Viktor Kobzev süüdistuses KarS § 113 järgi lühimenetluses
Kohtuistungi sekretär
Mailika Ilisson
Tõlk
Alla Lašmanova
Kohtuistungi toimumise aeg
30. aprill 2015, Tartu
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 27. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav Viktor Kobzev
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan
Süüdistatav
Viktor Kobzev, isikukood: 38408307013, asukoht: Viru Vangla, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud
Kaitsja
Vandeadvokaat Arvo Suuban
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 27. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-9338 muutmata ja süüdistatav Viktor Kobzevi apellatsioon rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 261,60 eurot (kakssada kuuskümmend üks eurot ja kuuskümmend senti), sealhulgas käibemaks 43,60 eurot (nelikümmend kolm eurot ja kuuskümmend senti), vandeadvokaat Arvo Suubani tema poolt Viktor Kobzevile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 2 nimetatud menetluskulu Viktor Kobzevilt. Viktor Kobzevil tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99914700032666 ja selgitus „Viktor Kobzev, 1-14-9338 kohtukulud“.
Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Viru Maakohtu 27.11.2014 otsusega mõisteti Viktor Kobzev KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 9 aasta pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati V. Kobzevile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ehk 3 aasta võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 14.04.2014 otsusega mõistetud ning ära kandmata karistus, s.o 7 kuud 28 päeva vangistust, ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 25.05.2014.
2.V. Kobzevile esitati süüdistus selles, et tema 24.05.2014 ajavahemikul kella 21.00 kuni kella 21.28, olles alkoholijoobes, maja lähedal aadressil Kohtla-Järve, Uus tn 3, sai V.D. ilt oma küsimusele vastuse, mis talle ei meeldinud, sel põhjusel V. Kobzev jõudis V.D. ile järele Uus tn maja nr 3 juures ja peksis V.D. i surnuks, lõi, sealhulgas maas lamavat 1949. aastal sündinud V.D. i korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea ja näo piirkonda. Seejärel V. Kobzev hüppas jalgadega V.D. i rindkere peale. Oma tegevusega V. Kobzev tekitas V.D. ile surma põhjustanud rindkere lahtise tömbi trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdude, rinnaku murru ja südame rebendiga, mille tüsistusena tekkis vasakpoolne traumaatiline verirind ja arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust, mille tagajärjel V.D. suri sündmuskohal. Lisaks tekitas V. Kobzev V.D. ile marrastused vasakul pool näol ja limaskestaaluse verevalumi alalõualuu igemel. Pärast V.D. i tapmist, võttis V. Kobzev sündmuskohalt V.D. i nokkmütsi ja kilekoti. Süüdistusaktis on V. Kobzevi tegu kvalifitseeritud KarS § 113 järgi tapmisena.
3.Maakohus asus seisukohale, et V. Kobzev tuleb süüdi mõista KarS § 113 järgi. Maakohtu seisukohad on järgnevad.
3.1.Maakohus, kõrvutanud uuritud tõendeid ning hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt, oli seisukohal, et kogutud tõenditega on V. Kobzevi süü talle esitatud süüdistuses tõendamist leidnud ning õigesti kvalifitseeritud. Maakohtu istungil avaldatud ja uuritud dokumentaalsed tõendid on usaldusväärsed, nende vahel ei ole vastuolusid ja tõendite kogumisel on järgitud kriminaalmenetluse norme.
3.2.Maakohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud ning puudub vaidlus selles, et 24.05.2014 peksis V. Kobzev V.D. i, millega põhjustas tema surma. V. Kobzev ise ei eita oma süüd ning seletas maakohtu istungil, et tunnistab ennast süüdi täielikult. V. Kobzev andis eeluurimise käigus ütlusi, et ta peksis kannatanut V.D. i mitu korda rusikate ja jalgadega, kuid too oli veel elus, kui ta lahkus.
3.3.Maakohus asus seisukohale, et tunnistaja S.D. ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolli, tunnistaja P.M. ütluste, tunnistaja K.Š. ütluste, ütluste olustikuga seostamise protokolli,
tunnistaja N.K. , tunnistaja J.T. , tunnistaja A.T. ütluste, tunnistaja K.Š. le äratundmiseks esitamise protokolli, tunnistaja V.O. i ütluste, surnu ekspertiisiaktiga on tõendatud, et V. Kobzev tappis V.D. i. Samuti asus maakohus seisukohale, et asitõendi vaatlusprotokolli, tunnistajate ütluste ja DNA-ekspertiisi aktiga on tuvastatud, et V. Kobzevi poolt N.K. korterisse toodud nokamüts kuulus kannatanu V.D. ile. Tunnistaja A.T. ütlustega ja surnu ekspertiisi aktiga on leidnud kinnitamist, et V. Kobzev hüppas ühel korral V.D. i rindkere peal. Asjaolu, et tunnistaja K.Š. seda ei näinud, on põhjendatav asjaoluga, et isik oli lapseealine ning tema tähelepanu hajus.
