Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud VINTEHNIC OÜ kanda.
3.Mõista VINTEHNIC OÜ-lt Aleksandr Dõtsjura kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 360 eurot (käibemaksuta). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksandr Dõtsjura (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse VINTEHNIC OÜ (kostja) vastu. Töötaja taotles töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitist, töötamise registri kannete muutmist, töötasu, kahju- ning haigushüvitist. TVK tegi 16. märtsil 2023 otsuse, millega luges tuvastatuks, et poolte vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud (töösuhe kestab); jättis rahuldamata taotluse lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel; töövaidluskomisjoni juhatajat kohustati kustutama käesoleva otsuse jõustumisel töötamise registrist kanded Aleksandr Dõtsjura ning VINTEHNIC OÜ vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu lõppemise kuupäeva ning õigusliku aluse osas; jättis rahuldamata Aleksandr Dõtsjura poolt VINTEHNIC OÜ vastu TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude 2400 eurot 90 senti (bruto); mõistis välja VINTEHNIC OÜ-lt Aleksandr Dõtsjura kasuks haigushüvitise 70 eurot 46 senti (bruto); jättis rahuldamata Aleksandr Dõtsjura poolt VINTEHNIC OÜ vastu esitatud kahju hüvitamise nõude 123 eurot 28 senti (bruto). Tööandja esitas kohtusse taotluse, milles palus töötaja hagi jätta täies ulatuses rahuldamata ning töötaja esitas avalduse töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas (TVK otsuse punktide 1.1, 1.2, 1.3, 1.4 osas).
Maakohus kohustas hagejat esitama hagiavalduse. Hagi ja täpsustatud nõude järgi palus hageja tuvastada hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 2400 eurot 90 senti; lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. jaanuarist 2023. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja loobus 70 euro 46 sendi suurusest haigushüvitisest ja 123 euro 28 sendi suurusest kahjuhüvitisest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. oktoobril 2020 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle autojuhina. 19. detsembril 2022 avati töötajal töövõimetusleht.
21.detsembril 2022 sai töötaja Maksu- ja Tolliameti vahendusel teada, et tööandja on töölepingu lõpetanud TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 19. detsembril 2022. Tööandja esitas 2. jaanuaril 2023 oma e-kirjas ülesütlemisavalduse, millega andis töötajale teada, et „Teid vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“. Lõpparve väljamakse tegi tööandja 26. detsembril 2022. Töölepingu lõpetamisele eelnenud 6 kuu keskmine töötasu oli 800 eurot 30 senti. Töötaja ja tööandja leidsid, et 2. jaanuari 2023. a e-kiri on käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Lepingu lõpetamiseks puudus alus, mille tõttu töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja keskmine töötasu oli 800 eurot 3 senti, seega hüvitise suurus TLS § 109 lg 1 alusel on 2400 eurot 90 senti.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Töötaja võeti tööle autojuhi ametikohale, kusjuures töö sisuks oli C-kategooria ning CE-kategooria veokitega kaubaveo ning kullervedude teenindamine Eesti Vabariigi piires. Tööandja sai 16. detsembril 2022 kolmandatelt isikutelt teada, et tervisekontrolli mitteläbimise tõttu on töötaja juhtimisõigus peatunud. Raskeveokijuhi töö on selline, mille puhul halvenenud tervislikus seisundis mootorsõiduki juhtimine loob väga tõsise ohu nii veokijuhile, teistele liiklejatele kui ka paljude inimeste varale. Arvestades, et töötaja ei olnud tervisekontrolli tähtaja saabumisest ning juhtimisõiguse peatumisest tööandjat pikema perioodi vältel teavitanud, olnuks täiesti asjakohane töösuhte erakorraline ning etteteatamisaega eirav lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 (usalduse kaotus) alusel. Tööandja on seisukohal, et halvenenud terviseseisundit ning juhtimisõiguse peatamist tööandja eest varjanud raskeveoki juhi töösuhte lõpetamist tuleb õiguslikult aktsepteerida sõltumatult töösuhte lõpetamise vormistamisel tehtud formaalsetest rikkumistest. Mistahes hüvitise väljamõistmine ei vasta ühiskonna ootustele ning annab hagejale ebaõige signaali tema käitumisviisi lubatavuse osas. Kostja palus jätta rahuldamata tuvastusnõude töölepingu ülesütlemise tühisuse osas ning nõude hüvitise väljamõistmiseks töötaja kolme kuu töötasu ulatuses. