Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. jaanuar 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-8895 T.Y hagi S.V.K Viimistlus OÜ vastu saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõudes
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3410,77 eurot 0 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. augusti 2024 otsus (põhjendustega otsus
13.septembril 2024)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.V.K Viimistlus OÜ apellatsioonkaebus T.Y apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant I ja vastustaja II (kostja): S.V.K Viimistlus OÜ (registrikood 11136493), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Apellant II ja vastustaja I (hageja): T.Y (isikukood XXX), lepinguline esindaja Marek Ranne
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 16. augusti 2024 otsus tühistada osaliselt hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata T.Y menetluskulu suuruseks maakohtus 2520 eurot ja mõista see S.V.K Viimistlus OÜ-lt T.Y kasuks välja. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsioonis, et T.Y kasuks välja mõistetud rahasummad on netosummad. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.7.Mõista kostjalt S.V.K Viimistlus OÜ välja menetluskulu 2520 eurot ja viivised menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni T.Y kasuks.
3.S.V.K Viimistlus OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.T.Y
apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus S.V.K Viimistlus OÜ kanda. T.Y-l kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.Y (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse S.V.K Viimistlus OÜ (kostja) vastu töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitise 2437 euro 16 sendi TLS § 109 lg 1 alusel, saamata jäänud töötasu 3741 euro 90 sendi, puhkusetasu 189 euro 40 sendi ja puhkusehüvitise 1043 euro 22 sendi nõudes. Nõuded on esitatud netosummas. TVK tegi asjas nr 4-1/702/23 lahendi 31. mail 2023. TVK otsustas rahuldada hageja avalduse kostja vastu osaliselt. TVK tuvastas, et töösuhe ei lõppenud suulise ülesütlemisavalduse alusel
5.aprillil 2023; jättis rahuldamata hageja taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel, TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude, ja saamata jäänud töötasu nõude 2777 eurot 25 senti alates 2022. aasta augustist kuni 2023. aasta märtsini. TVK mõistis kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu 2023. aasta märtsi eest 964 eurot 65 senti, puhkusetasu 1. aprillist kuni 5. aprillini 2023. aasta eest 189 eurot 40 senti ja puhkusehüvitise 21 kalendripäeva eest 795 eurot 70 senti. Puhkusehüvitise nõue 247 eurot 52 senti jäi rahuldamata.
2.Kostja esitas 19. juunil 2023 Tartu Maakohtule taotluse töövaidlusasja nr 4-1/702/23 läbivaatamiseks hagimenetluses. Maakohus võttis 11. septembril 2023 kostja taotluse menetlusse ja kohustas hagejat esitama töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas 44-1/702/23 esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas hagiavalduse 12. septembril 2023 ja täpsustas seda 16. jaanuaril 2024 toimunud eelistungit. Täpsustatud hagiavalduses esitas hageja järgmised nõuded: -
mõista kostjalt hageja kasuks välja osaliselt saamata jäänud töötasu 2425 eurot 89 senti (neto); mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest 189 eurot 40 senti (neto); mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusekompensatsioon 21 päeva eest 795 eurot 48 senti (neto).
