Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2025. a, Tallinn Kohtuasja number
2-22-218
Kohtuasi
A.J-i hagi N.X-i ja F.G vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 025/2021/3363 ja 025/2021/3364
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.10.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
A.J-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): A.J (isikukood XXX) Kostja I (vastustaja): N.X (isikukood XXX) Kostja II (vastustaja): F.G (isikukood XXX) Kostjate seaduslik esindaja K.S Kostjate lepinguline esindaja advokaat Helen-Lumelille Tomberg
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda A.J-i apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 07.10.2024 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-218 menetlusse võtmisest.
2.Jätta A.J-i taotlus menetlusabi saamiseks rahuldamata.
3.Jätta A.J-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud A.J-i kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-22-218 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli A.J-i (hageja) hagi N.X-i (kostja I) ja F.G (kostja II) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 025/2021/3363 ja nr 025/2021/3364 (edaspidi täiteasjad).
1.1.Hagi kohaselt edastati hagejale 26.11.2021 täitmisteade, täitedokument ja kohtutäituri tasu otsus täiteasjades. Täitedokument on Harju Maakohtu 25.10.2016 lahend tsiviilasjas nr 216-103139, millega mõisteti hagejalt välja tagasiulatuv elatis kostja I kasuks perioodi 16.02.2015 kuni 15.02.2016 eest 2370 eurot ja kostja II kasuks sama perioodi eest samuti 2370 eurot. Võlgnevus 30.11.2021 seisuga oli kokku 30 599,36 eurot, s.o ühele lapsele võlgnetav summa 15 299,68 eurot.
1.2.Hageja on täitmisteates märgitud nõude täitnud kostjatele vahetu ülalpidamise andmisega. Lisaks täidab hageja elatise maksmise kohustust vabatahtlikult. Samuti on hagejal kostjate emaga suuline kokkulepe, mille kohaselt kui lapsed midagi vajavad, siis annab kostjate ema sellest hagejale teada ning hageja siis, kas ostab vajalikud asjad kostjatele ise või teeb kostjate emale ülekande lastele asjade ostmiseks.
1.3.Kuna kostjate ema vajas 26.08.2020 juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel pikaajalist ravi, siis elasid kostjad hageja juures 25.08.2020 kuni 21.02.2021, mil hageja pidas kostjaid ülal. Hagi tuleb rahuldada, kuna nõue on eelnimetatud ajaoludel täidetud. Täitetoimingute tegemine on vastuolus kostjate huvidega, kes elavad vanemate juures võrdse aja. Täiendavate rahaliste vahendite arestimine või kinnipidamine seab ohtu hageja võimalused kostjatele ülalpidamist pakkuda. Samuti on täitemenetluse algatamine vastuolus hea usu põhimõttega.
1.4.Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas täidab eesmärki elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine, kui elatis on ette nähtud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Samuti jääb arusaamatuks, miks alustati täitemenetlust ligi 5 aastat pärast kohtuotsust. Tagasiulatuvalt elatist välja nõudes tuleb arvestada, et kohustatud vanemat ei asetataks äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet esitanud.
1.5.Kuna kostjate ema saab täitemenetluse kaudu hagejalt iga kuu ca 1000 eurot ja hagejale jääb arvele 372,50 eurot, paneb see eelkõige kostjad väga ebavõrdsesse olukorda. Selline ebavõrdsus pole laste huvides olukorras, kus just suvekuudel viibivad lapsed märkimisväärse osa ajast hageja juures vastavalt suhtluskorra määrusele. Täitemenetluse jätkamine on hageja suhtes ebaõiglane, kuna 372,50 euroga ei saa hageja pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Samuti ei täida täitemenetlus oma eesmärki, kuna elatisvõla väljamõistmine ei täida elatise maksmise eesmärki, milleks on igapäevaste vajaduste rahuldamine.
1.6.Hageja on nõus perioodilise elatise maksmisega, kuid samaaegne elatise võlgnevuse sissenõudmine ei täida eesmärki. Igakuine elatisvõlgnevuse kinnipeetav summa võiks olla vahemikus 50-75 eurot. Kuna kostjad saavad igakuist perioodilist elatist, siis on samaaegne võlgnevuse täiemahuline sissenõudmine pigem karistus kui mõjutus. Eelisjärjekorras tuleb
2-22-218 täita täitedokumenti, milles on mõistetud elatis lapse ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt nõutavat elatist.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
2.1.Kostjate väitel ei ole hageja tõendanud, et elatisvõlgnevus ca 30 000 eurot on tasutud või, et kostjad (nende seaduslik esindaja) on võtnud kohtuotsuse täitmise täies ulatuses vastu muul viisil.