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. aprilli 2024. a otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldus hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 2 alusel on tühine. Maakohus lõpetas hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 1. veebruarist 2023 ning kohustas kostjat tegema vastav kanne töötamise registrisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1600 eurot 60 senti ning märkis, et välja mõistetud summa on brutosumma, millest kostja peab kinni pidama ja tasuma seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 960 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid 1. oktoobril 2020 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle autojuhina, 19. detsembril 2022 avati töötajal töövõimetusleht, 21. detsembril 2022 sai töötaja Maksu- ja Tolliameti vahendusel teada tööandja poolt töölepingu lõpetamisest TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 19. detsembril 2022, tööandja on 2. jaanuaril 2023 e-kirjas andnud töötajale teada, et „Teid
vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“, lõpparve väljamakse tegi tööandja 26. detsembril 2022. Tööandja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist avalduses, töövaidluskomisjonis ega kohtus piisavalt põhjendanud ning välja toodud põhjuseid tõendanud. Töötaja ei saanud 19. detsembril 2022 töölepingu ülesütlemise avaldust. Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. Tööandja teatas 2. jaanuaril 2023 oma e-kirjas, et „Teid vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“. Riigikohus on selgitanud, et ülesütlemine on tühine, sest see tehti tagasiulatuvalt. VÕS-ist ja TLS-ist ei tulene võimalust öelda lepingut üles tagasiulatuvalt. Seega sai ülesütlemine, juhul kui kostja võis töölepingu üles öelda ilma hoiatamata, muutuda kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Maakohtu hinnangul ei olnud tööandja 2. jaanuari 2023. a e-kiri, kus tööandja annab töötajale teada, et „Teid vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“ käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena, kuna nimetatud e-kirjast nähtub üksnes asjaolu, et tööandja on töölepingu lõpetanud, mis ei ole Riigikohtu praktika kohaselt käsitatav ülesütlemisavaldusena. Samas on nii töötaja kui ka tööandja leidnud, et 2. jaanuari 2023. a e-kiri on käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine saab olla ainult edasiulatuv, siis saab lugeda poolte vastava fakti omaksvõtuga tuvastatuks, et töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus esitati muul ajal, st 2. jaanuaril 2023. Maakohtu hinnangul ei vasta 2. jaanuaril 2023 tehtud ülesütlemisavaldus nõuetele, kuna on tööandja poolt põhjendamata (TLS § 95 lg 2). Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 2. jaanuari 2023. a e-kirjas ei ole lepingu lõpetamist põhjendatud, seal on ainult toodud viide seaduse sättele. Töösuhte erakorralist ülesütlemist on tööandja põhjendanud 23. veebruaril 2023 töövaidluskomisjonile esitatud vastuses (TVK toimiku kaustas 4-1_83_23-7 Tööandja vastus, volikiri). Töövaidluskomisjonile esitatud vastusest tuleneb, et hageja vajas tööülesannete täitmiseks C-kategooria ning CE-kategooria juhtimisõigust. Kostja sai 16. detsembril 2022 teada, et hagejal on vastava kategooria juhtimisõigus peatatud, kuna tervisekontroll oli läbimata. Vastava juhtimisõiguse peatamine ei võimaldanud hagejal enam oma tööülesandeid täita. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Sama lõike teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Seega eeldab töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üldjuhul töötaja hoiatamist. Poolte selgitustest ega ka esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks hagejale andnud tähtaja tööülesannete täitmist takistava puuduse kõrvaldamiseks. Ajutine viivitus seoses tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu on 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja on esitanud taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ning palunud lepingu lõpetada alates 19. jaanuarist 2023. Kostja on seisukohal, et kuna kirjalik töölepingu lõpetamise alust sisaldav teatis saadeti töötajale 2. jaanuaril 2023, tuleb töösuhe lugeda lõppenuks samal kuupäeval. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt
lõpetab kohus lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Viidates Riigikohtu praktikale TLS § 107 lg-te 1 ja 2 kohaldamise osas ning leides, et kuna kostja teatas hagejale töösuhte lõppemisest 2. jaanuaril 2023 ning pidi teatama hagejale töölepingu ülesütlemisest ette vähemalt 30 päeva ning tööleping oleks seega ülesütlemise kehtivuse korral lõppenud 1. veebruaril 2023, lõpetas maakohus töölepingu 1. veebruaril 2023. Maakohus kohustas kostjat tegema vastavat kannet töötajate registrisse. Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, kuulub TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus leidis, et antud juhul esineb alus kõrvale kalduda seaduses sätestatud eelduslikust hüvitisest 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja töötas veokijuhina, mistõttu oli C- ja CE- kategooria juhiluba vajalik tööülesannete täitmiseks. Tuvastatud on, et hageja ei teavitanud tööandjat juhtimisõiguse peatamisest seoses tervisetõendi väljastamise viivitusega. Töötaja kohustuseks on tööandja soovil teavitada tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi (TLS § 15 lg 2 p 8). Kohtu hinnangul on veoautojuhina töötamise eelduseks C- või CE-kategooria juhiloa olemasolu ning selle asjaolu suhtes on tööandjal õigustatud huvi. Eeltoodut arvesse võttes esineb alus hüvitise vähendamiseks ning maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu hüvitise. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja igakuine töötasu oli 800 eurot 30 senti, seega tuleb hüvitisena välja mõista brutosumma 1600 eurot 60 senti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on õigusabikulud 960 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi hinnaga 120 eurot tund kokku 8 tunni ulatuses. Kostja ei ole oma seisukohta esitanud. Hageja esindaja on esitanud hagiavalduse, tutvunud kostja vastusega, tutvunud materjalidega, teinud ettevalmistusi TVK istungiks, esindanud hagejat TVK istungil, koostanud päringu ja menetluskulude nimekirja. Maakohus pidas ajakulu põhjendatuks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kogu taotletud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt möönab kostja tööandjana, et 16. detsembril 2022 esitatud töölepingu ülesütlemise teade on tühine. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, nagu oleks tööandja 2. jaanuari 2023. a e-kirjaga edastatud ülesütlemine tühine või ei saaks seda käsitleda töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Maakohus on jätnud kohaldamata TLS § 95 lg 3. Tulenevalt TLS § 95 lg-st 3 on tööandja 2. jaanuaril 2023 saadetud e-kiri käsitatav ülesütlemisavaldusena. Seega puudus maakohtul alus TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks ning tööleping tuleb lugeda lõppenuks erakorralist ülesütlemist puudutanud tööandja 2. jaanuari 2023. a kirjaliku tahteavalduse alusel. Kuivõrd tööleping ei saanud lõppeda tagasiulatuvalt, tuleb lugeda tööleping erakorraliselt lõpetatuks alates 2. jaanuarist 2023. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu töötaja käitumisele ning on kohaldanud vääralt TLS § 15, § 88 lg 1 p 2. Maakohtu arusaam, nagu ei oleks raskeveokijuhiga töölepingu erakorraline ning etteteatamistähtaegu eirav lõpetamine antud juhul põhjendatud, on arusaamatu. TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 9 tuleneb, et töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt, hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või
