X ́i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.08.2026 otsusele asjas nr 2-15/26/603
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
Tagastada X ́i kaebus.
Jätta X ́i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi ja temaga seotud tsiviilasja number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1, § 252 lg 7). Kaebaja peab saatma kinnituse menetlusdokumendi kättesaamise kohta kohtule viivitamata. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia (HKMS § 28 lg 2). Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist (sh menetlusdokumentide vastuvõtmisega viivitamist), pahatahtlikult takistavat või kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult väljendanud menetlusosalist või esindajat võib kohus trahvida. Kontaktandmete muutumisel on kaebaja kohustatud kohtule viivitamata edastama oma uued kontaktandmed (e-posti ning elukoha aadressi).
1.X (kaebaja) esitas 14.07.2026 Eesti Advokatuuri aukohtule (aukohus) kaebuse vandeadvokaadi M.N (advokaat) tegevuse peale seoses kaebaja lastele riigi õigusabi osutamisega. Riigi õigusabi määras kaebajale lastele Harju Maakohus 23.01.2025 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Aukohtule esitatud kaebuse põhjendused olid järgmised. Advokaat esitas 02.07.2026 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr X-XX-XXXX dokumendiga „Laste esindaja lõplik arvamus suhtlemiskorra muutmiseks“ kaebaja kohta ulatuslikke negatiivseid fakti- ja väärtushinnanguid, sealhulgas järeldusi kaebaja käitumise, vanemliku sobivuse, psühholoogilise toimimise ning suutlikkuse kohta oma käitumist muutma. Dokumendist ei nähtu nende väidete piisavat faktilist, tõenduslikku ega erialast alust ning advokaat on ületanud lapse esindaja rolli piire. Advokaat ei kajastanud piisavalt laste positiivseid tundeid ema suhtes, võis tugineda ühepoolselt isa seisukohtadele ega kontrollinud piisavalt vastupidiseid asjaolusid. Kaheldav on advokaadi erapooletus. Advokaat võis asuda toetama ühe vanema menetluslikku positsiooni lapse sõltumatu esindamise asemel. Problemaatiline on advokaadi ettepanek anda laste isale õigus katkestada ema ja laste telefonikõnesid, kui isa peab neid laste huvidega vastuolus olevaks. Advokaadi ettepanekus puudusid piisavad tagatised ja objektiivsed kriteeriumid. Advokaadi 02.07.2026 arvamus ei jäänud kohtumenetluses kõrvaliseks seisukohaks. Kohus refereeris seda ulatuslikult ja nõustus selle keskse järeldusega. Advokaat käitus 05.08.2025 ja 05.05.2026 kohtuistungitel kaebaja suhtes ebakohaselt, tema toon ja avaldused olid vaenulikud. Oluline on hinnata 05.05.2026 (ja 05.08.2025) kohtuistungi helisalvestist ning selle seost advokaadi 02.07.2026 kohtule esitatud arvamusega.
2.Aukohus otsustas 13.08.2026 otsusega asjas nr 2-15/26/603 mitte algatada aukohtumenetlust. Esitatud materjalide pinnalt ei ole tuvastatav, et advokaat oleks tsiviilkohtumenetlustes tegutsenud ilmselgelt laste huvide vastaselt või oleks irdunud kutseeetikast. Advokaadi tegevus ei vasta distsiplinaarsüüteo tunnustele.
2.1.Aukohtule esitatud kaebusest nähtuvalt võib advokaadile olla etteheidetav laste huvides tegutsemata jätmine, erapoolikkus, kaebaja põhjendamatu ja tõendamata halvustamine, pinnapealsete menetlusdokumentide koostamine. Selliseid etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 2 ja § 22 lg 1 ning koostoimes eetikakoodeksi § 4 lg-ga 1 Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud juhendi „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 3 lg 1 ja § 3 lg 9 võimalikeks rikkumisteks.
