Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas
Kriminaalasi
M.K süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 3. veebruari 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
M.K kaitsja advokaat Heiki Kuningas
Prokurör
Ülle Hõrak
Süüdistatav Kaitsja
M.K , ik XXX; elukoht XXX ; töötab XXX ehitajana; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel eesti keel; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud Advokaat Heiki Kuningas
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus M.K süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Objartel & Partnerid kasuks 120 (ükssada kakskümmend) eurot advokaat Heiki Kuninga poolt M.K süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest.
4.AB-le Objartel & Partnerid välja makstud õigusabitasu jätta M.K kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700007700, samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 3. veebruari 2015 otsusega tunnistati M.K süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva. KarS § 73 lg-te 1,3 alusel jäeti mõistetud karistus 2-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Maakohus tunnistas M.K KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta 25.10.2014 õhtul kella 19.00 paiku Põlva maakonnas Põlva vallas XXX külas 7-8 korteri suures toas lõi tahtlikult R.M. le korduvalt rusikatega pea ja ülakeha piirkonda ning seejärel jalaga kõhu piirkonda. Kirjeldatud teoga põhjustas M.K R.M. le tahtlikult füüsilist valu ja marrastused paremal alaseljal, kuklal, vasakul õla ja vasakul rindkere piirkonnas ning vasaku silma all põsesarna piirkonnas hematoom, marrastused koos hematoomiga parema kõrva taga ja parema oimu piirkonnas. Kohus leidis, et M.K süü on leidnud täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt. 1.1 Süüdistatava M.K, kannatanu R.M. ja tunnistajate K.P. a, K.I. , E.K. e ja S.T. i ütlused on kokkulangevad selles, et 25.10.2014 õhtul kella 19 paiku tuli M.K koos K.P. a, E.K. e ja S.T. iga kannatanu R.M. elukohta Põlva maakonnas Põlva vallas XXX 7-8. Et ta läks süüdistuses märgitud ajal kannatanu elukohta, kinnitas süüdistatav ka ise kohtuistungil. Kannatanu R.M. ja tunnistaja K.I. kinnitasid, et enne tulekut E.K. g ja M.K ähvardasid telefoni teel, et annavad R. le peksa selle eest, et viimane on K.I. ja K.P. a suhtes vägivalda kasutanud. Tunnistaja K.P. a ütluste kohaselt oli tema tõesti E.K. ele ja M.K-le rääkinud, et R. kasutab vägivalda. Kohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et M.K koos temaga olnud seltskonnaga ei sattunud kannatanu poole 25.10.2014 õhtul mitte juhuslikult niisama jutuajamise eesmärgil (nagu avaldasid kohtuistungil tunnistajad E.K. g ja S.T. ), vaid eesmärgiga midagi ette võtta kannatanu R.M. suhtes seoses viimase käitumisega oma perekonnaliikmete suhtes. 1.2 Kannatanu ütlusi sellest, et teda lõi M.K esmalt rusikaga näkku ja hiljem peksid teda rusikatega M.K ja E.K. g, on kinnitanud tunnistaja K.I. . Kuigi tunnistaja K.P. a ei ole otseselt kinnitanud M.K poolt kannatanu löömist, on ta andnud ütlusi, mille kohaselt mingil hetkel oli M.K R.M. l kuidagi peal ning E.K. g oli ka seal lähedal. Seega on süüdistatava ütlused, et temal kannatanuga igasugune füüsiline kontakt puudus, vastuolus kannatanu R.M. , tunnistajate K.I. ja K.P. a ütlustega. 1.3 Kõige üksikasjalikumaid ütlusi juhtunu kohta ongi andnud kannatanu ise ja tunnistaja K.I. . Kuna kannatanu ja tunnistaja K.I. ütlused on omavahel kooskõlas, suurendab see asjaolu nende tõendite usaldusväärsust. Kannatanu ja tunnistaja K.I. ütluste usaldusväärsust suurendab kohtu arvates ka asjaolu, et kannatanul samal õhtul haiglas kindlaks tehtud vigastused on vastavuses kannatanu ja tunnistaja ütlustega sellest, kuidas kannatanu need sai. Kannatanu on ka tervishoiuteenuse osutamise
