Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5.1 Kohtuistung 18.detsembril 2017 toimus algusega kell 11:15 kuni 12:03 (kd 4 lk 43). Toimikus olev kohtu alla andmise määrus on kohtuniku poolt allkirjastatud 18.detsembril 2017 kell 13:36, seega peale asja sisulist arutamist maakohtus (kd 4 lk 39). Asjaolu, et Tanel Soop oli eelnevad juba kohtu alla antud teises kriminaalasjas, ei tähenda seda, et maakohus võib sama isiku suhtes kohtusse saadetud kriminaalasja saamisel jätta süüdistatava enne kohtuistungi toimumist kohtu alla andmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-118-98 märkinud, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab see seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuna seaduslikult ei ole lahendatud küsimused, mis kuuluvad otsustamisele kohtu alla andmisel KrMK § 189 järgi ning teostatud toimingud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel KrMK § 192 järgi. Kolleegium märgib, et see Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis toodud seisukoht on ka selles osas asjassepuutuv ning kohaldatav ka käesoleval ajal. 5.2 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine enne kohtuistungit takistab kriminaalasja kohtuliku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab see seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuna seaduslikult ei ole teostatud toimingud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 1 kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-30-15 asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Samas on kolleegium rõhutanud, et protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest istungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. 5.3 Maakohus arutas kriminaalasjade ühendamist 18.detsembril 2017 toimunud kohtuistungil, kus arutati sisuliselt ka süüdistatava süüküsimust. Maakohtu protokollist ei nähtu, et kohus oleks kriminaalasjas KrMS § 2351 lg 1 p 1 kohaselt, järgides KrMS § 263 sätteid andnud süüdistatava kohtu alla protokollilise määrusega, vaid kohtu alla andmise määrus koostati alles peale kohtuistungit. Seega saab asuda seisukohale, et maakohus ei ole kriminaalasjas KrMS § 2351 lg 1 p 1 kohaselt, järgides KrMS § 263 sätteid Tanel Soopi sisuliselt kohtu alla andnud, vaid jättis kohtu alla andmise enne asja sisulist arutamist lahendamata. Kohtu alla andmise määruse koostamine peale 18. detsembri 2017 toimunud kohtuistungit ei kõrvalda kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, kuivõrd on tuvastatav, et kohtu alla andmata jätmisega enne kriminaalasja arutamist kohtuistungil, rikuti kohtumenetluse poole ehk kannatanu õigusi ja huve. Samuti on rikutud KrMS § 15 lg 1 sätteid, mistõttu on alust käsitada kõnealuse menetlusotsustuse tegemata jätmist enne kohtuistungit kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

6.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavale esitatud süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on kannatanuks SS, kuid antud juhul otsustas maakohus arutada kriminaalasja ilma, et kannatanut oleks kohtuistungist teavitatud ja kohtuistungile kutsutud, mistõttu on kannatanult võetud võimalus olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Kolleegium märgib, et jättes süüdistatava kohtu alla andmata KrMS § 2351 lg 1 p 1 kohaselt enne asja sisulist arutamist ning järgimata KrMS § 263 p 5 sätteid, ei taganud maakohus kannatanule reaalset võimalust kohtuasja arutamisest osa võtta. Maakohus jättes nimetatud toimingud põhjendamatult enne istungit tegemata ja asudes sellest hoolimata kriminaalasja arutama, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.2 Tuleb märkida, et kolleegiumil ei ole võimalik tuvastada kriminaalasja materjalide pinnalt, mil moel on ülejäänud kannatanuid teavitatud 18. detsembri 2017 toimuvast kohtuistungist. Prokurör märkis eelistungil, et kannatanu, kes oli ilmunud kohtuistungile suhtles pidevalt prokuröriga telefoni teel ning seega oli teadlik istungi toimumisest. Kohtute Infosüsteemist KIS ei nähtu, et maakohus oleks infosüsteemi kaudu teinud teatavaks kannatanutele kohtuistungi toimumise aja ja koha või edastanud kirjaliku kutse KrMS § 163 lg 1 kohaselt. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas isikud on kutsutud kohtusse KrMS § 164 lg 1 kohaselt telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu, kuivõrd kutse edastamisel telefoni teel tuleb märkida KrMS § 163 lg 3 kohaselt KrMS § 163 lg 2 sätestatud teatisele nõutavad andmed, kuid seda tehtud ei ole. Kolleegium tunnistab eelviidatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised olulisteks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna kannatanuid ei ole nõuetekohaselt kohtuistungile kutsutud. Seega ei taganud maakohus kannatanutele reaalset võimalust kohtuasja arutamisest osa võtta.

vaid tõendid, millele prokurör on viidanud ja millised märgitud protokollis tõendite loetelus (kd 4 lk 44 pöördel-46 pöördel), kuid mitte KrMS § 263 lg 1 p 1 osas. 7.1 Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega ning esitada vastuväiteid. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 p-dest 1 ja 3 "d" tuleneb, et üldjuhul peaksid tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtus kohtuotsuse rajamine uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetu põhimõttega, mis rikub süüdistatava kaitseõigust ning kolleegiumil on põhjust tunnistada nimetatud rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Antud juhul tõi nimetatud rikkumine kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, kuivõrd maakohus on rajanud isiku süüdimõistmise KarS § 263 lg 1 p 1 järgi vahetult uurimata ja avaldamata tõenditele ning need tõendid on ainsaks ja ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteo. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-123-06 tooduga.

