-64), kuid see ei ole olnud tulemuslik, kuivõrd elukaaslane Z.R peksis kannatanut uuesti ja veel raskemini, tehes seda pärast kinnipidamisel viibimist ja tõkendi elukohast lahkumise keeld kohaldamist. Kuigi vägivald ei olnud väga intensiivne, siis on tegemist 2 kvalifitseeriva tunnuse esinemisega, s.h lähisuhte vägivallaga, mistõttu hindab kohus süüdistatava süüd keskmiseks. Arvestada tuleb ka seda, et kuivõrd tegemist on korduva perevägivallaga, mis on ühiskonnas väga taunitav, siis peab karistus väljendama ühiskonna hukkamõistu sellisele käitumisele. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et perevägivalla eest mõistetakse karistuseks vangistus, suurendab ka teiste isikute turvatunnet. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses vaid osaliselt tunnistanud süütegude toimepanemist, kuid kohtuistungil enda süüd tunnistanud. Kohtuistungil vabandas süüdistatav kannatanu ees. Seega arvestab kohus süüdistatava kahetsusavaldusega ning vabandamisega kannatanu ees kohtuistungil. Raskendavaks asjaoluks loeb kohus süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdistatavast majanduslikus sõltuvuses KarS § 58 p 4 mõttes. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Arvestades kõike eeltoodut, s.h raskendava asjaolu esinemist, on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistus mingil määral alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Liitkaristuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 64 lg-st 1, mille kohaselt samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kuna KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteod olid suunatud sama õigushüve vastu, kuid toime pandud erineva tahtlusega, peab kohus vajalikuks kohaldada süüdistatava suhtes rangeimat karistuste liitmise viisi, s.o üksikkaristustest raskeima suurendamist, kuid seda mitte täies ulatuses.

Karistusregistri andmete kohaselt on Z.R-i varem karistatud Harju Maakohtu 11.07.2013 otsusega KarS § 1331 lg 2 p 1, 2 ja § 263 p 1, 4 järgi. KarS § 73 lg 2 kohaselt kuulus koheselt ärakandmisele vangistus 9 kuud ning ülejäänud osa karistusest jäeti KarS § 73 lg 1 alusel 3 aastase katseajaga kohaldamata. Seega on isikut ka varem vägivallaga seotud kuritegude eest karistatud. Kuivõrd kriminaalasi lahendatakse lühimenetluses, tuleb vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendada süüdistatavale mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-199-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus ja 1 kehtiv väärteokaristus. Karistusseadustik võimaldab karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel kohaldada nii KarS § 73 kui ka § 74 sätteid. Karistuse kohaldamata jätmise tingimuste valikul tuleb käesoleval juhul lähtuda süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo iseloomust ning süüdistatava suhtumisest oma teosse. Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Kohus ei saa karistuse mõistmisel lähtuda asjaolust, et kannatanu M R ei käi tööl ning ta on majanduslikult sõltuv süüdistatavast ja taotleb seetõttu süüdistatava karistamata jätmist. Vabadusse jäädes asuks Z.R elama enda endisesse elukohta x, kus ta puutub kokku kannatanuga, mis võib viia uute konfliktide tekkimiseni. Samuti on süüdistatava teod ajas muutunud intensiivsemaks ja ohtlikumaks ning süüdistatava vägivaldne käitumine kannatanu suhtes on olnud pikaajaline ja korduv. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale mõistetav karistus tuleb täitmisele pöörata. Prokurör on kohtuistungil taotlenud lisakaristusena süüdistatava Z.R-i Eesti Vabariigist välja saatmist. KrMS § 233 lg 1 ja § 268 lg 1 kohaselt lahendatakse kriminaalasi lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal ning süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis ei ole prokurör esitatud asjaolusid ega tõendeid isiku riigist väljasaatmise vajalikkuse ja vältimatuse kohta. Süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt on ta sündinud Eestis, omandanud siin hariduse ja ta töötab siin, samuti elavad kriminaaltoimiku andmetel siin tema õde ja ema. Kriminaaltoimikust ei nähtu andmeid, mis viitaks süüdistatava mingilegi seotusele riigiga, mille kodanik ta on. Seega on süüdistatav lahutamatult seotud Eesti Vabariigiga ning sellise lisakaristuse kohaldamiseks peaksid esinema eriti mõjuvad põhjendused. Selliseks põhjenduseks saaks olla inkrimineeritud kuritegude iseloom ja korduvad karistused samaliigiliste süütegude toimepanemise eest. Süüdistatavat on varem karistatud teiseliigiliste kuritegude toimepanemise eest, kuigi ühel juhul on samuti tegemist olnud vägivallaga seotud kuriteoga. Samas peab aga eelkõige arvestama nende kuritegudega, milliste toimepanemises süüdistatavat konkreetses kriminaalmenetluses süüdistatakse. Menetletavas kriminaalasjas süüdistatakse süüdistatavat vägivallaga seotud kuritegudes, mis on toime pandud lähisuhtes ja kannatanuks on olnud süüdistatava elukaaslane. Seega ei ole need kuriteod hinnatavad üldohtlikena või Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavatena, vaid need on toime pandud lähedaste ringis, s.t need kuriteod ei ole väljunud avalikku ruumi ega ole ohustanud teisi ühiskonna liikmeid. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude iseloom ei ole selline, mis tingiks süüdistatava väljasaatmise teiste ühiskonnaliikmete kaitsmise eesmärgil ja et tema jäämine Eesti Vabariiki võiks tema karistuse kandmiselt

vabanemise järgselt ohustada paljusid ühiskonnaliikmeid. Seetõttu jätab kohus prokuröri taotluse süüdistatava suhtes lisakaristuse kohaldamiseks tähelepanuta.

tegemist on teabekandjatega, millel on tõendamiseset puudutav oluline tõendusteave, tuleb need teabekandjad jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Kriminaalmenetluse käigus on M Rle tagastatud tema jope. Kuivõrd asja omanik on tuvastatud ja asi on tagastatud asja omanikule, tuleb asi jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule M R. Kriminaalasja kohtueelsel menetlusel avastati N S nimele väljastatud Viru Keskuse kaart, milline on tagastatud Viru Keskusele. Kuivõrd tegemist on Viru Keskuse kaardiga ja asja omanik on tuvastatud ning asi tagastatud asja omanikule, tuleb asi jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule Viru Keskusele.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.