X kaebus Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2024. a ehitusloa tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja v.adv Veiko Viisileht Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Karin Mägi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viimsi valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viimsi valla apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-24-938 tehtud Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
2.Mõista Xlt Viimsi valla kasuks välja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulu 20 eurot ning jätta muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, ent asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-24-938 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes tema kinnistu vahetusse naabrusesse jalgpallihalli rajamiseks antud Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2024 ehitusloa tühistamist. Kaebaja hinnangul oli ehitusluba õigusvastane eelkõige järgmistel põhjustel: a) ehitusprojektis on hoonele kavandatud kuni 320 pealtvaatajat mahutav siserõdu, ent detailplaneeringu kohaselt oli lubatud rajada treeninghall, mitte pealtvaatajatega võistluste korraldamiseks kasutatav hoone; b) jalgpallihalli juurde on selle kasutajate arvu arvestades kavandatud põhjendamatult vähe parkimiskohti; c) kavandatud ei ole meetmeid treeningute ja üritustega kaasneva müra leevendamiseks ja valgusreostuse vähendamiseks; d) ehitusprojektis kavandatud sademevee ärajuhtimise lahendus ei ole piisav; e) ehitusloa andmisel ei ole jalgpallihalli kõrguse vähendamiseks kaalutud detailplaneeringus ette nähtud võimalust rajada hall kolmemeetrisesse süvendisse ning hall varjab oma kõrguse tõttu sügis-talvisel perioodil liialt kaebaja kinnistule langevat päikesevalgust.
2.Tallinna Halduskohus tegi 23.12.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata, ent mõistis Viimsi vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 043 eurot. Halduskohus lükkas täielikult tagasi kaebaja etteheited, mis puudutasid parkimiskohtade arvu, müra- ja valgusreostuse leevendamise meetmeid ning sademevee ärajuhtimise lahendust. Hoone funktsiooni ja sellesse kavandatava rõdu osas sedastas halduskohus muu hulgas kohtumenetluses vastustajalt saadud selgitustest lähtudes, et tegemist ei ole siiski võistluste pealtvaatajatele mõeldud rõduga, ent leidis samas, et rõdu olemust ja funktsioone ei olnud arusaadavalt selgitatud ehitusprojektis ega ehitusloas. Ka jalgpallihalli kõrgusega (süvendi sügavusega) seoses tõdes halduskohus, et sellekohase kaalutlusõiguse teostamist ei olnud vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjendatud, ent vastustaja oli siiski asjaomase kaalumise läbi viinud ning teinud põhjendatud valiku, mistõttu ei ole ehitusluba materiaalselt õigusvastane. Halduskohus leidis, et kuivõrd nii rõdu funktsioon kui ka hoone süvendamise ulatuse kaalutlused selgusid olulisel määral alles kohtumenetluses, tuleb HKMS § 108 lg 6 1 alusel vastustajalt välja mõista kaebaja menetluskulud, milleks on kaebuselt ja ühelt esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv, registripäringute eest tasutud riigilõiv ning osa õigusabikuludest. Õigusabikulude osas tõdes halduskohus, et kaebaja kanda jäävad need kulud, mis seonduvad rahuldamata jäetud korduva esialgse õiguskaitse taotluse koostamisega ning lisaks tuleb analoogia alusel HKMS § 108 lõikega 1 1 vähendada väljamõistetavaid õigusabikulusid umbes 1/3 võrra, sest kui kaebaja oleks osalenud aktiivsemalt haldusmenetluses, oleks võinud valla esitamata jäänud kaalutlused ja põhjendused olla vastusena kaebaja muredele kajastatud ehitusloa andmise otsuses või muudes dokumentides ehk osaliselt on kaebaja õigusabikulud seega tingitud tema enda tegematajätmisest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.Viimsi vald esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus menetluskulude jagamist puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus, 2(6)