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. mail 2022 tähtajalise töölepingu kehtivusega kuni 25. aprill 2023. Pooled leppisid töötasuks kokku 1548 eurot (bruto) kuus. Töölepingu p 3.4 kohaselt tuli töötajale töötasu maksta iga kuu kolmekümnendal kuupäeval sularahas kassast või ülekandega töötaja määratud pangakontole. Töötaja põhipuhkuseks oli 28 kalendripäeva. Kostja maksis töötasu sularahas, sest hagejal ei olnud Eestis pangakontot. Kostja maksis töötasu alati kahekuise hilinemisega. Töötasu maksmisel võeti hagejalt allkiri iga kord kolmenelja erinevasesse vihikusse, kus oli alati erinevad summad. Ühes vihikus oli märgitud töölepingus märgitud summa, kuid teistes olid summad väiksemad. Vihiku kanded oli eestikeelsed, kuid hageja eesti keelt ei valda. Hageja sai vaid 2022. aasta juulikuus töölepingus kokkulepitud tasu. Töölepingu kestvuse ajal ta kokkulepitud töötasu ei saanud. Kostja esindaja selgitas töölepingu sõlmimisel hagejale, et tegelikult arvestatakse töötasu töömahu järgi. Töötasu sularahas maksmisel peeti sellest kinni korteri üür. Töötasu kohta hagejale dokumenti ei antud. Kostja maksis töösuhte lõppemise päeval 5. aprillil 2023 hagejale sularahas veebruari ja märtsi eest kokku 1200 eurot. Kostja ei ole maksnud hagejale töötasuna 13 340 eurot, vaid sularahas 8256 eurot, millelt arvati maha korteriga seotud kulud. Kostja esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide (TSD) võrdlemisel palgalehega nähtub, et kostja on hagejale maksnud töölepingus kokkulepitust vähem 2425 eurot 89 senti. Kostja on deklareerinud riigile töölepingus kokkulepitud töötasu, kuid maksnud hagejale väiksema summa. Hageja nõudis kostjalt ka saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest ja puhkuse kompensatsiooni 21 päeva eest. Hagejal on õigus saada puhkusetasu viie kalendripäeva eest 189 eurot 40 senti, mis ta viibis puhkusel enne temaga 5. aprillil 2023 töösuhte lõppemist. Kuivõrd töösuhe lõppes poolte kokkuleppel 5. aprillil 2023, on hagejal kasutamata jäänud aegumata põhipuhkust 21 päeva, seega puhkusetasu selle eest on 795 eurot 48 senti.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Koondpalgateatiste kohaselt pidi kostja tasuma hagejale 2022. aasta eest kokku 8262 eurot 16 senti (neto) ja 2023. aasta eest 5211 eurot 58 senti (neto), mis on kokku koos puhkusehüvitisega 13 473 eurot 74 senti. Palgalehtede kohaselt on kostja hagejale sularahas maksnud 2022. ja 2023. aasta eest kokku 13 340 eurot. Seega saab hageja nõuda ainult 133 euro 74 sendi tasumist.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2425,89 eurot, saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest 189,40 eurot ja puhkusehüvitise 21 päeva eest 795,48 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1320 eurot ja mõistis hageja menetluskulud kostjalt välja koos seadusjärgse viivisega. Maakohus tegi 16. augustil 2024 TsMS § 444 lg 4 alusel otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata ega andnud luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. Kuna nii hageja kui kostja teatasid apellatsioonkaebuse esitamise soovist, täiendas maakohus otsust 13. septembril 2024.
4.1.Maakohus luges tõendatuks, et kostja on esitanud ebaõigeid andmeid töötajale tehtud väljamaksete kohta. Kostja on TVK-le esitanud töötasu maksmise tõendamiseks 12 kassa väljaminekuorderit ja nende andmed ei ühti TSD andmetega. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et ta mõnikord tasus töötasu hiljem, kuid kogu töötasu on ikkagi välja makstud. Kostja kinnitas maakohtu istungil, et kõik TSD andmed on õiged. Maakohus asus seisukohale, et nn venekeelne palgaleht on ebausaldusväärne tõend ning kohus sellega lahendi tegemisel ei arvestanud. Kostja ei esitanud nn venekeelset palgalehte TVK menetluses. Hageja kinnitas kohtule vande all, et nn venekeelset palgalehte näeb ta esimest korda ega ole seda allkirjastanud. Sellel palgalehel on kajastatud töötasu maksmine 2022. aasta aprilli eest, samas kui hageja asus tööle alles 2. mail 2022. Maakohus leidis, et tõenditega ei ole kooskõlas kostja väide, et pärast eestikeelse palgalehe kasutusele võtmist 16. augustil 2022 ta enam kandeid venekeelsele palgalehele ei teinud. Maakohus leidis, et töötasu kokkulepe töölepingus on vastuoluline – ühes punktis on kokku lepitud fikseeritud kuutöötasu 1548 eurot (bruto) ja teises töötasu, mida arvutatakse töömahu alusel. Maakohus rõhutas, et töötasu suurus on oluline töölepingu kokkulepe ning selle kaksiti mõistmine ei ole lubatav ning järeldas, et selliste tingimustega lepingu puhul peab töötaja alati saama vähemalt fikseeritud kuutöötasu. Kui töömahu arvestuse tõttu on töömahu alusel arvestatud töötasu fikseeritud tasust suurem, tuleb maksta suuremat töötasu. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kostjal kohustus tõendada, et ta on tasunud hagejale töötasu nõutud ulatuses ja et seda on võimalik teha ainult kirjalike tõenditega (RKTKo 03.04.2002, 3-2-1-39-02, p 12). Maakohtu hinnangul ei ole arusaadav, miks on kostja võtnud hagejalt töötasu saamise kohta allkirju mitmele dokumendile. Kuna töötasu suurus oli fikseeritud, olnuks tööandjal väga lihtne võtta töötajalt allkiri vaid ühele konkreetsele dokumendile. Maakohus võttis saamata jäänud töötasu väljamõistmisel aluseks hageja tabeli (dtl 246–247) ja arvutas saamata jäänud töötasu nii, et võrdles perioodil 2022 juuli – 2023 märts kostja esitatud TSD andmeid hageja deklareeritud töötasu kohta palgalehe järgi hagejale makstud töötasuga kuude lõikes ja mõistis vahe 2425,89 eurot saamata jäänud töötasuna hageja kasuks kostjalt välja. Maakohus märkis, et TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.
4.2.Puhkusetasu nõude osas tuvastas maakohus, et hageja viibis puhkusel 1. aprillist 2023 kuni 5. aprillini 2023. Tegemist oli palgalise puhkusega, kuna kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks olnud palgata puhkusega.
4.3.Puhkusehüvitise nõude osas tuvastas maakohus, et arvestades töösuhte pikkust, oli hagejal õigus saada 26 kalendripäeva korralist puhkust, millest hageja oli kasutanud ära 5 päeva. Seega jäi hagejale õigus kasutada puhkust 21 kalendripäeva, päevatasuga 48,12 eurot. Kuna kostja hageja puhkusehüvitise arvutuskäigule vastuväiteid ei esitanud, luges maakohus hageja puhkusehüvitise nõude põhjendatuks.
4.4.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja luges põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks hagejale osutatud õigusabi 11 tundi hinnaga 120 eurot tunnis, kokku 1320 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus ei ole tõendeid uurinud kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Otsuse tegemisel on jäänud täielikult käsitlemata ja arvestamata allkirjastatud kassa väljamineku orderid. Kohus keskendus ainult allkirjastatud palgalehtedele. Riigikohus on lahendis numbriga 3-2-1-39-02 asunud seisukohale, et palga maksmine on tööandja rahaline kohustus. Palgamakse (majandustehingu toimumist kinnitav dokument) on raamatupidamisarvestuse algdokumendiks, millel peab olema vajalike rekvisiitide seas ka poolte allkirjad. Töötasu maksmist saab tõendada üksnes töötajapoolse kirjaliku omaksvõtuga ehk kirjalike tõenditega. Kostja esitas töövaidluskomisjonis allkirjastatud kassa väljamineku orderid (need on põhidokumendid, millega oli tõendatud töötasu maksmine), millega komisjon arvestas, sest nad olid allkirjastatud. Selles valguses ei ole selge otsuse punktis 15 tehtud järeldus: kuna töötasu suurus oli fikseeritud, olnuks tööandjal väga lihtne võtta töötajalt