Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

avaldanud järgmist: „Siis haaras Ingrid kahe käega minu käsivartest kinni jõuga ning hakkas mind raputama“. Kohtus ja kohtueelse menetluse käigus anud ütluste erinevust M.L. kohtuistungil selgitas asjaoluga, et ta ei mõelnud läbi, mis ütles selle koha kohta, kust süüdistatav kinni võttis. Kohtu hinnangul olulist vastuolu kannatanu kohtueelse menetluse käigus ja kohtuistungil antud ütlustes ei ole. 2.4 Kohtuistungil süüdistatav kinnitas, et esimesena ründas füüsiliselt M.L. . Samas kohtueelse menetluse käigus antud ütlustes süüdistatav ei mäletanud, kumb esimesena füüsilist kontakti alustas. Prokuröri taotlusel on kohus KrMS § 293 lg 1 ja 289 lg 1 alusel avaldanud I. Kaaristo kohtueelse menetluse käigus 07.12.2016 kahtlustatavana antud ütlustest järgmise lause: „Ma ei oska öelda enam, kumb esimesena füüsiliselt kontakti astus“. Ütluste erinevust põhjendab süüdistatav asjaoluga, et ülekuulamine oli ründav ja emotsionaalne ning ta ei olnud seda kõike põhjalikult läbi mõelnud. 2.5 Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest tuleneb, et ta haaras mingil hetkel kannatanu vasakust randmest ja sellele oli väidetavalt eelnenud üksnes koti kiskumine kannatanu poolt. Seega ei tulene ka süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest, et süüdistatavat ründas füüsiliselt esmalt kannatanu. Otsene füüsiline kontakt kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis siis, kui süüdistatav harras kinni kannatanu käest. 2.6 Et süüdistatav mingil hetkel kannatanu vasakust käest kinni hoidis ja viimast tugevalt raputas, tõendab asjas tõendiks olev videosalvestis, milles on osaliselt jäädvustatud 18.11.2016 õhtul kannatanu ja süüdistatava vahel toimunu. K.V. telefonis olnud videosalvestis on asjas asitõendiks. Videosalvestisest on näha, et süüdistatav hoiab parema käega kinni vastas oleva isiku vasakust käest ja raputab seda isikut tugevalt. Millisest käe osast süüdistatav täpselt kinni hoiab, videosalvestisest näha ei ole. Kuigi videosalvestisest ei nähtu ka süüdistatava vastas oleva isiku nägu, ei ole asjas vaidlust, et tegemist on kannatanuga. Videosalvestis ei lükka ümber kannatanu väidet, et süüdistatav hoidis teda kinni õlavartest. Videosalvestisest ei nähtu, et süüdistatav oleks hoidnud kannatanut kinni kahest õlavarrest Kuna videosalvestis kogu sündmust ei kajasta, ei lükka see ümber kannatanu väidet, et alguses hoidis süüdistatav teda kahest õlavarrest ja hiljem üksnes vasakust. Kohtu hinnangul lükkab videosalvestis ümber süüdistatava kohtuistungil esitatud väite, et esimesena ründas kannatanu teda. Võrreldes videosalvestisest nähtuvat kannatanu ja süüdistatava käitumist, saab asuda seisukohale, et erinevalt kannatanust on just süüdistatav silmnähtavalt agressiivsem ja ründavam. Asjaolu, et vaenulik oli kannatanu suhtes just süüdistatav mitte vastupidi, on kinnitanud kohtuistungil ka tunnistajad E.R. ja K. V. 2.7 Kohtu arvates videosalvestises nähtav muudab usaldusväärseks kannatanu väite, et süüdistatava tegevuse (õlavarrest kinnihoidmise ja raputamise) tagajärjel tundis ta füüsilist valu ja vasakule õlavarrele tekkis hematoom. Videosalvestisest nähtuvalt on süüdistatav kannatanut käest kinni hoides tugevalt raputanud. Kannatanu on süüdistatava tegevuse tagajärjel silmnähtavalt kõikunud. On eluliselt usutav, et sellise tugeva haarde ja raputamise tagajärjel tunneb inimene valu ja võib tekkida verevalum. Et kannatanu vasakule õlavarrele on tekkinud hematoom, tõendab 21.11.2016 fototabel M.L. kohta. Fotodelt nr 1 ja 2 nähtuvalt on M.L. vasakul käel õlavarre piirkonnas suur hematoom.

