2-23-4307 P. M. hagi N. Š. vastu kinnistusraamatu omanikukande kustutamiseks tahteavalduse andmise kohustamiseks 118 000 eurot Hageja: P. M. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Valeria Arsjuta
Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja: N. Š. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Vadim Vilde Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 06.11.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta P. M. hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud P. M. kanda.
3.Määrata kindlaks N. Š. menetluskulud ning mõista P. M.lt N. Š. kasuks välja menetluskulud summas 1903,20 eurot (arvestatud koos käibemaksuga).
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.P. M. (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi N. Š. (kostja) vastu kinnistusraamatu omanikukande kustutamiseks tahteavalduse andmise kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja kostjale xxxx suuruse mõttelise osa kinnistust aadressil Xxxx (edaspidi ka kui majaosa). Hageja toob välja, et soovis kinnistu mõttelise osa kinkida kostja emale L. Š.le. Ettepaneku tegi selleks L. Š.. Hageja nõustus, kuna L. Š. lubaduse kohaselt pidid nad abielluma ja majaosa oleks hakanud kuuluma nende ühisvara hulka. Kinkeleping sõlmiti notar M. R. juures. Notari esimesel vastuvõtul näitas notar hagejale eesti keelset kinkelepingut ning küsis, kas hageja on nõus majaosa L. Š.le kinkima. Notar selgitas, et hageja jääb hoolimata kinkelepingu sõlmimisest peremeheks. Notar dokumenti vene keelde ei tõlkinud ega dokumendi sisu ei selgitanud. Teisel kohtumisel oli L. Š. asemel notari juures kostja. Hageja eeldas, et kostja tuli ema asemel üksnes lepingule järgi. Teisel kohtumisel allkirjastas hageja kinkelepingu, lepingu sisu hagejale ei selgitatud ega tõlgitud, ka ei loetud lepingut hagejale ette. Pärast kinkelepingu sõlmimist keeldus L. Š. hagejaga kooselust ning abiellumisest, nende suhe katkes. Hageja leiab, et kostja omandas majaosa pettuse teel ning on näidanud seega hageja vastu üles jämedat tänamatust. Hageja taganeb kinkelepingust ning kostja on seega kohustatud kinkelepingu alusel saadu tagastama. Samuti on hageja arvamusel, et kinkeleping on tühine ning seega on hagejal õigus nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist. Kinkeleping on tühine, kuna notar on kinkelepingusse märkinud, et osalejad ei valda piisavalt eesti keelt, kuid ei tõlkinud kinkelepingu sisu vene keelde ega lugenud lepingu teksti ette. Seega on kinkelepingu tõestamine tühine ning kinkelepingu tõestamisega ei kaasnenud õiguslikke tagajärgi. Hageja on arvamusel, et kinkeleping on tühine ka seetõttu, et see on vastuolus heade kommetega. Hageja sõlmis kinkelepingu sõltuvussuhtes olles. Hageja oli L. Š.ga suhte loomisel matnud äsja oma abikaasa ja jäänud üksi abivajava tütre hooldajaks. L. Š. kasutas seega hageja haavatavat seisundit ära. L. Š. lõi suhte vaid selleks, et meelitada hagejat valelubadusi andes tehingut sõlmima. Kostja on hageja jaoks täiesti võõras inimene ning hageja ei oleks olnud ühelgi juhul nõus kogu oma vara võõrale kinkima.
2.Hageja täpsustas 30.09.2024 toimunud istungil, et leping on tühine TõS § 17 lg 2 alusel ning alternatiivselt on hageja taganenud kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel. Hageja leiab, et jämeda tänamatuse alla läheb olukord, kus kostja on teadlik, et ta ei ole tegelikult isik, kellega hageja soovis kinkelepingu sõlmida. Kostja leiab, et hageja ei saa tühisusele tugineda, kuna kinkelepingus on kirjas, et kirjaliku tõlke koostamisest loobuti ja leping tõlgiti suuliselt. Kinkelepingust taganemine oleks pidanud toimuma aasta jooksul alates asjaoludest teadasaamisest. Hageja väitel sai ta kinkelepingu taganemisest või tühistamise õiguslikust alusest teada vahetult enne hagiavalduse esitamist. Kostja sõnul olid hagejal pingelised suhted oma lastega, mistõttu otsustas hageja kinkida oma vara kostjale
3.Hageja selgitas 21.10.2024 esitatud seisukohas, et kinkelepingu sisu selgitas hagejale tema advokaat 2022. aasta juulis, mil hageja lapsed soovisid kinkelepingu ülevaatamist kinnistule tehtavate kulude kandmist puudutavates küsimustes. Hageja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt suri kinkelepingu tõestanud notar 2019. aastal. Samuti Äripäevas avaldatud artikli selle kohta, kuidas notar M. R. notaribüroost haihtus pärimistoimikust originaaltestament, mis oli pooleliolevas kohtuvaidluses oluliseks tõendiks. Hageja esitas ka helisalvestise hageja ja L. Š. vahelisest vestlusest, kus hageja ei saanud vastust küsimusele, miks on maja kirjutatud kostjale.