käigus avaldanud sündmuse kohta käesoleval ajal antud ütlustega kattuvaid selgitusi, mis suurendab samuti kannatanu ütluste usaldusväärsust. 1.4 Kannatanut on politsei samal õhtul fotografeerinud. Fototabelitel oleval kannatanu on näol on silmnähtav hematoom vasaku silma all ning pea paremal küljel silmnähtav punetus ja marrastused (s.o vigastused, mis kirjeldatud ka patsiendikaardil). Kannatanul 25.10.2014 õhtul kindlakstehtud hematoomid ja marrastused paiknevad kannatanu peas ja ülakeha piirkonnas s.o piirkondades, mida kannatanu kinnitusel löögid tabasid. Ka tunnistaja K.I. ütluste kohaselt tabasid löögid kannatanut pea ja ülakeha piirkonda. Kannatanu vigastuste iseloom ja paiknemine on kooskõlas kannatanu ja ka tunnistaja K.I. ütlustega sellest, kuidas M.K ja E.K. g kannatanut 25.10.2014 õhtul peksid. 1.5 Kannatanu ja tunnistaja K.I. ütluste usaldusväärsust suurendab ka asjaolu, milline teave saabus 25.10.2014 õhtul kannatanu juures toimuva kohta häirekeskusele ja politseile. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt ja kohus veendus ka kohtuistungil salvestist kuulates, et 25.10.2014 õhtul saabus häirekeskusse seoses XXX 7-8 toimunud sündmusega kolm hädaabiteadet sh kella 19.08 ajal on R.V. teatanud, et XXX 7-8 oleks vaja kiirabi või politseid, sest mingi kamp lendas sisse ja hakkasid seal meest tampima; kella 19.14 ajal on R.V. andnud täiendavad andmed maja juures toimuva kohta; kella 19.11 ajal on K.I. teatanud, et kolm noormeest tuli elukaaslasele kallale. Kõne vältel on korduvalt kuulda olnud lapse karjumist, lärmi. 1.6 Patrullilehest nähtuvalt on 25.10.2014 kella 19.11 ajal tulnud politseile teade, et XXX 8-7 korteris toimub peksmine. Sündmuskohal alkoholijoobes M.K , E.K. g ja S.T. , kes olid peksnud R.M. . Kinni peeti M.K ja S.T. . R.M. vigastused tuvastatud kiirabis. Seega on tunnistaja K.I. juba 25.10.2014 õhtul avaldanud, et kannatanule tuldi kallale. Tunnistaja R.V. on kannatanu ukse taga sõjakas meeleolus seltskonda nähes ja kannatanu korterist hiljem lärmi kuuldes teinud järelduse, et kannatanu korteris toimub peksmine. Tunnistaja R.V. i ütluste kohaselt hiljem väljas kannatanut kohates avaldas viimane talle, et teda löödi. 1.7 Kohtu arvates asjaolud, et kannatanu ja tunnistaja K.I. ütlused on omavahel kooskõlas ja on vastavuses ka rea muude tõenditega (patsiendikaardis tooduga kannatanu vigastuste ja nende saamise asjaolude kohta, patrullilehes ja asitõendi vaatlusprotokollis tooduga häirekeskusesse ja politseile edastatud teabe kohta toimunust, osaliselt tunnistaja K.P. a ütlustega asjaolu kohta, et M.K oli mingil hetkel kannatanul peal) muudab need tõendid piisavalt usaldusväärseks tõendamaks M.K süüd kannatanu rusikatega pea ja ülakeha piirkonda peksmises 25.10.2014 õhtul. Süüdistatava väide, et kannatanu võis olla eelnevalt kuskil kakelnud ja oli oma vigastused mujalt saanud, on kohtu arvates paljasõnaline. 1.8 Kohus loeb kannatanu ütlustega tõendatuks, et M.K 25.10.2014 õhtul lõi kannatanut ka ühel korral jalaga kõhtu. Patsiendikaardist nähtuvalt on kannatanu juba 25.10.2014 õhtul arstliku läbivaatuse käigus avaldanud, et teda löödi muuhulgas ka kõhtu ja teda löödi muuhulgas ka jalaga. Asjaolu, et kannatanu on vahetult peale juhtunut samuti rääkinud nii jalaga löömisest kui kõhtu löömisest, suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et kõhu piirkonnas ei ole kannatanul mingeid silmnähtavaid vigastusi kindlaks tehtud ja arstliku läbivaatuse käigus ei ole kannatanul ka kõhu piirkonnas enam olnud valulikkust, ei välista iseenesest seda, et kannatanu oli saanud ühe jalalöögi ka kõhtu. 1.9 Kannatanu ja tunnistaja K.I. on oma ütlustes süüstanud kannatanu suhtes vägivalla kasutamises ka teisi isikuid – E.K. ge ning S.T. i. 04.11.2014 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest nähtuvalt on lõpetatud kriminaalmenetlus S.T. i ja E.K. e suhtes, kuna eeluurimise käigus ei ole ümberlükkamatult tuvastatud, et 25.10.2014 XXX küla 7-8 korteris oleks