Kohtuistungil M.L. selgitas, et fotodelt nähtuva õlavarre vigastuse tekitas I. Kaaristo, kui viimane tal õlavarrest haaras ja raputas teda. Kohtu hinnangul on fotodel nähtav kannatanu vigastuse laad ja asukoht kooskõlas kannatanu kirjeldatud ja videosalvestisest nähtuva süüdistatava tegevusega. 2.8 Asjas on asitõendiks CD-R, millel on kõnesalvestis häirekeskusele. Häirekeskusele helistaja ütleb oma nimeks M.L. ja avaldab muuhulgas, et üks võõras tütarlaps ründas teda, lõi hamba välja. Soovib olukorda fikseerida. Häirekeskusele tehtud kõne salvestis suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu osas, et süüdistatav teda näkku lõi, mille tagajärjel murdus üks hammas. Kuigi kannatanu pole nimetanud lööja nime, on ta rääkinud just naisterahvast. Ka on ta täpsustanud, et helistamise hetkel lööja vaatab talle vastu. Hiljem on helistaja siirdunud õue ja hakanud häirekeskuse töötaja nõudel oma asukoha aadressi kindlaks tegema. Seega pidi telefonikõne aset leidma vahetult peale löömist. 2.9 Patrullilehe väljavõttest nähtuvalt olid 18.11.2016 kell 19.00-07.00 patrullis E.L. ja AP V.P. . Kella 00.19-01.30 vahel on lahendatud väljakutset, mille kohaselt teatajal M.L. l hammas välja löödud. Kohale jõudes M.L. ootas väljas. Esialgu väitis, et elukaaslane A. K. lõi hamba välja. Korteris viibinud veel K. V ja I. Kaaristo. M.L. hiljem süüdistas I. Kaaristot, et tema lõi. Korteris viibinud isikutel on kontrollitud joovet (A. K 0,60 mg/l, K. V 0,93 mg/l, I. Kaaristo 1,17 mg/l, M.L. 1,20 mg/l). Tunnistaja E.L. i ütluste kohaselt oli 18.11.2016 öösel väljakutse Perile. Väljas tuli vastu teataja L., kes rääkis, et tal oli elukaaslasega tüli ja elukaaslane oli teda löönud. Oli näha, et tal oli üks hammas puudu, kuigi vigastust huule peal ei olnud. Korteris oli süüdistatav, veel üks naisterahvas ja teataja elukaaslane. Elukaaslane oli segaduses, et milles teda süüdistatakse. Siis hakkas tuppa tulnud kannatanu pärima, et miks me tema meesterahvaga tegeleme ja osutama süüdistatavale, et tema lõi. Süüdistatav millegi üle ei kaevanud ja temal vigastusi näha ei olnud. Kannatanul oli käes mingi hall tükike või kivike, kuid see ei paistnud hamba moodi. Kannatanu M.L. kohtuistungil antud ütluste kohaselt tema elukaaslane A. K tuli pärast helistamist ja pärast intsidenti, kuid politsei ei olnud veel tulnud. Mida politseinikele rääkis, ei mäleta. Näitas politseile murdunud hammast, mis oli tal käes. Kindlasti ei saanud öelda, et elukaaslane lõi hamba välja, sest elukaaslast ei olnud veel kohal, kui intsident toimus. Arvab, et said politseiga üksteisest valesti aru. Süüdistatava I. Kaaristo ütluste kohaselt tuli kannatanu elukaaslane korterisse peale politsei saabumist. Tunnistaja K.V kohtuistungil antud ütluste kohaselt tuli korterisse M.L. elukaaslane Andre peale seda kui politsei oli ära läinud. 2.10 Kuna tunnistaja K.V. teiste tegevust kogu aeg ei jälginud, ei kinnita ega välista tema ütlused iseenesest süüdistatava ega kannatanu esitatud versiooni juhtunust. Nagu maakohus tuvastas, ei kajasta ka videosalvestis kogu vaidlusalust sündmust. Kannatanu väitel murdus tal süüdistatava löögi tagajärjel üks hammas. Et kannatanul süüdistatavaga toimunud rüseluse käigus oli hammas murdunud, kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja K.V. . Viimasel kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli mingi hetk M. hammas peo peal. M. ütles, et Ingrid lõi hamba välja. Hamba väljalöömist ta ei näinud. Samas on tunnistaja K. V kohtueelse menetluse käigus andnud ütlusi, et M.L. talle hammast ei näidanud. Kaitsja taotlusel avaldas kohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja K.V. kohtueelse

