Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.07.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-24-906
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 5000 eurot hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus haldusasjas nr 3-24-906 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 03.08.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-24-906 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 27.12.2023 taotluse lühiajaliseks väljasõiduks 30.12.2023 seoses ema matustega.
2.Tallinna Vangla jättis 28.12.2023 otsusega nr 5-8/23/23006-2 taotluse vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 4 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (määrus nr 72) § 82 lg 1 alusel rahuldamata. Lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel on vanglal kaalutlusõigus ning vangla peab lähtuma vangistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Samuti tuleb arvestada ühiskonna üldise turvalisusega. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt pidi X tulema iseseisvalt karistust kandma Tallinna Vanglasse hiljemalt 18.06.2022 kell 10.00, kuid seda ta ei teinud. Kaebaja kuulutati 13.09.2022 Harju Maakohtu määrusega tagaotsitavaks. Ta kannab karistust alates 16.09.2022, mil ta kinni peeti. Täitmiskava kohaselt oli kaebaja kohustatud osalema tööhõives, millest ta keeldus. Rikkumise eest karistati teda 17.07.2023 distsiplinaarkorras noomitusega. Ta on riskihindamise kohaselt hinnatud kõrgohtlikuks lastele (risk ühiskonnas). Kohtumaterjalide kohaselt eitas isik süüd ning ka vangistuse jooksul on ta väitnud, et ei tunnista kohtuotsust. Seega eitab või vähendab isik oma süüd, mis viitab, et ta ei näe oma käitumises probleemi ega ole valmis oma käitumist muutma. Ühiskonnal lasub ootus, et vanglakaristust kandev isik on järelevalve all, mis ei võimaldaks tal vähemalt väljaspool vanglat süütegusid toime panna. Väljasõidule lubamine võib ohustada õiguskorda, kuna vangla ei saa olla veendunud tema õiguskuulekas käitumises tulenevalt tema käitumisest vanglas (kehtiv distsiplinaarkaristus), kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumisest ja süü eitamisest. X-ile on selgitatud, et matusele on võimalik liikuda väljaviimise raames järelevalve all. X keeldus sellest võimalusest, kuna peab olema käeraudades ja vangla vormis teiste inimeste seas. Lisaks pakuti talle võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei viibiks rohkete inimeste seas. Ka sellest ta keeldus. Arvestades, et taotluses välja toodud eesmärki on võimalik saavutada vastustaja poolt pakutavat alternatiivi kasutades, ei kaalu väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske.
3.Kaebaja esitas 30.01.2024 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest vangla takistas tal osaleda ema ärasaatmisel. Tallinna Vangla jättis 28.03.2024 vastusega nr 5-37/24/16-2 taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 26.03.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Vastustaja keeldus lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamisest õigusvastaselt. Kaebaja ema suri 23.12.2023 ning kaebajal oli õigus taotleda lühiajalist väljasõitu ema matustel viibimiseks. Varem on vastustaja võimaldanud ühele teisele naiskinnipeetavale lühiajalise väljavõidu vanaema ja tütre matustele (2016. ja 2017. a-l). Seega rikkus vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja ei oleks lühiajalisel väljasõidul ühiskonna üldist turvalisust ohustanud. Taotluse rahuldamata jätmisel ei olnud vastustajal põhjust tugineda kaebaja tagaotsitavaks kuulutamisele. Distsiplinaarkorras karistamise on kaebaja halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-231732). Kaebaja suhtes tehtud riskihinnang ei ole selline, et ta oleks matustel saanud kedagi ohustada. Kaebaja ei ole kõrgohtlik lastele. Tõele ei vasta, et kaebaja jättis oma tütre ravist 2(6)
3-24-906 ilma. Ravi ei määra lapsevanem, vaid arst. Vanglavälise suhtlemise eesmärk on vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Leinas inimese perekonnast eemalhoidmine ei saa olla ühiskonnale kasulik, seejuures on mindud vastuollu ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 8 (õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele).
