Määruse tegemise aeg ja koht 28.10.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-12736
Kohtuasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kt taotlus R.U suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.08.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
R.U 09.09.2024 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, esindaja kliiniku juhataja kt HS Puudutatud isik I: R.U (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma Puudutatud isik II: Saaremaa vald (vallavalitsuse kaudu), esindaja eestkostespetsialist ER
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25.08.2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
2-24-12736 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas 23.08.2024 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras R.U (puudutatud isik I või patsient) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ja pikendada ravitähtaega kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 21.08.2024 psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja 22.08.2024 teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
1.1.Puudutatud isik I hospitaliseeriti Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 21.08.2024 kell 20:00 ja samal ajal kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.
1.2.Patsient toodi kiirabi ja kiirreageerijate saatel Kuressaare EMO-sse. Patsient tunnistas ise politseile, et oli plaaninud ujuda välisriietes Saaremaalt Abrukale ning seejärel Rootsi. Päästeteenistus tõi patsiendi merest välja pärast seda, kui patsient oli tund aega meres ujunud. Kiirabi saabudes patsient praktiliselt koostööd ei teinud (pakkus kiirabile tööd, käitus ebaadekvaatselt, rääkis lakkamatult) ja oli politsei suhtes vaenulik (süüdistas politseid oma endise elukaaslase kallal toime pandud tegudes ning silma vaatamisel tundis politsei võimalust agressiivseks käitumiseks). Patsient oli EMO-sse saabudes alajahtunud (kehatemperatuur 33,3 kraadi). Analüüsid olid korras, kuid patsient oli alkoholijoobes (2,8 promilli).
1.3.Kiirabikaardilt nähtuva info kohaselt on patsient muutunud ebastabiilseks alates 02.08.2024, kui hakkas merepäevade ajal inimesi tüütama. 10.08.2024 laamendas patsient külas, 14.08.2024 laamendas patsient korteris ja 18.08.2024 märatses patsient taksos. Patsient räägib vahetpidamata ja terroriseerib endist perekonda. Patsiendikaardi kohaselt on patsient krooniline alkoholitarvitaja. Patsient on endine sõjaväelane. Viimati viibis patsient Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil 2022. aastal diagnoosiga äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Pärast seda katkestas ravimite võtmise.
1.4.Haiglaravile võtmisel ei kaevanud patsient ise midagi, vaid soovis haiglast lahkuda, et järgmisel päeval ujuda Kihnu. Patsient oli teadvusel ning orienteeritud ajas, kohas ja isikus. Patsient oli äärmiselt familiaarne, tegi valvearstile komplimente, otsis ise pidevalt silmkontakti ning seisis valvearstile ebaloomulikult lähedal. Pupillid olid laiad, kuid reageerisid valgusele, isokoorne. Kõnemaneer oli kergelt üleolev, rääkis pidurdamatult ja rääkis valvearstile pikemalt oma saavutustest. Vestluse vältel liikus patsient pidevalt ruumis ringi, vaatas uksest välja ja oli kahtlustava olekuga. Mõttekäik oli laialivalguv, vastas küsimustest mööda ja korrutas, et teda toodi haiglasse, kuna ta on leidnud endale uue hobi ujumise näol. Patsient ise ei näe, et tema käitumine oleks olnud kuidagi ebaadekvaatne. Lisas, et TN on tema onupoeg ning seetõttu peab temast spordis parem olema. Avaldas, et endine elukaaslane olevat tema kohta valetanud, et patsient on olnud vägivaldne. Rääkis ka eelmisest haiglaravi episoodist, kus arstid talle „elektrit pähe lasid“, ise ei leia, et see oleks vajalik
2-24-12736 olnud. Kriitika puudus ka selle episoodi kohta (taheti tookord needust patsiendi sõnul ümbritsevate inimeste poolt peale panna, seetõttu ristis ennast, ütles, et ei saa välistada, et keegi ka praegu talle halba ei tahaks). Meelepettelisi elamusi eitas, ei saa samas nende esinemist välistada. Meeleolu hindas tavapäraseks, eitas, et meeleolu võiks olla talle ebaloomulikult kõrge, oli agiteeritud. Tahteaktiivsust hindas samuti tavapäraseks – objektiivselt on tõusnud. Une kohta küsides hakkas rääkima endisest elukaaslasest. Ravisoostumus ja haiguskriitika puudusid täielikult. Keeldus ravimeid suukaudselt vastu võtmast ning ravilepingule alla kirjutamast.
