Kohtulahend

R. Vesiloo tunnistati süüdi selles, et ta 24. augusti 2013. a hilisõhtul tungis kallale enda

elukaaslasele T. T.-le, lõi teda korduvalt kätega vastu pead ja nägu, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustused. Kirjeldatud teod pani süüdistatav toime tahtlikult, samuti puudusid tema käitumises õigusvastasust välistavad asjaolud.

Maakohus ei nõustunud kaitseargumendiga, et kuivõrd R. Vesiloo põeb somnambulismi,

esineb tema käitumises süüd välistav asjaolu. Seda seisukohta põhistas maakohus järgmiselt. 3.1

Kohtu määratud täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi aktist nähtub, et perioodilised jäsemeliigutused, nagu vehkimine, löömine ja agressiivsus, ei kuulu üldjuhul somnambulismi iseloomustavate ilmingute hulka ja agressiivne käitumine on pigem väga erandlik. Somnambulismi sümptomaatikale ei ole omane isiku adekvaatne kontakt ümbritsevaga, ta ei ole võimeline teise isikuga adekvaatselt vestlema päevateemadel ega dialoogi pidama või vaidlema. Kohus nõustus ekspertide järeldusega, et R. Vesiloo ei olnud temale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina, vaid tegemist oli tavalise amnestilise alkohoolse joobe seisundiga. 3.2

Otsuses kummutati kaitsja seisukoht, et ekspertiisiakti puhul on tegemist lubamatu tõendiga,

kuna kolmeliikmelisse ekspertide komisjoni kuulunud vannutamata isikule Moonika Bukotkinile ei ole tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning teda ei hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Selle väite kohta märkis kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et see vastab tõele, siis ekspertiisiakti järeldused on põhilises osas rajatud somnambulismi rahvusvahelise klassifikatsiooni kriteeriumitele ning just neile tuginedes on jõutud seisukohale, et R. Vesiloo ei olnud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina. Teisisõnu on asutud seisukohale, et süüdistuses näidatud vigastusi ei ole võimalik tekitada somnambulismi seisundis, kuivõrd isegi somnambulismi äärmuslikus, s.o harva esinevas agressiivses vormis on võimalikud vaid ebamäärased, kaootilised liigutused ning agressiivsus ei ole seotud eelnenud sündmustega. Samuti nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et ekspert on teadlik KarS § 321 sisust. 3.3

R. Vesiloo süü on tõendatud ka ilma ekspertide arvamuseta. Süüdistatava väide

somnambulismi avaldumisest süüdistuses näidatud ajal ei olnud ka tema enda kirjeldatud tehiolude taustal juba eluliselt usutav. Samuti eeldasid kannatanule põhjustatud vigastused sihipärast tegevust ja seda eriti olukorras, kus kannatanu osutas tugevat vastupanu ning toimus vastastikune kaklus, millele mh viitasid ka süüdistatava enda vigastused. Agressiivne käitumine kaasneb somnambulismiga vaid erandjuhul. Ei saa välistada, et R. Vesiloo võibki selle erandi moodustada, kuid ekspertide arvamusest nähtuvalt ei ole somnambulismiga kaasnev agressiivne käitumine adekvaatne, eelnenud päeva sündmustega kooskõlas. T. T. vigastused tekkisid aga kallaletungi käigus, mis järgnes vahetult verbaalsele konfliktile, mille toimumist ei eita kumbki osaline, ning ka kallaletungi ja peksmise käigus ning vahetult selle järel nõudis R. Vesiloo, et kannatanu kodust lahkuks. Seega olid kallaletung ja vägivald seotud eelnenud päeva sündmustega, mis ei ole somnambulismile omane isegi erandjuhul.

Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Luberg ja

kannatanu esindaja advokaat Maria Mägi-Rohtmets. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiseisukohad olid järgmised. 4.1

Kaitsja leidis jätkuvalt, et kahtlusteta ei ole tuvastatud, kas R. Vesiloo võis talle

inkrimineeritud tegude ajal viibida süüdimatust või piiratud süüdivust põhjustanud somnambulismi seisundis, mistõttu tuleb tema suhtes langetada õigeksmõistev otsus. Ekspertiisiakti puhul ei ole tegemist lubatava tõendiga, kuna on rikutud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 95 lg 3 sätteid – ekspertiis on tehtud väljaspool ekspertiisiasutust ja selle on teinud vannutamata isik, samas ei järgitud ka KrMS § 98 ja § 107 lg 2 nõudeid. 4.2