menetluse käigus 28.11.2016 antud ütlused: „Oma kodust ma ühtegi hammast ei leidnud ja samuti ei näidanud M. ühtegi hammast.“ Kohtus ja kohtueelse menetluse käigus antud ütluste erinevust tunnistaja K. V selgitas asjaoluga, et asju hakkas hiljem meenuma. Hamba pilt tuli hiljem ette. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli M.L. l hamba mure juba samal õhtul. Samas on tunnistaja K.V. kohtueelse menetluse käigus kinnitanud, et M midagi ei kurtnud. Kaitsja taotlusel avaldas kohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja K.V. kohtueelse menetluse käigus 28.11.2016 antud ütlused: „M ei maininud kordagi, et tal oleks kuskilt valus või et ta oleks haiget saanud“. 2.11 Kannatanu kinnitusel näitas ta oma väljalöödud hammast ka ühele kohaletulnud politseinikest. Tunnistaja E.L. i kinnitusel kannatanu talle midagi näitas, kuid tunnistaja arvates see hammas ei olnud. Vaatamata eeltoodule on siiski tõendatud, et 18.11.2016 õhtuse sündmuse järgselt oli kannatanul üks hammas murdunud. Tunnistaja E.L. on kinnitanud, et kannatanul oli üks hammas puudu. Et kannatanul oli 19.11.2016 kella 00.35 ajal hammas puudu, on märgitud ka kannatanu kohta koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokollis. M.L. patsiendikaardist AS-st Põlva Haigla nähtub, et M.L. pöördus 19.11.2016 perearsti vastuvõtule sooviga fikseerida temale eelmisel õhtul seltskonnas olles alkoholijoobes I. Kaaristo poolt tekitatud vigastusi. M.L. on avaldanud, et I. Kaaristo tuli talle kallale, lõi käega vastu nägu. Objektiivse leiuna on patsiendikaardis fikseeritud, et ülemise hambakaare 3. hammas paremalt puudu, ülahuulel paremal hambakaare poolsel limaskestal ca 0,5 cm marrastus koos hematoomiga. Patsiendikaardis toodu suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust, et ta kaotas ühe hamba just 18.11.2016 õhtul juhtunu tagajärjel. Puuduva hamba asukohas on olnud marrastus koos hematoomiga. Kohtu arvates viitab sellise vigastuse olemasolu väga otseselt asjaolule, et antud piirkonnas oli olnud värske trauma, mille võis tekitada just löök antud piirkonda. Limaskestal olev vigastus teeb eluliselt usutavaks ka kannatanu väite, et ta peale lööki antud piirkonnas tundis valu. 2.12 Seoses süüdistatava väitega, et kannatanu lõi teda 18.11.2016 K.V. korteris ühel korral näkku, märgib kohus järgmist. Süüdistatava suhtes toimepandud võimalik kehaline väärkohtlemine ei ole käesoleva kriminaalasja esemeks. Samas asjaolu, kas kannatanu ka süüdistatavat lõi või mitte, võimaldab teha järeldusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas. Kannatanu on süüdistatava löömist eitanud. Samas olukorras, kus leiab tõendamist vastupidine, tuleb kriitiliselt suhtuda kannatanu ütlustesse ka selles osas, et süüdistatav lõi teda. Nõustudes 16.02.2017 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tooduga