partnerite usaldamatust tööandja vastu. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõikest 1 kohaldatakse seaduse üldosas sätestatut muu hulgas töölepingule. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Olukorras, kus autojuht ei ole taganud tervisetõendi kehtivust ning on seeläbi kaotanud juhtimisõiguse, välistab tööandja huvi eeldada töösuhte jätkamist. Konkreetses vaidluses tuleb arvestada veel asjaoluga, et töötaja varjas juhtimisõiguse puudumist tööandja eest ning jätkas õigusvastaselt veoki juhtimist pikema perioodi vältel. Tööandja sai Aleksandr Dõtsjural tervisetõendi aegumisest teada kolmandate isikute kaudu, töötaja kinnitas informatsiooni seejärel ka ise 16. detsembril 2022. Töötaja rikkus seega TLS § 15 sätestatud töötaja kohustusi ning osutus juhtimisõiguse puudumise tõttu sobimatuks töölepingus sätestatud töökohustuste täitmise jaoks. On inimlikult vastuvõetamatu, et maakohus ei pidanud antud asjaolusid küllaldaselt tõsisteks, jaatamaks tööandja õigust töösuhte erakorraliseks ning viivitamatuks lõpetamiseks. Meelevaldne on maakohtu väide, et töötajal esines ajutine viivitus tervisetõendi pikendamisel. Töötaja kinnitas tööandjale 16. detsembril 2022, et kõrge vererõhu tõttu ei pruugi ta terviseseisundi poolest vastata C-kategooria mootorsõidukijuhtidele esitatavatele nõudmistele. Töölepingu lõpetamise ajahetkel ei olnud tegemist tervisetõendi pikendamisega juhusliku viivitamisega, vaid töötaja poolt tahtlikult arsti poole pöördumisest hoidumisega. Kostjal puudus igasugune alus eeldada, et töötaja üleüldse kunagi saab õiguse juhtida C- ning CEkategooria sõidukeid. Autojuhi poolt teadlikult juhtimisõiguseta liikluses osalemine ning terviseprobleemide tööandja eest varjamine on sedavõrd tõsised rikkumised, milliste puhul on töölepingu erakorraline lõpetamine täiesti põhjendatud. Kuna töölepingu erakorraline lõpetamine ei olnud õigusvastane ning leping lõppes 2. jaanuaril 2023, ei ole põhjendatud mõista välja töötaja kasuks hüvitist TLS § 109 alusel. Kuivõrd aga töölepingu ülesütlemist puudutav tööandja e-kiri ei sisaldanud nõutavat kirjalikus vormis põhjendust, kuulub TLS § 95 lg 3 järgi hüvitamisele töötajale sellega tekitatud kahju. Töötaja ei ole vastavat kahjunõuet esitanud. Juhul, kui kahjunõuet siiski jaatada, tuleb lähtuda tõsiasjast, et töötaja oli alates 16. detsembrist 2022 teadlik temaga lepingu lõpetamisest ning selle põhjustest. Töötajale ei ole reaalset kahju tekkinud. Kahju olemasolu ei ole tõendatud. Võimalikku kahjuhüvitist tuleks vähendada ka lähtuvalt töötaja süüst kahju tekkimisel. Kuivõrd töötaja põhjustas töölepingu erakorralise ülesütlemise tervisetõendi mittepikendamise, terviseseisundi varjamise ning juhtimisõiguseta veokiga liikluses osalemisega, on mistahes hüvitise väljamõistmine vastuolus avaliku huviga. Kostja palub jätta ringkonnakohtul töötaja hüvitisnõuded rahuldamata kohtu äranägemisel. Maakohus mõistis kostjalt töötaja kasuks välja õigusabikulud 960 eurot. Kohus viitas, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlusele. Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a määrusega nõudis kohus pooltelt menetluskulude nimekirja esitamist 8. aprillil 2024 ning kohustas pooli esitama vastuväited teise poole menetluskulude osas hiljemalt 10. aprilliks 2024. Kostjale ei edastatud hageja menetluskulude nimekirja ega taotlust kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seega puudus kostjal võimalus vastuväidete esitamiseks. Kostja ei ole nõus menetluskulude 960 euro väljamõistmisega, mis sisaldab ka kohtueelse menetluse kulusid (TVK menetluse kulud). Vastavalt töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 16 lg-le 1 kannab pool töövaidluskomisjonis oma kulud ise. Seega ei saa kostjalt välja mõista töötaja poolt TVK-s kantud kulusid. Liiatigi tulnuks kohtule menetluskulude nimekirja esitamisel selgelt välja tuua
