Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

süüdistatava ja A.O. vahel vaidlusi laste hooldusõiguse valdkonnas ning nendevahelised suhted on praegu isegi süüdistatava kinnitusel normaalsed. Seega puudub eluliselt usutav põhjus, miks oleks kannatanu pidanud või peaks H.P peale valetama. A.O. ütluste usaldusväärtust ei kõiguta asjaolu, et ta sel õhtul jättis politseisse helistamata ja ei pöördunud arsti vastuvõtule. Politsei väljakutsumiseks puudus vajadus, kuna peale ainsat jalalööki ei ohustanud süüdistatav kannatanu turvalisust ja tervist enam millegagi. Kannatanul puudusid ka vigastused, mida oleks saanud fikseerida arst. 1.5 H.P ütlused, et ta kannatanut põlvega tagumikku ei löönud, tütre viis ta ise väravast välja ning tõukas kannatanut vaid õlaga värava vahelt läbi, hindas maakohus ebausaldusväärseteks. Süüdistatava taolisi ütlusi ei ole kinnitanud kannatanu ega ükski tunnistaja. 1.6 Maakohtu hinnangul ei väära eeltoodud järeldusi asjaolu, et S. Silveri vägivallategu ei näinud tema ema H.K. , kes enda väitel istus sündmuse toimumise ajal maja ees trepil. Kahtluse all ei ole tunnistaja hea nägemisvõime, kuid eaka tunnistaja puhul tuleb arvestada võimalusega, et ta võib 21.09.2014 õhtul toimunu segi ajada mõne teise korraga, kui kannatanu on käinud XXX s lapsi ära toomas. Sellele kahtlusele viitavad eelkõige H.K. e ütlused, mille kohaselt tuli kannatanu lastele järele sõiduautoga, mis jäi seisma värava taga. Teiste isikute ütluste kohaselt sõitis O.O. süüdistatava juurde aga punast värvi väikebussiga. Tunnistaja H.K. ei ole suuteline nimetama värava taga seisnud sõiduki värvi. Peale selle tõendavad sündmuskoha kaart ja fotod, et vaade maja trepilt värvani on suhteliselt halb. Vaatevälja piiravad mitmed puud ja kaugus maja trepist väravani on ligi 20 m. Samuti tuleb arvestada, et 21.09.2014 loojus päike kell 19.22. Kannatanu ning tunnistajate O.O. , K-K K. e ja A.K. i ütluste kohaselt pidi A.O. ja H.P konflikt toimuma peale kella 19.00. O.O. ning K-K K. e sõnade kohaselt hakkas väljas hämarduma. Seega on reaalne, et H.K. ei saanud ka hämaruse tõttu enam adekvaatselt tajuda süüdistatava ja A.O. vahel toimunut. Lisaks tuleb märkida, et löömise hetkel olid H.P ja kannatanu teineteise lähedal ning süüdistatav pidi seisma seljaga maja trepi suunas. Seetõttu ei oleks tõenäoliselt isegi päevasel ajal olnud maja trepilt üheselt tajutav värva lähedal toimunud tegevus. 1.7 Maakohus märkis, et KarS § 121 koosseisu täidab ainult selline löömine, mis põhjustab kannatanule valu. Kohtu arvates on A.O. l tekkinud valuaisting süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Sõltumatu objektiivse kõrvalseisja seisukohast on eluliselt usutav ja tõepärane, et põlvega antud kiire löök tuharate vahele võib tabada ka sabakonti ning põhjustada kannatanule valutunnet. Nimetatud piirkond on suhteliselt tundlik, sest seal paiknevad selgroo lõpplülid, naha ja luu vahel puudub pehme kude ning luu ümber asetseb palju valuretseptoreid. Seetõttu tekitab sellises kohas sidekudede põrutus inimesele märkimisväärse ja tajutava valuaistingu. 1.8 Esimese kohtuastme hinnangul oli H.P poolt kannatanu löömine tahtlik tegu. Süüdistatav ägestus ja lõi A.O. t seetõttu, et viimane võttis tema sülest ära lapse, kes tahtis veel temaga olla. Lüües kannatanut tagumikku, pidi H.P vähemalt möönma, et löök võib tabada sabakonti ja see tekitab kannatanule valu. Ka on süüdistatav pidanud võimalikuks, et tagumikku löömine põhjustab valu. Seega pani süüdistatav kannatanu kehalise väärtkohtlemise toime vähemalt kaudse tahtlusega.