leiab ka kohus, et pole usaldusväärselt tõendatud, et süüdistataval 21.11.2016 perearsti juures kindlaks tehtud vigastused oleks tekitanud kannatanu 18.11.2016 õhtul K.V. korteris. Süüdistatav on perearsti poole pöördunud mitu päeva pärast väidetavat vigastuste tekitamist. Tunnistaja E.L. i väitel süüdistatav vahetult sündmuskohal millegi üle ei kaevanud ja silmnähtavaid vigastusi süüdistataval ei olnud. Asjaolu, et süüdistataval ei olnud vahetult juhtunu järgselt silmnähtavaid vigastusi, tõendab ka süüdistatava kohta koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll. Protokollist nähtuvalt on PPA patrullpolitseinik E.L. 19.11.2016 kella 00.45 ajal indikaatorvahendiga tuvastanud I. Kaaristo väljahingatavas õhus alkoholi positiivse näidu (1,17 mg/l). Joobeseisundile viitavate tunnustena on märgitud silmade punetus, silma pupillid suured,

kõne arusaamatu ja kiire, aja-, isiku ja kohatajus esineb häireid, viimase 24-tunni sündmusi ei mäleta, koordinatsioon kergelt häiritud, on rahutu. Mingeid vigastusi märgitud ei ole. Kuigi süüdistatava kinnitusel nägi 19.11.2016 tema sinist silma tunnistaja K.V. , ei ole ka viimane sinise silma nägemist kinnitanud. Kuigi süüdistatav on viidanud mingitele tema vigastustest tehtud fotodele ja kaitseakti kohaselt teab süüdistatava vigastada saamise kohta ütlusi anda H.V., ei ole selliseid tõendeid kohtule esitatud. Tunnistaja H. V ülekuulamisest kaitsja kohtuistungil loobus. 2.13 Maakohus tuvastas, I. Kaaristo 18.11.2016 õhtul lõi tahtlikult M.L. a ühel korra rusikaga suu piirkonda, mille tulemusel murdus M.L. üks hammas, s.o ülemise hambakaare kolmas hammas paremalt. Kohtu hinnangul on I. Kaaristo M.L. rusikaga näkku löömisega, mille tagajärjel viimasel murdus üks hammas, tekitanud kannatanule õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses. Mäe Hambaravi OÜ 20.12.2016 tõendi kohaselt M.L. pöördus vastuvõtule 24.11.2016, kuna trauma tagajärjel oli murdunud parem ülemine silmahammas sügavalt igemepiirist allapoole, hambajuures kasutamine hamba taastamiseks pole võimalik. M.L. ravikaart Mäe Hambaravi OÜ-st tõendab järgmist. M.L. on käinud hambaarsti vastuvõtul 24.11.2016-30.11.2017. Ravikaardist nähtuvalt 24.11.2016 pöördumisel M.L. kurtis, et rünnaku tagajärjel on murdunud hammas nr 13. Samast nähtuvalt 05.06.2017 ja 30.11.2017 visiidid ja ravi on olnud seotud hoopis alumises lõualuus asuva hambaga. Müügiarvetest nähtuvalt on 05.06.2017 ravi eest M.L. tasunud 7 eurot ja 12.06.2017 ravi eest 25 eurot, s.o kokku 32 eurot. Kuivõrd selliste kulude tekkimine ei ole põhjuslikus seoses süüdistatava poolt toimepanduga, mille tagajärjel murdus üks ülemistest hammastest, tuleb kannatanu tsiviilhagi 32 euro osas jätta rahuldamata. Ravikaardist nähtuvalt on lisaks hambale nr 13 eemaldatud ka teisi ülemises lõualuus olevaid hambaid ja protees on tehtud ühine. Samast nähtub ka asjaolu, et eraldi hammast nr 13 ei olnud võimalik proteesida, kuna ümbritsevad hambad olid juba kroonitud ja sildproteesiga hamba asendamine komplitseeritud. Esialgu on soovitatud hammas eemaldada ja asendada implantaadiga. Kuid seejärel on siiski asutud eemaldama teisi ülemisi hambaid, et valmistada ülemine osaline plastmassprotees. Üldiselt teadaolevalt on implantaadi paigaldamine kallis. Selle asjaolu valguses ei saa kannatanu valitud ravimeetodit lugeda ebamõistlikuks. Kohus luges põhjendatuks ravikuluks kogu ülemiste hammaste proteesimisega seotud ravikulu s.o 77 eurot. 