(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Maris Kuurberg ja kohtunik Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 30.12.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-15088
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus M.N-i paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatrihaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.10.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
M.N-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste tee 19, 13419 Tallinn) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): M.N (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 12.10.2024 määrus jätta muutmata. M.N-i määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse
2-24-15088 sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas Harju Maakohtule 10.10.2024 taotluse M.N-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ning tema suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks loa saamiseks üle 48 tunni ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks neljakümne päevani lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 09.10.2024, kell 10.46 mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on M.N ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Vastavalt TsMS § 534 lg-le 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaega pikendada kuni neljakümne päevani. Arvestades M.N-i tervislikku seisundit ei ole temapsüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
3.10.10.2024 määrusega määras Harju Maakohus haiglasse paigutatavale isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas RÕS § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Annemarie Kunila.
4.Harju Maakohus rahuldas 11.10.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada M.N-i suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 09.10.2024 kuni 13.10.2024. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus pikendas 12.10.2024 määrusega M.N-i suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 09.10.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 18.11.2024 kell 10.46 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase ja
2-24-15088 rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lgtele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
7.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et M.N hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 09.10.2024 kell 10.46. Raviarstid põhjendavad, et M.N viibis esmakordselt statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus tahtest olenematult kohtu loal 29.11.-29.12.2023. Varasem psühhiaatriline anamnees Eestis patsiendil puudus. Sugulaste andmetel patsient elas 10 aastat Soomes ja viibis seal korduvalt haiglaravil. Täpsemad andmed patsiendi tervisliku seisundi kohta puudusid. Patsient hospitaliseeriti psühhiaatriakliinikusse äia ja sõbra poolt. Toona lahkus abikaasa patsiendi juurest ja seejärel muutus viimane rahutuks, rääkis palju saatanast ning jooksis kodunt teadmata asjaoludel ära. Töö juures käitus agressiivselt, ei nõustunud tööülesannet täitma ja lõhkus maha kipsseina, mida brigaad oli ehitanud. Lähedaste sõnul oli tal ka varasemalt olnud agressioonipuhanguid. Lähedased leidsid patsiendi piljardiruumist, kus nad delikaatselt veensid teda psühhiaatriahaiglasse kaasa tulema tervisekontrolli läbimiseks ja patsient oli nõus. Valvetoas patsiendiga sisulist vestlust ei kujunenud. M.N käitus agressiivselt, röökis vahetpidamatu monoloogina läbisegi erinevatel teemadel, tõmbas särgi seljast ja tegi ähvardavaid liigutusi. Ta ähvardas personali nii füüsilise kui ka verbaalse vägivallaga, lõi rusikatega vastu mööblit, loopis oma riideid ja taskute sisu valvetuppa laiali. Rahutu ja allumatu käitumise tõttu vajas M.N ohjeldusmeetmete rakendamist. Haiglaraviga patsiendi seisund paranes ning ta lubati ambulatoorsele ravile. Peale haiglat kasutas ravimeid umbes kolm kuud, siis lõpetas omaalgatuslikult rohu võtmise.
8.Käesolevalt hospitaliseeriti M.N vaimse tervise õe vastuvõtult. Naise sõnul halvenenud patsiendi seisund 29.09.2024 - ta magab vähe, on väga aktiivne, teeb palju sporti. Naine on talle viimased kolm päeva üritanud anda ravimeid. Valvetoas oli patsient püsimatu, ei suutnud ühe koha peal istuda, liikus pidevalt ringi, oli agressiivse ja ähvardava hoiakuga. Ta karjus korduvalt naise peale, sõimas, ropendas ja näitas keskmist sõrme. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 09.10.2024 kell 10.46. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt kiirenenud mõttekäiguga, düsfooriline, püsimatu. Ta avaldab, et naine ja nende 4a 7k vanune laps on energiavampiirid ja võtavad temalt, kui „valgelt maagilt“ energiat. Lisaks süüdistab patsient, et naine pidevalt provotseerib teda, ei ole millegagi rahul, mis mees teeb. Ise patsient ennast haigeks ei pea ja rohtu võtta ei taha.
9.M.N-il esineb raske psüühikahäire bipolaarnemeeleoluhäire, mania (F31.3). Tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest seisundist tingitud ebaadekvaatse ja
2-24-15088 ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema igapäevane ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes, mistõttu taotleme kohtult luba M.N-ile ravi jätkamiseks ning temale vajadusel psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes nii esmase õiguskaitse korras 4-päevaks kui raviloa pikendamist kuni 40 päevaks alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
10.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr. L, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva – seisund sedavõrd raske. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.