1.5.Diagnoositud on äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Patsient vajab antipsühhootilist, rahutust leevendavat ning und soodustavat ravi erinevates ravivormides (tabletid, süsted) ning vajadusel ka elekterkonvulsiooniravi. Kuna äge psühhootiline seisund koos meelepetete ja luulumõtetega ei allu tavaliselt paaripäevasele ravile, siis vajab isik tahtest olenematu ravi jätkumist üle 4 päeva. Patsient on ohtlik endale pannes otseselt ohtu enda füüsilise tervise ning ravi mitte ordineerimisel võib ka psüühiline tervis halveneda. Patsient on ohtlik ka teistele, sest politsei andmete kohaselt on käitunud vägivaldselt ümbritseva vara suhtes ja olnud endise elukaaslase suhtes terroriseeriva olekuga. Patsiendil esinev psühhootilisus ja desorganiseeritud mõttekäik mõjutavad tema käitumist sellisel määral, et ta ei suuda tagada enda turvalisust ega abivajadust ning reaalne on ravita jäämisel jätkuv ohtlik käitumine, nii enda kui ka ümbritsevate suunas. Haigusteadvus puudub täielikult, mistõttu ei ole võimalik temaga kokku leppida alternatiivsetes raviviisides. Kuna patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu peamiselt enda, kuid ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 järgi vajab patsient tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
2.Maakohus rakendas 23.08.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku I suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, s.o kuni 25.08.2024 kell 20:00. Ühtlasi andis maakohus loa patsiendi suhtes kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, rahutust leevendavat ning und soodustavat ravi erinevates ravivormides (tabletid, süsted), vajadusel elekterkonvulsiooniravi ning turvalist keskkonda, kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni.
2.1.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. TsMS § 543 lg 2 ja PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne vallavõi linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Seega on SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja õigustatud isikuks.
2.2.Avaldusest ja sellele lisatud dokumentidest järeldas maakohus, et puudutatud isiku I haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik I temal esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui ka teiste tervist ja julgeolekut. Ilmselgelt on puudutatud isiku I käitumine mõjutatud psühhoosielamustest, aga on äärmiselt ohtlik esmalt iseendale. Siiski esineb võimalus, et
2-24-12736 puudutatud isik I ohustab enda ebaadekvaatse käitumisega ka teisi isikuid. Kohtule esitatud andmetest järelduvalt on puudutatud isiku I käitumine olnud agressiivne ja vägivaldne. Puudutatud isiku I ohtlikkust suurendab kahtlematult asjaolu, et ta tarvitab järjepidevalt alkoholi. Kohtute Infosüsteemis kättesaadavate andmete kohaselt on puudutatud isikut I karistatud ka kriminaalkorras, mh üldohtlike, aga ka vägivallakuritegude toimepanemise eest. Kohtule esitatud materjalid kinnitasid veenvalt, et puudutatud isikul I puudub haigusteadvus täielikult. Seega on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud koosseisu tunnused ning puudutatud isiku I ebastabiilset seisundit ei ole võimalik maandada muul viisil kui tahtevastase raviga.
2.3.TsMS § 534 lg 3 kohaselt ei ole isiku ärakuulamine esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalik, kui kohus saab selle rakendamise vajalikkust hinnata ka dokumentide põhjal. Maakohtu hinnangul olid käesoleval juhul dokumentaalsed andmed piisavad ning kohus kuulab isiku ära esimesel võimalusel peale kohtumääruse tegemist.