allkiri vaid ühele konkreetsele dokumendile. Maakohus leidis, et palgalehed ei ole usaldusväärsed, kuid ei selgitanud, miks kohus ei arvestanud kassa väljamineku orderitega ja ei uurinud neid. Orderid on dokumentaalsed tõendid ja neid tuleb analüüsida, hinnata. Maakohus ei teinud seda, rääkimata nende uurimisest. Tõendite hindamine põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Kohus pidi otsuse tegemisel arvestama vastustaja poolt allkirjastatud kassaorderitega. Seega olid menetluses usaldusväärsed tõendid töötasu maksmise kohta kuni märts 2023. a. Orderite uurimisel selgus, et märtsi 2023 ja aprilli 2023 osas puuduvad allkirjastatud kassaorderid, kuid see puudus oli kõrvaldatud kohtumenetluses teiste tõendite ehk palgalehtede esitamise kaudu. Maakohus ei ole arvestanud, et palgalehtedest tulenevalt sai vastustaja sularahas aastate 2022–2023 eest kokku 13 340 eurot. 2022. a koondpalgateatise kohaselt pidi kostja tasuma hagejale 2022. a eest kokku 8262,16 eurot (neto) ja 2023. a koondpalgateatise järgi 5211,58 eurot (neto), mis on kokku koos puhkusehüvitisega 13 473,74 eurot. Seega saaks hageja nõuda ainult 133,74 eurot (13 473,74 – 13 340 = 133,74), ülejäänud osas nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus ei ole arvestanud apellandi selgitustega, miks ringlesid töötasu arvestuses? erinevad dokumendid. Vastus oli lihtne ja eluliselt usutav: töötajad pidevalt küsisid raha ja tööandja, tulles vastu, andis töötajale raha ja raha kättesaamise kohta küsis palgalehele allkirja, et kassa väljamineku orderi koostamisel saaks raamatupidaja sellega arvestada. Palgalehed on sisuliselt kviitungid raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 mõttes. VÕS § 95 kontekstis ei ole selge, kuidas saab allkirjastatud dokument olla ebausaldusväärne tõend (otsuse punktis 12.2 ei arvestanud kohus tõendiga tuginedes TsMS § 238 lõikele 5), kui sellest tuleneb saadud raha suurus ja kinnitus raha kättesaamise kohta. Hageja ei ole väitnud, et raha anti teise lepingu täitmiseks (laenuleping, müügileping). Ajutine kahtlus oli allkirja osas, kuid ekspertiisi tegemisest hageja loobus. Seega eeldasid pooled, et allkiri on õige.
Order oligi see lihtne üks dokument, mille puudumisele viitas maakohus otsuse punktis 15, kuid arusaamatul põhjusel maakohus neid ei uurinud ja keskendus ainult palgalehtedele. Orderitel oli märgitud summa, mis oli tasutud dokumendil märgitud perioodi eest. Töötajal ei olnud vastuväiteid orderi sisule. Hagejal on jäänud allkirjastamata 5. aprilli 2023 kassa väljamineku order KA-74 nr 1764, summale 847 eurot 71 senti – märtsi töötasu ja 5. aprilli 2023 kassa väljamineku order K-75 nr 1765, summale 1080 eurot 22 senti – lõpparve. Hageja keeldus orderite allkirjastamisest, samas ta kinnitas menetlusdokumentides ja ka kohtuistungil, et sai 5. aprillil 2023 kostjalt 1200 eurot. Kohus oleks pidanud arvestama 1200 euro tasumisega. Isegi palgalehtedega arvestamata, oleks pidanud kohus arvestama kassa väljamineku orderitega töötaja allkirjaga kinnitatud summade ulatuses, millele lisandub 1200 eurot, sest vastustaja kinnitas, et sai 1200 eurot. Kohus ei põhjendanud, miks ta arvestas palgalehega, mis oli eestikeelne ja ei ole arvestanud teise palgalehega, mis oli venekeelne ning ei ole arvestanud ka allkirjastatud kassa väljamineku orderitega. Otsusest tulenevalt võib asuda seisukohale, et ainuke usaldusväärne dokument on palgaleht (eestikeelne), kuid ei ole arusaadav, miks. Tõendite puuduliku uurimise tõttu ja TsMS § 232 lg 1 eiramise tõttu põhineb maakohtu otsus õigusnormi rikkumisel ja apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus. Hagejal on jäänud menetlusdokumentides märkimata, kas ta nõuab töötasu neto või brutosummas. Kostja eeldab, et hageja nõuab brutopalka.
