Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

pead, kuid kannatanu suutis kõrvale põigata ja löök tabas vasakut õlga. Seejärel lõi süüdistatav kannatanut korduvalt jalaga üle keha, kuni kannatanul õnnestus põgeneda. Enda tegevusega tekitas Mario Kinnes M P-le füüsilist valu ja kehavigastusi – silmalau lahtise haava, nina ja alalõua põrutuse, pea pindmised hulgivigastused ning reiekontusiooni. Seega pani Mario Kinnes toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, s.o KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

pandud I astme kuriteo toimepanemine. Ainult süüdistuse või süü omaksvõtu põhjal sellist järeldust aga teha ei saa, see oleks KarS § 7 lg 1 süütuse presumptsiooni rikkumine, s.o kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kui aga puudub kasvõi üks objektiivse koosseisu element, siis ei saa isikut selles kuriteos süüdi tunnistada. Seega peab kohus antud juhul analüüsima, kas võib tegemist olla KarS § 307 lg 1 sätestatud kuriteo katse toimepanemisega. Eeltoodud seisukohta toetab ka riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-107-13, mille kohaselt asjaolu, et isikut pole võimalik süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda aga seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 23 ja 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 17.1). Omaksvõetud kohtupraktikast lähtuvalt tuleb kuriteokatse puhul alustada subjektiivse koosseisu tuvastamisega, ehk millele oli süüdistatava tahe suunatud. Esimese astme kuriteo teadvustamisel ei pea isiku tahtlus ulatuma teole antava kriminaalõigusliku hinnanguni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-66-03, p 8). Seega peab praegusel juhul analüüsima, kas süüdistatav pidas vähemalt kaudse tahtlusega võimalikuks, et S. T hoidis tema üürikorteris magamistoa sahtlis suures koguses narkootilist ja psühhotroopset ainet. Süüdistatava ja S T ütluste kohaselt elasid nad enamuse ajast koos XXX üürikorteris, kus oli kaks tuba ning mille võti oli ka S. T-l. Magamistoas magas üldjuhul süüdistatav ja teises toas diivanil S. T. Vahel juhtus ka vastupidi. Süüdistatav kinnitas, et ta hoidis magamistoa riiulil karbikest, kus oli sees igasugu pudi padi, seal hoidis ta ka oma kanepit. Narkootilisest ainest ei teadnud süüdistatav enda sõnul midagi. XXX läbiotsimisprotokolli kohaselt (II kd tl 5-7) oli tegemist 2-toalise ja avatud köögiga korteriga. Köögi osast söögilaua pealt leiti valget värvi kauss, mille sees oli plastikust kõrs, näha oli valget värvi pulbri jäägid ja 2 kaarti. Magamistoas voodi kõrval paremal pool oleva öökapi sahtlis oli sigaretipakk, mille sees eri kuju ja värvusega tabletid ning musta värvi topsik „besafe“, mille sees 2 kapslit ja 1 tablett. Seinariiulil oli karp kirjaga Thunder, mille sees 6 kilenutsakut. Ekspertiisi akt nr 17E-AN0705 (II kd tl 19-21) kohaselt oli tegemist narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega (5,62 grammi kokaiini sisaldusega pulbrit, milles puhast kokaiini 2,01 grammi; 0,92 grammi psühhotroopse aine klonasepaami sisaldusega tablette kokku 11,5 tk, milles puhast klonasepaami 0,023 grammi; 0,348 grammi alprasolaami sisaldusega tablette 4 tk). Edasi juhib kohus tähelepanu ekspertiisiaktile nr 17E-GE0702 (II kd tl 35-41), millest nähtuvalt saadi kilepaberilt nr 5 (mis oli karbis Thunder, pakend nr xx 8) võetud proovist DNA-analüüsil täisprofiil, mis pärineb enam kui ühelt isikult. Tulemuste alusel ei saa välistada S T pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis ja ei saa kindlalt välistada Mario Kinneselt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-29-14 p 12 kohaselt DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud kolleegiumi hinnangul üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd

võimalik ka vastupidine versioon - et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Kolleegium möönab, et kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNA-ekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada. Ekspertiisiakt nr 17E-GE0899 (II kd tl 45-49) kohaselt arvutati tõepära suhe proovist A172103 leiduva (kilepaberilt nr 5) bioloogilise materjali pärinemise kohta Mario Kinneselt. Tulemuseks saadi, et antud DNA-profiili saamine on 103 korda tõenäolisem, et bioloogilise materjali allikaks on Mario Kinnes ja kolm tundmatut isikut, võrreldes sellega, et bioloogilise materjali allikaks on neli juhuslikult valitud tundmatut isikut. Seega tõenäosus, et kilenutsakul oli tegemist süüdistatava DNA-profiiliga on 103 korda suurem, kui et ei olnud tegemist süüdistatava DNA profiiliga. Süüdistatav ise selgitab oma DNA sattumist kilenutsakule (mille sees oli narkootiline aine) selliselt, et võttis samal hommikul oma karbist kanepit ja nägi karbis ka kilenutsakuid, võis need korraks kätte võtta ja siis tagasi panna. Rohkem nendele ei mõelnud. Tablettide kohta arvas, et need on keegi