S.T. R.M. le füüsilist valu tekitanud ning E.K. g R.M. le füüsilist valu ja kehavigastusi tekitanud. Kohtu arvates asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus ei ole E.K. e ja S.T. i süü kannatanu löömises leidnud tõendamist, ei muuda see ebausaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja K.T. i kohtus antud ütlusi.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat H. Kuningas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning M.K õigeksmõistmist. Apellandi peamised väited on järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul on otsuses lubamatult tuginenud kannatanu ja tema elukaaslase ütlustele, ainuüksi kannatanu staatus ei anna alust tema ütlustele teistsuguse kvaliteedi andmiseks võrreldes süüdistatava ütlustega. Samuti leiab kaitsja, et kannatanu ja tunnistaja K.I. ütlused ei ole sellise konkreetsusega, et neile tuginedes süüdistus esitada. Ka ei ole kohus hinnanud tõendeid kogumis, igakülgselt ja objektiivselt, jättes põhjendamatult kõrvale süüdistatava ütlusi toetavad tunnistajate ütlused. Kohus ei ole arvestanud ka seda, et kannatanul oli konflikt tunnistaja S.T. iga, kellega toimus rüselemine ning teineteise löömine; apellant leiab, et kannatanu võis vigastused saada just selle rüseluse käigus. 2.2 Kannatanu ja tunnistaja K.I. ütluste kohaselt kasutasid vägivalda ka tunnistajad E.K. g ja S.T. , kelle suhtes on kriminaalmenetlus aga lõpetatud. Sellega on loodud aga olukord, mis ei võimalda juhtumit igakülgselt ja täielikult uurida, kuna on võimalus, et süüdistuses näidatud vigastusi ei tekitanud M.K. Olukord, kus sama tõendusliku baasi alusel on tehtud süüdimõistev kohtuotsus M.K suhtes, teiste suhtes aga mitte, eksib Põhiseaduse § 12 ja EIÕK art 6 lg 1 vastu.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 27. märtsini 2015.
4.Enda kirjalikes seisukohtades palub riiklik süüdistaja jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis ning puudub alus nende ümberhindamiseks ringkonnakohtu poolt. Samuti ei ole kriminaalmenetluse osaline lõpetamine takistanud kriminaalasja igakülgset ja objektiivset uurimist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
5.Enne apellatsioonis esitatud argumentide juurde asumist märgib kohtukolleegium esmalt, et käesolevas kriminaalasjas on iseäranis asjakohane osundada menetlusõiguslikule arusaamale, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-11504; 3-1-1-14-14, p 718). Seejuures soovib süüdistatava kaitsja apellatsioonis ühemõtteliselt ainult olemasoleva tõendikogumi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et maksva menetluspraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada maakohtus juba uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub aga seegi, et kui erinevad kohtud
hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus seega tõesti anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu, kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-6-15, p 9). Käesolevas kaasuses ringkonnakohus selliseid vigu maakohtu otsuses aga ei tuvastanud.
6.Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on veenva põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust nii, nagu see on kirjeldatud eelnevalt käesoleva otsuse p-des 1.1-1.8. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise M.K süüküsimuse lahendamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul võib tõdeda, et kriminaalasjas sisalduv M.K inkrimineeriv tõenduslik teave on sedavõrd üheselt mõistetav, et ei võimalda tõstatada tõsiseltvõetavaid vastuväiteid maakohtu otsuse õigsuse suhtes.