2.1 Kaitsja hinnangul on kohus tõendeid analüüsinud valikuliselt, vaadates mööda neis sisalduvatest vastuoludest. Samuti on kohtuotsuses jäetud tähelepanuta tõendid, mis seavad tõsise kahtluse alla H.P süüdioleku. Sellega on maakohus rikkunud põhimõtet, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks. 2.2 Kaitsja leiab, et antud kriminaalasjas on tegemist n-ö sõna sõna vastu olukorraga inimeste vahel, kellel on juba pikemat aega omavahelised lahkhelid. Tunnistajad aga vaid vahendavad A.O. hinnanguid ja ütlusi. Lahkhelid süüdistatava ja kannatanu vahel on osaliselt seotud erimeelsustega lastega suhtlemise korra toimimise osas. A.O. on kohtuistungil selgitanud, et suhtluskorra on kindlaks määranud kohus. Seega on juba eelnevalt H.P ja kannatanu suhted olnud sellised, mis tingisid kohtusse pöördumise lastega seotud küsimustes. Seetõttu ei vasta tõele kohtu järeldus, et süüdistatava ja A.O. vahel ei ole olnud vaidlusi laste hooldusõiguse valdkonnas. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta ei ole rahul olukorraga, kus „iga pühapäev käib see dilemma, et kuidas lapsed koju saavad, kes toob ja kuna toob“ (kohtuistungi protokoll lk 6). Nimetatud probleemiga seoses on H.P pool koos A.O. ga käinud ka tunnistaja A.K. . 2.3 Maakohus on jätnud tähelepanuta vastuolud olulistes momentides A.O. kohtuistungil antud ütlustes. Nimelt ei haaku kannatanu väited H.P sooritatud tugevast täie jõuga antud löögist asjaoluga, et selle järgselt ei esinenud tal mingeidki vigastusi või jälgi. A.O. ei pidanud vajalikuks pöörduda vigastuste fikseerimiseks või abi saamiseks meditsiiniasutuse poole. Samuti ei teavitanud kannatanu koheselt politseid, kuigi ohvriabitöötaja A.K. seda korduvalt soovitas. Lisaks ei saa eluliselt usutav olla kannatanu jutt väidetava löögi tugevuse ja valu põhjustamise kohta. Esiteks on kannatanu andnud kohtus ütlusi, et tol õhtul olid tal jalas teksad ja jope, mis ulatus puusadeni. Seega pidi jope n-ö katma sabakonti, kuna tegu ei olnud lühikese jopega. Teiseks ei kukkunud kannatanu maha ja tal ei ole ka tuvastatud löögist põhjustatud tervisekahjustust või kehavigastusi. 2.4 Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, millele tuginedes (s.o lisaks kannatanu subjektiivsele väitele) luges kohus tõendatuks H.P poolt A.O. löömise põlvega selja tagant. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatav viibisid füüsiliselt lähestikku, võis ärritatud ja süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud kannatanu tajuda mistahes füüsilist, tahtmatut kontakti vägivallana tema suhtes. Kannatanu kinnitas kohtus, et H.P oli keskmisest suuremas joobes ja tuikus. 2.5 Maakohus on tunnistanud ebausaldusväärseks H.P ütlused põhjusel, et kannatanu ja tunnistajad ei ole neid kinnitanud. Kohtu selline seisukoht on põhjendamatu, kuna tõendamist on leidnud, et konfliktsituatsiooni, kus kannatanu ja süüdistatav viibisid teineteisele füüsiliselt väga lähedal, ei näinud keegi selgelt pealt. Kohtuotsusest ei nähtu H.P ütluste sisulist analüüsi ning neile antud hinnanut tõendite kogumis. Samuti jäävad apellandile arusaamatuks kohtu väited seoses tunnistaja H.K. e ütlustega. Kohus on põhjendamatult jõudnud järeldusele, et tunnistaja võib segi ajada 21.09.2014 õhtul toimunu mõne teise korraga, kui kannatanu on käinud lapsi ära toomas.

hinnatud nõuetekohaselt, kohtuotsuses on järgitud kohtupraktika seisukohti ning kohtu iseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni argumentide ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda vastavat seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 neid täies mahus üle ei korda. Samuti juhib ringkonnakohus siinkohal veel tähelepanu kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo-d 3-1-1-21-11 p 18, 3-1-1-115-04 p 10). Samuti ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d 3-1-1-23-11 p 18, 3-1-192-11 p 15.1).