4.KarS § 113 süüteokoosseisu objektiivseks tunnuseks on teise inimese tapmine. Tapmine on koosseisutüübilt materiaalne delikt, mille koosseisuline tagajärg on teise inimese surm. Tapmine on ühtlasi suvalise teokirjeldusega koosseis, mis tähendab, et see on võimalik mis tahes teoga. Tähtis on, et tegu ja selle tagajärjeks olev inimese surm oleksid põhjuslikus seoses.
4.1.Maakohus, olles hinnanud kogutud tõendeid, leidis, et V.D. i surm on saabunud V. Kobzevi tegude, nimelt löömiste, peksmise tagajärjel ning tema tegude ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Seega on V. Kobzevi poolt KarS § 113 järgi süüteo objektiivne koosseis täidetud.
5.Maakohus leidis, et ka KarS § 113 süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on täidetud. Maakohtu hinnangul pani V. Kobzev tapmise toime kaudse tahtlusega. Süüdlane andis eeluurimise käigus ütlusi, et ta ei tahtnud kannatanut ära tappa ning kui ta lahkus, oli kannatanu veel elus. Tunnistaja P.M. ütlustest tuleneb, et kui ta lähenes kannatanule, oli tal veel väga nõrk pulss ning tunnistaja tegi kannatanule südamemassaaži. Maakohus toob välja, et samas on kogutud tõenditega tuvastatud, et V. Kobzev lõi rusikate ja jalgadega selili lamavat ja vastupanu mitteosutavat V.D. i elutähtsatesse organitesse – pea ja ringkere piirkonda, samuti hüppas V.D. i peale, ning V. Kobzev peaks pidama võimalikuks või vähemalt möönma, et sellise tegevuse tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. V. Kobzev ei püüdnud ega lootnud tagajärge vältida, ta suhtus tagajärge ükskõikselt ning peale kannatanu peksmist lahkus kuriteo paigast.
5.1.Siinjuures ei nõustunud maakohus prokuröriga, kes leidis, et V. Kobzev pani teo toime otsese tahtlusega. Maakohtu hinnangul ainuüksi asjaolu, et V. Kobzev hüppas ühe korra kannatanu keha peale, ei anna alust järeldada, et V. Kobzev soovis või möönis, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Tapmine on toime pandud otsese tahtlusega, kui toimepanija teab, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Kas ta soovib seda või üksnes möönab, ei ole tähtis. Maakohtu istungil on tuvastatud, et kannatanu peksmine toimus lühikese aja jooksul, kannatanul visuaalselt hulgalisi vigastusi ei olnud. V. Kobzevi sündmuskohalt lahkumise ajal oli kannatanu elus ning otsese tapmistahtluse puhul puudusid V. Kobzevil takistused viia tegu lõpuni.
6.Maakohus ei tuvastanud V. Kobzevi käitumises õigusvastasust, süüvõimetust ega süüd välistavaid asjaolusid.
7.Maakohus leidis, et KarS § 113 järgi sätestatud teo toimepanemise eest tuleb mõista V. Kobzevile karistuseks 9 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt tuleb vähendada V. Kobzevile mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 3 aasta võrra, ja mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Maakohtu põhjendused mõistetud karistuse osas olid järgmised.
7.1.Maakohus arvestas karistuse mõistmisel KarS § 56 sätestatud isiku süüd ning leidis, et süüdistatava käitumisaktid olid õigusvastased. Lisaks arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdlase isikut ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Samuti pidas maakohus karistuse mõistmisel silmas õiguskorra huve ning arvestas kooskõlas KarS § 56 lg 2 asjaoluga, mille järgi vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
7.2.KarS § 113 näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. V. Kobzev pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. V. Kobzev on varem kriminaalkorras 5-l korral karistatud,
s.h 2007. aastal KarS § 118 p 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Viimati karistati teda 14.04.2014 7 kuu 28 päeva vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga ning uue kuriteo pani ta toime üldkasuliku töö tegemise kestel. V. Kobzevi varasem käitumine andis maakohtule selge kinnituse, et ta ei käitunud õigusekuulekalt, ta ei ole enda jaoks varem mõistetud karistustest mingeid järeldusi teinud ning jätkas kuritegude toimepanemist. V. Kobzevi kuritegude dünaamika muutus raskemaks. Süüdistatava käitumises puuduvad raskendavad asjaolud. Kergendavateks asjaoludeks on maakohus hinnanud puhtsüdamlikku ülestunnistust, kahetsust ning süü tunnistamist. Kuna V. Kobzev pani kuriteo toime üldkasuliku töö tegemisel ajal, siis kuulub kohaldamisele KarS § 65 lg 2.