8.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et Harju Maakohtu 9.jaanuari 2018.a kohtuotsus ei vasta KrMS § 312 nõuetele ning praeguses asjas rikkus maakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust, vaid süüdistatavale esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, saab rääkida kohtuotsuse põhistuste piisavusest. Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides (kd 4 lk 71 pöördel- 74 pöördel) ning kohtuotsuses puudub iga kuriteo kohta tõendite analüüs täielikult, kuna põhjendused puuduvad terviklikult, siis on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega. Maakohtu otsuse põhiosa moodustab kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite refereeringust, seostamata ütlusi ja esitatud tõendeid konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega iga kuriteo kohta eraldi. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). 8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Kuigi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 1. jaos sätestatud lühimenetlus näeb ette mitmeid olulisi kohtulikku uurimist puudutavaid erisusi (KrMS § 237) sama seadustiku 10. peatükis sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-20-07). 8.4 Maakohtu otsuses puuduvad igasugused põhjendused, kuidas kohus jõudis järelduseni, et süüdistatav on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteod talle esitatud süüdistustes ning seda olukorras, kus süüdistatav eitab täielikult oma süüd. Maakohus piirdus järelduste tegemisel paljasõnalise konstateeringuga, et "Tanel Soobi süü on tõendamist leidnud süüdistuses täies mahus, kõigi ülal loetletud kriminaalasja materjalidega ja süüdistatava teod kohtueelses menetluses õigesti kvalifitseeritud". Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-27-08; 3-1-1-22-08; 3-1-159-07). 8.5 KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ja olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-51-13. Maakohtu otsuse põhiosas puuduvad igasugused põhjendused, mille alusel kohus otsustas resolutiivosas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, mis taas moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest maakohtu selline otsustus on täielikult põhistamata.

Lisaks puuduvad igasugused põhjendused kriminaalmenetluse kulude kohta, mis tuleb lahendada KrMS § 306 lg 1 p 14 korras. Maakohus ei ole üldse vaaginud määratud kaitsjale menetluses makstud tasu põhjendatuse küsimust, vaid on lihtsalt nentinud, et kriminaalmenetluse kulud koosnevad asjas sundrahast, kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest. 8.6 Vastavalt KrMS § 306 p-le 6 peab kohtuotsuses lahendama ka küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsus on karistuste mõistmise osas põhistamata ning karistuse määra ja moodustatud liitkaristuse osas puuduvad põhjendused täielikult. Maakohtu otsuses on esitatud vaid napid põhjendused karistuse liigi osas. Kolleegium märgib, et karistuse määra mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ning kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-59-07). 8.7 Käesoleval juhul ei ole maakohus üldse põhjendatud karistusmäära ja liitkaristuse valiku aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik antud rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja omapoolseid põhjendusi lisada. Karistuse mõistmise osas koosneb kohtuotsus vaid karistust mõjutavate asjaolude loetelust, kuid ei märgita, kuidas üks või teine asjaolu karistuse mõistmist mõjutab. Puuduvad igasugused põhjendused kuidas kujunes iga kuriteo eest mõistetud karistuse määr ja liitkaristus. Et mõistetud karistuse kohta tehtud otsustus peab olema motiveeritud, kinnitab ka KrMS § 312 p 5, mille kohaselt esitatakse süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsioonis tühistamise aluseks mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Hindamaks, kas maakohus on mõistnud isikule ka kohase karistuse, saab toimuda vaid olukorras, kus maakohus seda vastavalt ka motiveerib. Karistuse mõistmisel peab olema arusaadav nii karistusmäära, kui ka liitkaristuse osas kohtu sisemine arutluskäik. Kolleegiumil on võimatu hinnata, millele tuginevalt on maakohus leidnud, et süüdistatava süü vastab just sellisele karistuse määrale nagu märgitud resolutiivosas. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohtu vead otsuse tegemisel on nii ulatuslikud, mis ei anna alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes, vaid maakohtu otsuses on tegemist põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Tühistades maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumiste tõttu ja asi tagastatakse maakohtule uueks arutamiseks, ei käsitle kolleegium apellatsioonis toodud väiteid ja ei analüüsi sisuliselt selles tõstatatud küsimusi. Kolleegium peab vajalikus märkida, et uue otsuse tegemisel maakohtus tuleb järgida KrMS § 341 lg 5 sätestatud põhimõtet.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.