6.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei nõustu kostja etteheitega, et otsuse tegemisel ei ole kohtumenetluses uuritud kassa väljamineku ordereid, keskendudes ainult allkirjastatud palgalehtedele. 13. juunil 2024 toimunud kohtuistungil uuriti hageja palvel kostja esitatud tõendeid, sealhulgas ka 12 kassa väljamineku orderit, mille käigus hageja tõendas kostja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse. Kostja andis ka omapoolseid ütlusi kassa väljamineku orderite koostamise asjaolude kohta, millega tõendas ta ise, et kassa väljamineku orderid olid formaalsed ja vajalikud raamatupidaja jaoks. Töövaidluskomisjoni istungi ajaks ei olnud hageja esindaja avastanud kostja pettust hageja suhtes. Pettuse tuvastas hageja esindaja alles kohtumenetluse käigus. Hageja ei ole kordagi võtnud omaks kassa väljamineku orderil märgitud summade kättesaamist, vaid on vaielnud algusest peale vastu sellele, et temale on tasutud kokkulepitud töötasu. Juhul kui kassa väljamineku orderil ka on hageja allkiri, siis on see saadud hagejalt kostja poolse pettuse teel. Hageja on kirjeldanud läbivalt, et kostja on võtnud temalt töötasu sularahas väljamaksmisel allkirju kahele ja enamale paberile. Hageja küsimisele, miks on paberitel, kuhu ta allkirju annab, erinevad summad, vastas kostja, et tegemist on raamatupidamise formaalsusega, mis ei puuduta hagejat. Hageja ei ole kunagi lähtunud TSD andmetest kui kostja poolt temale väljamakstud summadest. Seda asjaolu on hageja läbivalt ka menetluse käigus kinnitanud. Hageja on lähtunud TSD andmetest ainult saamata jäänud summade tuvastamiseks. Kohtumenetluse käigus on üheselt tuvastatud ja tõendatud, kui suure summa on kostja jätnud hagejale tasumata. Maakohus on otsust tehes uurinud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning põhjendanud kostja poolt esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja lugenud hageja nõude kostja suhtes põhjendatuks ja tõendatuks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagejal on jäänud märkimata, kas hageja nõudesumma kostja vastu on brutos või netos. Hageja on oma nõuetes alati läbivalt märkinud ära, et tegemist on netosummadega.
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse menetluskulusid kindlaksmäärava osa peale. Hageja taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse kostjalt väljamõistetava menetluskulu suurust puudutavas osas ning teeks selles osas uue otsuse, millega määratakse kindlaks kõik hageja menetluskulud ja mõistetakse need kostjalt välja. Hageja esitas hagi menetluse käigus e- toimiku kaudu kohtule kolm menetluskulude nimekirja: 29. detsembril 2023 esimese menetluskulude nimekirja summas 330 eurot; 2. märtsil 2024 teise menetluskulude nimekirja summas 870 eurot; 15. juulil 2024 kolmanda menetluskulude nimekirja 1320 eurot. Kolmas menetluskulude nimekiri esitati kohtule pärast 13. juunil 2024 toimunud kohtuistungit, mil kohus määras menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaks 15. juuli 2024. Samas teatas kohus, et juba menetluse käigus esitatud menetluskulude nimekirju uuesti esitama ei pea. See oli ka põhjus, miks hageja ei esitanud kohtule juba varem esitatud menetluskulude nimekirju uuesti. Maakohus määras otsuses hageja menetluskulude suuruseks 1320 eurot, arvestades ainult viimast menetluskulude nimekirja. Teistele nimekirjadele ei ole otsuses viidatud, millest hageja järeldab, et maakohtul on need ekslikult märkamata jäänud. Maakohus on teinud kõik hageja menetluskulude nimekirjad kostjale e-toimiku vahendusel nähtavaks. Vastuväiteid menetluskulude osas oli võimalik esitada kuni 19. juulini 2024. Kostja ei ole vaielnud hageja menetluskuludele vastu.
8.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses ja leiab, et kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb ka kõik hageja menetluskulud jätta tema enda kanda. Hageja apellatsioonkaebus ei ole selge, sest apellant ei ole välja toonud, kui suures ulatuses jäid hageja kulud arvestamata. Kui maakohus mõistis kulud välja sellises ulatuses, nagu otsuses kirjas on, siis järelikult lähtus maakohus TsMS § 477 lõigetest 5 ja 7 ning leidis, et see on kulude põhjendatud ja vajalik ulatus TsMS § 175 lg 1 tähenduses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osaliselt hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega määrab hageja menetluskulu põhjendatud suuruseks maakohtus 2520 eurot ja mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Ringkonnakohus täpsustab otsuse selguse ja ühetaolise mõistmise huvides ka maakohtu otsuse resolutsiooni, märkides, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud rahasummad on netosummad. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.
