Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): T.X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused jätta muutmata. T.X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-26-11450 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 26.05.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles T.X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni, so 4 ööpäevaks ja seejärel pikendamiseks kuni 40 päevani.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 25.05.2026, kell 19.30 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse § 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Maakohtu 27.05.2026 määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rakendas 27.05.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 25.05.2026 kell 19.30. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 29.05.2026 kell 19.30 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Määrus kuulus viivitamatule täitmisele. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud T.X suhtes tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Isiku suhtes on põhjendatud rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 25.05.2026 kuni 29.05.2026. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
5.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et viibib 7. korda statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus. Esmakordselt viibis haiglaravil 2013.a segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirega. Teistkordselt hospitaliseeriti ta 2023.a tooduna kiirabiga SA PERH EMO-st ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kiirabi oli kutsutud patsiendi ema, kuna patsient avaldas, et tal on kurgus kõrvaklapp ja ta ei saa selle tõttu rääkida. Ka kiirabi töötajatele avaldas patsient, et ta neelas alla kaks kõrvaklappi ja need olid neelu kinni 2
2-26-11450 jäänud. Visuaalselt võõrkehi suus ega neelus ei olnud. EMO-s keeldus kõrvaklappidest rääkimast, avaldas mürgitamisluulu. Ta põlvitas voodis, rääkis omaette. WCs üritas ennast kägistada. Ebaadekvaatse käitumise tõttu suunati patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli patsient motoorselt rahutu, rääkis katkendlikult, mudis kaela piirkonda, kus olid näha kriimustused. Ta viibis haiglaravil tahtest olenematult kohtu loal. Samal aastal viibis ta haiglaravil veel kolmel korral. Püstitati paranoidse skisofreenia diagnoos. Viimati viibis patsient statsionaarsel ravil 03.07.-19.07.2024.a. Peale seda oli ambulatoorsel jälgimisel kuni 2026.a veebruarini, peale seda enam ei pöördunud.
6.Käesolevalt toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiga kiirabi saatel ITK naistekliiniku EMO-st. Patsient oli pöördunud naistekliinikusse vaginaalse veritsuse tõttu, kuid keeldus seal kõikidest protseduuridest ja analüüsidest. Günekoloogilist patoloogiat tal ei tuvastatud, verejooks hinnati menstruatsiooniks. Naistekliinikus patsient rääkis järjepidevalt valjuhäälselt, kord ütles, et räägib enda mehega, siis et tema lähisugulaste vaimud elavad tema naha all. Patsient rääkis kuidas tema terviseportaal on kellegi teis poolt üle võetud ja telefonid maas. Vestluses vaimudega lülitas pidevalt enda erinevaid ajukihte välja, blokeeris signaale. Keelas vaimudel enda aju tükeldada. Enamus omaette vestlus jäi kohalolijatele arusaamatuks. Patsient toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiautos kuna ta keeldus kiirabiga kaasa sõitmast. Valvetoas temaga sisulist kontakti ei saadud, ta vastas enamusetele küsimustest, et „see ei puutu teisse“, oli düsfooriline ja agiteeritud.
7.Osakonnas oli patsient jätkuvalt ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega, korraldustele ei allunud. Ravimite manustamiseks tuli teda füüsiliselt ohjeldada. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund paranenud, ta on pahur ja süüdistav meditsiinipersonali suhtes. Ta väidab, et naistekliinikusse pöördus verejooksu tõttu, kuid abi ei saanud. Kui esitada küsimusi tema omaette kõnelemise jms psühhoosile viitava kohta, siis saab vihaseks, teatab, et "see pole teie asi" ning nõuab koheselt advokaati. Haigeks ta ennast ei pea, tahab kohe haiglast lahkuda. Patsiendil esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotleme kohtult luba patsiendile tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
8.Ärakuulamisel 27.05.2026 avaldas raviarst, et patsiendi seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga. Pikka aega olnud haige. Arsti ukse taga rääkis segaselt vaimudest ja muust. Arstile sisuliselt midagi ei rääkinud ja ütles talle kõige peale, et see „ei ole sinu asi“.
