Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Süüdistus Tartu Maakohus andis Aleksandr Baghirovi kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 14. oktoobril 2016 kella 15.00 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 12. osakonna kambris nr XX, kasutas kinnipeetava S.N. suhtes füüsilist vägivalda, surudes S.N. põlvega rinna piirkonda ning lüües vähemalt ühel korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel tundis S.N. valu. Seega pani A. Baghirov toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Maakohtu otsus Tartu Maakohus 25. septembri 2017 otsusega tunnistas A. Baghirovi süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistas teda 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus seda karistust A. Baghirovile Harju Maakohtu 4. veebruari 2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10184 mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 kuu 29 päeva vangistuse võrra ning mõistis tema lõplikuks kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 7 kuud 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus A. Baghirovi karistuse algusajaks 13. mai 2017. Kohus tuvastas, et A. Baghirov 14. oktoobril 2016 kasutas Tartu Vanglas kambris nr XX kaaskinnipeetava S.N. suhtes füüsilist vägivalda, s.o surus põlvega talle rinna piirkonda ja lõi vähemalt ühe korra rusikaga näkku. Vaidluse all on küsimus, kas kannatanu tundis süüdistatava tegude tõttu valu. KarS § 121 näeb ette vastutuse valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava poolt S.N. valu tekitamine on tõendamist leidnud. Kannatanu on selgesõnaliselt väitnud valu tundmist nii sellest, et süüdistatav oli põlvedega tema rinnakorvil kui ka löömisest näkku. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11 rõhutanud järgmist:“ Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka RKKKo 3-11-3-10). Käesolevas asjas tunnistajate poolt nähtud ja kannatanu kirjeldatud tervisekahjustus on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis sai tekkida üksnes S.N. kirjeldatud viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-44-16 rõhutanud, et tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist (p 19). Kohtu hinnangul kannatanu rindkerele põlvega pressides ja talle näkku lüües pidi A. Baghirov möönma, et võib põhjustada nii tervisekahjustuse kui ka valu. S.N. tunnistas, et ta tundis valu ja tal tuvastati ka põsesarna valulikkus ning väljajoonistumata hematoom näol. Seega on tõendatud, et A. Baghirov pani toime teo otsese tahtlusega, sest põlvega kannatanu rindkerele vajutades ning käega näkku lüües pidi ta kas tahtma või vähemalt möönma, et põhjustab sellise tegevusega S.N. valu.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Baghirovi kaitsja vandeadvokaat Marina Valge. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist täielikult ja palub kaitsealuse KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-60-10 p-s 16 märgitakse, et „Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon (International Association for the Study of Pain) defineerib valu kui tegeliku või

potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut (www.iasp-pain.org > Resources > Pain Terminology). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab erinevate inimeste puhul välismõjuri erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb.“ Valuaisting võib tekkida väga kergesti, mistõttu on asutud seisukohale, et koosseisupärane ei ole igasugune valu tekitamine (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-50-13, p 12 ). Tõusetub küsimus, et kui kannatanu kinnitab valu tundmist, kas piisab sellest, lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis. Kohtupraktikas valitseva arvamuse kohaselt tuleb sellele küsimusele tulenevalt valu subjektiivsusest vastata eitavalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013 otsus nr 3-1-1-50-13, p-d 11 ja 12). Nimelt tuleb käsitletaval juhul täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Maakohus ei ole ülaltoodud aspektidele tähelepanu pööranud. Kannatanul on tuvastatud vaid tema enda sõnade kohaselt parema põsesarna valulikkus ja valu rinnakorvile surumisest. Arusaamatu on, miks kohus märgib, et kannatanul tunnistajate poolt nähtud ja kannatanu kirjeldatud tervisekahjustus on sellise iseloomuga, mis sai tekkida üksnes kannatanu öeldud viisil. Tervisekahjustusi kannatanule tekitatud ju ei ole. Eeltoodu alusel leiab apellant, et kannatanu ei tundnud A. Baghirovi tegevuse läbi valu ning seega ei ole täidetud KarS § 121 lg 1 objektiivne koosseis.

A. BAGHIROVI KIRJALIK SEISUKOHT

A. Baghirov peab kohtuotsust ebaõiglaseks. Ta toonitab, et vangla meditsiiniosakonna õde ei tuvastanud kannatanul nähtavat löögi jälge. Ta leiab ka, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud tunnistajate V. T, V ja V ütlusi löömise kohta. Veel märgib ta, et vigastuse paremale käelabale sai ta

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni ja A. Baghirovi poolt esitatud seisukohtadega ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis leiab kaitsja, et A. Baghirovi suhtes süüdimõistava kohtuotsuse tegemisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest A. Baghirovile süüksarvatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei ole täidetud.