4.Kostja esitas 01.11.2024 seisukoha, milles peab hageja esitatud artiklit asjakohatuks, kuna ei ole seotud vaidlusega ega notari tegevusega. Ka esitatud helisalvestis on asjakohatu ning sellelt ei ole aru saada, millest, kelle vahel ja millal vestlus toimus.
5.Kohus kuulas hageja vande all ära 06.11.2024 toimunud istungil. Kostja märkis istungil, et ei ole lepingut ega kokkulepet rikkunud. Kostja on alates 2002. aastast kinnistusraamatus kaasomanikuna kirjas. Kohus andis hagejale tähtaja 2002. aastal ja 2007. aastal tehtud kinnistusraamatu kannete notariaalsete alusdokumentide esitamiseks. Hageja teavitas 13.11.2024, et ei soovi dokumente esitada, kuna nende esitamine ei ole asja lahendamiseks oluline. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab enda seisukohta järgnevalt.
7.Kohus tuvastas, et Tallinna notar M. R. on 09.07.2009 tõestanud hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingu, millega hageja on kinkinud kostjale xxxx mõttelist osa kinnistusraamatu registriossa nr xxxx kantud kinnistust asukohaga Xxxx (dtl 19-25).
8.Hageja on seisukohal, et vaidlusalune kinkeleping on tühine tõestamisseaduse (TõS) § 17 lg 2 alusel, kuna hagejale ei tõlgitud kinkelepingut. TõS § 17 lg 1 sätestab, et kui osaleja tema enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt ei valda piisavalt eesti keelt või, kui notariaalakt koostatakse võõrkeeles, piisavalt seda keelt, märgib notar selle asjaolu notariaalakti. TõS § 17 lg 2 kohaselt tuleb eelnevalt nimetatud juhul notariaalakt osalejale ettelugemise asemel tõlkida, ilma selleta on tõestamine tühine. Kui kõik osalejad avaldavad, et nad valdavad keelt, millesse notariaalakt tõlgitakse, ja loobuvad ettelugemisest, siis asendab tõlkimine ettelugemist. Kui osaleja nõuab, koostatakse ja antakse talle läbivaatamiseks kirjalik tõlge. Kirjalik tõlge tuleb notariaalaktile lisada. Notar teatab osalejale, et viimasel on õigus kirjalikku tõlget nõuda. Need asjaolud märgib notar notariaalakti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei valda piisavalt eesti keelt. Kinkelepingust nähtuvalt on notar märkinud, et hageja ja kostja ei valda piisavalt eesti keelt, kuid osalejad loobusid kirjaliku tõlke koostamisest ning nõustusid notariaalakti tõestaja suulise tõlkimisega (dtl 19). Samuti on notariaalakti märgitud, et see on eesti keelt mittevaldavatele osalejatele akti tõestaja poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde (dtl 23). Seega saab kinkelepingust järeldada, et notar on lepinguosalistele notariaalakti eesti keelest vene keelde tõlkinud ning vastupidist tuleb tõendada hagejal.
9.Hageja on kohtule esitanud tõendina väljavõtte Notaries of Europe lehelt, milles oli notar M. R. töökeeleks vaid eesti keel, mistõttu ei olnud notaril võimalik hagejale vene keeles kinkelepingu sisu selgitada (dtl 7; dtl 27-28). Kohtu hinnangul ei ole võimalik väljavõttest järeldada, et sellest tulenevalt ei saanud notar vene keeles notariaalakti lepingupooltele tõlkida. Kuna notar töötas Tallinnas, kus on palju vene keelt kõnelevaid kliente, ei ole usutav, et notar oleks saanud oma tööd korraldada nii, et venekeelset tõlget tema klientidele kunagi tagatud ei olnud. Sellele, et notar suhtles ka vene keeles, viitas ka hageja ise, kui selgitas, et notar ütles talle vene keeles notari tasu suuruse (dtl 106).