3-24-938 millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda või teise võimalusena vähendada oluliselt välja mõistetavaid menetluskulusid. Vastustaja leiab, et HKMS § 108 lg 61 alusel kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna tegemist ei olnud olukorraga, kus halduskohus oleks jätnud kaebuse rahuldamata eelkõige vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustele tuginedes. Vastustaja osutab ka sellele, et konkreetsed etteheited, millele vastustaja kohtumenetluses täiendavate selgitustega vastas, esitas kaebaja alles kohtumenetluses, kuigi ta oleks saanud need esitada juba haldusmenetluses, millisel juhul oleks vastustaja saanud neid küsimusi ehitusloas põhjalikumalt käsitleda. Vastustaja selgitab ka, et vastused kohtumenetluses esitatud kaebaja etteheidetele tulenesid tegelikult ehitusloa aluseks olevast projektist – eelkõige ei olnud projektis ette nähtud kaebaja väidetavaid pealtvaatajatele mõeldud tribüüne. Ka maapinna süvendamise soovituslikkus ja mitte kohustus tulenes juba detailplaneeringust ning geoloogilise uuringu dokument andis vastuse küsimusele, miks ei saanud maapinda suuremas ulatuses süvendada. Vastustaja hinnangul ei olnud vaidlustatud ehitusloal olulisi põhjendamispuudusi. Vastustaja meelest tuleks menetluskulude jagamisel arvesse võtta sedagi, et kaebaja ei saavutanud kaebuse eesmärki vähimalgi määral. Viimaks märgib vastustaja, et menetluskulude selline jagamine oli talle täiesti prognoosimatu ning kaebaja menetluskulud on igal juhul põhjendamatult suured.
4.Kaebaja esitas seisukoha, paludes jätta halduskohtu ostus muutmata ning leides, et HKMS § 108 lg 61 kohaldamise eeldused olid täidetud, sest ehitusluba oli oluliste põhjendamispuudustega ja ilma kohtumenetluses esile toodud põhjendusteta tulnuks see tühistada. Kaebaja arvates nähtus ehitusprojektist selgelt, et hallis võib viibida korraga kuni 340 pealtvaatajat, kellest 320 inimest rõdul, ning ehitusluba ega ehitusprojekt rõdu olemuse ja funktsioonide kohta mingeid selgitusi ei sisaldanud, vaid neid selgitas vastustaja alles kohtumenetluses. Vastustaja on seda olulist põhjendamispuudust kohtumenetluses ka ise sõnaselgelt möönnud kaebusele 14.05.2024 esitatud vastuses. Ka hoone süvendi sügavuse osas leidis halduskohus õigesti, et kuigi detailplaneering andis kaalutlusõiguse kuni 3meetrise süvendi rajamiseks hoone visuaalse mahu vähendamiseks, ei nähtu ehitusloast ühtki kaalutlust, miks rajati vaid 1-meetrine süvend. Alles kohtumenetluses selgitas vastustaja, et pole plaaninud jalgpallihalli rajamist kolme meetri sügavusele, arvestades sellega kaasnevaid lisakulutusi. Vastavat põhjendamispuudust on vastustaja möönnud ka halduskohtule 29.11.2024 esitatud seisukohas. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et enne kohtumenetlust ei olnud vastustajale teada kaebaja konkreetsed etteheited, kuna kaebaja oli need esitanud juba detailplaneeringu avalikul väljapanekul. Viimaks peab kaebaja põhjendamatuks vastustaja väidet, et kaebaja õigusabikulud on ülepaisutatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et HKMS § 108 lg 61 alusel kaebaja menetluskulude vastustajalt välja mõistmine ei ole siinsel juhul põhjendatud. Osundatud sätte kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. HKMS § 108 lg 61 kohaldamise eelduseks on niisiis haldusakti olulised põhjendamispuudused, mitte igasugused põhjendamispuudused, ebakõlad, vastuolud või küsitavused vaidlustatud haldusakti põhjendustes. See säte näeb ette erandi HKMS § 108 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, mille kohaselt jäävad menetluskulud kaotaja kanda. Erandit tuleb tõlgendada kitsalt. HKMS § 108 lg 61 saab kuuluda kohaldamisele juhul, kui tühistamiskaebusega vaidlustatud haldusakti põhjendamispuudused on sedavõrd tõsised, et kohtumenetluses 3(6)