2(9)
3-26-2659
2.2.Advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumendist ning kohtumääruses kajastatud advokaadi seisukohtadest järeldub, et advokaat on olnud põhjalik ja osavõtlik, juhindudes eesmärgist lahendada vaidlus laste huvidest lähtuvalt. Kaebaja kriitika advokaadi tegevuse suhtes ei ole põhjendatud. Menetlusdokument on loogilises seoses, advokaadi seisukohtade kujunemine on jälgitav ja põhjendatud ning advokaat on lähtunud laste vaatevinklist. Advokaat on esile toonud nii laste seisukohad kui ka enda õigusliku hinnangu vastaspoolte menetlusdokumentide osas. Advokaat käsitles laste ja ema suhtlemise dünaamikat, esitas enda konkreetsed seisukohad. Olenemata sellest, kas menetlusosalised advokaadi hinnanguga olukorrale nõustuvad või mitte, on advokaadi seisukohad olnud menetluslikult asjakohased ning ilmselget asjatundmatust või pinnapealsust, mh asjaolude välja selgitamata jätmist või asjaoludega arvestamata jätmist, advokaadile ette heita ei saa. See, kas ja kuidas advokaat kogub menetluses vajalikke tõendeid, on tema enda otsustada. Pole tõendeid, et advokaat oli ebaviisakas, kaebajat halvustav või erapoolik. Advokaadi seisukohtade õigsust või tõendatust aukohus hinnata ei saa. Kui advokaat ei ole enda seisukohti tõendanud, on vastaspooltel võimalik kohtu tähelepanu sellele juhtida ning esitada enda arvamus koos tõenditega. Poolte seisukohti, nende usutavust ja tõendatust hindab tsiviilvaidlusi lahendav kohus.
2.3.Advokaat ei ole olemasolevate andmete järgi hinnates olnud põhjendamatult erapoolik või alusetult kriitiline kaebaja suhtes. Asjaolu, et advokaat ei toeta laste ema menetluslikku positsiooni, ei anna alust arvamaks, et advokaat oleks erapoolik, oleks pimesi toetanud üksnes lapse isa ning ignoreerinud laste ema seisukohi ja tõendeid.
2.4.Advokaat on lastega kohtunud, esitanud selle pinnalt laste ja enda seisukohad kohtule. Lisaks kaebajale ja laste isale saavad kohtule enda arvamuse avaldada ka kohaliku omavalitsuse esindajad. Seda, milline lahendus on lastele nende elukorraldusest, arengust, huvidest jms lähtuvalt parim ning kas ja kui palju tugineda teise menetlusosalise seisukohtadele, otsustab kohus. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul kohtu seisukohaga, ei saa ette heita advokaadile. Kaebajal on võimalik maakohtu määrus vaidlustada. Aukohtu pädevuses ei ole hinnata, kas maakohtu 17.07.2026 määrus on täidetav.
2.5.Kaebaja etteheiteid seoses 05.05.2026 kohtuistungiga käsitles aukohus aukohtumenetluses nr 2-15/26/275. Aukohus asus kõnealuse istungi osas seisukohale, et advokaadi kõnepruuk oli konkreetne ja range, kuid ärakuulamise olukorras asjakohane ning kutse-eetika piire advokaat ärakuulamisel ei ületanud. Aukohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas asjas.
2.6.Etteheited, mis on seotud 05.08.2025 istungiga, on esitatud advokatuuriseaduses (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Kaebaja oli tsiviilasjas menetlusosaline ja pidi olema istungist teadlik oluliselt varem kui kuus kuud enne aukohtule kaebuse esitamist (s.o 15.01.2026). Ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kaebetähtaja ennistamiseks. Eriti arvestades asjaolu, et aukohtumenetluses nr 2-15/26/275 esitatud kaebustes (esimene kaebus registreeritud 08.04.2026) kaebaja 05.08.2025 istungiga seotud etteheidet esile ei toonud.
2.7.Käesolevas asjas pole vajalik täiendavate tõendite kogumine.