10.Hageja esitas kohtule 20.04.2017 Äripäevas avaldatud artikli selle kohta, kuidas notar M. R. notaribüroost kadus pärimistoimikust originaaltestament, mis Harju Maakohtu sõnul pidi kaduma notaribüroost ja mis oli pooleliolevas kohtuvaidluses oluliseks tõendiks (dtl, 73; dtl 84-87). Hageja on soovinud sellega tõendada, et notar M. R. notaribüroos on ka varasemalt probleeme esinenud (dtl 101). Kohtu hinnangul ei ole võimalik artiklist tõsikindlalt järeldada, et juhtumiga oli seotud just notar M. R. ning artikkel kajastab oletusi, mitte tõendatud väiteid testamendi kadumise kohta.
11.Ka hageja vande all antud seletused ei tekita kohtus veendumust selles, et notar M. R. oleks toiminud vastupidiselt notariaalakti märgitule ja jätnud kinkelepingu selle tõestamisel hagejale tõlkimata. Hageja selgitas vande all, et ei ole kostjaga enne 2009. aastat notari juures käinud (dtl 107-108), kuid kinnistusraamatust nähtuvalt on kostja kantud kaasomanikuna kinnistusraamatusse ka 2001. aastal (dtl 12-13). Seega pidi hageja käima notari juures ka 2001. aastal kui kostja kanti sisse vaidlusaluse kinnistu kaasomanikuna, kuid mida hageja ei mäletanud. Alguses kinnitas hageja, et on käinud notar M. R. büroos seoses vaidlusaluse kinkelepinguga kaks korda, kuid hiljem küsitluse käigus möönis, et ta võis käia seal ka kolm korda. Sealjuures oli tal varasema tehingu osas raske meenutada, millise notariga ta kohtus ning milline see suhtlus oli (dtl 107-108). Kohtu hinnangul ei ole usutav, et hageja mäletab detailselt 2009. aastal notari juures toiminut, kuid mäletab seejuures sellest paar aastat varem ehk 2007. aastal notari juures käimist raskustega ega ole kindel, millise notariga ta siis suhtles. Kuna hageja ei suutnud meenutada, et ta on ka enne 2009. aastat notari juures käinud, ei ole kohtu hinnangul usutav, et hageja mäletab detailselt 2009. aastal notari juures toimunut. Sealjuures tuleb kohtul arvestada ka seda, et kinkeleping sõlmiti 15 aastat tagasi, mistõttu on ka kaheldav, et hageja detailselt notari juures toimunut mäletab.
12.Eelnevast tulenevalt tuleb kohtul lähtuda notariaalakti märgitust, mille kohaselt loobusid osalejad kirjalikust tõlkest ning kinkeleping tõlgiti hagejale suuliselt eesti keelest vene keelde. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Kuna kinkelepingut ei saa TõS § 17 lg 2 kohaselt tühiseks pidada, hindab kohus järgnevalt, kas hageja taganes kinkelepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 alusel.
13.VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Kostja hinnangul ei ole kinkelepingust taganemine aga VÕS § 270 kohaselt enam võimalik (dtl 66).
14.VÕS § 270 lg 1 sätestab, et kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Hageja väitel sai ta kinkelepingust taganemise või tühistamise õiguslikest alustest teada vahetult enne hagiavalduse esitamist, kui advokaadibüroos toimunud konsultatsiooni käigus selgus, et kinkelepingus oli kingisaajaks märgitud L. Š. asemel kostja (dtl 66; dtl 72-73). Kuna hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostjale ei tõlgitud kinkelepingut, ei ole hagejal võimalik tugineda asjaolule, et talle ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal teada, kellega ta lepingu sõlmis. Seega ei ole 2009. aastal sõlmitud kinkelepingust taganemine 2022. aastal enam võimalik. Samal põhjusel ei ole võimalik hagejal tehingut tühistada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 kohaselt, kuivõrd tehingu võib TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kohtu hinnangul seab asjaolu, et kostja nimele kinnistati kinnistu esimene mõtteline osa juba 2001. aastal, kahtluse alla hageja väite, nagu ei oleks hageja soov kinkida kostjale mõtteline osa 2009. aastal kuidagi eluliselt usutav. Kuna hageja käsitles 2001. aastal toimunud mõttelise osa kinnistamist kostja nimele poole kuuri võõrandamisena L. Š.le (dtl 102; dtl 107), siis võib sellest järeldada, et ta ei pööranud tehingute tegemisel ka varem põhjalikumat tähelepanu, kellele sama perekonna liikmetest ta konkreetse eseme võõrandab. Ka üksnes katkendlikult ja halvasti kuuldav vestluse salvestus hageja ja L. Š. vahel ei sisalda tõendeid selle kohta, et kostja oleks hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust või et kostja oleks hagejat petnud. Asjaoludest nähtuvalt oli kinkelepingu eksemplar, millest oli võimalik välja lugeda
kinkesaaja, kogu aeg hageja valduses. Ei ole eluliselt usutav, et juhul kui kostja ja L. Š. oleksid soovinud hoida hagejat eksimuses kingisaaja isikus, oleksid nad majapidamisele juurdepääsu omades võtnud lepingu tema valdusesse jätmisega riski, et hageja mõne eesti keelt valdava isiku abil sealt õige info kergesti kätte saada võib.