7.3.Maakohus leidis, et kohtul puudub alus V. Kobzev karistusest vabastada või karistust muul viisil oluliselt kergendada. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süüd, karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemise tehiolusid, süüdistatava isikut, samuti KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra (10 aastat ja 6 kuud) ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning leidis, et süüdistatavat tuleb karistada reaalse vangistusega veidi vähem kui sanktsiooni keskmine määr. Maakohus mõistis V. Kobzevile karistuseks 9 aastat vangistust. Lühimenetluse korras vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 3 aasta võrra, ja mõisteti liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Maakohtu hinnangul kohtuotsusega mõistetud pikaajalise vangistuse täitmise eesmärgiks tuleb V. Kobzevi suhtes valitud tõkend jätta muutmata ja karistuse alguseks loeti V. Kobzevi kinnipidamise aeg, s.o 25.05.2014.
8.Kriminaalasjas esitas kannatanu Kohtla-Järve Linnavalitsus tsiviilhagi summas 263,26 eurot, mis koosnes V.D. i matusega tekkinud kuludest. Maakohus asus seisukohale, et tsiviilhagi summa on kinnitatud Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt väljastatud dokumentidega. Maakohus luges tsiviilhagi põhjendatuks ja rahuldas selle summas 263,26 eurot. Tsiviilhagi kuulus vastavalt VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja § 1053 lg 2 väljamõistmisele kahju tekitanud isikult – V. Kobzevilt.
9.Maakohus asus seisukohale, et KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel asitõenditeks tunnistatud lusikas, vars, peenraha, T-särk, kingad, rihmaga püksid, sall, kampsun, poolmantel, sokk, nokkmüts, plätud kuuluvad hävitamisele kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti V. Kobzevilt välja menetluskulud summas 3004,50 eurot ja KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti menetluskulud summas 2723,20 eurot riigi kanda. V. Kobzevi apellatsioon
10.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Kobzev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist.
10.1.Apellatsiooni esitaja toob välja, et tegelikult ei soovinud ta kannatanu surma, kuid asjaolud sundisid teda kasutama agressiooni. Nimelt kannatanu käitus ebaadekvaatselt, täpsemalt püüdis süüdistatavalt ära võtta sigaretti, sõimas teda ebatsensuursete sõnadega ja lõi süüdistatavat kepiga. Kannatanu kutsus esile süüdistatavas hingelise erutuse seisundi, mis oli V. Kobzevi käitumise põhjuseks. Kannatanu võis ebaadekvaatset käituda ka seetõttu, et selle kohta oli V.D. il diagnoos (haigla tõend 158) – alkoholi ja isiksusehäire (käitumishäire).
10.2.V. Kobzevil puudus otsene või kaudne tahtlus tappa ning kui ta sündmuskohalt ära läks, siis oli kannatanu elus ja vandus ebatsensuurselt. Süüdistatav lahkus ning ei osanud arvata, et kannatanu võib surra vähem kui 30 sekundit kestnud kakluse tulemusena. Lisaks leiab V. Kobzev, et tunnistaja ütlused tuleb lugeda kehtetuks, kuna nad ei olnud nii vanad, et olukorda adekvaatselt hinnata. Ka kohale sõitnud kiirabi ei andnud asotsiaalse välimusega kannatanule vajalikku abi, suhtus lohakalt. Samuti toob süüdistatav välja, et tema ei olnud terve päeva jooksul alkoholijoobes ning oli ära joonud vaid 2 pudelit kerget õlut 0,5 liitrit.
10.3.V. Kobzev juhib tähelepanu asjaolule, et V.D. i surma põhjuseks oli äge sisemine verejooks – rindkeremurruga, mille tõttu kannatanul lõhkes süda ja eksisteerib fakt, et tunnistaja P.M. tegi südamemassaaži, mille ajal oli kannatanu veel elus. Ei ole vähetähtsad asjaolud, et kannatanu oli elus ja toimus südame lõhkemine. V. Kobzev on seisukohal, et ka meedikud võivad öelda, et kui teha ebaõigesti südamemassaaži, pealegi elusale inimesele, siis võib kergesti selle tulemusena purustada roideid ning juba selle tagajärjel tekib südame kramp. Teisisõnu, ei tohi välistada fakti, et ebaõige südamemassaaži tulemusena võis tekkida kannatanu surm. Süüdistatav ei eita, et peksis kannatanut, kuid surm ei pruukinud saabuda tema löökide tulemusena, vaid ebaõige meditsiinilise abi tõttu.