Kannatanu esindaja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. T. kasuks välja

mõistetud tsiviilhagi osas ning selle rahuldamist summas 20 000 eurot.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Kohtuotsuse peamised põhjendused on järgmised. 5.1

Juhul, kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert KrMS § 107 lg 2 kohaselt allkirja

ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Praegusel juhul nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et KarS § 321 on eksperdile teada ning eeltoodut on eksperdid ekspertiisiakti allkirjastades ka kinnitanud. Seega on eksperte KrMS § 107 lg 2 kohaselt kriminaalkaristuse eest hoiatatud. 5.2

KrMS § 95 lg 3 nõudeid ei rikutud, sest osutatud säte kohaldub olukorras, kus menetleja ei

määra ekspertiisi tegijaks riiklikku ekspertiisiasutust. Maakohus on ekspertiisimäärusega määranud ekspertiisi tegijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ehk riikliku ekspertiisiasutuse. Asjaolu, et EKEI ei teinud ekspertiisi riikliku ekspertiisiasutuse aadressil, vaid SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), ei anna alust hinnata ekspertiisiakti ebaseaduslikuks ega jaatada olulist rikkumist tõendi kogumisel. EKEI põhimääruse § 8 järgi on instituudi ülesandeks muu hulgas ka kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemise koordineerimine. Seega ei ole tegemist KrMS § 95 lg 3 rakendusalaga ega olukorraga, kus kohtul lasus kohustus välja selgitada, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema, ning selgitada talle KrMS §-s 98 sätestatud õigusi ja kohustusi. 5.3

Ühtlasi ei ole alust arvata, et kui ekspertkomisjoni kuulunud kliinilisele psühholoogile

Moonika Bukotkinile oleks õigusi ja kohustusi tuvastataval kujul tutvustatud, poleks sellist tõendit saadud. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile taasesitataval kujul eksperdi õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmine ei ole kaasa toonud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ega muutnud ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamust kohtukõlbmatuks tõendiks, sest ekspertide arvamuse kujunemine on jälgitav, ekspertiisiakt vastab KrMS §-s 107 sätestatud nõuetele ning ekspertiisiakti sisu on arusaadav. 5.4

Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust põhjendatuks ka kannatanu kasuks välja mõistetud

mittevaralise kahju osas. Seda järeldust ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiargumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1

Kaitsja leiab jätkuvalt, et täiendav komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi akt ei ole lubatav tõend. Kõnealust ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega väljaspool ekspertiisiasutust. Seda järeldust toetab ka EKEI põhimääruse § 8 p-de 1 ja 121 sõnastus. Järelikult kohalduvad ka kõik KrMS § 95 lg-s 3 nimetatud nõuded, mida ei ole aga järgitud. Ekspertiisi tegid kaks riiklikult tunnustatud eksperti ja üks kliiniline psühholoog. Nende kõigi puhul tulnuks seega selgitada, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Samuti tulnuks neile kõigile selgitada KrMS §-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Seega ei tekkinud kellelgi kolmest ekspertiisi teinud isikust eksperdi õigusi Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 22 tähenduses, mistõttu on tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumise ning seega lubamatu tõendiga. 6.2

Lisaks ei ole kliinilist psühholoogi M. Bukotkinit hoiatatud KrMS § 107 lg 2 kohaselt.

Hoiatamata jätmist ei asenda allkiri ekspertiisiakti lõpus, kuna seda reguleerib eraldi KrMS § 107 lg 8. 6.3

Järelikult on ekspertiisiakti näol tegemist lubamatu tõendiga ning sellele tuginemisel rikuti

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Teiste tõendite põhjal aga küsimust R. Vesiloo süüdivuse kohta teo toimepanemise ajal lahendada ei saa. 6.4

Kassatsioonile esitas kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kassaator ei vaidlusta maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud vägivallategude toimepanemist

R. Vesiloo poolt, samuti õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist tema käitumises. Kassatsiooni keskseks teesiks on väide, et kohtu määratud täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt on erinevate menetluslike minetuste tõttu lubamatu tõend, mistõttu ei ole välistatud, et R. Vesiloo pani talle inkrimineeritud teo toime süüdimatusseisundis. Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu ning asub järgmisele seisukohale.

