Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-15086
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus M.D paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 11. oktoobri 2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
M.D määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik M.D (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja: vandeadvokaat Imbi Seimar Keila linn (linnavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11. oktoobri 2024 määrus jätta muutmata.
2.M.D määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 09.10.2024 Harju Maakohtule taotluse M.D (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH psühhiaatiakliinikus alates 06.10.2024. 07.10.2024 kell 14.05 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.
2.SA PERH psühhiaatrite 09.10.2024 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 10ndat korda. 2024. aasta suvel pöördus puudutatud isik korduvalt PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Lühiajaliselt viibis ta psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 29.06.-03.07.2024 peale ravimmürgistust ja enne seda 03.05.-09.05.2024 suitsiidmõtete tõttu. Soovis mõlemal korral ise haiglast lahkuda. Anamneesis korduv enesevigastamine, korduvad suitsiidkatsed ravimitega. Viimati oli ta PERH psühhiaatriakliinikusse hospitaliseeritud 03.08.-21.08.2024, mil tema peamisteks kaebusteks olid sagenenud alkoholi tarvitamine ja pidevalt esinevad suitsiidmõtted. Puudutatud isikul diagnoositi pervasiivset arenguhäiret (F84.8), aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (F90.0), alkoholi tarvitamise järgset võõrutusseisundit (F10.3). Ta soovis ise haiglaravilt lahkuda. 29.08.-31.08.2024 viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil PERH sisehaiguste osakonnas ravimmürgistuse diagnoosiga, kuna võttis suures koguses antipsühhootikumi ning alkoholi suitsiidi eesmärgil, kuna ei näinud oma elul perspektiivi, tunnistas probleemi alkoholi liigtarvitamisega. Käesolevalt elab puudutatud isik üksi Keilas. Ta ei tööta ega õpi. Tema ema on viimase aasta vältel elanud ja töötanud Soomes. Eestis viibib patsiendi lähedastest vanaema, kellega patsiendi sõnul suhted kehvad. Tal on koer, kelle eest aitab hoolitseda vanaema. Viimase kahe nädala jooksul on tekkinud aina süvenev enesehügieenidefitsiit. Tarvitab alkoholi vähemalt 3x nädalas 1 pudeli veini, enda sõnul ei suuda ta alkoholi tarvitamist ise kontrollida. 06.10.2024 helistas puudutatud isik Eluliinile, kuna soovis rääkida oma muredest. Pärast suitsiidmõtete ja -plaani avaldamist soovitati tal iseendale kiirabi kutsuda. Kiirabi saabudes avaldas ta, et ei tunne enam elust rõõmu, esinesid suitsiidmõtted ning oli kindel plaan osta välja kõik oma lamotrigiini (meeleolu stabiliseeriv ravim) digiretseptid ja sooritada suitsiid tablettide suures koguses võtmise näol. Puudutatud isik oli adekvaatne ja kontaktne, igati orienteeritud. Suhtlemisel nuttis ja avaldas soovi haiglasse minna. Kiirabi toimetas puudutatud isiku PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus ta oli teadvusel ja kontaktne; räsitud välimusega ning nuttis ja värises kogu vestluse. Puudutatud
isiku meeleolu ja tahteaktiivsus olid alanenud. Esinesid suitsiidmõtted ja oli kindel suitsiidplaan. Ta tunnistas alkoholi liigtarvitamise probleemi, mistõttu vajas jälgimist ka võimaliku alkoholi tarvitamisest tingitud võõrutusseisundi tekke osas.
