Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

puuduvad usaldusväärsed tõendid. Millegagi ei ole õnnestunud ümber lükata süüdistatava ütlusi, et tema kannatanut ei löönud ning vigastused - haava vasakul kõrvalestal, samuti haavad paremal kaela üla- ja tagaosas ja vasakul rindkere küljeosas - võis kannatanu saada enda tegevuse tulemusega, s.o süüdistatava ründamise või mahakukkumise või põrandal rabelemise käigus. 3.3.4 Kohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid kannatanule klaaspudeliga löömist. Juhul, kui süüdistatav oleks kannatanut löönud klaaspudeliga vastu pead, oleks kannatanu pidanud saama pea põrutuse või põrutushaava või hematoomi. Taolisi tagajärgi ei ole kiirabis kannatanul aga tuvastatud. 3.3.5 Ka asjaolu, et politseile teatati sündmuskohale saabumisel (30.10.2014 kella 23.49 ajal) süüdistatava poolt pooliku pudeliga kannatanule löömisest ning süüdistatav on järgmisel päeval kokku saanud kannatanu ja tunnistajatega ning soovinud, et viimased ei räägiks politseile „roosist“, ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Kohus märkis, et kõik politseile sündmuskohal informatsiooni jaganud isikud olid alkoholi tarvitanud ja keegi neist ei näinud tegelikult süüdistatava poolt kannatanu löömist. Seega oli politseile antud teave oma sisult oletuslik. Vaatamata sellele, et süüdistatav soovis katkisest pudelikaelast vaikida, ei ole keegi sellest kinni pidanud, mistõttu sellisel asjaolul ei ole kuriteo tuvastamisel määravat tähtsust.

APELLATSIOON

D. Lõssenko oli alkoholijoobes, ega suutnud kohtuistungil selgitada, kuidas kannatanu vigastuse sai, millises asendis oli D. Lõssenkol katki löödud pudeli kael ning milline oli süüdistatava ja kannatanu vastastikune asend vigastuse saamise ajal. Kohtuotsuses on küll välja toodud mitmed variandid, kuidas kannatanu vigastada võis saada, ent ühest seisukohta, mille kohus tõendatuks luges, ei ole jälgitavalt ja arusaadavalt põhistatud. Arvestama peaks ka patsiendikaarti, millelt nähtub, et kannatanu pöördus tervishoiuasutusse selle pärast, et teda rünnati katkise pudeliga, kallaletungijat tunneb. 5.3 Vestluses kannatanu ja tunnistajatega on D. Lõssenko oma tegu tunnistanud. Kohtuistungil väitis kannatanu, et D. Lõssenko palus temalt andestust ja ütles, et purjus peaga juhtus, ta tahtis asja ära klaarida. Seega on tegemist antud juhul süü omaksvõtuga. Ka tunnistajate K.R. ja J.R. ütluste kohaselt D. Lõssenko ütles, et tal on väga kahju, ta kahetseb ja soovis, et tunnistajad politseis räägiksid, et mingit roosi ei olnud, kukkusid klaasikildude peale. Vastavalt KrMS § 66 lg 21 p-le 3 on lubatavaks tõendiks ka tunnistaja ütlus sel juhul, kui ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt. Kohtuotsuses ei ole tunnistajate K.R. i ja J.R. ütlusi sellest aspektist lähtudes üldse analüüsitud. 5.4 Kohus on asunud seisukohale, et D. Lõssenko kaitses end roosiga, kuid samas puudub kohtuotsuses täielikult hädakaitseseisundi analüüs. Samas tuleb rõhutada, et Riigikohtu praktika kohaselt ( Riigikohtu lahendid 04.05.2011.a. nr 3-1-1-26-11 ja 20.06.2008.a. nr 3-1-1-34-08) ei teki hädakaitseseisundit vastastikusse kakluse käigus, kus ründaja ja rünnatava rollid vahelduvad. Hädakaitsest saab rääkida ainult juhul, kui üks pooltest tahab rünnet lõpetada või on võitlusvõimetu. D. Lõssenko ei tahtnud rünnet lõpetada, ta ei olnud võitlusvõimetu, vaid tegi veinipudeli spetsiaalselt katki ründamise eesmärgil. 5.5 Maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, ega vasta põhistatuse nõuetele (vt RKKKo 3-1-1-21-10, p 8, 3-1-1-5-08, p 12.1 ja 3-1-1-43-05, p 6). Kohus ei ole järginud deliktistruktuuri, mis teeb otsuse raskesti jälgitavaks. Osa tõendeid on kohus lugenud usaldusväärseks, ent ei ole seda küllaldaselt põhistanud. Põhjendatud ei ole ka kannatanu ütluste kõrvalejätmine. Kohus on hinnangud tõendeid valikuliselt ning ei ole otsuse põhistamisel ja tõendite hindamisel järginud kõrgema kohtu praktikat (vt nt 3-1-1-127-06, 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-92-11).