11.Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) kohtule edastatud täiendavas arvamuses asus dr. S arvamusele, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
12.Ärakuulamisel avaldas isik: „Mul olid oma naisega erimeelsused. Ma magasin poolteist tundi ühel ööl ja ta oli mures minu pärast. Psühholoog vastuvõtus ütles, et asi pole minus Tulin siia osakonda, vestlesin 4 arstiga ja nad mind ei mõistetud õigesti. Naine mind kardab, sest ma ei ole enam tema kontrolli all. Oma last tahan kasvatada nagu meest. Mu naine jättis mind siia haiglasse ja ise sõitis Gruusiasse puhkama reisile, kuhu pidime koos minema.“ Kordab korduvalt, et ta naine tegutseb tema vastaselt, tahab teda kontrollida, töötab talle vastu. Peab pikalt monoloogi sellest kui hea ja suurepärane inimene ta ise on. „Olen olnud siin haiglas varem ka. 2023 novembris. Mul ei olnud 5 ööd und peale tüli. Ma muutusin agressiivseks, sest mind rünnati. Olin ka väga magamata ja siis ma võin muutuda agressiivseks. Olanzapiini ja liitiumi määrati mulle. Ma võtsin neid märtsi lõpuni. Mul tekkisid probleemid unisus, juuksed langesid välja, depressioon. Mul olid rasked kõrvalnähud. Kui jätsin rohud ära, siis läks mul palju paremaks. Enne siia tulekut ma magasin sel korral hästi. Mu naine (korduvalt nimetab teda endiseks naiseks). Olen freelancer, tegutsen finantsidega.“ Ei täpsusta, mis alal, kuigi kohtunik küsib. „Ma olen nõus käima siin iga päev rohtusid võtma ja andma aru, kuidas mul tervisega on. Rohtu olen nõus võtma, aga haige ma ei ole.„
13.Advokaat toetas taotlust: inimene on selgelt ebaadekvaatses seisundis, möönis varasemaid agressiivsuspuhanguid ning on ohtlik nii ümbritsevatele kui võimalik, et ka endale.
14.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
2-24-15088
15.Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (bipolaarnemeeleoluhäire, mania (F31.3)). Isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on selgelt maniakaalne (sekendav, ebaratsionaalselt käituv, varasemalt olnud agressiivne, mida kinnitas ärkuulamisel ka ise). Oma abikaasa (keda korduvalt nimetas ka eksabikaasaks) suhtes väga negatiivselt meelestatud. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb maniakaalsuse ajel ebaadekvaatselt, muu hulgas võib ise olla haigusest tulenevalt ettearvamatu, vägivaldne või provotseerida enda vastast vägivalda. Kohtu hinnangul kujutab patsient seega ohtu nii iseendale kui ümbritsevatele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohus leiab arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
16.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
17.Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja ravi lõpetada.
18.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt arvab puudutatud isik, et tema ravi algusest 09.10.2024 kuni kaevatava määruse tegemiseni 12.10.2024 oleksid arstid pidanud aru saama,
2-24-15088 et ta on vaimselt terve inimene, kes on igati adekvaatne ega pole kellelegi ohtlik. Arstid hoiavad teda põhjendamatult haiglas seepärast, et psühhiaatriakliinik saab iga ravialuse eest riigilt raha. Puudutatud isik peab vajalikuks, et otsuse ravivajaduse kohta teeks keegi psühhiaatriakliinikust sõltumatu psühhiaater. Kuna tema puhul seda tehtud pole, siis on saanud võimalikuks tema põhjusetu kinnipidamine psühhiaatriakliinikus. Menetlusosaliste seisukohad
19.Avaldaja oli seisukohal, et kahe kaaskirjana lisatud arstide arvamuste ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. M.N-il esineb raske psüühikahäire (Bipolaarne meeleoluhäire, mania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Häirele on iseloomulikud kõrgenenud meeleolu episoodid ümbritseva luululise taju, suurus-ja paranoidsete luulumõtete ning tugeva psühhomotoorse rahutuse sh agressiivse käitumisega. Ka järgnevatel päevadel pärast esialgse õiguskaitse rakendamist püsis puudutatud isikul kõrgenenud meeleolust ja luulumõtetest tulenev rahutu ja allumatu käitumine, patsient oli jätkuvalt vaenulik ja süüdistav lähedaste suhtes, ei tunnistanud endal häire esinemist ega ravivajadust, mistõttu temale vajaliku psühhiaatrilise ravi teostamine oli võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas, milleks taotleti kohtult luba. Menetluse edasine käik
20.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
21.Avaldaja andis maakohtule 01.11.2024 teada, et puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi on seoses tema psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud 30.10.2024.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuigi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi on puudutatud isiku suhtes pärast tema määruskaebuse esitamist lõpetatud, mistõttu ei ole avalduse uuesti lahendamine enam võimalik, saab ringkonnakohus kontrollida vaidlustatud Harju Maakohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (vt RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).