3.Maakohus võttis 23.08.2024 määrusega menetlusse psühhiaatriakliiniku avalduse puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks. Maakohus määras puudutatud isiku I määratavale esindajale ning puudutatud isikule II tähtaja arvamuse esitamiseks.
3.1.Ärakuulamisel oli patsient seisukohal, et ta ei saa aru, miks teda haiglasse toodi. Patsient läks ujuma, aga järsku tuli Päästeamet ja tiris teda veest välja. Patsient käib tihti ujumas ja ujub pikki vahemaid. Patsient tahtis Abrukale ujuda, aga ilm läks tormiseks ja ta keeras otsa ringi, et tagasi ujuda. Enne kaldale jõudmist tuli Päästeamet. Enne, kui patsient ujuma läks, istus koos sõpradega ja võttis napsu. Patsiendil läheb töiselt. Tööl käib patsient otse omanike juures ja teeb ehitustöid. Elukutselt on patsient meremees. Patsient oli ka sõjaväe seersant ja käis Aadria lahel mitu aastat turvamas. Patsient selgitas, et on ka varem haiglas olnud, kui noorem vend talle kiirabi kutsus. Tegelikult läks noorem vend patsiendile ise kallale. Patsient ei ole kodus midagi lõhkunud, vaid vennad teevad seda. Peale eelmist korda, kui patsient haiglast pääses võttis ta kodus ravimeid, aga midagi ei muutunud. Peas oli ikka sumin, millest ta kellelegi ei rääkinud. Patsient ei ole huvitatud ravimite võtmisest. Meremehed peavad kogu aeg psühhiaatrilisi teste tegema ja psüühiline pool peab korras olema. Viimati oli patsient merel 2014. aastal. Patsient oli mingi aeg ka kriminaalhoolduse all, aga see lõppes. Patsient ei taha haiglas olla ja soovib koju saada, tunneb ennast haiglas kehvasti. Patsiendil on foobia kinniste ruumide suhtes ja haiglas olemine meenutab talle vanglat. Patsient ei näe mõtet kodus rohtusid võtta. Haiglas viibimine läheb haiguslukku kirja. Kui pakutakse head töökohta, aga saadakse teada, et patsient on vaimuhaiglas viibinud, siis ta ei saa seda kohta. Patsient ei näe, et ta oleks ohtlik, kui ujumas käib.
3.2.Raviarst selgitas ärakuulamisel, et patsient oli ravil viimati kaks aastat tagasi. Siis teatas patsient, et ta oli jumalalt saanud õndsustunde, aga see oli tal kadunud. Haiglas olles tagus patsient peaga vastu seina, et õndsustunnet tagasi saada. Eelmisel korral sai patsient paar korda depoosüste, aga siis jättis asja katki ja enam arsti juurde ei tulnud. Uuesti algasid patsiendil tervisega probleemid augusti alguses. Tarbis palju alkoholi, oli märatsenud kodus ja taksos. Päästeamet oli patsiendi veest välja toonud, kuna ta oli juba alajahtunud. Kui patsient haiglasse toodi hakkas ta nõudma, et teda välja lastakse, kuna tal on vaja Kihnu ujuda. Haiglas võtab ravi vastu. Praegu saab ainult süsti. Haiguskriitika puudub patsiendil täielikult ning ta väidab, et on terve mees. Kuna patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu peamiselt enda, kuid ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vajab patsient tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
2-24-12736
3.3.Maakohus kuulas telefoni teel ära puudutatud isiku I ema ja ema abikaasa. Ema selgitas, et puudutatud isikul I on probleeme peale seda, kui ta Afganistanist tuli. Pere lahkuminek on tekitanud trauma, endise elukaaslasega läksid lahku. Puudutatud isik I on käinud endise elukaaslase akna taga, kuna ei ole saanud lapsi näha. Puudutatud isik I on ka enne haiglas olnud, kuid tervis palju paremaks ei läinud. Puudutatud isikul I puudub reaalsustaju. Alkoholi on ema teada viimasel ajal hakanud tihedamalt tarvitama. Puudutatud isiku I tervis on halb juba