kohtumenetluse eelsed kulud ning põhjendada nende hüvitamise taotlust. Kuivõrd kostja ei saanud maakohtus esitada vastuväiteid hageja menetluskuludele, tuleb menetluskulusid puudutavas osas maakohtu otsus tühistada ning ringkonnakohus saab vastavas osas teha ise uue otsuse.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei võta omaks ühtegi kostja apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu, mistõttu kostja peab tõendama iga oma väidet ja nõuet. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuses märgitu, et töölepingu poolte vahel toimus 16. detsembril 2022 vestlus, milles hageja kinnitas samal päeval suuliselt tööandjale, et tervisekontroll on läbimata ning seoses kõrgenenud vererõhuga ei ole meditsiinilistel põhjustel tõenäoliselt võimalik saada uut tervisetõendit veokite juhtimiseks. Õige ei ole see kostja väide, et hageja õigustas enda poolt tööandja ees vastava informatsiooni varjamist asjaoluga, et ta vajab töökohta liisingute tasumiseks. Hagejal ei olnud 16. detsembri 2022. a seisuga kehtivaid või täitmata liisingulepinguid. Ainuke vestlus tööandjaga toimus 19. detsembril 2022, mille käigus teatas töötaja, et ta haigestus, millele järgnes tööandja ähvardus lõpetada töötajaga sõlmitud tööleping, sest kostja ei vaja haigeid töötajaid. Eksitav ja tegelikkusele mittevastav on väide, et töötaja reageeris töösuhte lõpetamisele sellega, et laskis perearstil avada haiguslehe alates 19. detsembrist 2022 (esmaspäev). Menetluskulude osas ei ole kostja vastuväited põhjendatud. 14. märtsi 2024. a määruse kohaselt tuli esitada menetluskulude nimekiri hiljemalt 8. aprilliks 2024. Seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta tuli esitada hiljemalt 10. aprilliks 2024. Määrus oli kostjale kätte toimetatud 14. märtsil 2024 ja menetluskulude nimekiri oli avalikustatud 8. aprillil. Kostjal oli võimalus menetluskulude nimekirjaga tutvumiseks. Kohtumenetluses tuleb lähtuda TvLS § 16 lg-st 2, millest tulenevalt on töövaidluskomisjonis tekkinud kulud kohtuvälised kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 144 p 4 tähenduses. Apellatsioonkaebusele lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada apellatsioonkaebuse sisu vastavust tõele. Apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ei ole tõendatud. Maakohtu lahend on põhjendatud, maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ja pole rikkunud menetlusõiguse norme.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tööandja 2. jaanuari 2023. a e-kiri ei ole Riigikohtu praktikast tulenevalt käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Maakohus on samas ka põhjendatult leidnud, et pooled on käsitanud
2.jaanuari 2023. a e-kirja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena, mistõttu on maakohus õigesti nimetatud e-kirja hinnanud ja leidnud, et see oli põhjendamata (TLS § 95 lg 2 mõttes). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et kostja on
põhjendanud ülesütlemist TVK-s ning töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel eeldab üldjuhul töötaja hoiatamist ning asjas ei nähtu, et kostja oleks hagejale andnud tähtaja tööülesannete täitmist takistava puuduse kõrvaldamiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendusega, et ajutine viivitus seoses tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks. Seega on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega, mis puudutavad töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel 1. veebruaril 2023, hüvitise osalist vähendamist ja väljamõistmist. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse eeltoodud põhjendustega, siis ei korda ringkonnakohus neid TsMS § 654 lgst 6 tulenevalt.
