Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
16. juuni 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4501
Haldusasi
X-i kaebus Põhja-Tallinna Valitsuse 17. septembri 2025. a, 10. novembri 2025. a ja 18. novembri 2025. a otsuste tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja taotlused uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2026. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna linn
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Keelduda X-i kaebuse haldusasjas nr 3-25-4501 täiendamisest nõuetega Tallinna Halduskohtu ja Tallinna linna tekitatud kahju hüvitamiseks.
Tagastada X-i apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2026. a otsuse peale haldusasjas nr 3-25-4501 läbivaatamatult selle esitajale.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja usaldusühingu Y nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 49 lg 6, § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
X esitas Põhja-Tallinna Valitsusele 15.09.2025 taotluse sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks seoses kulutusega toidulisandi (B-rühma vitamiinide) soetamiseks (9,25 eurot). Põhja-Tallinna Valitsus vastas 17.09.2025 e-kirjaga, et X-il on sissetulekust sõltuva toetuse piirnorm 350 eurot 2025. a-ks juba saadud ning retseptiravimite erandkorras kompenseerimiseks peab kulutatud summa olema vähemalt 10 eurot.
2.X esitas Põhja-Tallinna Valitsusele 17.11.2025 taotluse sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks seoses kulutusega toidulisandi (D-rühma vitamiinide) soetamiseks (7,46 eurot)
3-25-4501 ning palus arvata 2025. a viimasel kolmel kuul ostetud toidulisandid 2026. a arvestusse. Põhja-Tallinna Valitsus vastas 18.11.2025 e-kirjaga, et sissetulekust sõltuvat toetust saab taotleda maksimaalselt üks kord kuus eelneval ja jooksval kuul tehtud põhjendatud kulude kompenseerimiseks ning minimaalselt summas 10 eurot. Seega saab 2026. a jaanuaris taotleda toetust 2025. a detsembris ja 2026. a jaanuaris tehtud kulutuste eest.
3.X esitas Põhja-Tallinna Valitsusele 07.11.2025 taotluse 2025. a novembri eest toimetulekutoetuse maksmiseks. Põhja-Tallinna Valitsus määras 10.11.2025 otsusega X-ile toimetulekutoetuse 325,58 eurot. Toetuse määramisel võeti aluseks sissetulek 0 eurot, eluasemekulud 125,58 eurot ja perekonna arvestuslik toimetulekupiir 200 eurot.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 04.12.2025 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega tühistada Põhja-Tallinna Valitsuse 17.09.2025, 10.11.2025 ja 18.11.2025 otsused ning kohustada Tallinna linna vaatama kaebaja 15.09.2025, 07.11.2025 ja 17.11.2025 taotlused uuesti läbi. Tallinna linnal on kohustus hüvitada kaebajale taotletud ravimid ja maksta talle toimetulekutoetust suuremas ulatuses. Kaebajal lõppesid sügisel eelmisel aastal ostetud ravimid ja ta peab vahel ostma ka meditsiinilist hapnikku. Varasemalt on kaebajale ravimeid hüvitatud. Kaebaja sai ravimite ostmiseks raha tuttavalt ja ostis ravimid pooleks aastaks ette, kuna sai need soodushinnaga. Kaebaja ei ole saanud vastust ravimite kompensatsioonist keeldumise kohta. Toimetulekutoetuse määramisel on kaebaja (kommunaal)kuludega arvestatud üksnes osaliselt.