2.2.Ebaõiged on väited, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu ülalpidamisega ning, et hageja täidab kokkuleppel kostjate emaga ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kohus on teinud otsuse, mille järgi tuleb elatist maksta ja kostjate ema ei ole sõlminud hagejaga kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi vaja osta.
2.3.Kostjad nõustusid väitega, et kostjad olid 26.08.2020-21.02.2021 hageja vahetul ülalpidamisel, st, et kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil. Võlaarvestustabelist seisuga 30.11.2021 nähtub siiski, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanud perioodil 26.08.2020-15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, see oli välja arvestatud. Kogu ülejäänud aja on korraldanud ja korraldab laste igapäevaelu küsimusi ja annab põhilise panuse laste eest hoolitsemisse kostjate ema ning tema perekond. Lapsed veedavad hagejaga iga teise nädalavahetuse. Samuti nähtub arvestustabelist, et kui hageja on midagi üle kandnud või kostjate ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, on ka need kulud välja arvatud. Sellele vaatamata oli seisuga 30.11.2021 hageja võlg kohtuotsuse järgi kummagi kostja ees 15 299,68 eurot.
2.4.Asjakohatu on väide, et sundtäitmisel olev nõue ei täida elatise maksmise põhieesmärki, milleks on lapsele elatise maksmine ette ja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Siinses menetluses puudub kohtul pädevus hinnata täitedokumendi seaduslikkust. Kostjate igapäevavajadused on olnud kaetud, kuid sellest puudub hageja panus. Seda on tehtud kostjate ema ja ema perekonna arvel. Jooksev elatis on vanema lapse puhul seadusjärgselt 287,72 eurot ja noorema lapse puhul 244,56 eurot kuus. Kohtutäiturilt 06.05.2024 saadud info kohaselt on võlgnevus kostja I ees 9005,73 eurot ja kostja II ees 10 453,15 eurot. Iga kuu on laekunud nii jooksvat elatist kui ka võla tagasimakseid.
2.5.Hageja loeb põhjendamatult nn tagasiulatuva elatise tasumist elatise võlgnevuseks. Täitedokumendiga mõisteti kummalegi kostjale elatis välja alates maksekäsu esitamisest 12.02.2016. 2016. aastale eelneva aasta eest ei ole elatist nõutud. Seega ei ole tegemist tagasiulatuva elatisega. Maakohtu otsus
2.6.Maakohus jättis 07.10.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldused, määras kostjate menetluskulude suuruseks maakohtus 1132,60 eurot (sisaldab käibemaksu), mille mõistis hagejalt kostjate kasuks välja. Kohus märkis, et hagejal tuleb menetluskulude 1132,60 eurot tasumata osalt tasuda seaduses sätestatud ulatuses viivist lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.
2.7.Vaidlust ei ole, et täiteasjades on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-16-1031392, millega kohus rahuldas kostjate hagiavalduse hageja vastu elatise vaidluses. Puudus ka vaidlus, et täitmisele anti kostjate nõue, mis
2-22-218 vastavalt võlaarvestustabelile oli 30.11.2021 seisuga kokku 30 599,36 eurot, seejuures võlgnevus ühele lapsele 15 299,68 eurot.
2.8.Kuivõrd käesoleval juhul oli täitedokument kohtulahend, siis sai kohus hageja vastuväited arvesse võtta üksnes siis, kui need olid tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2.9.Puudub vaidlus, et kostjate emaga juhtunud õnnetuse järgselt elasid kostjad 26.08.202021.02.2021 hageja juures ja hageja täitis oma ülalpidamiskohustust sel perioodil vahetult, s.t kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui otsuse alusel elatise ülekandmine. Kohtule esitatud võlaarvestustabelist nähtus, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanud 26.08.2020-15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, st see oli juba välja arvestatud. Hageja kinnitas 16.09.2024 kohtuistungil, et 26.08.2020-15.02.2021 eest temalt täitemenetluses elatist nõutud ei ole. Hagiavalduse väide, et kostjad elavad vanemate juures võrdse aja, jäi paljasõnaliseks ja tõendamata. Seega ei olnud alust pidada sundtäitmist täiteasjades lubamatuks tulenevalt asjaolust, et hageja on andnud kostjatele ülalpidamist vahetult.