8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Kostja leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et 2. jaanuari 2023. a e-kirjaga edastatud ülesütlemine on tühine või et seda ei saaks käsitada töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult Riigikohtu praktikale tuginedes leidnud, et kostja 2. jaanuari 2023. a e-kirja ei saa käsitada töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Samas on maakohus nimetatud e-kirja ülesütlemisavaldusena siiski hinnanud, kuna pooled on olnud nõus, et tegemist on ülesütlemisavaldusega.
8.2.Kostja on tuginenud sellele, et maakohus jättis vääralt kohaldamata TLS § 95 lg 3, kuigi oleks pidanud seda kohaldama. Ringkonnakohus selle kostja väitega ei nõustu. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Maakohus on viidanud, et 2. jaanuaril 2023 tehtud ülesütlemisavaldus ei vasta nõuetele, kuna on tööandja poolt põhjendamata (TLS § 95 lg 2), seal on ainult toodud viide seaduse sättele. Samas ei ole maakohus järeldanud, et ülesütlemisavaldus oleks tööandja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu tühine. Maakohus on hoopis viidanud, et tööandja on põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist 23. veebruaril 2023 töövaidluskomisjonile esitatud vastuses. Seejärel on maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et praeguses olukorras oleks pidanud kostja hagejat enne hoiatama ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale andnud tähtaja tööülesannete täitmist takistava puuduse kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ajutine viivitus seoses tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks. Kostja väited, justkui oleks töötaja pikema perioodi jooksul varjanud juhtimisõiguse puudumist tööandja eest ja jätkas õigusvastaselt veoki juhtimist, ei ole asjas tõendamist leidnud. Samuti ei ole tõendatud kostja väited, et töötaja kinnitas tööandjale 16. detsembril 2022, et kõrge vererõhu tõttu ei pruugi ta olla terviseseisundi poolest vastav C-kategooria mootorsõidukijuhtidele esitatavatele nõudmistele. Asja materjalidest tuleneb, et 2. jaanuaril 2023 on hagejale ka uus tervisetõend väljastatud (dtl 68), samuti nähtub, et perearstikeskuse töötajad on teinud tervisetõendiga seonduvaid päringuid juba alates 10. novembrist 2022 (dtl 64–66) ning 12. novembril 2022 on hageja tasunud viitega 10. novembrile 2022 Raatuse Tervisekeskusele 25 eurot (dtl 66), märkides TVK menetluses, et tegemist oli tervisetõendi riigilõivuga (dtl 71). Seega on esitatud tõenditega kooskõlas maakohtu järeldus, et tervisetõendiga seoses esines ajutine viivitus. TVK-s on mh töötaja esindaja märkinud varasema tervisetõendi lõppemise kohta, et see lõppes detsembris, võis olla 16. või 17. detsembril 2022 (dtl 71, 72), töötaja seda, kas tervisetõend kehtis 16. detsembril 2022, TVK istungil ei mäletanud (dtl 72). Eeltoodust lähtuvalt ei saaks samuti nõustuda kostjaga, et isik varjas juhtimisõiguse puudumist tööandja eest pikema aja jooksul. Asjas nähtub, et 19. detsembril 2022 avati töötajal töövõimetusleht. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et
töölepingu ülesütlemine oli seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine. Maakohus ei ole pidanud töölepingu ülesütlemist tühiseks mitte põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu (TLS § 95 lg 2), vaid põhjusel, et seadusest tulenevalt puudus sisuline alus lepingut üles öelda.
