Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. juuni 2026, Tartu 3-25-2120
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla 15. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/158 ja 20. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/225/108-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2026. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2026. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele apellatsioonkaebusele vastamiseks määratud tähtaja pikendamisel.
vastustajale
3.Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuli 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 15. mai 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/158 kaebaja süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 8.5.2 rikkumises ja määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse, ning kodukorra punkti 1.6.3 rikkumises ja määras distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta võttis vastu kas teiste kaaskinnipeetavate poolt antud esemeid või siis mõnel muul viisil kinnipeetava kätte saadud peremehetuid esemeid ning karjus vangla ametniku peale ja kasutas korduvalt ebaviisakaid väljendeid.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/158 ja 20. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/108-2 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt tuleb vangistusseaduse (VangS) VangS §-d 63-65 põhiseadusvastaseks, kuna meelevaldne karistamine on põhiseadusega keelatud.
tunnistada
Kaebaja ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vangla kodukorra sätted on amortiseerunud. Vangla ei teavitanud koheselt kaebajat distsiplinaarrikkumisest ning kaebajale ei antud õigust koheselt selgituste andmiseks. Määratud distsiplinaarkaristusel on kaebajale oluline negatiivne mõju, kuivõrd karistuse kehtivusajal ei vabastata teda tõenäoliselt ennetähtaegselt, teda ei lasta avavanglasse, ta ei pääse trennidesse ja huvialaringidesse ning ei saa osaleda perepäeval, üritustel jne. Mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse ära kandmist. Kaebajat on diskrimineeritud tema isiku tõttu ning toimub kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja jaoks keelatud esemete (müsli ja pähklid) leidmist ja kambrist äravõtmist tõendavad nii inspektor-kontaktisiku 16. aprilli 2025. a ettekanne nr 2-25-1209 kui ka ametniku vormikaamera salvestus. 16. aprillist 2025 viibis kaebaja eraldatud lukustatud kambris ning tema liikumis- ja suhtlemisvabadus oli piiratud. Tartu Vangla ei jaga kinnipeetavatele müslit ega pähkleid. Teadaolevalt ei ole kaebaja 2025. a enne vaidlusalust sündmust kauplusest sisseoste teinud. Samad tõendid kinnitavad kaebaja ebaviisakat käitumist 16. aprillil 2025. Käesolev ning mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded näitavad selgelt, et kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäeva eluliste vahendite hankimiseks, on ajas endiselt püsiv ning talle varasemalt määratud distsiplinaarkaristused samade rikkumiste kohta ei ole mõju avaldanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Kaebajat teavitati 6. mail 2025 distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti talle võimalus esitada oma selgitused, kuid ta keeldus sellest. Kaebuse väide, et karistuse mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse kandmist, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta möödumisel selle määramisest arvates, kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist. Ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses viibiva isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui isiku käitumine seda tingib.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 10. veebruari 2026. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et kaebaja ei vaidlustanud tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh seda, et tal oli kambris toiduaineid, mida ta ei olnud soetanud selleks ettenähtud korras, samuti suhtlemist vangla ametnikuga kõrgendatud häälel 16. aprillil 2025.
6.Kaebajat teavitati 6. mail 2025. a distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti talle võimalus anda omapoolseid selgitusi. Seega on vastustaja täitnud VangS § 64 lg-st 2 tuleneva kohustuse.
7.Tartu Vangla kodukorra p 8.5.2 sätestab, et kinnipeetaval on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a kambrikaaslase loal vaadata kambris tema televiisorit või kasutada tema veekeetjat või keeduspiraali). Kodukorra p 1.6.3 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas.
8.Kuna kaebajal ei tohtinud pärast 8. aprilli 2025. a läbiotsimist kambris müslit ja pähkleid olla, on tegemist kas teistelt eluosakonnas viibinud kinnipeetavatelt omandatud või peremehetute toiduainetega. Sellega rikkus kaebaja süüliselt kodukorra punktis 8.5.2 sätestatut. Tõendatud on seegi, te kaebaja karjus ametniku peale ning kasutas tema suhtes korduvalt ebaviisakaid väljendeid, nt „Türa, mida sa näägutab, tõstad selle ülesse kohe, kuradi loom“; käskis nahhui tõmmata, nimetas ametniku tondiks. Nende väljendite kasutamine teise isikuga suhtlemisel liigitub ebaviisaka käitumise alla. Sellega rikkus kaebaja süüliselt kodukorra punktis 1.6.3 sätestatut.