10.4.Tulenevalt eeltoodust taotleb V. Kobzev süüdistuse tegelikkusele vastavaks muutmist, kohtusse ekspert-meediku kutsumist ütluste andmiseks, kes selgitaks ebaõige südamemassaaži tulemusi. V. Kobzev leiab, et uurimist on teostatud ebakompetentselt, sest surma tegelikud põhjused jäid tuvastamata. Süüdistatav soovib asja arutamist suulises menetluses. Kaebuse esitaja palub süüdistuse KarS § 113 järgi üle vaadata ja seda muuta, sest tema tegevus ei saanud olla teise isiku tapmine. Lisaks märgib V. Kobzev, et kui asi saadetakse uuesti uurimisele, siis tuleks üle vaadata ka tema vahi all pidamine ning see tuleks muuta elukohast lahkumise keeluks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11.Ringkonnakohtus jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Süüdistatav oluliselt oma kaitsepositsiooni ei täiendanud ning palus maakohtu otsusega kvalifitseeritud tapmisteo ümber kvalifitseerida kergemaliigilise kuriteona, võimalusel apellatsioonis märgitud kuriteona KarS § 115 järgi, s.o provotseeritud tapmisena. Kaitsja nõustus süüdistatava taotlusega. Prokurör palus süüdistatava kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
12.Ringkonnakohus, olles uurinud kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas süüdistatavale süüks arvatud tapmistegu on karistatav ka 01.01.2015 kehtima hakanud KarS-i redaktsiooni järgi, mistõttu ei ole alust KarS § 5 lg 2 sätete kohaldamiseks.
13.Ringkonnakohus käsitleb esmalt süüdistatava apellatsioonis vaidlustatud küsimusi süü tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas (I). Seejärel võtab seisukoha menetluskulude osas (II) ja lõpuks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (III). I
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas (kd 2, lk 155-158) esitatud tõendite analüüsist tulenevalt on maakohus õigesti järeldanud süüdistatava süü kannatanu V.D. i tapmises KarS § 113 tunnustel, mitte aga provotseeritu tapmises või raske tervisekahjustuse tahtlikus tekitamises ja surma põhjustamises ettevaatamatusest nagu alternatiivselt taotleb süüdistatav.
14.1.Ringkonnakohus märgib, et V. Kobzevi tapmissüüdistus on lahendatud maakohtu poolt lühimenetluses. Kohtuistungi protokolli kohaselt on süüdistus olnud V. Kobzevile arusaadav, ta on ennast süüdi tunnistanud ning pole enda ülekuulamist taotlenud. Samuti on süüdistatav jäänud eeluurimisel antud ütluste juurde ja on kinnitanud, et kahetseb oma tegu (kd 2, lk 134-135).
Pärast maakohtu otsuse resolutiivosa valmimist on V. Kobzev siiski otsustanud apellatsiooniõiguse realiseerida ning esitas apellatsiooni koos täiendusega. Erinevalt maakohtu istungil süü tunnistamisest on V. Kobzev muutnud oma positsiooni süüdistuse osas ja põhimõtteliselt leiab, et tema kannatanu surma põhjustamises süüdi pole ning pakub välja omapoolse versiooni asjaoludest, millised tema arvates olid seotud V.D. i surmaga.
14.2.Ringkonnakohus märgib koheselt, et süüdistatava kaitsetaktika ennast apellatsiooniastme kohtus distantseerida tapmissüüdistusest jääb tagajärjetuks. Erinevad väljapakutud kaitseversioonid ei oma tõsiseltvõetavust ja on ümber lükatud asjas kogutud ning maakohtu poolt uuritud tõenditega. Kaks päeva pärast kuriteosündmust kahtlustatavana ülekuulamisel, 26.05.2014, on süüdistatav V. Kobzev kirjeldanud sündmust järgmiselt. „Tema hakkas minult midagi küsima, ma ei saanud üldse aru, mida tema küsib. Võib olla tema oli purjus. Mina olin kerges alkoholijoobes. Ma lõin asotsiaali selleks, et ta mind rahule jätaks. Ma lõin teda kolm-neli korda: üks kord rusikaga vastu nägu ja seejärel rusikatega vastu küljeluid, samuti ma lõin teda üks või kaks korda vastu keha. Ma ei mäleta kuhu minu löögid sattusid....Ma sooritasin viimaseid lööke jalaga ning viimase löögi järel mees kukkus. Pärast seda kui ta murule kukkus siis ma lõin teda veel kolm korda peopesaga vastu nägu selleks, et ta teadvusele tuua, sest ta lamas muru peal selili, silmad kinni. Ma küsisin temalt, kas temaga on kõik korras. Mees vastas ebatsensuurse sõimuga. Ma sain aru, et temaga on kõik korras ja läksin ära.