2.10.Lisaks eitasid kostjad, et hageja ja kostjate seaduslik esindaja, olid kokku leppinud (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil. Samas tõid kostjad ise esile, et võlaarvestustabelist nähtub, et kui hageja oli midagi üle kandnud või kui kostjate ema aktsepteeris kostjatele rõivaste ostmist, siis arvestati need summad hageja võlgnevusest välja. Seega kostjate seaduslik esindaja oli täitmise lastele asjade ostmise ja asjade ostmiseks raha kandmisega siiski vastu võtnud. Ehk kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks teistsugusel viisil oli olemas. Hageja nõustus 16.09.2024 kohtuistungil, et hagile lisatud võlaarvestustabelis, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, on kajastatud kõik hageja tehtud maksed ja soetatud esemed. Seega oli täidetud täitedokumenti teistsugusel viisil, kuid see ei andnud alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise kohustuse täitmist, oli juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud.
2.11.Maakohus ei nõustunud, et hageja suhtes täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei toonud kuritarvitustele viitavaid asjaolusid esile. Üksnes täitemenetlusest tingitud hageja majanduslikud raskused seda alust rakendada ei võimalda.
2.12.Riigikohus ei ole hageja viidatud lahendis nr 3-2-1-14-11 (p 11) asunud seisukohale, et elatise võlgnevust ja jooksvat elatist ei või täita samaaegselt. Hageja viidatu ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kontekstis asjakohane.
2.13.Eeltoodust tulenevalt ei tõendanud hageja, et esineksid eeldused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.14.Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda.
2.15.Kostjatele osutatu õigusabiteenust tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks), mis oli arvestades lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja õigusteenuse turuhinda, samuti asja vähest keerukust arvestades, põhjendatud. Kostjatele osutati õigusabi kokku 6,7 tunni ulatuses. Kohus luges kõik kostjate esindaja tehtud toimingud ja nende ajakulu põhjendatuks. Kulud lepingulisele esindajale olid 20% käibemaksumäära ajal kokku 705,60 eurot (4,2 tundi x 140 eurot + 20% km) ning 22% käibemaksumäära ajal kokku 427 eurot (2,5 tundi x 140 eurot + 22%). Kohus mõistis hagejalt välja kostjate menetluskulu 1132,60 eurot (sh käibemaks).
2-22-218 Apellatsioonkaebus
3.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse.
3.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusnorme ning tegi vastuolulise ja kallutatud otsuse. Maakohus venitas põhjendamatult asja menetlemisega ega teinud õigetel aegadel erinevaid menetlustoiminguid. Sellega rikuti hageja põhiõigusi ausale ja võimalikult kiirele menetlusele. Lisaks jäeti põhjendamatult rahuldamata hageja korduvad taotlused ja avaldused ning arutamata hageja edastatud kompromissleping.
3.2.Lisaks ei arvestanud kohus hageja olukorraga, vaid ainult kostjatega. Praegune elatisevõlgnevuse sundtäitmine kannab endas pigem kostjate perekonna majandusliku olukorra parandamise eesmärki. Kuna kostjate vajadused on kaetud perioodilise elatise maksmisega, ei ole nn elatise võlgnevuse sissenõudmine mõistlik. Hageja pakkus esitatud kompromissis välja tingimused, millega ta oleks nõus. Kuna hageja perre on lähiajal sündimas laps, siis hageja äärmiselt raske majanduslik olukord ei ole kellegi huvides.
3.3.Kuna hageja pöördus kohtusse põhjusel, et oma äärmiselt rasket majanduslikku olukorda leevendada, oli vastuoluline kohtu otsustus jätta kostjate menetluskulud hageja kanda. Hageja viitas TsMS § 162 lg-le 4. Kuna hageja sissetulek on üksnes 410 eurot, siis ka see asjaolu kinnitab menetluskulude jaotuse ebamõistlikust.