KrMS § 95 lg 3 ls 1 ja ls 2 sätestavad, et kui ekspertiis korraldatakse väljaspool

ekspertiisiasutust, selgitab menetleja, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Talle selgitatakse ka KrMS §-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Nimetatud toimingute kohustuslikkus sõltub asjaolust, kas ekspertiis korraldatakse ekspertiisiasutuses või väljaspool seda. Kaitsja leiab, et kuivõrd ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega väljaspool ekspertiisiasutust, tulnuks eraldi teha kindlaks iga eksperdi erapooletus, nõusolek ekspertiisi teha jne. Erinevalt kassaatorist jagab kriminaalkolleegium aga maa- ja ringkonnakohtu arusaama, et praegusel juhul tuleb ekspertiisi korraldajaks lugeda siiski riiklik ekspertiisiasutus EKEI.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitleb kassaator ekspertiisi korraldamise mõistet

põhjendamatult kitsalt, sisustades seda ainuüksi ekspertiisi tegemise füüsilise mõõtme kaudu. Samas on selge, et ekspertiisi usaldusväärsus ning eksperdi erapooletus, samuti eksperdi õiguste ja kohustuste teadmine ei sõltu sellest, kus näiteks EKEI-s töötav kohtuekspert enda mitteõiguslikke

eriteadmisi rakendab. Iseäranis selge on see just Kohtuekspertiisiseaduse §-s 4 nimetatud kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi puhul, kes mõlemad annavad ametieeldusena vande, milles kohustuvad ekspertidena tegutsema ausalt ja erapooletult (vt KES § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Selle nn üld- või ka ametivande toime ulatub vaieldamatult kõigi KrMS § 95 lg-s 3 nimetatud tunnusteni ega sõltu asjaolust, kus ekspert enda eriteadmisi rakendab. Nii on ilmne, et kohtuekspert on KrMS §-s 98 nimetatud eksperdi õigustest ja kohustustest samavõrra teadlik nii siis, kui ekspertiis tehakse vahetult EKEI territooriumil ja viimase struktuuriüksuse käsutuses olevate seadmetega, kui ka siis, kui see tehakse väljaspool EKEI füüsilist asukohta asetseva aparatuuriga. Seega ei haaku kassaatori arusaam KrMS § 95 lg-s 3 sätestatuga, mille esmane eesmärk on tagada ekspertiisi sõltumatus ning kompetentsus.

Oluline on veel tähele panna, et KrMS § 95 lg 3 ls 1 räägib ekspertiisi korraldamisest, mitte

aga tegemisest väljaspool ekspertiisiasutust. Sisuliselt tähendab see, et ekspertiisi saab korraldada kas riikliku ekspertiisiasutuse (EKEI) või siis alternatiivselt mõne teise vastava spetsiifilise kompetentsiga asutuse kaudu, jättes aga lahtiseks selle, kus (millises kohas) konkreetne ekspertiis tehakse. Selline regulatsioon on ka mõistetav, kuna mitmete ekspertiisiliikide eripära tõttu ei ole nende tegemine vahetult EKEI territooriumil mõeldav. Asjakohase näitena võib siinkohal tuua just kohtupsühhiaatriaekspertiisid, mis ekspertiisile allutatud isikute spetsiifilise seisundi tõttu tehakse praktikas pea eranditult kas meditsiini- või siis kinnipidamisasutuses. Vastupidiselt kassaatorile leiab kriminaalkolleegium, et sellist seisukohta kinnitab ka EKEI põhimäärus, mille § 8 p 121 kohaselt on instituudi

üheks

ülesandeks

just

kohtupsühhiaatriaekspertiiside

tegemise

ja

rahastamise

koordineerimine. Seetõttu ei tähenda ega eelda ekspertiisi korraldamine ekspertiisi tegemist riikliku ekspertiisiasutuse territooriumil ega ka vahetult riikliku ekspertiisiasutuse personali (s.o kohtuekspertide) poolt.

Kokkuvõtvalt võib seega märkida, et kuigi ekspertiis tehti füüsiliselt väljaspool EKEI-d

(käesoleval

juhtumil

PERH-is),

saab

ikkagi

rääkida

ekspertiisi

korraldamisest

riiklikus

ekspertiisiasutuses. Järelikult ei aktualiseeru praeguses asjas ka need nõuded, mis on märgitud KrMS § 95 lg 3 ls-tes 1 ja 2 ning millele kassaator ekspertiisiakti tõendikõlbmatust põhistades esmajoones tugineb. Ühtlasi märgib kolleegium, et KrMS § 95 lg 3 ls-s 1 sätestatu haakub eeskätt eksperdi sõltumatuse nõudega, mille rikkumine võib kahtluse alla seada ekspertiisiakti tervikliku usaldusväärsuse. Samal ajal on tegemist eksperdi taandumis- ja taandamisalusega KrMS § 96 ja § 97 kohaselt. Vaatamata sellele, et süüdistatava kaitsja on algusest peale vaielnud vastu ekspertiisiakti lubatavusele, ei ole apellatsioonis ega ka mitte kassatsioonis tehtud vähimatki viidet sellele, et keegi ekspertiisi teinud isikutest oleks pidanud taanduma KrMS §-s 96 nimetatud asjaolu esinemise tõttu. Seega on kassaatori esitatud väide ka sisult ainetu ning tuleb jätta edasise tähelepanuta.