“(kd 1, lk 47). Veel mõned päevad hiljem, 29.05.2014, on süüdistatava ütlused järgmised. Süüdistuses märgitud ajas ja kohas ligines talle tundmatu, välimuselt kodutu meesterahvas. „Ta hakkas mulle midagi rääkima, ta rääkis midagi seosetut, ütles midagi sõimusõnadega, ajas mingisugust jama. Ma ei mäleta kuidas see meesterahvas riietatud oli. See mees hakkas käsi minu poole sirutama, näidates, et tahab suitsetada. Ma lõin talle ühe korra rusikaga vastu nägu, ma lõin teda sellepärast, et mulle ei meeldinud, et ta oma määrdunud „rehad“, s.o käed minu poole sirutas. Sellest löögist ta maha ei kukkunud, vaid hakkas minust eemale minema Uus tn 3 maja poole. Kui meesterahvas eemale läks, siis ta hakkas mind halvasti nimetama...tema sõnad olid solvavad. Ma otsustasin tema juurde minna ja teda lüüa...ma hakkasin tema poole minema, tema tuli ka minu poole ja Uus tn 3 maja nurga taga hakkas see mees minu ees kepiga vehkima..... Ma hakkasin teda lööma. Ma ei mäleta enam mitu korda ja kuhu ma talle lõin...Mäletan et peksin teda käte ja jalgadega. Pärast viimast jalaga löömist mees kukkus maha ja pööras silmad pahupidi. Ma kummardusin ta kohale ja lõin kolm korda peopesaga talle vastu nägu, et teda teadvusele tuua. Ma ei tea, kas pärast minu lööke oli mehel mingeid vigastusi, ma ei pööranud sellele tähelepanu.“ (kd 1, lk 136-137). 22.10.2014 kahtlustatavana ülekuulamisel on süüdistatav lisanud mõned uued asjaolud lisaks varem antud ütlustele (kd 2, lk 43-46). Ta on väitnud, et jääb küll varasemalt antud ütluste juurde ja kinnitab neid, kuid täiendavalt lisab, et talle on meenunud kannatanu käitumise osas olukord, et „ see mees lõi mind mitu korda oma kepiga, lõi pea ja õla piirkonda. Mitu korda ta lõi mind, ei mäleta. Kehavigastusi mul ei olnud.“ Ringkonnakohtus antud ütlustes süüdistatav kinnitas kannatanu suhtes toime pandud vägivalda ja jäi maakohtu antud ütluste juurde. Jätkuvalt ei eitanud ta rusikalööke kannatanu näkku ja pärast kannatanu mahakukkumist jalalööke rindkere piirkonda ja kõhtu. Kannatanu rindkerele jalgadega hüppamise osas leidis süüdistatav, et „see võis kõrvalt nii tunduda, aga tegelikult ma ei teinud nii. Osa vigastusi võisin mina tekitada, aga osa vigastusi see inimene, kes osutas kannatanule meditsiinilist abi. Mina ei saanud teda tappa, Kui oleksin tahtnud tappa, oleks ta kohe surnud.“
14.3.Süüdistatav püüab seega luua üldpilti sellest, et hoopis kannatanu ründas teda, püüdis ära võtte sigaretti, sõimas ja lõi süüdistatavat käes olnud kepiga (alumiiniumist varretaoline ese). Taoline kannatanu käitumine oli kutsunud süüdistatavas esile tugeva hingelise erutusseisundi ja see omakorda sai süüdistatava vägivaldse käitumise põhjuseks. Püstitatud kaitseväide jääb tagajärjetuks, sest see ei rajane maakohtus uuritud ja ka apellatsioonikohtu poolt allkirjeldatavatele tõenditele. Vahetult sündmust näinud tunnistajad K.Š. ja A.T. kinnitavad kindlalt, et peksmisele eelnenud käitumissituatsioonis läks süüdistatav ise kannatanu käest midagi küsima ja saades seepeale kannatanult eitava vastuse, alustas süüdistatav kannatanu peksmist.
