Määruse tegemise aeg ja koht 09.06.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-9370
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus kohaldada W.E suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2026 pikendamise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
W.E määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
esialgse
õiguskaitse
Regionaalhaigla
Puudutatud isik W.E (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.04.2026 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 28.04.2026 Harju Maakohtule taotluse W.E (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 27.04.2026 kell 12.19 puudutatud isiku suhtes tema ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.Psühhiaatrite 29.04.2026 arvamuse kohaselt esineb patisendil raske psüühikahäire – hebefreenne skisofreenia (F20.19). Patsient viibib Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliinikus haiglaravil viiendat korda. Esimene psühhootiline episood avaldus patsiendil 2024. Patsiendi haiguskriitika on jäänud piiratuks ja raviaktiivsus katkendlikuks. Seisundi ägenemised on olnud seotud ravi katkestamise ja kanepi kuritarvitamisega, mille osas kriitika puudub. Viimati vajas patsient haiglaravi 16.01– 02.04.2026, millele eelnevalt käitus patsient majutusasutuses viibides ärritunult ja sihipäratult, rääkis omaette teleporteerumisest ja naeris kohatult. Lisaks näitas toksikoloogiline uuring kokaiini ja kannabinoidide tarvitamist. Tol korral hospitaliseeriti patsient tahtest olenematu ravi korras. Haiglaravi jooksul seisund paranes ja sotsiaaltöötaja abil korraldati patsiendile püsiv elukoht. Lisaks määrati talle tugiisik eesmärgiga tagada edasise ambulatoorse ravi järjepidevus. Seekordsele hospitaliseerimisele eelnevast on teada, et 27.04.2026 kutsus Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse tegevusjuhendaja patsiendile kiirabi. Patsient oli viimastel päevadel lõpetanud raviks määratud ravimite tarvitamise ning ebaadekvaatselt käituma hakanud. Patsient väljendas käskiva iseloomuga kuulmismeelepetteid ("hääli"), mis keelavat tal süüa. Lisaks kordas patsient seosetuid väljaütlemisi („kontrolli on vaja“ ja „kõik on nagu must auk“) ja rääkis kanepi tarvitamisest. Täpsustavaid selgitusi abivajaduse osas anda ei suutnud, naeris omaette kohatult. Kiirabi saabudes lamas patsient voodis teki all omaette naerdes, küsimustele vastata ei suutnud. Seisundi hindamiseks toodi patsient kiirabi poolt PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvearsti küsimustele patsient sihipäraselt ei vastanud, rääkis seosetut juttu ja naeris kohatult. Haiglaravi vajadust patsient ei mõistnud ning küsimustele adekvaatselt vastata ei suutnud. Arvamuse esitamise ajaks ei olnud patsiendi seisund sedavõrd paranenud, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Vestlusel oli patsient pidurdatud ja eemalolev, mistõttu oli kontakti saavutamine raskendatud. Formaalselt oli kontakt olemas, kuid sisuline kandvus minimaalne. Küsimustele vastas napilt ja pealiskaudselt, eelnenud asjaolude osas täpset ülevaadet ei olnud võimeline andma. Patsient eitas psühhootiliste elamuste esinemist, kuid ei soovinud seda teemat käsitleda, sh vältis arutelu ka varem esinenud kuulmismeelepetete ja luululiste mõtete üle. Varasema haiglaravi mõju hindas „rahuldavaks“. Sobitatud raviskeemi hindas sobivaks, kuid ei eitanud ravimite võtmise lõpetamist. Patsient põhjendas ravi katkemist väitega, et raha ravimite ostmiseks sai otsa. Retseptikeskuse andmetel ei ole patsient viimase haiglaravi järel ravimeid välja ostnud, kuigi enda sõnul on "paar nädalat" ja "regulaarselt" tarvitanud. Sealjuures ei suutnud patsient anda selgitusi enda raviskeemi ja annuste kohta. Haiguskriitika oli puudulik ning esines psühhootiliste elamuste varjamise kahtlus.