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust väljasõidule. Lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 32 lg 4). Väljasõidu lubamisest võib keelduda vangla sisekorraeeskirja §-s 83 näidatud aluste olemasolul. Vastustaja ei andnud kaebajale väljasõiduks luba, sest ei olnud veendunud, et ta suudab väljasõidul olles õiguskuulekalt käituda. Vastustaja selgitas keeldumist kaebajale piisava põhjalikkusega. Kaebaja ei taotlenud vanglalt ega halduskohtult esialgse õiguskaitse korras väljasõidu võimaldamist. Vastustaja oli valmis viima kaebaja matustele vanglaametnike järelevalve all ehk väljaviimise raames (VangS § 33). Kaebajale see ei sobinud. Kaebajat häiris, et ta pidanuks olema käeraudades ja vangla vormis teiste inimeste seas. Väljaviimisel vangla vormi kandmise ja käeraudade kasutamise vajadust ning põhjendatust on kohtupraktikas korduvalt hinnatud ning vangla tegevuses õigusvastasust ei ole tuvastatud. Samuti ei saa sellist olukorda pidada inimväärikust alandavaks. Kaebajale pakuti ka võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei peaks viibima teiste inimeste seas, kuid ka sellest võimalusest kaebaja keeldus. See, et kaebaja pidas oma kuvandit olulisemaks võimalusest võtta osa ema matustest, oli tema valik. Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest tuleb jätta tähelepanuta. Otsus kinnipeetava väljasõidule lubamiseks tehakse temaga seotud asjaolude alusel. Sellest tulenevalt võivad vastustaja otsused kinnipeetavate osas erineda.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 26 kui ka EIÕK art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 10). Seega kujutas vastustaja keeldumine lubada kaebajat tema ema matusele perekonnaellu sekkumist, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule korrale. Üks avaliku korra kaitse meede on kuritegusid toime pannud isikutele vangistuse määramine. Vangistuse eesmärk on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Õiguskorra kaitsmine eeldab vastustajalt, et ta tagab järelevalvemeetmete näol vangistuse täideviimise. Seega kujutab lühiajaline väljasõit endast ohtu õiguskorra kaitsmise seisukohast. Seetõttu oli vastustajal kaebaja taotlust lahendades õigus ja kohustus hinnata kaebajast lähtuvaid ohte. Vastustaja tegi seda, lähtudes VangS § 32 lg-st 4, mille kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja kaalutlused, mille alusel ta keeldus lühiajalise väljasõidu lubamisest, on piisava põhjendusastmega ja kooskõlas VangS § 32 lg-ga 4. Need viitavad eelkõige põgenemisohule, kuigi otsesõnu ei ole vastustaja seda välja toonud: karistuse kandmisest kõrvalehoidmine, vangla korraldustele allumata jätmine, süüdimõistva kohtuotsuse mittetunnistamine. Vanglal kui karistuse täideviimise asutusel on lai kaalutlusruum kinnipeetava põgenemisohu hindamisel. See on prognoosotsus. Vanglal on õigus valida meetmena lühiajaline väljaviimine kui meede, mis oluliselt vähendab põgenemisohtu. Seejuures oli põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, et tagada avaliku korra kaitse. 3(6)
3-24-906 Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega oli vanglal õigus lähtuda distsiplinaarkaristusest, sõltumata sellest, et kaebaja on selle kohtus vaidlustanud (Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2024 otsusega asjas nr 3-23-1732 kaebuse distsiplinaarkaristuse määramisele rahuldamata, menetlus jätkub ringkonnakohtus). Kuna tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei olnud kaebajale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik, oleks vastustaja saanud kasutada lühiajalist väljaviimist kui proportsionaalset meedet (VangS § 33 lg 1). See meede võimaldab kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumist vältida (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 13). Vastustaja pakkus seda meedet kaebajale enne keelduva otsuse tegemist. Kaebaja keeldus, kuna ta oleks pidanud olema käeradades ja vangla vormis teise inimeste seas. Lühiajalisel väljaviimisel kohaldatavad julgeolekuabinõud (vangla riietus, käerauad) on põhjendatud ning ei ole inimväärikust alandavad (Riigikohtu 31.01.2023 otsus nr 3-19-1838, p-d 34 ja 37). Lisaks pakkus vastustaja kaebajale võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei viibiks inimeste seas. Ka sellest ta keeldus. Seega pakkus vastustaja kaebajale lühiajalise väljasõidu alternatiive ja selline pakkumine ei olnud õigusvastane. Kokkuvõttes teostas vastustaja õiguspäraselt kaalutlusõigust VangS § 32 lg-st 4 lähtudes ning pakkus kaebajale põhjendatult VangS § 33 lg-s 1 ettenähtud meedet. Seega oli vastustaja tegevus õiguspärane ja täidetud ei ole kahju hüvitamise esmane eeldus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 mõttes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja palub 15.08.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.07.20024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja ei vaidlusta avaliku korra kaitsmise vajadust ega vastustaja õigust ja kohustust hinnata kinnipeetavast lähtuvat ohtu. Samas ei olnud vastustaja ohu hindamisel objektiivne ega lähtunud talle teadaolevast tegelikust olukorrast. Halduskohus on jätnud tähelepanuta 22.03.2024 kaebuse p 7.1 selgituse ning Harju Maakohtu 13.09.2022 määruse nr X-XXXXXX ja 19.09.2022 istungi protokolli samas asjas. Kaebaja oli leinav ema, kes vajas ravi, mida ta sai oma rahvastikuregistri järgses elukohas Helsingis. Kaebaja ei hoidunud karistuse kandmisest kõrvale ega varjanud oma elukohta. Kõigis kohtuotsustes on ära toodud kaebaja elukoht Helsingis. Kaebajale on arusaamatu, miks teda Eestis otsiti ning miks ei jõudnud teave tema tervisehäire kohta vanglani. Kohus ei ole süvenenud kaebuse sisusse. Kaebaja selgitused on toodud Tallinna Vangla direktorile 15.06.2023 esitatud avalduses. Ükski õigusakt ei seosta lühiajalisele väljasõidule lubamist oma süü tunnistamisega. Oma süü mittetunnistamise õigustusena esitab kaebaja ka NK uuringu ja tema CV. Kriminaalasi nr XXX-XXXX ei saa olla argument lühiajalise väljasõidu keelamiseks. Süü eitamine ei välista õiguskuulekat käitumist ega ohusta üldjuhul õiguskorda. Kaebaja ei ole keeldunud töö tegemisest, vaid palus anda oma tervislikule seisundile sobiv töö kuni tervenemiseni. Kaebaja põgenemiskalduvuse kohta puudub igasugune teave. Kaebaja käis septembris 2023 mitmetunnisel väljasõidul (arstlikus kontrollis) ja sellega seoses ei ole tehtud talle ühtegi etteheidet. Erakordseks perekondlikuks sündmuseks lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumist õigustab Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-78-11 (p 11) tulenevalt vaid tõsine oht avalikule huvile. Kaebaja ohtu avalikule huvile on hinnatud ebaproportsionaalselt. Kui vastustaja mure oli kaebaja põgenemise oht, oleks ta saanud kasutada elektroonilist järelevalvet. Sellist võimalust kaebajale ei pakutud. Vanglariietuses ärasaatmisele minemine näitaks lugupidamatust lahkunu ja leinajate vastu. Sellise välimuse pealesurumine on inimväärikust alandav. Kohtu viidatud Riigikohtu 31.01.2023 otsus nr 3-19-1838 puudutas vanglariietuses kohtuistungile ilmumist, 4(6)
3-24-906 mis on teine olukord. Vangla poolt pakutud võimalus jätta hüvasti enne ärasaatmise algust oleks saanud toimuda ainult krematooriumi tagaruumides. See oleks olnud kaebajale liiga julm katsumus. Väljasõidu võimalusest ilmajäämine põhjustas kaebajale tõsiseid kannatusi ja kapseldumist kaotusvalusse.