tuttav tema juurde unustanud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et narkootiline aine leiti magamistoa riiulilt suure karbi seest, kus oli sees pudi-padi ja üks väiksem karp Thunder, mille sees omakorda oli 6 narkootilise ainega kilenutsakut. Seega siinkohal on süüdistatava ütlused vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokolli lisas olevate fotodega (II kd tl 8). Suurt karpi avades ja kanepit võttes, ei saanud süüdistatav kilenutsakuid näha, sest selleks pidi ta avama ka suures karbis olnud väiksema karbi Thunder ja sealt seest välja võtma kilenutsaku valge pulbriga. Ka eelpool välja toodud DNA ekspertiisiakt kinnitab seda, et kilenutsakul oli Mario Kinnese DNA. Seega on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et süüdistatav kilenutsakuid nägi ja katsus ning on seda ka ise tunnistanud. Samas väitis süüdistatav, et tal ei olnud aimugi, mis seal kilenutsakute sees võis olla. Kohus ei pea süüdistatava sellekohaseid ütlusi eluliselt usutavaks järgmistel põhjustel. Esiteks on süüdistatava puhul tegemist isikuga, kes on eelnevalt narkootikume tarbinud ning ta enda ütluste kohaselt läks ta üle kanepile, kui naturaalsemale narkootilisele ainele. Seega on süüdistatav ka ise tunnistanud, et varasemalt on ta kokku puutunud kangete narkootiliste ainetega. Selleks ei pea olema isegi mitte varasemalt narkootiliste ainetega kokku puutunud isikuks, et aru saada, et niiviisi kilenutsakutesse pakitakse just narkootilisi aineid, mitte nt jahu või suhkrut, mida hoitakse tavaliselt köögis, mitte magamistoas ja käeulatuses. Kohus juhib uuesti tähelepanu sündmuskoha vaatlusprotokollile, millelt nähtub, et köögilaual oli taldrik, valge pulbri jäägid, erinevad kaardid ja kõrs. Süüdistatav ütles, et tema öösel magas ja hommikul kööki minnes võis aimata, mis suunas pidu oli korterikaaslasel S. T-l see õhtu läinud. Seda võis ta oma sõnade kohaselt järeldada köögilaual olevate esemete järgi. Seega tunnistab süüdistatav ka ise, et ta oli teadlik sellest, et S. T tarvitas narkootikume ja mitte ainult sel korral. Eeltoodust saab järeldada, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama, et kilepallikestes, millel oli ka süüdistatava enda DNA-d, oli narkootiline aine, mis ei olnud kanep.

Ka S T ise tunnistas sellel õhtul narkootikumide tarbimist köögis, kuid temaga samal ajal ja samas toas koos olnud E-E K kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et narkootikume nad ei tarvitatud, tarbisid vaid alkoholi. Tegemist oli avatud köögiga ja köögilaual avanev vaatepilt ei saanud jätta mitte mingisugust muud muljet, kui et sellel ööl oli kasutatud narkootikume. Seega tunnistaja E-E K ütlusi selle kohta, et tema narkootikumide tarvitamist ei näinud, ei pea kohus usaldusväärseks. Kõigest eeltoodust lähtuvalt, ei ole eluliselt usutav, et varem narkootikume tarbinud süüdistatav ei oleks aru saanud, et karbist leitud nutsakute puhul võib tegemist olla narkootilise ainega. Ka keskmine kõrvalseisja, kes ei ole varem narkootikumidega ise kokku puutunud, kahtlustaks, et väikestesse nutsakutesse keeratud valge pulbri puhul võib tegemist olla narkootilise ainega. Ei oma tähtsust, kas süüdistatav seda kindlalt teadis või mitte, aga võimalikuks pidi süüdistatav seda pidama. Ekspertiisiakti kohaselt oli kilenutsakutes oleva pulbri ja köögitaldrikult leitud pulbrijääkide puhul tegemist narkootilise ainega ja suure kogusega (II kd tl 19-23). Juba ühe nutsaku puhul oleks tegemist olnud suure kogusega, kuid antud juhul oli tegemist 6 nutsakuga. Kohtu hinnangul saab menetluses tuvastatu pinnalt sedastada, et süüdistatav pidas võimalikuks, et tema magamistoas asuvas karbis olnud kilenutsakute sees olev valge pulber on narkootiline aine ja purgis olevate tablettide puhul on tegemist psühhotroopsete ainetega, kuid tal oli sellest ükskõik. Ta ei pidanud vajalikuks selle kohta S. T-lt aru pärida ega pidanud vajalikuks ka politseid sellest teavitada. Ka kohtuistungil ütles süüdistatav, et oma sõpra ta politseile üles ei annaks. Seega on tuvastatud KarS § 307 lg 1 subjektiivne külg ehk süüdistatav pidas võimalikuks, et tegemist on S T poolt toime pandud I astme kuriteo toimepanemisega, millest ta ei teavitanud politseid teadlikult. Edasi analüüsib kohus KarS § 307 lg 1 objektiivset koosseisu. Käesoleva kohtumenetluse alguses menetleti ka S T poolt toimepandud kuritegu KarS § 184 lg 2 p 1 järgi grupis koos Mario Kinnesega. S T võttis kogu süü enda peale ja väitis, et ta pani kuriteo toime üksinda ja Mario Kinnes sellega seotud ei olnud. Seega eraldati S T kohtuasi kohtuliku menetluse jätkamiseks kokkuleppemenetluses ja S T süüdistus kvalifitseeriti sõlmitud kokkuleppes KarS § 184 lg 1 järgi. Antud juhul ei ole prokurör esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et S T oleks I astme kuriteos KarS § 184 lg 1 alusel süüdi mõistetud. Käesoleval hetkel saab seda küll