2-26-9370 Patsiendi käitumine on raskest psüühikahäirest mõjutatud ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ravita jäämisel ohtlik iseendale (käskivad kuulmismeelepetted, mis keelavad süüa, varem kuulmismeelepetted suunasid suitsiidi tegema) ja teda ümbritsevatele (varem psühhoosist juhituna kõndis nuga käes, kägistas ema). Patsient ei mõista haiglaravil viibimise asjaolusid ega pea haiglaravil viibimist vajalikuks. Ta pole võimeline andma haiglaraviks adekvaatset informeeritud nõusolekut. Patsiendi seisundist tulenevalt pole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle pikendamist ning luba psühhoosivastase, rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja elektrokonvulsioonravi kasutamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Maakohus rahuldas 29.04.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 27.04.2026–01.05.2026. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused.
4.Ärakuulamisel 29.04.2026 selgitas raviarst Dr AH, et on kahtlus, et patsient ei võta ravimeid. Kiirabi ja valvearst ei saanud patsiendiga kontakti.
5.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 29.04.2026 psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik arvas, et nädala võiks ta ravil olla, muidu on kõik hästi. Puudutatud isik selgitas, et ta oli üksi toas ja kuulas muusikat, ju siis naabreid häiris muusika. Puudutatud isik selgitas, et ta ei saa ravimeid hetkel võtta, sest raha ei ole veel tulnud, raha tuleb 6-ndal, kanepit tarvitab harva, viimati tarvitas vist sellel kuul, et enesetunne läheks paremaks. Puudutatud isik selgitas, et kopsudes tekib siis julgus. Muidu peab puudutatud isik ennast kinniseks inimeseks, aga kanepi tarbimisel läheb julgemaks, alustab ise suhtlust.
6.Avaldaja esitas 30.04.2026 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei olnud patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus
7.Maakohus pikendas 30.04.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 27.04.2026 kell 12.19 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, elektrokonvulsioonravi kasutamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 05.06.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
2-26-9370 Maakohus asus esialgse õiguskaitse pikendamisel seisukohale, et arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli alus pikendada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli maakohtu hinnangul pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (hebefreenne skisofreenia F20.19), tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isikul esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendas asjaolu, et varem olid skisofreenia ägenemised seotud ravi katkestamise ja kanepi kuritarvitamisega, mille osas kriitika puudub. Psühhiaatrite arvamuses kajastatu ja ärakuulamisel kogetu põhjal leidis maakohus, et patsiendi seisundit arvestades pole tõenäoline patsiendi seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Tema käitumine oli raskest psüühikahäirest mõjutatud ning ebaadekvaatne, mistõttu on ta ravita jäämisel ohtlik iseendale (käskivad kuulmismeelepetted, mis keelavad süüa, varem kuulmismeelepetted suunanud suitsiidi tegema) ja teda ümbritsevatele (varem psühhoosist juhituna kõndinud nuga käes ja kägistanud ema). Maakohtu hinnangul ei olnud puudutatud isik puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine. Puudutatud isik oli nõus kuni kahenädalase haiglas viibimisega, kuid ei ole nõus 40-päevase tähtajaga. Puudutatud isiku hinnangul puudub tal selline raske psüühikahäire, mida peaks nii kaua haiglas ravima. Ta kinnitab, et võtab ravimeid kodus. Seekordne olukord on lihtsalt arusaamatus ja tegevusjuhendaja sai puudutatud isikust valesti aru. Puudutatud isikul on mõnikord eneseväljendamisega raskusi. Seega leiab puudutatud isik, et ei ole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks, eelkõige pole tal rasket psüühikahäiret. Kõiki tema tervisemuresid on võimalik ravida ambulatoorselt. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused olid küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium
2-26-9370 nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.2.Puudutatud isiku väited, et tal ei ole rasket psüühikahäiret, mis eeldaks üle kahenädalast haiglaravi, ta võtab iseseivalt ravimeid ja tegemist oli vaid arusaamatusega, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja 29.04.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Ärakuulamisel selgitas raviarst, et hospitaliseerimisel oli kahtlus, et patsient ei võtnud ravimeid, kuna kiirabi ja valvearst ei saanud patsiendiga kontakti. Hiljem selgus, et retseptikeskuse andmetel ei ole patsient viimase haiglaravi järel ravimeid välja ostnud. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik 16.01–02.04.2026 haiglaravil ja seejärel vähem kui kuu aja pärast hospitaliseeriti ta uuesti psüühikahäire ägenemise tõttu. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei võtnud haiglast välja saades vabatahtlikult talle määratud ravimeid. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.