15.Tunnistajate ütlused palub süüdistatav lugeda kehtetuks, kuna tegemist oli alaealistega ja nad ei olnud võimelised olukorda adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus selle kaitseväitega kindlasti ei nõustu. Tunnistaja K.Š. on kuriteosündmuse tajumise ajal olnud 14-aastane. Tema poolt tajutus ja sellekohastes ütlustes pole mingitki alust kahelda. 24.05.2014 kella 21.00 paiku, mängides õues, nägid nad Uus 1a maja juures A.T. ema tuttavat Viktorit. Kui Uus tn 3 maja poolt tuli nokkmütsiga mees, kellel kilekott käes, siis ligines Viktor (süüdistatav) sellele mehele ja küsis midagi. Tunnistaja kuulis meest vastamas Viktorile sõnadega „Ei“. Pärast seda Viktor tuli tunnistaja ja temaga koos mänginud sõbranna A.T. juurde ja ütles neile, et „valvake asju“, milledeks olid kott, kampsun ja mingi karp ning jooksis sellele mehele järele. Jõudnud järele, hakkas ta meest koheselt peksma kätega vastu pead ja keha, mille peale kannatanu kukkus (kd 1, lk 26-30). Järgnev tunnistaja poolt kirjeldatu tõendab vastuvaidlematult süüdistatava valimatut ja brutaalselt jõulist vägivalda, mille puhul teo toimepanija peab ette nägema ka inimese surma saabumise võimalust. Tunnistaja ütluste kohaselt pärast kannatanu kukkumist „...Viktor hakkas peksma meest jalgadega vastu pead, siis vastu kõhtu ja lõppude lõpuks kannaga vastu pead. Ma kuulsin kuidas mehel midagi ragises....“ Tunnistaja läks kannatanu juurde ja kirjeldas nähtut „Ta ei liikunud ja korises. Sel hetkel mööda läksid minu ema ja kasuisa. Ma rääkisin nendele, mida ma nägin ja ema kutsus välja kiirabi.“
15.1.Tunnistaja A.T. on koos eelmärgitud sõbrannast tunnistaja K.Š. ga näinud 24.05.2014 kella 21.00 paiku kuriteosündmust pealt ja kirjeldanud järgmist. „Plats, kus mina ja Katarina jalutasime, on minu majast natuke eemal ja see koht kuhu kilekotiga onuke läks, oli hästi näha. Vitja hüüdis meile, et me valvaksime tema asju....Vitja jooksis kilekotiga onukesele järele. Kui Vitja selle onukese juurde jooksis, siis ta hakkas teda peksma. Alguses tagus Vitja talle kätega vastu pead. Kui onuke maha kukkus, siis Vitja hakkas teda taguma jalgade ja kätega vastu keha. Seejärel hüppas Vitja ühe korra onukese keha peale. Ma ei näinud kuidas onuke lamas, kas kõhuli või selili, kui Vitja tema peale hüppas.“ (kd 1, lk 103-111).
15.2.Tunnistaja J.T. on andnud järgmised ütlused. Kui tema tütar A.T. õhtul koju tuli, siis rääkis, et Viktor, keda ta oli varem korduvalt näinud, tappis tänaval mingisuguse mehe ära. Viktor oli küsinud tänaval mingilt mehelt sigaretti. “Kui meesterahvas talle sigaretti ei andnud, siis hakkas Viktor meest peksma ning kui mees maha kukkus, siis alguses peksis Viktor teda jalgadega, aga seejärel hakkas tema peal hüppama...Olles läbipekstud mehe läbi vaadanud kiirabitöötajad ütlesid, et teda enam päästa ei saa.“(kd 1, lk 95-101).
16.Kannatanu surma saabumises omistab süüdistatav muuhulgas süü kohalesaabunud kiirabibrigaadile, kes ei andnud kannatanu V.D. ile koheselt kvaliteetset arstiabi põhjusel, et kannatanu oli asotsiaalse välimusega. Ringkonnakohus leiab, et taoline kaitseväide on asjakohatu, sest kriminaalasjas puuduvad tõendid ja faktilised asjaolud, mis tõendaks, et kannatanule arstiabi andmisega viivitati või välditi mingil põhjusel üldse selle andmist.
16.1.Süüdistatava peamine kaitseväide seoses kannatanu surma põhjustanud vigastustega rajaneb siiski väidetaval oskamatul esmaabil. Nimelt leiab V. Kobzev, et kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatud surmav vigastus, s.o äge sisemine verejooks rindkeremurruga, mille tagajärjel kannatanul lõhkes süda, oli põhjustatud oskamatust südamemassaažist, mida teostati tunnistaja P.M. juhtnööride järgi.
16.2.Ringkonnakohus ei soostu süüdistatava nägemusega P.M. st kui kaudselt kannatanu surma põhjustajast. Nimelt pole tegemist ebaadekvaatse isikuga, kes püüdis igasuguste teadmisteta kannatanut elustada. Tunnistaja P.M. ütluste kohaselt 24.05.2014 kella 21.25 paiku abikaasa edastatud info kohaselt sai ta teada, et Uus tn 3 maja taga lamab läbipekstud verine inimene ja ta läks vaatama milles asi. Tunnistaja abikaasa kutsus välja kiirabi ja P.M. läks ise kannatanu juurde, kes lamas selja peal. Ta katsus kannatanu pulssi, mis oli väga nõrk. Telefoni teel andis ta kiirabiarstile edasi info olukorrast ja arst kirjeldas seejärel, mida ta peab tegema. Arst määras talle ajalise rütmi südamemassaaži tegemiseks, mille järel asus P.M. tegutsema. Siinkohal on vajalik märkida, et tunnistaja oli ilmselgelt reaalset olukorda hindav, sest ta on tema ütluste kohaselt varasemalt läbinud esmaabi kursuse ning on teinud südamemassaaži mannekeenil. Tunnistaja ütluste kohaselt „ma tegin südame massaaži ja pidasin ühendust arstiga kuni kiirabi saabumiseni.“ Seejärel tulid arstid ja hakkasid kannatanuga ise tegelema (kd 1 lk 16-21). Süüdistatav leiab üldteada asjaoluna, et kui tehakse oskamatult südamemassaaži, siis võib kergesti purustada roided ja selle tagajärjel tekkida südamekramp. Seega võis kannatanu surm saabuda ebaõige südamemassaaži tagajärjel. Kokkuvõtlikult süüdistatav ei eita kannatanu peksmist, kuid leiab, et kannatanu surm ei saabunud mitte tema löökide tulemusena, vaid meditsiiniabi ebaõige osutamise tõttu.