3.Puudutatud isik hospitaliseeriti 06.10.2024 tema kirjaliku nõusoleku alusel valvearsti poolt PERH psühhiaatriakliiniku II osakonda. 07.10.2024 tema psüühiline seisund halvenes. Tema käitumine osakonnas oli väga impulsiivne ja ettearvamatu. Ta oli emotsionaalselt labiilne ja puhkes vesteldes korduvalt nutma. Koostöö puudutatud isikuga oli raskendatud, ta eiras korduvalt talle antud selgitusi. COVID-19 infektsiooni tõttu on vajalik patsiendi viibimine isolatsioonipalatis ning osakonnas ringi liikumine ei ole nakkusohu tõttu võimalik. Puudutatud isik käis ka pärast korduvat isolatsiooninõuete üle selgitamist endiselt korduvalt ilma näomaskita palatist väljas. Ta keeldus ravimitest, tahtis minna koju, kuid seejuures avaldas endiselt püsivaid suitsiidmõtteid ja -plaani. Tema haiguskriitika oli puudulik. Suitsiidrisk oli kõrge, puudutatud isik ei olnud võimeline ohutult väljaspool haiglat iseendaga toime tulema ning ta ei mõistnud haiglaravi vajadust, mistõttu alustati 07.10.2024 kell 14.05 patsiendi rasketest psüühikahäiretest tuleneva eelkõige teda ennast ohustava ja ettearvamatu käitumise ning muu ravi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
4.Käesolevalt ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Ta on teadvusel ja kontaktne. Isikus, ajas ja kohas orienteeritud, kuid situatsiooni hindab ebaadekvaatselt. Puudutatud isik on vestlusel nutuse olekuga. Tema mõttekäik on stereotüüpne (kordab järjepidevalt samu teemasid - fikseerunud soov luua pere ja õppida õeks; peab ravimite tarvitamise lõpetama; tahab minna koju ja olla üksi; vanaema pidevalt karjub tema peale, suhted temaga halvad; peab lõpetama alkoholi tarvitamise, kuid arvab, et ei suuda seda). Tema baasmeeleolu on alanenud, ta on emotsionaalselt labiilne ning osakonnas impulsiivse ja ettearvamatu käitumisega. Tema tahteaktiivsus on alanenud. Puudutatud isik avaldab püsivaid elutüdimusmõtteid ja suitsiidmõtteid ning tal püsib kindel suitsiidplaan võtta ravimeid suures annuses oma elu lõpetamiseks. Tal puudub sisuline haiguskriitika ja ta ei mõista haiglaravi vajadust. Tal esinevad rasked psüühikahäired depressiivne episood (F32.8) ja muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8), kaasuvalt alkoholi kuritarvitamine (F10.1). Tema käitumine on temal esinevatest häiretest lähtuvalt ohtlik eelkõige iseendale. Patsient vajab rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja antidepressiivse toimega ravi ning võttes arvesse tema psüühilist seisundit, ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase ravi vältel, mistõttu taotleb avaldaja puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ning temale rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja antidepressantravi manustamist haiglatingimustes nii 4 päevaks esmase õiguskaitse korras kui selle pikendamist kuni 40 päevaks tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Menetluse vahepealne käik
5.Harju Maakohus võttis 09.10.2024 määrusega taotluse menetlusse ning andis puudutatud isikule riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Advokatuuri poolt määrati puudutatud isiku esindajaks vandeadvokaat Imbi Seimar.
6.Harju Maakohus rakendas 09.10.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 07.10.2024 kell 14.05 kuni 11.10.2024 kell
14.05.Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava,
meeleolu stabiliseeriva ja antidepressantravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7.Puudutatud isiku raviarst teavitas 11.10.2024 kirjas, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ning tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus pikendas 11.10.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 07.10.2024.a psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 16.11.2024.a kell 14.05 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja antidepressantravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
9.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
10.Maakohus märkis, et ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas puudutatud isiku raviarst, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva – seisund on sedavõrd raske ning varasem ravikogemus annab alust arvata, et kiiremini seisund ei parane. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine. 11.01.2024 kohtule edastatud arvamuses oli raviarst seisukohal, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel: „Saan aru, et viibin psühhiaatriahaiglas. Olen siin ka varem olnud. Abi olen saanud, aga vähe. Peale eelmist korda määrati mulle ravimid ka, aga aitasid need mind vähe. Enesetapumõtted on mul endiselt. Olen nõus siia jääma lühikeseks ajaks – nii paar nädalat.“. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust. Puudutatud isik on selgelt depressiivne, tahteaktiivsusetu ning tunneb ka ise, et vajab abi. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
11.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (depressiivne episood (F32.8) ja muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8), kaasuvalt alkoholi kuritarvitamine (F10.1)). Isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Kohus veendus, et isik on ilmselgelt raskelt depressiivne ja ei suuda praeguses seisundis enda eest mistahes adekvaatseid raviotsuseid teha. Isik on hiljuti püüdnud sooritada
enesetappu (2024 augusti lõpus, kui võttis suitsiidi eesmärgil ravimite üledoosi). Kinnitas kohtule, et endiselt on elust loobumise mõtted ja sellest tulenevalt võib soovida endiselt enesetappu sooritada.