3.Kaebaja esitas 27.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega: 1) tühistada Eesti Advokatuuri Aukohtu asjas nr 2-15/26/603 tehtud otsus, millega jäeti aukohtumenetlus algatamata;
3(9)
3-26-2659
2) nõuda Eesti Advokatuurilt välja aukohtu asja täielik menetlustoimik ja 13.08.2026 otsustamise-aegne menetlusjälg, sealhulgas registriandmed, kõik kaebaja menetlusdokumendid ja lisad, advokaadi 17.07.2026 selgitus koos lisadega, võimalikud hilisemad selgitused, tõendite kogumist või kogumata jätmist kajastavad dokumendid ning 13.08.2026 istungi protokoll või muu olemasolev menetlusjälg.
3.1.Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset aukohtu asja menetlustoimiku ja elektroonilise menetlusjälje säilitamiseks kuni käesoleva haldusasja lõpliku lahendamiseni.
3.2.Samuti esitas kaebaja koos kaebusega menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest ja muude kohtukulude kandmisest vabastamiseks.
3.3.Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse põhjendused:
3.3.1.Aukohus ei määratlenud kaebuse eset õigesti, ei käsitlenud piisavalt otsuse tegemise ajaks esitatud kaebust ja kaebuse täiendusi, ei kasutanud õiget õiguslikku kontrollraami, ei käsitlenud tõendeid nende tegelikus menetluslikus funktsioonis ning ei põhjendanud kontrollitavalt, miks aukohtumenetlust ei algatatud. Aukohus ei saanud lahendada uut ja uue toimingu peale esitatud kaebust varasema otsuse nr 2-15/26/275 põhjendusmalliga.
3.3.2.Kaebust ei tohi ümber kvalifitseerida vaidluseks tsiviilkohtu lahendi, advokaadi menetluspositsiooni või laste suhtluskorra üle. Hindamisruum distsiplinaarsüüteo tunnuste olemasolu hindamisel ei hõlma õigust valida kaebaja eest teistsugust kaebuse eset, mille ta on ise sõnaselgelt välistanud. Tuleb välistada praktika, milles eetikakoodeksist ja laste esindamise juhendist tulenevate kontrolliküsimuste lahendamine asendatakse aukohtu poolt viitega sellele, et kaebaja võib pöörduda tsiviilkohtusse.
3.3.3.Pärast advokaadi 17.07.2026 aukohtule antud selgitust esitas kaebaja kaebusele 20.07.,
27.07.ja 09.08.2026 sisulised täiendused. Otsusest ei nähtu, kuidas kaebuse täiendusi tegelikult arvestati, kas need edastati advokaadile, kas advokaadilt küsiti nende kohta täiendavat seisukohta, kas selline seisukoht esitati, kas see tehti kaebajale teatavaks, kuidas muutus menetlus pärast uute dokumentide esitamist. Üldise järeldusena advokaadi töö kohta on otsuses korratud varasemat hinnangut hoolimata kaebaja uutest kontrolliküsimustest.
3.3.4.Kaebaja esitas aukohtule kronoloogilise tabeli advokaadi teadmise ja uute asjaolude kohta. Otsusest ei nähtu kronoloogilise tabeli nimetust, sisu, ühegi tabelirea kontrolli ega põhjendust, miks sellel ei olnud otsuse tegemisel tähendust.
3.3.5.Aukohtule esitatud kaebuses on välja toodud, et advokaat esindas samas menetluses kahte eraldiseisvat alaealist klienti. Kumbki laps on riigi õigusabi saajana eraldiseisev õigussubjekt. Nende käsitlemine ühisnimetaja "lapsed" all ei vasta küsimusele, kas mõlema lapse esindamisega seotud asjaolud olid eraldi välja selgitatud ning dokumenteeritud. Ei nähtu individualiseeritud kontrolli.
3.3.6.Aukohtu otsus tunnistab X keskuse 22.07.2026 dokumendist tulenevat dokumentaalset vastuolu, kuid ei näita, millise algallika või muu tõendi abil seda vastuolu kontrolliti või miks kontrolli ei olnud vaja.