eeldada, et eraldi menetlusse eraldatud kriminaalasi S. T süüdistuses lahendatakse kokkuleppemenetluses ja kohtulik arutamine lõpeb eeldatavalt süüdimõistva kohtuotsusega kui S. T kohtuistungil kokkuleppest ei loobu, kuid vaid eeldustele ei saa rajaneda teise isiku süüdimõistmine kuriteos, mis objektiivsest küljest eeldab S T I astme kuriteos süüdimõistvat ja jõustunud otsust. Kuigi süüdistatav pidas võimalikuks, et S T on I astme kuriteo toime pannud, ei ole kohtule esitatud ka ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatav oleks politseile sellest teada andnud. Ka XXX läbiotsimisprotokollist (II kd tl 5-8) nähtub, et Mario Kinnesel ei olnud midagi ebaseaduslikku välja anda, seega ei viidanud süüdistatav ka siis karpidele, kus olid sees kilenutsakud ja tabletid, kui politsei tuli juba ise korterisse läbiotsimist tegema. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et ta ei ole selline, kes annaks oma sõbra üles. KarS § 307 lg 3 välistab teatamise kohustuse vaid teo toimepanija vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema suhtes. S T eelnevasse loetelusse aga ei kuulu. Seega on tõendamist leidnud objektiivse koosseisu element, s.o politseile teatamata jätmine, kuid mitte I astme kuriteo toimepanemine T poolt. Subjektiivsest küljest on aga tuvastatud, et süüdistatav pidas võimalikuks T poolt toimepandud I astme kuriteo toimepanemist, aga tahtlikult ei teavitanud ta sellest politseid. Sellisel juhul tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida kuriteo katsena. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud Mario Kinnese poolt teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise katse, s.o KarS § 307 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud episood KarS § 200 sätestab, et röövimine on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Kõigepealt analüüsib kohus, kas süüdistatava poolt toimus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.t kas tegemist oli süüdistatava jaoks võõra vallasasjaga. Ning edasi, kas süüdistatav kasutas asja hõivamiseks vägivalda. Kannatanu M P ja süüdistatava ütlused ühtivad selles osas, et 08.09.2017 õhtul võttis kannatanu süüdistatava Vesivärava tänaval oma takso Opel Astra reg. nr XXX XXX peale ja viis Akadeemia teele. Ka asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt (II kd tl 167-177), milles on vaadeldud Vesivärava 37 asuva Torupilli Selveri turvakaamerate salvestusi, nähtub kuidas 22.55 liigub takso (Opel Astra reg. nr XXX XXX) koos sinna sisenenud meesterahvaga Gonsiori tänava poole. Süüdistatav istus taksojuhi kõrval istmel ja oli heas meeleolus. Arve oli 14 eurot. Edasiste sündmuste osas süüdistatava ja kannatanu ütlused aga erinevad. Kannatanu ütluste kohaselt tekkis tüli arusaamatusest raha tagastamisel. Noormehel oli klambriga pakk 50-euroseid, mille peal 15 eurot. Noormees andis talle 10 ja 5 eurose ja tema andis tagasi 1 eurose. Siis lähenes tagant buss ja ütles noormehele, et välju nüüd ja ulatas talle veel takso põrandal istme ees maas olnud kilekoti, hakkas vaikselt liikuma. Siis äkki hüppas noormees autosse tagasi ja lõi teda rusikaga mitu korda näkku. Tema oli turvavööga kinni, vasaku käega roolis autot ja paremaga proovis end kaitsta. Peatas auto ja noormees hakkas taksomeetrit haarama ja telefonihoidik purunes. Tema jõudis turvavöö lahti teha ja väljus autost. Noormees karjus, et anna raha tagasi. Näitas noormehele 15 eurot, mis ta oli andnud, aga noormees ütles, et oli andnud 50. Siis lõi noormees teda jalaga vastu jalgu ja ta kukkus maha, noormees võttis 15 eurot ta käes ära. Arvas, et noormees peksab ta surnuks, üritas bussi põgeneda, aga bussi uksed olid kinni. Siis nägi auto kõrvalistmel süütevõtit, noormees oli teisel pool autot. Ta hüppas autosse, pani uksed kinni, aga noormees hüppas kapotile ja lõi jalaga esiklaasi. Jõudis kuidagi Szolnoki juurde sõita, kus seisid teised autod ja palus hädaabisse helistada, kuna ta enda telefoni oli noormees kaasa napsanud. EMOs helistas talle dispetšer ja küsis, miks ta tellimusi vastu ei võta, sest GPS seadme abil on ta asukoht tuvastatav. Vastas, et on haiglas. Süüdistatava ütluste kohaselt andis ta taksojuhile 50 eurose, arve oli 14, aga tagasi sai vaid 1 euro. Läks juba autost välja, kui arvas, et nii seda asja jätta ei saa ja küsis arvet ja raha tagasi. Takso hakkas juba liikuma, hüppas autosse sisse ja võttis süütevõtme välja, siis tundis lööki ja talle tundus, et taksojuht tahab põgeneda. Lõi taksojuhti 2 korda vastu nägu ja küsis raha tagasi. Sai 15 eurot, aga sellest ei piisanud. Kui taksojuht oli autost välja tulnud, siis lõi taksojuhti veel jalaga. Taksojuhil õnnestus põgeneda. Tema läks sünnipäevale edasi. Ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, kuidas valge kilekotiga noormees liigub kell 23.18 Tallinnas Akadeemia tee maja nr 42 juures (II kd tl 181- 189). Siis avastas ta taskust võõra telefoni. Kuna on varem röövimise eest kinni istunud, siis tahtis telefoni ära anda. Endal tal oli kaasas 2 iPhone ning seda kaasahaaratud telefoni ta ei vajanud. Jõudis sünnipäevale, mängis piljardit ja siis mingi aja möödudes läks sõbraga telefoni putkasse viima. Kohtueelses menetluses ütles, et viis ise telefoni putkasse, sest ei tahtnud sõbrale tüli teha. Tegelikult läksid sõbraga koos putkasse ja sõber andis telefoni üle ja ütles, et leidis selle maast. Edasi hindabki kohus kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Siinkohal juhib kohus tähelepanu kannatanu 08.09.2017 kell 23.19 hädaabi numbrile tehtud kõne väljavõttele (kd II tl 157-163). Selle kohaselt P selgitab, et viis taksoga 25 kuni 30-aastase

noormehe Akadeemia teele, arve oli 14 eurot. Ta võtab 50 välja. Ma ütlen: „ei, seda on palju. Vaat anna 10 ja 5. Ta andis mulle 10 ja 15. 15. Mina annan talle euro tagasi. Pärast tal, tähendab, kiilus kinni. Ütleb, et ma andsin sulle 50. Aga raha ta ka rebis mul käest ja napsas minu töötelefoni. Ja mina ütlen, vaat, sa näed, vaat selle raha andsid sa mulle. Mul lihtsalt ei ole seda, üldse ei ole rohkem mingit raha. Ma andsin sulle euro tagasi. Ei, ma andsin sulle 50. Ja löök mulle pähe... Ta lõi mul veel esiakna puruks...Ta peksis mind jalgadega. Kannatanu on kõnet tehes olnud vahetult toimunud sündmuste mõju all, tal ei ole olnud aega välja mõelda valesid või endale soodsamat versiooni, vaid ta on andnud vahetult edasi juhtunud sündmuse asjaolusid. Seega peab kohus antud kõne väljavõtet usaldusväärseks tõendiks. Kuna kannatanu kohtuistungil antud ütlused 10 ja 5 euro saamise osas riimuvad kõneväljavõttes öelduga, siis peab kohus kannatanu sellekohaseid ütlusi usutavaks ning puudub alus nende usaldusväärsuses kahelda. Kohus juhib tähelepanu, et süüdistatava ütlusi sündmuste käigu osas ei kinnita ükski tõend. Süüdistatav väitis, et kannatanu lõi tal esimesena pea veriseks. Et verd lausa tilkus peast ja ta pidi seda hiljem WC-s pesemas käima. Ekspertiisiakti nr 17E-GE0959 (II kd tl 148-154) kohaselt on taksost verekahtlastest määrdumistest DNA proove võetud, kuid taksost leiti ainult kannatanu verd, süüdistatava verd ei leitud. Samas kui uskuda süüdistatava juttu, et ta peahaavast tilkus verd, siis oleks pidanud ka tema verd taksosse tilkuma. Samuti ei kinnita ükski kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja seda, et süüdistatava pea oleks katki olnud. Süüdistataval oli võimalus oma peahaava tõendamiseks tunnistaja kohtusse kutsuda, seda aga tehtud ei ole. Süüdistatav on kahtlustatavana kinni peetud 30.10.2017 (II kd tl 237-246), s.o poolteist kuud hiljem. Süüdistatava läbivaatusprotokolli kohaselt (II kd tl 247-255) on tal kulmu kohal arm ja käenukid katki. Samas need fotod on tehtud üle pooleteise kuu hiljem ja neid ei saa kuidagi seostada 08.09.2017 sündmustega. Seega ei tõenda vaatlusprotokolli fotod seda, et kannatanu oleks 08.09.2017 M. Kinnest löönud. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et süüdistatava sellekohased ütlused, et taksojuht tal pea esimesena veriseks lõi, ei ole tõendamist leidnud. Süüdistatav on kahtlustatavana kinni peetud 30.10.2017 (II kd tl 237-246), s.o poolteist kuud hiljem ning kahtlustuse teksti lugedes ning varem röövimise eest karistada saanud isikuna ka teades röövimise täpset koosseisu, oli tal aega mõelda selline versioon sündmuste käigu kohta, mis on talle soodsam. Seega, kuna kogutud tõendid viitasid kannatanule tervise kahjustuste tekitamisele tema poolt, siis selles osas süüdistatav tunnistab oma süüd. Raha võtmise osas, aga väidab ta, et tal olid kaasas ainult 50 kupüürised. Väide, et süüdistataval olid kaasas vaid 50 eurosed kupüürid kinnitab ainult süüdistatav ise. Ühtegi muud tõendit selle kohta esitatud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused selles osas ei ole eluliselt usutavad. Esiteks on need vastuolus kannatanu ütlustega, mida kinnitab ka eelpool väljatoodud kõne hädaabile, et süüdistatav andis 10 ja 5 eurose, aga oli ka patakas 50 euroseid, mis olid klambriga kinni. Teiseks väitis kannatanu, et kõik taksojuhid teavad seda, et kui nad korrektselt raha tagasi ei anna (seda sendi täpsusega), siis järgneb sellele kaebus ja trahv. Seega töötades taksofirmas, kus taksojuhte jälgitakse ka GPS seadme abil, oleks selline pettus kergesti kindlaks tehtav ja karistatav. Kolmandaks kui kannatanut löödi rusikaga kõvasti mitu korda vastu nägu, siis peale seda oleks ta kasvõi kogu oma raha süüdistatavale andnud, et eluga pääseda. Kuna tal oligi vaid see 15 eurot, mis süüdistatav talle takso teenuse eest maksis, siis selle andis ta süüdistatavale tagasi. Seda enam, et kannatanu ütlustest nähtus, et ta oli kohutavalt hirmunud ja kartis, et ta tapetakse ära. Kohtu hinnangul 35 eurot ei ole selline summa, mille pärast ennast vigaseks peksta lasta või kedagi petta tasuks. Neljandaks, kui kannatanu oleks püüdnud süüdistatavat tõesti petta ja talle raha vähem tagasi anda, siis ei oleks tal olnud vajadust ise politseisse pöörduda, vaid siis ta oleks selle vahejuhtumi maha vaikinud