2.14 Maakohu leidis, et I. Kaaristo süü on keskmine. Süüd suurendab asjaolu, et süüdistatava toimepandu tagajärjel on kannatanu tundnud mitte üksnes lühiajalist füüsilist valu, vaid kaotas ka hamba. Viimase asjaolu tõttu on kannatanu pidanud hakkama tegelema aeganõudva hambaraviga. Kannatanu on kohtuistungil esile toonud, et tema tervis peale 18.11.2016 juhtunut halvenes ka üldises plaanis. M.L. ütluste kohaselt elas ta juhtunut psüühiliselt väga tugevalt üle, mistõttu vajas ka pikalt psühhiaatri abi. Eraarst Krista Ruusi 4.12.2017 tõendi kohaselt pöördus M.L. arsti vastuvõtule 11.01.2017 põhihaiguse halvenemise pärast eelmisel aastal tekkinud vahejuhtumi tõttu. Hiljem pöördunud korduvalt 30.01, 08.02, 27.02 ja 10.03. Kohtu hinnangul ei olnud asjas siiski usaldusväärsuselt tõendatud, et süüdistatava toimepandu tagajärjel oleks kannatanu saanud mõne pikemaajalise tervisekahjustuse. Seda ei ole süüdistatavale ette heidetud ka süüdistuses.

Apellatsioon

jääb ebaselgeks, milline neist kajastab ülevalt kolmandat hammast. Esitatud andmed ei võimalda tuvastada, millist hammast legendid tähistavad. Süüdistatav ei saa maksta kinni arveid proteesi ja kroonide eest, mis pole seotud välja löödud hambaga. Vastus apellatsioonile

süüdistatava ütlustes esinevat vastuolu, s.o seda, kes ja keda rüseluse käigus lõi ja millised vigastused tekkisid (Ko To lk 89-91). Maakohus on hinnanud kannatanu ja süüdistatava ütluste tõendatust ning asja juures tõendina olevat videosalvestist, ning leidnud, et süüdistatava poolt kehavigastuse tekitamine kannatanu õlavarrele on tõendatud ja eluliselt usutav. Ringkonnakohus nõustub nende järeldustega. 6.2 Apellatsioonis on korduvalt tõstatatud küsimus süüdistatava ja kannatanu ütlustes esinevatest vastuoludest. Sellega seonduvalt rõhutab ringkonnakohus, et tegemist oli märkimisväärselt alkoholi tarvitanud seltskonnaga (sealhulgas süüdistatav ja kannatanu) ning sellises joobes isikute puhul polegi võimalik saavutada sündmuse taasmeenutamise detailide kattuvust kõiges. Küll on sündmuse põhifaktoloogias, millest lähtub ka süüdistus, võimalik kogutud tõenditega (sealhulgas kohalolijate ütlustega) taastada objektiivne pilt toimunust, kus süüdistatav I. Kaaristo kehaliselt väärkohtles kannatanu M.L. a. Seega väheolulised erinevused tõendite detailides ei sea kahtluse alla kuriteosündmuse toimumist, millisele seisukohale on asunud ka maakohus. 6.3 Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et tõendatuks tuleb lugeda kannatanu raputamine õlavarrest. Seda tõendab fototabel ja ka kannatanu ütlused, mida kohus on hinnanud omavahel kattuvateks. Olenemata sellest, et kannatanu on erinevatel ütluste andmisel keeleliselt nimetanud raputamise objektiks nii käsi- kui õlavart, ei oma käe- ja õlavarte eristamine kehavigastuste tõendamisel määravat tähendust, sest ka teised tõendid kogumina kinnitavad, et rüseluse käigus tekkisid kannatanu õlavarrele hematoomid. Seega pole järjekorra osas määravat vahet, kas haarati käevarrest ja seejärel õlavarrest või esimesena õla- ja siis käevarrest. 