9.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Vanglal on distsipliinirikkumise korral nii otsustuskaalutlus kui ka valikukaalutlus. Asjakohased on vastustaja kaalutlused, et esemete omandamise, laenamise või ajutiselt kasutamiseks võtmise keelamine vähendab võimalust, et kellegi omand saaks kannatada teiste kinni peetavate isikute omavoli all. Samuti on eesmärk ära hoida kinnipeetavate vahelise võlasuhete tekkimist. Nõustuda saab, et kui see on vanglas laialdaselt levinud probleem, siis ei saa seda tähelepanuta jätta, isegi kui kaebaja hinnangul oli tegu ohutu eseme kasutamisega. Kaebaja agressiivset käitumist tuleb käsitada raske rikkumisena. Käitumine leidis aset eluosakonna avatud ajal, mil kinnipeetavad liikusid osakonnas ning kuulsid pealt kinnipeetava käitumist, on kaebaja käitumine otseselt ohuks vangla julgeolekule.
10.Vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendatud, miks on vangla pidanud vajalikuks kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Kaebajat on vangla kodukorra p 8.5.2 rikkumise eest varem korduvalt karistatud, samas ei ole tegemist raske rikkumisega, seega pidas vastustaja eesmärgipäraseks määrata karistuseks kõige leebem meede. Ka kodukorra p 1.6.3 nõuete rikkumise eest on kaebajat varem korduvalt karistatud, viimati 5. detsembril 2024 kartserikaristusega (dtl 119-121). Kergemate karistuste puudulikku mõju ilmestab hästi asjaolu, et kinnipeetav on pärast eelnevatest karistustest teada saamist endiselt jätkanud samalaadsete rikkumiste toimepanemist.
11.Kohus möönis, et distsiplinaarkaristuse õiguslikust regulatsioonist ei tulene, et karistuse kustumine tooks kaasa isiku suhtes igasuguse õigusliku mõju lõppemise. Sellele vaatamata pole põhjendatud seisukoht, et distsiplinaarkaristuse negatiivne mõju tuleks seaduses sätestada. VangS § 65 lg 5 ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv säte, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
Halduskohus on jätnud tõendid hindamata – vastustaja esitatud videosalvestiselt nähtub, et ametnik ajas maha kaebajale kuuluvaid asju ja ei olnud nõus neid üles korjama. Samuti ei teatanud ametnik kaebajat läbiotsimisest, vaid ütles, et vaatab niisama. Kambri läbiotsimine oli õigusvastane. Vangla kodukorra p 8.5.2 on vananenud. Normaalne inimeste vaheline lävimine tähendab ka vanglas üksteise aitamist. Näiteks antakse toitu inimesele, kellel seda ei ole. Kaebaja ei pea abistajate poolt pakutavate esemete vastuvõtmist rikkumiseks. Õige on, et tuleb olla viisakas. Ära ei saa aga unustada, et sama kohustus on ka valvuril. Praegusel juhul ametnik viisakas ei olnud ja käitus lisaks ka provokatiivselt. Ametnik solvas kaebajat esimesena, kui nimetas kaebajat teiste kinnipeetavate juuresolekul rotiks. Kaebus tuleb rahuldada, sest määratud karistus on ebaproportsionaalne ja ebavajalik. Vastustaja oleks saanud olukorra lahendada inimlikult vestlusega, eriti veel, kui kannatanuid asjas ei ole. Kaebajat erikoheldakse ja diskrimineeritakse tema isiku tõttu. Kaebaja mõjutamine amortiseerunud distsiplinaarmenetluse- ja karistamise kaudu on kaebaja väärkohtlemine ja topeltkaristamine. Distsiplinaarkaristusel on mõju isegi siis, kui seda ei pöörata täitmisele. Karistuse kandmisega karistus ei kustu ja see kahjustab kaebaja võimalusi veel 12 kuud. Kartserikaristusel endal on kaebajale ülemäärane kahjulik mõju, kuna sellega piiratakse oluliselt kaebaja õigusi. Seega on VangS § 65 lg 5 asjassepuutuv norm. VangS tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ametniku öeldu ei saa aga kuidagi õigustada kaebaja ebaviisakat käitumist, kuna kaebaja käitus ebaviisakalt ametnikuga juba varem. Asjakohased ei ole kaebaja selgitused selle kohta, et distsiplinaarkaristus avaldab temale mõju ka muudel juhtudel. Kui kehtivale distsiplinaarkaristusele tuginedes tehakse kaebaja suhtes negatiivse iseloomuga otsus, on tal võimalik seda eraldiseisvalt vaidlustada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas põhjalikult distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise reegleid ning kontrollis kaebajale määratud karistuse proportsionaalsust. Samuti põhjendas halduskohus kooskõlas kohtupraktikaga, miks distsiplinaarmenetlust reguleerivad üldnormid ei piira kaebaja õigusi vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
15.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema karistamine oli lubamatu, talle määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne eelkõige selle pikaajalise mõju tõttu ja distsiplinaarkaristuse regulatsioon VangS-s piirab kaebaja õigusi vastuolus põhiseadusega.