3-24-938 vastustaja esile toodud täiendavate põhjendusteta tuleks haldusakt põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu tühistada. HKMS § 108 lg 6 1 eesmärk on ühelt poolt vältida iseenesest õige otsuse tühistamist pelgalt põhjusel, et haldusorgan ei ole haldusakti põhjenduses nõuetekohaselt esile toonud kõiki asjaolusid ja kaalutlusi, millest ta otsuse tegemisel tegelikult juhindus, ning teisalt hüvitada kaebajale menetluskulud, mida nõuetekohaseid põhjendusi sisaldava haldusakti andmise korral ei oleks talle tõenäoliselt tekkinud näiteks põhjusel, et sel juhul ei oleks ta haldusakti vaidlustanud või oleks piirdunud selle vaidlustamisel muude argumentidega. Ringkonnakohtu hinnangul siinsel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
6.Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses heitnud vastustajale põhjendamiskohustuse rikkumist ette kahes aspektis. Esiteks leidis halduskohus, et vaidlustatud ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektis või ehitusloa andmise otsuses ei olnud arusaadavalt selgitatud rõdu olemust ja funktsioone. Teiseks heitis halduskohus ette seda, et vaidlustatud otsuses ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud, millistel kaalutlustel otsustati rajada jalgpallihall 1 meetri sügavusse süvendisse, olgugi et detailplaneering lubas rajada selleks kuni 3-meetrise süvendi, millisel juhul oleks jalgpallihalli kõrgus maapinnast olnud väiksem ning see oleks varjanud vähemal määral kaebaja kinnistule langevat päikesevalgust. Kummaski aspektis ei saa ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud ehitusloale ette heida olulisi põhjendamispuudusi HKMS § 108 lg 61 tähenduses.
7.Ehitusloa puhul tuleb silmas pidada, et selle andmisel ei tee pädev haldusorgan valikut erinevate võimalike ehituslike lahenduste vahel, vaid kontrollib ehitusloa taotlusest ja sellele lisatud ehitusprojektist lähtudes eelkõige ehitusseadustiku (EhS) §-s 44 sätestatud ehitusloa andmisest keeldumise aluste esinemist. Halduskohtu etteheide rõdu olemust ja funktsiooni puudutavate selgituste puudulikkuse osas seondub küsimusega, kas kavandatav ehitis vastas detailplaneeringule ehk kas esines EhS § 44 punktis 1 sätestatud alus ehitusloa andmisest keeldumiseks. Ringkonnakohus tõdeb, et olukorras, ehitusloa menetlusse kaasatud isikud ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid, miks ehitusloa taotluse esemeks olev ehitusprojekt detailplaneeringule ei vasta, tuleb ehitusloa andmiseks pädeval haldusorganil ehitusloas selgitada projekti kooskõla detailplaneeringuga juhtudel, kui projektist nähtuvad vähemalt esmapilgul selged ja tõsised vastuolud. Siinsel juhul osutas kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses sellele, et ehitusloa saanud ehitusprojekti ventilatsiooni ja tuleohutuse osades kajastus asjaolu, et hoones saab viibida kuni 500 inimest, neist 320 siserõdul, samas kui detailplaneeringu kohaselt planeeriti rajada treeninghall, kuhu „ei kavandata tribüüne või muid võistluse ja ürituste pealtvaatajate vastuvõtmiseks mõeldud funktsioone“. Asjaolu, et teatavat ehitist