6.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud KrMS § 61 lg 1-s sätestatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Käesoleval juhul ei ole kolleegiumil alust kahelda, et maakohus pole kohtuotsuses tõendeid kaalunud. Vastupidi, maakohus on kriitiliselt hinnanud kõikide tõendite kaalu ning usaldusväärsuse küsimust. Nii on näiteks maakohus motiveerinud millistel asjaoludel ja milles jätab kohus kõrvale tunnistaja K.V. ütlused (KoTo lk 90p). Vastavalt tõendite analüüsile on maakohus teinud oma siseveendumuse järgi ka järelduse süüdistatava süü kohta. 6.5 Jätkuks eelnevale, peab ringkonnakohus oluliseks osundada KrMS § 7 lg-le 3 ehk in dubio pro reo põhimõttele, mida kaitsja on apellatsioonis korduvalt rõhutanud. Vajalik on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 6.6 Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul alust rakendada in dubio pro reo põhimõtet, sest ei esine põhjendatud kahtluse tekkeks ühtegi tõsiseltvõetavat ja mõistlikku tõenduslikku alust, mida apellant oleks esile toonud. Pelgalt tuvastamatuse küsimuse püstitamine, millisest käevarre osast süüdistatav kinni haaras ja kas kannatanu ikka kindlasti kurtis hematoomide tekke üle, ei anna kohtule alust süüdistavat õigeks mõista. Sellest põhimõttest tulenevalt ei näe ringkonnakohus põhjendatust kaitsja apellatsioonis esitatud väitele, et kannatanu hamba välja löömine võis toimuda hoopis väljaspool K.V. korterit või et väljalöödud hammas oli teise

väliskujuga. Tegemist on kaitsja välja pakutud üldsõnaliste oletustega, mille kohta ta apellatsioonis mingist asjakohast tõenduslikku katet pole esitanud. Arvestades, et süüdistuse sisust tulenevalt pole tegemist keerulise kriminaalasjaga, on maakohus läbi viinud põhjaliku tõendite uurimise. Siinjuures on maakohus kontrollinud ja ümber lükanud süüdistatava ja kaitsja esitatud mitmeid kaitseteese, sealhulgas võimalust, et kannatanu lööjaks oli tema elukaaslane A. K. 6.7 Apellatsioonis viidatud riigiprokuratuuri kriminaalasja lõpetamise määruse osas asjas nr 16265000443 on maakohus seisukoha esitanud ja õigesti järeldanud, et nimetatud määrus pole käesolevas kriminaalasjas uurimisobjekt. 6.8 Kaitsja väidab korduvalt, et ei ole tõendatud süüdistatava poolt kannatanule hematoomide tekitamine. Maakohus on hinnanud kriitiliselt selles osas nii isikute ütlusi kui videosalvestust ja leidnud, et hematoomide tekitamine on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks ei näe ringkonnakohus ka probleemi või mingit vastuolu selles, et kannatanu külastas esmalt 19.11.2016 erakorralist meditsiiniosakonda ning seejärel 21.11.2016 perearsti ja esmasel külastusel veel hematoome polnud fikseeritud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vigastused üldreeglina ei avaldugi täiel määral esimesel tundidel ja on eluliselt mõistetav, miks kannatanu pöördus 21.11.2016, ehk mõni päev hiljem hematoomide tõsisemal avaldumisel juba perearsti poole vigastust fikseerima. Seega ei leia kohus hematoomide ajalise ilmnemise ja nende tekke usaldusväärsuse osas kahtlusäratavaid asjaolusid.

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/

Juhan Sarv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.