4.Tallinna linn palus 19.12.2025 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuigi 17.09.2025 ja 18.11.2025 e-kirjad ei vasta haldusakti vorminõuetele, on need sisuliselt siiski õiguspärased.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2026 otsusega X-i kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastustaja 17.09.2025 ja 18.11.2025 e-kirjad on haldusaktid, millega lahendati kaebaja taotlused. Need haldusaktid ei vasta vorminõuetele (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 4, § 57) ning on seetõttu formaalselt õigusvastased. Haldusaktidest on siiski aru saada, et need andis Tallinna linn, ja vaidlustamisviite puudumine ei ole takistanud kaebeõiguse teostamist. Seega ei saanud vorminõuete rikkumine mõjutada asja sisulist otsustamist. Sissetulekust sõltuva toetuse maksmist reguleerib sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 alusel kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 26 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 26). Sissetulekust sõltuvat toetust määratakse ja makstakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sätestatud alustel (määruse nr 26 § 14 lg 1). Toetust makstakse majandusraskustesse sattunud inimeste ja perede toetamiseks ennekõike inimese või pere tehtud põhjendatud kulude (määruse nr 26 § 14 lg 2) osaliseks või täielikuks hüvitamiseks. Toetust saab taotleda üks kord kalendrikuus dokumentaalselt tõendatavate kulude alusel, mille suurus on vähemalt 10 eurot taotluse kohta ja mis on tehtud taotluse esitamise kalendrikuul või sellele eelnenud kalendrikuul (määruse nr 26 § 14 lg 4). Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2022 määruse nr 39 „Sotsiaaltoetuste määrad“ (määrus nr 39) § 2 p 2 kohaselt on sissetulekust sõltuva toetuse määraks täisealisele inimesele kuni 350 eurot kalendriaastas. Kaebaja palus 15.09.2025 ja 17.11.2025 taotlustes hüvitada kulud toidulisanditele (vitamiinid). Tallinna linn jättis taotlused rahuldamata, sest summad jäid alla 10 euro, tegemist ei olnud ravimitega ning kaebajal oli juba täitund 2025. a-l makstava toetuse piirmäär 350 eurot. Eelarve piiratust arvestades on kohalikul omavalitsusel õigus seada piiranguid täiendava sotsiaaltoetuse maksmisele. Halduskohtu hinnangul ei ole iseenesest 2(5)
3-25-4501 välistatud vitamiinide kui toidulisandite kulude hüvitamine, sest vitamiinid vastavad ravimi tunnustele (vt ravimiseaduse § 2 lg 1). Samuti annab määruse nr 26 § 14 lg 4 vastustajale kaalutlusõiguse kalduda põhjendatud juhul sättes toodust kõrvale. Vastustaja jättis kaebaja taotlused siiski õiguspäraselt rahuldamata, kuna kaebajal oli täitunud määruse nr 39 § 2 p-s 2 sätestatud piirmäär 350 eurot ning kuna kaebaja ei esitanud tõendeid või põhjendusi, et toidulisandite (vitamiinide) hüvitamine on tarvilik tema tervise säilitamiseks ja taastamiseks (määrus nr 26 § 14 lg 2). Kaebaja põhjendused selle kohta, et ta ostis toidulisandid soodushinnaga ja suuremas koguses ette ära, ei ole mõjuvaks põhjuseks nende kulutuste kompenseerimiseks määruse nr 26 alusel. Toimetulekutoetuse taotluses märkis kaebaja enda eluasemekuludeks 585,50 eurot ning tõi täiendavalt välja kahe täiteasja kulud, nõude Maksu- ja Tolliametilt ning ka üürivõlgnevuse. Toimetulekutoetuse määramisel võttis vastustaja kaebaja puhul õigesti toimetulekupiiriks 200 eurot (vt SHS § 131 lg 3 ja 2024. a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p 2) ning arvestas SHS § 133 lg 6 alusel kehtestatud Tallinna Linnvolikogu 16.12.2021 määruse nr 31 „Toimetulekutoetuse määramisel aluseks võetavate eluasemekulude piirmäärad“ § 13 p-de 1, 4, 7, 8, 11 ja 15 alusel eluasemekuludega kokku 125,58 eurot, mis on ka dokumentaalselt tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud kuludokumente, mis võimaldaks võtta eluasemekulusid arvesse kaebaja soovitud ulatuses. SHS § 133 lg 1 ei võimalda arvata eluasemekulude hulka varasemaid võlgnevusi ega muid kaebaja välja toodud nõudeid ja kohustusi. Usaldusühingu Y (kaebaja on täisosanik) arve ei tõenda kaebaja eluruumiga seotud täiendavaid kulusid. Toimetulekutoetuse eesmärgiks ei ole hüvitada kõikvõimalikke kulusid, mida inimene kannab (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2024 otsus nr 3-24-214, p 26).