meditsiiniasutusse. Teiseks on kannatanu kahtlusi välistavalt selgitanud, miks ta kuriteo järgselt ei teavitanud sellest koheselt politseid. A.O. kohtuistungil antud ütlustest nähtub nimelt, et kuigi ta tahtis sündmuskohale kutsuda politseid, jäi see tegemata. Tema vend O.O. käskis asja sinnapaika jätta ja väitis, et tal on väga kiire (tl 57 pöördel, 59). Kannatanu selliseid ütlusi on kinnitanud ka O.O. (tl 60 pöördel). Samuti on esimene kohtuaste asjakohaselt märkinud, et otsene vajadus politsei viivitamatult kohale kutsumiseks puudus, kuna peale sooritatud ühte lööki H.P A.O. t enam millegagi ei ohustanud. Hilisemalt samal päeval pidi kannatanu aga hoolt kandma oma laste eest (A.O. ütlused tl 58-59). Mõne päeva jooksul ta politseisse aga ka pöördus ja kuriteojuhtumist teatas. 7.4 Kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks apellatsiooni väidet ka selles, nagu võinuks A.O. ründena tajuda süüdistatava mistahes füüsilist tahtmatut kontakti ja tegemist ei olnud põlvega antud löögiga. Sellise võimaluse välistavad kannatanu ütlused. Nimelt on A.O. kindel, et hetkel, mil ta pöördus ja hakkas laps süles väravast välja minema, lõi H.P talle ootamatult põlvega vastu tagumikku tuhara piirkonda. Löök oli sooritatud täie jõuga ning ta tundis tugevat valu, kuna löök tabas täpselt sabakonti. Selleks, et ta koos lapsega maha ei kukuks, pidi ta astuma kaks sammu ettepoole (tl 57-59). Seega ei olnud tegemist tähtsusetul määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava süüdistatava tahmatu käitumisega, vaid jõuga sooritatud teadliku ja tahtest suunatud löögiga. 7.5 Ringkonnakohtu hinnangul puudub eeltoodud argumentatsiooni arvestades kahtlus, et A.O. ei moonutanud tunnistajatele H.P vägivallateost rääkides tõde, vaid kajastas toimunu asjaolusid tõetruult. Seega on O.O. , K-K K. e ja A.K. i ütlused kohtukõlbulikud tõendid ning maakohus on H.P süüküsimuse arutamisel neile põhjendatult ka tuginenud. Moodustunud tõendikogum, s.o kannatanu ja tunnistajate ütlused ning dokumentaalsetest tõenditest sündmuskoha kaart ja fototabelid (tl 31-33) kinnitavad, et H.P lõi 21.09.2014 õhtul endist elukaaslas A.O. t tahtlikult ühel korral põlvega tuhara piirkonda. 7.6 Apellatsioonis heidetakse veel ette, et kohtuotsuses ei sisaldu H.P ütluste sisulist analüüsi. Ka selle väitega ei saa kriminaalkolleegium nõustuda. Maakohus on lugenud ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused, milles ta eitab kannatanu löömist. Samuti on kohus küllaldase põhjalikkusega motiveerinud, miks on A.O. tunnistus hinnatav tõepärasena. Nagu öeldud, ringkonnakohus maakohtu järeldustega igati ka nõustub. Sealjuures ei anna vastupidisele seisukohale asumiseks alust asjaolu, et vahejuhtumi ajal maja ees trepil istunud H.K. süüdistatava ütlusi kinnitab. Maakohus on sündmuskoha kaardi ja fototabelite (tl 31-33) ning kannatanu ütluste (tl 58) põhjal õigesti tuvastanud, et oma asukohast ei saanud tunnistaja värava juures toimunut näha, samuti tuleb silmas pidada, et H.P vägivallategu oli äärmiselt lühiajaline. Kuivõrd esimese kohtuastme vastav arutuskäik on loogiline (kajastub käesoleva otsuse p-s 1.6), kolleegium selle täies mahus ülekordamist vajalikuks ei pea.

8.1 Vaadates kannatanu ütlusi (vt käesoleva otsuse p 7.3) selgub, et H.P põlvega sooritatud löök oli nii tugev, et lõi ta tasakaalust välja. Selle säilitamiseks pidi A.O. tegema kaks sammu ettepoole. Samuti on kannatanu kohtuistungil korduvalt kinnitanud, et ta tundis tugevat valu. Valutunnet kirjeldades on ta veel selgitanud, et see oli pikaajaline. Ta läks venna O.O. bussi peale, tal oli hell istuda ja kodus oli ka veel hell. Hoop oli ikka tugev (tl 59 pöördel). Ringkonnakohus peab kannatanu tunnistust valuaistingu kohta uskumisväärseteks, kuivõrd meesterahva poolt antud tugev suunatud löök ei ole käsitletav kerge kehalise mõjutamisena. Selle tagajärjena valutunde tekkimine on igati usutav. Samasugusele arusaamisele on asunud juba ka maakohus, motiveerides oma vastavat seisukohta piisava põhjalikkusega (vt käesoleva otsuse p 1.7). 8.2 Kaitsja on apellatsioonis katsunud väita, et usutav ei ole kannatanu jutt väidetava löögi tugevusest ja valu põhjustamisest, kuna seljas olnud jope pidi katma tema sabakondi. Ringkonnakohus sellist kaitseargumenti põhjendatuks ei pea. A.O. on maakohtu istungil oma riietuse kohta öelnud, et tal oli seljas lühike jope, s.o puusadeni, mitte üle tuharate (tl 57 pöördel). Seega on kaitsja tõlgendus A.O. ütlustest ekslik ja kannatanu riietus H.P lööki ei pehmendanud. Seetõttu leiab ringkonnakohus kokkuvõtlikult, et H.P käitus KarS § 121 mõttes koosseisupäraselt, tema käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Paavo Randma /

Aarne Sarjas /

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.