aastaid. Ema abikaasa elab puudutatud isikuga I, kuna ta ei saa endaga hakkama. Puudutatud isik I on käinud viis korda Afganistanis, peale viimast korda hakkas imelikult käituma. Näiteks viskas puudutatud isik I ennast poes pikali ja hakkas karjuma. Puudutatud isik I lähedastega ei suhtle, tal on hea meel neid näha ja kallistab, aga rääkida ei taha. Ema abikaasa saab temaga jutule. Lähedasi süüdistab, näiteks et vend on pannud vangi jms. Puudutatud isiku I suhtes on tehtud eestkosteavaldus kohtule, sest ta ei saa endaga hakkama – ta ei kuula ja tal on võlad. Puudutatud isik I ei lähe töötuna ennast arvele võtma, ametiasutustes üldse ei käi, sest ta väldib või kardab neid kohti. Ema teab, et puudutatud isik I käis laste ema akna all lällamas 10.08.2024 ja 11.08.2024, ähvardas tapmisega ja ajas ebamäärast juttu. Samuti postitab puudutatud isik I Facebooki asju, mis tekitavad inimestes hämmastust. Ema hinnangul vajab puudutatud isik I tahtevastast ravi pikemaajalisemalt. Puudutatud isiku I ema abikaasa selgitas, et elab koos puudutatud isikuga I. Varem ei ole puudutatud isik I nii ujumas käinud. Oli intsident Karujärvel, aga siis toodi ta päästjatega sealt ära. Puudutatud isik I on vahel väga korralik, alkoholijoobes aga segane. Ema abikaasa saab puudutatud isikuga I läbi, ei ole vägivaldne ega ei esine probleeme. On umbes 20 juhtumit, kus politsei võttis puudutatud isiku I kinni. Puudutatud isikul I oli katseaeg. Puudutatud isik I kergelt vaidleb ja võib olla vägivaldne. Ravimeid tema teada puudutatud isikul I ei ole, narkootikumide tarvitamise kohta ei tea, kuid alkoholi tarvitab kindlasti.
3.4.Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja (esindaja) suhtles puudutatud isikuga I ja haigla osakonna valveõega. Esindaja oli seisukohal, et isik vajab ravitähtaja pikendamist. Puudutatud isiku I jutt on laialivalguv, ebaadekvaatne ning kohati ebareaalne. Puudutatud isik I ei kuula küsimusi ega selgitusi ning eitab aset leidnud juhtumeid. Puudutatud isik I peab ennast terveks, kellel pole ravi vaja. Puudutatud isikul I puudub täielikult oma seisundi suhtes haiguskriitika ega mõista, et tal esineb psüühikahäire, mistõttu on ta ohtlik eelkõige iseendale. Esindaja peab psühhiaatrite arvamusi ja hinnanguid isiku seisundi osas usaldusväärseteks ja see tõendab ravivajadust. Seega on puudutatud isiku I ravi pikendamine paigutamisega psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendatud. Ravile paigutamise tegelik kestus sõltub puudutatud isiku I suhtes kohaldava ravi tulemusest ja raviarsti meditsiinilisest hinnangust.
3.5.Saaremaa vald (puudutatud isik II, edaspidi: KOV) oli nõus psühhiaatriakliiniku taotlusega esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamisega ja selle pikendamisega kuni 40 päeva.
4.Maakohus pikendas 25.08.2024 määrusega puudutatud isiku I suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas ta tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 30.09.2024 kell 20.00. Maakohus märkis, et puudutatud isiku I suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, rahutust leevendavat ning und soodustavat ravi erinevates ravivormides (tabletid, süsted), vajadusel elekterkonvulsiooniravi ning turvalist keskkonda kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni. Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukoht ning märkis täiendavalt, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on menetluses kogutud teabe põhjal kinnitust leidnud.