3.3.7.Aukohtu otsus seostab kaebuses kirjeldatud etteheited mitme konkreetse kutse-eetilise normi võimaliku rikkumisega, kuid jõuab rikkumise tunnuste puudumiseni ilma mitme individualiseeritud algallika kontrollita. Otsusest peab olema jälgitav õiguslik ja faktiline sild nende järelduste vahel. 4(9)
3-26-2659
3.3.8.Otsuses ei ole eraldi vastatud kaebaja etteheitele, et 02.07.2026 advokaadi lõplik arvamus ei sisaldanud ettepaneku osas, anda isale õigus katkestada ema ja laste telefonikõnesid, objektiivseid kriteeriume ega piisavaid tagatisi.
3.3.9.Aukohtu otsus väidab dokumentide nõudmise pädevuse puudumist mh advokaadi suhtes, samal ajal kui AdvS § 17 lg 4 näeb algatatud aukohtumenetluses sõnaselgelt ette advokaadi kohustuse esitada aukohtu nõudel tema käsutuses olevad tõendid, sh saada tõendite kogumiseks abi kohtult.
3.3.10.Otsuses ei kontrollitud eraldi võimalike eetikaprobleemide kvalifikatsiooni ja uute dokumentaalsete vastuolude küsimusi. Kaebetähtaja ületamise väite osas ei erista aukohtu otsus advokaadi teo iseseisvat karistatavust ja selle kasutamist tõendina uue tähtajalise toimingu kontrollimisel.
3.3.11.Otsusest ei ole kontrollitav aukohtumenetluse algatamise selge künnis. Selliseks künniseks ei ole seaduse järgi menetluse algatamise eeldusena "ilmselge" rikkumine. Vaidlustatud otsuses kasutatakse mitut järelduslikku hinnangut - "põhjalik", "osavõtlik", "jälgitav" jne - kuid nende kõrval puudub uute tõendite ja kontrolliküsimuse faktiline analüüs. Otsuse põhjendus peab võimaldama kontrollida, kas olulised menetlusmaterjalid olid otsustaja tähelepanu all ning miks need ei muutnud lävendit puudutavat järeldust. Samuti ei nähtu otsusest 05.05 ja 05.08 salvestiste tõendusfunktsiooni õiget eristamist ega selget põhjendust, miks täiendavate allikate kontroll polnud vajalik. Esile toodud puudused on sisulised ja võisid mõjutada asja otsustamist.
3.3.12.Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, sest põhivaidluse ese on 13.08.2026 otsustamise aegne elektrooniline menetlusjälg, mille hilisem rekonstrueerimine ei pruugi olla samaväärne algse menetlusjäljega. Kui otsustamise-aegne menetlusjälg ei säili, võib kohtulik kontroll muutuda oluliselt raskemaks ja hilisem rekonstrueerimine ei asenda 13.08.2026 seisuga olemas olnud menetlusandmeid. Kui kohus leiab, et menetlusmaterjalide säilimine on juba piisavalt tagatud, tuleb vastustajalt alternatiivselt välja nõuda täielik aukohtu toimik ja olemasolev elektrooniline menetlusjälg.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebuse tagastamine
4.Tallinna Halduskohus tagastas 15.06.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-1706 kaebaja kaebuse, milles kaebaja vaidlustas aukohtu 14.05.2026 otsust nr 2-15/26/275 M.N ́i suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta. Halduskohus leidis nimetatud määruses (p-d 4-8) järgmist: „[---] AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtu menetlus algatati. Kaebaja on huvitatud isikuks advokatuuriseaduse tähenduses, kuna esitas aukohtule kaebuse advokaadi kohta, kes osutas õigusabi tema lastele. Seega on kaebajal kaebeõigus. [---] HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on vähe intensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud säte on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mis näeb kaebuse tagastamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 8.