11.3.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire (hebefreenne skisofreenia F20.19), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isiku haiguspildis esinevad skisofreenia ägenemisperioodidel desorganiseeritud käitumine, seosetu kõne, kohatu afekt ning käskiva iseloomuga kuulmismeelepetted. Vastuses määruskaebusele selgitab avaldaja, et puudutatud isikul esineva haiguse ägenemised on olnud seotud toetusravist omaalgatusliku katkestamise ja psühhoaktiivsete ainete (kanepi) tarvitamisega. Puudutatud isik on haiguse ägenemisel jätnud hooletusse oma esmased eluvajadused ja sotsiaalse toimetuleku (keeldunud toidust, kulutanud raha ravimite asemel narkootikumidele ja ignoreerinud tugiisiku abi). Hospitaliseerimisele eelnevalt käitus patsient psühhoosielamustest lähtuvalt ebaadekvaatselt ja ettearvamatult, seades end ohtu (keeldus häälte käsul täielikult söömisest, lamas kontaktivõimetuna, varem on kavatsenud kõrgusest hüpata). Puudutatud isik ei ole järginud ambulatoorse raviarsti ravisoovitusi, st määratud toetusravi välja ostnud ega võtnud, mistõttu tema psüühiline seisund halvenes enne haiglaravi järsult. Vastuses määruskaebusele märgib avaldaja, et puudutatud isik eitab ja varjab oma psühhootilisi elamusi, esitab ebaadekvaatseid nõudmisi ravi osas ega tunnista haiglaravi vajadust. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus usutavaks puudutatud isiku määruskaebuse väidet, et tegemist oli vaid arusaamatusega ja tegevusjuhendaja valesti mõistmisega, ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.
11.4.Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1).
2-26-9370
11.5.Puudutatud isik on haiguse ägenemisel olnud ohtlik endale, st jätnud hooletusse oma esmased eluvajadused ja sotsiaalse toimetuleku (keeldunud toidust, kulutanud raha ravimite asemel narkootikumidele ja ignoreerinud tugiisiku abi). Avaldaja hinnangul on haiguskriitika puudumise, uimastite tarvitamise ja sotsiaalsest järelevalvest kõrvalehoidmise tõttu puudutatud isiku puhul reaalne risk ka teiste isikute ohustamiseks. Arvestades, et haiguse ägenemise faasis esinevad puudutatud isikul käskiva sisuga kuulmismeelepetted (mis keelavad süüa, varem suunanud suitsiidi tegema), seosetu mõtlemine juhib tema käitumist ettearvamatus suunas (psühhoosist juhituna kõndinud nuga käes, kägistanud ema), on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud avaldaja hinnang puudutatud isiku ohtlikkusele. Patsiendi käitumine muutus tema psühhootilisest seisundist tulenevalt teda ennast ja teisi ohustavaks. Seega on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt olnud paanikahoogude ja suitsiidimõtete tõttu ohtlik iseendale ning käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks.
11.6.Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul ei olnud psühhiaatrite 29.04.2026 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud täielikult mõista oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 30.04.2026 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta ja avaldaja vastusest määruskaebusele kohtunõudele nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Asjaoludest nähtub, et patsient on pärast viimast haiglaravi kohe ravi katkestanud. Määruskaebuses puudutatud isik möönab endal psüühikahäire olemasolu, kuid leiab, et see pole raske ja tema ravi on võimalik ambulatoorselt. Samas viitavad asjas esile toodud asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik vajab ravi ja ambulatoorne ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
11.7.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse pikendamiseks.
11.8.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
12.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.