6.X palub 27.03.2026 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja palus 17.11.2025 sissetulekust sõltuva toetuse taotluses arvata taotletud kulud 2026. a arvestusse, mitte ei soovinud ta kulutuste hüvitamist suuremas ulatuses kui oli 2025. a eest ette nähtud. Kaebajal olid 2025. a novembriks ravimid lõppenud ning tal oli vaja osta silmatilkasid ja meditsiinilist hapnikku. Kaebajale teadaolevalt on ka teistele toetuse taotlejatele hüvitatud jaanuarikuus eelmise aasta viimasel kolmel kuul kantud kulutused. Kaebajal tuleb tasuda iga kuu üüri 350 eurot ehk ta ei saa eluruumi kasutada tasuta. Samuti on jäetud arvestamata kaebaja taotletud remondikuludega. Kaebaja soovib tema kaebuse lahendanud halduskohtu kohtuniku ja vastustaja poolt tekitatud kahju hüvitamist, kuna kaebaja jäi 2025. a novembris ilma igasuguse toetuseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel tuleb apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel lähtuda apellandi faktiväidetest (nt Riigikohtu 12.03.2026 määrus nr 3-23-2768, p 16; 28.01.2021 määrus nr 319-1282, p 13). Ringkonnakohus leiab, et X-i apellatsioonkaebus tuleb eeltoodud alusel tagastada, sest selle eduväljavaated on olematud.
8.X-i 15.09.2025 ja 17.11.2025 taotlused (dtl 153–156; dtl 91–94; dtl 118–123) sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks (s.o eeskätt soetatud vitamiinide ja remondimaterjalide kompenseerimiseks) on Põhja-Tallinna Valitsus jätnud rahuldamata vastavalt 17.09.2025 ja 3(5)
3-25-4501 18.11.2025 e-kirjadega (dtl 157; dtl 127). Ehkki kaebaja taotluste rahuldamata jätmise kohta oleks tulnud Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) § 10 lg 4 kohaselt vormistada nõuetekohased haldusaktid (vt ka alates 14.06.2026 kehtiv määruse nr 26 § 14 lg 1 teine lause), võib halduskohtuga nõustuda, et nimetatud vormiviga ei saanud siiski mõjutada asja otsustamist ning see ei ole takistanud ka kaebaja õiguste kaitsmist. Vastuste kohaselt keelduti X-ile sissetulekust sõltuva toetuse maksmisest, sest toetuse aastane piirmäär 350 eurot (vt määruse nr 39 § 2 p 2) oli juba täitunud ja tegemist ei olnud retseptiravimitega, mida oleks põhjendatud kompenseerida erandkorras, s.o maksimaalmäärast suuremas ulatuses (vt määruse nr 26 § 14 lg 3 p 2). Samuti on vastustes välja toodud, et minimaalne kulu taotluse kohta peab olema 10 eurot (vt määruse nr 26 § 14 lg 4). Vastustaja on 18.11.2025 vastuses täiendavalt selgitanud, et toetust saab taotleda üks kord kuus eelneval ja jooksval kuul tehtud põhjendatud kulude kompenseerimiseks (vt määruse nr 26 § 14 lg 4). Seega ei ole 2025. a novembris võimalik taotleda toetust 2026. a jaanuari eest (s.o järgmise kalendriaasta toetuse piirmäära arvelt).