8.3.Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et töölepingu ülesütlemine on tühine ning lõpetanud TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu 1. veebruaril 2023, on maakohus põhjendatult välja mõistnud töötaja kasuks ka hüvitise TLS § 109 alusel. Nagu eespool märgitud, siis praegusel juhul ei ole alust kohaldada TLS § 95 lg-t 3. Maakohus on ka veenvalt põhjendanud, et kuivõrd hageja ei ole teavitanud tööandjat juhtimisõiguse peatamisest seoses tervisetõendi väljastamise viivitusega, on alust hüvitist vähendada. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et praeguses olukorras oleks hüvitise väljamõistmine vastuolus avaliku huviga.
8.4.Kostja on vaidlustanud ka 960 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmise. Nõustuda võib kostjaga, et kostjale on menetluskulude nimekiri nähtavaks tehtud, samas ei nähtu, et asjas oleks kostjale hageja menetluskulude nimekiri ka kätte toimetatud, kuigi TsMS § 176 lg 7 sätestab, et menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata vastaspoolele kätte. Samas peab kohus TsMS § 174 lg 1 alusel igal juhul hindama, kas kulud on vajalikud ja põhjendatud, mida maakohus ka tegi. Samuti oli kostjal võimalik vastavad vastuväited esitada apellatsioonkaebuses, mida ka kostja praegusel juhul tegi ja mida saab ringkonnakohus hinnata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et maakohus poleks tohtinud välja mõista õigusabikulusid, mis puudutasid töötaja poolt TVK-s kantud kulusid. TvLS § 16 lg 1 kohaselt kannab töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis kumbki pool oma menetluskulud ise. Samas on hageja viidanud vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult TvLS § 16 lg-le 2, mille kohaselt on töövaidluskomisjonis tekkinud kulud kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. TsMS § 144 p 4 kohaselt on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seega on töövaidluskomisjoni menetlus seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. Praegusel juhul on hageja esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud, missugustele toimingutele ja kui palju aega on TVK-s toimunud menetlusega hageja esindajal aega kulunud – nii on menetluskulude nimekirjas märgitud, et hageja esindamine TVK istungil ja ettevalmistus TVK istungiks, materjalidega tutvumine ja nende analüüs on võtnud aega 4,5 tundi, lisaks on toiminguna märgitud päringu koostamine ja esitamine. Lisaks on menetluskulude nimekirjas märgitud hagiavalduse ja taotluse koostamine ning kohtule esitamine (3 tundi) ja menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine (0,5 tundi). Arvestades asjas tehtud toiminguid, sh töövaidluskomisjoni menetluses hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ajakulu 8 tundi võib pidada põhjendatuks. Kuigi maakohus pole seda otsesõnu märkinud, on mõistlik ka hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Eeltoodut arvestades on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskuludena õigusabikulud 960 eurot (120 * 8).
9.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asjas selliseid asjaolusid, mille tõttu tuleks eelnimetatud sättest kõrvale kalduda. Kuna maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus kindlaks ka hageja põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsioonimenetluses. Hageja 20. mai 2024. a vastuses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja apellatsioonimenetluse kulud kokku 360 eurot (käibemaksuta). Kostja vaidleb hageja
menetluskuludele vastu, leides, et lepingulise esindaja kulud on ülepaisutatud, samuti ei oleks asjaolusid arvestades õiglane mõista nimetatud kulusid välja kostjalt. Hageja lepinguline esindaja ei ole advokatuuri liige, seega on kostja arvates tunnihind liiga kõrge. Hageja 20. mai 2024. a menetluskulude nimekirja kohaselt tasus hageja õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 120 eurot tund. Hagejale osutatud õigusabi koosneb järgmisest: apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja vastuse apellatsioonkaebusele koostamine ja kohtule esitamine (3 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul on asja mahtu, olemust ja tehtud toimingute mahtu arvestades tehtud toimingutele kulunud aeg 3 tundi vajalik ja põhjendatud. Samuti võib pidada lepingulise esindaja, kes pole advokaat, tunnitasu 120 eurot ringkonnakohtu hinnangul mõistlikuks. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud 360 eurot (120 eurot * 3 tundi).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.