Kaitsja arvates ei ole maakohus piisavalt kaalunud, kas A. Baghirovi poolt kannatanule valu põhjustamine on süüdistatavale tema teo tagajärjena ka objektiivselt omistatav. Kuivõrd kriminaalasjas on tuvastatud vaid kannatanul esinenud parema põsesarna valulikkus ning kannatanu tundis valu tema rinnakorvile surumisest, siis leiab kaitsja, et A. Baghirovi tegevus kannatanule valu ei põhjustanud. Ringkonnakohus kaitsja taoliste väidetega ei nõustu. KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud vägivallateo objektiivse teokoosseisu jaatamiseks on vajalik tuvastada süüdistatava poolt kannatanule valu või tervisekahjustuse tekitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-29-15 on tõepoolest leidnud, et ainuüksi sellest, et kannatanu kinnitab valu tundmist ei piisa jaatamaks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu ja seda eelkõige tulenevalt valu subjektiivsusest. Nimetatud otsuses asus Riigikohus ka seisukohale, et isegi juhul, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Hinnates ülaltoodud seisukohast lähtudes A. Baghirovi tegevust S.N. suhtes, leiab ringkonnakohus, et kannatanul valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Esitatud apellatsioonis ei ole vaidlustatud A. Baghirovile süüdistusaktis etteheidetavat tegu, s.o seda, et A. Baghirov surus tekkinud konflikti käigus oma põlvega S.N. rinnakorvile ja lõi teda vähemalt ühel korral rusikaga näkku. Ringkonnakohtu arvates on S.N. väide valu tundmise kohta ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt hinnatuna vaadeldav A. Baghirovi käitumise tüüpilise tagajärjena. Taolisele järeldusele annab aluse situatsioon mille käigus A. Baghirov S.N. valu põhjustas. S.N. ütluste kohaselt vajusid nad tekkinud rüseluse käigus kambris olnud voodile, kus A. Baghirov sai tugevama ja üleolevama oleku ja surus teda põlvedega rindkeresse. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et olukorras, kus täiskasvanud meesterahvas surub oma põlvedega tema all lamava isiku rindkerele, tunneb kannatanu valu. Nimetatut on kannatanu ka kohtuistungil kinnitanud. Ringkonnakohus leiab, et ka täiskasvanud meesterahva poolt teisele isikule rusikaga näkku löömine, põhjustab kannatanule valu ning valu tundmine on süüdistatava taolise käitumise tüüpiline tagajärg. Ringkonnakohtu arvates kinnitab taolise tagajärje, s.o valu tundmist kannatanu poolt, Tartu Vangla Meditsiiniosakonna spetsialist-õe ettekandes fikseeritud objektiivne leid. Spetsialist-õde on objektiivse leiuna fikseerinud, et paremal põsesarnal palpeerides valus, kuid hematoom ei ole veel välja joonistunud. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Baghirovile süüdistuses etteheitava tegevuse tagajärjena valu tundmine S.N. poolt on ka objektiivse kõrvalvaataja seisukohalt igati mõistetav. Seega puudub alus väiteks nagu ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud S.N. poolt valu tundmine.

KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud vaid A. Baghirovi kaitsja, siis määravad apellatsiooni piirid ära A. Baghirovi kaitsja apellatsioonis esitatud asjaolud. A. Baghirovi poolt ringkonnakohtule esitatud seisukohtades toob süüdistatav aga esile täiesti uued asjaolud, miks tuleks süüdistatav õigeks mõista. Nii näiteks leiab A. Baghirov, et kriminaalasjas pole tõendamist leidnud tema poolt vägivalla tarvitamine S.N. suhtes. Ka leiab süüdistatav, et temal esinenud sõrmevigastus ei tõenda tema poolt S.N. löömist ning palub lisaks kontrollida talle mõistetud karistuse õiguspärasust. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, vaidlustati apellatsioonis maakohtu otsust põhjendusel, et tõendamist ei ole leidnud A. Baghirovi poolt valu põhjustamine S.N. . Kõrvutades esitatud apellatsiooni ja A. Baghirovi enese seisukohti, leiab ringkonnakohus, et A. Baghirov seisukohtades esitatud põhjendused väljuvad apellatsiooni piiridest ning seetõttu tuleb need jätta tähelepanuta. Kuigi A. Baghirovi taotlus talle mõistetud karistuse ümbervaatamiseks ringkonnakohtu poolt, väljub samuti esitatud apellatsiooni piiridest, peab ringkonnakohus siiski võimalikuks selgitada, millistele asjaoludele tuginedes on maakohus süüdistatavale moodustanud liitkaristuse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt vabastati A. Baghirov Tartu Maakohtu 11. aprilli 2017 määrusega ennetähtaegselt talle Harju Maakohtu 4. veebruaril 2014 mõistetud karistuse kandmiselt. Nimetatud määrus jõustus 12. mail 2017. Kuni nimetatud kuupäevani kandis A. Baghirov talle Harju Maakohtu poolt mõistetud karistust ning juhul kui A. Baghirov oleks karistuse kandmisest vabastatud, oleks tema kandmata karistuseks, alates 13. maist 2017, jäänud 1 kuu ja 29 päeva.

Nimetatu eest palub kaitsja hüvitada 40 eurot, sh käibemaks 8 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud tasu ja kuluhüvitis kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu A. Baghirovilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.