on võimalik ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektis mitte kajastatud väikesemahuliste muudatustega hakata kasutama mingisugusel algselt kavandatust erineval eesmärgil, sh nii, et ehitises viibiks planeeritud kasutusfunktsiooniga võrreldes oluliselt rohkem inimesi, ei ole iseenesest asjaolu, mille alusel saaks väita, et ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringule. Vaidlust ei ole selles, et ehitusprojektis nähti ette rõdu ehitamine, ent ehitusprojektist ei tulenenud kuidagi, et rõdule paigaldatakse tribüünid või muu pealtvaatajate vastuvõtmise funktsiooni täitmiseks vajalik atribuutika. Kohtumenetluse käigus täpsustas vastustaja, et rõdu mõõtusid ja hoone konstruktsioonielementide (fermide) paigutust arvestades ei ole tribüünide paigaldamine sinna ka võimalik. Hoones, sh rõdul viibivate inimeste suurimat võimalikku arvu on käsitletud ehitusprojekti osades, mis puudutavad ventilatsiooni ning tuleohutust. On mõistlik ega ole detailplaneeringuga vastuolus planeerida hoone need osad selliselt, et vajaduse korral on võimalik hiljem kasvõi ajutiselt ehitist hakata kasutama mingisugusel sellisel eesmärgil, mis hõlmab planeeritud tavakasutusega võrreldes suuremat inimeste arvu. Seega ei olnud tegemist sellise ebakõlaga ehitusloa taotlusele lisatud ehitusprojekti ja detailplaneeringu vahel, mida oleks vastustajal tulnud omal algatusel ja ilma 4(6)
3-24-938 ehitusloa taotluse menetlusse kaasatud isikute vastuväideteta ehitusloa andmisel tingimata selgitada. Asjaolu, et ehitise ventilatsiooni ja tuleohutusmeetmete planeerimisel on hoone mõõtmetest ja põhifunktsioonist (spordihall) lähtudes arvestatud võimalikult suure seal viibivate inimeste arvuga, ei saa järeldada, et tegemist on detailplaneeringus kirjeldatust erineva kasutusotstarbega hoonega. Seejuures on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 9.7 õigesti osutanud sellele, et nõuet, et jalgpallihalli kasutataks üksnes detailplaneeringus ette nähtud eesmärgil, on asjakohane reguleerida kasutusloaga. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli ehitusloa menetlusse nõuetekohaselt kaasatud, ega ka selles, et ta esitas selles menetluses vaid üldise märkuse, et ta ei soovi „antud üledimensioneeritud ja koledat ehitust enda naabrusesse“. Ringkonnakohtu hinnangul saaks rõdu olemuse ja funktsiooni ehitusloas selgitamata jätmist olulise põhjendamispuudusena käsitada siis, kui kaebaja oleks menetluse käigus sellele kui võimalikule vastuolule osutanud ning vastustaja oleks sellele reageerimata jätnud. Kaebaja üldsõnalise vastuväite pinnalt ei pidanud vastustaja – mõistes ise, et ei kavatse hakata halli pealtvaatajatega võistluste korraldamiseks kasutama, nagu see ka detailplaneeringu seletuskirjast tulenes – hakkama siiski ehitusloas põhjendama, et ehitusprojekti ventilatsiooni- ja tuleohutuse osades näidatud maksimaalne hoones viibivate inimeste arv ei tähenda vastupidist. Selle selgituse võis vastustaja anda kohtumenetluse, kus kaebaja sellekohase küsimuse tõstatas. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et tema vastuväited olid vastustajale teada juba detailplaneeringu menetlusest. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks olid detailplaneeringu menetluses esitatud vastuväited lahendatud ja detailplaneering kehtestatud. Sõltumata detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisest oli detailplaneering kehtiv ja vastustaja võis sellest juhinduda ega pidanud ehitusprojekti ja detailplaneeringu kooskõla kontrollides ehitusloas esitama põhjendusi neile vastuväidetele, mille kaebaja oli esitanud varem detailplaneeringu menetluses.