15.Hageja on menetluse käigus väljendanud, et kuna kostja jättis kohtule tähtaegselt kirjaliku seisukoha esitamata, tuleb järeldada, et kostja on nõustunud kõigi hagis esitatud asjaoludega (dtl 67). Kohus peab oluliseks märkida, et tagaseljaotsuse tegemine hagile vastamata jätmise korral on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte kohustus. Ebaõige lahendi vältimiseks pidas kohus vajalikuks siiski kohtuistungi pidamist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda.
17.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete järgi, mis koosmõjus TsMS § 477 lg-tega 5 ja 7 tähendab, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust, mida kohus hindab ka juhul, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 14).
18.TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
19.Kostjat esindas tsiviilasja menetluses jurist Vadim Vilde, kes osutas kostjale õigusteenust hinnaga 120 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Menetlusosalise lepingulise esindaja tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb igas kohtuasjas eraldi hinnata, kuid üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, 2-22-15592, p 60). Kohus ei pea esindaja tunnistasu suurust põhjendamatuks ega turuhinda ületavaks.
20.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusteenust kokku 23,75 tundi. Kohus nõustub hagejaga, et õigusabile kulunud aeg ei ole täies ulatuses põhjendatud. Tsiviilasja sisu ja esitatud materjale arvestades ei ole kohtu hinnangul enne kohtuistungi toimumist menetlusmaterjalidega tutvumiseks kulunud aeg ehk 5,75 tundi põhjendatud. Hagiavalduse pikkust, sisu ning sellele lisatud tõendite mahtu ja hageja esindaja enda hinnangut hagiavalduse koostamisele kulunud aja osas arvesse võttes peab kohus põhjendatud ajakuluks kolm tundi. Hageja 25.05.2023 ja 21.06.2023 esitatud taotlused olid tingitud aga kostja tähtaegselt vastamata jätmisest, mistõttu ei pea kohus
põhjendatuks nendega tutvumist menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Kohtuistungite pikkust arvesse võttes peab kohus põhjendatuks istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise ajakulu. Hageja seisukohaga ja täpsustatud seisukohaga tutvumisele kulunud aega ei pea kohus dokumentide sisu ega keerukust arvestades üle kolme tunni põhjendatuks. Kostja esitatud vastuse sisu ja pikkust arvestades ei pea kohus ajakulu üle tunni põhjendatuks. Usutavasti on kliendiga nõustamine ja edasiste toimingute arutamine küll põhjendatud, kuid kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast ei ole võimalik aru saada, millises menetluse etapis seda tehti ning mis ei oleks kajastunud juba menetluskulude nimekirjas eespool asuvate toimingute seas. Menetluskulude nimekirja esitamist saab pidada küll põhjendatuks, kuid kohtu hinnangul ei saa esindajal selleks üle 0,5 tunni kuluda.
21.Eelnevat arvesse võttes ning tsiviilasja olemust kogumis hinnates peab kohus kostja esindaja ajakulu põhjendatuks 13 tunni ulatuses. Lähtudes tunnitasu suurusest on kostja põhjendatud menetluskuludeks seega 1560 eurot (13 x 120 eurot). Koos käibemaksuga on kostja põhjendatud menetluskulud kokku 1903,20 eurot.
22.TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastava kinnituse on kostja kohtule esitanud, mistõttu mõistab kohus menetluskulud välja koos käibemaksuga.
23.Kostja taotlusel ning TsMS § 177 lg 4 kohaselt tuleb hagejalt mõista välja ka viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
24.TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.