16.3.KrMS § 237 lg 4 kohaselt kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Lühimenetluse põhimõttele rajanevalt ei ole võimalik ringkonnakohtus läbi viia ja taotleda uute tõendite uurimist. Seega jääb V. Kobzevi taotlus kohtumeditsiini eksperdi kohtusse kutsumiseks ainetuks. Süüdistatava tõstatatud kahtlus kannatanu surma saabumise tekkepõhjuse osas ei ole seega veenev ja jääb tagajärjetuks. Ringkonnakohus leiab, et pole alust kahelda P.M. adekvaatses tegevuses südamemassaaži läbiviimisel. Oluline on märkida, et tema sündmuskohale jõudes oli kannatanu pulss juba nõrk ja kannatanu elustamisel konsulteeris ta samaaegselt kiirabitöötajatega. Miski ei viita asjaolule, et P.M. tekitas kannatanule vigastused, millised fikseeriti hiljem kohtuarstlikus ekspertiisiaktis. Siinkohal on abipakkuv ja objektiivset infot andev kannatanu V.D. i suhtes läbi viidud kohtuarstlik ekspertiis ja vastav ekspertiisiakt (kd 2 lk 33-38). Kannatanu surma põhjusena tuvastati rindkere lahtine tömp trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdude (vasaku II-IX roide painutusmurd mitmel anatoomilisel joonel, paremal II-VII roide painutusmurd ühel anatoomilisel joonel), rinnaku murru ja südame rebendiga, mille tüsistusena tekkis vasakpoolne traumaatiline verirind ja arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust. Kannatanu kehale mõjunud tugevast jõust annab tunnistust ka rinnakukeha ristimurd koos rinnakelme vigastusega. Veel on ekspert märkinud punktis 9, et mõlemapoolsed roidemurrud, rinnakukeha murd, südame rebend on tekitatud löökidest tömbi esemega vastu selili lamavas asendis oleva inimese rindkeret, võimalik, et ründaja hüppamisest kannatanu rindkere peale löögijõu suunaga eest taha. Eelkirjeldatud vigastuste iseloom annab tunnistust massiivsest jõulisest vägivallast, mis on kindlasti kokkusobimatu eluga. Samas on eluliselt usutav, et kannatanu surm ei saabunud pärast
süüdistatava vägivaldset tegevust momentaalselt, vaid kannatanu oli võimeline veel lühikest aega elama, mida on möönnud ka ekspert.
16.4.Apellatsioonikohtule on esitatud muuhulgas kaitseväide, et kuna tunnistaja K.Š. süüdistatava hüppamist kannatanu rindkerele ei kirjelda, siis pole süüdistatava sellist tegevust olnud ja tunnistaja sõbranna A.T. sellekohased ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus nagu maakohuski selle seisukohaga ei nõustu. On eluliselt usutav, et sattudes ootamatult taolise äärmusliku vägivaldse tegevuse pealtnägijateks ei pruugi kõik tajutav selle detailides olla hiljem ühtemoodi edastatav. Samas ei sea see asjaolu kahtluse alla veel A.T. pealtnähtud süüdistatava vägivaldset tegevust, mis on kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamuses kannatanul tuvastatud vigastuste iseloomuga.
17.Kohtueelse uurimise algul kahtlustatavana antud ütlustes nimetas süüdistatav uuritava käitumissituatsiooni osas üldiselt, et kannatanu hakkas temalt midagi ebatsensuurselt küsima, kuid apellatsioonis esitas detailsema kirjelduse. Uue kaitseväitena on süüdistatav apellatsioonis nimetanud asjaolu, et kannatanu kutsus oma ebaadekvaatse käitumisega süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse kui sõimas teda ebatsensuurselt, püüdis võtta ära sigaretti ja oli veel lõpuks löönud teda käes olnud kepiga. Taoline versioon sündmusest pole tõendamist leidnud asjas kogutud tõenditega. Sündmust vahetult pealt näinud tunnistajad K.Š. ja A.T. pole andnud mingeid sellekohaseid ütlusi, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni kannatanu agressiivsusest, samuti süüdistatava väidet, et kannatanu ründas süüdistatavat kepiga. Uuritud tõendid ei kirjelda süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud käitumissituatsiooni selles osas, et süüdistatava puhul võiks järeldada süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul KarS § 57 mõttes või veelgi enam, temal teo õigusvastust välistavate asjaolude esinemist KarS §-de 28, 29 järgi.