12.Maakohus leidis, et eeskätt kujutab puudutatud isik ohtu iseendale. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige isikut ennast. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
13.Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
14.Puudutatud isik esitas Harju Maakohtu 11.10.2024 määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et ta ei vaja pikaajalist ravi. Ta tunneb end palju paremini ja võib edasist ravi jätkata kodus. Ta on väga kiindunud oma koera ja ta ei suuda ilma temata kaua haiglas viibida. Kohtumäärus ei ole põhjendatud ning puudutatud isiku suhtes ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Puudutatud isik ei ole ohtlik endale ega teistele.
15.Puudutatud isik märkis 24.10.2024 e-kirjas, et arst arvab, et ta on ebastabiilne aga tegelikult on tal oluliselt parem meeleolu ja pole suitsiidmõtteid. Puudutatud isikul on vanaema ja emaga head suhted ja ta läheks mõneks päevaks vanaema juurde, samuti jääks kõik tema rohud tugiisiku kätte. Puudutatud isikul ei ole enam suitsiidimõtteid ja ta on pidevalt ühenduses ka oma erapsühhiaatri Fga, kes samuti arvab, et puudutatud isikul oleks nüüdseks kodus parem olla. Menetluse edasine käik
16.Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.XXX (linnavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Maakohus märkis, et
kuulas 29.10.2024 puudutatud isiku telefoni teel ära. Ärakuulamisel tajutu pinnal oli kohtunik jätkuvalt veendunud, et puudutatud isiku tervis tahtest olenematut ravi lõpetada ei võimalda.
19.31.10.2024 teavitas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on tema suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi lõpetatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks.
21.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.
22.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esinesid puudutatul isikul depressiivne episood (F32.8) ja muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8), kaasuvalt alkoholi kuritarvitamine (F10.1), mis on rasked psüühikahäired. Raviarstid on kirjeldanud, et puudutatud isiku baasmeeleolu oli alanenud, ta oli emotsionaalselt labiilne ning impulsiivse ja ettearvamatu käitumisega. Tema tahteaktiivsus oli alanenud. Ta avaldas püsivaid elutüdimusja suitsiidmõtteid ning tal püsis kindel suitsiidplaan võtta ravimeid suures annuses oma elu lõpetamiseks. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
24.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik eelkõige iseendale. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 215-3662, p 14.1). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt hindasid raviasutuse psühhiaatrid puudutatud isiku suitsiidiriski kõrgeks. Puudutatud isik oli viimati PERH psühhiaatriakliinikusse hospitaliseeritud perioodil 03.08.-21.08.2024, mil tema peamisteks
kaebusteks olid sagenenud alkoholi tarvitamine ja pidevalt esinevad suitsiidmõtted ning 29.08.-31.08.2024 viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil PERH sisehaiguste osakonnas ravimmürgistuse diagnoosiga, kuna võttis suures koguses antipsühhootikumi ning alkoholi suitsiidi eesmärgil, kuna ei näinud oma elul perspektiivi. Haiglaravile saabumisele eelnevalt avaldas puudutatud isik kiirabile, et tal oli kindel plaan osta välja kõik oma lamotrigiini (meeleolu stabiliseeriv ravim) digiretseptid ja sooritada suitsiid tablettide suures koguses võtmise näol. Maakohus on toonud esile, et ka ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtunikule, et tal on enesetapumõtted. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, oli kolleegiumi hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes oli puudutatud isiku ohtlikkus tema enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku enda arvamus, et ta ei olnud enam enesele ohtlik, ei saa olla PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel määrav.
25.Kolleegiumi hinnangul oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei mõistnud puudutatud isik oma ravivajadust ega olnud võimeline ohutult väljaspool haiglat iseendaga toime tulema. Puudutatud isik vajas oma psüühilisest seisundist tulenevalt rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja antidepressiivse toimega ravi, mis oli teostatav vaid kontrollitud keskkonnas. Avaldaja on vastuses määruskaebusele välja toonud, et puudutatud isik ei ole varasemalt järginud haiglaravi järgseid soovitusi. Ta on omaalgatuslikult katkestanud talle arsti poolt määratud ravimeid ning võtnud ravimeid ettenähtust suuremates ja ka väiksemates doosides haigustaju puudumise tõttu. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
26.Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
27.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.