5(9)
3-26-2659
oktoobri 2025. a määrus asjas nr 3-24-2091, p 17; 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411, p 12). [---] Kaebaja praeguses kaebuses kaitstavate õiguste riive ei ole intensiivne. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks ette nähtud õiguskaitsevahend. Tegu on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (nt Riigikohtu haldus kolleegiumi 6. veebruari 2025. a määrus asjas nr 3-24-146, p 8; 6. veebruari 2025. a otsus asjas nr 3-22-2476, p 12; 1. juuli 2022. a otsus asjas nr 3-20-1214, p 10). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene huvitatud isikule õigust nõuda advokaadi karistamist. Kui kaebaja leiab, et advokaat on rikkunud tema õigusi või tekitanud talle kahju, on tal võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-20-1214, p 10). Maakohtust hüvitise taotlemine ei eelda aukohtu poolt süüdimõistva otsuse tegemist. [---] Kohus ei hinda kaebuse lahendamisel aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohtumenetluse algatamata jätmisel on tehtud kaalutlusvigu) ega advokaadi tegevust õigusabi osutamisel (vt Tallinna Ringkonna kohtu 26. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-19-362 p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui kaebaja leiab, et advokaat ei ole käimasolevas kohtumenetluses enda seisukohti tõendanud, on tal võimalik asja lahendava kohtu tähelepanu sellele juhtida ning esitada enda arvamus koos tõenditega konkreetse kohtuasja raames. Aukohus on seda võimalust kaebajale asjakohaselt selgitanud. Poolte seisukohti, nende usutavust ja tõendatust hindab konkreetset kohtuasja lahendav kohus, kes peab lapsi puudutava vaidluse lahendamisel lähtuma laste parimatest huvidest. [---] Halduskohus kontrollib aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel üksnes seda, kas huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Seda, kas aukohtu menetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, otsustab aukohus kaalutlusõiguse alusel. Sellise otsuse sisu saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsus nr 3-21-1856, p 13). Seega on kaebajal kui huvitatud isikul küll õigus nõuda, et aukohus taotluse ettenähtud reegleid järgides läbi vaataks, kuid distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine ei saa tema õigusi oluliselt rikkuda.“
5.Kohus leiab, et ehkki käesolevas asjas on vaidluse all aukohtu 13.08.2026 otsus, mitte haldusasjas nr 3-26-1706 vaidlustatud otsus, on samad järeldused kehtivad ka käesoleval juhul.
6.Kaebaja rõhutab, et tema kaebus on suunatud üksnes selle kontrollimisele, kas vastustaja on tema kaebuse läbivaatamisel lähtunud kehtivatest pädevus-, menetlus- ja vorminõuetest ning kaebaja ei soovi halduskohtult selle hindamist, kas advokaat oli toime pannud distsipliinirikkumise. Kaebaja on esitanud kaebuses põhjaliku kirjelduse sellest, kuidas ja milliseid menetlusnõudeid on aukohus tema kaebuse lahendamisel väidetavalt rikkunud. Kaebaja keskne etteheide on, et aukohus väljus tema kaebust lahendades selle esemest, ei lähtunud kaebuse lahendamisel neist küsimustest ja kontrollimetoodikast, millele vastamist kaebaja oluliseks pidas ning kasutas 14.05.2026 otsuse „põhjendusmalli“.
7.Pole vaidluse all, et aukohus vaatas kaebaja taotluse läbi ja koostas selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohtule esitatud taotluse eseme määravad ära selle nõue ja
6(9)
3-26-2659
taotluse aluseks olevad asjaolud. Kaebaja taotluse sisu hindab aukohus. Kaebaja ei saa aukohtule ette kirjutada, millisel täpsel viisil peab aukohus kaebaja taotlust mõistma või taotluse eseme sõnastama. Samuti ei ole aukohus ei kaebuse eseme kindlakstegemisel ega kaebuse lahendamisel seotud kaebaja ettekujutusega sellest, millise metoodika järgi tuleb kaebust lahendada või kaebaja poolt seatud „kontrollküsimustega“.