2-24-12736
4.1.Puudutatud isikul I on diagnoositud äge ja mööduv psühhootiline seisund, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on psühhootiline häire alanud ja süvenenud mitme nädala jooksul (ebastabiilset käitumist on täheldatud alates 02.08.2024). Seega on puudutatud isiku I käitumise ebaadekvaatsus ajas süvenenud. Nii taotluses märgitust kui ka Kohtute Infosüsteemist kättesaadavatest andmetest järelduvalt on puudutatud isik I viibinud varasemalt tahtest olenematul ravil, s.o ajavahemikul 21.07.2022–29.08.2022 (tsiviilasi nr 2-22-10705). Sellest tulenevalt on puudutatud isiku I tervis halb juba oluliselt pikemat aega. Puudutatud isiku I ema on samuti selgitanud, et tegelikult tekkis ebastabiilne seisund juba palju aastaid tagasi ja olulisi paranemise märke ei toonud ka eelmine haiglas viibimine. Kohus veendus puudutatud isiku I ärakuulamisel, et ta on desorienteeritud vähemasti situatsioonis, tema mõttekäik on hüplik ja seosetu. Puudutatud isikul I puudub haigusteadvus täielikult, mida kinnitab lisaks dokumentaalsetele tõenditele puudutatud isiku I raviarsti ärakuulamine. Seega oli maakohtu hinnangul piisavalt tõendatud, et puudutatud isikul I esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
4.2.Maakohus tuvastas, et esineb ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik I esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui ka teiste tervist ja julgeolekut. Kohtule esitatud dokumentidest järeldub, et puudutatud isiku I käitumine on ilmselgelt mõjutatud psühoosielamustest ja ta on äärmiselt ohtlik esmalt iseendale. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik I asus 21.08.2024 merevees ujuma pikka distantsi, olles sealjuures täiesti ebasobivas riietuses, varustuseta ning ebasobivate ilmastikutingimustega. Sealhulgas oli puudutatud isik I samal ajal raskes alkoholijoobes (2,8 promilli). Puudutatud isik I on lähtuvalt tema ema abikaasa selgitusest ujumas käinud varemgi Karujärvel, kus ta samuti päästeteenistuse abiga ära toodi. Kuna puudutatud isik I enda seisundit ei teadvusta ega ole suuteline ennast vajalikul määral ravima, püsib seeläbi oht temale endale, st psühhootiline seisund ajas süveneb. Seni ei ole puudutatud isik I suuteline tagama endale igapäevast toimetulekut. Ärakuulamistest järeldub, et puudutatud isik I ei ole suuteline tööl käima ega endale süüa tegema. Seega vajaliku ravita jäämisel võib puudutatud isiku I käitumine korduda ja abita jäämisel kaotada oma elu või kahjustada tervist. Kogutud andmed viitasid ka sellele, et puudutatud isik I võib ohustada enda ebaadekvaatse käitumisega ka teiste isikute tervist ja julgeolekut. Puudutatud isiku I käitumine on olnud teiste isikute suhtes korduvalt agressiivne ja vägivaldne. Lähedased on ärakuulamisel selgitanud, et puudutatud isikul I tekivad kergesti vaidlused ja ta on vägivaldne teiste suhtes. Kohtute Infosüsteemis kättesaadavate andmete kohaselt on puudutatud isikut I karistatud ka kriminaalkorras, mh üldohtliku, aga ka vägivallakuritegude toimepanemise eest (sh enda venna suhtes). Puudutatud isiku I ohtlikku käitumist võimendab kahtlematult asjaolu, et ta tarvitab järjepidevalt alkoholi. Seega esineb oht, et haigusseisundi süvenedes võib puudutatud isik I kahjustada olulisel määral ka teiste inimeste vara ja tervist.
