Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 05.11.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-14650
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.10.2024 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
S.N määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik S.N (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.10.2024 määrus muutmata.
2.Jätta S.N määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) esitas 29.09.2024 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles S.N (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva tahtest olenematu ravi otsusest arvates.
1.1.Avaldusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik esimest korda PERHi psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Varasemast on teada, et puudutatud isik on alkoholi kuritarvitamise tõttu pöördunud Wismari haiglasse, kuigi sellekohased sissekanded digiloos puuduvad. Lisaks alkoholi kuritarvitamisele on puudutatud isikul diagnoositud unehäireid, mistõttu ta on aastaid tarvitanud uinutit (zopikloon). Keeruliste perekonnasuhete tõttu on puudutatud isik olnud aastaid lastekaitse jälgimisel. Digiloost nähtub 2018. aastast kiirabikutse, mille on teinud tema poeg (tol aastal 10-aastane), kuna puudutatud isik oli uinutit ja alkoholi üle annustanud ning jäi kahtlus suitsiidikatse sooritamisele, kuid tol korral hospitaliseerimist vajalikuks ei hinnatud. Psühhiaatri vastuvõtule on puudutatud isik pöördunud ühel korral 2024. a veebruaris kaebustega ärevusele, kuid tol korral psühhiaatrilise raviga ei alustatud ning rohkem ei ole puudutatud isik vaimse tervise spetsialisti juures käinud.
1.2.Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et 28.09.2024 kutsus elukaaslane puudutatud isikule kiirabi, kuna puudutatud isiku psüühiline seisund oli viimase 2 nädala vältel järsult halvenenud: ta avaldas paranoilisi luulumõtteid lastekaitse ja politsei poolt kaameratega jälgimisest ja kahjustamisest (politsei olevat tema kodus käinud dokumente võltsimas), esinesid kuulmismeelepetted (kuulis naabreid läbi seinte pidevalt enda tegevusi kommenteerimas) ning oli hakanud iseendaga omaette rääkima. Kiirabi saabudes istus puudutatud isik diivanil ja rääkis iseendaga, kuid nõustus kiirabitöötajatega tervisekontrolliks kaasa minema ning puudutatud isik toimetati PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatri vastuvõtul avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid lastekaitsetöötajatest ja politseinikest, kes kolm kuud tagasi olid tema koju paigaldanud kaamerad ja mikrofonid. Mikrofonide ja kaamerate kaudu olevat politsei puudutatud isikule öelnud, et tal on "terav skisofreenia" ja temalt võetakse perekond ja isiklikud asjad ära. Puudutatud isik keeldus haiglaravile jäämast, kuna hääl olevat talle öelnud, et haiglas paigaldatakse talle spetsiaalse lastekaitse projekti raames insulti põhjustav aparaat ning öösel tehakse talle "surmasüst". Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire (psühhootiline episood), psühhoosielamustest juhitud ettearvamatust ja ebaadekvaatsest käitumisest tulenevast ohust nii temale endale kui ka teistele ning muu ravi ebapiisavuse tõttu hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 28.09.2024 kell 15.19.
1.3.Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Tal esinevad endiselt kuulmismeelepetted (kuuleb naabrite hääli endast ja oma lastest rääkimas, hääled ähvardavad nii puudutatud isikut ennast kui ka tema lapsi tappa) ja paranoilised luulumõtted jälitamisest ja kahjustamisest (lastekaitsetöötajad, politsei ja naabrid soovivad puudutatud isikule kahju tekitada ning jälgivad teda pidevalt kaamerate ja mikrofonide vahendusel). Haiguselamuste suhtes puudub puudutatud isikul kriitika, ta eitab meelepetteliste elamuste esinemist, keeldub haiglaravile jäämast ning psühhoosivastast ravi vastu võtmast.
2-24-14650
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii iseendale kui ka teistele (puudutatud isikul on kaks alaealist last). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
2.Harju Maakohus rahuldas 30.09.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 28.09.2024 kell 15.19 kuni 02.10.2024 kell 15.19 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
3.Puudutatud isiku raviarsti 01.10.2024 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus pikendas 01.10.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 28.09.2024 kell 15.19 kuni 06.11.2024 kell 15.19 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
4.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29). Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isik avaldas 30.09.2024 ärakuulamisel et talle tundub, et teda jälgitakse kodus. Kirjeldas, kuidas nägi, et telekal kord oli punane tuluke, kui pulti vajutasid, kord ei olnud. Arvab, et politsei jälgib, kuidas kodus käitutakse. Puudutatud isik selgitas, et tal oli ilmselt paanikahoog, stress. Tal olid ka unenäod, et teda tahetakse tappa. Südamelöögisagedus oli sagenenud. On tarvitanud unerohtu. Selgitas, et nii kui sai kohtust perekonnaasjas vastava ettekirjutuse märtsis 2024, ei ole ta alkoholi tarvitanud. Pani endale ka juba psühhiaatri juurde aja 04.10.2024, tahab saada rahusteid. Selgitas haiglasse saabumist, et ei tea, mis toimus, et elukaaslane kutsus kiirabi, sest väitis, et puudutatud isik kahtlustab jälitamist. Puudutatud isik arvab, et iga ukse saab võtmega avada, seega võidi tema korterisse panna jälitusseadmed. Endine elukaaslane on olnud patsiendi suhtes vägivaldne, murdis tal rangluu ja nina, puudutatud isik ei taha enam koos elada, aga elukaaslane tahab. Selgitas, et tema ema väitel tahabki endine elukaaslane ta haiglasse jätta, et saaks ise puudutatud isiku korteris elada. Korter kuulub puudutatud isikule. Puudutatud isiku poeg ja tütar elavad samuti puudutatud isikuga. Puudutatud isik selgitas, et lastekaitse tundis väga huvi, mis tal korteris seifis on, kahtlustasid narkootikumide müüki. Puudutatud isik arvab, et võib-olla sellepärast pandigi varjatud kaamerad.