8.Kohus leiab, et aukohus on määratlenud kaebuse eseme kooskõlas talle esitatud kaebuse sisuga. Aukohus ei käsitlenud kaebaja 14.07.2026 kaebust varasemalt lahendatud kaebuse kordusena, vaid uue kaebusena advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumendis „Laste esindaja lõplik arvamus suhtlemiskorra muutmiseks“ esitatud fakti- ja väärtushinnangute advokaadieetika nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Samuti hindas aukohus 02.07.2026 menetlusdokumenti koostoimes 05.05.2026 kohtuistungi helisalvestisega, nagu kaebaja kaebuses soovis. Kaebust lahendades on aukohus kontrollinud, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteole viitavad tunnused (AdvS § 16 lg 2).
9.Kuivõrd advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei ole ühegi isiku jaoks koormava iseloomuga, ei kohaldu sellele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 ranged põhjendamisnõuded (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2025 määruses nr 3-25-1422, p 8; 02.09.2025 määruses nr 3-25-2485, p 10; 01.04.2026 määrus nr 3-25-4320, p 15). Piisab sellest, kui esitatud on jälgitavad põhjendused peamistes küsimustes.
10.Kohtule nähtuvalt andis aukohus mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada. Aukohus on asja lahendamisel arvestanud mõlema poole seisukohti ning hinnanud menetluses esitatud tõendeid (sh tsiviilasjas esitatud advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumenti ja kohtuistungi helifaili) ja faktilisi asjaolusid.
11.Otsuse sisust nähtuvalt ei ole aukohus jätnud tähelepanuta ka seda, et kaebaja esitas kaebusele 20.07.2026, 27.07.2026 ja 09.08.2026 täiendused. Advokaat oli aukohtumenetluses kaebaja 14.07.2026 kaebuse osas ära kuulatud ning kohtu hinnangul ei muuda otsust õigusvastaseks see, et otsuses pole eraldi välja toodud, kas advokaat ka kaebaja täiendavate seisukohtade osas ära kuulati ja mis oli tema seisukoht. Isegi kui advokaati mõne kaebaja esitatud täiendava seisukoha osas ära ei kuulatud, ei saaks see rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi.
12.Kohtu arvates ei anna alust järeldada aukohtu otsuse õigusvastasust ka muud kaebuses esile toodud asjaolud. Nagu juba öeldud, ei olnud aukohtul kohustust lähtuda kaebuse üle otsustamisel kaebaja poolt ainuõigeks peetavast metoodikast, sh kasutada otsustamise alusena kaebaja koostatud kronoloogilist tabelit, selles esitatud võrdlust ja tehtud järeldusi. Samuti ei järeldu aukohtu otsuse õigusvastasust sellest, et kummagi kaebaja lapsega seonduvaid asjaolusid pole otsuses hinnatud individuaalselt. Käesoleva asja seisukohast olid mõlemat last puudutavad asjaolud ja advokaadi tegevus mõlema lapse esindamisel sarnase sisuga. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks oleks aukohus pidanud oma hinnangutes advokaadi tegevust kummagi lapse puhul selgelt eristama ja kuidas see oleks saanud otsuse õiguspärasust mõjutada.
13.Otsusest nähtuvalt hindas kohus pärast 02.07.2026 menetlusdokumendi ja kohtuistungi materjalidega tutvumist advokaadi tegevuse vastavust kutse-eetika nõuetele ja ei leidnud rikkumist. Aukohus on oma seisukohti otsuses jälgitavalt põhjendanud, tuues välja, et advokaadi tegevuses ei ilmnenud erapoolikust, ilmset asjatundmatust või pinnapealsust. Ehkki advokaadi väljendusviis on konkreetne ja range, ei ilmne sellest alusetut kriitilisust, ebaviisakust või vaenulikkust kaebaja suhtes. Ehkki esitatud analüüs saanuks olla üksikasjalikum, täidab see ka olemasoleval kujul nõutava põhjendamiskohustuse. Seega on
7(9)
3-26-2659
kohtu hinnangul alusetu kaebaja seisukoht, et otsusest ei nähtu selle aluseks olevaid objektiivseid kriteeriume ja piisavaid tagatisi.