4.3.Maakohus leidis, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (st esineb PsAS § 11 lg 1 ps 3 sätestatud alus). Puudutatud isiku I ärakuulamist arvestades oli kohus veendunud, et puudutatud isikul I ei ole haiguskriitikat ja ta ei pea ravimite võtmist vajalikuks. Sellest tulenevalt on ilmne, et puudutatud isik I ei ole suuteline väljaspool haiglat arsti ettekirjutuse kohaselt ravimeid tarvitama. Seda veendumust kinnitavad ka raviarsti selgitused.
2-24-12736
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
5.Puudutatud isik I esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 25.08.2024 kohtumääruse ja teha asjas uue määruse, millega jätta avaldaja taotlus rahuldamata. Määruskaebusele olid lisatud ka puudutatud isiku I käsikirjalised kolm määruskaebust. Puudutatud isik I leiab, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg 1 p 2 ja 3 sätestatud eeldused. Puudutatud isik I leiab, et ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isik I saab aru ja tajub erinevaid olukordi ja situatsioone ning suudab oma käitumist vastavalt ka juhtida. Puudutatud isik I möönab, et ravimeid tuleb siiski võtta ja saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele, et tagada tervisliku seisundi stabiilsus. Võimalik on kohaldada ka muid psühhiaatrilist abi meetmeid, sh ambulatoorset ravi. Puudutatud isik I on nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning järgima raviplaani kodustes tingimustes viibides. Lisaks ei ole kohus põhjendanud piisavalt, miks ei ole puudutatud isiku I suhtes muu psühhiaatrilise abi kohaldamine küllaldane või võimalik.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja KOV vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasi saabus 16.09.2024.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
8.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Puudutatud isikul I on diagnoositud äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad tsiviilasjas kogutud materjalid raviarsti arvamust, et puudutatud isikul I puudub haiguskriitika. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
9.Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Avaldaja vastusest nähtub, et patsiendil ei olnud kujunenud haigusteadvust ega sisulist ravisoostumust, mis tähendab, et edasise ambulatoorse ravi järgimine on äärmiselt ebatõenäoline. Isikul on diagnoositud äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ning antud raskele psüühikahäirele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Lisaks skisofreeniaspektri häirele esineb tõsine alkoholi tarvitamise häire, mis komplitseerib skisofreense psühhoosi kulgu ja ravi järgimist (dtl 238). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohtu kogutud andmed viitasid sellele, et puudutatud isiku I käitumine on mõjutatud psühoosielamustest ja ta on äärmiselt ohtlik esmalt iseendale, kuid ka teiste inimeste varale ja tervisele. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik I asus 21.08.2024 merevees ujuma pikka distantsi, olles sealjuures täiesti ebasobivas riietuses, varustuseta ning ebasobivate ilmastikutingimustega. Sealhulgas oli puudutatud isik I samal ajal raskes alkoholijoobes (2,8 promilli). Puudutatud isik I on ujumas
2-24-12736 käinud varemgi, kus ta samuti päästeteenistuse abiga ära toodi. Lisaks on puudutatud isiku I käitumine olnud teiste isikute suhtes korduvalt agressiivne ja vägivaldne. Lähedased on ärakuulamisel selgitanud, et puudutatud isikul I tekivad kergesti vaidlused ja ta on vägivaldne teiste suhtes. Puudutatud isikut I on karistatud ka kriminaalkorras, mh üldohtliku, aga ka vägivallakuritegude toimepanemise eest. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik I oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
10.Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et isik möönab, et ravimeid tuleb siiski võtta ja saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele ning, et puudutatud isik I on nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ja järgima raviplaani kodustes tingimustes. Ärakuulamisel on siiski puudutatud isik I selgitanud, et tal ei ole tarvis ravimeid võtta. Lisaks on raviarst selgitanud, et eelmisel korral haiglast vabanedes käis puudutatud isik I mõnel korral depoosüsti saamas, aga siis enam ei ilmunud. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et muu psühhiaatriline abi ei ole puudutatud isiku I suhtes küllaldane.
11.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
12.Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku I esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.
13.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.