8.Vastustaja palub 19.09.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Asjaoluga, et kaebaja ettenähtud ajaks vanglasse karistust kandma ei ilmunud ja tagaotsitavaks kuulutati, tuli vanglal loa andmise otsustamisel arvestada. Kaebaja väide, et ta on 2023. a-l käinud mitmel väljasõidul (arstlikus kontrollis), ei vasta tõele. Kaebaja viidi kahel korral vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde vanglaametnike järelevalve all. Lähedase matusele soovis ta minna väljasõidu korras ehk vanglaametnike järelevalveta. Need olukorrad ei ole samastatavad. Elektroonilise järelevalve kohaldamata jätmist kaebaja kohtueelses menetluses ega halduskohtus ei maininud, mistõttu tuleb jätta väide tähelepanuta. Elektroonilist järelevalvet kohaldatakse kriminaalhooldusalusele. VangS § 32 lg 41 annab vanglale õiguse kinnipeetavale väljasõidule mobiiltelefoni kaasa anda, kuid see õigus tekkis vanglal alles alates 01.04.2024. Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-23-1732 on Tallinna Halduskohus jätnud 12.04.2024 otsusega X kaebuse rahuldamata. Otsus ei ole jõustunud, kuid halduskohus nõustus vanglaga, et kaebaja rikkus tööle asumise kohustust, rikkumine oli süüline ja vangla võis teda distsiplinaarkorras karistada. Süü mittetunnistamine ei ole asjaolu, mis iseseisvalt väljasõiduks loa andmise välistab, kuid riskide hindamisel saab seda arvesse võtta. Kaebaja väide, et lahkunuga hüvastijätmine enne ärasaatmise algust krematooriumi tagaruumides oleks olnud liiga julm katsumus, on esitatud esmakordselt ringkonnakohtus. Et hüvasti oleks tulnud jätta kuskil tagaruumides, on kaebaja oletus. Kui kaebaja oleks nõustunud väljaviimisega, saanuks pereliikmed kindlasti korraldada matusetalituse selliselt, et kaebajal oleks olnud võimalik lahkunuga hüvasti jätta enne teiste leinajate saali saabumist. Isegi kui see poleks olnud võimalik ja hüvastijätt oleks toimunud mõnes teises ruumis, ei oleks see olnud kaebajale oluliselt suurem katsumus kui hüvastijätmine saalis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).
10.Vangla tugines kaebaja lühiajalise väljasõidu loa taotluse lahendamisel asjakohastele argumentidele. Nii sai vangla vastavalt määruse nr 72 § 82 lg 1 p-le 2 võtta kaebajat iseloomustava teabena (kinnipeetava isiksuseomadused) arvesse nii seda, et ta hoidis kõrvale karistuse kandmisest ja vanglasse karistust kandma saabus ta alles pärast tema tagaotsitavaks kuulutamist ja kinnipidamist, kui ka asjaolu, et ta oma süüd ei tunnista. Kehtiv distsiplinaarkaristus on aga määruse nr 72 § 83 p 3 1 kohaselt otsene õiguslik alus loa andmisest keeldumiseks.
11.Asja materjalidest nähtuvalt pidi kaebaja ilmuma Tallinna Vanglasse karistust kandma 18.06.2022, kuid ei teinud seda ning võimuorganitel õnnestus isik karistust kandma suunata alles pärast tema tagaotsitavaks kuulutamist ja kinni pidamist. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt leiab kaebaja, et siinkohal ei ole talle midagi ette heita tulenevalt tema tervislikust seisukorrast tol ajal ja väidetavast pooleliolnud ravist Soomes. Sõltumata sellest, kas need väited on õiged (asjaoludest nähtuvalt jäi kaebaja siiski pärast 16.09.2022 kinnipidamist vanglasse hoolimata tema tervist puudutavatest vastuväidetest, mis tähendab, et kaebajat oli võimalik ravida ka vanglas), puudus kaebajal igasugune alus arvata, et ta võib karistuse kandmist lihtsalt ise edasi lükata oma arusaamiste või sisetunde järgi. Teisisõnu, tal puudus 5(6)
3-24-906 sõltumata oma väidetavast tervislikust olukorrast õiguslik alus mitte ilmuda vanglasse karistust kandma. Asjaolu, et kaebaja ei leia oma sellises käitumises midagi taunimisväärset, kinnitab vangla ohuhinnangut, et isiku lühiajalisele väljasõidule lubamisel võib ta samasugust suhtumist üles näidata ka vanglasse naasmise puhul.