24.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises
2-24-15088 lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.
25.PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. PsAS § 13 lg 3 kohaselt tagab haigla peavõi ülemarst 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 või 5 nimetatud otsust. PsAS § 13 lg 4 kohaselt lisatakse taotlusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu haigla psühhiaatriaosakonda paigutamise ja ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
26.Seega võis ja pidigi avaldaja maakohtule esitatud taotluse põhistamiseks ja tahtest olenematu ravi kontrollimiseks esitama psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite arvamused. Otsust puudutatud isiku ravivajaduse kohta ei pidanud tegema psühhiaatriakliinikust sõltumatu psühhiaater nagu on ekslikult aru saanud määruskaebuse esitaja.
27.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
28.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja psühhiaatrite arvamuse maakohtule 10.10.2024 koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega. Arvamusest nähtuvalt esineb puudutatud isikul psühhiaatrite dr. T ja dr. M hinnangul raske psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire, mania (F31.3), tal puuduvad haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest seisundist tingitud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel 11.10.2024 avaldas dr. L maakohtule, et puudutatud isiku seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. 12.10.2024 esitas avaldaja maakohtule psühhiaatri dr. S täiendava arvamuse, mille kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning tema ohtlikkus endale ja ümbritsevatele seoses ravita jäämisega tulenevalt tema raskest psüühikahäirest polnud taandunud.
29.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ta on igati adekvaatne ja vaimselt terve inimene, ei ole seda põhistatud. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole
2-24-15088 seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt on määruskaebuse põhjendamiseks uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatav. Kuna puudutatud isik ei ole ringkonnakohtule esitanud tõendeid (ega isegi väitnud), et ülalnimetatud psühhiaatrite arvamused oleksid väärad ja temal diagnoositud psüühikahäire osas ekslikud, on maakohus asjas esitatud psühhiaatrite arvamustele tuginedes õigesti tuvastanud puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele jõudmiseks.
30.Nõustuda tuleb ka maakohtu järeldustega puudutatud isiku ohtlikkuse kohta nii iseendale kui ümbritsevatele. Avaldusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik vaimse tervise õe vastuvõtult, kus ta oli püsimatu, agressiivne ja ähvardav, karjus oma naise peale, sõimas ja ropendas, ennast haigeks ei pidanud ja rohtu ei võtnud. Puudutatud isiku naise sõnul halvenes puudutatud isiku seisund 29.09.2024, kuna ta oli vähe maganud ega võtnud talle määratud ravimeid. Kirjeldatud seisund püsis puudutatud isikul ka maakohtule avalduse esitamisel ning vahetult esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise eelselt. Puudutatud isik avaldas psühhiaatriakliinikus, et tema naine ja väike laps on energiavampiirid, kes võtavad temalt, kui „valgelt maagilt“ energiat. Maakohtule avaldas aga, et oli ühel ööl maganud ainult poolteist tundi, et on olnud selles haiglas ka varem, so 2023 novembris, kui tal polnud viis ööd und ning muutus samuti agressiivseks, mis juhtubki siis, kui ta on magamata. Puudutatud isiku enda sõnul ta haige ei ole, rohud jättis ära märtsi lõpust, naine oli tema pärast mures ja kardab teda.
31.Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ka ise enda ärakuulamisel avaldatuga oma ohtlikkust kinnitanud. Puudutatud isik ei ole oma ravivajadust mõistnud ning katkestas talle määratud ravimite võtmise, mis omakorda süvendas temal diagnoositud psüühikahäirest tingitud agressiivsuse suurenemist ja ebaadekvaatset käitumist. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
32.Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ega mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad ärakuulamisel annavad alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega oli ka see maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat, põhjendatud.
2-24-15088
33.Puudutatud isikule määratud esindaja on avaldaja taotlust puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse korras 4 päevaks kui ka selle pikendamist 40 päevaks toetanud. Arvestades eeltoodut olid vaidlustatud määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Alust nõustuda selle määruskaebuse väitega, et puudutatud isiku kinnipidamine psühhiaatriakliinikus on olnud alusetu, ei ole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
34.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui see esitatakse.
35.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.
36.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaanile asendab kohtukoosseisu liiget Mati Maksingut kohtunik Neve Uudelt.