9.Isiku ärakuulamine toimus SA PERH Psühhiaatriahaiglas. Kohus selgitas isikule menetluse käiku ja menetlustoimingu sisu. Isik ise avaldas ärakuulamisel 27.05.2026: „Ma ootasin Tartust advokaati. Te olete siin, sest ma tulin siia sisse. Mul pole raviks vajadust, ma tunnen ennast hästi. Ma läksin naistehaiglasse, kuna mul olid valud ja ma jooksin tupest verd juba mitu päeva ja siis toodi politseiga siia. Ma ei tea, miks politsei tuli, seal haiglas mitte midagi ei juhtunud, nad hakkasid mul põit tühjendama, aga mul oli nii valus, et ma ütlesin, et ärge tehke, et ma teen kodus seda. Soovisin paberkandjal dokumente oma nende testide kohta. Mul oli eilseks broneeritud psühhiaater. Mul on kolm telefoni, millest kahte ma kasutan aktiivselt ja kaks nendest lõpetasid pühapäeval töötamise. Ma käisin Elisas, et uut numbrit saada, mul on pangakonto kinni, ma ei saa sisse panna ega välja võtta raha. Ma ei tea miks. Uurin seda. 3
2-26-11450 Mul on kõik meilboksid ja kõik kohad on avalikud. Kui ma telefoni võtaksin lahti ja ma oleksin siin samas, siis teie saaksite ka seal asju teha. See on turvalisuse pärast. Ma ei vaja ravi, mul on ravi lõpetatud. See on raviasutus kuhu tuuakse inimesi ravile. Mind ei ole vaja ravida. Mind on varem ravitud. See sai läbi märtsis ja enne seda tugev ravi sai läbi 2025 oktoobris. Ma olen käinud kiirabis mitu korda. Mul on erinevaid analüüse tehtud, mul on kõik korras. Ma tunnen ennast hästi. Mul oli all pool tupes tugevad valud ja mul oli ebatavaline verejooks, lisaks mul on kunagi üks munasarja tsüst ära eemaldatud. Mul on telefone ja kontosid häkitud, olen avalduse politseisse esitanud. See ei puutu teisse, millal see juhtus, see ei ole praegu oluline teema. Ma ei jõudnud psühhiaatri juurde, sest mul telefonid ei töötanud ja ma ei osanud sinna kohale minna. See on Tallinna erakliinik, eesmärk oli kontroll. Ise panin aja internetis, ma tahtsin kontrollida, sest kui ma perearsti juures käisin, siis ma tahtsin neuroloogi juurde minna. Perearstiga rääkisin sellest, aga tema saatis mind psühhiaatri juurde saatekirjaga, kuni 11 kuuni ehk novembrini kehtib mul saatekiri. Ma vaatasin psühhiaatreid, ma ei leidnud seda, keda ma tahtsin ja siis võtsin erakliinikus psühhiaatri. Panin ka neuroloogi juurde aja. Ma ei saa oma perearstiga läbi. Inimesena üldse ei istu. Uurisin, et kuidas arsti vahetada, aga mu telefon ei tööta ja siis ma ei saanud vaadata. Telefon ei töötanud ainult sel nädalavahetusel. Kuu aega tagasi oli sama juhtum, kus ei töötanud. Mul üks telefon on 10 aasta vana, mis lõpetas töötamise. Ma läksin 04.04 uut telefoni ostma, aprilli lõpus see lakkas töötamast, viisin parandusse ja tegin PPA-le avalduse. Läksin ostsin uue telefoni ja see ka ei töötanud. Siinsed psühhiaatrid mulle ei sobi, mul on enda oma.“
10.Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.
11.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
12.Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest on isik ohtlik endale ning teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20.0). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
13.Ärakuulamisel oli isik sõjaka olekuga. Rääkis rohkesõnaliselt ja kohati teemast mööda endale sobivatele küsimustele, kuid katkestas kõik „ebamugavad“ küsimused vastusega, „see ei puutu praegu teemasse“, kui küsida selgitusi seoses telefonide häkkimistega ja vaimse tervise probleemidega, talle varasemalt määratud ravi ja ravisoostumusega. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja ta võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus satub ohtu. Arstide kirjalikust arvamusest nähtuvalt oli isik haiglasse tuues rahutu käitumisega, korraldustele ei allunud ning teda tuli füüsiliselt ohjeldada ravimite manustamiseks. Haiglas oli ta eelnevalt kõnelenud valjuhäälselt kas vaimude või oma (kujuteldava) mehega. Isik ei ole tervisest tulenevalt ilmselgelt adekvaatne ning võib oma käitumise ja tegutsemisega ohustada eelkõige iseennast, aga psühhootilistel ajenditel teisi. Kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja teisi 4
2-26-11450 ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna ta käesolev tervislik seisund on väga sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.
