Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 11. juuni 2026, Tartu 3-25-849
Haldusasi
X.X.-i Tartu Vangla 20. veebruari 2025. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 2-25/13/60 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. juuli 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. juuli 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta taotlus Justiitsministeeriumi esindaja menetlusse kaasamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. juuli 2025).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X.X. oli 21. jaanuaril 2025 kartserirežiimil. Videosalvestistelt nähtuvalt andsid kaks teist kinnipeetavat talle sel päeval toiduluugi kaudu kambrisse erinevaid esemeid (plastkarbi läbipaistva vedelikuga, plastlusika ja kilekaantes pabereid). Tartu Vangla 20. veebruari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/60 määrati X.X.-ile Tartu Vangla kodukorra p-i 8.5.2 rikkumise eest karistuseks noomitus. Kodukorra p 8.5.2 järgi on kinnipeetavatel keelatud muuhulgas teistelt isikutelt omandada, laenata või ajutiseks kasutamiseks võtta nendele isikutele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid esemeid. Kuna kaebaja oli kartserirežiimil, ei saanud olla tegemist talle endale kuulunud esemetega.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja toime pannud distsiplinaarrikkumist, ta võttis lihtsalt vastu asjad, mis talle toiduluugist anti. Karistus on ebaproportsionaalne.
3.Tartu Halduskohtu 25. juuli 2025. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Erinevate vanglaametnike ettekannetest nähtub, et kaebaja võttis 21. jaanuaril 2025 erinevatel kellaaegadel läbi kambri toiduluugi teistelt kinnipeetavatelt vastu läbipaistva karbi vedelikuga, samuti lusika, väljatrükitud lehed ning kiletaskus olevad paberid. Kohus nõustus, et sellega rikkus kaebaja kodukorra p-i 8.5.2. Kaebaja kandis kartserikaristust ja sel ajal olid talle lubatud üksnes vangla sisekorraeeskirja“ § 60 lg-s 1 sätestatud esemed. Kuna ülejäänud kaebaja esemed olid vangla hoiul, siis ei saanud kambrisse antud asjad kuuluda talle.
3.2.Kaebajale väidetavalt antud vesi, mis oli läbipaistvas anumas, ning väidetavad ristsõnad, mis olid kiletaskus, ei saanud olla eluosakonna ühiskasutuses olevate esemed. Kui tegemist olnuks eluosakonna ajalehega ja selles trükitud ristsõnaga, jääb arusaamatuks, miks oli vajalik ajaleht kiletaskusse panna.
3.3.Rikkumise toimepanemise seisukohalt ei oma tähtsust, kas plastiklusika oli väljastanud vangla või oli kinnipeetav ostnud selle kauplusest, kuna see oli teisele kinnipeetavale isiklikuks tarbimiseks lubatud ese.
3.4.Esemete kaudu esemete vastuvõtmine oli tahtlik ja järelikult oli rikkumine süüline. Toiduluugi kaudu antud esemete vastuvõtmine ei saa toimuda kaebaja tahte vastaselt.
3.5.Noomitus oli leebeim võimalik karistus ning vangla polnud kaalutlusõigust rikkunud. Põhjendamisnõudeid oli järgitud.
3.6.Vangistusseaduse (VangS) § 65 lg 5, mis sätestab distsiplinaarkaristuse kustumise ühe aasta jooksul, ei ole praeguse asja lahendamisel asjassepuutuv, sest see ei mõjuta vaidlustatud käskkirjale antavat hinnangut. Seetõttu jättis kohus kaebaja taotluse selle sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Karistus on ebaproportsionaalne. Asju toiduluugist kaebajale andnud kinnipeetavatele distsiplinaarkaristust ei määratud.
4.2.Selline distsiplinaarne mõjutamine on tugevasti amortiseerunud.
4.3.Kaebaja viibis kartserirežiimil, mis on ebainimlik.
4.4.Karistusel on kaebajale negatiivne mõju 12 kuuks, ta jäetakse ennetähtaegselt vabastamata ja piiratakse õigust osaleda sotsiaalprogrammides jne. Distsiplinaarkaristuste 12kuuline kehtivusaeg on põhiseadusevastane.
4.5.Kaebaja ei eita esemete vastuvõtmist, kuid plastikkarp oli Tartu Vangla poolt jagatud ja need pole kinnipeetavate isiklike asjade nimekirjas. Ka kiletaskusse asetatud paberilehtede näol pole tegemist kellegi teise isiklikuks kasutamiseks mõeldud esemetega. Kiletaskuid vedeleb igal pool ja ristsõnad olid välja rebitud vanadest ajakirjadest ning ajalehtedest. Seega toiduluugist ei antud kaebajale ühtegi eset, mis oleks kellelegi kuulunud.