10.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 2. mail 2022 kirjaliku töölepingu, mis lõppes 5. aprillil 2023. Nimetatud asjaolu üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku minimaalses töötasus 1548 eurot kuus (bruto, netotöötasu 1218,58 eurot), mis võib suuremate töömahtude korral olla ka suurem (maakohtu otsuse p 12.3). Hageja on välismaalane, kes töötas Eestis lühiajaliselt välismaalaste seaduse (VMS) § 106 lg 1 alusel. Hageja sai töötasu sularahas, kuivõrd tal ei olnud Eestis pangakontot. Kostja on deklareerinud Maksu- ja Tolliametile hageja netotöötasuna kokku 13
471,91 eurot. Hageja ei töötanud kõikidel tööpäevadel, sest viibis töölepingu kehtivuse ajal ka haiguslehel (dtl 18–19). Ka nende asjaolude osas pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.
11.Hageja väidab, et kostja ei ole talle tasunud töötasu kokkulepitud ulatuses. Hageja on võtnud menetluses omaks, et ta on saanud kostjalt töölepingu alusel kokku töötasu sularahas 8256 eurot (dtl 256). Hageja võtab oma arvestuste aluseks kostja poolt TSD-s deklareeritud töötasu ning palub mõista saamata jäänud töötasuna kostjalt välja 2425, 89 eurot (neto).
12.Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohustus tõendada kokklepitud töötasu maksmist on tööandjal, st kostjal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja hinnanguga tõenditele, et kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud hagejale töötasu suuremas summas, kui hageja väidab. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
13.TLS § 28 lg 2 p 2 järgi peab tööandja maksma töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Ka töötasu maksmise üle arvestuse pidamine oli tööandjana kostja kohustus (TLS § 28 lg 2 p 4). Kostja väidab, et ta on tasunud hagejale sularahas töötasu kokku 13 340 eurot (neto) (dtl 15). Kostja soovib tõendada selles suuruses hagejale töötasu maksmist nii palgalehtede (eesti- ja venekeelne palgaleht, dtl-d 16 ja 17) kui ka 12 kassa sissetuleku orderitega. Maakohtu menetluses kostja nõustus, et vähemalt osaliselt palgalehed ja kassaorderid ei klapi omavahel (dtl 339). Seejuures selgitas kostja maakohtu istungil, et raha kättesaamist kinnitab palgaleht, kassa väljaminekuorder on raamatupidamislik dokument, mis on vajalik raamatupidajale ja peab klappima TSD-ga (dtl 340, 343). Kostja kinnitas ka, et raamatupidaja hilisem dokument, st order on õigem kui see, mille pooled koostasid töösuhte käigus (dtl 343). Hageja väitel esitas tööandja talle töötasu saamiseks erinevaid ja vastuolulisi dokumente, mille sisust ja tähendusest ta välismaalasena aru ei saanud. Hageja tunnistab eesti keelse palgalehe alusel töötasu saamist. Hageja on oma seisukohti piisavalt põhistanud ning toonud selgelt välja vasturääkivused kostja tõendite (palgalehtede ja kassa väljaminekuorderite) vahel (vt näiteks dtl 353–361). Maakohus on otsuse p-s 12 hageja seisukohtadega põhjendatult nõustunud. Kostja seletustest saab ringkonnakohus järeldada, et kostja koostas kassa väljamineku orderi mitte hagejale väljamakse tegemise ajal, vaid pärast seda (näiteks väidab kostja palgalehtedele tuginedes, et ta maksis hagejale juunis 2022 avanssi ja töötasu kokku 2368 eurot, siis kassaorderi alusel maksis kostja hagejale juunis 2022 töötasuna üksnes 1218, 58 eurot (dtl 15)). Seega ei koostanud kostja kassaordereid mitte hagejale töötasu maksmise tõendamiseks, vaid muul eesmärgil. Kassa väljaminekuorderid on sõltumata sellest, kas nad on hageja poolt allkirjastatud, vastuolus hageja vande all antud ütluste ja palgalehtedega. Orderid ei tõenda usaldusväärselt hagejale tegelikult makstud töötasu suurust ning maakohus ei ole põhjendatult nendega arvestanud asja otsustamisel. Seetõttu ei saanud kassaorderid olla ka selleks üheks ja ainsaks usaldusväärseks tõendiks, millega kostja saaks tõendada hagejale töötasu maksmist kooskõlas töölepinguga. Maakohtu asjakohane seisukoht otsuse p-s 15 on õige.