9.Vaidlust ei ole selles, et X-i 15.09.2025 taotluse esitamise ajaks oli määruse nr 39 § 2 pga 2 täisealisele inimesele kehtestatud sissetulekust sõltuva toetuse maksmise piirmäär 350 eurot kalendriaastas kaebaja puhul juba täitunud. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja taotles toidulisandite (vitamiinide), mitte retseptiravimite soetamiseks tehtud kulude kompenseerimist. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja toetuse maksmist reguleerivaid sätteid, on vastustaja jätnud kaebajale sissetulekust sõltuva toetuse õigesti määramata. Vaatamata sellele, et asjaomased normid jätavad vastustajale kaalutlusõiguse hüvitada tehtud kulutusi nii vitamiinidele kui ka hädavajalikeks remonttöödeks (määruse nr 26 § 14 lg 2 kohaselt võivad need olla põhjendatud kuluks, sest sarnaselt ravimitele aitavad vitamiinid kaasa tervise säilitamisele ja taastamisele ning puhta joogivee saamiseks vajaliku kraani vahetus võib kujutada erakorralist juhtumit selle sätte tähenduses) ning samuti on vastustajal võimalik kalduda kõrvale nii piirmääradest kui ka arvesse võetavast perioodist (määruse nr 26 § 14 lg 3 p 2 võimaldab põhjendatud juhtudel määrata toetust ka maksimaalmäära ületavas summas ning määruse nr 26 § 14 lg-s 4 sisalduv „ennekõike“ lubab erandina hüvitada ka alla 10 euro jäävaid või pikema perioodi jooksul tehtud kulusid), ei olnud siinsel juhul selleks ilmselgelt alust.
10.Toetuse aastane piirmäär on kehtestatud vastustaja kulude planeerimiseks, sest tegemist on linna eelarvest makstava toetusega (vt määruse nr 24 § 7 lg 2 p 2). Määruse nr 26 § 14 lg-t 4 ja määruse nr 39 § 2 p 2 ei saa tõlgendada viisil, et toetuse maksmise piirmäära on lubatud ületada järgmise kalendriaasta piirmäära arvelt. Hädavajaduse korral on piirmäära ületamine määruse nr 26 § 14 lg 3 p 2 kohaselt lubatud, kuid vitamiinide soodsalt varuks ostmine või väidetavalt hädavajaliku kraani asemel täpsustamata remondimaterjalide või muude kaupade (nt liimid, patareid, lahusti, teip) soetamine selliseks juhtumiks ei liigitu. Toetuse n-ö ette ära kasutamine on välistatud juba ainuüksi põhjusel, et abi võib saada üksnes inimene, kelle tegelik ja rahvastikuregistrisse kantud elukoht on Tallinna linn (vt määruse nr 24 § 4 lg 1 esimene lause ja määruse nr 25 § 1 lg 1 teine lause), kuid ei ole võimalik ette teada, kas need toetuse maksmise tingimused oleksid ka järgmisel kalendriaastal täidetud. Asjaolust, et kaebajale teadaolevalt on vastustaja teatud juhtudel hüvitanud kulutusi ravimitele ka rohkem kui üks kuu tagantjärele (s.o jaanuaris makstud toetust eelmise 2–3 kuu ravimikulude hüvitamiseks), ei tulene kaebajale samuti õigust nõuda ravimikulude hüvitamist tulevaste perioodide võimalike toetuste arvelt. Õigus konkreetse kalendriaasta toetussummale saab tekkida alates selle kalendriaasta algusest, kuid mitte varem.