14.Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Ärakuulamisel viibinud raviarst kinnitas, et tegelikult ei olnud puudutatud isiku eelmine raviarst dr Väljamäe isiku ravi lõpetanud, seega katkestas isik ravi ise ja valetas selle kohta ärakuulamisel kohtule. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Haiglasse saabumisel oli isik halvas seisus. Arvestades seda leiab kohus, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.
15.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele.
16.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse edasine käik
17.Puudutatud isiku raviarst andis maakohtule 28.05.2026 teada, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. Maakohtu 29.05.2026 määrus ja põhjendused
18.Harju Maakohus pikendas 29.05.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 25.05.2026 kell 19.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 04.07.2026 kell 19.30 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Määrus kuulus viivitamatule täitmisele. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.
19.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas SA PERH Psühhiaatriakliinik koos esialgse õiguskaitse avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevaks. TsMS § 534 lg 5 ls 2 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 2-20-6730/42, p 13.1). Puudutatud isiku raviarst dr Katrin Tammeväli teatas 28.05.2026 kohtule, et patsiendi seisund ei ole käesolevalt muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. 5
2-26-11450
20.Kohtu hinnangul on arst esitanud puudutatud isiku kohta uue arvamuse, mis toetab taotluse esitaja taotlust saada kohtu luba puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsuses.
21.Kohus, uurinud esitatud avaldust ja selles esitatud asjaolusid, samuti lisatud tõendeid ja uut arsti arvamust 28.05.2026, leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Kohus leidis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega tuleb pikendada kuni 40 päevani alates isiku 25.05.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
22.Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik jätkuvalt olla ohtlik endale ning teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul on raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus. Kohus tugines puudutatud isiku ärakuulamisel tajutule ning leidis, et kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja teisi ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna ta käesolev tervislik seisund on väga sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.
23.Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla ohtlik endale ning teistele ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Ärakuulamisel viibinud raviarst kinnitas, et tegelikult ei olnud puudutatud isiku eelmine raviarst dr Väljamäe isiku ravi lõpetanud, seega katkestas isik ravi ise ja valetas selle kohta ärakuulamisel kohtule. Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Arvestades seda leidis kohus, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
24.Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti 28.05.2026 uuest arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole 4 päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus. Tema suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks pikendada esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi täheaega kuni 40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks. Määruskaebus
25.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused, millega anti luba tema tahtest olenematuks raviks, tühistada ja puudutatud isik viivitamatut kinnisest asutusest vabastada.
6
2-26-11450
26.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on puudutatud isik seisukohal, et ka talle edastatud kohtumääruse väljavõte peab kandma kohtuniku allkirja ja pitsatit. Puudutatud isik soovib ka, et tema asja vaataks läbi Tartu Maakohus. Puudutatud isik leiab, et tal puudub raske psüühikahäire, mistõttu on tema kinnisesse asutusse paigutamine ja tahtest olenematu ravi põhjendamatu. Tema psüühikahäire ravi lõppes möödunud aastal ja rohkem tal psüühikahäiret pole. Haiglasse sattumine oli põhjendamatu, ta pöördus arsti poole kehaliste kaebustega. Kuna tal puudub raske psüühikahäire, siis pole täidetud PsAS § 11 lg-s 3 ettenähtud alused kinnisesse asutusse paigutamiseks. Menetlusosaliste seisukohad
27.Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isiku suhtes maakohtu määrustega tahtest olenematul ravil viibimine oli vajalik ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule 26.05.2026 ja 28.05.2026 esitatud arstide arvamustes täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1, mille kohaselt puudutatud isik määrati statsionaarsele ravile tema tahtest olenemata. Menetluse edasine käik
28.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
30.Ringkonnakohus saab määruskaebusest aru nõnda, et sisuliselt on puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korral kohaldatud tahtest olenematu raviga seoses vaidluse all ainult see, kas puudutatud isikul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruste seaduslikkust osas, mis puudutab PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste olemasolu.