14.Aukohus jättis taotluse läbi vaatamata 05.08.2025 kohtuistungit puudutavas osas, leides, et selles osas on kaebus esitatud AdvS § 16 lg 1 teises lauses sätestatud kaebetähtaega rikkudes ja pole alust tähtaja ennistamiseks. Kohus leiab, et kuna kaebaja heitis taotluses advokaadile mh ette käitumist 05.08.2025 kohtuistungil, siis oli taotluse selles osas läbi vaatamata jätmine põhjendatud. Kohtu hinnangul võis aukohus põhjendatult saada taotlusest aru selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada ka advokaadi käitumist 05.08.2025 kohtuistungil, mitte üksnes kasutada selle kohtuistungi materjale tõendina advokaadi muu käitumise hindamisel.
15.See, et aukohus on tuletanud otsuses meelde aukohtumenetluse eesmärki (advokatuuri internne kontroll oma liikmete kutse-eetikast kinnipidamise üle) ja välja toonud, et aukohtul puudub pädevus lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi, ei ole õigusvastane ega moonuta taotluse eset või sisu. Kohtu arvates on tegemist üksnes aukohtu reageeringuga muljele, et kaebaja eesmärgiks võib olla revideerida aukohtumenetluse kaudu tsiviilasja nr X-XX-XXXX tulemust. Kaebaja aukohtusse pöördumine oli seotud just sellega, et advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumendil oli tema arvates oluline tähendus tsiviilkohtu seisukoha kujunemisel asjas nr X-XX-XXXX, kohus tugines ulatuslikult advokaadi seisukohtadele ja nõustus selle kesksete järeldustega.
16.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsusest ei nähtu sellist pädevus-, menetlus- või vorminõuete rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi aukohtumenetluses. Seega pole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja aukohtu otsuse tühistaks. Aukohtu otsuse põhjendused on asjakohased ja jälgitavad. Aukohus tuvastas esitatud materjalide pinnalt, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kaebajale ei teki õigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks üksnes põhjusel, et ta ei nõustu aukohtu analüüsi ja seisukohtadega.
17.Kuna kaebaja õiguste riive pole intensiivne ja kaebuse rahuldamine pole tõenäoline, tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
18.Kaebaja on esitanud koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse. Kuigi kohus tagastab kaebuse, ei saa ta jätta esitatud esialgse õiguskaitse taotlust läbi vaatamata, kuna määrus pole kaebuse tagastamise osas jõustunud (vrd nt Riigikohtu 17.05.2017 määrus nr 3-3-1-88-16, p 15).
19.HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgne õiguskaitse ajutine abinõu, mida kohaldatakse kohtumenetluse ajaks, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lg-st 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hinnata kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
20.Kaebaja soovib, et kohus kohaldaks esialgse õiguskaitse korras meetmeid menetlustoimiku ja elektroonilise menetlusjälje säilitamiseks kuni käesoleva haldusasja lõpliku lahendamiseni.
8(9)
3-26-2659
21.Kohus ei näe, et vastustajalt kõigi asja materjalide väljanõudmiseks oleks käesoleval hetkel kiireloomuline vajadus. Kaebaja ei ole sellise vajaduse esinemist oma taotluses ka ühtegi konkreetse asjaoluga põhjendanud. Üksnes ebamäärane kahtlus, et aukohtuasja materjalid ei pruugi terviklikult säilida, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks. Kohtul on võimalik nõuda kõik asja materjalid vastustajalt välja siis, kui kaebuse tagastamine ei peaks jõustuma ja kaebus võetakse kohtu poolt menetlusse.
22.Eeltoodud põhjusel jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
23.Kaebaja taotles menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult ega küsi kaebajalt riigilõivu, siis puudub vajadus menetlusabi taotlust lahendada. Kohus jätab taotluse läbi vaatamata.
24.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime ja temaga seotud tsiviilasja numbri X-XX-XXXX tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Mait Laaring kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.