11.X-i 07.11.2025 toimetulekutoetuse taotluse (dtl 60–61) lahendas Põhja-Tallinna Valitsus 10.11.2025 otsusega (dtl 66–67), millega määrati 2025. a novembri 4(5)
3-25-4501 toimetulekutoetuse summaks 325,58 eurot (toimetulekupiir 200 eurot + kommunaalkulud 125,58 eurot – sissetulek 0 eurot). Toimetulekupiiri, arvesse võetud elektri- ja kommunaalkulude arvete ning sissetuleku puudumise osas ei ole vaidlust. Toimetulekutoetuse määramisel on vastustaja jätnud arvesse võtmata usaldusühingu Y üüriarve (dtl 62) summas 350 eurot (lisaks võlgnevus 117 975 eurot) ning kohtutäituri nõuded. Kohtud on kaebajale korduvalt selgitanud, et nõue kohustada vastustajat arvestama eluasemekulude hulka kaebajaga seotud usaldusühingu Y esitatud üüriarved (sh väidetav võlgnevus) on selgelt põhjendamatu, sest neid ei saa SHS § 133 lg-test 7 ja 8 tulenevalt toimetulekutoetuse määramisel arvesse võtta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2025 määrus nr 3-25-353, p-d 9 ja 11; 19.12.2024 otsus nr 3-23-2644, p-d 11 ja 13). Vastustajal ei olnud mh alust võtta arvesse X-i kohustusi, mille sissenõudmiseks on tema suhtes algatatud täitemenetlused. Toimetulekutoetuse maksmise eesmärk on tagada inimesele minimaalsed rahalised vahendid, kui tema sissetulek ei ole pärast vältimatute kulude tegemist (nt elatise maksmine, eluasemekulude kandmine) enam toimetulekuks piisav. Toetust ei maksta selleks, et kaebajal oleks võimalik katta oma võlgnevused või seaduses nimetamata kohustused. SHS § 133 lg-st 1 tulenevalt võetakse täitemenetluse seadustiku §-de 131 ja 132 kohaselt kinni peetud summasid arvesse taotleja eelmise kuu netosissetulekute arvestamisel. Praegusel juhul oli kaebaja SHS § 133 lg-s 2 nimetamata sissetulek 2025. a oktoobris 0 eurot ning kohtutäitur ei ole kinnipidamisi teinud, mistõttu ei pidanud vastustaja nende täiteasjadega ka arvestama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2025 määrus nr 3-25-353, p 12). Kokkuvõttes ei ole kaebajale 2025. a novembri eest makstud toimetulekutoetust õigusaktides ettenähtust väiksemas ulatuses.
12.X on apellatsioonkaebuses soovinud täiendavalt esitada Põhja-Tallinna Valitsuse ja Tallinna Halduskohtus asja menetlenud kohtuniku vastu valuraha maksmise nõuded seoses kaebajale tervisekahju tekitamisega seeläbi, et kaebaja jäeti ilma igasuguse rahalise toetuseta. Kaebuse muutmine eeldab HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 kohaselt esiteks, et kaebus peab muudetud kujul olema lubatav, ning teiseks, et kaebuse muutmine on kohtu hinnangul kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamine oleks iseenesest lubatav, kuid kaebuse täiendamist ei saa siiski pidada otstarbekaks, sest hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebuse täiendamist ilma eduväljavaadeteta nõudega ei saa pidada otstarbekaks. Kaebajat ei ole jäetud 2025. a novembris igasuguse abita, vaid talle on 10.11.2025 otsusega makstud toimetulekutoetust 325,58 eurot ning praeguses asjas on tuvastatud, et see otsus oli õiguspärane. Järelikult puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mis on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks tingimuseks. Õigusemõistmise käigus väidetavalt tekitatud kahju hüvitamine eeldab RVastS § 15 lg-st 1 tulenevalt, et kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Praegust haldusasja menetlenud kohtunikku ei ole kuriteos süüdi mõistetud ning halduskohtul puudub pädevus tuvastada, kas kohtunik on kuriteo toime pannud (nt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Seega ei saaks kumbagi kahju hüvitamise nõuet ilmselgelt rahuldada.
13.Eeltoodu põhjal ning HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus X-i apellatsioonkaebuse läbivaatamatult selle esitajale. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt loetakse, et X ei ole Tallinna Halduskohtu 09.03.2026 otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud.
14.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja usaldusühingu Y nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.