18.Süüdistatav leiab, et kannatanu ebaadekvaatset käitumist tõendab asjaolu, et kannatanul on diagnoositud isiksusehäire. Süüdistatava kaitseväited kannatanu V.D. i ründavast ja äkilisest iseloomust-käitumisest on aga veenvalt ümber lükatud Kohtla-Järvel asunud ühiselamu komandandi tunnistaja Niina Elzineni ütlustega, kes kannatanut aastaid tundis, sest V.D. oli töötu ja invaliidsustoetuse saajana ühiselamu püsielanik. „Kui ma juhuslikult Valerit tänaval nägin, siis Valeri käitus alati rahulikult, kellegagi konflikte ei olnud ega riielnud. Meie ühiselamus Valeri ka oli vaikne ja rahulik....isegi kui ta alkoholijoobes oli, käitus ta rahulikult ja konfliktideta.“ (kd 1, lk 161167).
19.Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et tõenditest tulenevalt on süüdistatava poolt kannatanu tapmine toime pandud kaudse tahtlusega. Võib nõustuda süüdistatava eeluurimisel antud ütlustega, et tal ei olnud otsest soovi kannatanu tappa, samas ei anna aga süüdistatava reaalne vägivaldne tegevus alust väiteks, et ta ei saanud enda sedavõrd aktiivse vägivalla puhul ette näha kannatanu surma saabumist. Kindlasti pidi ta möönma, et jalalöögid elutähtsasse piirkonda ja hüpe jalgadega inimese rindkerele, kus asuvad elutähtsad organid, võib taolise jõulise vägivalla tagajärjel põhjustada kannatanu surma. Pärast vigastuste tekitamist lahkus süüdistatav hoolimatult kuriteopaigast, hüljates rindkeresiseste hulgivigastustega kannatanu.
19.1.Riigikohtu praktikas on osundatud eluvastaste süütegudega seoses järgmisele. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis
võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 7).
19.2.Käesolevas kriminaalasjas tõenditega tuvastatud väline teopilt, kus süüdistatav lisaks mitmetele jalalöökidele kannatanu pähe ja rindkerre, hüppab oma keharaskusega äärmusliku ohtlikkusega kulmineeruvalt maaslamava inimese rindkerele, on kindlasti käsitletav elu ohustava teona. Eeltoodust tulenevalt jääb süüdistatava taotlus maakohtu poolt tema teo karistusõigusliku hinnangu muutmiseks rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jääb süüdistatava taotlus maakohtu poolt tema teo karistusliku hinnangu muutmiseks rahuldamata. Kindlasti ei jaga ringkonnakohus süüdistatava kaitseväidet ka selles, et kannatanu tegelik surma põhjus jäi välja selgitamata, sest erinevate tõendite koostoimes on tuvastatud vigastuste tekkemehhanism ja surma põhjus.
20.Siseveendumuse kujunemisel tõusetub süüdistatava kaitseväidete kohaselt küsimus, kas V. Kobzev on oma isikuomaduste tõttu võimeline selliseks vägivallaks, milles maakohus ta süüdi tunnistas. Lisaks käesoleva kriminaalasja tõenditele on siin abipakkuvaks faktiline asjaolu, et 2007. aastal (Viru Ringkonnakohtu 07.02.2007 otsus) oli süüdistatav süüdi tunnistatud raske tervisekahjustuse tekitamises KarS § 118 lg 1 järgi, kus ta lõi kannatanut noaga rindkerre. Seega eluohtlike vigastuste tekitamine polnud käitumismustrina süüdistatava jaoks 24.05.2014 esmakordne ega ebaharilik sündmus.
21.Apellatsioonimenetluse ajaks tekib mõneti vastuoluline olukord. Nimelt arvestas maakohus KarS § 57 järgi karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku ülestunnistust, kahetsust toimepandu üle ja süü tunnistamist. Esitatud apellatsiooni pinnalt ei saa eelnenuga enam nõustuda, sest süüdistatav on varasemat, oma süüd tunnistavat, positsiooni muutnud. Samas puudub ringkonnakohtul alus eelnimetatud kergendava asjaolu väljajätmiseks ja mõistetud karistuse karmistamiseks. II
22.V. Kobzevi kaitsja vandeadvokaat A. Suuban esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ja osalemiseks kohtuistungil 2 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 120,00 eurot. Tasu sõidule kulutatud aja eest on 20 eurot ja sõidukulud 78 eurot. Summa kokku on 261,60 eurot, milles sisaldub käibemaks 43,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb menetluskulud välja mõista V. Kobzevilt. III
23.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
/allkirjastatud digitaalselt/
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.