8.Samamoodi ei saa ringkonnakohtu arvates ehitusloa olulise põhjendamispuudusena käsitada seda, et selles ei olnud esitatud kaalutlusi, miks on otsustatud rajada ehitis maksimaalselt lubatud 3-meetrise süvendi asemel 1-meetrisesse süvendisse. Ehitusloa saanud projektis kirjeldatud halli kõrgus maapinnast ei ületanud detailplaneeringus lubatut. Seejuures oli juba detailplaneeringu andmisel kaalutud maksimaalse lubatud kõrgusega ehitise mõjusid naaberkinnistuste, sh kaebaja kinnistule. Detailplaneeringust ei tulenenud vääramatut nõuet, et ehitis tuleb rajada 3-meetrisesse süvendisse. Kaebaja, kes oli nõuetekohaselt ehitusloa menetlusse kaasatud, ei esitanud selles menetluses konkreetseid vastuväiteid seoses jalgpallihalli kõrguse või kujuga ega toonud esile konkreetseid põhjusi ja asjaolusid, miks oleks vastustaja pidanud põhjalikult kaaluma detailplaneeringus lubatud piiridesse jäävate parameetritega hoonele ehitusloa andmisest keeldumist EhS § 44 p 4 alusel. Vastustaja ei saanud eeldada, et hiljuti kehtestatud detailplaneeringus ette nähtud suurimast lubatud kõrgusest madalama ehitise püstitamisega kaasneb kaebajale kui piirneva kinnisasja omanikule püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav. Seejuures tuvastas halduskohus – ja selles osas ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud – et vastustaja tegelikult kaalus ehitusloa andmisel vajalikul määral ka jalgpallihalli paigutamist sügavamasse süvendisse, ent pidas seda muu hulgas ehitusgeoloogilise uuringu tulemustele tuginedes ebaotstarbekaks. Ringkonnakohtu hinnangul võis vastustaja sellekohased põhjendused esitada kohtumenetluses, kui kaebaja ei olnud nende esitamist selgelt nõudnud ehitusloa menetluses esitatud vastuväidetes. Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et vastustaja andis ehitusloa konkreetsele taotlusele lisatud ehitusprojekti realiseerimiseks. Olukorras, kus ehitusprojekt vastab ehitise välismõõtude ning nii horisontaal- kui vertikaalpaigutuse poolest krundi ehitusõigust määravas planeeringus sätestatule, ei pea ehitusloas esitama üksikasjalikult põhjendusi, miks on vajalik või otstarbekas just sellise ehitise, mitte aga maksimaalselt lubatust madalama ehitise püstitamine, kui ükski menetlusse kaasatud isik ei ole menetluse käigus selgelt esile toonud neid enda õigusi ja huve, mida projektikohase ehitise ehitamine 5(6)
3-24-938 riivab sellises ulatuses, millega detailplaneeringu kehtestamisel eelduslikult ei saanud arvestada ning mida pädev haldusorgan peaks seetõttu eraldi kaaluma ehitusloa andmisel. Sellega seoses on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 10.9 õigesti esile toonud, et kui kaebaja oleks oma õiguste riivet haldusmenetluses põhjendanud, oleks vastajal olnud enam infot vastandlike huvide kaalumiseks. See halduskohtu seisukoht kinnitab järeldust, et hoone kõrgust (sh süvendi sügavust) puudutavate kaalutluste ehitusloas kajastamata jätmist ei saa käsitada olulise põhjendamispuudusena.
9.Eeltoodu tõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda, ilma et oleks vaja asuda analüüsima apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad kaebaja menetluskulude suurust ja põhjendatust.
10.Lähtudes HKMS § 108 lõikest 1 ning § 109 lõigetest 1 ja 6 tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot. Muus osas jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda.
11.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja nime avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb tema nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.