KIRJALIK SEISUKOHT

löödi. Seejärel jätkas taas küsitlemist prokurör (vt protokolli lk 7,8), misjärel oli taas olukord, et kannatanu ei mäletanud ei köögis aset leidnud kaklust ega tema löömist selle käigus, ent ei taandunud ometi väitest, et teda löödi. Kaitsja küsimusele: „Millega teid löödi?“, vastas kannatanu: „Pudeliga“. Siinkohal avaldati kohtueelses menetluses antud ütlused vastuolu tõttu kohtus antud ütlustega. Kohtueelses menetluses antud ütlustes avaldas kannatanu: „Mina ei mäleta täpselt, mis minuga toimus. Ma ei oska öelda, mismoodi minu kõrv katki tehti.“ Ka järgnevad kannatanu vastused kaitsja küsimustele (vt protokolli lk 9) annavad kinnitust, et kannatanu kõigest eeldab, et teda löödi, ent ei saa seda kinnitada. Vastustest, mis kannatanu andis prokuröri küsimustele (vt protokolli lk 9), saab seisukoha esitaja hinnangul teha järelduse, et kannatanu kõigest eeldab, et teda löödi, kuna ta ütleb selle selgesõnaliselt välja. Eeltoodust ja vastustest kohtu küsimustele (vt protokolli lk 10) tulenevalt on selge, et kannatanu ei tea täpselt, mis temaga juhtus. Ta ei osanud anda konflikti kohta täpseid ütlusi, kuna oli selleks ajaks järjepidevalt 5-6 tunni jooksul alkoholi tarvitanud ega mäletanud sündmuste täpset käiku. Eelduse, et D. Lõssenko teda katkise pudeliga lõi, tegi kannatanu üksnes selle põhjal, et D. Lõssenkolt võeti ära katkine pudel ning kannatanu oli saanud vigastusi. Lööki kannatanu isegi ei mäletanud, nagu ka seda, et köögis oleks toimunud kaklus või rüselus. Ka tunnistajad on väitnud, et nemad ei näinud köögis aset leidnud kaklust ega seda, et süüdistatav ja kannatanu oleksid teineteist mingilgi viisil löönud. Kööki varem jõudnud tunnistaja nägi üksnes seda, et kakluse osapooled olid köögi põrandal poolpüsti ning rüselesid, hoidsid teineteisest kinni. Kööki hiljem jõudnud tunnistaja nägi üksnes seda, et kakluse osapooled olid köögis püsti ja käsipidi koos. Samuti kinnitasid mõlemad tunnistajad asjaolu, et köögi põrand oli täis klaasikilde. Seega isegi juhul, kui jätta tervikuna süüdistatava ütlused asja lahendamisel kõrvale, ei oleks ühegi tõendiga tõendatav, et D. Lõssenko lõi R.M. ile korduvalt ja tahtlikult klaaspudeliga pea, kaela ja keha piirkonda. 6.2 Väär on prokuröri väide, et kohus on kannatanu ütlused kõrvale jätnud. Vastupidi – kohus on otsuse tegemisel arvesse võtnud peaasjalikult kannatanu ütlused, neid igakülgselt hinnanud ning seda peaaegu igas otsuse alapunktis. Asjaolu, et prokuratuur kohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda ütluste kõrvalejätmist. 6.3 Asjakohatu on ka prokuratuuri kriitika, et kohtu järeldus, mille kohaselt võis kannatanu saada tuvastatud vigastused iseenda tegevuse tulemusena, on oletuslik. Kaitsja märgib, et tuvastatud asjaolude pinnalt puudubki võimalus kindlaks teha, kuidas täpselt kannatanu vigastada sai. Sisuliselt ei saa aga välistada, et kannatanu võis end ise vigastada. Kuna lahendamist vajas küsimus, kas kannatanu vigastused on tekitanud D. Lõssenko poolt kannatanu tahtliku ja korduva löömisega, tuli kohtul järgida kriminaalmenetluses kehtivat in dubio pro reo printsiipi, mida kohus ka tegi, leides, et D. Lõssenkole esitatud süüdistus tõendamist ei leidnud. 6.4 Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saab D. Lõssenko vabandusest või tema poolt tunnistajate palumisest, et need politseis ütlusi andes katkist pudelikaela ei mainiks, järeldada süü omaksvõttu. Kaitsja peab normaalseks, et D. Lõssenko tundis end juhtunu tõttu halvasti, sest konflikti osapooled olid head tuttavad, kes mõlemad olid toimunust šokeeritud. Vabandamine oli inimlik reaktsioon, sest kannatanu, vaatamata sellele, et konflikt algas ja eskaleerus tema süül, sai selle käigus tõsisemalt vigastada, kui D. Lõssenko oleks soovinud. D. Lõssenkole ei saa ette heita sedagi, et ta palus tunnistajatel katkist pudelikaela mitte mainida. Kaitsja toonitab, et D. Lõssenko ja R.M. rääkisid omavahel asjad selgeks, leppisid ja ei soovinud, et riik asuks asja uurima, kulutades asjatult osapoolte ressursse. Kohus on selgelt märkinud, et vaatamata sellele, et süüdistatav soovis katkisest pudelikaelast vaikida, ei ole keegi sellest kinni pidanud, mistõttu ei ole sellisel asjaolul kuriteo tuvastamisel määravat tähtsust.

Alusetu on ka prokuröri väide, justkui oleks kohus asunud seisukohale, et D. Lõssenko end katkise pudelikaelaga kaitses, kuid hädakaitseseisundi analüüs kohtuotsuses puudub. Kaitsja märgib, et otsuses ei ole kordagi kasutatud sõna „kaitse“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Asjaolu, et apellant maakohtu poolt antud hinnangute ning järeldustega ei nõustu, ei ole hinnatav kohtuotsuses põhistuse puudumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul –sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või- veenvuse korralkriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 699, 700 ning RKKKo nr 3-1-1-65-14, p 17). Kuna praegusel juhul ei ole maakohtule sellised vead ette heidetavad, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega ning ei tohi neist süüdistatava kahjuks väljuda. Seega, tuvastades, et maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumist ei esine, puudub apellatsioonikohtul vastava taotluse puudumise tõttu võimalus tõendeid ümber hinnata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.