7.Maakohtu arutluskäik M.K süü tõendatuse osas on ringkonnakohtu hinnangul seega ammendav ning apellatsioon ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral. Maakohtu otsuses sisalduvate, ringkonnakohtu hinnangul ka asjakohaste seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks; ka kohtupraktikas on leitud, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-9211, p 15.1). Apellatsiooni puudutavas osas tulebki seejuures märkida, et neis ei leia sisuliselt midagi muud kui juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamist (vrdl tlk 72-72 pöördel). Sellises olukorras tuleb ringkonnakohtul tõdeda, et maakohtu asjakohastele ning ka küllaldastele argumentidele on apellatsioonikohtul vähe midagi sisukat lisada (selliselt ka prokurör enda kirjalikes seisukohtades); siinkohal on oluline ka mõista, et maakohtu otsuses sedastatut tuleb käsitleda ka käesoleva otsuse osisena. Eelnevat silmas pidades vastab kriminaalkolleegium apellatsioonidele vaid järgmist.
8.Olemuslikult on käesolev kriminaalasi lihtsakoeline; tuvastatud tehiolude kohaselt sisenes süüdistatav koos kaaslastega 25.10.2014 õhtul koos kaaslastega kannatanu elukohta ning kasutas sisuliselt omakohtu teostamise eesmärgil kannatanu suhtes vägivalda. Väljaspool vaidlust peaks olema seejuures fakt, et korteris toimus osapoolte vahel füüsiline konflikt, mille käigus tekitati tervisekahjustus kannatanu R.M. le. Seda asjaolu kinnitavad lisaks kannatanu enda ning tunnistaja K.I. ütlustele ka politsei patrullileht (tlk 35), samuti asjasse mittepuutuva tunnistaja R.V. i politseisse tehtud kõned, milles ta teavitab majja (täpsemalt kannatanu korterisse) sisenenud noormeestest, kes hakkasid seal „meest tampima“ ja „laamendama“ (tlk 53-54) ning kes viitab hilisemas kõnes ka nende noormeeste omavahelisele vestlusele selle kohta, et kannatanu „sai korralikult“ (tlk 55; vt ka fototabel tlk 20 jj; patsiendikaart tlk 24). Füüsilisest kallaletungist kannatanule räägib politseisse tehtud kõnes ka tunnistaja K.I. (tlk 56), selle toimumist möönab enda ütlustes ka tunnistaja K.P. a (tlk 66). Seega ei pea ringkonnakohus vähimalgi määral tõsiseltvõetavaks süüdistatava esitatud versiooni selle kohta,
et keegi korterisse läinutest kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud ning tekitatud vigastused võis R.M. olla saanud mõnes teises kohas kellegi teisega kakeldes, mida nüüd siis temale alusetult süüks arvatakse (vt süüdistatava ütlused tlk 70-70 pöördel). Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus seetõttu vajalikuks pikemalt peatuda.
9.Seega jääb edasiselt lahendada küsimus selle kohta, kes korterisse läinud isikutest kannatanu suhtes vägivalda kasutas. Silmas tuleb siinkohal pidada sedagi, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine ainult süüdistatava suhtes ning seda süüdistusaktis sedastatu järgi, s.o vastus tuleb käesolevas kriminaalasjas leida küsimusele, kas M.K oli kannatanu suhtes süüdistuses näidatud vägivalda tarvitanud isikuks ning kui ja, siis kas need vägivallateod tõid omakorda kaasa süüdistuses näidatud tagajärjed. Sarnaselt maakohtule leiab apellatsioonikohus, et neile küsimustele tuleb vastata jaatavalt.