4.6.Kaebaja käitumine pole süüline, kuna ta ei pidanud teadma, et talle antakse temale mittekuuluvaid esemeid.
4.7.Ettekannetes kirjeldatakse esemeid üle andnud kinnipeetavate tegevust, mitte kaebaja tegevust.
4.8.Kaebajat ei teavitanud VangS § 64 lg 2 järgi koheselt distsiplinaarrikkumisest, kuna 21. jaanuaril 2025 toimunud sündmusega seoses teavitati kaebajat distsiplinaarrikkumisest alles
19.veebruaril 2025.
4.9.Vastustaja ei selgitanud välja, kellele kuuluvad esemed kaebajale kambrisse anti.
4.10.Karp, lusikas ja ajaleheväljalõiked olid olmeprügi. Need ei olnud kellegi isiklikud esemed.
4.11.Vangla kuritarvitab kaebaja suhtes distsiplinaarkaristuse määramise õigust.
Apellatsioonimenetluses palub kaebaja kaasata menetlusse Justiitsministeeriumi esindaja, kuna kaebaja tugineb õigusvastasuse tegevuse tõestamisel justiitsministri poolt öeldule, et distsiplinaarkaristuste süsteemi tulevikus muudetakse.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta senises menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Tartu Vangla direktori 16. septembri 2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/47 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ p 8.5.2 järgi on kinnipeetaval keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju.
8.Kaebaja ei eita apellatsioonkaebuses vaidlusaluste esemete (plastikkarp veega, kilekaantes ristsõnad ja plastmassist lusikas) vastuvõtmist, kuid väidab, et need ei olnud ühegi kinnipeetava isiklikud asjad. Ta väidab, et need on Tartu Vangla poolt kinnipeetavatele jagatud asjad (lusikas, karp), „niisama igal pool vedelevad asjad“ (kilekaaned) või siis üldkasutatavatest ajalehtedest välja rebitud ristsõnad. Samuti väidab ta, et need asjad on ka olmeprügi. Seda väites jätab kaebaja aga tähelepanuta selle, et kinnipeetavatel on kodukorra p 8.5.2 järgi keelatud teistelt kinnipeetavatelt vastu võtta ka peremehetuid asju. Asjaõigusseaduse § 96 järgi on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kui kaebaja väidab, et talle antud asjad ei kuulunud mitte kellelegi ja et tegemist oli prügiga, siis järelikult oli tegemist peremehetute asjadega, mille vastuvõtmine oli kinnipeetava jaoks samuti keelatud.
9.Lisaks jätab kaebaja arvestamata kodukorra p-i 8.5.2 laiema eesmärgi. Selle normi üheks eesmärgiks on ilmselt see, et kinnipeetavatel oleks vaid nende endi isiklikud asjad, mis on saadud õiguspärasel teel, ning vangla poolt väljastatud asjad. See hõlbustab muuhulgas kontrolli kinnipeetavatel olevate esemete üle ning väldib asjade kasutamist tehingutes käibevahendina. Järelikult takistab ka vaieldava päritoluga või kuuluvusega asjade vastuvõtmine kaaskinnipeetavatelt nende eesmärkide saavutamist ning on selle sättega vastuolus. Seega isegi juhul, kui möönda, et vaidlusaluste esemete omandiõigus ei pruukinud olla üheselt selge, rikkus kaebaja ikkagi kodukorra p-i 8.5.2, kuna võttis kaaskinnipeetavatelt vastu esemed, mis ei kuulunud talle.
10.Kaebaja arvates oli karistus ebaproportsionaalne. Samuti viitab ta sellele, et talle asju andnud isikuid ei karistatud. Ringkonnakohus ei näe alust pidada karistust ebaproportsionaalseks. Noomitus on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud võimalikest distsiplinaarkaristustest leebeim. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja võttis esemed vastu, seega on distsipliinirikkumine ilmselge. Kaebajal ei ole mingit alust nõuda, et teda ei karistataks olukorras, kus ta on selgelt distsiplinaarrikkumise toime pannud.
See, et asju andnud isikuid ei karistatud, ei tähenda, et ka kaebajat ei oleks tohtinud selle intsidendiga seoses karistada. Ringkonnakohtule ei ole teada, millistel kaalutlustel otsustas vangla asju andnud isikute karistamisest loobuda. On täiesti võimalik, et sellised asjaolud nende isikute puhul esinesid, kuid kaebaja puhul niisugused õigustavad asjaolud puudusid.