31.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes oli nii esialgse õiguskaitse esmasel rakendamisel 27.05.2026 kui ka pikendamisel 29.05.2026 täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s sätestatud eeldus.
32.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 27.05.2026 maakohtule psühhiaatrite Katrin Tammeväli ja Piret Tolki arvamuse. Psühhiaatrite kui pädevate arstide arvamused on siinses menetluses puudutatud isiku terviseseisundit kajastavaks tõenditeks. Kuigi avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3), ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse tuvastamisel eksinud. 7
2-26-11450
33.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia F20.0 (dtl 10), (esmadiagnoos juba 2023 aastal), kuid millega seoses puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Sealjuures on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldatud järgnevalt: puudutatud isik vestles endaga teistele arusaamatult, sisulist kontakti temaga ei saadud, ta oli düsfoorililine ja agiteeritud ning psühhoosist tulenevalt ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega. Puudutatud isiku raviarstiks olev Katrin Tammeväli ei ole puudutatud isiku diagnoosi ja seisundi osas oma arvamust menetluse jooksul muutnud, andes maakohtule 28.05.2026 teada, et patsiendi seisund ei ole muutunud (dtl 33).
34.Seaduse kohaselt tuli maakohtul ka ise puudutatud isik ära kuulata. Ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist. See ei tähenda aga, et kohus peaks asuma kontrollima arsti (psühhiaatri) pandud diagnoosi paikapidavust või andma meditsiinilisi hinnanguid (RKTKm, 08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.2.). Vaidlustatud määrusest (27.05.2026) nähtuvalt jäi ka kohtunikule mulje, et puudutatud isik hetkel selgelt ei mõtle ja ta võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad, kuna ei ole tervisest tulenevalt ilmselgelt adekvaatne.
35.Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isiku suhtes oli PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus täidetud nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka pikendamisel.
36.Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud raske psüühikahäire olemasolu hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas edaspidi esitatud psühhiaatrite (sh puudutatud isiku raviarsti) arvamustes kahelda ja maakohtu järeldatust teistsugusele seisukohale asuda, arvestades, et määruskaebemenetluses ei ole puudutatud isik põhistanud oma peamist väidet, et temal rasket psüühikahäiret ei esine.
37.TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isik ei ole määruskaebemenetluses esitanud tõendeid, et asjas esitatud psühhiaatrite arvamused on väärad või et ta on vaimselt terve.
38.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul seaduslik alus vaidlustatud määruste tühistamiseks. Selleks ei anna alust ka määruskaebuse esitaja väited, et määruse väljavõte tuli varustada kohtuniku allkirjaga ning asja oleks pidanud menetlema Tartu Maakohus.
39.Isegi kui 27.05.2026 määruse väljavõttel kohtuniku allkiri puudus, ei tee see määrust ebaseaduslikuks, arvestades, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on määrus kohtuniku digitaalse allkirjaga allkirjastatud. Kohtualluvusega seoses esitatud väite loeb ringkonnakohus põhjendamatuks, kuna määruskaebusest ei nähtu, miks kaebaja arvab, et asja tuli menetleda Tartu Maakohtus. Ringkonnakohus osundab, et TsMS § 111 kohaselt lahendab isiku paigutamise asja kinnisesse asutusse üldjuhul kohus, kes on määranud isikule eestkostja või kus eestkoste asja menetletakse. Muul juhul lahendab asja kohus, kelle tööpiirkonnas asub 8
2-26-11450 kinnine asutus. Asja võib lahendada ka esialgset õiguskaitse kohaldanud kohus. Võttes arvesse eeltoodut ning asjaolu, et avaldaja asukoht on Tallinnas, st Harju Maakohtu tööpiirkonnas, on asja menetlenud kohtualluvuse järgi õige maakohus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
40.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.
41.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.