10.Selle küsimuse lahendamisel on maakohus jätnud põhjendatult tõendikohtumist kõrvale tunnistajatena üle kuulatud E.K. e ja S.T. i ütlused, kellele kaitsja apellatsioonis viitab. Esmalt tuleb selles osas märkida, et nemadki eitavad tervikuna mingisuguse füüsilise konflikti toimumist kannatanuga, mille toimumine on ringkonnakohtu hinnangul aga väljaspool igasugust tõsiseltvõetavat kahtlust; teisalt tuleb aga märkida sedagi, et enamikele küsimustele korteris konkreetsemalt aset leidnu kohta annavad need kaitsja viidatud tunnistajad vastuseks, et nad kas ei näinud toimunut või lihtsalt ei mäleta seda (vt tlk 67 pöördel ja tlk 68 pöördel). Seega on ainetu rääkida nendest isikutest kui kohtukõlbulikest tõendiallikatest ning põhjendatult ei ole kohtuotsuses nende ütlustele ka tuginetud; lähtuvalt neilt pärineva teabe lünklikkusest ning vastuoksusest ei ole see maksva kohtupraktika kohaselt ka lihtsalt võimalik. Täiendavalt märgib ringkonnakohus siinkohal veel, et kannatanu R.M. on tõepoolest kinnitanud, et korteris toimus rüselus ka tema ja tunnistaja S.T. i vahel, kuid on kindlalt väitnud sedagi, et selle käigus ta mingeid vigastusi ei saanud (vt tlk 65, samuti tlk 65 pöördel). Seega on ainetu apellandi väide selle kohta, et süüdistuses näidatud vigastused võis kannatanu saada selle viidatud rüseluse käigus.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on veatu maakohtu edasine järeldus, et korteris toimunud sündmuste kulgemise kindlakstegemisel on kohane tugineda eeskätt kannatanu R.M. ja tunnistaja K.I. ütlustele; mingeid vastuolusid ning ebapiisavat konkreetsust, millele kaitsja apellatsioonis viitab, neile kindlasti omistada ei saa. Vähetähtis ei ole siinjuures ka asjaolu, et osundatud tõendiallikatelt pärinev teave riimub täiel määral ka ülejäänud tõendikogumiga, millele maakohus on samuti otsuses selgelt viidanud. Maakohus on üksikasjalikult kannatanu ja tunnistaja K.I. ütlusi käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea nende ütluste kordamist vajalikuks. Selle küsimuse lahendamisel piirdub kriminaalkolleegium seetõttu osundusega, et kannatanu on sõnaselgelt viidanud M.K-le kui isikule, kes lõi teda käega nii pähe (sh näkku ja kõrva taha) kui ka kehasse, samuti jalaga kõhtu (vt tlk 64); aga need on just teod, mille toimepanemises süüdistatakse M.K. Seega ei ole asjaolul, et kannatanu kinnitusel ründas teda teatud ajahetkel ka sündmuskohal viibinud E.K. g, M.K süüküsimuse lahendamisel mingit määravat tähendust. Kannatanul sedastatud vigastused on seega üheselt seostatavad M.K rakendatud vägivallaga ning kriminaalkolleegium ei näe siin eksimist kriminaalasja igakülgse ja täieliku lahendamise põhimõtte vastu, millele viitab apellant.
12.Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et käesoleval juhtumil on tõendeid hinnatud vastuoluliselt, kuna kannatanu ütluste kohaselt rakendas tema suhtes vägivalda ka tunnistaja E.K. g, kelle suhtes on eeluurimise staadiumis kriminaalmenetlus aga lõpetatud. Vastuolulisest tõendite hindamisest saaks rääkida siis, kui kohus oleks hinnanud kannatanu ja tunnistaja K.I. ütlused usaldusväärseks osas, milles nad viitasid M.K-le kui süüteo toimepanijale,
E.K. ge süüstavas osas aga ebasusaldusväärseks. Praeguses kaasuses see nii aga ei ole. Nagu öeldud, on kohus kriminaalasja lahendades seotud süüdistusakti ning seal kirjeldatuga, mistõttu puudus alus lahendamaks küsimust E.K. e võimaliku süülise käitumise kohta; millisel põhjusel loobuti süüdistuse esitamisest E.K. e suhtes, ei olnud maakohtu pädevuses otsustada. Kuid nagu öeldud – süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanijana on kriminaalasjas sisalduva tõendikogumi alusel selgelt identifitseeritav M.K, mistõttu ei oma arutelu sellest, kas tema kõrval käitus süüliselt veel üks või teine isik, tema süüküsimuse seisukohalt määravat tähendust. Pikemalt ei pea ringkonnakohus sellel küsimusel seetõttu vajalikuks peatuda.
13.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu 240 euro hüvitamise kindlaksmääramist, sh käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele kokku 10 pooltundi. 13.1 Kriminaalkolleegium kordab siinkohal juba eelnevalt märgitut, et apellatsiooni argumendid kattuvad oma põhisisult juba maakohtus kõlanud kaitseteesidega, kusjuures ükski nendest argumentidest ei toonud kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Seetõttu leiab kolleegium, et taotlus tuleb rahuldada pooles ulatuses. Kolleegium peab KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale põhjendatud tasuks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Tasu määramisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav M.K.
14.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma /
Maarika Kuusk /
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.