4.2.Maakohus leidis, et haiglaravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik nii endale kui ümbritsevatele, kuna tajub ümbritsevat ebaadekvaatselt, ei taju ohtu, mida oma käitumisega
2-24-14650 tekitab. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima enda käitumist. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik endale ja ümbritsevatele (jälitusluul, uinutite ja alkoholi koos ja ületarvitamine, kahtlus suitsiidikatsele, millega ohustab nii ennast kui teisi, vara kahjustamine). Tervislikust seisundist tulenevalt ja meelepetetest juhitud käitumise tõttu on suur oht eeskätt puudutatud isiku enese tervisele ja turvalisusele. Puudutatud isiku ohtlikkus eeskätt enesele, aga ka ümbritsevatele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit ega andma teadvat nõusolekut raviks.
4.3.Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Maakohus järeldas, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik.
4.4.Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast ja ümbritsevaid. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.
4.5.Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja ta kinnisest asutusest viivitamata vabastada. Määruskaebuse kohaselt nõustub puudutatud isik, et haiglasse sattudes oli ta endast väljas ja vajas rahustamist. Samas vaidlustatud määruse tegemise ajal, st 01.10.2024 ei olnud ta enam ohtlik ei endale ega teistele sellisel määral, mis oleksid tinginud tahtest olenematu ravi kohaldamise.
6.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
7.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Avaldaja teatas 29.10.2024, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 29.10.2024.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
11.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise
2-24-14650 määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 29.10.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
12.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
13.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
14.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
15.Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Avaldaja täpsustas 01.11.2024, et tegemist oli esialgse diagnoosiga ning kliiniline diagnoos on paranoidne skisofreenia – jälgimisperiood vähem kui 1 aasta (RHK-10 F20.09). Puudutatud isikul esinesid kuulmismeelepetted, mis ähvardasid teda tappa ning temalt perekonna ja isiklikud asjad ära võtta. Samuti olid puudutatud isikul paranoidsed luulumõtted lastekaitsetöötajatest ja politseinikest, kes teda kodus kaamerate ja mikrofonidega jälgivad. Psühhiaatriahaiglas avaldas puudutatud isik, et ta kuuleb naabrite hääli, mis ähvardavad nii puudutatud isikut kui ka tema lapsi tappa. Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund ka 01.10.2024 oluliselt paranenud, ta oli ärev ja pinges ning varjas oma psühhootilisi elamusi. Puudutatud isik eitas kõike varem öeldut. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
16.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest, avaldaja vastusest määruskaebusele ja 01.11.2024 seisukohast nähtub, et puudutatud isik oli
2-24-14650 ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Puudutatud isikul esinesid psühhoosielamused, mis seisnesid puudutatud isikut ja tema lähedasi ähvardavates kuulmismeelepetetes ja kahtluses, et politsei, lastekaitse ja naabrid soovivad puudutatud isikut kahjustada. Kuivõrd puudutatud isik tunnetas ohtu endale ja lähedastele, esines reaalne oht, et puudutatud isik käitub ebaadekvaatselt, sh agressiivselt enda ja laste elu kaitsmiseks. Psühhiaatriakliiniku valvearst tõi esile, et psühhoosielamustest hõivatud lapsevanem ei suuda tagada lastele turvalist ja arengut soodustavat keskkonda, mistõttu võis esineda oht puudutatud isikut ümbritsevatele, eelkõige tema lastele. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Asja materjalidest nähtuvalt puudus puudutatud isikul haiguselamuste suhtes kriitika, ta eitas meelepetteliste elamuste esinemist, keeldus haiglaravile jäämast ja ei pidanud psühhoosivastaste ravimite võtmist vajalikuks. Kuna puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
17.Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Avaldaja määruskaebuse vastusest nähtuvalt eitas puudutatud isik jätkuvalt tal esinenud haiguselamusi ja haiglaravivajadust ning vajadust võtta psühhoosivastast ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas üritanud ravimite võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud ka haiglas viibides ravimite võtmist vältida, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Lisaks ei oleks olnud väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral oleks puudutatud isik võinud jätta ravimid võtmata, mis toonuks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
18.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
19.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
20.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.