12.Meelevaldne polnud ka vangla tuginemine kaebaja süü tunnistamise küsimusele. Ehkki süü tunnistamise küsimus ei ole otsesõnu alus väljasõidule lubamise keelamiseks, iseloomustab see ometi isikut ja tema suhtumist õiguskorda. Ka praeguses vaidluses on kaebaja esitanud apellatsiooniastmes NK arvamuse (dtl 64˗65), mille eesmärk on ilmselt taas näidata, et kaebaja pole talle süüks pandud teos süüdi. Kaebaja on lõplikult süüdi mõistetud Riigikohtu XX.XX.2022 otsusega asjas nr X-XX-XXXX ja igasugused arutlused sel teemal, et tegelikult oli süüdi keegi teine, on ainetud. Nii praeguse asja kui ka kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ongi kaebajale laiemalt omane iseloomujoon, mille kohaselt ta endal kunagi süüd ei näe, küll on aga süüdi keegi teine. Niisiis oli vangla ohuhinnangus sellele tähelepanu pööramine õigustatud.
13.Puudub vaidlus, et taotluse esitamise hetkel oli kaebajal vanglas kehtiv distsiplinaarkaristus, mis määruse nr 72 § 83 p 31 kohaselt on väljasõidule lubamisest keeldumise alus. Vangla 28.12.2023 otsuse tegemise ajal oli karistus kehtiv selle võimalikust õigusvastasusest sõltumata ja õiguslikku tähendust ei oma, et kaebaja vaidlustas selle asjas nr 3-23-1732 (vaidlus on pooleli ringkonnakohtus).
14.Vangla pakkus kaebajale välja adekvaatsed alternatiivid oma ema ärasaatmiseks: matusele väljaviimine järelevalve all ja lisaks jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust. Riigikohus on 31.01.2023 otsuses nr 3-19-1838 leidnud, et vangla riietuses matusel osalemine ei riiva ülemäära isiku õigusi. Apellatsioonkaebuse väide, et kaebajat on korduvalt lubatud lühiajalisele väljasõidule ja mingeid probleeme pole esinenud, on vale, sest kaebajat on arsti visiitidele viidud järelevalve all väljaviimise käigus. Kaebaja ei taotlenud enda suhtes elektroonilise valve kohaldamist, mistõttu ei pidanud vangla seda küsimust ka eraldi analüüsima, kui taotluse rahuldamata jätmiseks juba esinesid kaalukad põhjused. VangS § 32 lg-s 41 sätestatud võimalust, mille kohaselt võib vangla lühiajalisele väljasõidule lubamisel väljastada kinnipeetavale vanglaväliseks kasutamiseks mobiiltelefoni, mille kohta on vanglateenistusel õiguskorra kaitsmise ja vangla julgeoleku tagamise kaalutlusel õigus koguda ja töödelda andmeid, sealhulgas tuvastada isiku asukoht reaalajas, kaebaja taotluse esitamise ja vangla 28.12.2023 otsuse tegemise ajal veel ei kehtinud. Kaebaja väide, et nn privaatne ärasaatmine oleks toimunud kuskil tagatoas, on oletus, mis ei tugine millelegi. Vangla on põhjendatult selgitanud, et privaatse ärasaatmise oleks saanud kenasti korraldada saalis lihtsalt enne teiste inimeste saabumist. Kaebaja pretensioonidest kumab pigem läbi, et teiste jaoks mingi kindla kuvandi säilitamine iseendast oli talle olulisem kui oma emaga hüvasti jätta.
15.Eelnevast tulenevalt oli vangla 28.12.2023 keeldumine piisavalt põhjendatud, proportsionaalne ja õiguspärane, mistõttu puudub alus analüüsida kahju hüvitamise muude eelduste täidetust vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1.
16.HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.