16.Kaebaja väidetest ilmneb, et ta põhiosas ei sea kahtluse alla talle etteheidetava teo faktilist kirjeldust. Samuti ei vaidle ta vastu sarnaste rikkumiste toimepanemisele varem, vaid leiab, et talle etteheidetavad teod ei ohusta vangla julgeolekut. Igal juhul ei ole kaebaja hinnangul otstarbekas reageerida tema käitumisele distsiplinaarmenetlusega, kuna see on ressursimahukas ja parema tulemuse saaks kaebajaga vesteldes.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited vastuolulised. Olukorras, kus kaebajat on sarnaste rikkumiste eest varem karistatud, kuid ta jätkas rikkumiste toimepanemist, on ilmne, et kaebajale varem määratud karistused ei mõjutanud teda oma käitumist kontrollima ja hoiduma uue samalaadse rikkumise toimepanemisest. Selles olukorras ei saa pidada distsiplinaarkaristuste kohaldamise eesmärgiga (VangS § 63 lg-d 1 ja 3, § 6 lg 1) vastuolus olevaks ja kaebaja õigusi ülemäära piiravaks kaebajale uue distsiplinaarkaristuse määramist. Raske on näha, kuidas distsiplinaarkaristuse asemel näiteks kaebajaga vestlemine võinuks mõjutada kaebajat oma käitumist muutma. Vastustaja toob asjakohaselt esile, et näiliselt suhteliselt kerge rikkumine oma korduvuse tõttu näitab kaebaja suhtumist teistesse isikutesse ja õiguskorda üldisemalt. Võrreldes teiste VangS § 63 lg 1 distsiplinaarkaristuste kataloogis loetletud mõjutusvahenditega on noomitus leebeim meede. Ülemääraseks ei saa pidada ka ebaviisaka käitumise eest kaebajale määratud kartserikaristust. Kaebajale määratud karistuse tähtaeg jääb lubatud sanktsiooni miinimumi lähedale. Seega ei saa ka karistuse põhjal väita, et karistus ilmselt ei oleks vastavuses rikkumise raskusega olukorras, kus kaebaja varasem karistamine sarnase teo eest ei hoidnud ära uue rikkumise toimepanemist.
18.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, nagu ei oleks halduskohus asjas esitatud tõendeid, eelkõige vastustaja esitatud videosalvestust (dtl 81), õigesti hinnanud. Erinevalt kaebaja väidetust nähtub videosalvestiselt, et kaebaja kambri kontrollimisel kaebaja rahulolematus ja ärritus suurenevad, kuni kaebaja hakkab ametniku peale karjuma ja ka esmasest raevuhoost üle saades jätkab suhtlus ebaviisakalt ja ametnikku halvustades. Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta kasutas ebaviisakaid väljendeid üksnes ametniku provotseerimise tõttu ja pärast seda, kui ametnik nimetas kaebajat rotiks. Vastupidi, ametniku poolt sobimatu väljendi kasutamine toimus alles pärast kaebaja vihapurset ja jätkuvat ebaviisakat suhtlemist ega saanud seetõttu olla kaebaja käitumise põhjuseks. Videosalvestiselt ei ilmne, et ametnik oleks ka muul viisil kaebajat provotseerinud. Kaebaja ärrituse põhjuseks näib olevat temalt toiduainete äravõtmine ja kambris riiete kuivatamiseks tehtud kohanduste keelamine.
19.Põhjendamatu on kaebaja arusaam, et distsiplinaarkaristuse määramine kaebajale etteheidetava teo eest üleüldse ei ole lubatav ja sellist menetlust ning karistusliiki ettenägevad normid on vastuolus põhiseadusega. Vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus sätestab õigusliku aluse distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kinnipeetava suhtes ning vajadusel ka distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Sellist õigust on läbivalt tunnustatud Eesti siseriiklikus kohtupraktikas. Seetõttu olukorras, kus kaebajale konkreetse rikkumise eest määratud karistus ei ole ülemäärane, puudub alus pidada põhiõigusi ülemääraselt piiravaks ka distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristusi ettenägevaid üldnorme.