ja ennast ise süüdi tundnud. Kui süüdistatava versiooni uskuda, et temale anti 35 eurot vähem tagasi ja teda löödi esimesena, siis oleks ta pidanud ise politseisse pöörduma kui kannatanu. Seda süüdistatav aga ei teinud, seega ei tundnud ta tegelikult ennast ka kannatanuna. Auto reg. nr järgi ei oleks olnud raske hiljem taksojuhti kindlaks teha. Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendamist leidnud, et süüdistatav andis kannatanule taksoveo eest 15 eurot (10 eurose ja 5 eurose), mitte 50 eurot. Ning see taksojuhile antud 15 eurot muutus süüdistatava jaoks peale taksoteenuse eest maksmist võõraks varaks. Raha äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada esemete senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks esemete senise valdaja vastav nõusolek puudus. Kohtu hinnangul toimus raha äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatava käitumisest nähtub üheselt, et raha äravõtmisega sooviti selle omanik jätta sellest ilma kestvalt, s.t õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Mobiiltelefoni osas kohus aga süüdistuses esitatuga ei nõustu. Kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt (II kd tl 122-126) on vaadeldud kannatanu telefoni Huawei Honor, milles SIM-kaart (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) ja nähtub, et 09.09.2017 kell 01.32 on allalaaditud rakendus Huuuge Casino иѓровыѐ aвтoматы. Prokuröri väitel tõendab see seda, et süüdistatav hakkas kasutama mobiiltelefoni ja käitus kui selle peremees. Esiteks tõendab eeltoodud tõend ainult seda, et vastav rakendus on alla laetud kell 01.32, kuid mitte seda, kes seda tegi. Kohus peab esmalt vajalikuks osundada sellele, et süüdistatav on rahvuselt eestlane, kelle emakeel on eesti keel ja kes enda sõnul ei valda hästi vene keelt, siis tõusetub küsimus miks oleks pidanud ta allalaadimiseks valima venekeelse rakenduse kui on olemas piisavalt eestikeelseid, millest süüdistatav paremini aru saab. Teiseks selleks ajaks võis see telefon olla juba öökioskisse viidud, sest selle ära võtmisest oli möödunud juba 2,5 tundi. Vene keelt kõneleva tunnistaja J K ütluste kohaselt tõid kuskil kell 2 öösel kaks vene keelt kõnelenud noormeest (kohtusaalis viibijate hulgas ta kedagi ära ei tundnud) selle telefoni Öökioskisse, kus tema töötas. Telefon oli hõbedane ja katkise ekraaniga. Samuti tunnistas ta, et surfas selles telefonis natuke ja hommikul helistas telefoniraamatus olnud M-le, kes osutus telefoniomaniku abikaasaks. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et tunnistaja eesti keelt ei osanud ja tema ülekuulamiseks tuli kaasata tõlk. Seega ei ole kuidagi tõendatud asjaolu, et just süüdistatav vastavat mobiiltelefoni kasutas ja sinna venekeelse kasiino rakenduse alla laadis. Tõendatud on aga see, et telefon viidi kioskisse, et kannatanu selle tagasi saaks ja telefoni kannatanu ka tagasi sai. Seega mobiiltelefoni osas leiab kohus, et ei ole tõendamist leidnud, et süüdistataval oleks olnud eesmärk telefoni endale jõuga võtta, et see endale jätta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et süüdistatav kasutas telefoni ja et ta oleks jätnud omaniku telefonist kestvalt ilma ning seega puudub ka omastamise eesmärk. Seega mobiiltelefoni osas ei ole objektiivne koosseis täidetud ja selles osas süüdistatavat süüdi mõista ei saa. Nagu kuriteo asjaoludest nähtub ei pannud süüdistatav toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmist, vaid äravõtmine toimus vägivalda kasutades. Nimelt tuleneb alus selliseks järelduseks kõigepealt kannatanu ütlustest, mille kohaselt süüdistatav lõi teda paar korda rusikaga näkku ja pärast autost väljas olles veel jalaga vastu jalga, nõudes raha kogu vägivalla tarvitamise aja jooksul. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis on tõendatud isiku läbivaatuse protokolliga koos fototabeliga (II kd tl 114-118). Sellest nähtuvad kannatanu tervisekahjustused: parema silmalau lahtine haav, nina ja alalõua põrutus, vasakul reie tagaküljel paistetus. Samuti nähtuvad kannatanu Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostatud patsiendi EMO-kaardist raviasutuses fikseeritud vigastused: silmalau ja silmaümbruse lahtine haav, reiekontusioon, pea pindmised hulgivigastused. Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt

löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Äratundmiseks esitamise protokolli (II kd tl 200-204) kohaselt on M P fotolt ära tundnud Mario Kinnese, kui teda löönud ja röövinud isiku. Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda lõi, hakkas tal peast verd jooksma ja ta tundis valu. Vaadates fotosid ja EMO-s fikseeritud tervisekahjustusi, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanule tervisekahjustusi ning samuti tekitas sellise kehalise väärkohtlemisega valu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Edasi kannatanu annab taksoteenuse osutamise eest saadud raha, s.o 15 eurot süüdistatavale, kuna süüdistatav on teda juba 2 korda rusikaga näkku löönud. Seega süüdistatava poolt tekitatud vägivalla mõju all olles loovutab kannatanu oma valduses oleva vara, s.o 15 eurot süüdistatavale. Eeltoodud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatav võttis kannatanult vägivalda tarvitades ära 15 eurot, mis oli selleks ajaks juba süüdistatava jaoks võõras vara. Seega on antud juhul täidetud ka röövimise objektiivne koosseis. Kuna röövimise puhul ei oma tähtsust röövitud eseme väärtus, siis on röövimise objektiivne koosseis täidetud juba 15 euro röövimisega. Edasi hindab kohus subjektiivset külge kõigi kuriteo objektiivsete asjaolude suhtes. Kaitsja viitas kohtuistungil 2004 a Riigikohtu lahendile, mille kohaselt peab asja hõivamise suhtes ilmtingimata esinema kavatsetus. Kohus juhib tähelepanu, et tegemist on vana lahendiga ja toob välja riigikohtu uuema seisukoha, mille kohaselt röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Röövimise subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samaaegselt olemas olema ka asja hõivamise tahtlus (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). Seega KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena isegi ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul. Antud juhul nõudis süüdistatav kannatanult raha, milleks tal nagu eelpool tõendamist on leidnud, õiguspärast alust ei olnud. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku, võttis 15 eurot ja siis lõi veel paar korda kannatanut jalaga. Seega nähtub, et vägivallategu oli toime pandud teadlikult ja tahtlikult, eesmärgiga saada kannatanult raha, mida ta ka sai. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et tegu on toime pandud kavatsetult. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Mario Kinnest Harju Maakohtu 14.03.2012 otsusega (jõustunud 15.10.2012) karistatud KarS § 200 lg 2 p 5, 7 ja 8 järgi 5-aastase vangistusega ning see karistus ei olnud kuriteo toimepanemise ajaks ega ole ka kohtuotsuse koostamise ajal kustunud. Eeltoodust tulenevalt on süüdistatava puhul tegemist KarS § 200 lg 2 p 4 nimetatud isikuga, s.o isikuga, kes on varem toime pannud röövimise. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega pani Mario Kinnes toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, s.o KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ning märatsemine ning ta lõi kannatanud jalaga. Auto vigastustest nähtuvad nühkejäljed auto juhipoolsel küljel, mis viitavad jalaga löömisele. Samuti autoklaasimõra viitab sellele, et autoklaasi on tugevalt löödud. Kohtule jääb arusaamatuks süüdistatava seisukoht, et seoses kannatanu peksmisega on ta nõus hüvitama nii jope kui saamata jäänud keskmise palga, kuid auto tagumistest tekkinud kahjusid ja mobiiltelefoni paranduse kulusid ta omaks ei võta. Auto vigastused viitavad otseselt sellele, et autot on tugevalt jalaga löödud. Seejuures kirjeldas M. P kohtuistungil väga värvikalt seda, kuidas süüdistatav autot ja auto esiklaasi jalaga lüües autole vigastused tekitas. Kuna auto vigastused ja mobiiltelefoni mõrad on täpselt samuti seotud kannatanult raha nõudmise ja kannatanu peksmise ja rüselusega autos, siis leiab kohus, et tsiviilhagi tuleb rahuldada suuremas ulatuses kui seda on 600 eurot. Seda enam, et ka süüdistatav ise nõustus kannatanule peksmisega tekitatud tervisekahjustustest tuleneva nõude ja riiete rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud süüteoga. Otseselt röövitud kahju eest on esitatud hagi summas 20 eurot. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et rööviti sularaha 15 eurot. Seega rahuldab kohus hagi röövitud vara osas osaliselt, s.o röövitud sularaha 15 euro ulatuses ja ülejäänud osas, s.o 5 euro ulatuses jätab hagi rahuldamata. Muus osas, s.o 800 euro osas on kohtu hinnangul varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ja kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kannatanul puuduvad rahalised vahendid telefoni parandada laskmiseks ja kahjustatud sõiduki taastamisremondiks ja seetõttu ei ole kannatanu esitanud remondiarveid, andis kannatanu selgitusi taastamisremondi võimaliku maksumuse kohta ja kohus peab neid summasid mõistlikeks või isegi vähendatuteks. Kuigi otsese varalise kahjuna on tuvastatud 15 euro suurune kahju, siis VÕS § 128 lg 3 kohaselt on varaliseks kahjuks ka tulevikus kantav mõistlik kulu. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei pea taastamisremondi tegemiseks tehtavad kulud olema juba kantud, sest need võivad tekkida ka tulevikus. Käesoleval juhul kannatanule kuuluv sõiduk liikluses ei osale, sest sõidukile tekitatud vigastused on kannatanul rahaliste vahendite puudumise tõttu remontimata, kuid on ilmselge, et sõiduki kasutamiseks liikluses on taastamisremont möödapääsmatu ja selleks tehtavad kulutused on vajalikud. Samamoodi on kannatanul katkise ekraaniga telefoni võimalik kasutada sihtotstarbeliselt, st ekraani mõrad ei välista telefoni kasutamist, kuigi on häirivad ja telefoni kasutamine võib olla raskendatud, kuid süüdistatava käitumise tõttu on telefoni väärtus oluliselt vähenenud ning telefoni kuriteo toimepanemise eelsesse seisundisse viimiseks on vaja teha kulutusi. Puutuvalt verega rikutud jopesse, mille hüvitamisega süüdistatav küll nõus oli, peab kohus vajalikuks märkida, et kannatanu sõnade kohaselt muutus ta jope verega määrdumise tõttu kasutuskõlbmatuks ja see tuli ära visata. Seetõttu leiab kohus, et ka tulevikus kantava sõiduki taastamisremondi ja telefoni remondi tõttu kantavad kulud on varaliseks kahjuks, mille põhjustas kannatanule süüdistatav. Isegi juhul, kui kannatanu on rahaliste vahendite puudumise tõttu sunnitud loobuma sõiduki remondist ja sõiduki müüma, on sõiduki turuväärtus sõidukil esinevate kahjustuste tõttu oluliselt langenud ja kannatanu kannaks ka sõiduki müügil varalist kahju. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju 815 euro ulatuses tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule, so. süüdistatavale kuuluvate varaliste vahendite arvelt ning esitatud hagi tuleb 815 euro ulatuses rahuldada ja varaline kahju välja mõista süüdistatavalt.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustega, milliste kohaselt on karistamise aluseks esmajoones isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus kolm- kuni viieteist aastat. Hinnates süüdistatava süü suurust arvestab kohus tekitatud kehavigastuste intensiivsust ja röövitud esemete väärtust. Süüdistatav lõi kaks korda rusikaga kannatanut näkku ja paar korda jalaga vastu jalga, millega tekitas kergeid tervisekahjustusi. Röövitud sularaha väärtus oli väga väike 15 eurot ning kaasa haaratud kannatanu telefoni tagastas süüdistatav paari tunni jooksul. Seega leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid on süü hinnatav alla keskmise. Süüdistatav end röövimises süüdi ei tunnistanud, kuid avaldas kohtuistungil kahetsust taksojuhile tervise kahjustuste tekitamise eest. Samas taksojuhi enda käest ta kohtuistungil vabandust ei palunud. Hagi oli süüdistatav siiski nõus suuremas osas hüvitama. Seega peab kohus võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Eripreventsiooni arvestades juhib kohus tähelepanu karistusregistri väljavõttele, mille kohaselt on süüdistatavat varem karistatud KarS § 200 lg 2 p 5, 7 ja 8 ettenähtud röövimise eest vangistusega 5 aastat. Samas kuna käesoleva kvalifikatsiooni eest sätestatud karistusemäär juba arvestab sellega, et tegemist on varem röövimise toime pannud isikuga, siis ei saa kohus seda enam topelt arvestada. Teisi koosseisulisi raskendavaid asjaolusid süüdistatavale süüks ei ole arvatud. Üldpreventsioonist lähtuvalt leiab kohus, et ühiskond ei saa leebelt reageerida sellisele vägivallale ning teadmine, et teisi inimesi teenindavate töötajate, sh taksojuhi kallal vägivalda tarvitavaid ja neilt vägivallaga vara hõivavaid isikuid karistatakse karmilt ning see mõjub positiivselt ka ühiskonna turvalisusele. Inimesi teenindavad taksojuhid ei pea arvestama ega kartma oma töös sellise riskiga, et nad mõne kliendi käest võivad peksa saada, nagu millegipärast arvas süüdistatava kaitsja. Seega võib süüdistatavale karistuse mõista alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, kuid seda kindlasti mitte alammääras. Süüdistatavale KarS § 307 lg 1 ja KarS § 25 lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kuriteo asjaoludest nähtuvalt oli tegemist samas korteris elava sõbra poolt toime pandud KarS § 184 lg 1 ettenähtud kuriteost teatamata jätmisega. Hinnates süüdistatava süü suurust tuleb kõigepealt arvesse võtta teatamata jäetud I astme kuriteo raskust, s.t arvestada narkootilise ja psühhotroopse aine kogust: 6 kilenutsakut, milles 2,01 g kokaiini ning erineva kuju ja värvusega tablette kokku ca 22 tk (milles 0,92 grammi psühhotroopse aine klonasepaami sisaldusega tablette kokku 11,5 tk, 0,348 grammi alprasolaami sisaldusega tablette 4 tk). Samuti tuleb arvesse võtta ajalist faktorit, mille kestus on tõendatud vaid paari tunni ulatuses ning seda, et süüdistatav jättis teatamata alaliselt tema juures elava hea sõbra poolt toime pandud süüteost. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatava süü ei ole kuigi suur. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüteo asjaolusid, eri- ja üldpreventsiooni arvesse võttes ning arvestades seda, et tegemist oli kuriteo katsega, leiab kohus, et süüdistatavale saab karistuse mõista tunduvalt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ja alammäära lähedases määras.