Küll tuleb kassaatoriga nõustuda selles, et kliinilise psühholoogi M. Bukotkini hoiatamine

vastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest ei ole nõuetekohaselt talletatud. Nimelt sätestab KrMS § 95 lg 3 ls 3, et kui eksperdiks nimetatakse vannutamata isik, hoiatatakse teda

kriminaalkaristusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. KrMS § 107 lg 2 konkretiseerib, et kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert allkirja ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Edasiselt sätestab KrMS § 107 lg 8, et ekspertiisiakt allkirjastatakse ekspertiisi teinud eksperdi või ekspertide poolt. Seega eristab seadus selgelt ühelt poolt ekspertiisiakti allkirjastamist KrMS § 107 lg 8 alusel ning teiselt poolt märke tegemist selle kohta, et ekspertiisi tegemisel osalenud vannutamata isikut on hoiatatud KarS §-s 321 sisalduva vastutuse eest. Kuigi käesoleva ekspertiisi tegemisel osales kahe riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatria eksperdi kõrval ka üks vannutamata isik, täpsemalt kliiniline psühholoog M. Bukotkin, ei sisaldu aga ekspertiisiakti sissejuhatuses tema allkirja selle kohta, et teda on kriminaalkaristust kaasa toova teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest hoiatatud (kd 1, tlk 177).

Riigikohus jagab aga maakohtu (vt otsuse p 3.2) ja apellatsioonikohtu (vt otsuse p 5.3) et

see

minetus

ei

too

kaasa

ekspertiisiakti

terviklikku

tõendikõlbmatust.

Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kalduda kõrvale senises praktikas kinnistunud arusaamast, mille kohaselt võivad ka menetlusõigusnormide rikkumisega saadud tõendid olla kohtumenetluslikult siiski lubatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-137-03, p 20). Nii on kriminaalkolleegium leidnud, et selle küsimuse lahendamisel tuleb võtta arvesse tuvastatud rikkumise olulisust, märkides, et vähemalt teadlik ja tahtlik menetlusõiguse rikkumine toob kaasa kohustuse sel viisil saadud tõend tõendikogumist kõrvaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-04, p 12). Käsitleda tuleb ka rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Kohtupraktikas on veel leitud, et tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada juhul, kui tehtud menetlusviga mõjutab õigusriikliku kohtupidamise põhialuseid ja süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Teisisõnu rakendub tõendi hindamiskeeld juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt ütluste saamine ähvarduse kaasabil), aga ka siis, kui rikutakse menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõigusi tõendi saamisel (nt alaealise ülekuulamine kaitsja juuresolekuta) või kui toimingu eesmärk oligi algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ja rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-15577, p 8.2 jj).

Praegusel juhtumil on ilmne, et allkirja puudumise näol ekspertiisiakti sissejuhatuses on

tegemist pelgalt vormistusliku minetusega ning tegelikkuses on KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 märgitud nõudeid siiski järgitud. Maa- ja ringkonnakohus on asjakohaselt leidnud, et kuigi ekspertiisiakti sissejuhatuses puudub ekspertiisis osalenud kliinilise psühholoogi allkiri, sisaldub seal esiletõstetud märge selle kohta, et KarS § 321 sisu on eksperdile teada (kd 1, tlk 177). Seejuures on oluline märkida, et selles lauses on kasutatud ainsuse vormi, mistõttu on see arusaadavalt suunatud ainuüksi ekspert M. Bukotkinile, kuivõrd tema kõrval ekspertiisi tegemisel osalenud kaks riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatria eksperti on andnud KES § 17 lg-s 1 nõutava vande, milles sisaldub ka viide KarS §-s 321 sätestatud vastutusele. Teisisõnu on tegemist individualiseeritult ainult kliinilist psühholoogi puudutava märkega ning sisuliselt võib KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 nimetatud nõude lugeda täidetuks.