14.Maakohus on põhjendatult jätnud tõendeid hinnates arvestamata nn venekeelse palgalehega. Hageja kinnitas kohtule vande all, et ta ei ole venekeelset palgalehte allkirjastanud (dtl 344). Maakohus leidis otsuse p-s 12.2, et kuigi kostja kinnitas, et pärast eesti keelse palgalehe kasutusele võttu, ta venekeelsele palgalehele enam kandeid ei teinud, siis on kostja seda ikka teinud ja see väide ei ole õige. Maakohus tõi välja ka asjaolu, et TVKle kostja venekeelset palgalehte ei esitanud ning selle palgalehe andmed ei lange kokku TSD andmetega. Ringkonnakohus lisab, et nn venekeelse palgalehe kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata selles kajastatud kannete sisu. Ringkonnakohtule on
arusaamatu, et olukorras, kus hageja töötas kostja juures alates 2. maist 2022 ja ta pidi saama töötasu iga kuu 30. kuupäeval, maksis kostja hagejale venekeelse palgalehe järgi 2. juunil ja
15.juunil 2022 avanssi aprilli ja mai kuu eest ning seda väiksemas summas, kui olid kostja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud kohustused hageja ees. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et venekeelne palgaleht on ebausaldusväärne tõend (TsMS § 238 lg 5). Seega on ebaõige kostja väide apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud arvestama venekeelse palgalehe andmetega hagejale töötasu maksmisel. Kuivõrd hageja raha saamist nn venekeelse palgalehe alusel eitab, samuti eitas hageja enda allkirju sellel palgalehel, ei saanud kostja eeldada, et hageja allkirjad on õiged. Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Dokumendi ehtsust või võltsitust võib muu hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega, mida hageja on ka teinud. Riigikohus on selgitanud, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes piisab isiku asjakohasest väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 10). Taotluse ekspertiisi läbiviimiseks peab esitama pool, kes soovib tõendile, mille ehtsus on vaidlustatud, tugineda. Kostja maakohtule taotlust käekirja ekspertiisi läbiviimiseks ei esitanud.
15.Põhjendamatud on ka kostja väited selles, et maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kostja tunnistas nii hagis kui ka vande all ütlusi andes, et ta sai aprillis 2023 kostjalt sularahas töötasuna 1200 eurot (kostja viimane makse). Kostja on jätnud tähelepanuta, et hageja on selle maksega arvestanud juba hagiavalduses saamata jäänud töötasu suurust välja arvestades. Hageja on lugenud selle maksega tasutuks osaliselt veebruari ja märtsi 2023 töötasu (kummagi kuu osas 600 eurot (vt selle kohta 28. jaanuari 2024 täpsustatud hagis tabel 1 märkused, dtl 247). Kuivõrd maakohus võttis otsuse punktis 16 saamata jäänud töötasu välja arvestamisel aluseks just viidatud hageja arvestused, siis on ka maakohus 1200 euro tasumisega kostja poolt arvestanud. Otsuse selguse huvide oleks maakohus pidanud nimetatud asjaolu otsuse põhjendustes eraldi välja tooma, sest kostja oli 1200 euro tasumisele oma vastuväidetes tuginenud.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse punktis 16 kajastatud tabelis on mitmeid ebatäpsusi ja arvutusvigu, mis takistavad tabelist arusaamist. Maakohus on küll võtnud tabeli koostamisel aluseks hageja koostatud tabeli (dtl 246–247), kuid ei ole hageja tabelit täielikult otsusesse kopeerinud (välja on jäänud juunit 2022 ja aprilli 2023 puudutavad read), mistõttu on ebaõige tabeli kolmanda veeru (TSD) kogusumma 13 471,91 eurot (maakohtu tabeli järgi oleks selle veeru õige kogusumma 10 325, 40 eurot). Nimetatud arvutusviga ei mõjuta maakohtu otsuse sisu ega kostjalt väljamõistetava töötasu 2425,89 eurot (tabeli neljas veerg) suurust, sest tabeli neljanda veeru arvutuskäik on õige.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse p-d 18 ja 19) ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kostja ei ole maakohtu otsuse seisukohti puhkusetasu ja puhkusehüvitise osas (sh nõude arvestust) eraldi vaidlustanud.