Liitkaristuse mõistmisel arvestab kohus sellega, et tegemist on eriliigiliste õigushüvede vastu toime pandud kuritegudega. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks mõista liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, liites mõistetavad karistused täies ulatuses. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdlase isiku puhul tuleb karistusest tingimisi vabastamine kõne alla eelkõige juhul, kui teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Antud juhul on süüdistataval kehtiv kriminaalkaristus KarS § 200 lg 2 p 5, 7 ja 8 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest, mille eest mõisteti karistuseks 5 aastane vangistus. KarS § 76 ja KrMS § 426 alusel vabanes süüdistatav 14.03.2014 karistuse kandmiselt ennetähtaegselt katseajaga kuni 29.06.2016. Eeltoodust nähtub, et eelnev ära kantud karistuse osa ja sellele järgnenud katseaeg ühes käitumiskontrolliga ei ole soovitud mõju avaldanud ning isik jätkab kuritegude, s.h samalaadse kuriteo toimepanemist. Seega puudub igasugune alus kaaluda süüdistatava suhtes karistusest osaliselt või täielikult tingimisi vabastamist ja mõistetud vangistus tuleb määrata ära kandmisele täies ulatuses.

Seega leiab kohus, et menetluskulude osalisel riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb jätta süüdistatava kanda. Ekspertiisi kulude osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7, detsembri 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). DNA ekspertiisi määramine (akt nr 17E-GE0959) oli kuriteo avastamise seisukohast vajalik, kuna ekspertiisi tulemusena koguti tõendeid süüdistatava poolt toimepandud röövimisega tekitatud tervisekahjustuste kohta. Menetluskulu 684 eurot (II kd tl 155) tuleb jätta süüdistatava kanda. Väärteootsuse (väärteoasi nr 2316,17,006294) kohaselt (II kd tl 268-270) tuleb ekspertiisiaktis nr 17E-AN0750 aine tuvastamise kulud nõuda välja kriminaalasja nr 17230101297 raames. Seega käesoleva otsusega tuleb välja mõista eelnimetatud ekspertiisikulu, milleks on õiendi kohaselt 252 eurot (II kd tl 17). KarS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks tunnistajale makstav summa KarS § 178 kohaselt. Tunnistajad K N ja R R on esitanud sõidukulu kohta bensiini arve (kohtutoimik lk 111-112), mis seisneb Rakverest Tallinnasse kohtuistungile ja tagasi sõitmises. KarS § 178 lg 1 p 3 kohaselt tunnistajale hüvitatakse seoses kriminaalmenetlusega tekkinud sõidukulud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusega nr 322 kehtestatud Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulu hüvitamise korra § 9 lg 1 sätetele maksab kriminaal- või väärteomenetluse korral käesoleva määrusega ettenähtud summad pärast ülesande täitmist osavõtja väljakutsunud asutus. Menetlusest osavõtja kulud seoses kohtuistungil osalemisega maksab kohus, sõltumata sellest, kes oli menetlusest osavõtja väljakutsujaks. Antud juhul aga prokuröri poolt kohtuistungile kutsutud tunnistajaid kohtuistungil üle ei kuulatud, sest prokurör loobus nende ristküsitlemisest, mistõttu tunnistajaid kohtuistungil ei ristküsitletud. Samas toimus tunnistajate ristküsitlemisest loobumine ajal, mil tunnistajad olid juba asunud oma ülesande täitmisele, st jõudnud kohtuistungi toimumise kohta, so Tallinna ja pidid tagasi pöörduma. Seetõttu leiab kohus, et menetlusest osavõtjad olid asunud menetlusest osavõtja ülesannet täitma eelviidatud määruse § 9 lõike 1 esimese lause mõttes, kuigi neid üle ei kuulatud ja seetõttu tuleb tunnistajate kantud kulu hüvitada ja kohus on kulu hüvitanud. Kuna tunnistajaid nende ülekuulamisest viimasel hetkel loobumise tõttu ei ristküsitletud ja seetõttu ei andnud nad ka ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, leiab kohus, et tunnistajatele hüvitatud sõidukulu tuleb jätta süüdistatavalt välja mõistmata ja jätta see kulu riigi kanda. Samas leiab kohus, et arvestades hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurust ja tsiviilhagi hüvitamise kohustust, siis esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalmenetluse käigus ära võetud erinevaid esemeid. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Seega peab kohus võtma seisukoha nende esemete osas, milliste kohta ei ole kohtueelse menetluse lõpule viimisel menetlusotsustust tehtud ja mis on kas kriminaaltoimikus või hoiustatud kohtueelse menetleja juures. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Mario Kinneselt kinnipidamisel ära võetud kanepipiip ja kanepipurustaja (II kd tl 9-11), mis asuvad asitõendite laos aadressil Rahumäe tee 6, Tallinn (kd II tl 91-92) ja mille kohta menetlusotsust tehtud ei ole. Kuna tegemist on narkootilise aine ekspertiisiaktiga nr 17E-AN0750 seoses tagastatud ekspertiisiobjektidega (II kd tl 15-16), mida kasutati tahtliku süüteo toimepanemiseks KarS § 83 lg 1 mõttes, siis tuleb need KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.

Erna Gerndorf Rahvakohtunik

Märt Toming Eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/

Kaja Saar Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.