Seega taandub vannutamata isiku allkirja puudumine pelgalt vormistuslikuks, mitte aga sisuliseks küsimuseks, mida ei saa kindlasti lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis murendaks ekspertiisiakti terviklikku usaldusväärsust. Järelikult ei aktualiseeru ka teised eelnevas punktis nimetatud küsimused – nt selle kohta, kas tõendit oleks saadud, kui rikkumine oleks olnud olemata.

Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole täiendavat

komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti tõendina aktsepteerides kriminaalmenetlusõiguse vastu eksinud. Kassatsioonis esitatud argumendid ei saa seega olla kohtuotsuste tühistamise aluseks ning jäävad tagajärjetuks.

Täiendavalt peatub kolleegium siiski küsimusel, kas võiks rääkida R. Vesiloo süü tõendatusest

ka juhul, kui vaidlusalune ekspertiisiakt tõendikogumist mõtteliselt kõrvaldada. Maakohus on seda hüpoteetilist olukorda otsuses käsitlenud ning leidnud, et ka sellisel juhul oleks tõendikogum piisav R. Vesiloo suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks (vt otsuse p 3.3). Kriminaalkolleegium soostub selle seisukohaga ning lisab järgmist.

Väide, et isik oli teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, on olemuselt võrdne ükskõik

millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni.

Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3

tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid.

Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Seega näiteks juhul, kui menetluses on püstitatud kaitsetees selle kohta, et süüdistuses näidatud tagajärje põhjustasid süüdistatava teadvuse poolt kontrollimatud (s.o tahteliselt mittesuunatud) kehaliigutused, kuid ülejäänud tõendikogum osutab ühemõtteliselt sihipärasele ning tahteliselt suunatud käitumisele, ei ole vähimatki alust rääkida KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada kahtlustatava või süüdistatava kasuks.

Käesoleval juhtumil on maakohus asjakohaselt leidnud, et süüdistatava kaitsetees on

ühemõtteliselt kummutatav ka ilma ekspertiisiaktis sedastatud järeldusteta. Tõendamist leidnud asjaolud näitavad üheselt, et tegemist oli süüdistatava teadliku ning tahteliselt täielikult kontrollitud ründega kannatanu vastu. Kannatanul fikseeritud ohtrad vigastused pea erinevates piirkondades ja

kätel viitavad selgelt sihipärasele ründetegevusele süüdistatava poolt, mis ei ole vähimalgi määral ühitatav kaitseteesis esitatud somnambuulse käitumise sümptomitega. Tuvastatud on seegi, et kogu sündmustik sai alguse juba oluliselt varem ning päeva jooksul süüdistatava ja kannatanu vahel arenenud verbaalne konflikt lihtsalt päädis joobeseisundis R. Vesiloo poolt toimepandud füüsilise ründega. Kokkuvõtlikult tuleb seega tõdeda, et väide somnambulismiseisundis toimepandud teost on sisutühi kaitsetees, mis ei riimu vähimalgi määral kriminaalasjas tuvastamist leidnud tehioludega ning mille võis jätta tähelepanuta sõltumata sellest, kas ekspertiisiakt lugeda lubatud tõendiks või mitte. Sellisele lõpptulemusele on praegusel juhul veatult ka jõutud ning kriminaalkolleegium nõustub sellega täielikult.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. KrMS § 186 lg 2 kohaselt jääb valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu süüdistatava kanda.

Kassatsioonimenetluse ajal esitas kassatsioonkaebusele oma kirjalikud vastuväited kannatanu

esindaja

advokaat

M.

Mägi-Rohtmets.

Samuti

esitas

ta

taotluse

kannatanu

poolt

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 525 eurot.

KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas

osas. Kriminaalkolleegium on praktikas korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras

süüditunnistamist

ja

karistamist

(koos

edasiste

viidetega

vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Sellest johtuvalt ei ole kannatanu kassatsioonimenetluse pooleks KrMS § 344 lg 5 tähenduses ka juhul, kui kassatsioonimenetluse esemeks on kassaatori taotlus süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Kassatsioonimenetluse pooleks ei muutu kannatanu ka siis, kui isiku süüküsimuse lahendamisega kaasneks potentsiaalselt kohtuotsuse

tühistamine

tsiviilhagisse

puutuvas

osas.

Vastasel

juhul

oleks

kannatanul

kassatsiooniõigus ka ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse peale, millega jäeti tema esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanul kassatsiooniõiguse teket kirjeldatud alusel on senises praktikas aga üheselt eitatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 10). Juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2, tuleb kannatanu esindaja taotlus kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks jätta seega läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.