18.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kostja on tööandjana pidanud hageja töötasu arvestust viisil, mis ei võimalda kostja koostatud dokumentide alusel mõistlikult tuvastada hagejale töötasuna tehtud väljamaksete suurust, mistõttu on maakohus põhjendatult lähtunud saamata jäänud töötasu välja arvestamisel eestikeelse palgalehe ja TSD-de andmete võrdlusest ning hageja arvestusest. Maakohus on põhjendatult arvestanud ka hageja kui töötaja nõrgemat positsiooni töösuhtes. Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse
lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). Maakohus täitis oma selgituskohustust ja uuris koos pooltega istungil põhjalikult asjas esitatud tõendeid, sh kostja tõendeid ning võrdles neid. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Kostja vastupidine seisukoht apellatsioonkaebuses on ebaõige. Kostja esitatud tõendid kogumis hagejale töötasu maksmise kohta ei saa tekitada kohtus siseveendumust, et hagejale on kogu lepingu järgi tasumisele kuulunud töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitis välja makstud. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ning kaebus maakohtu otsuse peale jääb rahuldamata.
19.Hagist ja muudest asja materjalidest nähtub, et hageja on oma töötasu nõude, mille maakohus rahuldas, esitanud netosummas, seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse selguse eesmärgil vastavalt täiendada. Ebaõiged on kostja väited apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole hagis märkinud, et ta nõuab töötasu netosummas.
20.Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja muudab maakohtu otsust hageja põhjendatud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt välja mõistmise osas. Maakohus on hageja nõuded põhjendatult rahuldanud, seega on maakohtu otsus õige ka osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas maakohtu menetluses kokku kolm menetluskulude nimekirja ja taotles menetluskulude (esindajakulude) hüvitamist kogusummas 2520 eurot. Maakohus käsitles üksnes hageja 15. juulil 2024 esitatud menetluskulude nimekirja (summas 1320 eurot) ja taotlust, mille rahuldas, kuid jättis käsitlemata hageja 29. detsembri 2023 ja 2. märtsi 2024 menetluskulude nimekirjad. Seetõttu on maakohus määranud hageja menetluskulude suuruse kindlaks ebaõigesti.
29.detsembri 2023 menetluskulu nimekirja järgi oli perioodil september – detsember 2023 hageja menetluskuluks esindajakulud 5,5 h hinnaga 60 eurot/h kokku 330 eurot. 2. märtsi 2024 menetluskulu nimekirja järgi oli perioodil jaanuar – veebruar 2024 hageja menetluskuluks esindajakulud 9,9 h kokku 870 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu nimekirjades esitatud kulud kogusummas 2520 eurot on kõik asjas vajalikud ning põhjendatud kulud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Hageja on vajanud õigusabi nii hagi koostamisel kui ka menetluses osalemisel. Maakohtus on toimunud mitmed kohtuistungid. Esindaja on osutanud hagejale ka tõlkeabi. Esindaja on osutanud hagejale õigusabi mõistliku hinnaga, mis jääb alla keskmise turuhinna. Kostjalt tuleb välja mõista maakohtus hageja menetluskuluna 2520 eurot, samuti viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni.
21.Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb poolte menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei ole esitanud ringkonnakohtu poolt antud tähtajaks 29. november 2024 menetluskulude nimekirja (TsMS § 176 lg 2) ning menetluskulusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.