10.Samuti toob kaebaja välja selle, et kehtiv distsiplinaarkaristus avaldab talle mõju kogu oma kehtivuse aja, st 12 kuud. Ta loetleb erinevaid olukordi, kus väidetavalt kehtivat distsiplinaarkaristust tema puhul arvesse võetakse, alates ennetähtaegsest vabastamisest keeldumisest kuni treeningutele mittelubamiseni. VangS § 65 lg 5 sätestab tõesti, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Samas on käesolevas asjas vaidluse all ainult kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus, mitte aga distsiplinaarkaristuse kehtivusega kaasnevad võimalikud mõjud kaebajale ning nende õiguspärasus. Hetkeseisuga on kaebaja poolt välja toodud distsiplinaarkaristuse võimalikud negatiivsed mõjud talle tegelikult oletuslikud. Kui aga kaebaja õigusi peaks tõepoolest piiratama viitega kehtivale distsiplinaarkaristusele, on kaebajal võimalik sellekohane otsustus eraldi vaidlustada ning tugineda sealhulgas oma seisukohale, et distsiplinaarkaristuse 12kuuline kehtivus ei ole põhiseaduspärane. Käesolevas vaidluses seda küsimust hinnata ei saa, kuna seda sätet käesolevas vaidluses kohaldatud ei ole ning see pole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte. Halduskohus on õigesti jätnud selle normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse läbi vaatamata. Väide, et distsiplinaarkaristuse kehtivusega kaasnevad tagajärjed on lisakaristus, ei pea paika. Tegemist on karistatusega kaasnevate järelmitega. Need kaasnevad distsiplinaarkaristatuse faktiga ning ei ole otseseks reaktsiooniks kaebaja õigusrikkumisele, nagu seda on distsiplinaarkaristus ise.
11.Kaebajale määratud kartserikaristus, mida ta kandis siis, kui ta keelatud asju vastu võttis, ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta need väited, mis seonduvad kartserikaristuse ebainimlikkusega.
12.Asjakohatu on kaebaja arutlus selle üle, et kinnipeetavate distsiplinaarkaristusega mõjutamine on „tugevasti amortiseerunud“ ning et justiitsminister on väljendanud seisukohti, mille järgi kavandatakse sellisest lähenemisest tulevikus loobuda. Ringkonnakohus selgitab, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasust hinnates saab kohus lähtuda ikkagi üksnes kehtivast õigusest. Karistuse määramise ajal kehtinud ning ka praegu kehtiva õigusega on kaebaja karistamine kooskõlas. Olukorras, kus kehtiv õigus sellise tegevuse eest karistamise ette näeb, ei saa distsiplinaarkaristust lugeda õigusvastaseks seetõttu, et kinnipeetava arvates on selline lähenemine väär või et keegi on väidetavalt väljendanud seisukohti, mille järgi kavandatakse tulevikus distsiplinaarkaristuste osas lähenemist muuta. Selliselt käitudes toimiks kohus ise õigusvastaselt, sest ta ei rakendaks kehtivat õigust. Neil põhjustel jääb rahuldamata kaebaja taotlus asja menetlusse Justiitsministeeriumi esindaja kaasamiseks.
13.Kaebaja arvates polnud tema käitumine süüline, kuna ta ei teadnud, et talle antakse temale mittekuuluvaid esemeid. Samas ei selgita kaebaja, miks ta need esemed siiski vastu võttis. Asjade saamisel pidi talle selguma, et need ei kuulu talle ning ta oleks saanud need vastu võtmata jätta.
14.Kuna kaebaja on apellatsioonkaebuses ise omaks võtnud, et ta võttis esemed vastu, on asjakohatu tema osutus, et vanglaametnike ettekanded kirjeldavad vaid esemeid üle andnud isikute tegevust, mitte kaebaja tegevust.
15.Kaebaja väidab, et teda ei teavitatud distsipliinirikkumisest koheselt, nagu nõuab VangS § 64 lg 2, sest 21. jaanuaril 2025 toimunud intsidendiga seoses teavitati teda menetlusest alles
19.veebruaril 2025. Samas ei näita kaebaja ära, et tänu sellele võis karistuse määramine olla sisuliselt ebaõige. Sellist võimalust ei näe ka kohus. Mõningane viivitus distsipliinirikkumisest teadaandmisel ei saanud asjas viia ebaõige otsustuseni ning seega ei saa haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt olla see viivitus kaebuse rahuldamise aluseks.
16.Kaebaja seisukoht, et vangla kuritarvitab talle distsiplinaarkaristuste määramise õigust, on sügavalt oletuslik ning ei saa ringkonnakohtu hinnangul paika pidada. Karistamisõiguse kuritarvitamisele võiks viidata see, kui kohtud oleks kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi väga sageli tühistanud. Ringkonnakohtule teadaolevalt see nii ei ole ning seda pole väitnud ka kaebaja. Seega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristused olnud suures osas hoopis õiguspärased ning karistusõiguse kuritarvitamisest rääkida ei saa.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.