3.4.Kui kostjad soovivad, et hagejal tuleb kostjate kasuks otsusega välja mõistetud menetluskulu kanda nende ema kontole, siis peaks kostjate ema ka tõendama, et tema on kostjate lepingulisele esindajale sellise summad ka üle kandnud. Ka menetluskulude kostjate ema kontole kandmine tekitab küsimusi. Menetluse edasine käik
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.11.2024 määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja määras hagejale tähtaja apellatsioonkaebuse järgmiste puuduste kõrvaldamiseks: täpsustada, mis ulatuses on maakohtu otsust vaidlustatud; täpsustada, missugust ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb; tasuda apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõiv 840 eurot või esitada füüsilise isiku menetlusabi taotlus ja selgelt märkida, milliste maakohtu tuvastatud asjaolude, järelduste ja õiguslike põhjendustega apellant ei nõustu.
5.Hageja esitas 08.12.2024 taotlused menetlusabi ja riigi õigusabi saamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s
sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik
2-22-218 perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
8.Hageja apellatsioonkaebuse väited ei annaks alust apellatsioonkaebust rahuldada.
8.1.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja korduvad taotlused ja avaldused, kuid hageja ei ole kaebuses esile toonud, millised hageja taotlused ja avalduse maakohus jättis rahuldamata, mh, kuidas see võis mõjutada tsiviilasja lahendamist.
8.2.Kui hageja eesmärk on kohtusse pöördumisega oma äärmiselt rasket majanduslikku olukorda leevendada, mis on seotud täiteasjades täitemenetluste läbiviimisega, siis on hageja õige õiguskaitsevahend TMS § 45 järgse avalduse kohtule esitamine, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. Kolleegium selgitab, et siinses menetluses oli läbivaatamisel hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 1 järgse hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine.
8.3.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 2 sätestab tsiviilkohtumenetluse kolm põhieesmärki: asja õige lahendamine, mõistlik menetlusaeg ja võimalikult väikesed kulud. Hageja väide, et maakohus menetles asja liialt pikalt, ei ole aluseks maakohtu lahendi muutmiseks. Samuti ei ole asjakohane hageja väide, et kuna kostjate vajadused on kaetud perioodilise elatise maksmisega, ei ole nn elatise võlgnevuse sissenõudmine mõistlik. Maakohus tuvastas, et vanemate vahelisel kokkuleppel on hageja maksnud elatist vabatahtlikult ka muul viisil, kuid see ei anna käesoleval juhul alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise kohustuse täitmist on juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud. Samuti on elatise võlgnevuse puhul arvesse võetud seda, et hageja on perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 vahetult kostjaid ülal pidanud.
8.4.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis hagi täieliku rahuldamata jätmise tõttu õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja on apellatsioonkaebuses viidanud TsMS § 162 lg-le 4. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard - menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt nt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20). Kolleegium on seisukohal, et üksnes selle tõttu, et hagejal on raske majanduslik olukord ja suur elatise võlgnevus, ei ole põhjendatud kohaldada TsMS § 162 lõiget 4.
8.5.Hageja on avaldanud kahtlust, kas kostjad (kostjate seaduslik esindaja) on tegelikult hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud. Kolleegium selgitab, et TsMS § 176 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. TsMS § 176 lg 6 lause 2 sätestab, et kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Riigikohus on selgitanud, et kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi (vande)advokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11). Kuna siinses asjas on kostjate lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi advokaat, kelle kulude
2-22-218 hüvitamist kostjad menetluskulude nimekirja esitamisega taotlesid, ei tekkinud ringkonnakohtul kahtlust, kas kostjatel on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda. Lisaks ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 18).
9.TsMS § 180 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu maksmisest, või määrata, et isik võib tasuda riigilõivu osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Taotlejale antakse TsMS § 181 lg 1 järgi menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kolleegium on seisukohal, et kuna esitatud apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivitu, ei ole täidetud TsMS § 181 lg 1 p 2 eeldus hagejale menetlusabi andmiseks ja hageja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
10.TsMS § 180 lg 1 p 3 näeb ette, et menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seejuures ei anta riigi õigusabi mh juhul, kui esitatud apellatsioonkaebus on ilmselgelt edulootuseta (RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult edulootuseta, siis välistavad RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5 hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Hageja riigi õigusabi saamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
11.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjatele vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjatel apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
12.Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist.
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.
14.TsMS § 638 lg-st 9 ja § 191 lg 1 lausest 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
2-22-218
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.