20.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praeguse asja lahendamisel ei ole asjakohased kaebaja väited ja etteheited distsiplinaarkaristuse täitmise tingimuste ja distsiplinaarkaristuse kustumise 12-kuulisest tähtajast tingitud hilisema mõju kohta. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus aga ei ole sõltuvuses distsiplinaarkaristuse täideviimise õiguspärasusest ega sellestki, kuidas hilisemates otsustustes arvestatakse kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarkaristuse täideviimine riivab ülemääraselt kaebaja õigusi, on kaebajal võimalus selles küsimuses eraldiseisvalt oma õigusi kaitsta.
21.Asja lahendamist ei muuda kaebaja väide, et kaebajat karistatakse tema isiku tõttu. Praeguses asjas esitatud kaebuse lahendamisel on halduskohus kontrollinud, kas distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes viidi läbi õiguspäraselt ja kas määratud distsiplinaarkaristused on rikkumise asjaolusid arvesse võttes proportsionaalsed. Vastates neile küsimustele jaatavalt, andis halduskohus muu hulgas hinnangu sellelegi, kas
menetluse läbi viinud vastustaja ametnik on käitunud kaebaja suhtes eelarvamuslikult või teinud distsiplinaarkaristuse määramisel ilmse kaalutlusvea. Selliseid rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ilmnenud. Kaebaja isegi ei ole osanud täpsemalt esile tuua, miks praegusel juhul tuleks asuda vastupidisele seisukohale. Kaebaja üldisest etteheitest ei saa järeldada, et praegusel juhul ei olnud menetlus õiguspärane.
22.Kohus ei saa kaebuse lahendamisel kontrollida ega anda hinnangut sellele, kas vastustaja tegutseb otstarbekalt kinnipeetavate suhtes distsiplinaarmenetlusi läbi viies ja karistusi määrates. Olukorras, kus kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ebaproportsionaalselt range, ei anna karistuse tühistamiseks alust see, kui kaebaja hinnangul oleks otstarbekas rakendada muid mõjutusvahendeid. Kohtul ei ole õigust hinnata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, kui kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).
23.Kaevatava käskkirja tühistamiseni ei vii seegi, et kaebaja hinnangul ei ole tema teod ohuks vangla julgeolekule ja et seetõttu võis ta teiselt kinnipeetavalt toitu vastu võtta. Kaebaja suhtumine, et vanglas kehtivaid reegleid tuleb täita üksnes siis, kui see on kaebaja hinnangul põhjendatud, viitab hoopiski sellele, et kaebaja ei ole valmis õiguspäraselt käituma. Selliselt on kaebaja oma suhtumise tõttu potentsiaalseks ohuks vangla julgeolekule ning vastustajale ei ole etteheidetav, et vangla pidas otstarbekaks reageerida ka esmapilgul väheohtlikule rikkumisele distsiplinaarkaristuse määramisega.
24.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
25.Kaebaja esitas vastuväite kohtu tegevusele, leides, et ringkonnakohus põhjendamatult pikendas vastustajale apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks määratud tähtaega. Kaebaja ei ole rahul sellega, et vastustaja krooniliselt ei suuda tähtaegadest kinni pidada ja kohus võimaldab vastustajale erikohtlemist. Ringkonnakohus ei ole kaebaja vastuväidet lahendanud enne otsuse tegemist. Seetõttu tuleb vastuväide lahendada otsusega. Kaebaja vastuväide jääb rahuldamata. Vastustajale määratud tähtaja pikendamine ei kahjustanud kaebaja õigusi kohtumenetluses ega toonud kaasa viivitust apellatsioonimenetluses. Ka juhul, kui vastustaja esitanuks vastuse talle algselt määratud tähtaja jooksul, ei oleks ringkonnakohus jõudnud kaebaja apellatsioonkaebust varem läbi vaadata. Erinevalt kaebaja väidetust ei ole tavaline, et vastustaja ei suuda ringkonnakohtu määratud tähtaega järgida ja taotleb selle pikendamist. Praegusel juhul selgitas vastustaja arusaadavalt, miks tähtaja jooksul vastuse esitamine ei olnud võimalik. Ringkonnakohus hindas kõiki toodud asjaolusid kogumis ega näe põhjust oma varasema seisukoha muutmiseks. Vastustajale määratud tähtaja pikendamine oli põhjendatud, kaebaja vastuväide jääb rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.